RR avaleht
www väljaanded ja trükised|
RR avaleht
www väljaanded ja trükised |
| SUMMARIA IURIDICA: | 2003 - 4 | << kõik numbrid |
| Valik ülevaateid välisajakirjanduses ilmunud artiklitest. Uued õigusraamatud | ||
| Koostanud Küllike Maurer, toimetanud Krista Mesek, refereerijad näidatud artiklite juures | ||
|
SISUKORD VÄHEMUSTE ÕIGUSED SAKSAMAAL JA BALTI RIIKIDES TÖÖSTANDARDID USAs JA EUROOPA LIIDUS ELEKTROONILINE RÄMPSPOST KÜBERKURITEGEVUS JA VENE MAFFIA HÄKKERLUSEST JA ARVUTIVIIRUSTEST SAKSA KRIMINAALÕIGUSES SOOME PARLAMENDI PÕHISEADUSKOMISJON VÄHEMUSRAHVUSTE ÕIGUSED: valik artikleid välisajakirjadest ja kogumikest UUED ÕIGUSRAAMATUD EESTI RAHVUSRAAMATUKOGUS 
VÄHEMUSTE ÕIGUSED SAKSAMAAL JA BALTI
RIIKIDES Artiklis on esitatud võrdlev ülevaade vähemusrahvuse õigustest Saksamaal, Eestis, Lätis ja Leedus. Vähemusrahvuste kohtlemise võrdlemisel kasutavad autorid kuueastmelist skaalat: 1) kas on tegemist tagakiusamise ja allasurumisega; Vaatluse all on Saksamaa ja Balti riikide põhiseadustes ja teistes kehtivates seadustes ning alama astme õigusaktides kehtestatud normid vähemusrahvuste kohtlemiseks. Kuna Eestist, Lätist ja Leedust saavad üsna pea Euroopa Liidu täieõiguslikud liikmed, siis tuleb viimasel jagada vastutust vähemuste õiguste tagamise eest uutes liikmesriikides. Põhjust muretsemiseks annab näiteks asjaolu, et erinevalt teistest kandidaatriikidest, ei ole Läti 2003. aasta seisuga veel ratifitseerinud Euroopa Nõukogu vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni. Saksamaa tunnustab täielikult traditsiooniliste vähemusrahvuste õigusi: need on friisid, sorbid ja taanlased, keda kokku on 240 000 ja kes moodustavad 0,3% elanikkonnast. Samasugune kohtlemine ei saa osaks "uutele vähemustele" – immigrantidele, kes moodustavad ligikaudu 9% elanikkonnast (2001. aasta seisuga 7,3 miljonit; suuremateks rühmadeks on türklased, jugoslaavlased, itaallased, kreeklased ja poolakad). Selline lähenemine on kooskõlas valitseva vähemuste kaitse doktriini põhiseisukohtadega ja seda toetab argument, et väljaspool kodumaad ei saa immigrandid täiel määral oma kultuuri kehtestada ja selles elada. Esmapilgul näib sama kehtivat ka Balti riikides elavate sisserännanute kohta (kelle põhilise osa moodustavad venekeelsed elanikud – Leedus vähem kui 10% elanikkonnast, Lätis ligi 40% ja Eesti näitajad jäävad nende vahele). See väga levinud seisukoht ei arvesta aga kahte olulist asjaolu. Esiteks, erinevalt Lääne-Euroopa uutest vähemustest, on venelastel Baltimaades ajaloolised juured, mis ulatavad kahe sajandi taha. Teiseks, suur osa muulastest, kes asusid nõukogude ajal elama Balti riikidesse, ei teadvustanud seda välismaale asumisena. Alles pärast nende riikide iseseisvuse taastamist kaotasid nad oma Nõukogude kodakondsuse, saamata automaatselt asukohamaa kodakondsust (välja arvatud Leedus) ja muutusid nii Eestis ja Lätis kodakondsuseta välismaalasteks. Selline tekkeviis on omane tüüpilisele vähemusrahvuse tekkele ja annab piisava aluse vähemuse staatuse omistamiseks ka Baltimaadesse Nõukogude Liidu eksisteerimise ajal elama asunud inimestele. Kokkuvõttes leiavad autorid, et formaal-õiguslik lähenemine vähemusrahvuste probleemidele tuleks ümber hinnata ning eri tüüpi vähemuste kohtlemisel tuleks rakendada erinevaid standardeid. Arvesse tuleks võtta nelja tegurit: a) vähemuse tekkimise aega: kas on tegemist ajaloolise või uue vähemusega; b) põhjusi: kas vähemus on tekkinud väljarande või piiride muutumise tõttu; c) kas vähemuste esindajad elavad geograafiliselt kompaktselt või hajutatult ja d) kui suur on nende hulk. Arvestades Lätis ja Eestis elava venekeelse vähemuse suurust, siis vähemuste kaitse peaks esmajoones tagama, et vähemusi ei diskrimineeritaks, et vähemuste arengut ei pidurdataks ja et vähemused saaksid täielikult poliitilises elus osaleda. Täiesti õigustatud on antud olukorras positiivsete erimeetmete kasutamine integratsiooni edendamisel. TÖÖSTANDARDID USAs JA EUROOPA LIIDUS Tööstandardid maailmas pälvivad jätkuvalt tähelepanu. Seni on küll rohkem vaatluse all olnud arenenud riikide ja arengumaade erinevus, kuid tööstusriikide vastastikune majanduslik sõltuvus seoses üleilmsete kaubanduslepetega üha kasvab, ja kehtivad tööstandardid võivad oluliselt mõjutada globaalset majandust. Tööstandarditega määratakse nõuded töökeskkonnale ja kujundatakse töötingimused. Selle kaudu avaldavad nad mõju kaubandusele, välisinvesteeringutele, tööhõivele ja majanduslikule konkurentsivõimele. Et praegu on maailma kõige võimsamad majanduslikud jõukeskused USA ja Euroopa Liit, siis võrreldakse artiklis USAs ja Euroopa Liidus kehtivaid tööstandardeid. Autorid lähtuvad sellest, et USA ja Euroopa Liit on võrreldavad sisemajanduse koguprodukti poolest ning poliitiline ja majanduslik integratsioon Euroopa Liidus muudab teda üha sarnasemaks USAle. Võrdlusaluseks on võetud töösuhteid reguleerivad kohustuslikud normid, mis kaitsevad töötajate õigusi. Uurimus ei hõlma USA puhul osariikide tasandit ega Euroopa Liidu liikmesriikide siseriiklikku õigust, vaid käsitleb mõlemal juhul kõige kõrgemat regulatsioonitasandit. Võrdlemisel on arvesse võetud alampalk, töö- ja puhkeaeg, palgaline puhkus, kollektiivläbirääkimiste õigus, kaitse diskrimineerimise vastu, tööohutus ja töötervishoid, koondamisest etteteatamise tingimused, töötajate kaasamine, lapsehoolduspuhkus ja töötaja õiguste kaitse ettevõtte omaniku muutuse korral. Kõigi nimetatud standardite kohta kogutud andmed on artiklis esitatud tabelitena ja neid on hinnatud 10 palli süsteemis. Analüüsi tulemusel selgus, et Euroopa Liidus kehtivad tööstandardid on kõrgemad USA omadest. Selles konkreetses uurimuses kasutatud metodoloogia alusel saadi sellised tulemused: Euroopa Liidu hinne on 68.05 ja USA hinne 47.35. Euroopa Liidus on töötajate huvid paremini kaitstud tööaja, puhkuse ja puhkeaja, tööohutuse, töötervishoiu ja töötajate kaasamise osas ning ettevõtte omaniku vahetuse puhul. USA näitajad ületasid Euroopa Liidu tulemust ainult miinimumpalga ja kollektiivläbirääkimiste õiguste osas, kuid see on seletatav sellega, et nende suhete reguleerimine on Euroopa Liidus liikmesriikide pädevuses. Üldjoontes on USAs ja Euroopa Liidus võrdsel tasemel tagatud kaitse diskrimineerimise eest, töötajate õigused koondamise korral ja õigus lapsehoolduspuhkusele. Tulemuste erinevuse põhjuseks peavad autorid Euroopas ja Ameerika Ühendriikides valitsevat erinevat tööturu ja töösuhete kontseptsiooni. USA tööturg toimib konkurentsi alusel, seal on määravad nõudluse-pakkumise suhted. See on ka üldiselt aktsepteeritud seisukoht ja eeldab, et riik sekkub nii vähe kui võimalik, et mitte turgu tasakaalust välja viia. Euroopa Liidu tööstandardid lähtuvad eeldusest, et töövõtja on turul nõrgem pool ja seetõttu vajab tugevamat kaitset. ELEKTROONILINE RÄMPSPOST Soovimatu e-post ehk spämm moodustab ligikaudu 40% USAs saadetud e-postist. Spämmi ohjeldamatu levik ei ole enam lihtsalt tülikas nähtus e-posti kasutajatele, vaid kahjustab juba oluliselt äritegevust ning tekitab võrguteenuste osutajatele suuri probleeme ja sunnib neid vastuabinõudele aina rohkem raha kulutama. Tekkinud on tugevad huvigrupid, kes on asunud oma õigustatud huvide kaitsele ja osutavad, et tuleb vahet teha ausal äril ja vastutustundetul spämmimisel. Üks taoline mõjukas ühendus on otseturustusega tegelevate firmade ühing, kes toetab õiguslike abinõude rakendamist ja eksitava reklaami edastajate karistamist. Nad toetavad ettepanekut, et reklaami sisaldavale e-kirjale kehtestataks järgmised nõuded: teemarida ja muud päiseandmed peavad olema õiged ega tohi sisaldada eksitavat informatsiooni, kirjas peab olema ära näidatud saatja füüsiline asukoht, kohustuslikuks tuleb teha opt-out mehhanismi ehk loobumissüsteemi lisamine kirjale. Enamik USA osariike on juba vastu võtnud elektroonilist rämpsposti ohjeldavaid seadusi ja ka föderaalvalitsus on ette valmistanud eelnõud, et lähiajal kehtestada vajalik õiguslik regulatsioon. Avalikkuse surve on aga nii tugev, et lisaks algatati 2003. aastal USA Kongressis mitmeid seaduseelnõusid, mis spämmi levikut aitaks kontrolli all hoida. Artiklis antakse ülevaade seadusandlikust initsiatiivist USA Kongressis ja vaetakse spämmivastase võitluse õiguslikke võimalusi laiemalt. Mitme eksperdi arvates on spämmi ohjamiseks vaja teha rahvusvahelisel tasemel koostööd, kuna ühe riigi jõupingutused ei suuda probleemi lahendada. Kongressi liikmete poolt esitati 2003. aastal kaheksa erinevat eelnõu, mille eesmärk on aidata kaasa võitlusele spämmi leviku vastu. Enamik eelnõudes pakutud lahendusi toetub loobumissüsteemi kohustuslikuks muutmisele (e-kirjas peab alati olema öeldud, kuidas edasistest soovimatutest kirjadest loobuda). Samas ei ole mingit kindlust, et sellised abinõud soovitud tulemuse tagaksid. ePrivacy grupi poolt koostatud ülevaate põhjal ei usu tarbijad kasutuses olevate opt-out mehhanismide efektiivsusse, rohkem pooldatakse ideed luua riiklik keelunimekiri (register aadressidest, mille omanikud ei soovi rämpskirju). Kahes esitatud eelnõus on sellise registri asutamine ette pandud, kuid muret teeb andmekaitse: kui mõnel jultunud spämmijal õnnestub registriandmed varastada, siis on kahju suurem kasust. Tarbijad ja spämmivastased pooldavad veelgi karmimat seadust, mis keelustaks üldse tellimata reklaami saatmise, kuid selle vastu on oma ärihuve kaitsvad survegrupid. Veel on eelnõudes pakutud lähenemist, mis teeks kohustuslikuks reklaamkirja erimärgistamise: selline standardmärge muudaks posti eristamise ja filtreerimise lihtsamaks, kuid sellelgi on mõjukad vastased. 60% tarbijatest usub, et spämmijaid tuleks karistada ja paljud on valmis ka eraviisiliselt kohtuasju spämmijate vastu algatama. Artiklis on tutvustatud kõiki eelnõusid ja esile toodud erinevate lahendustega kaasnevad probleemid. Rämpsposti vastaste survegruppide esindajad on kindlalt seda meelt, et ühtne föderaalseadus, mis aitab tõkestada soovimatu e-posti saatmist, on vajalik ja et spämmitõrjeks tuleb eraldada rohkem riiklikke vahendeid. KÜBERKURITEGEVUS JA VENE MAFFIA Küberkuritegevus ja selle organiseeritud vormid on põhjustamas aina rohkem probleeme ja majanduslikku kahju kogu maailmas. Miks selle probleemi juures on põhjust pöörata tähelepanu nn Vene maffia fenomenile, seda analüüsitakse käesolevas artiklis. Autorite arvates on küberruumi haavatavuse avastamiseks ja ärakasutamiseks ning küberkuritegevuse arendamiseks eriti soodus pinnas endise Nõukogude Liidu alal. See on seotud Vene kuritegevuse eripäraga üldisemalt ja nende iseloomulike omaduste ainulaadne kombinatsioon teeb võimalikuks, et endisest Nõukogude Liidust pärit kurjategijad on veel mõnda aega küberkuritegevuse esirinnas. Üks oluline eeldus on see, et endise Nõukogude Liidu elanikud on üldiselt kõrge haridustasemega. Lisaks on need inimesed kasvanud kroonilise defitsiidi tingimustes, kus keskmine inimene õppis varakult kujundama isikliku ellujäämise strateegiat, mis õpetas tõhusalt kasutama tutvusi, manipuleerima süsteemiga ja lahendama probleeme iga hinnaga. Selline eluviis nõuab seaduse ja korrakaitsjate tundmist ning oskust mõlemat oma huvides ära kasutada. Arvutialase asjatundmise kõrge taseme saavutamisele aitas kaasa lääneriikide keeld müüa 1970.–1980. aastatel infotehnoloogiat Nõukogude Liitu. Selle tulemusel sündis terve põlvkond arvutispetsialiste, kelle ülesandeks oli Ameerika arvutisüsteemidesse sissetungimine ja välismaise arvutitehnoloogia tundmaõppimine, et seda Nõukogude Liidus rakendada. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist on selle koosseisu kuulunud maade majandus ebakindel ja arvutitalendid ei leia sageli legaalset rakendust. Näiteks pärast 1998. aasta rublakrahhi kaotasid paljud programmeerijad töö ning osa neist on leidnud rakenduse organiseeritud kuritegevuses. Olukorra muudab keerulisemaks tõsiasi, et lääneriikide ja postsovetlike maade politseikoostöö ei ole kuritegude avastamiseks ja ennetamiseks vajalikul tasemel. Koostööd on küll püütud teha, aga see takerdub vastastikuse kahtlustamise, kultuurierinevusest tingitud väärarusaamade ja aeglase bürokraatia tõttu. Tõenäosus, et endise Nõukogude Liidu territooriumil asuv arvutihäkker mõistetaks USAs süüdi, on kaduvväike. Postsovetlik kriminaalne praktika sisenes valutult küberruumi ning kohanes uute olude ja võimalustega ülihästi. Postsovetlik tegelikkus, kus ellujäämine oli põhieesmärk ning piir lubatu ja lubamatu vahel ülimalt kõikuv, soodustas elukutseliste kurjategijate ja töötuks jäänud ettevõtlike inimeste koostööd. Nõukogudeaegset kuritegevust iseloomustav mobiilsus ja paindlikkus ei ole kuhugi kadunud ning praegu on teada vaid üksikud kindla koosseisu ja struktuuriga kurjategijate grupid. Vene organiseeritud kuritegevus erineb Lääne tüüpi hoolikalt struktureeritud ja hierarhiliselt ülesehitatud maffiast. Rohkem on ka üksiküritajaid ja juhuslikke kooslusi. Kõiki neid eeldusi saab suurepäraselt rakendada virtuaalse keskkonna anonüümsuses. Iseloomulikuks jooneks on veel see, et paljurahvuselisest endisest Nõuk. Liidust pärit kuritegelikel rühmitustel ei ole eelarvamusi – kõik kellest on rahategemisel kasu on teretulnud. Levinumad kuriteod, mida küberruumis tehakse, on seotud krediitkaardipettuste, aktsiapettuste, identiteedivarguste, prostitutsiooni, pornograafia levitamise, online-hasartmängude ja väljapressimisega. Artiklis on kuritegude kohta toodud ka hulgaliselt konkreetseid näiteid. HÄKKERLUSEST JA ARVUTIVIIRUSTEST SAKSA KRIMINAALÕIGUSES Üha rohkem jõuab meieni teateid arvutiviirustest ning arvutite ja andmevõrkude kahjustamisest häkkerite poolt, mis põhjustab ulatuslikku majanduslikku kahju. See annab tunnistust oluliselt suurenenud arvutikuritegevusest viimastel aastatel. Samal ajal on mitmed riigid lausa avalikult väljendanud oma kuritegelikke eesmärke ja suurendanud ka sõjalisi ressursse küberrünnakute ning infosõja tarbeks. Toimunud on esimesed virtuaalkonfliktid. Saksa juhtivate poliitikute arvates on seega tekkinud vajadus muuta karistusseadustikku ja kohandada seda arvuti- ja küberkuritegude osas uutele oludele. Artikli autor käsitleb teemat Saksa karistusseadustiku põhjal ning vaatleb kehtiva seadustiku ulatust häkkeri- ja viirusrünnakute karistamisel. Artiklis antakse ülevaade andmete turvalisuse, usaldatavuse, kättesaadavuse, avaliku informatsiooni, andmekaitse ja (tööstus)spionaaži mõistetest, käsitletakse ka arvutiviiruste esinemis- ja levikuvorme. Autor peatub pikemalt häkkeri mõistel ning kirjeldab põhjalikult mõiste sisu avardumist seoses häkkerluse levikuga. Ta toob välja 11 erinevat viisi võõraste andmetega manipuleerimiseks, ilma et andmete omanik seda märkaks, alustades salasõnade kopeerimisest ja lõpetades virtuaalse andmevahetuse jälgimisega. Valdav osa artiklist on pühendatud juhtude käsitlemisele, mida Saksa karistusseadustik hõlmab enamasti kahe paragrahviga. Näidete varal selgitatakse nüansse, mis kuuluvad karistusseadustikus juba eraldi reguleeritud sätete alla. Häkkerluse kohta kehtib üldnormina paragrahv, mis määrab karistuse andmete väljapeilimise eest "elektroonilise kodurahu rikkumise" juhtudel. Andmete muutmine võõrastes arvutites, võõra veebilehe "töötlemine" ning võõra e-postiga manipuleerimine on tegevused, mis võivad viia kriminaalkaristuseni. Selliste juhtumite puhul tuleb Saksa karistusseadustiku järgi kohaldada "andmete muutmise" ja "arvutisabotaaţi" paragrahve, mis on samuti olulised arvutikuritegude valdkonna reguleerimisel. Kuna artikli põhiteemaks on arvutikuritegude käsitlemine kriminaalõiguslikust aspektist, siis on peatutud ka kuriteo koosseisu küsimustel hinnangutes häkkerite ja viiruste põhjustatud andmemanipulatsioonidele. Artiklis peegeldavad seda andmete muutmise, sealhulgas arvutisabotaaži ja kuriteokatse, arvutiviiruste edastamise, süsteemi ummistamisele suunatud rünnakute ning rämpsposti või kirjapommide juhtumid. Andmekaitse tähendab andmete puutumatust ja usaldatavuse tagamist. Kui andmed pole piisavalt kaitstud, siis võivad selleks volitamata isikud neid õigustamatult kasutada. See omakorda võimaldab tungida äri- ja erasaladustesse ning manipuleerida või hävitada andmeid. Samas on hulgaliselt informatsiooni tehtud laialdaselt kättesaadavaks online-andmebaaside kaudu ning mõeldamatu oleks ülemaailmse äritegevuse toimimine ilma andmevõrkude kasutamiseta. Seega tuleb arvestada, et andmete puutumatus ja usaldatavus pole enam alati täielikult tagatud. See tähendab mitmesuguseid ohte: väljapeilivad rünnakud (spionaaž), individuaalselt destruktiivsed rünnakud (andmete muutmine või hävitamine) ja ülddestruktiivsed tegevused nagu arvutiviiruste edastamine andmevõrkudesse ilma konkreetse ründesihtmärgita. Selliste juhtumite analüüs Saksa karistusseadustiku taustal moodustab artikli põhisisu. SOOME PARLAMENDI PÕHISEADUSKOMISJON Ajaloolise traditsiooni kohaselt teostab põhiseaduslikkuse järelevalvet Soomes parlamendikomisjon – Eduskunna põhiseaduskomisjon ja toimub see eelkontrollina eelnõu menetluse käigus. Komisjoni arvamus seaduseelnõu vastavusest põhiseadusele koostatakse asjatundjate abiga ja selleks kasutatakse parlamendiväliseid eksperte. Artiklis analüüsitakse põhiseaduskomisjoni tegevust põhiseaduslikkuse järelevalve alal ajavahemikus 1945–2002. Põhitähelepanu on pööratud ekspertide osale tegevuses, mis on tihedalt seotud põhiseaduse tõlgendamisega. Sissejuhatuses tutvustatakse põhiseaduskomisjoni kogu pädevust ja teisi parlamendikomisjoni ülesandeid, mis tal on lisaks põhiseaduslikkuse järelevalve funktsioonile. Artiklis selgitatakse põhiseaduskomisjoni tegevuse protseduurilisi aluseid. Põhiseaduskomisjonis on 17 liiget ja 9 asendusliiget. Komisjoni esimees on tava järgi Koonderakonna (Kokoomus) esindaja. Eduskunna reglemendi kohaselt küsivad teised komisjonid põhiseaduskomisjoni seisukohta kahtluse korral, kas nende poolt menetletav seaduseelnõu on põhiseadusega või rahvusvaheliste inimõiguslepingutega kooskõlas. Põhiseaduskomisjon on (just viimasel ajal) muutunud üheks Eduskunna kõige tähtsamaks ja mõjukamaks komisjoniks. Artikli autor osutab, et Soome õigusteaduslikus kirjanduses võib leida erinevaid hinnanguid sellele, kas komisjoni arvamused põhinevad õiguslikel või poliitilistel kaalutlustel. On viidatud komisjoni kaksikrollile, kuna komisjon koosneb sajaprotsendiliselt poliitikutest ning samas on tema tegevus põhiseaduslikkuse järelevalvajana kvaasikohtuliku iseloomuga. Komisjon moodustatakse täielikult poliitilisel alusel, kuid tema liikmed ei ole seotud fraktsiooni poliitiliste otsustega. Üldiselt siiski leitakse, et põhiseaduskomisjoni hinnangud tuginevad juriidilisele argumentatsioonile, mitte päevapoliitilistele eelistustele. Põhiseaduskomisjoni poolt koostatud arvamuste arv on viimase kümnendi jooksul kahekordistunud ning keskmiselt kuulatakse ära üle kuue eksperdi, andes hinnangut konkreetsele seaduseelnõule. Seega on ekspertide osa ja mõju arvamuse kujunemise juures väga oluline: üldse on pärast Teist maailmasõda eksperte kasutamata koostatud 7 arvamust ja viimane taoline pärineb aastast 1961. Kokku on asjatundjaid käinud komisjonis 1223 eri isikut, kuid 57,9% neist on esinenud komisjonis vaid ühe korra. Statistiline analüüs näitab, et 52 isikut (ehk 4,3%) ekspertide koguhulgast on 55,9% hinnangute autoriks. Artiklis on esitatud täpsed statistilised ja nimeliselt seostatud andmed ekspertide kohta ning selgub, et põhitegijateks on olnud küllalt kitsas ring riigiõiguse asjatundjaid. Paradoksaalsel moel on põhilisteks põhiseaduse tõlgendajateks valdavalt parempoolses Soomes osutunud grupp vasakradikaalse taustaga juriste. Pole aga mingit kinnitust sellele, et nende poliitiline taust kuidagi oleks mõjutanud või takistanud nende erialast tegevust. Eriarvamuste kvantitatiivne analüüs näitab, et põhiseaduskomisjoni hinnangute juures on konsensuse aste väga kõrge. Eriarvamusi tuleb ette küllalt harva (eriti viimasel ajal) ja need ei ole seotud komisjoniliikme erakondliku koalitsiooni–opositsiooni positsiooniga. Viimane asjaolu kinnitab juristide arvates komisjoni objektiivsust ja usaldusväärsust. Põhiseaduskomisjoni hinnanguid ja põhiseaduse tõlgendusi hinnatakse aasta-aastalt üha rohkem nii juriidilises kirjanduses kui ka kõrgemates kohtuinstantsides. VÄHEMUSRAHVUSTE ÕIGUSED: valik artikleid välisajakirjadest ja kogumikest Baron, Alexander. Die Rolle des "Rundtisches nationaler Minderheiten" unter der Schirmherrschaft des Präsidenten der Republik Estland // Osteuropa Recht, 2003, nr. 2, lk. 156-160. Brunner, Georg. Citizenship and protection of minorities in Eastern Europe // International and national law in Russia and Eastern Europe: essays in honor of George Ginsburgs. - The Hague, 2001, lk. 113-138. Furtado Jr., Charles F. Guess who's coming to dinner? Protection for national minorities in Eastern and Central Europe under the Council of Europe // Columbia Human Rights Law Review, vol. 34, 2003, lk. 333-402. Gelazis, Nida M. The effects of EU conditionality on citizenship policies and the protection of national minorities in the Baltic States // The road to the European Union. Vol. 2: Estonia, Latvia and Lithuania. - Manchester, 2003, lk. 46-74. Järve, Priit. Minority rights: recent developments in the Baltic States and Russia // Law in transition. - The Hague, 2002, lk. 41-54. (Law in Eastern Europe ; 52) Khrychikov, Sergey ; Miall, Hugh. Conflict prevention in Estonia: the role of the electoral system // Security Dialogue, 2002, nr. 2, lk. 193-208. Mychajlyszyn, Natalie. The OSCE and conflict prevention in the post-Soviet region // Conflict prevention: path to peace or grand illusion? - Tokyo [etc.], 2003, lk. 133-154. (Foundation of peace) Ozolins, Uldis. The impact of European accession upon language policy in the Baltic States // Language Policy, vol. 2, 2003, nr. 3, lk. 217-238. Pettai, Vello. Ethnopolitics in Constitutional Courts: Estonia and Latvia compared // East European Constitutional Review, 2002, nr. 4/1, lk. 101-105. Quigley, John. Baltic Russians: entitled inhabitants or unlawful settlers? // International and national law in Russia and Eastern Europe: essays in honor of George Ginsburgs. - The Hague, 2001, lk. 319-337. Thiele, Carmen. Staatsangehörigkeit in den baltischen Staaten: Beispiel Estland // Osteuropa: Zeitschrift für Gegenwartsfragen des Ostens, 2002, nr. 6, lk. 729-742. Koostanud Giina Kaskla |
||