RR avaleht
www väljaanded ja trükised|
RR avaleht
www väljaanded ja trükised |
| SUMMARIA SOCIALIA | 2004 - 3 | << kõik numbrid |
| Valik
ülevaateid välisajakirjanduses ilmunud artiklitest. Raamatututvustused. Uued raamatud: sotsioloogia, majandus ja poliitika | ||
| Koostanud ja toimetanud Tiina Tammiksalu, keeleliselt toimetanud Krista Mesek, refereerijad näidatud artiklite juures |
|
ÜLEVAATED ARTIKLITEST Mittetulunduslikud organisatsioonid Mittetulunduslike organisatsioonide rahastamine Heategevus Kodanikuühiskond ja Euroopa integratsioon Euroopa integratsioon MITTETULUNDUSLIKUD ORGANISATSIOONID Artiklis tutvustatakse teoreetilist raamistikku, mis võimaldab analüüsida mittetulunduslike organisatsioonide osalust poliitikaprotsessis. Analüüs tugineb neljale tegurile: riigi pakutavad võimalused selles protsessis osalejatele; osalejate poolt mõjutatavate poliitikate sisu/olemus; osalevate organisatsioonide tunnusjooned ja ressursid ning teiste poliitikaprotsessis osalejate võrgustik. Analüüsi tugiraamistiku väljatöötamisel on kasutatud multidistsiplinaarset lähenemisviisi, kombineerides poliitikateaduse, sotsioloogia ja organisatsiooniteooria elemente. Viimastel kümnenditel on mittetulundussektori organisatsioonide (MTO) arv ja nende osalus poliitikaprotsessis suurenenud (Salamon jt, 1999). Samal ajal puudub ühtne arusaam nende osalemise tulemuslikkusest. Kas MTO-d on tõesti operatiivsed tegutsejad, kes on suutelised mõjutama teisi poliitikas osalejaid? Kas MTO-de näol on tegemist sõltumatute, lisastruktuuride arenguga, mis tagastavad otsese kontrolli poliitikaprotsessi üle kodanikele, või on see MTO-dele avatud poliitiline ruum vaid illusioon? Poliitikaprotsessi efektiivsust on raske defineerida ning veel raskem on seda hinnata (Wilson, 1990; Thomas, 1993; Kriesi jt, 1995; Forbes, 1998; Casey, 2002). Hoolimata raskustest töötab enamik uurijaid oletuse kallal, mille kohaselt MTO-d tegutsevad pluralistlikus poliitilises kontekstis ning hästi organiseeritud ja vajalikke ressursse omaval MTO-l on võimalik mõjutada poliitikaprotsessi otsese sekkumise või sotsiaalse kapitali tugevdamise ja sotsiaaldialoogi julgustamise kaudu (Baggot, 1995; Taylor, 1999; Anheier ja Kendall, 2001). Nimetatud oletuse kinnituseks vaadeldakse artiklis nelja tegurit, mis mõjutavad poliitikaprotsessis osalemise tulemusi. Need tegurid on: poliitiline ja sotsiaalmajanduslik keskkond, arutluse all olev poliitika, MTO-de tunnusjooned ja poliitikaprotsessis osalejate võrgustik. Poliitilist ja sotsiaalmajanduslikku keskkonda iseloomustavad omakorda järgmised alltegurid (Thomas, 1993): domineeriv poliitiline diskursus, sotsiaalmajanduslik areng, institutsionaliseeritud poliitika struktuurid, parteide tugevus ja tegevused poliitikas osalemiseks. Nimetatud alltegurid võivad muu hulgas avaldada osalust takistavat mõju poliitikaprotsessis osalevatele MTO-dele: suletud riigi puhul on võimalik MTO-d protsessist välja jätta; madal sotsiaalmajanduslik areng takistab tugevate MTO-de kujunemist; tugevad erakonnad domineerivad kollektiivses tegevuses ja takistavad MTO-de juurdepääsu; MTO-de kasutatavaid teatud aktsioone ei peeta legitiimseks. Arutluse all olevat poliitikat iseloomustavad järgmised alltegurid: poliitilise konflikti olemus ja poliitikaprotsessi faas. Eri poliitikavaldkonnad pakuvad erinevaid võimalusi osaluseks ning nõuavad erinevaid strateegiaid ja taktikat osalemisest huvitatud MTO-delt. Nimetatud alltegurid võivad mõjutada poliitikaprotsessis osalevaid MTO-sid mitmeti: teatud poliitikaid võidakse pidada MTO-de mõjupiiridest väljaspool olevateks ning mahukate ja keeruliste protseduuridega poliitikaid võib olla keeruline muuta. MTO-de tunnusjoonte puhul on oluline, et esiteks peavad MTO-d otsustama poliitikas osaleda; teiseks peavad nad sageli valima alternatiivsete strateegiate vahel; kolmandaks peavad neil olema organisatsioonilised oskused ja ressursid, et katta oma valikute kulud ja ning tagada oma tegevuste legitiimsus. Need tegurid sõltuvad omakorda MTO-de ideoloogiast ja kultuurist, organisatsioonilisest võimekusest ja ressursside mobiliseerimisest, liikmeskonnast ja selle esindatusest, MTO-de staatusest poliitikaprotsessis. Nimetatud alltegurite võimalik negatiivne mõju võib olla niisuguse olukorra tekkimine, kus vähemate ressurssidega MTO-d suudavad poliitikat vähem mõjutada või siis võivad teatud organisatsioonid teatud ideoloogilistel põhjustel valida poliitikale vastuseisu taktika ja seetõttu võidakse neid ametlikust otsusetegemise protsessist välja jätta. Poliitikaprotsessis osalejate võrgustik hõlmab üksikisikuid, mitteformaalseid gruppe ja formaalseid organisatsioone. Osalejatest moodustunud võimalikud liidud ja vastasseisude tekitajad võivad olla olulise tähtsusega tulemuste ja strateegiate määratlemisel (Browne, 1990; Tarrow, 1998). MTO-de jaoks on oluline mõista, kuidas töötada koos teiste huvitatud osalejatega, nii oma valdkonna liitlaste ja survegruppidega kui ka valitsussektori esindajatega. Negatiivseks mõjuks võib olla suutmatus luua efektiivseid võrgustikke, mis omakorda raskendab tulemuste saavutamist. Ükski artiklis käsitletud teguritest ei ole staatiline, vaid on pidevas muutumises. Refereerinud Ülle Lepp MITTETULUNDUSLIKE ORGANISATSIOONIDE RAHASTAMINE Artikkel käsitleb mittetulunduslike organisatsioonide rahastamise ja lepingulise toetamise edukat mudelit Kanada Manitoba provintsi näitel, kus kohalikul tasandil käivitati riiklik programm perevägivalla ennetamiseks. Artiklis kirjeldatakse, kuidas valitsuse algatusel saab luua programmi, kus tehingukulud minimeeritakse koostööle tugineva lähenemisviisi kaudu vastastikusel usaldusel põhinevate lepingute sõlmimisega. Artiklis näidatakse, kuidas investeerimine pikaajalistesse, usaldusel põhinevatesse koostöösuhetesse, mis rõhutavad professionaalseid standardeid ning keskenduvad ühisele missioonile kõikidel tegutsejate tasanditel, võib anda impulsi süsteemile, kus säilitatakse teenuste kõrged standardid, aruandlus on loomulik ning mittetulunduslikud organisatsioonid tunnevad, et neid nende missiooni elluviimisel toetatakse, mitte ei kontrollita. Nii Kanadas kui ka USA-s on edukalt juurdunud tava, et valitsused sõlmivad lepinguid mittetulunduslike organisatsioonidega (Auger, 1999; Blasi, 2002; DeHoog, 1996; Salamon, 1995; Van Slyke, 2002). Ehkki teenuste lepingulist delegeerimist kasutatakse küllaltki laialdaselt, on kolmanda sektori uurijate arvates hädavajalik uurida mittetulundussektori ja valitsuse vahelisi suhteid, et teada saada, kuidas parandada kahe sektori vahelist suhtlust ja mõistvust (DeHoog, 1996) nii, et lepingute teoreetiline tasuvus ja efektiivsus realiseeruks praktikas mõlema sektori poolt. Uurijate arvates on efektiivsuse parandamise aspektist vaadatuna lepingulise delegeerimise peamine puudus see, et paljude valitsuse ja mittetulunduslike organisatsioonide (MTO) lepinguliste suhete puhul puudub teenuse pakkujate konkurentsivõimeline turg ning normaalsed turumehhanismid ei suuda tagada efektiivsust (DeHoog, 1990, 1996; Smith ja Lipsky, 1993). Valitsuse kontroll organisatsioonide üle lepingu detailide kaudu mõjutab tugevasti tehingukulude olemasolu ja taset nii raha saaja kui ka andja seisukohalt vaadatuna. Gronbjergi (1993) arvates on just tehingukulud peamine valitsuse ja MTOde suhete ebaefektiivsuse põhjus. DeHoog (1990) on välja pakkunud isikuteenuste lepingulise delegeerimise kolm mudelit: konkurents, läbirääkimised ja koostöö. Konkreetse mudeli sobivus sõltub teenuse pakkujate olemasolust, teenuse osutamise kindlust ja organisatsioonilisi ressursse iseloomustavatest tingimustest. Kui nimetatud tingimused põhjustavad konkurentsi mudeli korral suuri tehingukulusid, on nii valitsusele kui ka MTOdele eesmärkide saavutamiseks sobivamad läbirääkimised ja koostöö. Koostöömudeli korral tuleb tähele panna, et a) valitsuse ja organisatsioonide vaheliste otsuste tegemine peegeldab organisatsioonide kompetentsi kasutamist, b) riikliku programmi ametnikud näitavad üles mittetulundussektori-alaseid teadmisi ja oskusi kaasa aidata efektiivsusele ning c) lepingud minimiseerivad ebakindlust ja ebaselgust, mis soodustavad kõrgeid tehingukulusid. DeHoogi (1990) väitel langeb vastutus koostöömudeli edukuse eest valitsusele. Poliitilisel tasandil peab valitsus tagama, et programmi rahastamine oleks stabiilne ja prognoositav, võimaldamaks planeerimist ja koostöösuhete arengut. Programmi ametnikud peavad olema teadlikud, loomingulised, usinad oma aruandmiskohustustes, soovima jagada ühist missiooni ning juurutada standardeid, austades organisatsioonide sõltumatust ja ekspertiisi. Koostöömudelit ei saa hoida, kui valitsus küll kinnitab teenuste standardid, kuid ei täida neid või ei taga nende standardite järgimist võimaldavat rahastamist. Artiklis kirjeldatud Manitoba provintsi näide veenab, et koostöösuhte kõige olulisemad komponendid on poliitiline ja programmi tase. Organisatsioonid muutuvad tõelisteks partneriteks ja teenuste lepingulisest delegeerimisest saadakse kasu siis, kui koostööpõhimõtteid kavandatakse põhjalikult ja rakendatakse järjekindlalt. Artikli kokkuvõttes märgitakse, et riikliku programmi edu on tagatud alljärgnevatel tingimustel. Esiteks peab olema probleemiga tegelemiseks poliitiline tahe ja see tahe peab säilima. Teiseks peab poliitilist tahet kinnitama programmi ja selle töötajaskonna stabiilne rahastamine. Programmi arengut tagab ainult programmi töötajaskonna järjepidevus. Kolmandaks peavad programmi töötajad järgima põhimõtet, mille kohaselt kõikidel valitsuse tasanditel ja kohaliku kogukonna organisatsioonides jagatakse ühist missiooni. Neljandaks peab programmi juhtima täitevjuht (direktor), kes peab kindlalt kinni filosoofiast, et kohalikul kogukonnal on teadmised ja oskused teenuse valdkonnas. Viiendaks tuleb kindlustada selge kommunikatsioon, aruandlus ja kindel eelarve ning detailsed standardid ja lepingud tuleb välja töötada täielikus koostöös organisatsioonidega. Refereerinud Ülle Lepp HEATEGEVUS Artikkel annab teoreetilise kirjanduse ja andmeallikate põhjal ülevaate avaliku poliitika mõjust eraisikute heategevuslikele annetustele. A. Brooks alustab diskussiooniga maksude ja siirdemaksete teemal, mis on üks peamisi valitsuse viise inimeste majanduslikku ellu sekkuda. Seejärel käsitleb ta eraõiguslike heategevuslike organisatsioonide riigipoolse rahalise toetamise ning valitsuse langeva usaldusväärsuse mõjusid eraannetustele. Artikli lõppjäreldus on, et valitsus mõjutab eraannetusi kaudselt mitmel viisil ning sellest tuleb poliitika kujundamisel teha olulisi järeldusi. Maksude käsitlemisel märgitakse artiklis, et ühelt poolt suurendavad madalad maksumäärad inimeste käsutuses olevaid sissetulekuid ning võivad ergutada majanduskasvu, mis peaks suurendama eraannetusi. Teisalt võivad madalamad maksumäärad kindlaksmääratud organisatsioonidele tehtavate annetuste tuludest mahaarvamise korral annetamist vähendada. Enamik uuringuid näitab, et sissetulekute 10% kasvu juures suurenevad annetused ca 7% võrra (Brown, 1997; Steinberg, 1990). Avaliku poliitika seisukohalt on siinkohal olulised kaks järeldust. Esiteks on maksude suurendamise mõju eraannetustele küll ebaselge, kuid sõltumata sellest, kuidas makse muudetakse, on annetuste sissetulekutest mahaarvamise muutmisel kahjulik mõju filantroopiale. Teiseks on maksureformide mõju mittetulundussektori sees ebaühtlane. Need organisatsioonid, kes loodavad keskmisest suurema sissetulekuga inimeste annetustele (kes kõige tõenäolisemalt arvavad annetused oma tuludest maha), on maksumäärade muutmisest või mahaarvamise muutmisest kõige rohkem mõjutatud. Vähemkindlustatud inimesi teenindavad sotsiaalteenuseid pakkuvad organisatsioonid on aga tõenäoliselt maksureformidest vähem mõjutatud. Käsitledes avaliku sektori toetusi (nt toimetulekutoetused, eluasemeabi) väiksema sissetulekuga elanikkonnagruppidele, saab andmeallikate analüüsile tuginedes märkida, et heldema sotsiaalabisüsteemiga riikides on eraannetuste tase sotsiaalvaldkonnas tegutsevatele ühendustele madalam (Abrams & Schmitz, 1984). Teisisõnu on riiklikel sotsiaalkulutustel nii sotsiaaltoetusi saavate kui ka mittesaavate isikute eraannetustele annetusi väljatõrjuv mõju. Samal ajal ei mõjuta need toetused mitteformaalset annetamist, s.t annetamist oma lähedastele ja sõpradele, mida tehakse otse, mitte heategevuslike organisatsioonide vahendusel. Teine kaudne annetuste mõjutamise viis on valitsuse rahalised toetused heategevuslikele organisatsioonidele. Artiklis uuritakse, kuidas see mõjutab eraannetajate motivatsiooni. Esiteks võiks see mitmel põhjusel eraannetusi suurendada (Rose-Ackermann, 1986). Organisatsioonid võiksid koguda eraannetusi tegevusteks, mis täiendavad avaliku sektori rahastatud tegevusi ning avaliku sektori poolne rahastamine võiks võimaldada organisatsioonidel saavutada paremat majandamist, mis omakorda võimaldaks eraannetusi paremini kasutada. Riiklikud toetused võivad parandada organisatsioonide reputatsiooni ja läbipaistvust ning julgustada sellega eraannetajaid. Teisalt räägitakse ka nn annetuste väljatõrjumise hüpoteesist, mille kohaselt avalikkuse soov heategevuslikke organisatsioone toetada võib väheneda, kui valitsus suurendab oma vastutust organisatsioonide rahastamise eest. Annetuste väljatõrjumise hüpoteesil on mitu seletust (Brooks, 2000). Esiteks võib heategevuslik mittetulunduslik organisatsioon muutuda n-ö pooleldi avaliku sektori institutsiooniks, kui suurem osa tuludest tuleb riigilt. Teisalt võib selline organisatsioon paista annetajatele majanduslikult vähem elujõuline ja niiviisi annetajaid heidutada. Kolmandaks võib riiklik toetus vähendada eraannetajate finantskontrolli organisatsioonide üle ja seetõttu kahandada nende annetusi. Siiski ei tähenda eelnimetatud hüpotees, et riiklik toetus vähendab ühenduste kogusissetulekut, küll võib see aga kahandada eraannetusi. Andmeallikatele tuginedes väidetakse artiklis, et annetuste väljatõrjumise hüpotees on rohkem kinnitust leidnud sotsiaal- ja muid isikuteenusi osutavate ühenduste puhul ning vähem kunsti- ja kultuuriühenduste puhul. Peale annetuste väljatõrjumise mõju võib riiklikul rahastamisel olla pikaajalisi tagajärgi. Esiteks tähendab mis tahes filantroopia asendamine poliitilisel tasandil seda, et heategevuslike organisatsioonide rahastamise otsused antakse üle valitsusele. Teiseks mõjutavad praegused riigipoolsed toetused heategevuslikele organisatsioonidele eraisikute annetusi tulevikus. Artiklis vaadeldakse ka seda, kuidas inimeste annetused sõltuvad valitsuse toimetulekust oma ülesannetega, valitsuse usaldusväärsusest. Majandusteadlaste arvates viib väiksem usk valitsuse efektiivsusse heategevuse edendamisel eraannetuste suurenemisele, mitte vähenemisele, sest inimesed pöörduvad avalike hüvede saamiseks eraallikate poole. USA-s tehtud annetustealased uuringud on näidanud, et üks annetuste ja vabatahtliku töö suurenemise ennustaja on usalduse puudus valitsuse vastu. Seega pöörduvad valitsust vähem usaldavad inimesed heategevuse poole. Mõned autorid on märkinud, et see omakorda muudab ka valitsuse enda toimetulekut võimu teostamisel. Valitsus võib tugevneda, kui eksisteerib tugev mittetulundussektor, sest kodanikud osalevad rohkem oma kohaliku kogukonna elus ning on rohkem informeeritud valitsemise küsimustest ning järelikult hoiavad valitsust aruandva ja vastutavana (Boix & Posner, 1998; Gregory, 1999; Putnam, Leonardi & Nanetti, 1993). Artiklis viidatud uurimustööde üks olulisemaid õppetunde avaliku poliitika seisukohalt vaadatuna on heategevuslike organisatsioonide isekorrigeeriv mehhanism valitsuse häiriva toimimise korral. Kuna eksisteerib seos valitsuse usaldusväärsuse ja eraannetuste ning vabatahtlikkuse vahel, samuti seos heategevuse ja hea valitsemise vahel, on soovitatav, et annetamist ja vabatahtlikku tööd edendavate institutsioonide eest hoolitsetaks. Avalikud poliitikad, mis neid institutsioone hävitavad, võivad lõpuks muutuda hävitavaks valitsusele endale. Refereerinud Ülle Lepp KODANIKUÜHISKOND JA EUROOPA INTEGRATSIOON Artiklis uuritakse, kuidas on kasutatud kodanikuühiskonda kui vahendajat Euroopa integratsioonis. Arutletakse valitsusväliste organisatsioonide (NGO) kaasamise üle poliitika kujundamise protsessi kui vahendit kodanike võõrandumise ja demokraatia defitsiidi vastu Euroopa Liidus (EL). Artiklis leitakse, et kuigi kodanikuühiskonna mõiste on jäänud ELis vaieldavaks, tuleb arvestada vajadusega laiema poliitilise dialoogi ja institutsiooniliste tugiraamistike järele, mis peegeldaksid suuremat poliitikas osalust. Artikli kokkuvõttes järeldatakse, et paljusid valitsusväliste organisatsioonide väljendatud sotsiaalseid muresid ei võta Euroopa poliitikud kuulda. Kodanikuühiskonna käsitlemist ELi võimukoridorides on Edwards ja Gaventa (2000) iseloomustanud järgmiselt: “Kui 10 aastat tagasi räägiti võimukoridorides väga vähe kodanikuühiskonnast, siis nüüd kõmavad seinad retoorikast, mis puudutab partnerlust, osalust ja kodanikegruppide rolli jätkusuutliku arengu edendamisel.” Ehkki praegune Euroopa Komisjon näeb kodanikuühiskonda kui tähtsaimat areeni, mille kaudu edendada tänapäeva demokraatiat, kus üksikisikud ja elanikerühmad on paremini esindatud ning valitsemise tasemed on optimeeritud ja piiritletud, on tegelikkuses EL otsustanud rakendada kodanikuühiskonna mõistet erilisest vaatepunktist lähtuvalt, mis ei võimalda arvesse võtta kodanikuühiskonna idee tõelist mitmekesisust ja mitmestruktuurilisust. Euroopa Komisjoni president Romano Prodi on tunnistanud (2000. a), et Euroopa integratsioon on toimunud Euroopa eliidi toetusel, kuid Euroopa riikide kodanikud on sellest protsessist võõrandunud. Ka Eurobaromeetri uuringute andmed on näidanud, et ELil ei ole kodanike suurt toetust. Seetõttu on Komisjoni eesmärk keskenduda inimeste ja organisatsioonide kaasamisele nii ELi poliitika mõjutamisse kui ka selle kohapeale viimisse (Commissions White Paper, 2001). Samal ajal puudub aga Euroopa Komisjonis üksmeel küsimuses, mida kodanikuühiskond tähendab. Kodanikuühiskonna mõiste on jäänud endiselt diskussiooni objektiks (Giddens, 2001). Artiklis väidetakse, et Euroopa integratsiooni ja kodanikuühiskonda nähakse suurelt jaolt nende huvigruppide seisukohalt, kes kõige tõenäolisemalt osutuvad ELile kasulikuks peamiselt majanduslikes terminites sõnastatud Euroopa projekti edendamisel ja tugevdamisel. Stone’i (1998) arvates on ELi reeglid kodanikuühiskonna organisatsioonide ja huvirühmade jaoks ajalooliselt eelistanud piiriülestes tehingutes osalevaid majanduslikke tegutsejaid. Euroopa integratsioon on toimunud majanduslike koalitsioonide huvides. Seda seisukohta on kinnitanud ka mitmed hilisemad tööd (Balanya jt, 2000; Pallast, 2002), mis viitavad sellele, et see tendents on integratsiooni süvenedes tugevnenud. Nii võib näida, et ei muretseta mitte niivõrd erisuguste huvide pärast, mis näitaks esindusdemokraatia olemasolu, vaid palju rohkem suhtlemist on toimunud ELi ja “kodanikuühiskonna” vahel selleks, et pakkuda majanduslikku infrastruktuuri Euroopa firmadele ning ette valmistada eurotsooni konkurentsiks maailmamajanduses. Corporate Europe Observatory (CEO) analüüsid on näidanud, et viimasel kahel kümnendil on ELi areng olnud vastuseks globaliseerumisele. See protsess on toimunud huvigruppide ja spetsiifiliste lobby-strateegiate tulemusena, mis on esindanud nii Euroopa kui ka kogu maailma suurimate riikidevaheliste korporatsioonide huvisid. Kõik eelöeldu viitab sellele, et EL rakendab kodanikuühiskonna erilist mõistet. Osalusdialoogis ELi ja kodanikuühiskonna vahel on antud ebavõrdne osakaal nendele huvidele, mis teenivad paremini majandusliku integratsiooni eesmärki. Kodanikuühiskonna kui “demokraatia õpetaja” rolli ei ole suurelt jaolt teadvustatud. Kodanike ja elanikkonnagruppide muret ELis turu liberaliseerimise ja majandusliku globaliseerumisega kaasnevate sotsiaalsete tagajärgede pärast ei ole ELi institutsioonide tasemel kuulatud. Sellest annavad tunnistust demonstratsioonide arvu kasv (Göteborg, Seattle, Genova), mis näitab, et kodanike ja elanikerühmade usaldus valitsuste vastu on vähenenud. Kokkuvõttes märgitakse artiklis, et Euroopa tasandil institutsionaliseeritud väärtusi vaadates võib näida, et dialoogi vormis toimuv sisend Euroopa integratsiooni tipp-poliitikasse on kantud kodanikuühiskonna ideest, mis tegelikkuses on majanduse ja riigi pikendus. Kodanikuühiskonna tegelikud mured näivad olevad marginaliseerunud avatud debatina Euroopa integratsiooni vormi ja tema tuleviku üle. Refereerinud Ülle Lepp EUROOPA LIIDU INTEGRATSIOON Käesolev artikkel annab ülevaate Kesk- ja Ida-Euroopa riikide elanike suhtumisest ühinemisse Euroopa Liiduga ja NATO-ga. Artiklis uuritakse, miks riigid peaksid tahtma ära anda osa oma alles kättevõidetud suveräänsusest majandus- ja poliitilistele institutsioonidele. Analüüsi andmed on võetud peamiselt Kesk- ja Ida-Euroopa Eurobaromeetri andmebaasist aastatest 1995-1997. Üks osalisest suveräänsusest loobumise põhjusi on omakasupüüdlikkus, s.t inimeste usk, et parem on kuuluda organisatsiooni. See ei puuduta mitte ainult majanduslikku heaolu, vaid ka inimõigusi ja julgeolekut. Teine põhjus seisneb selles, et riigi kodanikud tunnetavad liikmelisust ühiskondlikult kasulikuna. Suveräänsuse kadu on suurem Euroopa Liiduga kui NATO-ga liitudes, kuna ELis otsustatakse peamiselt õiguse ja poliitika täideviimise üle. Liikmelisus NATO-s on rohkem seotud vabaduse kaitsmise ja turvalisuse tagamisega. Eurobaromeetri andmete abil kõrvutatakse ELi ja NATO-ga ühinemise pooldajate hulka Kesk- ja Ida-Euroopa riikides, liitumise peamisi põhjuseid (majanduslikud, elatustaseme tõus), pooldajate rühmi hariduse, vanuse ja soo alusel, inimeste suhtumist mõjutavaid tegureid. Andmetest järeldub, et suhteliselt kõige rohkem liitumise toetajaid on Slovakkias ja kõige vähem pooldajaid on Balti riikides. Refereerinud Maria Palt RAAMATUTUTVUSTUSED EUROOPA KOMISJON Kogumiku artiklites vaadeldakse Euroopa Komisjoni kui organisatsiooni ning analüüsitakse peamiselt kahte Romano Prodi läbiviidud reformi: eesistumist ja komisjoni liikmete kolleegiumi puudutavat ning administratiivreformi, samuti käsitletakse Euroopa Komisjoni ja liikmesriikide vahelisi suhteid. Politics and the European Commission: actors, interdependence, legitimacy/ edited by Andy Smith. Routledge, 2004. XI + 232 lk. Artiklite kogumik püüab vastata küsimustele, kes töötavad ja kuidas töötatakse Euroopa Komisjonis. Artiklites peatutakse sellistel teemadel nagu Euroopa integratsioon ja komisjoni roll selles protsessis, komisjoni liikmete kolleegium, Euroopa Komisjoni peadirektoraat ning legitiimsus. Refereerinud Maria Palts WTO Raamatus käsitletakse multilateraalse kaubandussüsteemi ja Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) arengut. Teose autor B. L. Das toob välja kaubandussüsteemi arengusuunad alates 1947. aastast, mil formuleeriti Üldine Tolli- ja Kaubanduskokkulepe (GATT) kuni praeguse ajani. Ta uurib, kuidas suured tööstusriigid on kasutanud GATT/WTO raamistikku oma majanduslikes ja poliitilistes huvides, tehes seda Kolmanda Maailma arengu arvel. Raamatu lõpuosas käsitleb autor WTO tulevikuperspektiive ja esitab soovitusi, kuidas WTO struktuuri ja reegleid võiks radikaalselt reformida. Refereerinud Marika Lillemäe POLIITILISED INSTITUTSIOONID Raamat tutvustab uut vaatenurka poliitiliste institutsioonide analüüsis, nende mõjus poliitikatele ja poliitiliste süsteemide olulistele tunnusjoontele, nagu valitsuste stabiilsus, bürokraatia ja kohtusüsteemi roll riigi ülesehituses. Veto players, nagu autor neid nimetab, on kollektiivsed või individuaalsed tegijad, kellel on põhiseaduse või poliitilise süsteemi kohaselt omavahelise kokkuleppe alusel võimalik muuta õigusloome poliitikat ehk valitsevat status quo’d. Autor on sõnastab reeglid nende kindlakstegemiseks igas poliitilises süsteemis ja loob mängude teooriale toetudes skeemi valitsuste klassifitseerimiseks. Uus teooria keskendub õigusloome poliitikale ja sellele, kuidas seadusloomes otsuseid tehakse. Refereerinud Ilona Kõrgema RAHVUSVAHELISED SUHTED Autor on oma generatsiooni mõjukaim teadlane rahvusvaheliste suhete alal. Käesolev esseede kogumik sisaldab nii tema peamisi kirjutisi kui ka uusimaid seisukohavõtte rahvusvaheliste suhete teooria ja praktika kohta, sisaldades teemasid võimu analüüsist globaliseerumise arengute ja hirmudeni ning tuumarelvastumise eetiliste probleemideni. Käsitledes klassikalise realismi teooriat, toob ta välja selle puudusi ja piiratust, kuid leiab sellest ka eetilisi väärtusi tänapäeva poliitika jaoks. Refereerinud Ilona Kõrgema MAJANDUS KUI IDEOLOOGIA Raamat on kolmest võimsast mõtlejast, kes kujundasid poliitilise spektri vasak-, parem- ja keskideoloogia põhialused 20. sajandil. John Maynard Keynes, Harold Laski ja Friedrich Hayek - nende meeste elulugude põhjal on raamat kirjutatud. Kenneth R. Hoover uurib, kuidas igaüks neist kolmest arendas oma ideid, näitab, miks ja kuidas nende vaated arenesid ideoloogiateks, ja leiab seoseid nende ideoloogiate ja tänapäeva poliitilise situatsiooni vahel. Nende järgi hakati Läänes poliitikat mõistma kui valikut valitsuse ja turu vahel, regulatsiooni ja "vabaduse" vahel ning klasside ja masside vahel. Otsides seoseid identiteedi ja ideoloogia vahel, tunnistab autor, et rohkem mõjutab see, mille vastu on inimesed, kui see, mille poolt nad on. Refereerinud Meeli Kõlli ÄRIKIRJAD Raamatus tutvustatakse moodsa ärikommunikatsiooni aluseid. Raamat sisaldab õpetust, kuidas kirjutada erineva eesmärgi ja suhtumisega e-kirju, millist keelt ja tooni kasutada, kuidas kirju vormistada, et tagada paremaid tulemusi ja selgemat arusaamist. Üle 500 näite e-kirjadest, kirjadest, aruannetest ja teistest dokumentidest (sh. avaldused, CV-d, reklaamid, nõuded, hoiatused). Refereerinud Meeli Kõlli |
