RR avaleht
www väljaanded ja trükised|
RR avaleht
www väljaanded ja trükised |
| SUMMARIA SOCIALIA | 2003 - 5 | << kõik numbrid |
| Valik
ülevaateid välisajakirjanduses ilmunud artiklitest. Raamatututvustused. Uued raamatud: sotsioloogia, majandus ja poliitika | ||
| Koostanud ja toimetanud Tiina Tammiksalu, keeleliselt toimetanud Krista Mesek, refereerijad näidatud artiklite juures |
|
ÜLEVAATED ARTIKLITEST Kolmas sektor Noored poliitikas Perepoliitika Majandusreformid Maksustamine Sotsiaalne vastutus Vähemusrahvused KOLMAS SEKTOR Artiklis käsitletakse kolmanda sektori organisatsioonide legitiimsust Ühendkuningriigi poliitikaprotsessis. Autorid tutvustavad 2002. aastal tehtud kvalitatiivuuringut, mille raames läbiviidud intervjuudele tuginedes selgitavad nad, kuidas defineerivad legitiimsust nii poliitikat mõjutada soovivad kolmanda sektori organisatsioonid kui ka need, keda soovitakse mõjutada valitsuses. Artiklis arutletakse legitiimsuse mõiste ning legitiimsuse ja vastutuse vaheliste seoste üle, samuti kirjeldatakse läbiviidud empiirilist uuringut ning selle tulemusi. Autorid väidavad, et sel ajal kui paljud kolmanda sektori organisatsioonid hindavad kõrgelt selliseid legitiimsuse poliitilisi vorme nagu osalusstruktuurid ja vastutus oma liikmete ja klientide ees, peab valitsus üldiselt prioriteetsemaks nn vormilist legitiimsust, s.t uuringute kvaliteeti ning suutlikkust poliitikat ellu viia. Dalton ja Wattenberg (2000) on väitnud, et samal ajal kui paljudes arenenud riikides väheneb usk ametlikult toimivasse demokraatiasse, on suure tähelepanu osaliseks saanud kolmanda sektori roll demokraatia edendajana. Kolmanda sektori organisatsioonid aitavad demokraatia protsessile kaasa kolmel viisil: 1) tõstatades avalikkuse ees probleeme, 2) kindlustades erinevate arvamuste esiletoomise, 3) kaasates kodanikke avalikku ellu (Taylor, Wilkinson, 2001). Seetõttu tõstatuvad küsimused nii kolmanda sektori kui terviku kui ka üksikute organisatsioonide legitiimsuse kohta poliitikaprotsessis. Tutvustades mitmeid legitiimsuse käsitlusi, peatuvad artikli autorid pikemalt poliitikaprotsessis kolmanda sektori rollile keskendunud D. Browni (2002) seisukohtadel. D. Brown eristab nelja legitiimsuse lähtepunkti: seaduslikku, moraalset, poliitilist ning vormilist. Ehkki legitiimsuse definitsioonides kohtab sageli sõna “vastutus”, ei tähenda need ühte ja sedasama. Artiklis esitatakse Chaskini (2003) definitsioonid legitiimsuse ja vastutuse kohta, mille põhjal võib väita, et legitiimsus väljendab seda, mis annab kolmanda sektori organisatsioonidele õiguse mõjutada poliitikaprotsessi; vastutus aga väljendab seda, kuidas kolmanda sektori organisatsioonid demonstreerivad legitiimsust. Artiklis tutvustatud empiirilise uuringu tulemused näitavad, et valitsus ootab, et kolmanda sektori organisatsioonid demonstreeriksid, et nad esindavad kas teatud ühiskonnakihte või teatud vaateid. Seejuures peavad valitsusasutused sageli oluliseks pigemini kvantitatiivseid näitajaid (organisatsiooni liikmete arv, poliitikaprotsessis osalejate arv) kui osalemisprotsessi kvaliteeti, mis väljendub protsessis osalejate rahulolus ning saavutatud lõpptulemustes. Kolmanda sektori organisatsioonide jaoks on olulisem poliitiline legitiimsus, mis väärtustab sotsiaalset õiglust ning vastutust oma liikmete ja klientide ees. Legitiimsus, vastutus ja esindatus on vältimatud küsimused ka avaliku sektori ja kolmanda sektori partnerluse puhul. Selles mõttes pakuvad uuringus osalenud kolmanda sektori organisatsioonide taotlused luua vastutust dialoogi kaudu (Roberts, 1996) mudelit, mida võiks kohandada avaliku sektori ja kolmanda sektori partnerluse puhul. Samal ajal on ühiskonna kõik sektorid (avalik sektor, erasektor, kolmas sektor) sunnitud otsima uusi vastutuse vorme, et suurendada nende institutsioonide usaldusväärsust. Refereerinud Ülle Lepp NOORED POLIITIKAS Artiklis võetakse vaatluse alla mitmete varasemate uuringute tulemuste põhjal kõlanud järeldused noorte murettekitavalt vähesest osalemisest poliitikas. Viimased Suurbritannias tehtud uuringud on näidanud ühelt poolt vähest poliitikas osalemist ning teiselt poolt küllaltki suurt huvi poliitika vastu, kuid ei ole selgitanud selle nähtuse põhjusi. Käesoleva artikli autorid hindavad varasemate uuringute läbiviimise metoodikat kolmest aspektist. Esiteks on nad seisukohal, et uurijad, eriti politoloogid, käsitlevad mõistet “poliitiline” üsnagi kitsalt. Pole kuigivõrd uuritud, kuidas inimesed ise defineerivad mõistet “poliitiline”. Teiseks ei ole paljudes teoreetilistes käsitlustes poliitikas mitteosalemise probleem adekvaatselt püstitatud. Sageli tõlgendatakse seda lihtsustatult. Kolmandaks on teoreetilistes käsitlustes ebapiisavalt noorte endi selgitusi nende poliitikas osalemise vähenemise kohta. Noored mitte ainult ei osale poliitikas vähem kui täiskasvanud, vaid nende osalus poliitikas väheneb kiiremini kui täiskasvanutel. Samas ei ole püütud selgitada, kuidas noored näevad poliitikat ning kuivõrd nende vaatenurk erineb täiskasvanute arusaamadest. Artikli autorite arvates tuleb uurida noorte inimeste endi arusaamu “poliitikast”, käsitleda mitteosalemist poliitikas terviklikumalt ning välja selgitada noorte kogemused. Oma uuringus kasutasid artikli autorid varasemast erinevat metoodikat, rakendades kvantitatiivse uuringu asemel kvalitatiivuuringu meetodeid. Uuring (12 rühmaintervjuud ja 54 üksikintervjuud) viidi läbi seitsmes paigas Birminghamis ning sellega hõlmati 16-25aastasi noori sõltuvalt nende soost, rahvusest, sotsiaalmajanduslikust staatusest ning haridusest. Uuringu esimeses etapis (rühmaintervjuud) selgitati välja, kuidas noored defineerivad poliitika mõistet, teises etapis (üksikintervjuud) uuriti noorte poliitikas osalemise kogemusi. Uuringu tulemuste põhjal saab väita, et noorte inimeste hoiakud poliitika suhtes eristuvad vähemalt kahel viisil. Esiteks uskusid paljud respondendid, et nad on nn peavoolu poliitikast välja tõrjutud sellepärast, et nad on noored. Teiseks käsitleti intervjuude käigus mitmeid teemasid, mis olid noortele olulised nende vanuse tõttu või seoses täiskasvanuikka jõudmisega. Samal ajal käsitleti neid teemasid poliitikas ebaadekvaatselt, mistõttu noored tundsid end vähe poliitikasse kaasatuna. Küllaltki oluline teema nii rühma- kui ka üksikintervjuudes oli see, et noored tundsid end poliitiliste otsuste tegemise protsessist kõrvalejäetuna oma vanuse tõttu. Seda kinnitas nende vähene esindatus kohalikes või üleriigilistes võimuorganites ning vähene noortega konsulteerimine neid otseselt puudutavates küsimustes. Veelgi enam, isegi kui noored osalesid aruteludes või otsuste tegemises, ei võetud neid tõsiselt. Hoolimata sellest valitses intervjueeritute hulgas kindel veendumus, et noorte arvamused ja mured peavad olema esindatud ja ära kuulatud, sest noored mõistavad omaealisi paremini ning pakuvad uusi ideid ja lahendusi. Oma uuringu tulemustele tuginedes väidavad artikli autorid, et noored on kaugel poliitilisest apaatiast. Tegelikult väljendavad noored ülimalt selgesti oma seisukohti nende elu mõjutavates poliitilistes küsimustes ja nende küsimuste mittearvestamise kohta n-ö peavoolu poliitikas. Üks võtmeprobleem on, et noored ei tunne, et keegi võimudest (eriti keskvalitsus) neid kuulaks. Respondentide hulgas oli väga levinud tunne, et nad on poliitiliste otsuste tegemise protsessist eemale tõrjutud. Mure noorte poliitikas mitteosalemise pärast on sageli keskendunud sellele, et neid ei õnnestu kaasata “täiskasvanute poliitikasse”. Samal ajal on jäetud tähelepanuta, et noori ei ole õnnestunud kaasata nendesse küsimustesse, mis neid mõjutavad ja neile muret teevad. Refereerinud Ülle Lepp PEREPOLIITIKA Artikli põhiargumendiks on perepoliitika muutumine üha keerulisemaks ja mitmekülgsemaks. Seetõttu tuleb analüüsida perepoliitika praktilisi järeldusi seostatuna laiema sotsiaalse, majandusliku ja poliitilise kontekstiga. Norras 1998. a. juurutatud cash-for-care reformi puhul on vaatluse alla võetud seosed perepoliitika reformi ja emade tööhõive vahel. Vastu ootusi ja pärast ägedat avalikku debatti on reformi mõju osutunud üpris tagasihoidlikuks. Artiklis analüüsitakse reformiga seotud ootusi, reformi sisu ja käiku ning püütakse kindlaks teha asjaolude kokkusattumist, mis sellise tulemuseni viis. Üldiselt eristatakse kaht tüüpi perepoliitikat: kahe tuluteenijaga perekonda toetav poliitika ja traditsioonilist meessoost peretoitjaga perekonda toetav poliitika. Kahe tuluteenijaga perekonda toetavad meetmed (laste päevahoiu teenused, tasuline vanemapuhkus) julgustavad naisi töötama ning ümber jaotama laste eest hoolitsemise rolle nii ühiskonnas kui ka perekonnas (Korpi, 2000). Traditsioonilist meessoost peretoitjaga perekonda toetavad meetmed (abirahad ja maksusoodustused lastele) eeldavad traditsioonilist tööjaotust nii ühiskonnas kui ka peres. W. Korpi (2000) analüüsi kohaselt kasutab enamik Euroopa heaoluriike perepoliitikas just kaht eelkirjeldatud mudelit. Kolmas grupp riike jätab üksikisiku enda otsustada, kas kasutada eraviisilisi või turupõhiseid lahendusi. Traditsioonilise peretoetuse mudeli kasutajate esireas on Belgia, Saksamaa, Prantsusmaa. Põhjamaad on asunud rakendama kahe tuluteenijaga perekonna toetamise mudelit. Meeste ja naiste tööga hõivatuses on kõige suuremad erinevused riikides, kus rakendatakse traditsioonilist peretoetuse mudelit ning kõige väiksemad erinevused neis riikides, kus rakendatakse kahe tuluteenijaga perekonna toetamise mudelit. Nii on perepoliitika väga tihedalt seotud emade tööturukäitumisega (Daly, 2000). Alates 1990ndatest on Euroopas toimunud mitmeid muudatusi, mis puudutavad heaoluriikide reforme ning emade tööhõivet (Leira, 2002). Perepoliitika on üha laienev valdkond, kus suund on vanemate üha suuremale toetamisele väikeste laste eest hoolitsemisel ning vanemapuhkuse enamale kasutamisele (Daly, 1997). Vananev elanikkond ja emade suurenenud tööhõive on muutumas keskseks küsimuseks majanduses ja peamiseks valdkonnaks sotsiaalpoliitikas. Norra on eriliselt huvitav riik, sest perepoliitikas rakendatakse mõlemat tüüpi peretoetusi, kombineerides rahalisi toetusi peredele kahe tuluteenijaga perede toetustega. Hinnates cash-for-care reformi esimesi tulemusi, on selgunud, et ehkki enamik 1-2aastaste laste vanematest (74%) saab abiraha, on sel olnud väga väike mõju emade palgatööga hõivatusele. See on seletatav reformi vastandlike eesmärkidega ning poliitika eelduste kõrvalekaldumisega emade tegelikust tegutsemisest. Reform toimib vastupidi majanduslikele ja sotsiaalsetele protsessidele: makstes vanematele (faktiliselt emadele), et nad kulutaksid vähem aega tööle, ei tugineta vanemate õigusele töötada lepingu alusel. See toimib vastupidi emade poolt aastatega loodud jätkuvatele töösuhetele. Enamik emasid kombineerib tööl käimist ja laste eest hoolitsemist ning nende huvid on seotud tööalaste õiguste ja reeglitega. Rahalise toetuse reformi asuti Norras juurutama ajal, kui naiste tööhõive oli saavutanud kõigi aegade kõrgeima taseme. Naiste tegelik valik oli töö. Andes õiguse saada rahalist toetust riigi doteeritud lasteasutuste kasutamata jätmise eest, alahindas riik lapsevanemaid, kes eelistasid riiklikke lasteasutusi. Reformi edenedes on eriti vajalik loobuda koduste emade ja töötavate emade vananenud vastandusest ning paremini integreerida tööturu probleemid. Refereerinud Ülle Lepp MAJANDUSREFORMID Artiklis analüüsitakse 17 postkommunistliku siirderiigi (sh Eesti) empiirilistele andmetele tuginedes vaesuse ja sissetulekute ebavõrdsuse siirdeajaeelse taseme seoseid majandusreformide kulgemisega. Uuringu andmete põhjal järeldab N. Jensen, et sissetulekute jaotuse ja vaesuse siirdeajaeelsel tasemel on oluline mõju majandusreformide arengule. Autor tutvustab kaht peamist majandusreformide teooriat, vaatleb vaesuse kui majandusreformide peamise takistuse sügavust ja ulatust ning käsitleb riigi rolli majandusreformides. Lõpetuseks esitab ta mõned soovitused poliitika elluviimiseks. Diskussioon majandusreformide poliitiliste takistuste üle postkommunistlikes siirderiikides on seotud kahe teooriaga. Adam Przeworski (1991) väidab, et sissetulekute jaotuse lühiajaline negatiivne tagajärg võib majandusreformid välja suretada. Majanduslikult ebasoodsas olukorras olevad inimesed kaotavad reformidest lühikese aja jooksul ja võivad takistada valitsust reforme jätkamast. Joel Hellman (1998) väidab, et hoopis asjassepühendatud äriringkondadel ja poliitilisel eliidil on stiimulid majandusreforme välja suretada. Hellmani väitel ei ole majandusreformide väljasuretajaks mitte ainult riigiettevõtetes töö kaotanud inimesed, pensionärid või väheste oskustega töölised, vaid majanduslikku liberaliseerimist on takistanud ka protsessis olijad (insiders), pankurid ja maffia, kes personaalselt võidavad just osalistest reformidest. Nimetatud teooriad täiendavad üksteist, väites, et eliidi ja marginaliseerunud majandustegelaste koalitsioonidel ning sotsiaalseid klasse ühendavatel koalitsioonidel on ajendeid majandusreforme takistada. Vaadeldes mitmeid siirderiike, toob Jensen esile silmatorkava seose ühelt poolt sissetulekute ebavõrdsuse ja vaesuse taseme ning teiselt poolt väljasuretatud või osalise majandusreformi vahel. Ta väidab, et sissetulekute ebavõrdsuse ja vaesuse kõrge tase on osaliste reformide põhjus, mitte ilmtingimata nende tagajärg. Enamik teadlasi on tähelepanu juhtinud sellele, et vaesed ei ole üheski riigis kaugeltki kõige efektiivsem grupp teatud poliitiliste sihtide saavutamisel. Jensen arutleb selle teooria üle ja väidab, et kuigi vaestel on vähem mõju kui mis tahes teistel majanduslikel gruppidel ühiskonnas, on nende võimuses seisata uute poliitikate rakendamine. Selleks tuleb neil ainult mõjutada üht paljudest vetoõigust omavatest poliitilistest jõududest. Samas ei pruugi reformide takistajad olla ilmtingimata vaesed, vaid pigemini need, kel on tõsine oht vaesuda. Mitmetes siirderiikides on olnud reformide takistajad ka vähemjõukad grupid. Oma uuringu tulemusena toob Jensen esile, et riikides, kus vaesuses või vaesuse piiril elavate inimeste hulk on suur, ei ole majandusreformid lõplikult ellu viidud. Sellest järeldusest tulenevalt esitab artikli autor mõned soovitused. Reformide peatumist ei põhjusta mitte lühiajalisi tagasilööke kogevad inimesed; pigemini on selleks ajendeid neil, kes tunnevad põhjendatud hirmu vaesusesse langemise ees. Reformide jätkamiseks peaks riik tegema suuremaid kulutusi vaesuspiirile kõige lähemal olevate inimeste elatustaseme tõstmiseks. Kui riigid võtavad midagi ette, et vaesust vähendada, võivad nad saavutada elanike toetuse reformide jätkamisele. Kokkuvõttes sõltub riikide majanduslik suutlikkus nende võimest seadustada ja ellu viia kavakindlaid makromajanduslikke reforme. Need reformid on võimalikud ainult siis, kui kodanikud neid toetavad. Seetõttu on siirderiikides reformide edukaks elluviimiseks oluline kaitsta kodanikke vaesuse eest ja tagada reformidega saavutatud hüvede võrdsem jaotus. Refereerinud Ülle Lepp MAKSUSTAMINE Artiklit ajendasid kirjutama USAs läbiviidud uuringute tulemused, milles väideti, et kodanikud ei saa täpselt aru progressiivmääraga maksustamise põhimõttest. Rootsi andmete analüüs lükkab selle väite ümber. Analüüsides Rootsi andmeid, ei leidnud kinnitust tees, et inimesed ei mõista progresseeruva maksustamise põhimõtet. Rootslaste suuremat kompetentsust progressiivmääraga maksustamise suhtes võrreldes USA kodanikega on põhjendatud Rootsi heaoluriigi institutsioonide ja poliitilise keskkonna oluliselt suurema haridusliku mõjuga ümberjaotamisega seotud mõistete tähendusele. Artiklis analüüsitakse Rootsi kodanike hulgas 1997.a. läbiviidud uuringu andmeid ning leitakse, et sõltumata sellest, kas uuringus esitati maksustamise kohta üldisi või konkreetseid küsimusi, toetab enamik inimesi progressiivmääraga maksustamist. Seega ei kehti Rootsi puhul väide, et rootslased toetavad progresseeruva maksustamise põhimõtet, aga ei tunnusta seda konkreetsetes olukordades. Samas ei tähenda tugev toetus progresseeruvale maksustamisele, et kodanikud on nõus sellega, kui progresseeruv peaks maksusüsteem olema. Nii on toetus progresseeruvatele maksumääradele suurem avaliku sektori töötajate ja vanemate inimeste hulgas, samuti füüsilise töö tegijate seas. Samal ajal on toetus väiksem nooremate inimeste ja erasektori töötajate seas. Rootsi uuringu andmed näitavad selgelt USA ja Rootsi kodanike erinevat suhtumist maksupoliitikasse. Seda erinevust on püütud selgitada heaoluriigiga seotud teguritega ning põhjendada sotsiaalsete klasside organiseerunud huvidega. Nii on Rootsi äriringkondade ja paremerakondade eesmärk maksude alandamine ja ümberjaotamise vähendamine, millele seisab traditsiooniliselt vastu töölisliikumine, kes kaitseb riigi seisukohta, et maksud on vajalikud, tagamaks hoolekandepoliitika kvaliteeti ja saavutamaks ümberjaotamise eesmärke. Võrreldes Rootsi polariseerunud keskkonnaga, on USA maksupoliitikat ümbritsev keskkond vähem vastuoluline, kuna tegelikult kalduvad kõik organiseeritud huvid maksupoliitikat süüdistama (Lipset, 1996). Olulise tähtsusega on heaoluriigi mõju ulatus tavakodanike igapäevaelule. Sageli kujutatakse maksusüsteemi väga tehnilise ja keerulisena (Peters, 1991). USA ja Rootsi maksusüsteeme võrreldes selgub, et USA maksusüsteem on palju keerulisem kui Rootsi oma (Steinmo, 1993). Seega on usutav, et Rootsi maksusüsteemi struktuur soodustab paremat arusaamist maksupoliitikast kui USA oma. Kokkuvõttes kinnitab Jonas Edlund, et on tõepoolest alust arvata, et Rootsi heaoluriigi institutsioonid ja poliitiline keskkond osutavad avalikkuses oluliselt suuremat hariduslikku mõju ümberjaotamise mõistete tähendusele kui USA-s. Samas osutab artiklis esitatud analüüs ka sellele, et üldistuste tegemisel tuleb uuringutes edaspidi pöörata suuremat tähelepanu selgitustele, millised ühiskonna jõud konkreetses riigis ja globaalses kontekstis võivad aidata seletada uuringutes täheldatud hoiakuid. Seejuures ei saa tähelepanuta jätta ei institutsionaalset tugiraamistikku ega organiseerunud huvide rolli. Refereerinud Ülle Lepp SOTSIAALNE VASTUTUS Ettevõtete sotsiaalsest vastutusest (corporate social responsibility – CSR) on praeguseks kasvanud tähelepanuväärne teema nii firma, riigi kui ka rahvusvahelisel tasandil. CSRi on nimetatud käeoleva sajandi teemaks ettevõtluses. Artiklis on käsitletud CSRi erinevaid aspekte ning nende mõju töötajatele ja ametiühingutele. Viimastele soovitusi jagades toetub autor järeldusele, milleni jõuti ülemaailmsel ametiühingute kohtumisel Stockholmis 2003. aasta aprillis. Artiklis on põhjalikult analüüsitud CSRi kontseptsiooni muutumist ja selle allikaid. Näiteks on CSRi idee muutunud äriliseks, mille on tinginud töökeskkonna jätkuv parandamine eesmärgiga aidata kaasa ettevõtte majanduslikule edule. Sellest tulenevalt on CSRi edendamine muutunud ettevõtetele vabatahtlikuks, mis on kontseptsiooni olulisemaid aspekte ning on ühtlasi kasuks äri- ja sotsiaalsete suhete kooskõlale. CSR on loomult ka rahvusvaheline, eriti rahvusvahelise haardega firmade puhul, kaasates valitsusväliseid organisatsioone, nt kutseorganisatsioone. Sageli võib juhtuda, et ettevõtte CSRi osakondades ei eristata valitsusväliseid organisatsioone ametiühingutest. Selle üks põhjusi on CSR-alase tegevuse eraldatus personalitööst. CSR paneb ametiühingud proovile, kuidas takistada, et CSR ei kujuneks valitsuste ja ametiühingute tegeliku rolli asendajaks. Samas on ametiühingutel võimalus kasutada CSRi vahendina juriidilise nõustamise kultuuri arendamisel, standardite respekteerimisel, ärisuhete ja ametiühingute endi tegevuse tõhustamisel. CSRist kasusaajate ringi on firmaomanike kõrval laiendatud ka teistele äritegevuses osalevatele inimestele. Seega ulatub kaudne mõju kogu ühiskonnani, mis aitab kaasa kollektiivvaidluste õigusliku regulatsiooni tagamisele ja seeläbi ka nende efektiivsemale lahendamisele. Sotsiaalse vastutusega investeerimine (socially responsible investment - SRI) on osa CSRi fenomenist. See on investeerimisfondide hulgas aidanud populariseerida sotsiaalset vastutust võtvate ettevõtete rahastamist, millele vastutasuks pakuvad firmad informatsiooni oma tegemistest sotsiaal- või keskkonna vallas. CSRi puhul pole tegemist mitte eesmärgi ega valikuga, vaid keskkonna pakutava väljakutse ja võimalusega, mida võib omakorda ettevõttele sobilikumaks ja kasumlikumaks kujundada. Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni väljaandes Labour Education on CSRi teemale pühendatud numbris lähemalt käsitletud veel töökokkulepete globaliseerumist, töötajate õiguste sotsiaalset vastutust, OECD juhtnööre, CSRi kasutamise moraali äris, CSRi Euroopas, inimkapitali CSRi kontekstis. Lisatud on viiteid ILO konventsioonidele. Refereerinud Kristiina Puura VÄHEMUSRAHVUSED Artiklis uuritakse, kas EL nõuab uutelt liikmesriikidelt vähemusrahvuste küsimuses kõrgemat standardit, kui ta ise on valmis oma vähemuste kaitseks kehtestama. Vaatluse all on Läti ja Eesti vene vähemuse ning Slovakkia mustlaste õigused, mida võrreldakse türklaste õigustega Saksamaal. Eesti, Läti ja Slovakkia seadusi kõrvutatakse ELi liikmesriikide Saksamaa ja Itaalia omadega. Antakse ka ülevaade Euroopa eri organisatsioonide soovitustest ELi uutele liikmetele. Samuti käsitletakse OSCE vähemusrahvuste ülemkomissari tegevuse mõju, eriti Slovakkia, Läti ja Eesti puhul. Autor nendib, et kui Ida-Euroopa riik oli ülemkomissari soovitustele vastamisega aeglane, lisas EL soovitused liitumisraportile. Kasutades ELi liitumisraporteid ja OSCE soovitusi, tuleb autori arvates ilmsiks topeltstandard vähemusrahvuste küsimuses. EL on otsustanud, kuidas Ida-Euroopa riigid peaksid tegelema vähemusrahvuste õiguste küsimusega. Ida-Euroopa riikidel on praegu kaks tähtsat eesmärki, mis näivad olevat omavahel vastuolus. Esiteks, majanduslikel ja julgeolekukaalutlustel on neile oluline, et nad võetaks ELi ja teiste Euroopa organisatsioonide liikmeks. Teine eesmärk on kaitsta kultuuri. Et tagada riigi põhikeele, kultuuri ja ühiskonna pikaajaline säilimine, on vaja seadusi, mis kaitsevad neid. EL on nende seaduste elimineerimise teinud liikmekssaamisel tähtsamaks. Seega, et saavutada esimest eesmärki, tuleb teine hüljata ja vastupidi. Hiljuti demokratiseerunud Ida-Euroopa riike sunnitakse valima ELi liikmelisusest tulenevate majandushüvede ja seaduste vahel, mis peaksid kaitsma enamusrahvuse keelt ja kultuuri. Teiselt poolt püüab EL peale suruda seadusi tulevastele liikmetele, ehkki praegustelt liikmetelt ei nõuta samu standardeid. ELil on see siiani õnnestunud, kuna ühinemistõmme on seni olnud suurem rahvusliku protektsionismi tõmbest. Artikkel lõpeb Eesti ja Läti ajaloo ülevaatega selgitamaks, miks kultuuri ja kodakondsust puudutavate seaduste muutmine on nii keeruline. Autori arvates on topeltstandardi kehtimine vähemusrahvuste küsimuses ilmne ja ta küsib, mis saab edasi, kas Ida-Euroopa riigid ELi liikmeks saanuna pöörduvad tagasi oma vana poliitika juurde või kas topeltstandardi järgimine jätkub ja Ida-Euroopa riikide kodanikest saavad “teise klassi” kodanikud. Autori väitel on siiski vähemalt ühes Euroopa organisatsioonis aru saadud ka topeltstandardi olemasolust. Praegune OSCE vähemusrahvuste ülemkomissar Rolf Ekeus on kutsunud seniseid ELi liikmesriike üles järgima ELi standardeid. EL ei saa ignoreerida vähemuste õiguste küsimusi oma maal. Refereerinud Tiina Tammiksalu RAAMATUTUTVUSTUSED SOTSIAALDIALOOG Raamatus käsitletakse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) aktuaalseimat teemat – sotsiaaldialoogi ettevõtte ja ametiühingu vahel. Peale juhtivate Euroopa Liidu liikmesriikide on eritähelepanu all ELiga liituvad riigid Eesti, Poola, Slovakkia, Ungari ning Bulgaaria ja Rumeenia. Esitatud on statistilisi andmeid sõlmitud kollektiivlepingute, ametiühinguliikmete kohta, valikuliselt ka tööstusharuti. Riigiti esitatud aruanded on üles ehitatud selliselt, et ilmneksid suundumused kollektiivvaidluste lahendamisel eri valdkondades. Loetletud on suuremad ametiühingud, esile on toodud riigi/valitsuse roll sotsiaaldialoogi kujundamisel. Refereerinud Kristiina Puura MAAILMA KAUBANDUSORGANISATSIOON Raamatu autorid annavad ülevaate Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) õigusaktidest ja praktilistest kogemustest. Autorid alustavad WTO õigusinstitutsioonide tutvustamisega (vaidluste lahendamise süsteem). Seejärel on vaatluse all WTO režiimi kohustused (tariifid, kvoodid, enamsoodustusrežiimid, eksport, teenuskaubandus jt). Autorid analüüsivad ka ebaausa kaubanduse põhjusi ja piirkondliku kaubanduse kokkuleppeid. Refereerinud Marika Lillemäe SOTSIAALPOLIITIKA Raamatus käsitletakse tänapäeva sotsiaalpoliitika võtmeteemasid. Noorte tööpuudust, kuritegevust ja kodutust puudutavad sotsiaaluuringud on aluseks analüüsile, miks inimestel on risk elus säärastesse probleemidesse sattuda. Üks osa uuema valitsuspoliitika suundadest on riskipõhine lähenemine, mis sisaldab katseid kontrollida ja reguleerida inimeste ja eriti noorte käitumist, kellel on potentsiaalne risk tekitada ühiskonnas kriminaalseid probleeme. Raamat on mõeldud poliitikutele, sotsiaaltöötajatele ja teadlastele. Refereerinud Ilona Kõrgema ROOTSI JA KOLMAS TEE “Kolmanda tee” poliitika ühendab endas vabaturukapitalismi ja sotsiaaldemokraatia paremad küljed. “Kolmas tee” on katse kohandada vasaktsentrismi ideoloogia tänapäeva maailma globaliseerumise ja tehnoloogiliste muutustega ning leida tasakaalu valitsuse, majanduse ja kodanikuühiskonna vahel. Raamat analüüsib kriitiliselt "kolmanda tee" uue sotsiaaldemokraatia versiooni kasutades selleks Rootsi majanduspoliitika kogemust. Refereerinud Meeli Kõlli SOTSIAALSED INVESTEERINGUD Sotsiaalse vastutusega investeeringud, mida autor on varem ka eetilisteks investeeringuteks nimetanud, on investeerimisotsused, kus on ühendatud investeerija isiklikud väärtushinnangud ja ühiskonna huvid. Raamat käsitleb teema ajaloolist arengut ning analüüsib selle toimimist ja erinevaid tüüpe. Antakse ülevaade sotsiaalse vastutusega investeerijate peamistest muredest ja vaidlusküsimustest – keskkonnakaitse, inimõigused, ettevõtte juhtimine ja finantskasum – ning nenditakse sedalaadi investeeringute laialdast levikut maailmas. Refereerinud Meeli Kõlli |
