SUMMARIA SOCIALIA

2001
1

TAGASI
väjaannete lehele

  Valik ülevaateid välisajakirjanduses ilmunud artiklitest

SISUKORD

Demokraatia
 Dahl, Robert A. A democratic paradox? 2

Demokraatia tulevik
Lijphart, Arend. The future of democracy: reasons for pessimism, but also some optimism 3

Skandinaavia korporatism
Blom-Hansen, Jens. Still corporatism in Scandinavia? 4

Kodanike foorumid
Lindsay, Isobel. The new civic forums 5

Ungari uus autoriõiguse seadus
Stötzel, Ralf. Das neue ungarische Gesetz über Urheberrecht 6

Euroopa Liidu piiripoliitika
Grabbe, Heather. The sharp edges of Europe: extending Schengen eastwards 7

Koostöö justiits- ja siseküsimustes
Monar, Jörg. Justice and home affairs 8

Pensionireform
Marshall, Jane; Butterworth, Sasha. Pensions reform in the EU: the unexploded time bomb in the single market 9

Maksureform
Martinez-Vazquez, Jorge; McNab, Robert M. The tax reform experiment in transitional countries 10

Raamatututvustused 11

DEMOKRAATIA
Dahl, Robert A. A democratic paradox?
Scandinavian Political Studies. Vol. 23 (2000) no. 3, p. 246-251.

Artikkel käsitleb demokraatiaparadoksi, mis ilmneb selles, et paljudes stabiilse demokraatiaga riikides on kodanike arvates mõningad olulised demokraatlikud institutsioonid väheusaldusväärsed. Samal ajal aga usub enamik kodanikke demokraatiasse.

Artikli alguses esitab Robert A. Dahl terve rea tõendusi demokraatiaparadoksi ilmnemise kohta, tuginedes seejuures Leonardo Morlino (1998) ja Hans-Dieter Klingemanni (1999) uurimustele. Nimetatud uurimused on näidanud, et senini ei ole poliitiliste institutsioonide usaldusväärsuse vähenemisega kaasnenud demokraatia usaldusväärsuse langust. Vastupidi, hoolimata oma halvakspanust mõnede oluliste demokraatlike poliitiliste institutsioonide suhtes, väljendavad kodanikud jätkuvalt toetust demokraatiale kui süsteemile.

Selleks et mõista demokraatiaparadoksi, tuleb otsida vastust küsimusele, mida inimesed mõistavad demokraatia all ja miks nad seda hindavad. Ehkki demokraatlike institutsioonide, inimeste poliitilise aktiivsuse, hoiakute, uskumuste ja ideoloogiate kohta on väga palju uuringute andmeid, on jahmatavalt vähe andmeid, et vastata näiliselt lihtsale küsimusele: kui inimesed ütlevad, et nad toetavad demokraatiat, mida nad siis täpselt toetada soovivad?

Dahl käsitleb demokraatiat kui ideaali ja kui reaalsete praktiliste tegevuste ja institutsioonide kogumit. Ideaalseks demokraatiaks võib pidada poliitilist süsteemi, mis on kavandatud ühenduse liikmete jaoks, kes soovivad poliitilistel eesmärkidel kohelda üksteist poliitiliselt võrdsena, omades võrdseid õigusi osaleda poliitika kujundamises, ettekirjutuste, seaduste vm otsuste tegemises, mida neil tuleb järgida. Reaalses ühiskonnas pole ideaalne demokraatia aga täielikult saavutatav.

Dahl eristab tänapäeva ühiskonna puhul demokraatia esimest ja teist mõõdet. Demokraatia esimene mõõde eeldab kodanike seadusandlikult tagatud õiguste ja kohustuste kogumi olemasolu. Selleks, et demokraatlikud institutsioonid ka tegelikkuses eksisteeriksid, peavad vajalikud õigused ja kohustused eksisteerima mitte ainult paberil, vaid kehtima ka tegelikkuses. Demokraatia teiseks mõõtmeks on kodanike tegelik osalemine poliitilises elus.

Ligi poolsajandi jooksul läbiviidud uuringute tulemused näitavad, et kodanikud ei väärtusta oma tegelikku osalemist poliitilises elus. Kui demokraatia piirduks vaid tema teise mõõtmega, siis enamik kodanikke annaks sellele oma nõrga toetuse või ei toetaks demokraatiat üldse. Kas siis demokraatiat toetades hinnatakse vaid selle esimest mõõdet? Vähesed sel teemal tehtud uuringud Lääne-Saksamaal ja Hollandis on näidanud, et demokraatia all mõeldakse selle esimesele mõõtmele iseloomulikke tunnuseid. Sellest võib järeldada, et kui inimesed väidavad end toetavat demokraatiat, siis peavad nad silmas demokraatia esimese mõõtme väärtusi ja institutsioone. Kui see tõepoolest nii on, siis on olemas ka selgitus demokraatiaparadoksile. Ehkki suurem osa kodanikke enamikus demokraatlikes riikides ei ole rahul sellega, kuidas nende valitsus töötab, väärtustavad nad õigusi ja võimalusi, mida demokraatlik valitsemissüsteem neile pakub. Muidugi võib kaugemas perspektiivis rahulolematus valitsuse tööga nõrgestada mõne kodaniku silmis demokraatia esimese mõõtme usaldusväärsust ja vähendada niiviisi demokraatia toetust. Samas võivad teised otsustada, et nad peavad lihtsalt aktiivsemalt poliitilises elus osalema, et parandada vigu, mida nad näevad oma demokraatliku valitsuse tegevuses.

Refereerinud Ülle Lepp

DEMOKRAATIA TULEVIK
Lijphart, Arend. The future of democracy: reasons for pessimism, but also some optimism.
Scandinavian Political Studies. Vol. 23 (2000) no. 3, p. 265-272.

Artikkel käsitleb demokraatia tuleviku küsimusi. Arend Lijphart alustab Samuel P. Huntingtoni määratletud kolmest demokraatia lainest, keskendudes viimasele, kolmandale lainele ning sellele 1990ndate keskpaigas järgnenud vastupidisele lainele. Tuues ära vastupidise laine tekkimise erinevad seletused, analüüsib Arend Lijphart põhjalikult väidet, mille kohaselt mõjub demokraatia tulevikule negatiivselt demokraatia kahe võtmeinstitutsiooni - presidentaalse valitsemiskorra ja majoritaarse valimissüsteemi jätkuv populaarsus paljudes riikides.

Kolmas demokratiseerumislaine algas demokraatliku revolutsiooniga Portugalis ja kulmineerus Nõukogude Liidu kokkuvarisemisega 1990ndate algul. Sellele järgnes vastupidine laine, mille põhjuseks peetakse: (1) demokratiseerumisprotsessis tõusude ja languste olemasolu: igale tõusulainele järgneb langus (Huntington); (2) demokratiseerumise ja etniliste konfliktide kokkupõrget; (3) demokraatia kahe võtmeinstitutsiooni - presidentaalse valitsemiskorra ja majoritaarse valimissüsteemi jätkuvat populaarsust. Lijpharti arvates on kõige paremini toimivaks valitsemisviisiks (eriti etniliselt kirjutes riikides) parlamentarism kombineerituna proportsionaalse valimissüsteemiga. Sellise järelduseni on erinevaid lähenemisviise kasutades jõudnud enamik poliitikateadlasi.

Juan J. Linz väidab, et proportsionaalne valimissüsteem ja parlamentarism on kõige soovitatavam ja presidentalism kõige vähem soovitatav valitsemisviis. Ta väidab, et presidentalism on ebaõnnestunud valitsemisviis tõsiste institutsiooniliste puudujääkide tõttu: fikseeritud ametiaja pikkus, mis muudab valitsuse väga jäigaks; tendents täitevvõimu ja seadusandliku võimu ummikseisuks, mis tuleneb kahe eraldi valitava kogu kooseksisteerimisest; presidendivalimistele iseloomulik põhimõte, et võitja võtab kõik; poliitikas on kesksel kohal isiksused, mitte konkurents parteide ja nende programmide vahel.

Lijpharti enda lähenemise aluseks on demokraatiate konsensusliku või majoritaarse iseloomu mõõtmine viie tunnuse põhjal: täitevvõimu jagunemine, võimusuhted täidesaatva võimu ja seadusandja vahel, mitmeparteilisuse aste, valimissüsteemi proportsionaalsus, huvigruppide süsteemi korporatismi tase. Tema seisukoht on, et konsensuslik demokraatia, mida iseloomustab parlamentarism ja proportsionaalne valimissüsteem, on parem kui majoritaarne demokraatia.

Hispaania poliitikateadlane Josep M. Colomer kasutab sotsiaalselt efektiivsemate institutsioonide määratlemiseks sotsiaalse valiku teooriat. Poliitilise rahulolu mõõdupuuks on see, kas nn keskmise valija poolt eelistatud parteid on võitjate hulgas ja täitevvõimu koosseisus. Selle loogika kohaselt on parimad parlamentaarsed proportsionaalse valimissüsteemiga demokraatiad ning halvimad parlamentaarsed majoritaarse valimissüsteemiga demokraatiad. Presidentaalsed ja poolpresidentaalsed süsteemid on nende vahel.

Prof Bruce Ackerman võrdleb oma analüüsis presidentalismi (USA näitel) Westminsteri parlamentarismi mudeliga (Suurbritannia), tutvustab seejärel kolmandat mudelit, nn piiratud parlamentarismi (Saksamaa) ning jõuab otsusele, et viimane mudel on kahest esimesest parem. Piirangute all mõistab ta mitte niivõrd proportsionaalset valimissüsteemi, kuivõrd episoodilisi referendumeid ja kohtuotsuste taasläbivaatamist.

Eraldi käsitleb Lijphart Boliivia kui Ladina-Ameerika demokraatliku riigi näidet. Boliivia poliitiline süsteem on pigem parlamentaarne kui presidentaalne ning seal on kasutusel Ladina-Ameerikas tavatu proportsionaalne valimissüsteem. Boliivia demokraatia edu on Boliivia tuntuima poliitikateadlase Antonio Mayorga väitel seletatav riigis sellise süsteemi olemasoluga, mida iseloomustavad parteidevahelised läbirääkimised, valimisjärgsed koalitsioonid, konsensuslik praktiline tegevus ja täitevvõimu kõrgete ametnike valimine kongressi poolt.

Kokkuvõttes väljendab Lijphart oma pessimismi demokraatia tuleviku suhtes, mis on tingitud sellele negatiivselt mõjuva presidentaalse ja majoritaarse valimissüsteemi populaarsusest ning etnilistest pingetest paljudes demokraatiates. Tema optimismi allikaks on usk poliitikute õppimisvõimesse. Selle konkreetne näide on Boliivia parlamentaarne presidentalism.

Refereerinud Ülle Lepp

SKANDINAAVIA KORPORATISM
Blom-Hansen, Jens. Still corporatism in Scandinavia? A survey of recent empirical findings.
Scandinavian Political Studies. Vol. 23 (2000) no. 2, p. 157-181.

Skandinaavia maid on tavapäraselt peetud korporatiivse süsteemi esmaseks näiteks. 1990ndail aga sattus Skandinaavia korporatism seisu, kus skandinaavlased hakkasid järjest vähem uskuma huviorganisatsioonidesse ning riigi ja huvigruppide vastastikuse mõju traditsioonilistesse vormidesse.

Jens Blom-Hanseni essee põhineb 1990ndatel Skandinaavia maades läbiviidud uuringutel, mis käsitlesid huvigruppide mõju Rootsis, Norras ja Taanis. Essee koosneb viiest osast: esimeses kolmes osas uuritakse Skandinaavia korporatismi esilekerkimist, arengut ja praegust seisundit, seejärel arutletakse korporatismi mõju üle Skandinaavia ühiskondades ning antakse ülevaade sellest poliitika kujundamise viisist väljaspool traditsioonilisi valdkondi, st tööjõuturgu, tööstust ja põllumajandust.

Oma ülevaates korporatismi ajaloost Skandinaavia maades märgib autor, et Skandinaavia korporatismi ajaloolised juured ulatuvad 20. sajandi esimestesse kümnenditesse, tekkides peaaegu ühel ajal nii Rootsis, Norras kui ka Taanis. Teisele maailmasõjale järgnenud paaril-kolmel kümnendil oli neis riikides korporatismi kõrgperiood.

Korporatismi esineb praegu peaaegu kõikides poliitika valdkondades. Et korporatismil on oluline tähendus kogu ühiskonna jaoks, siis on korporatismi uuringud küllaltki tähtsad jälgimaks, kuidas käituvad erinevaid huve esindavad organisatsioonid, milline on avaliku poliitika sisu. 1990ndail läbiviidud uuringuist selgus, et korporatismi arengu uurimine on küllalt keeruline, sest nõuab selle süstemaatilist empiirilist mõõtmist. See aga viib klassikalise metodoloogilise probleemini poliitikateaduses - kuidas mõõta võimu. Hansen soovitab kasutada mitut uurimismeetodit, tutvustades lähemalt kolme korporatismi mõõtmiseks sobivat viisi: intervjuud kesksete tegutsejatega, ametlike dokumentide ja korporatiivsete institutsioonide liikmeskonna uurimine.

Skandinaavia maades läbiviidud uuringute põhjal väidab Jens Blom-Hansen, et nüüdseks on korporatism neis riikides muutumas - korporatism kui avaliku poliitika kujundamise ja teostamise eriline viis on alates 1970ndate keskpaigast languse teel. Suhted riigi ja huvigruppide vahel muutuvad vähem ametlikuks ja omandavad järjest enam lobistliku iseloomu. Samal ajal ei tohi unustada Skandinaavia maadele iseloomulikku kõrget korporatismi taset (Arend Lijpharti ja Markus M. L. Crepazi (1991) konstrueeritud korporatismi summaarse indeksi järgi on Norra korporatismi taseme poolest maailmas teisel, Rootsi kolmandal ja Taani viiendal kohal) ning sügavalt sissejuurdunud tava konsulteerida avalike otsuste tegemise protsessis asjasse puutuvate huvigruppidega. Siiski jääb uurijatele lahtiseks küsimus, kas erinevaid huve esindavatele organisatsioonidele on avaliku poliitika mõjutamiseks korporatism ikka kõige efektiivsem viis.

Refereerinud Ülle Lepp

KODANIKE FOORUMID
Lindsay, Isobel. The new civic forums.
The Political Quarterly. Vol. 71 (2000) no. 4, p. 404-411.

Artikkel käsitleb kodanike foorumit kui uut poliitilist institutsiooni Põhja-Iirimaal, Walesis, Šotimaal ja Londonis. Esmalt tutvustatakse esindus- ja osalusdemokraatia arenguid tänapäeva Lääne-Euroopas ning seejärel võrreldakse Põhja-Iirimaa, Walesi, Londoni ja Šotimaa kodanike foorumeid. Artiklis püütakse vastata küsimusele, kui hästi tunnetab poliitiline süsteem kodanikeühenduste tähtsust sotsiaalse aktiivsuse kanalina ning kui hästi ta oskab nende ressursse kasutada. Samuti käsitletakse kodanikeühenduste poliitilistesse otsustusprotsessidesse kaasamise tugevaid ja nõrku külgi mõlema osapoole - riigi ja kodanikeühenduste - vaatenurgast.

1960ndatel ja 1970ndatel kõneldi Lääne-Euroopas vajadusest täiendada parlamentaarset demokraatiat "tööstusliku" demokraatiaga, mis tagaks erinevaid huve esindavate organisatsioonide tõhusama osalemise sotsiaalsetes otsustusprotsessides. Praegu on Euroopa Liidu kümnes liikmesriigis kasutusel ametlikult tunnustatud sotsiaalpartnerite mudel. Nüüdseks on sotsiaalne jaotus ja huvid muutunud palju mitmekesisemaks ning arvestatakse selliseid tegureid nagu vanus, tervis, keskkond, sugu, rahvus, tööhõivega seonduv. Paratamatult kerkib küsimus, kas traditsioonilised poliitilised institutsioonid suudavad adekvaatselt esindada mitmesuguseid huvigruppe.

Paljud inimesed, kes on huvitatud sotsiaalsetest muudatustest, peavad traditsiooniliselt tugevate kodanikuühiskonna institutsioonide - kiriku ja ametiühingute kõrval järjest enam oluliseks sotsiaalse aktiivsuse kanaliks vabatahtlikke organisatsioone kui poliitika uuendajaid, valitsuse tegevuse jälgijaid ja uuenduste propageerijaid (näiteks keskkonnakaitse, puudega inimeste abistamine, laste ja vanurite huvidest teavitamine).

Kõrvutades nelja mudelit (Põhja-Iirimaa, Wales, Šotimaa, London), toob artikli autor välja kodanike foorumite ühised jooned. Ühine on kodanikeühenduste puhul see, et:

1) nad on rahva osaluse oluline kanal;
2) nad annavad suure panuse poliitiliste debattide edendamiseks;
3) nende tegevus on sageli vastastikku seotud ja vajab struktuure küsimuste ühiseks aruteluks;
4) nad esindavad erinevaid, valitud kogudes alaesindatud huvigruppe (vaesed, rahvusvähemused, puudega inimesed jt), pakkudes nõuandva iseloomuga konsultatsioone paremaks valitsemiseks.

Vabatahtlike ühenduste poolt vaadatuna on positiivseks võimalus osaleda poliitilistes otsustusprotsessides nende algusest peale. Kodanikuühiskonna tugevuseks on peetud tema sõltumatust valitsusest. Kodanikeühenduste usaldusväärsus põhineb arusaamal, et need organisatsioonid räägivad ausalt ja esindavad erinevaid huve, hoolimata riigi ja ärisektori survest. Liiga tihe seotus valitsusega võib nüristada nende kriitikat või seostada avaliku arvamuse silmis neid valitsuse ebapopulaarse poliitikaga. Kodanike foorumite raskeim ülesanne ongi hoida oma kriitika ja ettepanekud konstruktiivsena.

Refereerinud Ülle Lepp

UNGARI UUS AUTORIÕIGUSE SEADUS
Stötzel, Ralf. Das neue ungarische Gesetz über Urheberrecht.
Wirtschaft und Recht in Osteuropa (2000) No. 7, S. 245-249.

Ka Ungari harmoniseerib oma õigusakte Euroopa Liidu direktiividest lähtuvalt. Järg on jõudnud autoriõiguse kätte. Artikli autor toob välja seaduse olulisemad aspektid.

Uus autoriõiguse seadus kaitseb kirjandus-, teadus- ja kunstiteoseid, nii kirjalikke kui ka suulisi, audiovisuaalseid teoseid, samuti arvutiprogramme. Autoriõiguse alla ei kuulu ideed, mõisted, kohtulahendid, kontseptsioonid, meetodid, matemaatilised võrrandid ja õigusaktid. Seadus kaitseb teose tõlget, teose adaptsiooni või teose muud töötlust kui iseseisvat tööd, kui sellel on isikupärane karakter. Juhul kui teos pole algselt avaldatud Ungaris, kaitseb seadus autorit ainult siis, kui tal on Ungari kodakondsus või siis rahvusvahelistest lepingutest lähtuvalt.

Tähtis osa ongi just autori õigustel - nii isiklikel mittevaralistel kui ka varalistel. Seadus jätab autori otsustada, kas ja kuidas ta oma teose avalikustab. Ka otsustab autor, mis nime all teos avaldada (pseudonüümi vms).

Autoriõigus tekib:
- üldjuhul teose loomise hetkest ja kehtib 70 aastat pärast autori surma;
- kollektiivse teose puhul kõige kauem elanud autori surmapäevast alates 70 aastat;
- anonüümse teose puhul 70 aastat pärast seda, kui teos esmakordselt avalikkusele kättesaadavaks sai;
- osaliselt avaldatud teose korral iga järgmise osa avalikustamisest.

Autoriõigus on päritav ja toimib pärimisseaduse järgi.

Seaduse objektide eri liigi moodustavad elektroonilised ja uue meedia valdkonnad:
- tarkvara. Mõiste on defineeritud kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Tarkvara ei käsitleta kui kirjalikku teost.
- andmebaasid. Nende kaitse pole piisavalt reguleeritud. Andmebaasid e andmekogud liigitatakse informatsiooni kogumina, kuid puudub andmebaaside direktiivist (96/9/EC) lähtuv täpne definitsioon.
- Internet. Puudulikult reguleeritud, nõudeid pole seaduses sõnaselgelt väljendatud. Palju arutatud teemale ei anta vajalikku lahendust, samas pole see teema Ungaris veel nii aktuaalne kui nt Saksamaal.

Autoriõiguste rikkumise korral toob uus seadus kaasa tsiviil- ja kriminaalvastutuse ning pakub autori õigustele rohkem kaitset. Tsiviilõiguslikust aspektist on autoril võimalus esitada hagi hüvitise saamiseks, nõuda õigustrikkuva tegevuse lõpetamist jne. Eriti jämedate õigusrikkumiste puhul läheb asi kriminaalõiguse valdkonda, seda just piraatluse puhul. Uues seaduses ongi loodud võimalused efektiivseks võitluseks tarkvarapiraatluse vastu.

Hoolimata autoriõiguse seaduse puudujääkidest on Ungari saanud Lääne-Euroopa standarditele vastava õigusakti.

Refereerinud Maia Ruttu

EUROOPA LIIDU PIIRIPOLIITIKA
Grabbe, Heather. The sharp edges of Europe: extending Schengen eastwards.
International Affairs. Vol. 76 (2000) no. 3, p. 519-536.

Artikkel võtab vaatluse alla Euroopa Liidu julgeolekupoliitika küsimusi, keskendudes kasvavatele pingetele sise- ja välisjulgeoleku prioriteetides. Julgeolekudebattide peamise küsimusena vaadeldakse EL piiripoliitikat.

Heather Grabbe arvates on EL piiripoliitika fragmentaarne ja ebaühtlaselt arenenud, selle keskne küsimus on migratsiooni tõkestamine. 1999. a jõustunud Amsterdami lepingus sätestati uus acquis migratsiooni ja asüüli kohta, millega kõik isikute vaba liikumist puudutavad küsimused (piirikontroll, asüül, viisad jms) paigutati esimese samba alla, ja EL eesmärgiks seati luua vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala.

Euroopa Liidu migratsioonipoliitikas on alates 1996. aastast eristatud nn kõvasid ja pehmeid piire. Kui Schengeni ruumi sisemised piirid muutuvad "pehmeks", võimaldades vaba liikumist nende sees, siis välispiirid on väga "kõvad", st väljastpoolt on neist raske läbi tungida. Nii on Kesk- ja Ida-Euroopa riigid muutumas omamoodi immigratsiooni puhvertsooniks ELle, muutudes immigrantide transiitmaast nende sihtmaaks.

Andnud ülevaate EL piiripoliitikast Ukraina, Ungari ja Poola suhtes, visandab artikli autor abinõud EL piiripoliitika arendamiseks neljas suunas. Esiteks peaks lähenemine piiripoliitikale olema rohkem integreeritud: Schengen peaks pöörduma tagasi oma esialgse eesmärgi juurde hõlbustada kaupade, teenuste ja inimeste vaba liikumist; EL ei peaks avaldama survet ELi taotlejatele, et nad rakendaksid Schengeni-laadset kontrolli oma välispiiridel enne, kui liikmesriigid ise on valmis avama oma piirid EL poolt. Teiseks tuleks seada olulisele kohale riikidevaheline koostöö piiripoliitikas, konstruktiivne samm võiks olla ühise EL ning Kesk- ja Ida-Euroopa piiri- ja tolliteenistuse rajamine. Kolmandaks tuleks kaasata taotlejariike nende naaberriike puudutava välispoliitika kujundamisse. Neljandaks tuleb välja arendada järjekindel regionaalne strateegia, mis ei käsitleks liitumisküsimusi eraldiseisvana Kesk- ja Ida-Euroopa laiemast poliitikast.

Lõpetuseks leiab artikli autor, et ELl on unikaalne võimalus mõjutada Kesk- ja Ida-Euroopat ELiga liitumise protsessis ning oma abiga Balkanile. Selle mõju efektiivseks kasutamiseks peaks EL ühendama oma sise- ja välisjulgeolekupoliitikad, mõjutades nii ELga liitumist taotlevaid kui ka mittetaotlevaid riike. Schengeni viisaruumi laiendamine laienenud EL piirideni pole ainult sisepoliitika küsimus, vaid kogu Euroopa julgeolekut mõjutav küsimus.

Refereerinud Ülle Lepp

KOOSTÖÖ JUSTIITS- JA SISEKÜSIMUSTES
Monar, Jörg. Justice and home affairs.
Journal of Common Market Studies. Vol. 38 (2000) annual review, p. 125-142.

Artikkel annab ülevaate 1999. aastal Euroopa Liidu justiits- ja siseküsimuste vallas toimunust. Alates 1. maist 1999, kui jõustus Amsterdami leping, inkorporeeriti Schengeni acquis Euroopa Liidu raamistikku ning sellega seoses kujunes ta aluslepingu ametlikuks osaks.

Artiklis leiavad käsitlemist kõik justiits- ja siseküsimuste probleemsed valdkonnad: asüüli- ja immigratsioonipoliitika; politseikoostöö ja võitlus organiseeritud kuritegevuse vastu, narkootikumidevastane tegevus ning koostöö justiitsküsimustes.

1999. aasta 26. aprillil võttis Nõukogu vastu ühismeetmed põgenike, maapagulaste ja asüülitaotlejate vastuvõtmise ning vabatahtliku kodumaale tagasipöördumise praktilise toetamise kohta. See oli esmakordselt EL ajaloos, kui võimaldati kasutada EL fonde selliste küsimuste toetamiseks nagu põgenike vastuvõtmise infrastruktuuri, juriidilise nõustamise, elamistingimuste põhistandardite parandamine jne. Artikkel annab ülevaate teistestki asüüli ja immigratsiooni puudutavatest õigusaktidest.

Politseikoostööst on artiklis esile toodud Europol kui politseiametkond, kes sai endale ka operatiivtegutsemise volituse. Artiklist saab lugeda, mida Europol jõudis 1999. aastal ära teha politseikoostöö vallas ning võitluses organiseeritud kuritegevuse vastu. Europoli üks põhieesmärke on parandada informatsiooni levikut ning koostööd liikmesriikide vahel.

1999. aastal lõpetati teine EL tegevuskava "Võitlus narkootikumidega" (1995-99), mille eesmärk oli nii uimastite nõudluse kui ka pakkumise vähendamine ja narkovastase rahvusvahelise koostöö parandamine. Kokkuvõtvalt võib öelda, et sellealase EL-sisese ühistegevuse koordineerimine oli tervikuna edukas, kuigi sageli kritiseeriti selle projekti vähest finantseerimist. 26. mail 1999 tegi komisjon ettepaneku koostada uus tegevuskava (2000-2004), mille eesmärgid kiitsid heaks Euroopa Parlament ja Nõukogu. Artiklist saab hea ülevaate ka Narkootikumide ja Narkomaania Euroopa Järelevalvekeskuse (EMCDDA) tegevusest, plaanidest ja eesmärkidest.

Õiguskoostöö vallas on EL tegevus suunatud peamiselt EL õiguse acquis' konsolideerimisele. Õiguskoostöö on kolmanda samba osa ning on keskendub sellistele küsimustele nagu vastastikune õigusalane toetus ja tunnustamine.

Artikkel lõpeb ülevaatega 1999. aasta oktoobrikuus Tamperes toimunud EL riigipeade tippkohtumisest, kus arutati politsei- ja õiguskoostöö küsimusi.

Refereerinud Marje Lillimägi

PENSIONIREFORM
Marshall, Jane; Butterworth, Sasha. Pensions reform in the EU: the unexploded time bomb in the single market.
Common Market Law Review. Vol 37 (2000) no 3, p. 739-762.

Artiklis käsitletakse Euroopa Liidu liikmesriikide pensionikindlustussüsteemide ühtlustamist pensionireformi käigus. Autor analüüsib nii ühenduse seadusi kui ka liikmesriikide käitumisskeeme pensionitoetuste jagamisel ja kindlustamisel tulevikus.

Euroopa on silmitsi demograafilise kriisiga. Rahvastiku vananemise tõttu suureneb vajadus sotsiaaltoetuste järele, samal ajal kui pidevalt väheneb töötajate-pensionäride suhtarv. Praeguste statistiliste andmete järgi toetab ühte pensionäri Euroopa Liidus neli tööealist inimest, 2040. aastaks prognoositakse toetajate arvu kahekordset vähenemist. Sündimus väheneb, inimeste eluiga on aga pikenenud tänu tervishoiu arengule ja tervislikumale toitumisele. Valitsused peavad järjest suurendama vanaduspensionideks minevaid kulusid. See on loonud vajaduse kiiresti reformida pensionipoliitikat Euroopa Liidu liikmesriikides.

Üks EL põhimõtteid on tagada isikute vaba liikumine. Kuigi liikmesriikide sotsiaalkindlustussüsteemid on koordineeritud ja riigipensioni saab teise riiki üle kanda, ei ole see nii vabatahtliku pensionikindlustuse korral. Neil, kes soovivad oma lisapensioni saamise õigusi üle kanda, tuleb vastamisi seista mitmete takistustega.

Artiklis ongi peatähelepanu pööratud kogumispensionide ja pensionifondide temaatikale. Nimetatud on EL õigusaktid, millega on püütud täita seadusandlikku tühikut selles vallas. Alusdokumendina toob autor välja rohelise raamatu lisapensionitoetuste kohta 1997. aastast, kus Euroopa Komisjon visandab oma eesmärgid, et kasutada julgemalt lisapensioni kogumise skeeme liikmesriikides ning luua vastavad tingimused pensionifondide toimimiseks ühtse turu tingimustes. Rohelises raamatus sätestatud eesmärkidele on üles ehitatud esimesed direktiivid: lisapensionitoetuste kohta, kaitsmaks kogumispensioni skeemis osalejat liikumisel ühest liikmesriigist teise (1998); pensionifondide õiguste ja investeeringuvõimalustega seotud direktiiv (2000).

Artiklis on lähema vaatluse all ka pensionifondidega seotud investeerimisküsimused. Investeeringuid pensionifondidesse mõjutavad ühisraha euro kasutuselevõtt 11 liikmesriigis, riskikapitalifondide toetamine pensionikindlustusrahast, sotsiaalpartnerite mõju investeerimisotsustele ning lisapensionide maksustamine liikmesriikides.

Väga erinevad on olnud liikmesriikide lähenemised lisapensionide maksustamisele. Suund maksustamise ühtlustamisele on andnud eelistuse nn EET maksusüsteemile, mille kohaselt töötajat ei maksustata mitte pensioni sissekandel või mõnel muul etapil, vaid alles siis, kui ta hakkab pensioni kasutama.

Euroopa Liidul on vaja välja töötada seadusandlik raamistik institutsioonidele, mis korraldavad ja investeerivad lisapensionitoetusi, võimaldamaks nii teenuse pakkujal kui ka Euroopa Liidu kodanikul saada osa lepingus kehtestatud vabadustest.

Refereerinud Külli Kask

MAKSUREFORM
Martinez-Vazquez, Jorge; McNab, Robert M. The tax reform experiment in transitional countries.
National Tax Journal. Vol 53 (2000) issue 2, p. 273-299.

Käesolevas artiklis analüüsitakse maksusüsteemi reformimist Kesk- ja Ida-Euroopa riikides ning endisse NSVLi kuulunud riikides üleminekuaja tingimustes viimase kümne aasta jooksul. Selleks võrdlevad autorid nende riikide maksusüsteeme sotsialistliku plaanimajanduse ajal, selle kestust ja mõju üleminekuriigi maksusüsteemile, uurivad maksureformi poliitilisi valikuid ja Lääne maksuekspertide nõuandeid reformide algstaadiumis ning kirjeldavad maksusüsteemide praegust ülesehitust ja haldamist.

Maksureformi ulatus ja kiirus varieerub märkimisväärselt: Tshehhis, Eestis, Ungaris, Lätis ja Poolas toimus riigiasutuste järsk orienteerumine Läände, kuid näiteks Valgevenes ja Türkmenistanis peaaegu polegi valitsusasutusi reformitud. Tekkinud maksusüsteeme peavad autorid maksupoliitika seisukohast rahuldavaks, näiteks on enamikus riikides peamiseks tarbimismaksuks saanud käibemaks, ühtlustatud on import- ja eksportkaupade maksustamist, laialdaselt on võetud kasutusele alkoholi-, tubaka- ja kütuseaktsiis.

Probleeme on autorite arvates peamiselt maksude laekumise ning haldamisega. Maksude kogumise muudavad märgatavalt keerulisemaks näiteks maksupuhkuste liiga kergekäeline andmine, arvukad maksusoodustused, maksukoormuse ebaadekvaatne jaotamine, maksukultuuri puudumine maksumaksjate seas jpm. Artiklit ilmestavad võrdlevad tabelid erinevate maksude ja maksutulude osakaalu kohta, valitsuse tulude ja kulude, riigieelarve tasakaalu ja välisinvesteeringute kohta üleminekuriikides.

Maksusüsteem on osa kogu riigi majandussüsteemist ja seega sõltub maksureformi edukus suuresti kõigi teiste reformide sihipärasusest ning komplekssusest. Nii on maksureformid edukad just neis riikides, kus reformide haare on olnud laiaulatuslikum ja sügavam ning kus on järgitud Lääne kogemusi ja nõuandeid.

Lähtuvalt analüüsi tulemustest annavad autorid üleminekuriikidele maksureformide jätkamiseks järgmisi soovitusi:
- maksureform peab kulgema strateegilise plaani alusel, mis tugineb kõigi huvigruppide soovide konsensusele, arvestab reaalseid ressursse, kasutab adekvaatset metodoloogiat tulude, maksukoormuse jaotamise ning ressursside paigutamise analüüsimisel ja hindamisel;
- maksusüsteemi tuleb lihtsustada, et suurendada maksutulusid ja järgida õiglust, sh vähendades mitmesuguseid maksusoodustusi;
- kavandada maksude haldamise lihtsustamist ja moderniseerimist, hoidakokku kulusid administreerimise arvel ning arendada maksumaksjate teenindust;
- vähendada bartertehinguid ning muid mitterahalisi makseviise;
- reformida tuleb ka neid institutsioone, kelle tegevusest sõltub maksusüsteemi efektiivsus, ning muuta vastavaid seadusi.

Refereerinud Siiri Männamaa

RAAMATUTUTVUSTUSED
OSCE RAHU JA JULGEOLEKU TAGAJANA
The OSCE in the maintenance of peace and security: conflict prevention, crisis management and peaceful settlement of disputes. Kluwer Law International, 1997. XIX + 557 p.

Artiklite kogumik annab ülevaate Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsiooni (OSCE) institutsionaalsest ja funktsionaalsest arengust ning hinnangu organisatsiooni mõjujõule Euroopa julgeolekumaastikul. OSCE alusdokument on 1975. aastal allkirjastatud Helsingi lõppakt, kus on kirjas organisatsiooni põhitegevussuunad: rahu ja julgeolek, sotsiaalsed ja majandusküsimused, inimõigused. Vaadeldav teos keskendub rahu ja julgeoleku teemadele: konfliktide ärahoidmine ja kriisiolukordade reguleerimine, rahuvalve ning tülide rahumeelne lahendamine.

Kogumikus käsitletakse ka rahvusvähemuste ülemkomissari rolli ja ülesannetega toimetulekut, OSCE pikaajalisi missioone, ÜRO ja regionaalsete organisatsioonide osa rahu ja julgeoleku tagamisel. Põhjalikumalt on analüüsitud NATO ja OSCE ning ÜRO ja OSCE vahelisi suhteid, näiteks rahuvalveoperatsioonide finantseerimise osas. Vaatluse all on OSCE tegevus Mägi-Karabahhis, Vahemere piirkonnas ja endises Jugoslaavias pärast Daytoni rahuleppe sõlmimist. Eraldi artikkel on OSCE struktuuri kuuluva, tülide rahumeelse lahendamise eesmärgil asutatud lepitus- ja arbitraazhikohtu (Court of Conciliation and Arbitration) kohta.

Vt lisaks: The OSCE in the maintenance of peace and security: conflict prevention, crisis management, and peaceful settlement of disputes. The American Journal of International Law (1999) no 1, p. 276-278.

Jane Makke

RAHVUSVAHELINE ERAÕIGUS
Yearbook of private international law. Vol. I. Kluwer Law International, 1999. 374 lk.

Rahvusvahelise eraõiguse aastaraamat sisaldab ülevaateartikleid väga erinevate maade autoritelt. Võrreldud on Euroopat ja Ameerikat, eraldi on käsitletud Venezuela, Šveitsi, Hiina, Ungari ja Saksamaa rahvusvahelise eraõiguse praktikat. Põhjalikumat tähelepanu on leidnud abielu, mitteabielulise kooselu, fiktiivse abielu, registreeritud partnerluse, vanemate ja laste õiguslike suhete, aga ka mereõiguse küsimused rahvusvahelise eraõiguse kontekstis. Peale traditsioonilise õiguste konflikti probleemi on kõne all ka rahvusvaheline tsiviilmenetlus ja rahvusvaheliste organisatsioonide osa rahvusvahelise eraõiguse ühtlustamisel.

Eraldi peatükid on pühendatud 1998. aastal vastu võetud abieluasjade kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise Euroopa Liidu konventsioonile (Brüsseli II konventsioon) ning rahvusvahelise eraõiguse Haagi konverentsile. Lisatud on ka õigusaktide tekstid: eelnimetatud Euroopa Liidu Brüsseli II konventsioon, protokoll selle konventsiooni tõlgendamise kohta Euroopa Kohtus, Venezuela rahvusvahelise eraõiguse seadus (mitteametlik tõlge inglise keelde).

Margit Tammur

EUROOPA TSIVIILKOODEKS
Towards a European Civil Code. 2nd rev. and expanded ed. Kluwer Law International, 1998. XIII + 652 lk.

Euroopa Liidu tsiviilõiguse ühtlustamist kajastavate artiklite kogumikus käsitletakse Euroopa tsiviilõiguse arengut, sh ka ELi direktiive eraõiguse kohta. Eesmärk on koguda ekspertide arvamusi, milline võiks olla Euroopa tsiviilkoodeks.

Lähema vaatluse all on lepinguõigus: lepingu mõiste, eelleping, lepingu põhitingimused, hea usu printsiip, lepingu rikkumine ja kahju. Eraldi peatüki moodustavad kahju hüvitamise alased artiklid, kus antakse ülevaade kaudsest vastutusest, tootevastutusest, liiklusõnnetuse puhul hüvitise saamisest ja keskkonnakahjustuse puhul kohaldatavast vastutusest. Raamatus on artikleid ka perekonna- ja pärimisõiguse osa kohta Euroopa Liidu õiguses, samuti on pööratud tähelepanu varaga seotud tehingutele ja äriõigusele.

Artikleid on täiendatud Euroopa Inimõiguste Kohtu (European Court of Human Rights) ja Euroopa Kohtu (European Court of Justice) lahenditega.

Karmen Visnapuu

ERASTAMINE
Privatization and culture: experiences in the arts, heritage and cultural industries in Europe. Kluwer Academic Publishers, 1998. 223 lk.

1990ndail jõudis erastamise kontseptsioon ka kultuurivaldkonda. Et oli vaja leida alternatiivseid kultuuri finantseerimise allikaid, kujunes see kuumaks teemaks enamikus Euroopa riikides. Mis juhtub kultuuriinstitutsioonidega, kui neid sunnitakse ellu jääma turumajanduses? Käesolev artiklite kogumik püüabki vastata sellele küsimusele, keskendudes Euroopa kogemusele muuseumide, arhitektuuripärandi, teatri, filmi, televisiooni, kirjastamise jm vallas.

Peter Boorsma annab sissejuhatuses ülevaate erastamise kontseptsioonist, erastamise definitsioonidest ja eri vormidest, poolt- ja vastuargumentidest. Järgnevad kultuuriinstitutsioonide erastamise majanduslike perspektiivide teoreetilised käsitlused. Artiklite autorid rõhutavad ulatusliku mittetulundussektori tähtsust nii lääneriikides kui ka Ida-Euroopas, toovad esile nihkeid kultuuriinstitutsioonide organisatsioonilises struktuuris ja arutlevad eraalgatuse edasise arengu üle eri kultuurisektorites.

Et kultuuriinstitutsioonid on Euroopas pikka aega sõltunud riigist, siis on paljudel artistidel, kunstimänedzheridel, kultuuritegelastel hirm erastamise ees. Seepärast pole üllatav, et erastamine ja kultuur on igas riigis esile kutsunud diskussioone.

Raamatu viimases osas käsitlevad eri riikidest pärit autorid erastamisinitsiatiivi eri kultuurivaldkondades ja hindavad saadud kogemusi. Nii on kogumikus artiklid muuseumide finantseerimisest Prantsusmaal, filmitööstuse olukorrast Ungaris, raamatute kirjastamisest Tshehhis, Suurbritannia kultuuripoliitikast jne.

Tulemuseks on ülevaade erastamisest kultuurisektoris ja selle mõjust Euroopa kultuuripoliitikale.

Tiina Tammiksalu