RR avaleht
www väljaanded ja trükised|
RR avaleht
www väljaanded ja trükised |
| SUMMARIA SOCIALIA | 2003 - 4 | << kõik numbrid |
| Valik ülevaateid välisajakirjanduses ilmunud artiklitest.
Raamatututvustused. Uued raamatud: sotsioloogia, majandus ja poliitika | ||
| Koostanud ja toimetanud Tiina Tammiksalu, keeleliselt toimetanud Krista Mesek, refereerijad näidatud artiklite juures |
|
ÜLEVAATED ARTIKLITEST Demokraatiaga rahulolu Majandusliku avatuse mõju Sotsiaalhoolekanne Perepoliitika Infoühiskond Soome ja Euroopa Parlament Peaministri võim Soomes |
DEMOKRAATIAGA RAHULOLU
Linde, Jonas; Ekman, Joakim. Satisfaction with democracy: A note on
a frequently used indicator in comparative politics.
European Journal of Political Research. Vol. 42 (2003), issue 3, p.
391-408.
Artiklis käsitletakse kriitiliselt üht võrdlusuuringutes sageli kasutatavat demokraatia toetuse näitajat – demokraatiaga rahulolu. Oma väidete esitamisel tuginevad artikli autorid poliitilise toetuse mitmemõõtmelisuse teoreetilisele mudelile ning ulatuslikele rahvusvahelistele avaliku arvamuse uuringutele. Artiklis esitatakse seisukoht, mille kohaselt uuringutes kasutatav tunnus “rahulolu demokraatia toimimise viisiga” ei ole tegelikult mitte demokraatia põhimõtete toetamise näitaja, vaid pigemini iseloomustab see, kuivõrd toetatakse demokraatliku valitsemiskorra praktikas toimimise viisi. Samas näidatakse artiklis, et nimetatud tunnus ei ole kaugeltki täiuslik hindamaks toetust demokraatliku valitsemiskorra funktsioneerimisele, sest see on väga tundlik mitmesuguste institutsionaalsete kontekstide suhtes. Näidates empiiriliselt mõningaid probleeme demokraatia toetuse taseme hindamisel postkommunistlikus Euroopas, põhjendatakse artiklis vajadust olla tähelepanelikum demokraatia kindlustumise protsessi legitiimsuse probleemide analüüsimisel ning propageeritakse vajadust kasutada poliitilise toetuse analüüsimisel ühe näitaja asemel mitut.
Peamistes rahvusvahelistes sotsiaaluuringutes – Eurobarometer (EB), Central and Eastern Eurobarometer (CEEB), International Social Survey Programme (ISSP) – on demokraatia toetuse tunnusena kasutusel “rahulolu demokraatiaga”.
Rõhutades toetuse mõiste mitmemõõtmelisust, eristab poliitilise kultuuri uurija Pippa Norris toetuse viit taset: poliitiline kogukond (political community), valitsemiskorra põhimõtted, valitsemiskorra toimimise viis, valitsemiskorra institutsioonid ja poliitilised tegutsejad. “Toetus poliitilisele kogukonnale” näitab kuuluvustunnet teatud poliitilisse süsteemi. Eristatakse “valitsemiskorra põhimõtteid” kui toetust demokraatiale kui põhimõttele või ideaalile ning “valitsemiskorra toimimise viisi” kui suhtumist sellesse, kuidas demokraatia tegelikult konkreetses riigis mingil ajahetkel toimib. “Valitsemiskorra institutsioonide” puhul on tegemist toetusega poliitilistele institutsioonidele, nagu president, parlament, valitsus jms. “Poliitiliste tegutsejate” puhul on tegemist toetusega üksikparteidele, üksikisikutele (Norris, 1999; Klingemann, 1999).
Sotsiaalteadlaste hulgas laialt levinud arusaama kohaselt vajab kindlustunud demokraatia kodanikke, kes toetaksid demokraatlikku süsteemi. Ideaalolukorras hõlmaks see toetust valitsemiskorra põhimõtetele (st toetust demokraatiale kui üldisele põhimõttele) ja toetust valitsemiskorra toimimise viisile (st sellele, kuidas demokraatia praktikas toimib). Varasemad uuringud postkommunistlikes riikides on näidanud elanike väga suurt toetust uutele demokraatlikele süsteemidele. Viimased uuringud räägivad aga vastupidist: toetus demokraatiale on vähenenud. See on andnud alust rääkida demokraatia legitiimsuse kriisist.
J. Linde ja J. Ekman on seisukohal, et avaliku arvamuse uuringutes (CEEB) kajastuvat madalat toetust demokraatiale tuleb käsitleda teatava ettevaatusega, sest eristada tuleb toetust demokraatiale kui ideaalile ja toetust demokraatia toimimise viisile konkreetses riigis.
Tunnus “rahulolu demokraatiaga” ei näi olevat adekvaatne näitaja hindamaks toetust demokraatia legitiimsuse põhimõtetele kahel põhjusel. Esiteks on see näitaja tundlik erinevate kontekstide ja respondentide poliitiliste ja ideoloogiliste suundumuste suhtes (Adcock ja Collier, 2001). Näiteks on raske ette kujutada, et albaanlastel ja rumeenlastel olid 1990ndate alguses samasugused arusaamad ja ootused demokraatia suhtes kui taanlastel ja rootslastel. Vastajad võivad olla küll demokraatia tugevad pooldajad, kuid samas võivad nad ikkagi tunda, et nende riik ei ole ühel või teisel põhjusel demokraatiaks valmis. Seega on rahulolu demokraatiaga pigemini üks demokraatliku riigikorralduse toimimise indikaatoreid kui demokraatia legitiimsuse, s.o demokraatia toetuse mõõdupuu. “Riigikorralduse toimimine” iseloomustab toetust sellele, kuidas poliitiline süsteem praktikas toimib ning see on alati mõningal määral mõjutatud respondentide poliitilistest ja ideoloogilistest suunitlustest.
Andersoni ja Guillory (1997) analüüsi kohaselt on parteilistel eelistustel oluline mõju rahulolule demokraatiaga. Respondendid, kes viimastel valimistel hääletasid partei poolt, kes moodustas valitsuse (nn võitjad), kaldusid olema demokraatiaga rohkem rahul kui need, kes hääletasid selle partei poolt, kes valitsuse moodustamises ei osalenud (nn kaotajad). Ehkki Andersoni ja Guillory (1997) uuring hõlmas ainult Lääne-Euroopa riike, on sama tendents täheldatav ka Kesk- ja Ida-Euroopas (Berglund, 1998; Kitschelt, 1999). Samas võib märgata ka teatavaid erinevusi. Kui Lääne-Euroopas on nn kaotajad pigemini rahul kui rahulolematud sellega, kuidas demokraatia toimib, siis Kesk- ja Ida Euroopas on kaotajad pigemini rahulolematud kui rahul sellega, kuidas demokraatia toimib.
Kokkuvõttes märgivad artikli autorid, et hoolimata Eurobarometer (EB) ja Central and Eastern Eurobarometer (CEEB) uuringutes kasutatud demokraatiaga rahulolu tunnuse puudulikkusest, võimaldavad nende uuringute tulemused jälgida pika aja jooksul avalikkuse toetust demokraatiale ning saada aimu üldistest suundumustest. Samal ajal on ikkagi vaja välja töötada uusi näitajaid poliitilise toetuse iga taseme jaoks.
Refereerinud Ülle Lepp
MAJANDUSLIKU AVATUSE MÕJU
Reuveny, Rafael; Li, Quan. Economic openness, democracy, and income
inequality. An empirical analysis.
Comparative Political Studies. Vol. 36 (2003), no. 5, p. 575-601.
Teadlased on analüüsinud majandusliku avatuse ja demokraatia mõju sissetulekute ebavõrdsusele kaht eri tüüpi uuringutes – demokraatia- ja globaliseerumisuuringutes. Demokraatia uurijad on päri sellega, et demokraatia vähendab erinevusi sissetulekutes, kuid empiirilised andmed selle kohta on mitmetähenduslikud. Globaliseerumisuuringutes on küll diskuteeritud, milline on majandusliku avatuse mõju ebavõrdsusele, kuid seda pole rangelt teaduslikult käsitletud. Käesolev artikkel on esimene süstemaatiline statistiline uurimus nii majandusliku avatuse kui ka demokraatia mõjust sissetulekute ebavõrdsusele. Empiiriline analüüs hõlmab 69 riiki ajavahemikus 1960–1996.
Majandusliku avatuse mõju sissetulekute jaotuvusele on käsitletud majandusliku globaliseerumise alases kirjanduses (Held, McGrew, Goldblatt & Perraton, 1999; Rodrok, 1997). Demokraatia mõju sissetulekute jaotuvusele on käsitletud demokraatiaalases kirjanduses (Chan, 1997). Uuringutes väidetakse, et demokraatia vähendab sissetulekute ebavõrdsust, kuid empiiriline tõendusmaterjal on väheveenev, kuna ühed uurijad leiavad, et demokraatial on sissetulekute ebavõrdsusele negatiivne mõju, teised aga, et positiivne mõju, ning kolmandad on veendunud, et mõju puudub. Artikli autorid on seisukohal, et demokraatia ja majandusliku avatuse mõjusid tuleb uurida koos, sest ühe või teise mõju uurimata jätmine võib viia ebaõigetele järeldustele sissetulekute ebavõrdsust määravate tegurite kohta.
Artiklis tutvustatav empiiriline uurimus erineb varasematest mitmeti. Esiteks uurivad artikli autorid demokraatia ja majandusliku avatuse mõjusid sissetulekute ebavõrdsusele koos. Sõltuvat muutujat, st sissetulekute ebavõrdsust hinnatakse Gini koefitsiendi abil. Sõltumatud muutujad on demokraatia, kaubavahetus, otseste välisinvesteeringute ning finantskapitali sissevool. Andmestikuna kasutatakse Maailmapanga andmeid riikide Gini koefitsientide kohta aastatel 1960–1996. Kolmandaks on valim suurem kui varasemates uuringutes kasutusel olnud valimid ning eraldi arenenud ja vähem arenenud riikide andmeid analüüsitakse eraldi.
Statistilise analüüsi tulemusena leiavad artikli autorid, et demokraatia ja kaubavahetus vähendavad sissetulekute ebavõrdsust, otsesed välisinvesteeringud suurendavad ebavõrdsust ning finantskapitalil ei ole sellele statistiliselt olulist mõju.
Analüüsi tulemuste põhjal tehakse artiklis mitmeid põhimõttelisi järeldusi. Nende kohaselt peaksid nii majandusliku avatuse pooldajad kui ka kriitikud ümber hindama oma väited, mille argumendid puudutavad üksnes sissetulekute ebavõrdsust. Majanduslik avatus võib sissetulekute võrdsust nii vähendada kui ka suurendada sõltuvalt majandusliku avatuse tüübist. Poliitikud, kes püüdlevad ühtlasema sissetulekute jaotuse poole, võiksid propageerida väliskaubanduse soodustamist koos kahjude hüvitamisega kaubanduse avatusest kaotajatele. Samuti võiksid nad rakendada abinõusid vähendamaks otseste välisinvesteeringute negatiivset mõju. Analüüsi tulemused osutavad sellele, et sissetulekute ebavõrdsus küll väheneb majandusliku arenguga, kuid samal ajal võib see pikaks ajaks püsima jääda. Valitsused, kes on huvitatud sissetulekute ebavõrdsuse vähendamisest, peaksid kavandama sotsiaalhoolekande programme vaesunud elanikkonna abistamiseks. Artikli autorid peavad sissetulekute ebavõrdsuse vähendamist väga oluliseks.
Refereerinud Ülle Lepp
SOTSIAALHOOLEKANNE
Austin, J. Michael. The changing relationship between nonprofit organizations
and public social service agencies in the era of welfare reform.
Nonprofit and Voluntary Sector Quarterly. Vol. 32 (2003), no. 1, p.
97-114.
Artiklis analüüsitakse sotsiaalhoolekande reformi käiku Ameerika Ühendriikides ning sellest tingitud muutusi sotsiaalhoolekande asutuste ning mittetulundusühenduste vahelistes suhetes. Artikli peaeesmärk on välja selgitada, mis tegurid mõjutavad sotsiaalhoolekande asutusi kohaliku omavalitsuse tasandil hoolekandereformi elluviimisel ning milline on nende mõju sotsiaalhoolekande asutuste ja kohalikul tasandil hoolekandeteenuseid osutavate mittetulundusühenduste suhetele. Analüüs põhineb avaliku sektori asutuste ja teenuseid osutavate mittetulundusühenduste lepinguliste suhete uuringutel. Autor teeb mitmeid ettepanekuid nende suhete reguleerimise kohta.
USA sotsiaalhoolekande reformi esimesel viiel aastal (1996–2001) pöörati üsna vähe tähelepanu organisatsioonilistele muutustele sotsiaalteenuste kättesaadavaks tegemisel kohalikul tasandil (Lurie, 2001). Viimastel aastakümnetel on välja kujunenud lepingulised suhted kohaliku omavalitsuse tasandil sotsiaalteenuseid osutavate asutuste ja mittetulundusühenduste vahel. 1990. aastatel saadud kogemuste põhjal võib väita, et need suhted on muutunud keerukamaks, eriti hoolekandereformi elluviimise käigus, kus päevakorrale on kerkinud uued ootused. Paljud kohaliku omavalitsuse tasandil tegutsevad mittetulundusühendused toetuvad suuresti nn teenustelepingutele. La Piana (2001) on iseloomustanud selliseid organisatsioone järgmiselt: 1) neil puudub tugev juhtimisvõime ning nende suutlikkus raha hankida on piiratud; 2) oma ellujäämise eest seismise ja isolatsiooni tõttu on neil piiratud juurdepääs nn parimatele kogemustele; 3) nad tegutsevad organisatsioonilistes struktuurides, mis peegeldavad rahastajate huve, mis aga ei pruugi enam olla aktuaalsed; 4) nad propageerivad kõrgeid ja ebarealistlikke ootusi teenuste efektiivse juhtimise suhtes. Eelöeldut arvestades on kohalike omavalitsuste ülesandeks leida uusi viise mittetulundusühenduste toetamiseks, et vältida nende muutumist nõrgimaks lüliks sotsiaalteenuste osutamise ahelas. Selleks tuleb keskenduda mittetulundusühenduste infrastruktuuri tugevdamisele ja nende elujõulisemaks muutmisele.
USA hoolekandereformi käigus on märgatavalt suurenenud mittetulundusühenduste roll sotsiaalteenuste osutajana ning on võimalik hinnata teenuste lepingulise üleandmise kogemusi. Praeguseks kaaluvad teenuste üleandmise eelised üles selle protsessi nõrgad küljed. Avaliku sektori sotsiaalteenuste osutamise eest vastutavate asutuste seisukohalt on teenuste lepingulisel üleandmisel mittetulundusühendustele järgmised eelised: 1) ühendused on suutlikud täitma neile seadusega antud volitusi; 2) suureneb efektiivsus; 3) ühenduste paindlikkus teenuste käivitamisel ja lõpetamisel; 4) paraneb teenuste kvaliteet, sest mittetulundusühendused laiendavad avaliku sektori teenuseid ja juurdepääsu eripärastele teenustele. Nõrgad küljed on: 1) ebapiisav konkurents mittetulundusühendustest teenuste osutajate vahel; 2) raskused teenuste realiseerimisel ja aruandluse hindamisel; 3) suuremad tehingukulud personali- ja infosüsteemide juhtimisel.
Teenustelepingute sõlmimisel on mitmeid eeliseid ka mittetulundusühendustele endile. Nad võivad kasu saada rahaliste vahendite ning legitiimsuse suurenemisest, mis parandab nende mainet kohalikul tasandil ning suurendab juurdepääsu teistele rahastamisallikatele. Samal ajal on ka mitmeid nõrku külgi: ebareaalne rahastamine tegelike kulude katmiseks ning piiratud ressursid aruandlusnõuete tagamiseks; kasvav surve kuluka professionaalse personali palkamiseks ja lepinguliste teenuste osutamine, mis ei vasta ei paikkonna vajadustele ega ühenduse missioonile. Nende küsimustega toimetulekuks kasutavad ühendused tihti poliitilist eestkostet, et teha oma sõnum kuuldavaks nii kohalikele sotsiaalhoolekande asutustele kui ka paikkondlikele võrgustikele. Nad teevad organisatsioonisiseseid ümberkorraldusi üld- ja juhtimiskulude vähendamiseks, omandavad ettevõtlusalaseid teadmisi jmt. Hoolimata kõikidest nimetatud teguritest, sõltub teenuste edukas lepinguline delegeerimine üha enam partneritevahelistest pikaajalistest suhetest. Nende edendamiseks tuleb artikli autori arvates avardada arusaama mittetulundusühenduste ja avalike sotsiaalteenuste asutuste partnerlusest.
Refereerinud Ülle Lepp
PEREPOLIITIKA
Castles, Francis G. The world turned upside down: below replacement
fertility, changing preferences and family-friendly public policy in 21 OECD
countries.
Journal of European Social Policy. Vol. 13 (2003), no. 3, p. 209-227.
Viimasel kahel aastakümnel on arenenud tööstusriikides sündimus vähenenud alla rahvastiku taastootmiseks vajalikku taset. Tuginedes 21 OECD riigi andmetele, analüüsitakse käesolevas artiklis sündimuse varieeruvust nendes ühiskondades. Autori eesmärk on pakkuda varasemast süsteemsemat analüüsi sündimuse, kultuuriliste väärtuste, majanduse struktuuri ja sotsiaalpoliitika vahelistest seostest.
Aastatel 1960-1980 langes 21 OECD riigis summaarne sündimuskordaja 15-44aastaste naiste vanusegrupis 2,88 lapselt 1,87 lapseni naise kohta. Kuigi sündimuse vähenemine aastail 1960–1980 oli märksa kiirem kui ajavahemikul 1980–1998, on just viimase aja muutused olnud demograafide jaoks palju probleemsemad. Sündimuse tase langeb jätkuvalt paljudes riikides. Mõned sotsiaalteadlased on väitnud, et elanikkonna vähenemine tulevikus sellise ulatuses muudab väikese sündimuse isegi suuremaks probleemiks, kui seda on elanikkonna vananemine.
Sündimust mõjutavate teguritena eristatakse artiklis esitatud analüüsis naiste haridusvõimalusi, nende tööhõivet, töötuse määra, lahutuste taset, poolehoidu katoliiklusele jt tegureid. Erilist tähelepanu pööratakse artiklis negatiivsele seosele naiste töötuse ja sündimuse vahel. Leitakse, et perekonna loomise tähtis eeltingimus arenenud riikides on naiste head väljavaated tööturul, st korralik haridus, head kutseoskused ning pingeline tööjõuturg. Laiemas kontekstis ei ole kompromiss emaduse ja töö vahel ainult muutunud eelistuste küsimus. Üksikisikute jaoks on töö ja perekond olnud alati seotud valikutega, kuid nende valikute tegemine on lihtsam või keerulisem sõltuvalt poliitilisest keskkonnast, kus neid valikuid teha tuleb. Tõenäoliselt tunnevad naised end palju kindlamini sünnituspuhkusele jäädes siis, kui on seadustatud nende õigus oma töökohale tagasi pöörduda ja kui nende töölt puudumine kompenseeritakse heldelt vanemapuhkuse meetmetega. Riikides, kus vanemapuhkuse meetmete skeemi on raske rakendada, on kasutusel paindlik tööaeg ja tagatud võimalused töötada osalise tööajaga. Näiteks Skandinaavia riikide uurijad, kes on täheldanud viimastel aastatel sündimuse suurenemist neis riikides, on rõhutanud just poliitilise keskkonna olulisust. Skandinaavia riikides on poliitika keskendunud lapsehoolduse laiematele võimalustele, vanemapuhkuse hüvitistele ning tööaja paindlikule korraldusele (Hoem, 1993; Gustavsson and Stafford, 1994). Kõikide OECD riikide võrdluse kontekstis võib poliitilist keskkonda defineerida mitte sellega, mida valitsused on või ei ole teinud, vaid sellega, mida probleemist hoolivad valitsused võiksid teha.
Artiklis analüüsitakse põhjalikult perepoliitika erinevaid vorme (Kamerman ja Kahn, 1981; Gornick, 1997) ning seda, kuidas need mõjutavad töötavate naiste soovi sünnitada. Lõpetuseks peatutakse kahel poliitika “õppetunnil”. Esimene neist on seotud uuringu ühe järeldusega, et ainsad peresõbraliku avaliku poliitika aspektid, mis on seotud sündimusega, on lapsehoolduse ametlik korraldus ning paindliku tööajaga töötavate naiste hulk. Lahendused madala sündimuse probleemi lahendamiseks ei ole ei vasak- ega parempoolsed, st oluline ei ole mitte abinõude/hüvitiste allikas, vaid nende sisu. Naistele peab olema tagatud lapsehooldus neile vajalikes kohtades ning naistel peab olema võimalus ise oma elu korraldada, et ühendada töö ja emaduse vastandlikke nõudmisi. Teine õppetund seondub poliitiliste vahendite ulatusega naiste sündimuskäitumise muutmiseks. Sündimus sõltub mitte ainult poliitikatest, mis võimaldavad naistel kombineerida tööd ja emadust, vaid ka haridus- ja tööhõivepoliitikast, mis suurendavad naiste väljavaateid leida tööd ning jääda tööjõuturule hoolimata oma sündimuskäitumisest. Kui see järeldus paika peab, siis on valitsustel peale peresõbraliku sotsiaalpoliitika veel hoobasid sündimuse suurendamiseks. Sel eesmärgil on võimalik suurendada naiste haridus- ja koolitusvõimalusi ning muuta tööjõuturg efektiivsemaks.
Refereerinud Ülle Lepp
INFOÜHISKOND
Pyöriä, Pasi. The Finnish information society: progressive yet vulnerable.
The Finnish Economy and Society. (2003), no. 2, p. 63-69.
Soomet tuntakse tänapäeval kõrgtehnoloogilise oskusteabe ja Nokia tähelepanuväärse edu järgi ning teda peetakse rahvusvaheliselt üheks konkurentsivõimelisemaks infoühiskonnaks. Artiklis käsitletakse Soome sõjajärgset arengut, taastumist 1990. aastate majanduskriisist, kõrgtehnoloogilise tööstuse arengu ja hariduspoliitika seoseid ning tulevikuväljavaateid. Autor püstitab küsimuse, kas riik suudab säilitada saavutatud edu püsiva konkurentsieelisena.
Artiklis vaadeldakse Soome majanduslikku arengut aastatel 1945–1973, mida on nimetatud ka tänapäeva kapitalismi kuldseks ajajärguks. Vastavalt selle ajajärgu poliitilistele seisukohtadele peeti tugevat iseseisvat majandust iga riigi selgrooks. Säärases keskkonnas seisid sellised väikeriigid nagu Soome paradoksi ees: poliitiliselt oli vajalik sõltumatu mitmekülgse tootmisstruktuuri arendamine, kuid majanduslikuks arenguks oli vaja spetsialiseeruda koduturu väiksuse tõttu ekspordivaldkondadele. Tolle ajastu ühe terasema sotsioloogi S. N. Eisenstadti (1985) väitel ei suuda väikeriigid, sh Soome kaasa rääkida rahvusvahelises äritegevuses ning nende põhiline mure oli, on ja jääb, kuidas luua ja säilitada kõrget elustandardit võrreldes nende riikidega, kellest nad sõltuvad.
Praeguseks on situatsioon nii poliitilisest kui ka majanduslikust seisukohast muutunud, kuid konkurentsivõime küsimus on endiselt päevakorral. Majanduslik protektsionism on asendunud finantsturgude liberaliseerimise ja riigipiire ületava rahvusvahelise konkurentsiga. Hoolimata Ameerika Ühendriikide juhtivast rollist maailmamajanduses, on mitmed väikeriigid, nagu näiteks Soome, leidnud oma konkurentsieelise kindlas tootmisharus. Siiski jääb püsima väikeriikide probleem: mida tugevamaks muututakse konkreetses turunishis, seda suuremat kahju võib võimalik ebaõnnestumine tulevikus tuua. Autor viitab Eisenstadti väitele, et üks väikeriikide suurimaid probleeme on keskendumine üht tüüpi rahvusvahelisele turule, mille muutustega võib kaasneda täielik kokkuvarisemine. Autor meenutab Nõukogude Liidu lagunemise tagajärjel toimunud Soome majanduskriisi. Tänapäeval tuntakse muret Nokia tegevusulatuse pärast, kuigi ettevõte on pidevalt oma konkurente edestanud.
Soome arengut 1990-ndatel iseloomustab “tuhast tõusmine“ ja jõudmine infoühiskondade esiridadesse. Selles protsessis muutus riik vähem sõltuvaks ressurssidel põhinevatest tööstusharudest (metsa- ja metallitööstus) ja looduslike ressursside vähesuse tõttu oldi sunnitud arendama teenustekeskset infotööstust (Shifflet, 2001). Kui enne Euroopa Liiduga ühinemist oli tunda majanduskriisi tagajärgi, siis sajandivahetuseks saavutati kõrgtehnoloogilistele toodetele ja teenustele spetsialiseerumise ja investeeringute tulemusena stabiilsus. Protsessile aitas kaasa riigi sekkumise vähendamine ja telekommunikatsioonituru varajane liberaliseerimine.
Aktiivne haridus-, teadus- ja tehnoloogiapoliitika on olnud üks Soome põhisuundi. Autor rõhutabki poliitiliste valikute tähtsust teaduse ja tehnoloogilise arengu kontekstis, mis hõlmavad ühelt poolt tihedat koostööd äriettevõtete, riiklikult finantseeritavate teadusinstituutide ja poliitikute vahel ning teiselt poolt investeeringuid haridusse. Tähtis roll on olnud näiteks 1986. aastast peaministri juhtimisel tegutseval teadus- ja tehnoloogianõukogul, mille koosseisu kuuluvad valitsuse, tööstuse, teaduse ja tööandjate esindajad. Nõukogu ülesandeks on kujundada, koordineerida ja rahastada teadus- ja tehnoloogiapoliitikat. Olulised sammud on olnud veel 1983. aastal tehnoloogia arenduskeskuse (TEKES) asutamine, millest on kujunenud põhiline tehnoloogia finantseerimise allikas, ja Soome konkurentsiameti loomine viis aastat hiljem.
Soome riik on süstemaatiliselt investeerinud haridusse, mille tulemusena saavutatud kõrge haridustase vastab igati areneva majanduskeskkonna nõudmistele. Soome kui “uue majanduse” hea näide on edukalt osanud kasu lõigata innovatiivse teaduse ja tehnoloogilise arengu ning intellektuaalse kapitali ehk haritud tööjõu ühendamisest, mida kinnitavad nii ametlik statistika kui ka erinevad hinnangud, mille kohaselt Soome on üks dünaamilisema majandusega riikidest maailmas. Autor väidab, et kiirete muutuste määravaim tegur on olnud teadus- ja arendustegevuse finantseerimise hüppeline tõus, eriti erasektoris.
Püstitades küsimuse uue võimaliku kriisi kohta, analüüsib autor Soome majanduslikku olukorda ja tulevikuväljavaateid maailmamajanduse aeglase taastumise kontekstis. Autor näeb ohtu Soome sõltuvuses telekommunikatsioonitööstuse, sh Nokia käekäigust uute teenuste juurutamisel ja levitamisel ning konkurentsi tihenemises Microsofti ja Inteliga maailmaturul. Autor rõhutab, et Nokia tähelepanuväärne edu ja majanduse kõrgtehnoloogiline tase ei määra riigi arengutaset tervikuna. 1990. aastate analüüs (Blom, Melin, & Pyöriä 2001, 2002) viitab mitmetele ühiskondlikele ja sotsiaalsetele probleemidele (10%-ne töötuse määr, regionaalsed erinevused, tööstressi nähud, sissetulekute ebavõrdsus, elanikkonna vananemine). Kuigi kõrged maksumäärad on olnud suurettevõtete juhtide kriitikatule all, selgus avaliku avamuse uuringu tulemusena 2000. aastal, et 85% vastanutest oli nõus väitega, et Soome heaoluriik väärib tehtavaid kulutusi, kuigi heal tasemel sotsiaalkaitset ja muid avalikke teenuseid on kallis üleval pidada (Ekholm, 2001).
“Ajude äravool” Soomest peaaegu puudub võrreldes teiste arenenud riikidega. Probleemiks on kujunemas hoopis välismaalastest professionaalide vähene huvi ja esindatus ettevõtluses. Autor osutab, et globaalne edu nõuab ka globaalset koostööd säilitamaks konkurentsivõimet heterogeenses maailmas.
Kokkuvõtteks hindab autor praegust Soome olukorda vastuoluliseks. Ühelt poolt kritiseeritakse pidevalt strukturaalset tööpuudust ja teisi sotsiaalprobleeme, aga ka avaliku sektori finantseerimist, ehkki sellega edendatakse sotsiaalset võrdsust. Teiselt poolt kardetakse, et elanikkonna vananemine ja professionaalsete võõrtööliste vähesus takistavad rahvusvahelisele turule orienteeritud kõrgtehnoloogiliste ettevõtete arengut. Kui rahvusvahelises ulatuses hinnatakse Soome infoühiskonda erakordselt edukaks, siis siseriiklikult on eeltoodud probleemide lahendamiseks poliitikutel piisavalt arenguruumi.
Refereerinud Hela Ojasaar
SOOME JA EUROOPA PARLAMENT
Ruostetsaari, Ilkka. Euroeliitissä vai politiikan sivuraiteella? Europarlamentaarikoiden
asema suomalaisessa valtarakenteessa.
Politiikka. (2003) nro 3, s. 194-211.
Artiklis käsitletakse Euroopa Liiduga (EL) liitumise mõju Soome võimustruktuuridele ja uuritakse, kas seoses ELiga integreerumisega on rahvuslik eliit kaotanud oma võimu või on osa sellest sulandunud üheks nn euroeliidiks.
Aeg-ajalt on avaldatud arvamust, et Euroopa Parlamendi (EP) liikmed ei ole poliitiliselt nii mõjukad kui rahvusparlamentide liikmed. Et EP ei ole olnud võimupädevuse osas väga tugev, siis eeltoodud mõtteviisi kohaselt on EP tõmmanud enda poole “teise klassi” parlamendiliikmeid või siis neid, kellele EP on vaid hüppelauaks karjääri tegemisel oma kodumaal. Selle üle on diskuteeritud ka Soomes.
Esimesed novembris 1994 Soomest valitud 16 EP liiget olid kõik Soome parlamendi liikmed. Otsevalimistel on EP liikmeid valitud 1996. ja 1999. aastal. Kui Soome parlamendivalimistel on 15 valimisringkonda, siis EP liikmed valitakse kogu riiki hõlmavas ühes valimisringkonnas. Sel põhjusel oldi üldiselt seisukohal, et valituks osutuvad avaliku elu tegelased ja teised, kel on vähe poliitilisi kogemusi. Mõlemal korral osutusidki valituteks näiteks TV-mälumängude saatejuht, olümpiavõitja suusatamises ja autoralli maailmameister. Huvi tuntud inimeste valimisedu suhtes jättis avalikes diskussioonides varju selle, et tegelikult valiti Soomest EP-sse ka väga kogenud poliitikuid nagu endisi ministreid.
Artikli autor püstitab hüpoteesi: ELi liikmelisus on tekitanud Soomes uue eliidi, kes seisab kõrgemal rahvuslikust poliitilisest eliidist ja sellist rühma saab nimetada euroeliidiks. See hüpotees peab paika, kui Europarlamendi liikmed on parlamendiliikmetest parema sotsiaalse taustaga ja poliitiliselt haritumad, kui EP liikmed suunduvad rahvuslikul tasemel poliitilise karjääri tegemise asemel Euroopasse ning kui EP liikmete kontaktid ja suhtlemine oma riigi institutsioonidega on vähene.
Nn eliidi-hüpotees rajaneb sellel, et kõigis ELi liikmesmaades valitavate EP liikmete hulk on palju väiksem kui rahvusparlamentide liikmete arv ja et neil on suurem palk ja muud soodustused, võib oletada, et see tekitab elitarismi. Artikkel põhineb Soomest valitud EP liikmete intervjuudel ja küsitlustel. Autor käsitleb artiklis EP liikmete vanust, sugu, ametit, haridust, osalemist parteitöös enne EP-sse valituks osutumist ja võrdleb neid andmeid Soome parlamendi liikmete omadega. Vaatluse all on ka soomlastest EP liikmete poliitilised karjäärimudelid.
Artikli autor jõuab järeldusele, et kogutud empiiriliste andmete põhjal leiab hüpoteesi esimene osa põhiosas kinnitust: soomlastest EP liikmed on Eduskunna liikmetest keskmiselt veidi vanemad, parema haridusega ja poliitiliselt kogenenumad, samas on naiste osatähtsus selgelt suurem. Juristiametit on traditsiooniliselt peetud eriti heaks poliitiku karjääriks valmistumisel. Ehkki Soome parlamendis on juriste teiste Euroopa riikidega võrreldes vähe olnud ja ka EP liikmete seas on neid vähe, on nende hulk siiski tasapisi kogu aeg suurenenud, samuti on kasvanud ajakirjanike osatähtsus. Euroopaga liitumine on seega pigem suurendanud poliitilise klassi suurust ja tugevdanud selle professionaalsust kui nõrgendanud seda avaliku elu tegelaste näol.
Seevastu hüpoteesi teine punkt ei saa empiirilistest andmetest toetust. Aastail 1994-1999 Soomest valitud 35 EP liikmest klassifitseeriti neljandik “euroopalikku karjääri” omavateks poliitikuteks, kes on pikka aega ja peaasjalikult olnud seotud Euroopa-tasemel poliitikaga. Viiendik esindab kodumaist karjääri ehk nad kasutavad EP liikmeksolekut hüppelauana valimiseks või tagasitulekuks rahvusparlamenti. Kolmas karjäärimudel ehk poliitilise karjääri lõpp-punkt hõlmab neid, kes on EP-s vaid lühikest aega ja kes ei lähe enam tagasi Soome parlamenti. See rühm on Soomes ka kõige suurem, kaks viiendikku, mis on rohkem kui teistes liikmesriikides keskmiselt. Soome osutub seega siirduvat briti ja saksa karjäärimudeli suunas, kus rahvusliku ja Euroopa taseme karjäär lahknevad: osa poliitikuid keskendub Euroopa-tasemel poliitikale ja osa tööle rahvusparlamendis. On võimalik, et need euroopastunud EP liikmed moodustavad euroeliidi välismaiste sama mõttelaadiga kolleegidega. Seni pole siiski EP liikmeksolekut Soomes eriti hinnatud, s.t kuigi märkimisväärne osa neist on enne kuulunud Soome parlamentlikku ja poliitilisse eliiti, ei ole ükski neist parlamenti tagasi tulles edenenud oma poliitilises karjääris.
Hüpoteesi kolmas osa pigem ei leia tõestust. Ühelt poolt on EP liikmetel institutsionaliseeritud vastastikused suhted erakondadega ja parlamendifraktsioonidega. Ametliku taseme suhted erakondadega on märkimisväärselt lähedased ja mõned EP liikmed kuuluvad erakondade juhatustesse. Teiselt poolt ei ole EP liikmete vastastikust mõju parlamendi ja selle komisjonidega institutsionaliseeritud. Nendest formaalsetest sidemetest hoolimata tegutsevad EP liikmed EP-s väga iseseisvalt: infovahetust koduriigi erakondadega ei ole organiseeritud ja EP esindajate suhted oma parteiga põhinevad paljuski nende endi aktiivsusel ja mitteametlikel kontaktidel.
Seega eliidi-hüpoteesi kolmest eeltingimusest kaks ei saa empiirilist kinnitust. ELiga liitumine ei tekitanud Soomes uut kõrgemat poliitilist eliiti. EP liikmeid võib pidada poliitilise eliidi hulka kuuluvaks, ehkki mitte selle sisemisse ringi.
Refereerinud Tiina Tammiksalu
PEAMINISTRI VÕIM SOOMES
Paloheimo, Heikki. The rising power of the prime minister in Finland.
Scandinavian Political Studies. Vol. 26 (2003), no. 3, p. 219-243.
Artiklis analüüsitakse riigipea ja valitsusjuhi võimuvahekorra muutusi Soome poliitilises süsteemis. Vaatluse all on nii konstitutsioonilised kui ka mittekonstitutsioonilised muutused. Põhitähelepanu on pööratud peaministri muutunud rollile.
Autor annab ülevaate peamistest muudatustest Soome konstitutsioonides presidendi ja valitsuse võimu jagunemise osas. Kohe iseseisvuse esimestest aastatest oli Soomes semipresidentaalne poliitiline süsteem nii tugeva presidendi kui ka valitsusega, kes oli vastutav parlamendi ees. Vastavalt 1919. aastal jõustunud konstitutsioonile oli täitevvõim jagatud presidendi ja valitsuse vahel. Sõltuvalt presidendist võimujagunemine varieerus.
1919. a konstitutsioon oli jõus peaaegu 80 aastat ja esimese 60 aasta jooksul sinna märkimisväärseid muudatusi ei tehtud. Alates 1980. aastatest on Soome poliitiline süsteem järk-järgult muutunud semipresidentaalsest peaaegu parlamentaarseks. 1980ndate lõpus ja 1990ndatel tehti väiksemaid konstitutsioonilisi muudatusi vähendamaks presidendi võimu. See protsess vormistati lõplikult uue konstitutsiooni vastuvõtmisega 2000. aastal. Uus põhiseadus vähendab radikaalselt presidendi võimu ja tugevdab Soome poliitilise süsteemi parlamentaarset poolt. Selleks aitas kaasa neli tegurit. Esiteks, presidendi roll oli väga tähtis Soome-Nõukogude Liidu suhetes. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist ei olnud enam vajadust sellise hästi isikustatud, presidendi juhitud välispoliitika järele. Teiseks suurendas Soome liitumine Euroopa Liiduga vajadust integreerida Soome valitsuskabinet välispoliitikaalaste küsimuste otsustamisse. Kolmandaks, valitsused muutusid stabiilsemaks, polnud enam vajadust presidendi sekkumiseks nagu varasematel aastatel. Neljandaks, pärast väga isikustatud president Kekkose valitsemisaega oli parteide seas vastuseis sellise tugeva presidendivõimu vastu.
On siiski ka mitu mittekonstitutsioonilist tegurit, mis andsid tõuke uut laadi peaministrivõimu tugevnemisele. Need on poliitika rahvusvahelistumine, avaliku sektori kasv, parteiideoloogiate konvergents ja uut tüüpi isikustatud poliitiline avalikkus.
Autori arvates pole kahtlustki, et peaminister on tänapäeva Soomes tõeline täidesaatva võimu juht. Peaministril on parteiliidrina tugevam positsioon kui teistel parteiliidritel valitsuses. Peaminister peab aga olema teadlik, et tema partei maksab valitsemise eest kõrgemat hinda kui teised parteid valitsuses. Peaministri partei on osutunud suure kaotuse osaliseks kõikidel üldvalimistel alates 1987. See on hind, mis peaministri partei on sunnitud maksma peaministri valitsemisviisi suuna eest Soomes.
Et saada riigimehe staatust Soomes, peab poliitikul olema seljataga pikaajaline karjäär poliitikas ja tal peab olema mitme partei heakskiit, mitte ainult enda partei oma, mis võib olla piisav kaheparteisüsteemi korral. Semipresidentaalses süsteemis valiti kõige silmapaistvamad riigimehed presidendiks. Tänapäeva Soomes võistlevad kõige silmapaistvamad riigimehed peaministri koha pärast.
Refereerinud Tiina Tammiksalu
RAAMATUTUTVUSTUSED
KEELEPOLIITIKA
Language rights and political theory / edited by Will Kymlicka and Alan Patten. Oxford University Press, 2003. XIII + 349 p.
Kogumik annab ajakohase ülevaate keelepoliitika seisust tänapäeva maailmas. Autorid püüavad lugejale selgitada keeleõiguste tähtsust, keeledebattide olemust ja peamisi seisukohti nüüdisaegses poliitilises teoorias. Juhtivad poliitika- ja sotsiaalteadlased, kes on uurinud keelepoliitikaga seonduvaid konflikte ja probleeme, on töötanud välja keeleõiguse normatiivsed printsiibid keelepoliitika sidumiseks demokraatia üldisemate vormidega, sh vabaduse ja võrdsusega. Keelepoliitika käsitlemine poliitilises teoorias annab võimaluse heita valgust ka sellistele probleemidele, nagu kodakondsusküsimused, rahvuslus, mitmekultuurilisus, identiteedipoliitika, grupiõigused jne.
Refereerinud Ilona Kõrgema
SOTSIAALPOLIITIKA
Welfare policy from below : struggles against social exclusion in Europe / edited by Heinz Steinert, Arno Pilgram. Ashgate, 2003. VII + 292 p.
Kollektiivne monograafia sisaldab interdistsiplinaarset ja võrdlevat analüüsi sotsiaalsest tõrjutusest tänapäeva Euroopa linnades. Esseed võtavad ühisesse raamistikku kokku uue ettekujutuse Euroopa heaoluriigist. Uurimus näitab ühiskonnas tõrjutust tekitavaid mehhanisme ja selle ületamise võimalusi nii individuaalsete ja institutsionaalsete ressursside kui ka sotsiaalsete võrgustike abil. Uurimuse kohaselt ei ole inimesed enamasti valmis elama annetuste najal, vaid eelistavad ühiskonna seisukohalt vajalikku ja olulist tööd. Domineerima jääb mõte, et sotsiaalse tõrjutusega toimetulemiseks peab riiklik halduspoliitika enam arvestama ja heaks kiitma ühiskonnas esinevat sotsiaalset mitmekesisust ja erisusi. Tuleviku Euroopa sotsiaalkaitse ja heaolu süsteem nõuab uut perspektiivi. Parim strateegia oleks sotsiaalset tõrjutust ära hoida, selle asemel et luua kõikvõimalikke toetussüsteeme.
Refereerinud Ilona Kõrgema
TERRORISM
Suppressing the financing of terrorism : a handbook for legislative drafting. International Monetary Fund, 2003. VIII + 163 p.
Rahvusvaheline Valuutafond on koostöös Maailmapanga ja paljude regionaalsete organisatsioonidega välja andnud käsiraamatu terrorismi ennetavast õigusloomest rahvusvahelisel tasandil. Käsiraamat sisaldab uurimusi Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni terrorismi tõkestavatest resolutsioonidest, konventsioonidest ja soovitustest, mis on toodud lisades. Selline süsteemne käsitlus annab hea ülevaate terrorismi tõkestamiseks loodud rahvusvahelistest õigusallikatest.
Refereerinud Kristiina Puura
TEADMUSMAJANDUS
The new knowledge economy in Europe : a strategy for international competitiveness and social cohesion / Bengt-Åke Lundvall ... [et al.] ; edited by Maria Joao Rodrigues. Edward Elgar, 2003. XII + 337 p.
Teadmised on kiiresti saamas üheks peamiseks jõukuse allikaks, aga samas võivad saada ka ebavõrdsuse allikaks. Artiklikogumikus püütakse kindlaks määrata, kas on võimalik kiirendada üleminekut teadmistepõhisele majandusele ja edendada konkurentsivõimet suurema tööhõive ja suurema sotsiaalse ühtekuuluvuse abil. Käsitletakse teadmistepõhise majanduse kasvupotentsiaali ning sellega seoses heaoluriikide ees seisvaid uusi väljakutseid, uusi arengusuundi tööturul, uut Euroopa sotsiaalmudelit, Euroopa identiteedi loomist ning avatud koordineerimist Euroopa Liidu juhtimises.
Refereerinud Meeli Kõlli
ÄRI
Business: the ultimate resource / [Main contributors: Daniel Goleman ... et al.]. Bloomsbury, 2002. XXXVI + 2172 p. (A Bloomsbury reference book).
Mahukas käsiraamat (üle 2100 lk) sisaldab artikleid juhtivatelt äritegelastelt ja juhtimisteadlastelt. Kaastööd raamatule on teinud rohkem kui 200 spetsialisti. Nõuandvad artiklid pakuvad nii uusi ideid kui ka step-by-step juhiseid ning juhivad tähelepanu peamistele vigadele äris, büroojuhtimises, turunduses jm. Iga nõuande juurde kuuluvad ka soovitused edasiseks lugemiseks nii raamatute kui ka Interneti-allikate osas.
Raamat sisaldab veel ülevaateid edukamate äritegelaste ja juhtimisgurude elust ning tegevusest; maailmamajanduse näitajaid ja kaarte; riikide majanduspoliitika, -struktuuri ja -sektorite ülevaateid; majandusterminite seletusi.
Refereerinud Meeli Kõlli
