ACTA 11. Ajalookirjutaja aeg. Raamat ja aeg

Eesti Rahvusraamatukogu toimetiste allseeria „Raamat ja aeg” esimese väljaande nimetus „Ajalookirjutaja aeg” on mõeldud nende sõnade otseses tähenduses: trükitekst või käsikirja jäänud ülestähendused esinevad selles kogumikus ajalookirjutusena, olgu siis käsitlusena või allikana. Uurijate tähelepanu keskmes on aga mitte niivõrd tekst ise, kui selle autori kirjutamismotiivid, tema kultuuriline ja sotsiaalne tagapõhi. Enamiku kogumikus vaadeldud kirjatööde trükitee ning retseptsioon on olnud tavapäratu, osa neist aga polnud mõeldudki avaldamiseks. Ka need tekstid, mis pretendeerivad ajalookäsitlusele, pakuvad tänapäeval kõige enam teavet oma loomisaja kohta.
Kuid mida tähendab ajaloolase aeg? Vastust sellele otsib Marek Tamm kogumiku sissejuhatavas artiklis „Aeg, lugu ja ajalugu. Kuidas kasutavad ajaloolased aega?”.
Tiina Kala analüüsib Tallinna raehärra Hans Rotgersi päevikuvormis ülestähendusi vahetult reformatsioonieelsest ajast, sisuliselt kroonikat tulevastele põlvedele. Janet Laidla kirjatöös „„Jutustus Liivimaast” - vähetuntud teos Liivimaa ajaloost” ongi vaatluse all üks Eesti ajaloo kroonika, kuid täiesti ebatraditsiooniline - Liivimaa ajalugu on edasi antud erakirjadena ja inglise keeles. Kõnealune tekst on pärit 17. sajandist, nagu ka kogumiku nelja järgmise artikli aines. 17. sajand oli religioosne sajand, kristlik maailmatunnetus ei tähendanud üksnes indiviidi suhet Jumalaga, vaid oli määrav kõigis eluvaldkondades. Usulised vastuolud pingestasid poliitilisi ja majandussuhteid, kuid polnud kaugeltki nii lihtsakoelised, kui hilisemad ajalooteadlased neid sageli kujutanud on. Lea Kõivu artikkel „„Jumalale meelepärane seletus ehk mõnede südametunnistuseküsimuste teoloogiline deduktsioon”: vaimulik vs ilmalik 17. sajandi Tallinnas” avab säilinud dokumendi põhjal Tallinna rae ja linnavaimulike vastasseisu tagamaid.
Ajaloo käsitamist 17. sajandi luterlikus kultuuriruumis analüüsib Kristiina Savini artikkel „Ajaloo õppetunnid: õnn ja jumalik ettehooldus Johannes Schefferuse teoses „Memorabilium Sueticae gentis exemplorum liber singularis” (1671)”. Rootsi keeleteadlane ja ajaloolane Johannes Schefferus on mõjutanud ka Eesti varast ajalookirjutust, ilmneb Piret Lotmani artiklist „Thomas Hiärne - nimi Rootsi Läänemereprovintside varasest ajalookirjutusest” ning Aivar Põldvee uurimusest „„Lihtsate eestlaste ebausukombed” ja Johann Wolfgang Boecleri tagasitulek. Lisandusi kiriku, kirjanduse ja kommete ajaloole”. Aivar Põldvee käsitlus kummutab ühe enam kui sada aastat käibel olnud müüdi Eesti kultuuriloos, seades seeläbi uude valgusesse ning laiemasse konteksti nii Johann Wolfgang Boecleri elukäigu ja konfessionaalsed kõikumised kui ka tema kirjatööd. Sirje Lusmäe kirjutis „Fr. K. Gadebusch ja täiendatud Liivimaa biblioteek” juhib meid ajaloo teadusliku käsitlemise lätetele, aega, mil näis, et õigeid meetodeid rakendades on möödunu tõepärane kirjeldamine võimalik. Sarnaselt teiste teadusuuringute objektidega, muutus ka ajalugu järjest rohkem objektiks.
Kogumiku koostaja Piret Lotman.
ISBN 978-9949-413-21-8
ISSN (allseeria) 1736-6984
ISSN (põhiseeria) 1406-3530
248 lk
pehmekaaneline 170x245 mm
Tallinn, Eesti Rahvusraamatukogu, 2008

« Tagasi tootevalikusse Telli