| SUMMARIA SOCIALIA |
1999 |
|
| Valik ülevaateid välisajakirjanduses ilmunud artiklitest | ||
Globaalpoliitika 21. sajandil
Modelski, George ; Thompson, William R. The long and the short of global politics in the twenty-first century : an evolutionary approach
Kaasaegne ühiskond
Eisenstadt, S. N. Note on society : multiple modernities in an age of globalization
Finantskriisid
Blinder, Alan S. Eight steps to a new financial order
Üleminekumaade majandus
Tanzi, Vito. Transition and the changing role of government
Intellektuaalne omand kui inimõigus
Ostergard, Robert L. Intellectual property : a universal human right?
Konkurentsiseadused endises sotsialismileeris
Varady, Tibor. The emergence of competition law in (former) socialist countries
Integratsioon Põhja-Euroopas
Blomberg, Jaakko. Challenges in the North of Europe
Eesti rahvusvahelises ruumis
Vihalemm, Peeter. Changing Baltic space : Estonia and its neighbours
Bürokraatia ja poliitika
Egeberg, Morten. The impact of bureaucratic structure on policy making
Seadused Internetis
Stöhr, Karlheinz. Gesetze im Internet – wer zahlt?
GLOBAALPOLIITIKA 21. SAJANDIL
Modelski, George ; Thompson, William R. The long and the short of global politics in the twenty-first century : an evolutionary approach.
International Studies Review. Vol. 1 (1999) no. 2, p. 109-140.
Artikkel analüüsib viie maailma juhtiva teoreetiku interpretatsioone 21. sajandi globaalpoliitilise arengu kohta. Erinevate prognooside võrdlemisel tuuakse välja kokkulangevused, tulevikumudelite teoreetiline põhjendatus ja seotus ajalooga ning lisatakse oma kontseptsioon.
Kenneth Waltz eeldab, et rahvusvaheline süsteem saavutab taas multipolaarsuse. Sõjaline võidujooks aeglustub ja majandushuvidest johtuvalt moodustuvad regionaalsed blokid Jaapani, Saksamaa ja USA juhtimisel. Tehnoloogia arenedes satub ülejäänud maailm üha enam sõltuvusse nendest põhiregioonidest, kusjuures USA mõju Euroopas väheneb.
Samuel Huntingtoni järgi toimub 21. sajandil koondumine tuumikriikide ümber erinevate kultuuri- või tsivilisatsiooniidentiteetide alusel. Esindades multikultuurseid ühiskondi, satuvad tuumikriigid ise tugevate pingete alla või lagunevad hoopis. Moderniseerumine ei tähenda kõikide riikide jaoks läänestumist ja globaliseerumist. Kõige ohtlikum on konflikt islami ja õigeusu riikide vahel, mille keskmes on Venemaa. Lääs konsolideerub ja leiab end vastamisi ülejäänud maailmaga.
Paul Kennedy toob esile demograafilisest plahvatusest, tehnoloogilistest muutustest ja majanduse arengust esile kutsutud probleemid. Tormiline teaduse areng ja keskkonna järkjärguline halvenemine, demograafiline tasakaalutus ja ebavõrdsus muudavad inimeste tegutsemist ja mõtteviise, mis võib viia üleüldise kaoseni. Ennustus sisaldab eelkõige sündmuste loetelu, kuid ei viita poliitilistele ega institutsionaalsetele lahendustele.
Francis Fukuyama hegeliaanlik fraas ajaloo lõpp on tõlgendatav ühe ideoloogia, antud juhul liberaalse demokraatia võiduna, mis toob kaasa tehnoloogiliste muutuste tulemusena sündiva tõelise globaalkultuuriga maailma, kus kõige olulisem on indiviid.
Immanuel Wallersteini käsitlus on kõige süsteemsem ning toetub kaose teooriale. Lühemas plaanis näeb ta a-il 2000-2025 Jaapani-USA-Hiina alliansi teket Euroopa ja Venemaa ühisrinde vastu. 2000. a algav majanduslik ekspansioon ja üldine võimuvõitlus peaks reeglipäraselt viima maailmasõjani ja selle tulemusel uue hegemooni tekkimiseni. Halveneva majandussituatsiooni, migratsiooni, demokratiseerumise ja ulatuslike keskkonnaprobleemide juhitamatuks muutumise tagajärjel tekkiv üldine õudus kutsub esile uue süsteemi kujunemise, mida vaevalt saab kirjeldada kapitalistliku maailmamajandusena.
Artikli autorid püüavad oma tulevikumudelis arvestada ka nähtustega, mida üks või teine eelnevatest autoritest ignoreerib ning toetuvad oma nägemuse kujundamisel lõppevat aastatuhandet hõlmavale arengumudelile ja sotsiaalsele selektsioonile. Globaalpoliitikat käsitatakse muude arenguprotsesside (majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste) kontekstis. Väga oluline osa on demokratiseerumisel, mis universaalse protsessina loob ülemaailmse demokraatliku kogukonna.
Maailmasüsteemi väljakujunemisele aitab kaasa informeeritud elanikkond, mis tekib tänu maailmamajanduses juhtivat rolli omavale infotehnoloogiatööstusele. Eelnevatest autoritest eristab kõnealuseid lootus, et kestvalt toimivad globaalsed institutsioonid on võimelised maailma probleemidega toime tulema ja arenevad ka jätkuvalt edasi. Aastatel 2026-2050 ennustavad autorid liidriks jälle USAd.
Refereeris Ilona Kõrgema
Eisenstadt, S. N. Note on society : multiple modernities in an age of globalization.
Canadian Journal of Sociology. Vol. 24 (1999) no. 2, p. 283-295.
Viidates modernsuse erinevatele käsitlustele maailmas püstitab autor oma essees küsimuse klassikaliste modernsuse ja moderniseerumise teooriate ümberhindamisest.
Modernsuse käsitlustena nimetab ta Francis Fukuyama poolt väljakuulutatud ajaloo lõppu, mis on väga lähedane varasematele industriaalühiskondade konvergentsiteooriatele, ning vastupidist suunda esindavat Samuel P. Huntingtoni teooriat. Huntington rõhutab, et globaliseerumine toob endaga kaasa tsivilisatsioonide kokkupõrke, milles Lääne tsivilisatsioon vastandatakse teistele, eriti muhameedlikele ja konfutsiaanlikele tsivilisatsioonidele. S. Eisenstadti arvates toimub kaasaja maailmas mitmekesine modernsuste areng ning modernsuse laienemist tuleks vaadelda kui uut tüüpi tsivilisatsiooni kristalliseerumist, mis väljendub universaalsetes, ülemaailmsetes institutsioonilistes raamistikes ja süsteemides.
S. Eisenstadt analüüsib klassikalisi modernsuse käsitlusi. Nimelt ühendas Läänes arenenud "algupärane" modernsus kaks omavahel seotud mõõdet: organisatsioonilise dimensiooni (sh urbaniseerumine, industrialiseerumine) ja institutsioonilise mõõtme (sh kaasaegne rahvusriik). Modernsuse klassikalised sotsioloogilised teooriad (Marx, Durkheim, Weber) eeldasid küll nende kahe dimensiooni eristatavust analüütiliselt, kuid arvasid, et ajalooliselt muutuvad need eristamatuks.
Tegelikult kujunes kõik teisiti – ühiskondade arengud ei ole kinnitatud konvergentsi, vaid hoopis suurt mitmekesisust. Modernsus on levinud peaaegu üle kogu maailma ja tegemist on mitmete modernsete tsivilisatsioonidega, millel on küll ühiseid jooni, kuid mis tervikuna arenevad erineva ideoloogilise ja institutsioonilise dünaamika kohaselt ning probleemide lahendamise viisid erinevad üksteisest olulisel määral.
Lääne tsivilisatsiooni mudelite ja juhtmõtete ülevõtmine teistes ühiskondades tõi kaasa nende algupärase kuju muutuse pideva valiku, tõlgendamise ja ümbersõnastamise kaudu, mis omakorda andis tõuke modernsuse uute kultuuriliste ja poliitiliste programmide tekkele ja uute mudelite arengule. Autor väidab, et modernsuse laialdase levikuga on esile kerkinud mitu erinevat tsivilisatsiooni. Nende erinevate tsivilisatsioonide mõistmiseks tuleb tunda nende tsivilisatsioonide ajaloolist kogemust.
Refereeris Ülle Lepp
Blinder, Alan S. Eight steps to a new financial order.
Foreign Affairs. Vol. 78 (1999) no. 5, p. 50-63.
Finantskriisid Mehhikos (1995), Kagu-Aasias (1997), Venemaal (1998) ja Brasiilias (1999) on kriisiteema tulipunkti tõstnud. Kriiside ulatuslikkus, laastavus ja kiire levimine näitavad, et praegune globaalne rahandussüsteem ei suuda riike ja inimesi, kes valuutaspekulatsioonides ei osale, finantskrahhide hävitava mõju eest kaitsta. See on peamine põhjus maailma finantssüsteemi reformimiseks.
1944. a loodud rahvusvaheline finantsorganisatsioon Rahvusvaheline Valuutafond (IMF) on oma esialgse missiooni fikseeritud valuutakursside ja USA dollari kullaväärtusel põhineva finantssüsteemi reguleerijana minetanud ja temast on saanud globaalne nõuande-päästesalk, mille tegevust on 1990. a-tel ohtralt kritiseeritud. Autori arvates vajab IMF otsustavaid reforme, et oma olemasolu kaasaegses maailmas õigustada.
Käesolevas artiklis esitab autor kaheksa põhimõtet, mida oma rahanduspoliitikas saaksid rakendada nii IMF kui ka riikide valitsused:
– vähem fikseeritud vahetuskursse;
– vähem laene välisvaluutas;
– kapitaliturgude järkjärguline avamine;
– kindla makromajandusliku ja rahanduspoliitika järgimine;
– range kokkuhoiupoliitika mõistlik kasutamine kriisisituatsioonis;
– süütute inimeste kaitsmine finantskriiside mõjude eest;
– kindla protseduuri kehtestamine finantskriisi sattunud riigi võlgade ja laenude korraldamisel;
– finantskriisi ennetamine on hõlpsam tagajärgede likvideerimisest.
Kõik nimetatud põhimõtted on artiklis lahti seletatud ja illustreeritud näidetega maailma finantskriiside kogemustest.
Neid põhimõtteid ei pea autori arvates tingimata rakendama korraga ning kahte esimest (ujuvad valuutakursid ning vähem laene välisvaluutas) peab ta teistest olulisemaks. Koos moodustavad need kaheksa printsiipi kindla struktuuriga terviku, milles üks põhimõte toetab ja kindlustab järgmist. Näiteks laenamine välisvaluutas võib olla vähem ahvatlev ja ohtlik, kui vahetuskursid ei ole fikseeritud. Arenevate riikide kapitaliturgude väiksem avatus ja IMFi liikmesriikide laenutingimuste määramine laenuriskide järgi vähendaksid kriiside teket. Ujuvad valuutakursid ja IMFi reformid vähendaksid vajadust range rahapoliitika järele, vähendades sellega survet sotsiaalsfäärile ja pehmendades majanduse kahjustusi kriisi korral.
Turumajanduse tingimustes ei ole võimalik ka tänapäeval luua süsteemi, mis täielikult välistaks finantsspekulatsioonid ja -kriisid, ent nende sagedust ja intensiivsust on siiski võimalik vähendada. Artiklis esitatud põhimõtted, mis iseenesest ei ole midagi uudset, võiksid finantsmaailma oluliselt turvalisemaks muuta.
Refereeris Siiri Männamaa
Tanzi, Vito. Transition and the changing role of government.
Finance & Development. Vol. 36 (1999) no. 2, p. 20-23.
Artiklis analüüsitakse üleminekuperioodi majandust: üleminekut turumajandusele, erastamist ja riiklikku maksusüsteemi ning valitsuse rolli kogu protsessis. Edu saavutamiseks on kõigepealt vajalik saavutada makromajanduse stabiilne tase ning asuda erastamisele ja hindade liberaliseerimisele. Oluline on majanduse kompleksne ümberkujundamine, seaduste olemasolu ja vastavad majandusprogrammid. Lisaks sellele on vajalik tulusalt juhtida kapitalimahutusi, et valitsus aitaks finantseerida sotsiaalselt vajalikke tegevusalasid.
Turumajanduse tõhusaks toimimiseks peab valitsus kehtestama "mängureeglid", suurendama riigi tulusid, kulutama otstarbekalt, kaitsma omandit ja looma avalikku hüve. Turumajandusele üleminek ei ole täielik seni, kuni ei toimi finantsinstitutsioonid ja sotsiaalprogrammid. Valitsuse osa sõltub majanduslike kaalutluste kõrval ka poliitiliste ja majanduslike jõudude vastastikusest mõjust ning seadusandliku ja täidesaatva võimu vastavusest.
Erasektori osatähtsus üleminekuriikide sisemajanduse kogutoodangus (SKT) oli üleminekuperioodi alguses väike, vähem kui 1% endises Tshehhoslovakkias ja Venemaal, ligikaudu 20% Poolas (võrdluseks: USAs 80%). Samuti oli riigirahandus ja eelarve- ning maksukorraldus vähe arenenud.
Autor osutab, et majandust ümber kujundades on saavutatud edu Ida-Euroopas ja Baltimaades. Erasektori osatähtsus SKT-s on järjest tõusnud paljudes üleminekumajandusega riikides, ulatudes 70%-ni Albaanias, Tshehhis, Eestis, Ungaris, Leedus, Venemaal ja Slovakkias. Ainult Valgevenes, Tadzhikistanis ja Turkmeenias on erasektori osatähtsus kuni 30%. Artiklile on lisatud EBRD allikatele toetuv tabel ülemineku edukusest.
Kirjeldades üleminekumajandusega riikide liikumist turumajandusele ja valitsuse ülesandeid selles ning maksusüsteemi reegleid jõuab autor järeldusele, et on vaja kõrvaldada korruptsioon ja kindlustada ühiskonna üldine stabiilsus, mis on seotud majanduskasvu ja tulude tõusuga. Üleminek ühelt majandussüsteemilt teisele nõuab põhjalikke muutusi kogu ühiskonnas ja eelkõige majanduses eneses.
Refereeris Marika Lillemäe
INTELLEKTUAALNE OMAND KUI INIMÕIGUS
Ostergard, Robert L. Intellectual property : a universal human right?
Human Rights Quaterly. Vol. 21 (1999) no. 1, p. 156-178.
R. Ostergard (Institute of Global Cultural Studies, State University of New York) võtab vaatluse alla õiguse intellektuaalse omandi kaitsele. Artikkel käsitleb erinevusi traditsioonilise ja intellektuaalse omandi vahel ning annab ülevaate nii John Locke'i tööl põhinevast omanditeooriast kui utilitaristide intellektuaalse omandi alastest käsitlustest, mis keskenduvad kasule, mida ühiskond võib saada intellektuaalse omandi kaitsmisest. Ostergard pakub välja teistsuguse intellektuaalse omandi õiguste kontseptsiooni ja osutab sellele kui inimõigusele.
Lähtudes sellest, et riigi kohustusel kindlustada inimeste materiaalne heaolu on eesõigus üksikisiku õiguse ees kasu saada, leiab autor, et kõik intellektuaalse omandi õigused ei ole võrdsed. Esiteks eksisteerib intellektuaalsete objektide hierarhia, mis põhineb üldisel materiaalse heaolu mõistel. Teiseks tuleks intellektuaalse omandi õiguste puhul rõhutada mitte ainult tootjate õigusi, vaid silmas pidada ka tarbijate ja riigi heaolu.
Mõlemad argumendid keskenduvad riigi püüdlusele rahuldada oma kodanike põhivajadusi, mis sõltub materiaalset heaolu soodustavatest tehnilistest teadmistest ja tehnoloogilistest protsessidest. Viidatakse asjaolule, et indiviidide ainuõigus kontrollida tehnoloogiaid võib jätta teised indiviidid ilma nende heaolu kasvu soodustavatest olulistest toodetest.
Lõpuks käsitletakse vastuolu tugevat universaalset intellektuaalse omandi õiguste kaitset eelistavate arenenud riikide ja arengumaade vahel, kes eelistaksid suuremat juurdepääsu tehnilistele teadmistele. Selleks, et maksimeerida nii intellektuaalsest omandist kui kodanike materiaalsest heaolust tulenevat kasu, peavad arengumaad ja arenud riigid välja töötama poliitika, mis tasakaalustaks neid väärtusi. Osa sellest poliitikast võiks olla arengumaadele juurdepääsu võimaldamine tehnoloogiatele, mis aitavad kaasa nende majanduslikule edenemisele. Sealjuures seisneks arenenud riikide kasu arengumaadele antava välisabi vähenemises, kuna nõrgema intellektuaalse omandi kaitse tulemusena omandab arengumaailm toimetulekut võimaldavad tehnilised teadmised.
Refereeris Ülle Lepp
KONKURENTSISEADUSED ENDISES SOTSIALISMILEERIS
Varady, Tibor. The emergence of competition law in (former) socialist countries.
The American Journal of Comparative Law. Vol. XLVII (1999) no. 2, p. 229-275.
Autor analüüsib endise sotsialismileeri riikide konkurentsiseaduste iseärasusi keskendudes 1990. a-te esimesele poolele.
Artikli sissejuhatavas osas on antud ülevaade Ungari, Poola ja endise Jugoslaavia olukorrast enne Teist maailmasõda ja muutustest pärast sõda, kuivõrd neis kolmes riigis olid vastavad seadused sotsialismi ajal olemas (Jugoslaavias kehtestati 1974, Ungaris 1984, Poolas 1987).
Samad riigid võtsid ka turumajandusele üleminekul esimestena vastu uued konkurentsiseadused (1990). Neile järgnesid 1991. a Tshehhi, Bulgaaria, Kasahstan, Läti ja Venemaa, 1992. a Valgevene, Leedu, Moldova, Ukraina ja Usbekistan, 1993. a Aserbaidzhaan, Eesti, Sloveenia ja Hiina, 1994. a Kõrgõzstan ja Slovakkia, Horvaatia (1995) ning Rumeenia (1996).
Esimese põlvkonna seadustele on iseloomulik, et üldiselt väärtustatakse konkurents, tarbija huvid, vaba ettevõtlus, vabad hinnad ja aus kauplemine. Samas on tähelepanuväärne, et reeglina ei leidu neis seadustes viiteid võimalikele järeleandmistele, mida on üleminekuajal raske vältida, kuivõrd eelmiselt süsteemilt on päranduseks saadud riiklikud monopolid.
Olemasolevate monopolidega toimetulekul rakendati kolme erinevat lähenemist. Enamik endistest sotsialistlikest riikidest (sh Bulgaaria, Ungari, Eesti, Sloveenia, Jugoslaavia) jättis monopolide lõhkumise erastamisprotsessi ja õigus- ning majanduskeskkonna loomuliku arengu hoolde (ühinemiskontroll, valitseva seisundi kuritarvitamise õiguslikud piirangud jne). Poolas, Ukrainas, Venemaal ja Valgevenes nähti ette riiklik sekkumine valitseva seisundi kuritarvitamise juhtudeks ning ainult Kasahstanis kohustab seadus riigivõimuorganit vaba konkurentsi edendamiseks asutama uusi võistlevaid ettevõtteid ja kasutama muid abinõusid.
Konkurentsiseaduste oluliseks osaks monopolidevastaste sätete kõrval on kõlvatu konkurentsi reguleerimine. Autor võrdleb üleminekuriikide järelevalvemehhanisme, vaidluste lahendamist ning sanktsioone. Euroopa Liiduga sõlmitud assotsieerumislepingute tõttu on tingimused muutunud ja enamiku Kesk- ja Ida-Euroopa riikide konkurentsipoliitika on tänaseks jõudnud uude arengujärku.
Kokkuvõttes leiab autor, et paljudel juhtudel ei lähtunud konkurentsiseadused tegelikust majanduslikust ja sotsiaalsest reaalsusest ning ei sobinud üleminekuaega. Lääne tüüpi seadused on rakendatavad neis riikides, mis alustasid oma majandusreforme varem.
Refereeris Giina Kaskla
Blomberg, Jaakko. Challenges in the North of Europe.
European Foreign Affairs Review. Vol. 4 (1999) no. 1, p. 1-6.
Soome välisministeeriumi ametnik J. Blomberg käsitleb oma artiklis koostööd ja integratsiooni Põhja-Euroopas. Regiooni peamiste probleemidena toob ta esile Venemaa tuleviku, suhted Venemaa ja Balti riikide vahel, Balti riikide kaitseküsimused, NATO laienemise, USA rolli regioonis, Euroopa Liidu laienemise ning põhjadimensiooni Euroopa Liidu poliitikas.
Käsitledes Venemaa ja Balti riikide suhteid, märgib ta osaliselt lahendatud küsimusena ära vene vähemuse probleemi ning Venemaa ja Balti riikide piiriküsimuse. Blomberg peab muudatusi Läti ja Eesti kodakondsuspoliitikas oluliseks sammuks suhete normaliseerimisel Venemaaga. Piirilepete sõlmimine Venemaa ja Eesti ning Venemaa ja Läti vahel venib tema arvates Venemaa viivitamise tõttu. Piiriküsimuse seostamine vähemuste õiguste probleemiga aegub, seda soodustab ka Eesti ja Läti kodakondsus-poliitika areng.
Balti riikide kaitset tõhustab arenev kaitsealane koostöö, sh ühise kriisiohjamise suutlikkuse loomine regioonis programmi "Partnerlus rahu nimel" ja Euro-Atlantilise Partnerlusnõukogu (Euro-Atlantic Partnership Council) raames.
Euroopa Liidu laienemist käsitledes märgib autor, et Balti riikide ja Poola väljavaade ühineda Euroopa Liiduga lisab kaalukust Balti riikide rahvusvahelisele staatusele, mõjutades nende suhteid Venemaaga. Samuti on Euroopa Liidu laienemisel mõju regiooni julgeolekupoliitikale.
NATO laienemise küsimus hõlmab nii poliitilisi, sõjalisi kui psühholoogilisi tegureid. Ühelt poolt tõrjutakse tagasi Venemaa ideid valikuvabadusi piiravatest julgeolekugarantiidest, teisalt säilivad NATO enda tingimused laienemise osas.
USA rolli käsitletakse artiklis viidates USA-Balti partnerlushartale ja USA kasvavale huvile Põhja-Euroopas, mis omakorda on mõjutatud USA-Venemaa suhetest (näit. USA osalus Loode-Venemaa tuumajäätmete töötlemisega seotud projektis).
Euroopa Liidu põhjadimensiooni osas on oluline ühiste huvide formuleerimine ja rakendamine regioonis ning põhjadimensiooni osa Euroopa Liidu positsiooni tugevdamisel transatlantilises dialoogis.
Lähitulevikus jääb Venemaa poliitiline, majanduslik ja sotsiaalne situatsioon ebakindlaks. NATO uksed jäävad Balti riikidele avatuks ja Balti riike ootab pikk tee Euroopa Liidu ja NATOga liitumise suunas. Autori arvates on Põhja-Euroopa regionaalse julgeoleku ja koostöö raamistikku tugevdanud ka OSCE poolt julgeoleku alal tehtu.
Refereeris Ülle Lepp
Vihalemm, Peeter. Changing Baltic space : Estonia and its neighbours.
Journal of Baltic Studies. Vol. XXX (1999) no. 3, p. 250-269.
P. Vihalemm keskendub Eesti ruumiliste suhete rahvusvahelisele aspektile, s.o teiste riikide asukohale Eesti sotsiaalses ruumis. Artiklis võrreldakse alates 1991. a-st toimunud muutusi hinnangutes ja kõrvutatakse Eestit teiste Balti riikidega. Analüüsi eelduseks on, et ruumilise orientatsiooni muutused on sotsioloogiliste ja statistiliste andmete abil kvantitatiivselt mõõdetavad. Nimetatud andmed kirjeldavad teiste riikide tähtsuse muutumist Eesti erinevates eluvaldkondades: poliitikas, majanduses, kultuuris, kommunikatsioonis ja meedias, isiklikes kontaktides ja huvides.
Projekti Balticom raames läbi viidud uuringutele tuginedes väidab autor, et ruumilises mõttes on postkommunistlik üleminek Eestis tähendanud pööret Idast Läände. Kõikides valdkondades varem domineerinud Venemaa on asendunud Lääne partneritega, eesotsas Põhjamaade, Saksamaa ja USAga. Oma tähtsuse on kaotanud endised Nõukogude Liidu liiduvabariigid ning ainult Venemaad tajutakse endiselt kui olulist poliitilist jõudu, mistõttu talle kuulub ka meedia tähelepanu. Samas on Venemaa roll Eesti majanduses, kultuuris ja sotsiaalses elus kiiresti kahanenud.
Ehkki välismaailm käsitleb Balti riike sageli ühtse tervikuna, kujutavad nad reaalset ühtset üksust vaid poliitilises ruumis. Eesti jõudmine Läände on toimunud Põhjamaade kaudu. Eesti geograafiline, poliitiline ja kultuuriline lähedus, samuti isiklikud kontaktid Põhjamaadega muudavad Eesti võrreldes teiste postkommunislike riikidega unikaalseks. Samas ei tähenda Eesti lähedus Soomega ühist identiteeti. Eesti ja Soome kuuluvad kokku rohkem praktilises kui emotsionaalses mõttes, millest annab tunnistust Soome kajastamine Eesti pressis ja Eesti kajastamine Soome pressis, mis on pigem negatiivne kui positiivne.
P. Vihalemma arvates toob Euroopa Liidu laienemise väljavaade kaasa Lääne-Euroopa, eeskätt Saksamaa ja Suurbritannia mõju suurenemise Eestis. Lähema kahekümne või kolmekümne aasta jooksul võiks aga Euroopa ruumiline restruktureerimine tähendada Eesti, Läti ja Leedu jaoks kõiki Läänemeremaid hõlmava regionaalse identiteedi kujunemist. Ehkki uuringute tulemused ei kinnita oletust ühise Läänemeremaade identiteedi kujunemiseks lähiajal, võivad muutused Euroopas toetada erinevate regioonide väljakujunemist ja uute sidemete loomist Läänemereriikide vahel. Läänemeremaade järjest süvenev pikaajaline majanduslik, keskkonnaalane, poliitiline ja kultuuriline koostöö soodustaks kokkukuulumist Euroopa põhjaregioonina.
Refereeris Ülle Lepp
Egeberg, Morten. The impact of bureaucratic structure on policy making.
Public Administration. Vol. 77 (1999) no. 1, p. 155-170.
Artikkel käsitleb seoseid täitevvõimu struktuuri ja kõrgete riigiametnike käitumise vahel. Autor süstematiseerib empiiriliste uuringute tulemused, mis selgitavad, kuidas administratiivne struktuur võib sekkuda keskvõimu poolt kavandatava ja elluviidava poliitika protsessi.
Autor toetub Norras läbi viidud üleriigilistele uuringutele, mis käsitlevad bürokraatiat keskvõimu tasandil ja keskvõimu struktuuride mõju olulise poliitika kujundamisele. Olulise poliitikana on defineeritud tegevus, millega ametnikud on hõivatud enamiku oma tööajast ning administratiivse poliitikana see, mis puudutab haldusaparaadi töökorraldust.
Eeldatakse, et bürokraatide erahuvid on "neutraliseeritud" organisatsiooniliste hüvitistega (palk, karjäärivõimalused) ning järelevalvega, kuid tegelikkuses on ametnike "neutraliseerimine" küllaltki keeruline.
Administratiivse struktuuri tegelik mõju poliitikale selgub empiiriliste uuringute kaudu, jälgides ametnike tegelikku käitumist poliitiliste otsuste tegemisel. M. Egeberg tugineb oma artiklis uurimisprojektidele, mis on käsitlenud seoseid bürokraatliku struktuuri ja ametnike käitumise vahel. Uuringud on läbi viidud kolmel korral (1976, 1986, 1996) Norra keskvõimu ametnike hulgas ja iga kord on küsitletud ligi 2500 riigiametnikku.
Tuginedes uuringutele väidab M. Egeberg, et nn olulise poliitika kujundamisel on tähtis ühelt poolt ametnike poliitiline lojaalsus ja teisalt nende professionaalne autonoomia. Samuti on selgunud, et otsuste tegemisel on ametnike ametialane positsioon märksa olulisem faktor kui nende professionaalsed oskused.
Refereeris Ülle Lepp
Stöhr, Karlheinz. Gesetze im Internet – wer zahlt?
Neue Juristische Wochenschrift (1999) Nr. 20, S. 1440-1443.
Artikli autor arutleb idee üle panna kõik Saksa Liitvabariigi õigusaktid Internetti. Sidusliini kasutamine teeks õigusaktid kõigile kodanikele kiiremini ja lihtsamalt kättesaadavaks. Oluline on seejuures maksuvaba kättesaadavus, kuna kaudselt on kodanik maksumaksjana (nt isikutunnistuse ja juhiloa saamisel) juba toetanud seadusetekstide koostamise ja trükkimise rahastamist. Kuid elektroonilise andmebaasi loomine, tootmine ja hooldamine on seotud märkimisväärsete kulutustega ning seda tuleks maksudest toetada.
Pingelise eelarve ja avalike ressursside vähesuse tõttu ongi kulude kompenseerimise probleem Saksamaal hetkel väga aktuaalne. Et välja selgitada, kas seaduste tasuta Internetti ülespanek on riigi kohustus ning mis põhjusel ollakse maksuvaba avalikustamise vastu, oleks vaja avalikku arutelu.
Õigusriigi printsiibi seisukohalt on piisav, kui õigusaktid on avalikkusele kättesaadavad ühel viisil (paberile trükituna), aga see ei tohi olla takistuseks teistele variantidele (tasuta elektrooniline levitamine). Seaduste avaldamine Internetis hoiaks ära paberkandjatele omase kuluka trükkimis- ja levitamisprotsessi ning kodanik peaks maksma vaid võrguühenduse eest.
Põhilise õiguspoliitilise argumendina toobki artikli autor välja tavakodanike endi huvi eelkõige seaduste aktuaalsete terviktekstide vastu. Interneti puhul avardub kodanike juurdepääs õigusaktidele ja seetõttu paraneb nende õigusteadlikkus. Samas võib kodaniku vajadus informatsiooni järele sattuda vastuollu tema kui maksumaksja huvidega.
Väljaminekute kompenseerimise nõude puhul tuuakse esile Interneti vähest levikut Saksamaal (1997. a 100 elaniku kohta 26 arvutit, millest vaid osal on Interneti-ühendus) ning õigusaktide rohkust, mille puhul saab ja oskab Interneti-variandiga töötada vaid väiksearvuline ja eelkõige professionaalne kasutajatering (riigiasutused, advokaadid). Kuna kohtukulud ning õigusalase nõustamise kulud üha suurenevad, siis arvatakse, et maksma peaksid erialainimesed, kes otseselt seda varianti kasutavad. Otsustamise juures tuleb arvestada ka erinevaid, osaliselt vastuolulisi huve.
Ehkki Bundesgesetzblatt'i esimene osa on juba Internetis tasuta saadaval (http://www.bundesanzeiger.de), kestavad vaidlused antud teemal edasi. Bundesgesetzblatt trükitud kujul ei kao kuhugi – Internet kujutab endast siiski vaid lisakeskkonda õigusaktide levitamisel.
Refereeris Maia Ruttu