ÜLEVAATED ARTIKLITEST

Populism
Mudde, Cas. In the name of peasantry, the proletariat, and the people: populisms in Eastern Europe

Kodanike foorumid
McCall, Cathal; Williamson, Arthur. Governance and democracy in Northern Ireland: the role of the voluntary and community sector after the Agreement

Hääletamine
Duch, Raymond M. A developmental model of heterogeneous economic voting in new democracies

Rahvusvahelise statistiku mõju
Lievesley, Denise. Making a difference: a role for the international statistician?

Naiste tööhõive
Cantillon, Bea; Ghysels, Joris; Mussche, Ninke; Van Dam, Rudi. Female employment differences, poverty and care provisions

Töötus
Cregg, Paul. The impact of youth unemployment on adult unemployment in the NCDS

Era- ja avaliku sektori koostöö
Gerrard, Michael B. Public-private partnerships

Elektrienergia
Eising, Rainer; Jabko, Nicholas. Moving targets: national interests and electricity liberalization in the European Union

Euroopa Liit
Tiilikainen, Teija. To be or not to be? : an analysis of the legal and political elements of statehood in the EU's external identity

Etnilised konfliktid
Laitin, David D. Secessionist rebellion in the former Soviet Union

Raamatututvustused      Uued raamatud: majandus ja poliitika

POPULISM
Mudde, Cas. In the name of peasantry, the proletariat, and the people: populisms in Eastern Europe.
East European Politics and Societies. Vol. 15 (2001) no. 1, p. 33-53.

Artiklis antakse ülevaade populismi tüüpidest ning otsitakse vastust küsimusele, kas populismi esineb ka Ida-Euroopa poliitikas. Käsitletakse agraarset, majanduslikku ja poliitilist populismi, et hinnata, kas populism on postkommunistlikus kontekstis üldse oluline, millist tüüpi populism on oluline ning kuidas on kommunistlike režiimide pärand mõjutanud tänapäeva Ida-Euroopa populismi.

Populismiuuringute keskne küsimus on, kas tegemist on ainult ühe kõikehõlmava populismi vormiga või mitme erinevaga. Cas Mudde eristab kolme ideaalset populismi tüüpi, mis aga teoorias ja praktikas sageli üksteisega kattuvad.

Agraarse populismi näiteks on narodnikute liikumine Tsaari-Venemaal. Seda iseloomustas eliidivastane ideoloogia, mis käsitles moraalsuse allikana talupoega ning pidas ühiskonna aluseks põllumajanduslikku eluviisi. Agraarsed populistid väärtustasid väikseid perefarme, nende ühinemist kooperatiividesse, et tugevdada kogukonda ja edendada omavalitsust.

Majanduslik populism sai alguse 1920. aastatel Ladina-Ameerikas. Ladina-Ameerika traditsioonis kirjeldati populismi kui mitme klassi poliitilist liikumist, mida iseloomustavad karismaatilised liidrid, ad hoc reformipoliitikad ning revolutsiooni mittetunnustamine. Laiemas tähenduses hõlmab majanduslik populism muu hulgas selliseid riigi ülesandeid nagu kaitsetollide rakendamine, jõukuse ümberjaotamine, hoolekandeteenuste laiendamine ning sotsiaalsete partnerite sundimine koostööle.

Poliitilist populismi defineerib Cas Mudde kui poliitikastiili, mis rajab jäiga jaotuse “rikkumatud inimesed” versus “korrumpeerunud eliit”, kusjuures kasutatud kategooriad on pigem moraalsed. Poliitilistel populistidel on poliitikasse ambivalentne suhe: ühelt poolt peavad nad seda räpaseks, amoraalsele eliidile iseloomulikuks, teiselt poolt vajavad nad poliitikat selleks, et anda võim tagasi tavainimestele.

Enne kommunistlikku perioodi oli Ida-Euroopa mahajäänud agraarpiirkond. Ida-Euroopa populism kui rahvaliikumine oli antikapitalistlik ja antiliberaalne ning agraarne populism oli kommunismieelsel perioodil inimeste hulgas juhtiv poliitiline ideoloogia. Kommunistlikul perioodil sulandati agraarsed organisatsioonid kompartei võimu alla (Bulgaarias) või koondati nn satelliitparteidesse (Tšehhoslovakkias, Poolas). Kompartei kollektiviseerimispoliitika muutis aga inimesi sedavõrd, et postkommunistlikus Ida-Euroopas puudub igasugune alus agraarsele populismile. Agraarne populism on Ida-Euroopas marginaalne nähtus ning mittepopulistlikud agraarparteid funktsioneerivad pigem huvigruppidena, mitte populistlike agraarparteide toetusbaasina.

Majanduslikul populismil polnud erilist kohta kommunismieelses Ida-Euroopas, see nähtus on jäänud retooriliseks fenomeniks, mis on lähedane pigem teistele mittepopulistlikele poliitilistele suundumustele. Ometi mõjutas kommunism oluliselt inimeste sotsiaalmajanduslikke väärtusi oma hoolekandeprogrammide ja egalitaarse retoorikaga. Samas pani kaupade võrdne jaotamine inimeste vahel (v.a nomenklatuur), nagu ka varimajandus, teatud piirid majanduslikule populismile. Nüüdseks on osa nendest barjääridest murenemas, sest turumajandus on kiiresti jaganud inimesed võitjateks ja kaotajateks. Selline areng koos massilise toetusega tugevale heaoluriigile loob viljaka aluse majanduslikule populismile praeguses Ida-Euroopas.

Postkommunistlikus Euroopas on peetud kõige võimsamaks just poliitilist populismi, mis pole selles regioonis sugugi uus nähtus. 1920–30ndatel toetati selliseid ideoloogiaid nagu fašism ja kommunism. Praeguses Ida-Euroopas on poliitiline populism üsna laialt levinud. Edukad populistlikud parteid (Venemaa Liberaaldemokraatlik Partei, Serbia Radikaalne Partei) on kõik uued parteid, nende ideoloogiline ja organisatsiooniline alus pärineb postkommunistlikust perioodist. Kui Lääne-Euroopas peetakse selliseid parteisid poliitilisteks heidikuteks, siis Ida-Euroopas on poliitilisel populismil poliitikas tähtis koht.

Mudde väidab, et leninlik pärand on teinud postkommunistlikud ühiskonnad poliitilisele populismile eriti altiks. Ühelt poolt tugevdas see kaua eksisteerinud antipoliitilisi tundeid masside tasandil, teiselt poolt andis tõuke populismi intellektuaalse variandi esilekerkimisele. Ida-Euroopas esindavad poliitilist populismi juhtivad intellektuaalid (Vaclav Havel, Lech Walesa). Kommunistlik võim rajas suurepärase sotsiaalse keskkonna poliitilise populismi massiliseks toetuseks, luues sügavalt tunnetatud jaotuse: moraalsed antikommunistlikud inimesed ja korrumpeerunud kommunistlik eliit. Samas on seda jaotust soodustanud mõnede tuntud dissidentide diskursus, kes pärast kommunismi kokkuvarisemist asusid aktiivselt tegutsema poliitilistes liikumistes, püüdes rakendada oma dissidentlikke ideid. Kuigi dissidendid olid paljudes küsimustes eri seisukohtadel, olid nad ühel meelel mitmetes populistlikes poliitika võtmesõnades: usk moraalsesse poliitikasse, tugev eliidivastane retoorika ning sügav vaenulikkus parteide suhtes.

Kokkuvõttes märgib artikli autor, et populismil on oma koht praeguses Ida-Euroopas, olulisem kui Lääne-Euroopas. Populismi rolli hindamisel on kaks probleemi: esiteks puuduvad selgepiirilised definitsioonid, mida empiirilistes uuringutes kasutada, teiseks puuduvad populistliku poliitika empiirilised uuringud.

Refereerinud Ülle Lepp

KODANIKE FOORUMID
McCall, Cathal; Williamson, Arthur. Governance and democracy in Northern Ireland: the role of the voluntary and community sector after the Agreement.
Governance. Vol. 14 (2001) no. 3, p. 361-383.

Artiklis tutvustatakse unikaalset valitsemis- ja demokraatiaeksperimenti Põhja-Iirimaal. 1998. aastal loodi osalusdemokraatial põhinev kodanike foorum (civic forum), milles on tähtis roll vabatahtlikul sektoril. Alustades diskussioonist osalusdemokraatia väärtuste üle tänapäeval, tuuakse artiklis välja tegurid, mis võiksid aidata kodanike foorumil end tõestada eduka osalusdemokraatia institutsioonina Põhja-Iirimaal. Võtmetegurite hulka kuuluvad poliitikute suhtumine foorumisse ning nende valmidus soodustada osaluse mõõdet demokraatias. Tähtsad tegurid on ühiskonna eri sektorite esindatuse tasakaal ning kaasatus kodanike foorumis.

Artikli alguses käsitletakse demokraatia muutunud iseloomu, selle mudeleid nüüdisajal alates liberaalsest (Dahl, Schumpeter) nõuandvani (Cohen, Miller) ning assotsiatsioonilisest (Hirst) kosmopoliitseni (Held). Akadeemilisel tasandil pakub huvi lõhe esindus- ja osalusdemokraatia vahel. Põhja-Iirimaa kodanike foorumil on potentsiaal pakkuda Põhja-Iirimaale kodanikeühiskonda, võimaldades demokraatiat osaluse, konsultatiivse ja nõuandva mõõtme kaudu.

Osalusdemokraatiat tuleb mõista pigemini kui kodanike osalemist valitsemises, mitte kui nende kaasamist esindajate kaudu (Barber, Verba, Nie, Kim). Erinevalt üksikisiku vabaduste ja riigi mõjuvõimu ideedest rõhutavad vabatahtliku sektori ideed osalusdemokraatia mudeleid. Osalusdemokraatia mõiste hõlmab kodanike osalust ühiskonna poliitilistes ja majanduslikes institutsioonides, et hõlbustada kodanike kaasamist tegevuskavade koostamisse, nõuandmisse, seadusandlikku tegevusse, poliitikate täideviimisse. Samuti tähendab osalusdemokraatia parteide ametnike otsest aruandlust oma partei liikmetele ning protseduuri, mis võimaldab institutsionaalset süsteemi kohandada muutuvatele tingimustele (Barber, Held).

1998. a. leping (Agreement) tõi Põhja-Iirimaal kaasa põhjalikud muutused valitsemises ja demokraatias. Uuteks institutsioonideks, mis viisid ellu neid muudatusi, olid Põhja-Iirimaa Seadusandlik Kogu ning täitevvõimuna Põhja/Lõuna Ministrite Nõukogu, kuus täitevametit, Briti-Iiri Nõukogu ja kodanike foorum konsultatiivorganina sotsiaalsetes, majanduslikes ja kultuurilistes küsimustes. Leping annab lootuse uuendusteks valitsemises ja demokraatias, mis mõjutab ühiskonna kõiki sektoreid, sh vabatahtlikku sektorit, mis omakorda hõlmab tervishoiu, sotsiaalhoolduse ja kultuuri vallas tegutsevaid mitte-tulundusühendusi, samuti noorteühendusi ja spordiorganisatsioone, usuühinguid ning kohalikul tasandil tegutsevaid huvigruppe.

Seadusandjate suhtumine vabatahtliku sektori tulevikku on “uuel Põhja-Iirimaal” polariseerunud. Mõned poliitikud arvavad, et vabatahtlikul sektoril on aeg kõrvale astuda. Teised poliitikud on arvamusel, et vabatahtlik sektor on kodanikeühiskonna koostisosa ning selle sektori kogemusi ja teadmisi peaks laiemalt kasutama otsustusprotsessis. Eriti teravalt tulevad eriarvamused välja, kui silmas pidada 60-liikmelist kodanike foorumit, kus vabatahtlikul sektoril on 18 kohta. Osa poliitikuid näeb foorumis potentsiaalset silda poliitikutest rahvaesindajate ja valitsemises osalejate vahel, vaadeldes seda omalaadse nõuandjana. Teiselt poolt nähakse foorumis võimalust jätta vabatahtlik sektor ilma tema võimust ja mõjust.

Põhja-Iirimaal põhineb kahesugune suhtumine kodanike foorumisse seisukohal, et sotsiaalsed partnerid kujutavad endast ohtu esindusdemokraatiale. Kui kodanike foorum suudab nendest eelarvamustest jagu saada ning sisse seada edukad töised suhted Assambleega, siis on tal potentsiaali saada osalusdemokraatia lipulaevaks ning eduka sotsiaalse partnerluse koostisosaks Põhja-Iirimaal.

Refereerinud Ülle Lepp

HÄÄLETAMINE
Duch, Raymond M. A developmental model of heterogeneous economic voting in new democracies.
American Political Science Review. Vol. 95 (2001) no. 4, p. 895-910.

Üleminekuriikides toimunud hiljutiste demokraatlike muutustega seotud majanduslikke muutusi on mõni poliitikateadlane kujutanud kui tõsist ohtu ametisolevatele valitsustele, mis võib teha keeruliseks poliitiliste reformide tugevnemise (Diamond 1996; Lintz 1978; Haggard ja Kaufman 1995). Oma artiklis pakub Duch välja majandusliku hääletamise mudeli (developmental model of economic voting), mille abil testitakse hüpoteesi, et mida rohkem on kodanikud informeeritud demokraatlikest protsessidest, seda kõrgem on riigis majandusliku hääletamise aste, ning mida rohkem on neil usku tekkivatesse demokraatlikesse institutsioonidesse, seda tõenäolisemalt on nende hääletamine majanduslik.

Majandusliku hääletamise mudeli kohaselt teevad kodanikud valimisotsustused tulenevalt oma arusaamast majandustulemuste kohta. Valijad “karistavad” neid võimulolijaid, kellel pole õnnestunud saavutada häid majandustulemusi, ning “premeerivad” neid valitsusi, kes vastavad nende ootustele. Valimisi võib käsitleda referendumina ametisoleva valitsuse majandustulemuste üle. Mudel põhineb tõendatud seosel majandustulemuste või nendest arusaamise ning valija käitumise vahel, s.t positiivsed majandustulemused toovad kaasa toetuse ametisolevale valitsusele, negatiivsed aga esitavad sellele väljakutse. Referendumi mudel eeldab ka, et valijad on küllalt hästi informeeritud poliitikast ja majandusest ning sellest, kuidas nende enda poliitilised valikud mõjutavad majandustulemusi. Kui nad seda ei ole, siis ei saa nad tulemuslikult teostada järelevalvet ametisoleva valitsuse üle ning ilma järelevalveta ei saa nad “premeerida” ega “karistada” võimulolijaid majandustulemuste eest.

Artikli autor väidab, et üleminekudemokraatiates on majandusliku hääletamise heterogeensusel kaks olulist allikat: informeeritus uute demokraatlike institutsioonide tegevusest ning usaldus nende vastu. Majandusliku hääletamise osatähtsus suureneb, kui valijate informeeritus paraneb ja nende usaldus valitsuse vastu kasvab. Nimetatud väidete kontrollimiseks esitatakse artiklis analüüs, mis põhineb 1997. aastal Ungaris läbi viidud avaliku arvamuse uuringul. Võrdlusena kasutatakse 1997. aastal Poolas toimunud valimiste uuringu tulemusi, sest Poolas on poliitiliste institutsioonide usaldusväärsuse muutumise trendid sarnased Ungari ning teiste postkommunistlike riikidega.

Teine majandusliku hääletamise mudeli oluline komponent, mis on eriti oluline uutes demokraatiates, on usaldus poliitikute ning poliitiliste institutsioonide vastu. Poliitilist usaldust mõistetakse tavaliselt kui avalike teenistujate eetika ning valitsuse efektiivsuse ja tema otsuste veatuse näitajat (Hetherington 1998). Hetherington on seisukohal, et usaldus või selle puudumine mõjutab valijate käitumist võimulolijate ja demokraatlike institutsioonide suhtes.

Demokratiseerumisprotsessi kõige tähtsam joon ongi usalduse kujunemine poliitikute vastu. Protsessi esimestel astmetel eeldataksegi vaid vähest poliitilist usaldust nii parteide kui ka demokratiseerumisprotsessi enda vastu. Üsna suure tõenäosusega on tärkavates demokraatiates poliitilisi institutsioone väheusaldavate üksikisikute osakaal väga suur ning seos majandustulemuste ja valijate käitumise vahel on palju nõrgem kui demokraatiates, kus usaldus on suurem. Kui usaldus suureneb, osalevad valijad tõenäolisemalt ka majanduslikus hääletamises.

Uuringu tulemuste analüüsi kokkuvõtteks märgib artikli autor, et inimesed, kes on vähe informeeritud ja kel on vähe usku demokraatlikesse institutsioonidesse, reageerivad majandustulemustele teistmoodi kui informeeritumad ja usaldavamad inimesed. Tuginedes demokraatia teooriale, väidab Raymond M. Duch, et kui inimesed saavad poliitiliste institutsioonide kohta rohkem infot ning nende usaldus kasvab, siis on nende hinnangud rohkem vastavuses valitsuse töö tulemustega.

Teise järeldusena märgitakse, et majandustulemuste mõju võimulolijate toetamisele on asümmeetriline. Hoiakud demokraatia suhtes ning poliitiline informeeritus mõjutavad valijate majanduslikku hääletamist ainult siis, kui valijate hinnang majandusele on suhteliselt positiivne. Negatiivse hinnangu puhul on mõju valijate majanduslikule hääletamisele tühine.

Refereerinud Ülle Lepp

RAHVUSVAHELISE STATISTIKU MÕJU
Lievesley, Denise. Making a difference: a role for the international statistician?
The Statistician. Vol. 50 (2001) no. 4, p. 367-406.

Artikli eesmärk on heita valgust mõningatele probleemidele, mis rahvusvaheliste organisatsioonide statistikute ette kerkivad. Globaliseeruvas maailmas tähtsustub rahvusvaheliste organisatsioonide (nt ÜRO) roll. Sellega seoses vaadeldakse artiklis, kuidas saavad statistikud rahvusvahelises keskkonnas töötades inimeste elujärje parandamisele kaasa aidata, eriti arengumaades. Statistikuil on vaja lähtuda kindlaist põhimõtteist, et arengut mõista ja mõõta. Arengumaad peaksid hülgama passiivse vastuvõtja rolli ja rohkem oma huvide eest seisma. Praegu rajaneb rahvusvaheline abi varasemast rohkem kahepoolsetel kokkulepetel. Abivajavatele riikidele ja abiprojektidele eeltingimuste valimine ja nende formuleerimine on üks rahvusvaheliste statistikute ees seisvaist ülesandeist.

Rahvusvaheliste statistikute töö võib hõlmata näiteks rahvusvahelise abi ja heategevusega seonduva jälgimist, abi efektiivsuse ja erinevate abi paradigmade edukuse hindamist ning rahvusvaheliste andmete analüüsi ja interpretatsiooni. Suur töö on arengueesmärkide väljendamine indikaatorite abil. OECD töötas 1996. aastal välja seitse rahvusvahelist arengueesmärki, mis peaksid aitama mõista, kas riigi areng vastab ootustele. ÜRO on välja töötanud üldised riigi hindamise kriteeriumid. Leitakse, et rahvusvaheliste statistikute tähtsaim roll seisneb andmete kogumises, et oleks võimalik kokku seada riigi arengu võtmeindikaatorid.

Rahvusvaheliste statistikute jaoks on oluline koguda rahvusvaheliselt võrreldavaid andmeid, et riikidel oleks võimalus paremini mõista oma olukorda, samuti selleks, et koguda kokku eri riikide andmed terviklikuks pildiks ja pakkuda informatsiooni, mis aitaks kaasa rahvusvaheliste poliitikate kujundamisele ja järelevalvele. Rahvusvaheliste andmete kogumiseks on võimalik kasutada erinevaid meetodeid: safari meetodi puhul koguvad statistikud andmeid uuritaval maal ja analüüsivad neid arenenud tööstusriigis; koostöömudeli puhul määrab kõigi maade uurijatest moodustatud töörühm kindlaks uuringu põhijooned; eelneva kooskõlastamise puhul – ühtlustatakse metodoloogiad enne andmete kogumist; ühtlustamine post hoc – andmed kogutakse eraldi ning hiljem analüüsitakse neid võrdleva uuringu tingimustele vastavalt. Et riikide ekspertide kaasamine on kulukas, on kõige otstarbekam kasutada post hoc ühtlustamise meetodit. Olulise osa rahvusvahelise statistiku tööst hõlmab rahvusvahelise statistika standardite ja klassifikatsioonide arendamine, kuid tihti ei ole statistikute käsutuses olevad ressursid vastavuses neile suunatud ootustega.

1997. aastal peeti Hollandis tehnilise koostöö seminar, kus arutati, milline abistamisviis on kõige kasulikum. Kaugemas perspektiivis on arengumaadel rohkem kasu tehnilisest abist, mis keskendub andmetega tegelevale süsteemile, mitte allikatele; oluline on tagada abi vahendavate inimeste oskused ja nende motivatsioon; tehniline abi peab lähtuma selle vastuvõtja infrastruktuurilistest vajadustest jne.

Ametlik riigi statistika on oluline ühiskonnast ja selle arengust ülevaate saamiseks. 1992. aastal töötati Euroopa statistikute konverentsil välja printsiibid, mis peaksid aitama endiste Kesk- ja Ida-Euroopa sotsialismimaade statistikainstituutidel demokraatlikumas suunas areneda. Tadeusz Toczynski arutleb, et küsimus seisneb selles, kuidas muuta suhtumine “töötan statistika alal” suhtumiseks “olen statistik”.

Lõppjärelduses leiab autor, et statistikud võivad oma tegevusega ühiskonnale kasu tuua, kuid manipuleerides võib statistikat kasutada survevahendina. Statistikud peavad kohanema globaliseeruva maailmaga.

Refereerinud Piret Viljamaa

NAISTE TÖÖHÕIVE
Cantillon, Bea; Ghysels, Joris; Mussche, Ninke; Van Dam, Rudi. Female employment differences, poverty and care provisions.
European Societies. Vol. 3 (2001) no. 4, p. 447-469.

Artiklis käsitletakse heaoluriikides toimunud muutusi naiste tööhõive aspektist ning analüüsitakse nende mõju vaesusele OECD riikides. Artikli autorid leiavad, et naiste tööhõive puhul on määrava tähtsusega haridus. Tuginedes 1990ndate algul 13-s OECD riigis läbiviidud uuringute tulemustele ja järeldustele, pakutakse artiklis välja terve rida ettepanekuid, kuidas kohandada heaoluriigi poliitikat vastavalt naiste ja meeste muutunud sotsiaalsele ja majanduslikule seisundile.

Praegune “heaoluriigi kriis” toob esile kõrvalekaldumised kapitalistliku ühiskonna kolme põhilise institutsiooni – perekonna, turu ja valitsuse vahelises tasakaalus. Nende aluseks on majanduslikud ja sotsiaalsed muutused, ühelt poolt postindustriaalne üleminek, mis on kaasa toonud muutused tööjõuturul, kus on suund tootmiselt teenuste pakkumisele ning kvalifitseerimata töölt oskustööle. Sellele lisandub ühiskonna “individualiseerumine”, mida iseloomustab naiste emantsipatsioon, perekondade destabiliseerumine ning sündimuse vähenemine. Nende muutuste tagajärjel on kõrgharidusega naiste emantsipatsioon realiseerunud, samas kogevad madala haridustasemega naised takistusi ka tööjõuturul. Toimunud muutused toovad kaasa ka kõrge vaesusriski ühe tulutoojaga peredele ning lastega peredele.

Naiste tööhõives ja sugupoolte võrdsuses on kõige määravam tegur haridus. Kõikides heaoluriikides on kõrgharidusega naiste tööhõive optimaalne ning perekonna toimetulekule orienteeritud poliitikal, hoolekandeteenuste kättesaadavusel ning hõivatuse puudumist kompenseerival sotsiaaltoetuste (sh töötu abiraha maksmise) süsteemil on väga väike mõju kõrgharidusega naiste tööhõivele. Hoopis erinev on madala haridustasemega naiste tööturusituatsioon. Kõikides küsitlusega hõlmatud riikides on madala haridustasemega naiste tööhõive palju madalam kui kõrgharidusega naistel. Sotsiaaldemokraatlikes heaoluriikides on naiste tööhõive erinevused hariduslikul taustal väiksemad, suuremad erinevused ilmnevad liberaalsetes ja konservatiivsetes riikides.

Haridustase on tööjõuturul sugupoolte võrdsuse saavutamisel määrav tegur kõikides riikides ja eriti väikeste lastega peredes. Kui sotsiaaldemokraatlikes riikides on kõrgharidusega emade tööhõive määr ainult pisut väiksem naiste üldisest tööhõive määrast, siis konservatiivsetes riikides on madala haridusega emade tööhõive oluliselt väiksem.

Artikli autorid on seisukohal, et madala ja kõrge haridustasemega naiste erinev osalusmäär tööjõuturul on mõjustatud kolmest tegurist: (1) hoolekandeteenuste hinnapakkumise erinevustest, (2) töise tulu puudumise erinevatest kompensatsiooni-mehhanismidest ning (3) suurenenud nõudlusest oskustöö järele. Kõneldes naiste töise tulu osakaalust perekonna sissetulekutes, täheldasid uurijad, et kaks tulutoojat/ töötavat pereliiget ei ole kaugeltki mitte üldiselt levinud nähtus OECD riikides. Naiste kõrgest tööhõivest tulenevalt on kaks tulutoojat peres väga levinud sotsiaaldemokraatlikes riikides. Liberaalsetes ja konservatiivsetes riikides on see vähem levinud, eriti madalama hariduse ja väiksemate tööoskustega vanemate ja ülalpeetavate lastega peredes. Vaesusrisk on kõrgem madalama kvalifikatsiooniga emade hulgas, sest tõenäoliselt puudub neil palgatöö ning nad on abielus väiksemate tööoskustega meestega, mis suurendab veelgi vaesusriski. Seetõttu on erilise tähtsuse omandanud heaoluriigi senise poliitika reformimine sotsiaalhoolekande süsteemide täiustamise ja paindlikumaks muutmise suunas. Hooldustegevuse, eeskätt laste, vanurite ja haigete hoolduse rakendamine sotsiaalpoliitika olulise komponendina nõuab mitmesuguste abinõude kasutamist, mida võib käsitleda kui tööjõuturule orienteeritud poliitikat, mis ühtlasi tagab sidususe juba kehtivate sotsiaalkaitse süsteemidega. Naiste palgatöö ja hooldustegevuse ühendamisele aitab kaasa osalise tööaja ja lapsevanemapuhkuse laialdasem rakendamine.

Artikli autorid propageerivad hooldustegevuse lülitamist sotsiaalkindlustuse süsteemidesse sellisel viisil, et laste, haigete või eakate eest hoolitsemine oleks tasustatud sarnaselt töötuse või haiguse korral makstavate hüvitistega. Lastetoetused peaksid tehtud kulutusi suures osas kompenseerima.

Lõpetuseks kinnitavad artikli autorid, et vaesuse leevendamine ja riigi suurem osalus sotsiaalhoolekandes on vältimatu, et vähendada haridusest tingitud erinevusi naiste tööhõives.

Refereerinud Ülle Lepp

TÖÖTUS
Cregg, Paul. The impact of youth unemployment on adult unemployment in the NCDS.
The Economic Journal. Vol. 111 (2001) no. 475, p. 626-653.

Tööhõivealases kirjanduses ei vaadelda töötust juba ammu enam kui pelgalt ajutist katkestust inimese tööelus. Uuritud on töötuse eri aspekte, mis võivad mõjutada uue töökoha leidmist ja sissetuleku suurust. Käesolev artikkel tutvustab uurimust noorte töötuse põhjustest ja nende seostest hilisemate töökaotustega täiskasvanueas.

Uuringu aluseks on võetud Suurbritannia põlvkonnauurimus (National Child Development Survey), milles on perioodiliselt jälgitud 1958. aasta ühe märtsinädala jooksul sündinute käekäiku. Analüüsitud on kahe perioodi – 16.–23. ning 28.–33. eluaasta – andmeid ning vaatlusalusteks on valitud isikud, kelle kohta on informatsiooni mõlemast perioodist vähemalt kahe aasta ulatuses. Arvestatud ei ole täisajaga hariduse omandamist. Töötusena käsitletakse üle kahe nädala kestnud töötaolekut. Tavalisest tööhõiveuuringust põhjalikumalt on arvestatud ka inimese isiksust ja perekondlikku tausta.

Analüüsist selgub, et töötuse kogemus koondub sõltumata vaadeldavast ajast ühele kindlale osale tööjõust. Varane töötus tabab umbes kümnendikku noortest ja suur osa samu inimesi kogeb töötust ka täiskasvanuna. Raskused hariduse omandamisel või hariduse puudumine, vähene individuaalne võimekus, rahaliste võimaluste nappus ning käitumisprobleemid lapsepõlves suurendavad oluliselt ohtu jääda korduvalt või pikaks ajaks töötuks. Eriti tugevalt ilmneb see seos meeste seas, naiste puhul suurendavad võimalust korduvalt töötuks jääda peamiselt rasedus teismeeas ning üksikvanema staatus.

Suurbritannia praegune valitsus on noorte töötuse ja sellest tulenevate probleemide lahendamiseks loonud spetsiaalse programmi “New Deal of Young People”. Pärast seda, kui noor pole kuus kuud tööd leidnud, aidatakse tal intensiivselt tööd otsida, pakutakse subsideeritavaid töid eraettevõtjate juures, toetatakse ettevõtjaks hakkamist, tööd keskkonna- või heategevussektoris või täisajaga õppima asumist. Toetust makstakse kuus kuud, enesetäiendamise korral kuni aasta. Programmi eesmärk on mitte lasta noortel jääda pikaajalise töötuse suletud ringi, vaid aidata neil taas tööjõuturule pääseda ja nende sotsiaalset kapitali suurendada.

Vähendades noorte haridustasemest, nende isikuomadustest ja perekondlikest tingimustest tingitud ebavõrdsust ja toetades noori tööotsinguil, on mõningal määral võimalik vähendada töötuse koondumist kindlatesse inimrühmadesse. Noorte seas on tööturule naasmise protsent suurem ja nad ei ole huvitatud pikaks ajaks töötuks jäämisest, seega on sekkumine noorte karjääri kujunemisse vajalik ning toetused põhjendatud.

Refereerinud Siiri Männamaa

ERA- JA AVALIKU SEKTORI KOOSTÖÖ
Gerrard, Michael B. Public-private partnerships.
Finance & Development. Vol. 38 (2001) no. 3, p. 48-51.

Artiklis analüüsitakse era- ja avaliku sektori koostöö ehk PPP (public-private partnerships) tähendust ning seda, mille poolest erineb see privatiseerimisest. PPP ei ole erastamine selle kõige üldisemas tähenduses. PPP tähendab erasektori kapitali rakendamist avalikus sektoris ja mõnikord ka avaliku sektori kapitali kaasamist, et parandada avalike teenuste pakkumist või avaliku sektori varade haldamist. Artiklis iseloomustatakse PPP põhimõtte kasutamise võimalusi, õiguslikke printsiipe ja finantsküsimusi. Autor toob välja põhjused, miks valitsused kasutavad avaliku ja erasektori koostöö meetodit. Suurbritannia näite varal analüüsitakse üksikasjalikult PPP-skeemi kasulikkust ja selle rakendamise positiivseid tulemusi.

Avaliku sektori ja erasektori vaheline PPP leping kohustab ühelt poolt avalikku sektorit esile tooma oma teenuseid, mida on vaja osutada pika aja jooksul (näiteks transpordi-, haridus-, tervishoiuteenused), teiselt poolt kindlustab, et erasektor ei riskeeri oma kapitaliga nende teenuste pakkumisel.

PPP-skeemi võimalik kasutusala on üsna lai, hõlmates ühelt poolt ettevõtteid, mis on peaaegu täielikult erasektori kontrolli all, ja teiselt poolt neid firmasid, mida peaaegu täielikult kontrollib avalik sektor.

Et rakendada PPP potentsiaali, on vaja, et selle meetodi eripära hinnataks ja kasutataks, sest PPP võimaldab tegutseda paindlikult tingimustes, kus saab ühendada era- ja avaliku sektori võimalused, samuti tegutseda era- ja avaliku sektori vahelisel piiril, samas kui avalik sektor säilitab põhivastutuse avalike teenuste pakkumisel.

Refereerinud Marika Lillemäe

ELEKTRIENERGIA
Eising, Rainer; Jabko, Nicholas. Moving targets: national interests and electricity liberalization in the European Union.
Comparative Political Studies. Vol 34 (2001) no. 7, p. 733-767.

Artiklis uuritakse, kuidas Euroopa Liidu (EL) poliitika institutsiooniline dünaamika ja kontekst võivad kujundada riikide seisukohti ning muuta riigisiseste poliitiliste jõudude tasakaalu. Näitena on põhjalikult käsitletud ELi elektri siseturgude liberaliseerimist puudutavate läbirääkimiste käiku, osapoolte esialgseid seisukohti ja nende järkjärgulist muutumist. Autorite arvates aitab ELi läbirääkimiste raamistik tõusta liikmesriikidel kõrgemale kitsalt riiklikest huvidest ja sõlmida vastastikuseid leppeid mastaapsete reformide elluviimiseks.

Diskussioon elektri siseturgude reguleerimise asjus kestis kahepoolsete läbirääkimistena Saksamaa ja Prantsusmaa valitsuse vahel kokku 10 aastat ja 1996. aastal valmis lõpuks Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 96/92/EÜ elektri siseturu ühiseeskirjade kohta (19. detsember 1996).

Nimetatud direktiivi on ajakirjanduses tihti kajastatud kui Saksamaa ja Prantsusmaa vahelist tehingut – Saksamaa tahtis liberaliseerimist, Prantsusmaa mitte, lõpuks sõlmiti mõlemat poolt rahuldav leping, mis näitavat ELi kui võitlustandrit, kus jäävad peale tugevama riigi huvid. Autorite arvates on selline käsitlus primitiivne ning nemad peavad Saksamaa ja Prantsusmaa seisukohtade lähenemist peamiselt läbirääkimiste tulemuseks. Riiklike seisukohtade areng vastavalt üldistele liberaliseerimisprotsessidele ja vabaturu ideele näitab, et riiklike eelistuste muutumise ning kodumaised poliitilised ümberasetused võis tingida pigem Euroopa Liidu formaalne ja mitteformaalne institutsiooniline dünaamika.

Arvestades energiasektori staatilisust, on ühise keele leidmine selles valdkonnas üllatavgi. Sõltumatu energiasektor on pikka aega olnud riikliku stabiilsuse sümbol. Elektritootmise kaitstus kiirete tehnoloogiliste muudatuste eest, investeeringute kapitaalsus ja pikaajalisus ning piiratus elektrivõrkudega olid tekitanud suhtumise energiasektorisse kui loomulikku monopoli. Nii Saksamaa kui ka Prantsusmaa huvid olid läbirääkimisi alustades kindlalt välja kujunenud ning ajaloolist arengut arvestades kardinaalselt erinevad. Prantsusmaa valitsus otsustas säilitada sõjajärgsel perioodil Electricité de France’i loodud elektritootmise infrastruktuuri, kus elektrit tootis riigi omandis olev monopoolne ettevõte ning perspektiive nähti tuumaenergia arendamises. Saksamaa valmistus kaitsma oma elektritootmise turustruktuuri, milles osalesid mõned suured ettevõtted, mitu regionaalset firmat ning palju eri omandivormidega lokaalseid tootjaid. Jätkuvalt eelistas Saksamaa traditsioonilise energiaressursina kivisütt. Tundus olevat väga vähe kokkupuutepunkte ja võimalusi ühtse energiapoliitika üle läbirääkimiseks. Ometi muutsid nii Prantsusmaa kui ka Saksamaa läbirääkimiste kestel tugevalt oma positsioone, strateegiaid ja mõningal määral ka oma eelistusi.

Tänapäeva poliitilise ja sotsiaalse reaalsuse komplekssus ning juhtumite vähesus ei luba autoritel institutsiooniliste mõjude kohta põhjapanevaid järeldusi teha. Ent sellegipoolest on kasulik silmas pidada, et ELi arengutel võib olla märkimisväärne mõju nii riiklike seisukohtade kui ka sisepoliitiliste eelistuste kujunemisele.

Refereerinud Siiri Männamaa

EUROOPA LIIT
Tiilikainen, Teija. To be or not to be?: an analysis of the legal and political elements of statehood in the EU's external identity.
European Foreign Affairs Review. Vol. 6 (2001) Summer, p. 223-241.

Artikkel keskendub Euroopa Liidu (EL) välisele identiteedile, lähtudes toimivast rahvusvahelisest süsteemist. Eesmärk on piiritleda riikluse võtmeelemendid – juriidilised ja poliitilised – ELi rahvusvahelises rollis ja tuua välja nende elementide võimalikud arengusuunad.

Helsingi Ülikooli doktor Teija Tiilikainen analüüsib EL välist identiteeti riikluse elementide kaudu: juriidilise isiku staatus, poliitiline koostöö, territoriaalsus, suveräänsus jne. Eriti oluline märksõna on suveräänsus, mida saab vaadelda mitmes kontekstis: suveräänsus kui juriidilise isiku rahvusvaheline staatus, suveräänsus kui territoriaalne terviklikkus. ELi väline identiteet on üks vaieldavamaid küsimusi. Osale vaatlejatele tundub, et EL on riikluse elementidega, teised väidavad, et ühtlustatud välist identiteeti tegelikkuses ei eksisteeri ja et ELi välistegevus seisneb lihtsalt riikide poliitika koordineerimises. Eriarvamustest hoolimata ollakse ühel meelel, et kindlasti mängib EL Euroopa välispoliitikas üht peaosa.

Ka ELi poliitiline tulevik on Euroopa poliitikas vaidlusalune küsimus. Oma poliitilise iseloomu vaieldavuse pärast käsitletakse ELi kui midagi ainulaadset, viidates faktile, et ta ei sobi juba olemasolevate poliitilise ja õigusliku ühtsuse definitsioonidega. Seetõttu peaks olema enesestmõistetav, et ELi poliitiline identiteet peaks peegeldama tema ainulaadset iseloomu uute kontseptsioonide ja printsiipide rõhutamisega. See on niimoodi sisemise poliitilise identiteedi korral, aga nagu artiklis püütakse näidata, põhineb oma ainulaadsuse juures ELi väline identiteet hästituntud suveräänsuse ja territoriaalsuse põhimõtetel.

Refereerinud Kristiina Vester

ETNILISED KONFLIKTID
Laitin, David D. Secessionist rebellion in the former Soviet Union.
Comparative Political Studies. Vol. 34 (2001) no. 8, p. 839-861.

Artiklis käsitletakse etnilise vägivalla suurenemist Ida-Euroopas ja endistes Nõukogude Liidu vabariikides pärast NLi kokkuvarisemist. Kuues endises NLi vabariigis aastail 1993-1995 ning 1998 läbiviidud uuringute andmete taustal kontrollitakse kaht teooriat, mis on püüdnud selgitada etnilise vägivalla suurenemise põhjusi nimetatud regioonides – Donald Horowitzi teooriat ning sellele alternatiivset James Fearoni ja Pieter Van Houteni teooriat.

Artiklis esitatud andmed näitavad selgesti, et etniline vägivald on Ida-Euroopas ja endises NLis oluliselt suurenenud pärast selle lagunemist ja mitmete riikide (taas)iseseisvumist. Artikli autor on vaatluse alla võtnud kuus endist NLi vabariiki – Eesti, Läti, Ukraina, Kasahstani, Moldova ja Aserbaidžaani, kus iseseisvuse saavutamisel oli märgatavaid erinevusi etnilise vägivalla tasemes.

Artiklis antakse ülevaade Horowitzi (1985) etnilise konflikti teooriast, mis rõhutab psühholoogilisi mehhanisme grupi enesest lugupidamise suurendamiseks etniliste stereotüüpide loomise abil. Viimased omakorda teravdavad gruppidevahelist antipaatiat. Selline antipaatia aitab Horowitzil põhjendada eliiti mittekuuluvate inimeste osalemist etnilistes konfliktides. Analüüsitud uuringuandmetest selgub, et uuringus osalenud kuue endise NLi vabariigi vähemustel oli palju sidemeid neis riikides domineerivate rahvustega ning nende puhul võis märgata kosmopoliitilise käitumise kõrget taset. Samas kahandab andmestik usku sellesse, et just kultuuriline antipaatia oli peamine põhjus, miks mitteeliit ei toetanud eraldumise nimel peetavat sõda. NLi lagunemisel tekkinud riikide etniliste konfliktide analüüsimisel osutusid ekslikuks Horowitzi ennustused selle kohta, kus etniline eraldumine aset leiab.

Alternatiivsena käsitleb David Laitin teooriat (triadic configuration), mille sõnastas Brubaker (1996) ja mida arendasid edasi Fearon (1998) ning Van Houten (1996, 1998). Nende teooria kohaselt on riikide kokkuvarisemisel otsustava tähtsusega vähemustele nende emamaa poolt pakutav (sõjaline) toetus, millest sõltub, kas puhkeb sõda või väikesemastaabiline konflikt. Van Houteni teooria aitab seletada vägivalla puudumist Eestis, Lätis, Kasahstanis ja Ukrainas. Moldovas ja Aserbaidžaanis anti sealsetele vähemustele emamaalt selgeid signaale, et neid toetatakse väljastpoolt sõjaliselt.

Eespool esitatud järeldus on siiski esialgne ja nõuab veel uurimist, analüüsiks tuleb kasutada suuremat hulka juhtumeid ja paremat andmestikku signaalide kohta, mis on tulnud emamaalt või selle nimel tegutsevatelt gruppidelt. Kuigi teooria vajab kontrollimist, annab see juba eeliseid prognooside tegemiseks eraldumise nimel peetavate sõdade kohta. Nimelt kinnitavad uuringute andmed, et juhtumite puhul, kus oli tegemist veriste sõjaliste kokkupõrgetega, ei täheldatud etniliste gruppide vahelise antipaatia suurenemist.

Refereerinud Ülle Lepp

RAAMATUTUTVUSTUSED

ÜRO
Reforming the United Nations: the quiet revolution/Joachim Müller. Kluwer, 2001. XXI + 946 p.

Kogumik Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) reformimise vajadusest, mis on tingitud poliitilistest muutustest maailmas. Sellest tulenevalt käsitletakse raamatus selle organisatsiooni struktuuri ja protseduuride ümberkorraldamist. Hiljuti ümberhinnatud ÜRO eesmärgid, mis on esile toodud ÜRO peasekretäri Kofi Annani “Reform Agendas” ja “Millennium Summitis”, on taastanud 189 liikmesriigi seas usu organisatsiooni tulevikku.

Dr. Joachim Müller annab aastail 1996–2000 tehtud uuendustest dokumentide abil üksikasjaliku ülevaate. Vaatluse all on ka teised ÜRO reformid organisatsiooni asutamisest alates.

Katrin Kaur

GLOBAALPROBLEEMID
Mayor, Federico; Bindé, Jérome. The world ahead: our future in the making. UNESCO Publishing, 2001. XIV + 496 p.

Raamat 21. sajandi väljakutsetest sotsiaal-, loodusteaduste, kultuuri ja eetika valdkonnas. UNESCO endise peadirektori Federico Mayori ja UNESCO analüüsikeskuse direktori Jérome Bindé aruandes pööratakse tähelepanu sellistele globaalprobleemidele nagu ülerahvastatus, vaesus, linnastumine, võitlus narkootikumidega, keskkonna saastatus, vee- ja toidupuudus, energiasäästmine, ohustatud keeled, rahu ja globaalne julgeolek jm. Aruande esimene väljaanne “Un Monde nouveau” ilmus prantsuse keeles 1999. aastal.

Katrin Kaur

DEMOKRAATIA IDA-EUROOPAS
Democratic consolidation in Eastern Europe/edited by Jan Zielonka, Alex Pravda. Oxford University Press, 2001. 2 vol.

Teose esimeses osas vaadeldakse põhiseaduslike institutsioonide kujundamist Ida-Euroopa riikides nii võrdlevalt kui ka ühe riigi näitel. Käsitletakse üleminekut demokraatlikule ühiskonnakorraldusele, põhiseaduse loomet ja põhiseaduse rakendamise probleeme Ida- ja Lõuna-Euroopa riikides, põhiseaduslike institutsioonide ja konstitutsioonide loomise keskset osa postkommunistlikul siirdeperioodil. Raamatu esimeses köites on ka Vello Pettai artikkel põhiseaduslike institutsioonide kujundamisest Eestis (Estonia: Positive and Negative Institutional Engineering).

Teises osas vaadeldakse rahvusvahelise surve osatähtsust Ida-Euroopa riikides postkommunistlikul üleminekuperioodil. Analüüsitakse Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika osa demokraatlike ühiskonnakorralduste kehtestamisel; IMF-i mõju Ida-Euroopa riikide majandusele, rahvusvahelist julgeolekut ja demokraatia kujundamist; etniliste konfliktide laienemist; rahvusvahelist migratsiooni ja demokraatia tugevdamist; kuritegevuse, korruptsiooni ja poliitika seoseid; lääneriikidesse, demokraatiasse ning vabaturumajandusesse suhtumist. Teises köites on samuti Vello Pettai artikkel kodakondsust ja vähemuste integreerimist puudutavatest rahvusvahelistest mõjudest Eestis ning Lätis (Estonia and Latvia: International Influences on Citizenship and Minority Integration).

Katrin Männi

KOLMAS SEKTOR
Third sector policy at the crossroads: an international nonprofit analysis/ edited by Helmut K. Anheier and Jeremy Kendall. Routledge, 2001. X + 257 p.

Kogumikus käsitletakse kolmanda sektori positsiooni maailma eri regioonidesse kuuluvates riikides. Teoses avaldatud artiklites on vaadeldud kolmanda sektori dünaamikat 20. sajandil. Keskendutakse 1990. aastail toimunud arengute uurimisele ja lähituleviku võimalike arengutendentside käsitlemisele. Raamatusse on koondatud artiklid, milles on analüüsitud kolmanda sektori kogemusi Ameerika Ühendriikides, Suurbritannias ja teistes Euroopa Liidu liikmesriikides, Poolas ning mujal Ida-Euroopas, Jaapanis, Mehhikos, Filipiinidel ja Lõuna-Aafrika Vabariigis.

Katrin Männi

ELEKTROONILINE TURG
Bichler, Martin. The future of eMarkets: multi-dimensional market mechanisms. Cambridge University Press, 2001. XII + 248 p.

Raamatusse on kogutud sissejuhatav materjal majandusinimestele ja ka infospetsialistidele elektroonilise turu mõistmiseks ja kujundamiseks. Samuti annab raamat ülevaate läbirääkimiste ja enampakkumiste teooriast. Käsitletakse asjassepuutuvaid majandusküsimusi ja informaatika aspekte elektroonilisel turul, analüüsitakse turgu Internetis ja hinna kujundamise raskusi. Eraldi osa on pühendatud elektrooniliste turgude analüüsi ja kujundamise meetoditele

Põhiosa on pühendatud elektrooniliste läbirääkimiste protokollide projektile. Tänu madalatele tehingutasudele ja suurele volatiilsusele elektroonilistel turgudel kasutavad paljud võrgu loojad kaupade müümiseks ja ostmiseks oksjoni. Kirjeldatakse multidimensioonilist enampakkumise mehhanismi, mis lubab automaatset elektroonilist läbirääkimist ja tehinguid, ning selle erinevaid mudeleid – mitmepoolset ja kahepoolset läbirääkimist ning enampakkumise eri vorme (multi-unit auction, multi-attribute auction, single auction) ning nende analüüsi. Raamat sisaldab arvukalt näiteid.

Meeli Kõlli

Ülevaated artiklitest       Raamatututvustused      Uued raamatud: majandus ja poliitika