RR avaleht
www väljaanded ja trükised|
RR avaleht
www väljaanded ja trükised |
| SUMMARIA SOCIALIA | 2004 - 1 | << kõik numbrid |
| Valik
ülevaateid välisajakirjanduses ilmunud artiklitest. Raamatututvustused. Uued raamatud: sotsioloogia, majandus ja poliitika | ||
| Koostanud ja toimetanud Tiina Tammiksalu, keeleliselt toimetanud Krista Mesek, refereerijad näidatud artiklite juures |
|
ÜLEVAATED ARTIKLITEST Simon, Rick. Media, myth and reality in Russia’s state-managed democracy Eluga rahulolu ja majanduslik areng Fahey, Tony; Smyth, Emer. Do subjective indicators measure welfare? Plowden, William. Attempts to regulate relationships between government and the voluntary sector in England Binderkrantz, Anne. Strategies of influence: how interest organizations react to changes in parliamentary influence and activity Taggart, Paul; Szczerbiak, Aleks. Contemporary euroscepticism in the party systems of the European Union candidate states of Central and Eastern Europe Cohen, Benjamin J. Global currency rivarly: can the euro ever challenge the dollar? Euroopa Liidu naabruspoliitika Gavin, Brigid. Trade and investment in the wider Europe : EU neighbourhood policy for enhanced regional integration VENEMAA MEEDIA Artiklis käsitletakse meedia arengusuundi Venemaal ning nende mõju poliitilistele arengutele. Artikli autor on seisukohal, et meedia arengud ei ole suutnud Venemaal luua tõeliselt uuriva ja kriitilise ajakirjanduse kultuuri. Artikli esimeses osas uuritaksegi põhjalikult meedia mõju 1999. a parlamendivalimiste ja 2000. a presidendivalimiste tulemustele. Artikli teises osas analüüsitakse Venemaa liidrite Mihhail Gorbatšovi, Boriss Jeltsini ning Vladimir Putini kujutamist massimeedias. Ehkki käesolev artikkel keskendub meediale, tulenevad paljud probleemid Venemaa asendist maailmamajanduses. Venemaa poliitilist ja majanduslikku üleminekut on mõjutanud: 1) Venemaa mahajäämus arenenud kapitalistlikest riikidest; 2) kodanikuühiskonna nõrkus selgeid huvisid esindavate sotsiaalsete klasside ja institutsioonide arengu mõttes; 3) sõltuvus riigist kui arengut edasi viivast mehhanismist. Need raskused on viimase tosina aasta jooksul taas nähtavale ilmunud ning mõjutanud ka meediat. Tugeva kodanikuühiskonna puudumisel on meedia pideva surve all, et stabiliseerida ja tugevdada riiki. Venemaa sõltumatu, uuriv ja opositsiooniline ajakirjandus tekkis perestroika ja glasnosti alguses ning võrreldes nõukogude ajaga on Venemaa meedia oluliselt muutunud. 2003. aastaks oli oluliselt vähenenud üleriigiliste ajalehtede osatähtsus, samal ajal olid jõudsalt arenenud regionaalsed väljaanded, moodustades 80% kogu ajalehtede turust. Peamiseks infoallikaks on kujunenud aga üleriigilised telekanalid. Nõukogude Liidu lagunemisest alates on tekkinud arvukalt telekanaleid, tähtsaimad neist on riigile kuuluv ORT ja esimene eratelekanal NTV. Üleriigiliste telekanalite kõrval on kasvanud kohalike ja regionaalsete kaabeltelevisioonivõrkude hulk, alates 1991. a on neid tekkinud umbes 600. Paraku ei peegelda TV-kanalite paljusus erinevaid seisukohti avalikus arvamuses. Enamik kohalikest telekanalitest järgib nõukogudeaegset enesetsensuuri, et vältida konflikti kohalike võimudega, kellel on kontroll TV litsentside jaotuse üle. Interneti areng on veel lapsekingades, peamiselt kasutavad Internetti meediakompaniid ajalehtede online-versioonide ja uudiste esitamiseks. Meedia õiguslikku poolt reguleerivad mitmed õigusaktid, milles on muu hulgas sätestatud ajakirjandusvabadus. Samal ajal puudub meedial kohustus kajastada tasakaalustatult valimisi ja valimiskampaaniaid. Olukorras, kus avaliku arvamuse küsitlused on näidanud, et enamik venelasi ei vaeva kuni valimistepäevani oma pead sellega, kuidas hääletada, on meedial erakordselt suur mõju Venemaa avalikule arvamusele, eriti mis puutub valimistel hääletamisse. President Putini ajal on Venemaa sõltumatu ajakirjandus iseseisva jõuna lämmatatud. Ajakirjanduse langus oli märgatav juba sellest hetkest, kui 1996. a presidendivalimistel kadus ajakirjandusest kriitika, et tagada Boriss Jeltsini tagasivalimine presidendiks. Vaba ajakirjanduse langusel on mitu põhjust. Esiteks on meedia demonstreerinud äärmuslikus vormis eraomanduse probleemi, mis võimaldab kriitikat ainult teatud piirides, kui küsimus on turuosa arendamises, kuid piirab kriitikat, mis ohustab eraomanduse aluseid. Teiseks on meedia pressitud oligarhide ambitsioonide vahele, kuna viimased on pidanud võitlust kontrolli saavutamise eest Venemaa kommunikatsioonitööstuse üle. Kolmandaks on meedia omanikud suutelised kontrollima toimetuste arvamust, määrates kindlaks sotsiaalsete huvide mitteformeerumise taseme, mistõttu ei suudeta mõjutada ei trükiajakirjandust ega televisiooni. Neljandaks on riik tsentraliseerinud meedia, et jagu saada Jeltsini ajastu pärandist. Viiendaks, alates 1990ndate lõpust on riik ära kasutanud paljude meediaväljaannete majanduslikult ebakindlat olukorda, et oma tahet kehtestada. Artikli kokkuvõttes märgib Rick Simon, et eeltoodu tagajärg on poliitika lahja meediakajastus, mis keskendub ainult Venemaa liidrite kujutamisele. Interneti areng on algusjärgus ning sellele juurdepääs on vaid tühisel vähemusel kodanikest. Sotsiaalsete gruppide ja organisatsioonide areng, eriti huvigruppide ja parteide areng on väga fragmentaarne. Venemaa meedia tulevik näib artikli autori arvates olevat seotud presidendi kujutamisega soovitaval moel ning parlamendi vastutuleliku enamuse kaitsmisega. Refereerinud Ülle Lepp ELUGA RAHULOLU JA MAJANDUSLIK ARENG Artikli autorid keskenduvad seostele subjektiivse heaolu ja sotsiaalmajanduslike tingimuste vahel, tuginedes nii Euroopa rikastes kui ka vaestes riikides läbiviidud eluga rahulolu uuringute andmetele. Analüüsis väidetakse, et seosed subjektiivse heaolu ja objektiivsete materiaalsete tingimuste vahel on nii riigi kui ka üksikisiku tasandil palju tugevamad, kui varem arvatud, ning et avastatud seosed võimaldavad uurida lähemalt inimeste heaolu küsimusi ning pakkuda kontseptuaalseid lahendusi sotsiaalse ebavõrdsuse uurimiseks. Euroopa riikides tehtud elukvaliteedi uuringud on ilmsiks toonud tugeva seose riikide elanike subjektiivse heaolu ja majandusliku arengu taseme vahel. Nimelt on Euroopa rikkamate riikide elanikud õnnelikumad ja oma eluga rohkem rahul kui vaesemate riikide elanikud (Inglehart ja Klingemann, 2000; Ryan ja Deci, 2000). Sellest järeldub tugev seos eluga rahulolu ja materiaalsete tingimuste vahel. Artiklis kasutatakse 33 Euroopa riigis aastatel 1999-2000 tehtud Euroopa väärtusuuringu (European Values Study - EVS) andmeid ning riikide majanduslikke tingimusi iseloomustavaid näitajaid, mis on kogutud eri allikatest (Maailmapank, ÜRO ja Eurostati Eurobarometeri uuringud). Elanike subjektiivse heaolu mõõtmiseks on inimestelt küsitud, kui õnnelikud nad on ning kui rahul on nad oma eluga. Uuringute andmeid analüüsides selgub, et Euroopa Liidu (EL) liikmesriikides on eluga rahulolu kõrgem kui Kesk- ja Ida-Euroopa riikides. Suured erinevused on ka EL liikmesriikides: eluga ollakse rohkem rahul põhjapoolsetes riikides (Skandinaavia maad, Iirimaa ja Holland) ning vähem rahul lõunapoolsetes riikides (Kreeka, Hispaania, Portugal, Itaalia ja Prantsusmaa). Samas kattub mõnede Kesk- ja Ida-Euroopa riikide (Sloveenia, Tšehhi, Horvaatia) eluga rahulolu tase lõunapoolsete EL riikide tasemega. Analüüsi kokkuvõtteks tuuakse artiklis välja neli peamist järeldust. Esiteks on eluga rahulolu tugevasti seotud ühiskonna majandusliku arengu tasemega, mida iseloomustava näitajana on analüüsis kasutatud sisemajanduse kogutoodangut (SKT) ühe elaniku kohta. Seejuures rõhutatakse, et SKT mõjuga eluga rahulolule võib olla liitunud poliitilises elus toimunud institutsionaalsed ja ajaloolised mõjud. Teiseks on see seos omakorda aluseks teatud mõjudele: majanduslikud tingimused mõjutavad tugevasti ja positiivselt eluga rahulolu kuni teatava sotsiaalmajandusliku arengu tasemeni, pärast seda mõju tasandub. Kolmandaks on erinevus eluga rahulolu tasemes väiksem rikkamates riikides ja suurem vaesemates riikides. Neljandaks on riigisisesel majanduslikul ebavõrdsusel väike mõju eluga rahulolule neis riikides, kus eluga ollakse rohkem rahul ja suurem mõju riikides, kus eluga rahulolu on madalam. ELi sotsiaalpoliitikas mõistetakse vaeste ja sotsiaalselt tõrjutute all neid, kes elavad alla vaesuspiiri, mis on igas riigis eraldi määratletud sõltuvalt riigi elatustasemest. Sellise sotsiaalpoliitika eelduseks on arusaam, et vaeste staatus on kõigis Euroopa riikides suhteliselt sarnane selles mõttes, et toob igal pool kaasa materiaalse võimetuse osaleda ühiskonna tegevustes. Seetõttu on sotsiaalse ebavõrdsuse uurimisel oluline arvestada sissetulekute ja materiaalsete tingimuste suhtelisust eri riikides. Refereerinud Ülle Lepp VABATAHTLIK SEKTOR Artikkel käsitleb Inglismaal 1998. aastal valitsuse ja vabatahtliku sektori vahel sõlmitud kokkulepet, nn compact’i. Antakse ülevaade selle dokumendi algatamise tagamaadest, koostamise etappidest ning arutletakse selle kokkuleppe tulemuslikuks toimimiseks vajalike tingimuste üle. 1980ndatel diskuteeriti Suurbritannias laialdaselt valitsuse rolli üle. Konservatiivide üks seisukoht oli vabastada riik avalike teenuste osutamisest ning üks selle eesmärgi saavutamise viise oli nende teenuste üleandmine vabatahtlikule (kolmandale) sektorile. Sellega kaasnes arutelu vabatahtliku sektori rolli ja tema suhete üle valitsusega. 1980-90ndatel oli Inglismaa vabatahtlikel ühendustel täita väga tähtis roll töökohtade loomisel, koolituskursuste korraldamisel, kohaliku kogukonna arengus, tervishoiu- ja sotsiaalteenuste osutamisel. Neid rolle täideti lepingute alusel, mille täitmiseks saadi avalikest eelarvetest märkimisväärseid summasid. Valitsus ja vabatahtlikud ühendused olid üksteisele muutunud asendamatuteks partneriteks avalike teenuste kontekstis. Samal ajal on Inglismaal alati olnud ja oli ka siis arvukalt väikesi kohalikul tasandil tegutsevaid ühendusi, kelle suhted kohalike võimudega ei olnud sugugi probleemitud. Et tegelda probleemidega valitsuse ja vabatahtliku sektori vahelistes suhetes, asutati 1995. aastal eraallikatest finantseeritav sõltumatu komisjon professor N. Deakini juhtimisel. Komisjoni ülesanne oli välja pakkuda, milline on vabatahtliku sektori roll Inglismaal lähima kümne aasta jooksul. Komisjoni ettekanne valmis 1996. a juulis ning selle lõppjäreldustes soovitati valitsuse ja vabatahtliku sektori suhete arendamiseks välja töötada kokkulepe keskvalitsuse ja vabatahtlike ühenduste vahel kui hea tava koodeks. 1997. a üldvalimiste võitjaks tulid leiboristid, kes olid toetanud igati compact’i ideed ning kokkuleppe väljatöötamine vabatahtliku sektoriga sai uue valitsuse üheks prioriteediks. Selleks moodustatud töögrupp konsulteeris ligi aasta jooksul tuhandete vabatahtlike ühendustega ning novembriks 1998 oli lepe avaldamiseks valmis. Selles fikseeritud põhimõtted rõhutavad valitsuse ja vabatahtliku sektori partnerluse vajadust, kuid teadvustavad erinevusi osapoolte rollides, sätestavad mõlema osapoole jaoks ühised väärtused ning rõhutavad, et vabatahtlikel ühendustel on seaduste piires õigus seista oma eesmärkide saavutamise eest. Võtmeküsimus on, et lepe ei ole õiguslikult siduv dokument. Tema mõjuvõim tuleneb sellest, et nii valitsus kui ka vabatahtlik sektor on selle heaks kiitnud konsulteerimisprotsessi kaudu. Compact ja seda toetavad detailsed koodeksid kujutavad endast kokkulepet valitsuse ja vabatahtliku sektori vahel, et nad peaksid kinni peamistest põhimõtetest ja mõnedest detailsetest reeglitest. See reguleerib mõlema poole käitumist vabatahtlike ühenduste finantseerimisel, nendega konsulteerimisel, vabatahtlike rakendamisel ja sidepidamisel vähemusrahvuste organisatsioonidega ning rajab tee toimivatele suhetele valitsuse ja vabatahtliku sektori vahel. 2003. a alguseks olid valminud compact ning neli seda toetavat koodeksit. Päevakorrale oli tõusnud küsimus, kas nende dokumentide olemasolu on teatavaks tehtud tuhandetele eraisikutele ja organisatsioonidele ning kas nendest juriidilise jõuta dokumentidest on saanud efektiivsed takistused ebasobivatele ettevõtmistele. Selleks, et compact oleks efektiivne, peavad olema täidetud mitmed tingimused. Esiteks peavad kokkuleppe olemasolust teadma kõik, kes peavad seda täitma ja keda see dokument mõjutab. Peavad olema vahendid, et saaks kontrollida dokumendi järgimist, samuti peavad olema ette nähtud sanktsioonid juhuks, kui dokumenti eiratakse, ning institutsioonid või protseduurid sekkumiseks dokumentide mittejärgimisel. Kuna tegemist on püüdega muuta valitsuse ja vabatahtliku sektori vahelist suhtluskultuuri, siis võtab protsess aega. Praeguseks on konkreetseid saavutusi veel vähe, sest dokument on alles rakendunud. Artikli autori arvates peaksid suhted muutuma positiivsemaks, mitte negatiivsemaks. Kui vabatahtlikud ühendused on compact’iga tuttavad ja mõistavad selle olulisust suhtlemises valitsusega, hakkavad nad sellele dokumendile teatud juhtudel osutama. Nii võib välja kujuneda harjumus informeerida compact’i jõustamise eest vastutajaid. Viitamine konkreetsetele juhtudele teeb valitsusametnikele raskemaks compact’i eirata ning suurendab survet compact’i põhimõtete rakendamiseks. Nii võiks compact muutuda mõlemapoolselt kasutatavaks meetodiks. Lõpuks võiks compact’ist saada omandatud põhimõtete kogum, mis võiks olla tõeliste suhete aluseks valitsuse ja vabatahtliku sektori vahel. Refereerinud Ülle Lepp HUVIORGANISATSIOONID Tuginedes Taani poliitilist süsteemi puudutavale empiirilisele uuringule, annab käesolev artikkel ülevaate sellest, kuidas on huvigrupid reageerinud muutustele Taani parlamendi poliitilises rollis alates 1980. aastatest. Artiklis kirjeldatakse parlamendi funktsioone ja analüüsitakse huviorganisatsioonide katseid neid mõjutada. Huviorganisatsioonide osalus avalike otsuste tegemisel sai Taanis alguse juba 19. sajandi lõpus. Kahekümnenda sajandi esimesel poolel muutusid huvigruppide osalusega komisjonid väga populaarseks poliitika tegemise viisiks, 1960-70ndatel institutsionaliseerus süsteem üha enam. Korporatiivsed struktuurid muutusid poliitikas domineerivaks nii huvigruppide osaluse kaudu kui ka heaoluriigi poliitika uutes valdkondades (Christiansen ja Sidenius, 1995). Korporatiivsetes komisjonides domineerisid huvigrupid ja bürokraadid ning poliitikute esindus peaaegu puudus. 1980ndatel ilmnesid sügavad muutused nii korporatiivsetes struktuurides kui ka parlamendi rollides. Korporatiivsete komisjonide arv kahanes järsult ning kasvas parlamendi otsene mõju seadusloomele, mis tipnes 1980ndatel, kui valitsusel puudus parlamendi stabiilne toetus. Parlamendi üldiste tegevuste tase püsis 1980ndatel muutumatu, kuid muutus oluliselt 1990ndatel. Parlamendi üldised tegevused näivad sõltuvat rohkem parlamendi käsutuses olevatest ressurssidest ning vähem parlamendi ja valitsuse vahelistest suhetest, kuna need ei nõua parlamendi enamuse toetust. Seadusloome seevastu on parlamendis enamuse tegevus ja opositsiooniparteide võimalus mõjutada seadusloomet sõltub sellest, kui stabiilne on parlamendi toetus valitsusele. Artiklis analüüsitakse huvigruppide kasutatavaid strateegiaid ning tuuakse välja erinevad arengud. Ühelt poolt eristatakse organisatsioonide katseid mõjutada seadusloomet ning teiselt poolt nende katseid mõjutada rohkem parlamendi üldisi tegevusi. Analüüs näitab, et huviorganisatsioonid reageerivad kiiresti muutustele parlamendi rollides. Kui parlamendi tähtsus kasvab, kulutavad huvigrupid rohkem ressursse juurdepääsuks parlamendiliikmete ja ametnikeni. Kui parlamendi mõju väheneb, kasutatakse oma ressursse teistel eesmärkidel. Uuringu andmed näitavad, et kontaktid huviorganisatsioonide ja bürokraatide vahel on sama sagedased kui varem, sõltumata sellest, et nende huvigruppide lähenemiskatsed parlamendikomisjonidele on oluliselt sagenenud. See näitab, et organisatsioonid kasutavad pigemini kõiki võimalikke poliitika mõjutamise kanaleid, kui asendavad parlamentaarsed kontaktid kontaktide vastu bürokraatidega. Refereerinud Ülle Lepp EUROSKEPTITSISM Artikkel käsitleb parteide seisukohtadel põhinevat euroskeptitsismi Kesk- ja Ida-Euroopa kandidaatriikides. Artiklis tutvustatakse Euroopa Liidu (EL) kandidaatriikide kohta läbiviidud uuringut, mis vaatleb nende riikide parteisüsteemides eksisteerivaid euroskeptitsismi tüüpe. Uuringu andmete alusel kontrollitakse artiklis kuut teesi, mis puudutavad parteidel põhineva euroskeptitsismi ja vasak-parempoolse ideoloogilise spektri vahelisi seoseid, parteide asetust parteisüsteemis, avalikkuse euroskeptitsismi, EL-iga ühinemise väljavaateid, nn tugevat ja pehmet euroskeptitsismi, riigi pikaealisust. Ühtlasi annab artikkel mõne juhtlõnga EL laienemise tulevikumõjude mõistmiseks. Artiklil on kolm eesmärki: 1) välja arendada euroskeptitsismi kontseptuaalne raamistik, eristades tugevat ja pehmet euroskeptitsismi; 2) üritada teha samalaadne uuring parteidel põhineva euroskeptitsismi kohta ELi kandidaatriikides Kesk- ja Ida-Euroopas, nagu on tehtud Lääne-Euroopa riikide kohta (Taggart, 1998); 3) testida mõningaid euroskeptitsismi puudutavaid väiteid. Viimastel aastatel on korraldatud mitmeid uuringuid parteidel põhineva euroskeptitsismi kohta ELi liikmesriikides ning kirjutatud hulgaliselt artikleid (vt nt Taggart, 1998; Mair, 2000). Artikli autorite käsitluses on euroskeptitsismi mõiste kõikehõlmav ning sisaldab erinevaid seisukohti. Nad eristavad Ida- ja Kesk-Euroopas tugevat ja nõrka euroskeptitsismi. Tugevat euroskeptitsismi mõistavad nad kui kogu Euroopa poliitilise ja majandusliku integratsiooni täielikku mittetunnustamist. Praktikas väljendub abstraktne tugev euroskeptitsism põhimõttelise vastuolekuna ELi integratsiooni praegusele vormile, väidetakse, et integratsioon haavab sügavalt kehtivaid väärtusi, kehastades negatiivseid väärtusi. Pehme euroskeptitsism kujutab endast “rahvuslike huvide” eest seismise või kaitsmise retoorikat ELi debati kontekstis. Samas sobib seda laadi euroskeptitsism kokku toetusega nn Euroopa projektile üldiselt. Parteidel põhinevat euroskeptitsismi võib käsitleda vähemalt neljast aspektist: 1) arvamuste jaotus Euroopa integratsiooni küsimustes parteide liikmete ja toetajate seas (vt nt Featherstons, 1987; Batory, 2001); 2) arvamuste jaotus parteide eliidi hulgas (vt nt Rattinger, 1994); 3) parteide manifestid (võimaldab võrdlusi riikide vahel, vt nt Budge, 1987); 4) ekspertuuringud, näiteks Ray (1999) ja Hooghe (2001) tehtud uuringud. Käesoleva artikli autorid on kasutanud oma uuringut ning riikide parteisüsteeme tundvate uurijate eksperthinnanguid. Oma uuringu esialgsete tulemuste põhjal teevad artikli autorid oma kuue väite paikapidavusest mõned järeldused:
Kõige olulisem erinevus Lääne demokraatiate ning Kesk- ja Ida-Euroopa riikide vahel on euroskeptitsismi puudumine Lääne valitsusparteides (Suurbritannia on siin erand) ja selle olemasolu Kesk-ja Ida-Euroopa riikide peamistes parteides. Refereerinud Ülle Lepp EURO Artikli eesmärk on välja selgitada, millised on euro kui rahvusvahelise valuuta perspektiivid. Artiklis antakse ülevaade sellest, miks euro ei saa pakkuda konkurentsi dollarile, ning nimetatakse neli peamist põhjust. Esiteks, rahalist käitumist iseloomustab püsiv inertsus, mis hoiab turul ära kiire ülemineku dollarilt eurole. Teine põhjus on äritehingute eurodes sõlmimise kulukus, mis tõenäoliselt ei lange praegusest dollari tehingukulu tasemest palju allapoole. Kolmandaks on Euroopa Majandus- ja Rahaliitu ilmselgelt juba sisse programmeeritud majandusaktiivsuse langustendents, mis mõjub negatiivselt euro väärtusele. Neljas põhjus on majandus- ja rahaliidu ebaselge juhtimisstruktuur, mis külvab kahtlusi tulevaste eurokasutajate hulgas. Mitmed majandusteadlased, nagu Robert Mundell, Daniel Gros, Niels Thygesen jt, on ennustanud eurole rahvusvahelise valuutana suurt tulevikku. Arvatakse, et euro ei hakka siiski asendama USA dollarit. Euro rahvusvahelist staatust näitab selle kasutuse ulatus. Selleks, et selgusele jõuda, milline on euro rahvusvaheline positsioon, võrdleb artikli autor Euroopa valuutat riikide valuutadega, mida euro asendab, ja USA dollariga. Dollar jääb soositumaks arveldusvahendiks maailma kapitaliturul, euro on populaarseks muutumas rahvusvaheliste portfellihaldurite jaoks investeerimisvahendina. Rahalise käitumise inertsust soodustab erakordselt suur ebakindlus alternatiivse valuuta valimisel. Kui konkreetse valuuta kasutamine on aktsepteeritud, siis jätkatakse selle tarvitamist ka olukorras, kus sellele hakkab pakkuma konkurentsi uus valuuta. Võtmetegur euro internatsionaliseerimise ulatuse ja kiiruse puhul on tehingukulud väärtpaberiturul. Kuni euro ei suuda pakkuda võrreldes dollariga konkurentsivõimelisemaid tehingukulusid, ei ajenda miski turul tegutsejaid väljaspool eurotsooni loobuma USA maksevahendist. Euroopa Keskpank loodi Maastrichti lepinguga, et toetada liidu majanduspoliitikat ja säilitada seejuures hinnastabiilsust. Fiskaalpoliitikat eurotsoonis reguleerib stabiilsuse ja kasvu pakt, mis toetab eurot, fikseerides piirangud euroriikide eelarvepuudujäägi suurusele. Eelnimetatud säte ja pakt mõjuvad aga halvavalt majandusaktiivsusele EL liikmesriikides. Artikli autor arvab, et euro jaoks on kõige suurem takistus Euroopa Majandus- ja Rahaliidu hägune juhtimisstruktuur. Selgusetu on, kes vastutab europoliitika koordineerimise ja juhtimise eest finantskriisi olukorras, kes juhib tegelikult monetaarpoliitikat. Benjamin J. Cohen on veendunud, et Euroopa Liidu ühisraha euro jääb domineerima oma regioonis, kuid maailmaturul on euro roll tagasihoidlik. Refereerinud Maria Palts EUROOPA LIIDU NAABRUSPOLIITIKA Artiklis analüüsitakse Euroopa Liidu (EL) uue naabruspoliitika põhimõtteid. ELi laienemisega muutuvad ka Euroopa majanduslikud ja poliitilised piirid. ELi eesmärk on suurendada regionaalset integratsiooni uute naabritega, mis hõlmavad Vahemere lõunaranniku maid (Alžeeria, Egiptus, Iisrael, Jordaania, Liibanon, Maroko, Palestiina omavalitsus, Süüria ja Tuneesia) ning läänepoolseid vastiseseisvunud riike (Venemaa, Ukraina, Moldova ja Valgevene). EL ei kavatse jätkata laienemist lähema aja jooksul, selle asemel on Euroopa Komisjonil plaanis uus naabruspoliitika, et laienemisest oleks kasu ka naaberriikidele, ilma et neile liikmelisuse perspektiivi pakutaks. Selle laienemisjärgse eesmärgi saavutamiseks on ELil kahesuunaline strateegia: töötada koos kõigi naaberriikidega välja laiaulatuslik horisontaalne majanduslike, poliitiliste ja institutsionaalsete reformide programm ja samal ajal luua vertikaalne kahepoolsete kaubanduskokkulepete raamistik iga riigiga. Esmalt vaadeldakse artiklis, mis olid ELi eduka laienemise põhielemendid ja millisest neist võiks olla kasu ELi koostööle lähiriikidega. Seejärel käsitletakse seniseid majandussuhteid ELi ja eespool mainitud riikide vahel. Praegu juhindub EL nende riikidega kaubandusalast koostööd tehes kahte tüüpi lepingutest: Vahemere lõunaranniku maade puhul assotsiatsioonilepingutest ja nelja endise NSVLi vabariigi puhul partnerlus- ja koostöölepingutest. Autor iseloomustab artiklis kahe piirkonna riikide majanduskeskkondi, väliskaubandussuhteid ja ELi motiive kaubanduse liberaliseerimiseks ning majanduslike ja seadusandlike reformide toetamiseks. Uue naabruspoliitika eesmärk on Paneuro-Vahemere ühisturu loomine. Selle loomise aluseks on uus “superregionalismi” kontseptsioon, mis põhineb vertikaalse inter- ja horisontaalse intraregionaalse integratsiooni samaaegsel toimumisel. Kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine, mis iseloomustavad Euroopa siseturgu, laieneksid lähima kümne aasta jooksul ka naaberriikidele. EL on valmis ka oluliselt suurendama finantsabi neile riikidele poliitiliste ja majanduslike reformide toimumise korral ning nende turgude regionaliseerimisel. Kokkuvõtteks tõdeb artikli autor, et Euroopa Liit on püstitanud kaugeleulatuvad eesmärgid: ühendada Euroopa ida- ja lõunaturud ning luua suure potentsiaalse ostujõuga uus turg (täiendavalt 385 miljonit elanikku). Uue naabruspoliitika elluviimine sõltub mitmest tegurist, sh ELi praeguse eelarvepraktika reformimisest, mis oleks vajalik, et kindlustada nii uute liikmesriikide kui ka naaberriikide rahalist toetamist. ELi uue naabruspoliitika elluviimise edukus sõltub suurel määral ka ELi institutsioonide reformimise tulemustest. Refereerinud Hela Ojasaar RAAMATUTUTVUSTUSED ÜRO Käsiraamat annab lühiülevaate Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) struktuurist, eesmärkidest ja eelarvest. Samuti leiab raamatust info selle kohta, millised riigid ja mis aastatel on olnud ÜRO põhiorganite liikmeks. Refereerinud Anneli Allikas POLIITILINE ISLAM Raamatu autor on endine USA Luure Keskagentuuri koosseisuline ohvitser, kelle ulatuslik käsitlus hõlmab islamimaid Marokost Filipiinideni. Graham Fuller kirjeldab islami poliitiliste liikumiste mitmekesisust ning annab pildi nende maailmavaatelisest ja käitumisviiside laiast spektrist. Poliitilisi islamiliikumisi on pikka aega peetud eksootiliseks, arusaamatuks ja ohtlikuks. Kuigi poliitiline islam on domineerivalt intellektuaalne vool, on radikalismile ja ekstremismile fookustatus varjanud teise suuna – liberaalse poliitilise islami. Viimasele on iseloomulikud nii demokraatia, sallivus ja koostöö kui ka inimõiguste aktsepteerimine. Oma elukogemuste põhjal kirjeldab autor, kuidas tavaline, isegi universaalne poliitiline käitumine saab islamimaades selgesti tajutava islamistliku varjundi. Uurinud islami sotsiaalset, majanduslikku ja poliitilist konteksti, selgitab autor, et võitlus fundamentalistide ja liberaalide vahel määrab poliitilise islami tuleviku. Refereerinud Ilona Kõrgema POLIITIKA JA EETIKA Richard Ned Lebow, oma ala juhtivaid teadlasi, analüüsib eetika ja moraali aspekte rahvuslike huvide kaitsmisel rahvusvahelises poliitikas. Toetudes realistide-klassikute Thucydidese, Clausewitzi ja Hans Morgenthau tekstidele, väidab Lebow, et erinevalt tänapäeva realistidest nägid klassikud tihedat sidet sise- ja rahvusvahelise poliitika, huvide ja eetika vahel. See analüüs võimaldab autoril kritiseerida Ameerika Ühendriikide külma sõja järgset välispoliitikat ja väita, et eetiline käitumine ja õiglus võivad kuuluda ka reaalpoliitika juurde. Refereerinud Ilona Kõrgema MAJANDUS Tsitaadikogumik on abivahend teadlastele, ametnikele ja ajakirjanikele oma kõnede ja artiklite argumenteerimisel. Kogutud on mõtteteri nii tuntumatelt majandusteadlastelt kui ka majandusega vähe seotud valdkondade esindajatelt. Tsitaadid on autorite alfabeetilises järjestuses ning iga autori tsitaadid on jaotatud temaatiliselt. Tähelepanu on pööratud sellele, et kogumik ei oleks vaid fraaside teatmik, mistõttu on jäetud võimalikult palju konteksti. Refereerinud Meeli Kõlli |
