RR avaleht
www väljaanded ja trükised|
RR avaleht
www väljaanded ja trükised |
| SUMMARIA SOCIALIA | 2004 - 2 | << kõik numbrid |
| Valik
ülevaateid välisajakirjanduses ilmunud artiklitest. Raamatututvustused. Uued raamatud: sotsioloogia, majandus ja poliitika | ||
| Koostanud ja toimetanud Tiina Tammiksalu, keeleliselt toimetanud Krista Mesek, refereerijad näidatud artiklite juures |
|
ÜLEVAATED ARTIKLITEST Van Biezen, Ingrid. The place of parties in contemporary democracies Bonoli, Giuliano. Social policy through labor markets: understanding national differences in the provision of economic security to wage earners Hiilamo, Heikki. Changing family policy in Sweden and Finland during the 1990s Hvinden, Bjorn. Nordic disability policies in a changing Europe: is there still a distinct Nordic model? Selck, Torsten J; Steunenberg, Bernard. Between power and luck: the European Parliament in the EU legislative process Nikonov, Vyacheslav. Temptation of uniqueness PARTEID Van Biezen, Ingrid. The place of parties in contemporary democracies. Artiklis antakse ülevaade kolmest parteide teoreetilisest käsitlusest raamatutes “Parties, Politics, and Democracy in the New Southern Europe” (Diamandouros & Gunther), “Political Parties and Democracy” (Diamond & Gunther) ning “Political Parties” (Gunther, Linz, Montero). “Parties, Politics, and Democracy in the New Southern Europe” puudutab nelja Lõuna-Euroopa demokraatliku riigi (Kreeka, Itaalia, Portugal, Hispaania) peamiste poliitiliste institutsioonide olemust, peamiste parteide ideoloogilisi ja organisatsioonilisi tunnusjooni ning parteide, moderniseerumise ja demokraatia kindlustumise vahelisi mõjusid. “Political Parties and Democracy” peateema on kasvav rahulolematus parteidega, eriti ulatus, kuidas parteid on tänapäeva demokraatiates lakanud täitmast oma põhilisi esindus- ja valitsemisfunktsioone. “Political Parties” püüab anda oma panuse parteide teooriasse, ühendades teoreetilise käsitluse ja empiirilise analüüsi. Eelnimetatud käsitlustes on kesksel kohal järgmised teemad: 1) parteide paradoks, 2) parteid ja demokraatia kindlustumine, 3) parteide formeerumise teooriad vs muutuste teooriad, 4) parteide modelleerimise patoloogiad ning 5) parteide mudelid ja demokraatia käsitused. Tänapäeva demokraatiates on parteidel mitmetähenduslik positsioon: ühelt poolt on nad kesksed tänapäeva demokraatia võtmeinstitutsioonid, teisalt on ilmnenud parteide üha kasvav ebaedu demokraatia toimimiseks vajalike funktsioonide täitmisel. Parteide kriitika on sageli seotud parteide organiseerumise viisiga ning nende võimetusega täita neile traditsiooniliselt omistatud ülesandeid. Kuigi parteidel on oluline panus demokraatia kindlustumisse, tuleb neil sageli jagada oma tähtsat rolli teiste institutsioonidega, nagu kodanikuühiskond, ametnikkond, õigusriik, säästlik ühiskond. Ehkki üldiselt parteide positiivset panust demokraatia kindlustumisse enam-vähem tunnustatakse, on selle teoreetilised ja empiirilised põhjendused suhteliselt kehvasti arenenud. Nii postkommunistliku Euroopa kui ka Lääne demokraatiate puhul on täheldatud mitut tüüpi toimimiskeskkonna võimalikkust, millest igaüks võib esile kutsuda erineva parteide formeerumise ja arenemise stsenaariumi. Seetõttu peaks parteisid käsitlev kirjandus mõtestama ümber parteide kui autonoomsete tegutsejate rolli ning hindama, kuidas institutsionaalne raamistik toimib poliitiliste tegutsejate strateegiate vahendajana. Parteisid käsitleva kirjanduse hulga suurenedes on kasvanud ka parteide mudelite arv. Oma käsitluses analüüsivad Diamond ja Gunther kriitiliselt kasutatavaid parteide klassifikatsioone. Kasutades kolme kriteeriumi, eristavad nad 15 parteide “liiki”, millest igaüks kuulub mõnda laiemasse parteide “perekonda”. Kõik liigid on omakorda grupeeritavad vastavalt nende eesmärkidele, valimisstrateegiatele, organisatsioonilisele struktuurile ja sotsiaalsele baasile. “Political Parties and Democracy” põhjal tuleb veenvalt ilmsiks, et mis tahes ideoloogilise taustaga ja mis tahes regioonis tegutsevad parteid puutuvad kokku ühesuguste probleemidega. Parteid näivad kõikjal kaotavat oma tähendust esindatuse vahendina ning huvide esiletoomise, mobiliseerimise ja koondamise kanalitena. Samal ajal on parteid säilitanud enam-vähem monopoolse kontrolli saadikukandidaatide ülesseadmise ning parlamendi ja valitsuse moodustamise üle. Artikli lõpus tõstatab autor vajaduse vastata küsimusele, mis ootab ees demokraatiaid kujunenud olukorras, kus esindusdemokraatia eeldab küll parteide olemasolu, kuid parteid kaotavad samal ajal oma võimet täita elanikkonna esindamise funktsiooni. Refereerinud Ülle Lepp TÖÖTURUPOLIITIKA Bonoli, Giuliano. Social policy through labor markets: understanding national differences in the provision of economic security to wage earners. Artikli eesmärk on anda ülevaade sellest, kuidas Lääne-Euroopa riikides on tagatud palgatöötajate majanduslik turvalisus, ning selgitada riikidevahelisi erinevusi. Põhitähelepanu on pööratud poliitikatele, institutsioonidele ja tavadele, mille eesmärk on palgasaajate majandusliku turvalisuse taseme parandamine. Majandusliku turvalisuse taseme all mõistetakse seda, kuivõrd on palgasaajad kaitstud olukorras, kus neil puudub sissetulek või neil on sissetulek, mis on ebapiisav kindlustamaks neile väärikat elatustaset. Autor keskendub kolme tüüpi abinõudele: tööturu õiguslik regulatsioon, tööturul tegutsejate eneseregulatsioon üldtöökokkuleppe sõlmimiseks peetavate läbirääkimiste kaudu, sissetulekute ümberjagamine, mida teostaks riik, niipea kui selleks on ressursid eraldatud. Artiklis uuritakse esimest korda nimetatud kolme instrumendi erinevaid kombinatsioone Euroopa tasandil, keskendudes Prantsusmaale, Saksamaale ja Suurbritanniale. Nimetatud riigid on välja valitud seetõttu, et need on lähimad majandusliku turvalisuse tagamise “puhastele” mudelitele. Artiklis antakse ülevaade sellest, kuidas Prantsusmaa, Saksamaa ja Suurbritannia on toime tulnud ning milliseid meetmeid kasutavad nad praegu, tagamaks palgatöötajate majanduslikku turvalisust. Nende riikide poolt astutud samme tuleb mõista seoses riigi ja ühiskonna suhetega ja ideoloogiliste mõjutustega. Vaadeldes majandusliku turvalisuse tagamise teisi vahendeid peale sissetulekute ümberjagamise, näeme Lääne-Euroopas suuri erinevusi. Tööseadusandluse kasutamine tööturu reguleerimiseks on kõige tugevam romaani keeli kõnelevas Euroopas ja nõrgim inglise keelt kõnelevates riikides. Nende kahe äärmuse vahele jäävad Põhjamaad, kus tööseadusandlus on tööturupoliitika teostamisel nõrk, ning Mandri-Euroopa, kus see on tugevam. Teine majandusliku turvalisuse tagamise abinõu on läbirääkimised üldtöökokkuleppe sõlmimiseks. Riigid, kus kasutatakse läbirääkimisi, on olnud suutelised kaitsma palku märksa enam kui riigid, kus selline traditsioon puudub (Suurbritannia, USA) hoolimata majanduse arengutest, mis viivad sissetulekute suurema ebavõrdsuse suunas. Kolmandaks on peaaegu kõik Euroopa riigid välja töötanud sissetulekute ümberjagamise programmid, mis muudavad tööturul toodetud ressursside esialgset paigutust. Artiklis käsitletakse nelja viisi eelnimetatud kolme instrumendi kombineerimiseks. Esiteks, inglise keelt kõnelevad riigid, kus majanduslikku turvalisust pakutakse peamiselt sissetulekute ümberjaotamise programmide kaudu ning teised sotsiaalse kaitse mehhanismid on suhteliselt nõrgad. Teiseks Põhjamaad, kus tööturu õiguslik regulatsioon on suhteliselt nõrk, kuid see kompenseeritakse tugevate kollektiivläbirääkimistega ja sissetulekute ümberjaotamise programmidega. Kolmandaks Mandri-Euroopa riigid, kus on seadusandlusele tuginev sotsiaalne kaitse ja tugevad kollektiivläbirääkimised, kuid nõrgad sissetulekute ümberjagamise programmid. Neljandaks romaani keeli kõnelevad Euroopa riigid, kus on kõige tugevamalt õigusaktidega reguleeritud tööturg, kuid muud sotsiaalse kaitse abinõud peaaegu puuduvad. Refereerinud Ülle Lepp PEREPOLIITIKA Hiilamo, Heikki. Changing family policy in Sweden and Finland during the 1990s. Artikli eesmärk on analüüsida Rootsi ja Soome perepoliitika programmide muutusi 1990. aastatel. Kuni selle ajani oli perepoliitika areng lahutamatu osa Põhjamaade heaoluriigi eduloost. Mitte kuskil mujal ei võtnud riik enda peale nii suurt vastutust perekonna heaolu eest kui Põhjamaades. 1990ndate alguses sattus Põhjamaade majandus suurtesse raskustesse, seda eriti Rootsis ja Soomes, ning seetõttu sattusid heaoluriigid oma ajaloo sügavaimasse kriisi. Majandus varises kokku, eelarvedefitsiit kasvas, tööpuudus väljus kontrolli alt (Kalela, 2001). Suure eelarvedefitsiidi tõttu said sotsiaalpoliitika kõik valdkonnad, sh perepoliitika tunda kärpeid ja korrigeerimist. Artiklis uuritakse, mil määral toimus 1990ndatel eemaldumine Põhjamaade perepoliitika ideaalmudelist. Vaadeldakse muudatusi perepoliitika ideoloogias ja kõrvutatakse muudatusi perepoliitikat käsitlevates seadustes Põhjamaade perepoliitika ideaalmudeliga. Analüüsil kasutatakse perepoliitika miinimumdefinitsiooni, mis tähendab, et kulutusi perepoliitikale hinnatakse ainult nende kulutuste kaudu, mis on kajastatud riigieelarves ja kohalike omavalitsuse eelarvetes ning aastaaruannetes ja mis puudutavad ainult riiklikust sotsiaalabist saadavaid tulusid ning lastega peredele osutatavaid päevahoiuteenuseid. Artiklis analüüsitakse kõige olulisemaid seadusemuudatusi perepoliitikas, mis puudutavad maksude mahaarvamist lastega peredele, lapsetoetusi ja vanemahüvitisi. Eluasemetoetusi ning toetusi üksikvanematele analüüsitakse lühemalt. Mõningal määral käsitletakse artiklis riiklikke eraldisi päevahoiuks ja cash-for-care toetusi. Põhjamaade perepoliitika ideaalmudelit iseloomustab universaalsete peretoetuste olulisus, valitsuse vastutus lastega perede majandusliku heaolu eest, tulude horisontaalne jaotamine perepoliitikas, tulude vertikaalne jaotamine perepoliitikas, sooline võrdõiguslikkus ja nõrk pronatalism (sündimuse ergutamine). Artiklis esitatud analüüs näitab, et käsitletud riikides puudus ühesugune poliitika peretoetuste vähendamisel: eri toetusi muudeti erineval viisil. Soomes rakendati toetuste kärpeid 1990ndate algul, Rootsis aga kümnendi lõpus. 2000. aasta algul valisid Soome ja Rootsi selgelt erinevad perepoliitika strateegiad. Rootsi taastas paljud toetused, mõnda neist isegi suurendades. Soome jättis vahepealsed kärped jõusse ja laskis inflatsioonil toetusi edasi uuristada. Pärast lastetoetuste kahekordistamist 2000. aastal suurendas Rootsi 2001. aastal minimaalset abiraha ühe päeva kohta, pikendas vanemapuhkust ühe kuu võrra ning kehtestas laste päevahoiu uued tasud neid märkimisväärselt vähendades. Refereerinud Ülle Lepp SOTSIAALSE KAITSE POLIITIKA Hvinden, Bjorn. Nordic disability policies in a changing Europe: is there still a distinct Nordic model? Artiklis analüüsitakse puuetega inimeste sotsiaalse kaitse poliitikat Põhjamaades, selle tegelikke saavutusi ning võimalikku muutumist uuel aastatuhandel. Vaatluse alla võetakse neli riikide gruppi: Põhjamaad Taani, Soome, Norra ja Rootsi; Mandri-Euroopa riigid Austria, Belgia, Prantsusmaa, Saksamaa, Luksemburg ja Holland, Lõuna-Euroopa riigid Kreeka, Itaalia, Portugal ja Hispaania ning lääneriigid Suurbritannia ja Iirimaa. Põhjamaid on tavaliselt iseloomustatud kui riiklike eraldiste institutsionaalset süsteemi, eriti puuetega inimeste jaoks. Võrreldes Lääne-Euroopa riikide toetustega peetakse Põhjamaade eraldisi puuetega inimestele palju universaalsemaks, heldemaks ning teenuseid kättesaadavamaks. Kõik eraldised puuetega inimestele on suunatud ennekõike ennetamisele ja koordineerimisele. Siiski on viimasel ajal see poliitika kahtluse alla seatud. Euroopa Liidu mõjul on toimumas nihe ümberjaotavatelt eraldistelt reguleerivate eraldiste suunas, et tagada teenustele ligipääsetavus ja võidelda diskrimineerimise vastu. Eurostati andmetele tuginedes on Põhjamaadel kasutada finantsressursid, mis võimaldavad pakkuda parimat puuetega inimeste kaitset kogu Lääne-Euroopas. Analüüsides puuetega inimeste sotsiaalse kaitse erinevaid tahke, selgub, et Põhjamaad pakkusid 1990ndate lõpul kõrgeima tasemega elatusvahendeid puuetega inimestele. Riiklikust sotsiaalabist saadava tulu saajaid oli neis riikides samuti kõige rohkem. Põhjamaad tegid ka kõige rohkem jõupingutusi, et abistada puuetega inimesi töö leidmisel või selle säilitamisel. Puuetega inimeste osakaal tööjõuturul on neis riikides kõrgem kui mujal. Ehkki Põhjamaades eraldatakse ka rohkem finantsressursse puuetega inimestele personaalsete teenuste osutamisele, ei ole teada, kas need teenused puudutasid iseseisva toimetuleku soodustamist ning mil määral Põhjamaad tähtsustasid isikliku abistaja teenust rohkem kui teised riigid. Kokkuvõtlikult võib väita, et Rootsi on täitnud nn Põhjamaade mudeli nõudeid kõige paremini, toetades puuetega inimeste iseseisvat toimetulekut isikliku abistaja teenuse soodustamise kaudu. Põhjamaade puuetega inimeste sotsiaalse kaitse poliitika vastab Põhjamaade ideaalmudelile ainult teatud määral. Selle poliitika ümberjaotav pool on palju paremini välja arendatud kui reguleeriv pool. Just nimelt ümberjaotav pool on olnud viimasel kümnendil riikide majandusraskuste tõttu löögi all, alustatud on mitmeid reforme vähendamaks kulutusi ja toetuste saajate ringi. Samal ajal ei ole pakutud välja efektiivset lahendust nende reformide tagajärgede leevendamiseks ning samm-sammult kaugenetakse nn Põhjamaade invapoliitika ideaalmudelist. Vaadeldes eri Põhjamaades hoolitsust puuetega inimeste sissetulekute eest, tööturumeetmeid, iseseisvat toimetulekut ja töökohtade säilitamist toetavaid teenuseid, tulevad esile suured erinevused rakendatavates toetusskeemides. Hoolimata nendest erisustest säilib Põhjamaade invapoliitikas idee sellest, milline peaks olema Põhjamaade puuetega inimeste kaitse poliitika mudel. Refereerinud Ülle Lepp EUROOPA PARLAMENT Selck, Torsten J; Steunenberg, Bernard. Between power and luck: the European Parliament in the EU legislative process. Artikkel käsitleb Euroopa Parlamendi mõju seadusandlikule otsustusprotsessile Euroopa Liidus. Euroopa Parlamendi seadusandlik roll sõltub sellest, millised volitused on parlamendil erinevates õigusaktide menetlustes. Osas menetlustes Euroopa Parlament ei osale, teistes osaleb nõuandva organina (konsultatsioonimenetlus) või annab oma nõusoleku (nõusolekumenetlus), parlamendi ja Euroopa Liidu Nõukogu erimeelsuste korral toimuvad otsesed läbirääkimised (kaasotsustamismenetlus). Artikli eesmärk on välja selgitada erinevate Euroopa Liidu võimuesindajate mõju otsustusprotsessile empiirilise analüüsi ja näitlike mudelite võrdluse kaudu. Kõrvutatakse Euroopa Nõukogu, Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi positsioone Euroopa Liidu poliitika kujundamisel. Vastandatakse peamiselt Euroopa Parlamendi rolli konsultatsioonimenetluses ja kaasotsustamismenetluses. Komisjonil ja nõukogul on võrreldes Euroopa Parlamendiga suuremad volitused konsultatsioonimenetluse raames. Konsultatsioonimenetluse korral on Euroopa Komisjoni ülesanne teha seaduseelnõu vastuvõtmise ettepanek, mis edastatakse nõukogule aktsepteerimiseks. Euroopa Parlamendil on sellisel puhul vaid võimalus esitada arvamus, mida Komisjon võib arvesse võtta. Tähelepanu pööratakse õnneliku juhuse ja võimu vahekorrale otsuse tegemise protsessis. Uuritakse, kui palju Euroopa Parlament suudab oma volituste piires seadusandluse protsessi mõjutada ja kui palju on tegemist „õnneliku juhusega“. Artiklis tuuakse välja politoloogide ja teadlaste (Tsebelis, Moser, Garrett, Crombez, Corbett jt.) erinevad seisukohad. Järeldatakse, et Euroopa Parlamendil on suurem mõju kaasotsustamismenetluses ja et ta on olnud edukas enamikus konsultatsioonimenetluste läbirääkimistes tänu “õnnelikele juhustele”. Refereerinud Maria Palts VENEMAA Nikonov, Vyacheslav. Temptation of uniqueness. Artiklis visandatakse Venemaa arengustsenaarium lähitulevikuks. Seni on kõik peamised Venemaal toimunud ajaloolised sündmused olnud ennustamatud. Esimene maailmasõda, Romanovite dünastia kukutamine ning Nõukogude Liidu kokkuvarisemine olid etteaimamatud sündmused. Praegu, kus Venemaa on läbimas ebastabiilset üleminekuperioodi ning integreerumas globaalsesse süsteemi, on tema tulevaste arengute ennustamine muutunud väga keeruliseks. Venemaa areng sõltub rohkem kui kunagi varem välistest protsessidest, olukorrast maailma suurriikides, mida ei ole võimalik täielikult ennustada. Venemaa on aeglaselt edasiliikuv maa, tema igapäevast arengut saab analüüsida praeguste tendentside alusel. Institute of the World Economy and International Relations tehtud Venemaa arengu prognoos on mõõdukalt optimistlik: aastaks 2015 on Venemaa majandus oma tugevuselt maailmas kuuendal kohal, olles tugevam kui Prantsusmaa, Suurbritannia ja Itaalia majandus, kuid nõrgem kui Saksamaa majandus. Analüütikud rõhutavad, et Venemaa tulevikuvalikud sõltuvad suuresti riigi poliitilisest valitsemisest ja valitsuse võimest ühiskonda konsolideerida. V. Nikonov esitab oma artiklis kõige tõenäolisema Venemaa arengustsenaariumi. Praegune Venemaa on haaratud ajaloolise optimismi ideoloogiast. Rahvusliku konsensuse võimalus on nüüd palju suurem, kui see oli 1990ndatel. Ainult vähesed vaidlustavad turumajanduse ja demokraatia põhimõtteid, kuid neid mõisteid tõlgendatakse erineval viisil. Venemaa uus identiteet kujuneb tema pika ja värvika ajaloo alusel. Venemaa on muutumas sajanditevanusest impeeriumist rahvusriigiks. Esimest korda oma ajaloos on venelased nüüd valdavas enamuses, moodustades 85% kogu Venemaa elanikkonnast. Üha kasvav jõud on Venemaa õigeusu kirik, mille liikmeskond on kasvanud 58%ni elanikkonnast. Venemaa riiklik ideaalkuju ei ole puhas demokraatia, sest vaevalised reformid on seda diskrediteerinud. Järgmise kümne aasta jooksul ei kindlustu Venemaal Lääne tüüpi demokraatia. Venemaa kujuneb mitteliberaalseks demokraatiaks, mille stabiilsuse tagab kehtiv konstitutsioon, mis annab ulatusliku võimu riigipeale ning asetab ta väljapoole kontrolli ja tasakaalu. Samal ajal põhjustab selline riigikorraldus rohkesti juhtimisprobleeme: reaalne poliitiline võim on koondunud ühte punkti – presidendi kätte – ning poliitika kujundamise protsessis osalevad valitsus ja parlament on suhteliselt jõuetud. Tulevikus väheneb Duumas esindatud parteide arv. Kindlasti on selles esindatud võimupartei ehk Ühtne Venemaa. Parteide arvu vähenemisega ei kaasne aga uute ja dünaamiliste poliitiliste jõudude teket. Venemaa valitsuse hinnangute kohaselt peab Venemaa kahe järgmise kümnendi arengu tagamiseks juurde meelitama ligikaudu kaks triljonit USA dollarit kohalikke ja välisinvesteeringuid. Selleks peab Venemaa parandama investeerimiskliimat ja looma täiesti uue administratiivse keskkonna. Lõpule tuleb viia maksureform. Sotsiaalmaks väheneb, käibemaks muutub lihtsamaks ja väiksemaks. Venemaa võetakse WTO liikmeks ning tema osatähtsus maailma peamise energiaga varustajana kasvab 2015. aastaks 50%ni. V. Nikonovi arvates saavutatakse Venemaa soodsad arengustsenaariumid siis, kui Venemaa teeb õiged geopoliitilised valikud. Retoorilised vaidlused selle üle, kas Venemaa kuulub Läände või Itta või on tema ise või kuulub ta Euroopasse, Aasiasse või Euraasiasse, ei ole veel lahendatud. President Vladimir Putin on kirjeldanud Venemaad kui Lääne-Euroopa kultuuriga riiki, mis on üsna küsitav, sest Lääne-Euroopa kultuur põhineb pigem katoliiklusel kui õigeusul. Järgmisel kümnel aastal liigub Venemaa universaalse Lääne arengumudeli suunas, kuid temast ei saa Läänt. Venemaa suhted Euroopa Liiduga sõltuvad mitmest olulisest tegurist. Venemaa ja NATO suhted määratakse Venemaa–USA suhetega ja NATO enda arenguga. Venemaa suhteid endise NL territooriumil asuvate riikidega iseloomustab Venemaa loobumine NL reanimeerimisest ja enda integreerimisest endiste NL vabariikidega. Tõenäoliselt integreerub Venemaa üksikute SRÜ liikmesriikidega, tehes seda erineva kiirusega. Kokkuvõttes väidab V. Nikonov, et Venemaa areng pole ei Ameerika ega Euroopa tee, vaid on unikaalne Venemaa tee. Venemaal saavad olema küll demokraatlikud ja turumajanduse institutsioonid, kuid samal ajal on Venemaale iseloomulik puhtvormiline võimude lahusus. Venemaa püüab integreeruda globaalmajandusse ja järgida samas oma arenguteed. Refereerinud Ülle Lepp RAAMATUTUTVUSTUSED POLIITILINE KOMMUNIKATSIOON Et olla edukas poliitikategelane, on oluline teada sotsiaalse mõju elemente. Keskendudes poliitilisele kommunikatsioonile, on raamat sissejuhatuseks veenmise, sotsiaalse mõjutamise ja propaganda taktikasse. Põhjalik ja hästi dokumenteeritud töö käsitleb keele mõju, kuulajaskonna erihuvide arvestamist, isikutevaheliste suhete olulisust ja muid võtmeküsimusi poliitilises kommunikatsioonis. Kajastatud on ka propaganda võimalusi eri ühiskonnakihtide paremaks mõjutamiseks. PRESIDENDIVALIMISED Raamat käsitleb USA valitsusnõuniku Karl Rove’i, ühe parima ja edukaima poliitilise nõuniku kujunemisteed, tema rolli nii president Bushi presidendivalimiste kampaanias kui ka Valge Maja nõunikuna. SOTSIAALNE KONTROLL Raamatut läbiv teema on igaüht üha enam mõjutav ühiskondliku järelevalve tõhustumine pärast 11. septembrit 2001. a. Raamat on koostatud Birminghami Ülikoolis toimunud samateemalise konverentsi materjalide põhjal. Avalik ja salajane järelevalve nii kriminaal- kui ka tsiviilvaldkonnas on muutumas ohuks kodaniku vabadustele ja privaatsusele. Teoses analüüsitakse elektrooniliste valvesüsteemide rohket kasutuselevõttu sotsiaalses järelevalves ning kuritegevuse, terrorismi ja sõjategevusega seotud ohtude ennetamiseks. Uurides selliseid teemasid nagu rahapesu, infosõda või küberkuritegu, püüavad autorid välja selgitada, mida ühiskond võidab ja mida kaotab sellise järelevalve tõhustamisega, millised probleemid, ohud ja võimalused sellega kaasnevad. Eksperdid nii Euroopast kui ka Ameerikast püüavad kaardistada probleemi ulatust ja pakuvad välja strateegia tulevikuarengute jaoks. Refereerinud Ilona Kõrgema MAJANDUSTEOORIAD Raamat pakub senistest käsitlustest terviklikumat raamistikku konkurentsivõime ja majanduskasvu uuringute tulemuste sünteesimiseks. Soomlane Timo Hämäläinen analüüsib majanduskasvu ja konkurentsivõime süsteemi, arutleb erinevate turu- ja riiklike regulatsioonide ebaõnnestumiste üle ning keskendub konkurentsi ja majanduskasvu teguritele tänapäeva majanduses. Andmed 1980.–1990. aastatest 22 OECD riigi kohta näitavad, et edule ja kasvule orienteeritud valitsused on märkimisväärselt soodustanud nende riikide majandusedu. HEAOLURIIGID Bremeni ülikooli sotsiaalteaduste professor Steffen Mau uurib oma raamatus, miks inimesed on valmis toetama institutsionaalset korraldust, mille alusel toimub laiaulatuslik tulude ümberjaotus sotsiaalsete gruppide vahel ühiskonnas. Mau tutvustab moraalse majanduse (the moral economy) kontseptsiooni, näitamaks, et inimeste suhtumine heaolu muutustesse põhineb nende moraalsetel oletustel ja sotsiaalse õigluse ideedel. Analüüsides nii heaolu korraldust kui ka avalikku suhtumist nendesse kavadesse, näitab autor, et inimesed pole ei isekad ega altruistlikud. Esitades heaoluriikide empiirilisi andmeid ning kasutades Suurbritannia ja Saksamaa näiteid, uurib ta tulude ümberjaotuse, töötuse, vaesuse, pensionide ja heaolupoliitikat. Refereerinud Meeli Kõlli EUROOPA LIIT Raamatus antakse ülevaade arengusuundadest Euroopa regionaalmajanduses ja -poliitikas, käsitletakse muudatusi, mis on Euroopa Liidus (EL) viimasel ajal aset leidnud ja mis on seotud peamiselt euro kasutuselevõtu ning ELi laienemisega. Teose esimeses osas võetakse kokku Euroopa integratsiooni saavutused, samas pööratakse tähelepanu majanduse ja poliitilise integratsiooni vahelisele tühimikule. Uuritakse, kes ELi integratsiooni tulemusena osutuvad võitjateks ja kaotajateks. Vaadeldakse ka Euroopa Ühenduse majandussuhteid oma partneritega. Teose teine osa keskendub ELi laienemisega seotud väljakutsetele ja võimalikele valikutele, vaatleb majanduse liberaliseerimise, põllumajandusreformide, sotsiaalpoliitika ja maksude ühtlustamise küsimusi, käsitleb Majandus- ja Rahaliidu ajalugu ning poliitikat. Kolmas osa on pühendatud ELi integratsiooni ajaloolisele aspektile, müütidele EList, samuti antakse ülevaade ELi lepingutest ja tulevikukonvendist. Refereerinud Maria Palts NATO Kogumik sisaldab artikleid, milles tutvustatakse Kesk- ja Ida-Euroopa regiooni ning NATO osatähtsust selle piirkonna julgeolekus. Teoses käsitletakse Ida-Euroopa julgeolekusituatsiooni ja eriti NATO suhteid Slovakkia, Bulgaaria, Ukraina ja Balti riikidega. Samuti on vaatluse all Venemaa sidemed alliansiga. Kogumik annab ülevaate ka julgeolekuküsimustest Euroopa Liidus, majanduslikest ja poliitilistest saavutustest Euroopas. Refereerinud Marika Lillemäe |
