Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20, L 12-19
Raamatuid saab tagastada Endla tn 3 E-P 7-22






 

LL-103

LÄHETUSLAUSED
Tõnu Õnnepalu arvamus „Maalehes“ (7.sept.): „Nii hea on ju kedagi vihata, kedagi süüdistada, see võtab sinult kogu elamise vastutuse“, pole uus, ent väärib pidevalt kordamist, kuigi need, kes seda kordamist vajaksid, elava klassiku mõtteid ilmselt ei loe ega kuula.
Vahepeal, puhkusel olles, ei jätnud ma lugemis- ehk töökohustusi sugugi unarusse. Kõik pole küll äsja ilmunud, mida loetlen, aga parem hilja, kui mitte kunagi. Annan teada, et koguteoses „Eesti mõttemaastikud“, mis sisaldab ööülikooli loenguid, leidub teiste seas ka Valdur Mikita tekst „Eesti lõunamaisest päritolust“ ja Kristiina Ehini „Mudamaadlusest“. Suvi oli ilma mõttes nukker ja ega loetud Põhjamaade kirjandus ka just rõõmutunnet ei süvendanud. Taani kirjaniku Helle Helle „Kui tahad“ on napi stiiliga lugu argielu väikestest juhtumitest ja asjadest. Pigem lugemisgurmaanidele kui naistekate neelajatele. Kuna autor kõiki oma mõtteid ei ava, tuleb kogu aeg hoolega kaasa mõelda ja teravamad terad kokku koguda. Norra kirjaniku Merethe Lindstrømi „Talvearhiivid“ mõjub päris kurvastavalt. Vähemalt mulle. See on lugu maale elama läinud naisest, kes kirjutab oma mehe masenduse käes vaevlemisest. Nende ellu kuuluvad depressioon, narkootikumid, kitsad olud, lapse kasvatamine jne. Natuke ehk õnnegi. Tommi Kinnuneni romaanini „Nelja tee rist“ jõudsin rohkem kui aastase hilinemisega. Raamat jutustab soomlaste saatusest, Põhja-Soomes elava perekonna naiste vägevusest ja jõust ning meestest, kes suudavad sõjas vaenlasele vastu panna, aga võivad hukkuda tunnete väljendamise keerukuse tõttu. Tänavu ilmus Kinnunenilt juba järgmine teos, pealkirjaks „Peraküla“. Riikka Pelo „Meie igapäevane elu“ kirjeldab veidi omapärases stiilis vene poetessi Marina Tsvetajeva perekonna ränki üleelamisi. Kuidas stalinliku riigi terror neid kohtles. Jah, pole kerge valida maad, kus õnnelikult elada! Tsvetajeva muidugi ei allunud võimule, ta ei hakanud agendiks. Ent isegi kõigega nõustumine ja kaasaminek ei päästnud alati neid, kes kokkulepped sõlmisid, nagu raamatu lõpus selgub. Tsvetajeva elu lõppvaatus oli märgiline. Peter Wohllebeni „Puude salapärane elu“ on hariv. Metsnikust autor tunneb suurepäraselt Saksamaa metsi. Palju ridu on pühendatud puude saatusele (nt. tamm, pöök), nagu ilukirjanduses inimestele. Kliimamuutused ei jäta meist kedagi puudutamata, ole kuusk või kanna nime Kuusk. Raamat vajanuks kohati toimetajalt nõudlikumat kätt, mõnigi lause jäi pisut arusaamatuks. Ent asume kodumaise kirjanduse juurde.

LOETUD RAAMATUD
Mart Juur. Las ma lõbustan sind. Juure loomingul on kindlasti väga palju austajaid, paraku mind lõbustavad tema tekstid harva. Aga vahel ikka muigan ka, nii et päris lootusetu lugeja ma kah pole. Kuid ma vähemalt püüan tema mõttejooksu mõista. Kahemõttelisus muidugi häirib, aga lookesed inimeste lauslollusest, rumalusest, naiivsusest, ahnusest (vaatamata ametile), ametnike kitsa-
rinnalisusest, apteekide võidukäigust ja miljonist muust asjast, on üldteada ja alati ka belletristlikke hinnanguid ootavad teemad. Ja kui keegi pahategijaid nahutab, siis rahvas juubeldab, nagu oleks tasuta õlut antud. Isegi Indrek Hargla kuulsaks kirjutatud apteeker Melchior tuleb Juurele appi, kuidas siis muidu! Kuuleme ka pisut doktor Warro Wohglydest! „Hipsteri seiklused Kalamajas“ tuletab näiteks meelde, et kellel Uus Maailm kitsaks jäänud, võivad minna Kalamajja, sest seal käib tohutu ehitusmärul igal vähegi vabal nurgal. Kindlasti naudivad paljud pikka rubriiki „Endel Kellapi seiklused“, kus tegelase ema, proua Kellap, on päris traksis naine. Veroonika aga naiivne ja rikkust otsiv,
kes ei raatsi isegi vanaema enda raha eest viimase hauale kivi panna. Alati telefoni näppiv doktor Tšernomõrdin kuulub samuti meie ajastusse. Ja siis kõik need kultuuris, meedias, poliitikas tegutsejad..., nende nimesid leidub 280 leheküljelises raamatus päris palju, ei jõua kokkugi lugeda. Kellele Juure juurimisvõtted sobivad, lugegu rõõmu ja täie rinnaga (peaasi, et kõht oleks täis, siis ei aja meelt kurjaks), ülejäänutele ilmuvad teistsugused lood. Katke viimasest ja ühest vahvamast tekstist „Lumememm, kes ei tahtnud ära sulada“: „Sander aimas, et maailm on põnev paik, kus toimub kummalisi asju. Näiteks eile hommikul jõudsid lasteaeda kõigepealt Kertu talvepüksid ja alles siis saabus jahmunud Kertu koos ehmunud emaga. Nad rääkisid, et püksid olevat end tee peal jalast rebinud ja lasteaia poole punuma pistnud. Lasteaia direktor jootis Kertu emale suhkruvett, püksid aga ronisid kappi ja riputasid end nagisse, nagu poleks midagi erilist juhtunud.“, lugu läheb edasi. Kui palju ma raamatust tarkust kogusin, ilmneb hiljem!

Martti Kalda. Viimsepäeva laupäeva hommikul. Eesti kirjandus on täienenud veel ühe intrigeeriva ja provotseeriva novelliloojaga. Tõsi, debüütkogumikku valitud tekstid on varem kõik kas „Vikerkaares“ või „Loomingus“ ilmunud ja ilmselt paljudele ka oma erilise, pingelise jõulisusega mällu salvestunud. Eeskätt autori isemoodi julm-karmide kirjelduste ning teemade tõttu. Ent üle kõige kõrgub siiski vaimukus, iroonia ja salvavus. Mina loen Kalda novellidest üldistavalt välja, et maailm on üks absurdne, juhmuse ja vägivallaga asustatud-sisustatud paik, kus tuleks läbi viia totaalne puhastus. Kus tuleks vana ja devalveerunud inimsugu uue vastu välja vahetada. Teadagi ei ütle autor seda otse välja. Eks me oleme mõnikord ka maailmas eksisteeriva suhtes eelarvamuste küüsis, mida Kalda põrgulik vindi ülekeeramine aitab „süvendada“. Võõrad rahvad, arusaamatu usk jm. Mõnda lugejat ehmatab kindlasti räigevõitu seksuaalsuse münt.
 Niisiis neliteist novelli, üks sarkastilisem  kui teine, ja vägivalla kirjeldamisel pole  sõnu kokku hoitud. Tegelaste galerii on  kirju, aga küllap maailma maid, rahvaid  ning riike terava pilguga jälgiv autor juba  teab, millest kirjutab. Tutvustajal pole  aga sugugi lihtne neid lugusid lühidalt ja  täpselt vahendada. Üldiselt mulle  lühilausete liigkasutus ei sobi, ent Kalda  kohati vaid ühe- või kahesõnalised  väljendused rikastavad lugu.
 „Martinsoni apoteoos“ on pesuehtne pila  mehest, kes mõistab elada võimukat ja  uhket elu, kes pürgib aina  austusväärsemale ametikohale: „Pärast  tema surma avas rahvusraamatukogu  Martinsoni-nimelise tiiva, kuhu tema  teosed paigutada, sest oli ju Martinson  ise hoolitsenud selle eest, et  raamatukogu saaks juurdeehituse jaoks  riigieelarvest raha. Martinsoni kogutud  teosed anti välja kümnetesse tuhandetesse ulatuvas tiraažis. „Mart Martinsoni maailm“. 25. köidet.“ „Vahtkonnas“, tegevuskoht Tagavere, kargavad koguni koolnud haudadest välja. Maja, kus tegevus toimub, valvavad kauged esivanemad, sest elavad on kõik lahkunud. Talu aladelt kiirgab vaid hauarahu ja -vaikust. „Ühel päeval Aleksandroopolis“ sarnaneb ideelt natuke ehk eelmisega. Vana ei sobi ja paremat ka ei tule nii ruttu, kui vaja. Noor naine Bella (Isabella) soovib alustada uut elu ja sõidab impeeriumi põhjaalade linna Blah`, kus kasu on elanike ülim jumal. Eks iga lugeja peab ise mõistatama, kus se paik asub. Siin elab ka rikas ja erilise mõjuvõimuga Ibrahim, kellega naine kohtub. Mõlema peas pesitseb katastroofiline kurjus. Mehest saab kõrge ametnik, keda jumaldatakse ja kes tunneb end jumalana. Ühel heal päeval kavatseb ta hävitada nurjatu linna. Selleks pole aga muud vaja teha, kui vajutada nutitelefoni klahve. Naisest on saanud tema jünger. Kirjeldused on vägevad, plahvatus järgneb plahvatusele. Kõik puruneb. Ibrahim pääseb kõrgeima Isanda paremale käele istuma, Isabella pommivööga terroristina kuradi kätte: „Kuradid rabasid kohe tema hingest kinni ja kihutasid sellega põrgu sügavaimasse põhja. Põrguvürst ootas juba teda. Sadistliku mõnuga rebiti värske hingeke deemonite hordide ees alasti, piitsutati ja piinati. Isabella karistus oli julm. Kuus kuradit vägistasid teda ööl ja päeval kõikidesse kehaavaustesse kuni aegade lõpuni. Lootus Ibrahimi kohata kustus peagi ning neiu õrn hing murdus.“ Mees aga: „Tema saatuseks oli igavene õndsus pilvepalees Kõigevägevama hoole all. Ja kuussada taevast neitsit. Ja ei mingit Isabellat. Ibrahim kiristas jõuetus vihas terve igaviku oma igavesi hambaid.“ Toimuks nagu puhastus, kõike saaks uuesti rajada..., puänti ma siiski ei ütle. Võiks küsida, kas siis keegi veel loodab, et kunagi saabub uus ja parem maailmakord? Muidugi, alati kohtab inimkonna hulgas utopiste, kes usuvad tohututesse muudatustesse. Tsiteerin veel: „Rikastest said vaesed ja vaestest rikkad. Raha, kuld ja kalliskivid kaotasid mõtte, sest kuld ei täida kõhtu, kalliskividest putru ei keeda. Rahvas voolas linnadest maale. Põldudele ligemale. Inimesed rändasid karjadena põhjast lõunasse. Soojuse, päikese ja troopiliste viljade suunas. Blah`uhkete kortermajade asukad palusid varjupaika puulobudikest. Sest agulis olid endiselt alles ahjud ja kaminad. Ning oskus neid kütta.“ Novell „Valged kihvad“ näitab samuti vägivalda ja hävingut, sest igal ajal leidub neid, kes soovivad teistele oma õigust ja usku viia. Martti Kalda kirjeldab nimetet loos vaimukalt reisimise „mõttekust“. Poisid igavlevad, lähevad bordelli. Lõpuks vihastab üks neist, John nimeks, hambaid peseva pärismaalase peale ja lööb selle hambad sisse. Politsei ostetakse mõistagi ära, hotellist lahkudes ulatab teenija aga mehele nutsaku, kus sees väljalöödud kihvad. „Askeesis“ soovib mees asuda väljapoole elu ja ühiskonda. „Minu sõber Jaan“ on lugu kirikuõpetajast, kes pärast järjekordseid valimisi kaotab kõnevõime. Seejärel teadagi ka töö ja perekonna. Pärast metsikult elatud päevi viiakse ta hullumajja, kust pääsedes muutub usukuulutajaks. Hääle saab ta tagasi pärast seda, kui on peaministrile ja teistele kätte maksnud. „Kadalipp“ on parajalt naljakas ja kirjeldab jalutava mehe kohtumisi erinevate tüüpidega. „Vaid viiv igavikus“ räägib mehest ja naisest, kes pääsevad tulekahjust, ning mis sellele järgneb. „Loomaaed kontoris“ näitab allegooriliselt, mis juhtub, kui (inim)loomad asuvad maad valitsema. Üks õudsemaid tekste kogumikus. „Pereväärtused“ sisaldab tüki ehmatavat fantaasiat pealkirjas osutatud teemal. Märksõnaks avatud ühiskond, ikka väga avatud. „Varanasi needus“ kujutab endast üht vabakutselise ajakirjaniku sürri unenägu. Mees lähetatakse Pariisist Indiasse ja seal puutub ta kokku täiesti mõistusevastaste rituaalidega. Aga äkki läks tegelane Jean Pierre lihtsalt hulluks, mine võta kinni, sest Kalda on ütlemata peen sõnaseadja. Jah, see kõik võib juhtuda ka Euroopa suurlinnas endas. Niminovellis „Viimsepäeva laupäeva hommikul“ sõidab erak Johannes saarelt maale, ja mida ta siis kõik teada saab. Vanamees kuuleb, et pank võib kindlustada inimlast ka viimsepäeva tuleku puhuks: „“Teate, vanaisa, kui tulebki viimnepäev, siis pärast selle lõppu võite oma rahanatukese ikkagi meie pangast kätte saada! Ning kui teil järglasi pole, siis paneme teile raha kirstu kaasa.“ Taibates, et oli just uue toote välja mõelnud, jättis ta Johannese ja hallpea maha ning lippas uute ohvrite poole: „Raha haudapaneku teenus! Kaevame, pitseerime, valvame! Garanteeritud!““ Paraku osteti õhku pankurite pahameeleks vähe. Kordan üle, Kalda lahendab meie päevade olulisi küsimusi isemoodi irooniaga, mis kohati mõjub võikaltki. Loos saavad pihta ka nii sotsiaalmeedia kui meediamehed: „Vanamees väljus sarast kui kättemaksu ingel. Kirves ühes ja sirp teises käes. Niites meediamehi kui kuiva kõrrepõldu. Lüües päid maha. Raiudes käsi ja jalgu. Lükates teraviku nii mõndagi kalki südamesse ja tühja kolpa. Kuni viimane kui üks. Sulesell. Oli mullatoidule saadetud.“ Lugege kindlasti, üks äraütlemata tihke lugu. „1+2=4“ on parajalt skisofreeniline lugu mehest ja naisest, rohkem pole midagi öelda. Novelli „Viimsi viimane võsavillem“ peategelane Viimsi mõisahärra Markus Maydell unistab kuulsusest ja kutsest presidendiballile, muidu on tal kõik olemas: „Väljastpoolt vaadates polnud tal millegi üle kurta. Ta elas Viimsis. Valla kõige uhkemas majas. Sisebasseiniga. Tenniseväljakuga. Hiigelaiaga. Vaatega Tallinna lahele. Valged laevad tulemas ja minemas. Lained rullumas randa. Kesklinna kilukarbisiluett taevapiiril. Ka äri läks hästi. Reklaamiäri. Sest riigi suurim õhumüügikontor kuulus temale. Raha jätkus ja jäi ülegi. Ta võis lubada endale sõita kolme autoga. Maastur. Kabriolett. Audi A6. Või taksoga. Tellida limusiini. Šampanja ja litsidega.“ Kirjeldus jätkub. Igatahes ühel päeval jõuab Härra Villem Võsa, Viimsi hunt, presidenti kätlema. Kes kogu teksti läbi loeb, saab teada, keda kujutavad endast inimhundid, miks tahavad nad elada karjaelu jne. Rahvas aga, tema võtab enamasti hundijutte tõesti tõena, on minu lihtne kokkuvõte. Motiivid, mida Kalda oma tekstides kasutab, pole erakordsed ega tundmatud, põnev on aga nende äärmuslikkuse kujutamine või sõnaline demonstreerimine.

Lea Mändmets. Mullumuiste. Luulekogu suureks väärtuseks on kujundus (Kaupo Torim): rahvuslikud mustrid, kirjad, mis iga teksti juurde illustratsiooniks lisatud. Toon mõned näited: Tõnnuvere naastukiri, Pilistvere männiharukiri, Suure-Jaani karukäpakiri, Paistu tõllakiri, Halliste tarasaiakiri, Helme kõõrukiri, Paistu põrsakiri, Pühalepa kärbsekiri jne. Neid on tõesti põnev uurida. Luule ise nii haarav pole. Räpina lumekirja juures on luuletus: „Ürgema mõtiskelud on lihtsakoelised. / Ta koob sõna kõrvale sõna, / põimib nad ühte, värvib lõimelõngaks. / Iga päev ketrab Ürgema / oma tundevokil uut kedrust. / Kolm sõna ei vanane iialgi.“ Väga tinglikult võiks öelda, et kaks kogu läbivat tegelast on Ürgema ja Taevaisa, kelle kaudu jutustatakse igasugustest asjadest, mis sageli seotud aasta-
aegadega. Tekstidesse on toodud nii Ilmaratas kui Jeeriku pasun, lendav vaip ja Atlas ning jumala silm. Luuletatud on rohkem küll Kungla rahvast, kuid ka kristlus kui kujund tundub sees olevat. Loomulikult päike, kuu, taevatähed, tuli, taimed. Üldistatvalt öeldes sobib Ürgema kui mõiste muidugi igale poole, tema ju ongi see, kelle järglased me oleme: „Täiskuu ajal tantsib Ürgema maatantsu. / Ta on maa juur, ta on emajuur. / Ta on ruutude ruut. / Ta on ruutjuur. / Ürgema laul täiskuu ajal on hällilaul.“ Samas mõjuvad kuidagi kentsakalt järgmised read, mis sisuliselt võivad ju õiged olla: „Päike ütleb oma naisele: „Sa oled mu / erksärav koduvein.“ / „Natuke magushapu,“ täiendab Ürgema. / „Vastad mu maitsele,“ lisab Päike / ja annab Ürgemale suud. / Nende veinpunased huuled janunevad / pidevalt armastuse järele.“ Taolisi tekste on teisigi. Aga küllap iga lugeja leiab sobivad värsiread üles, tore on igatahes meenutus: „Metsmaasikad kõrre otsa lükituna / on igavene lapsepõlv. / Muistemullu ja mullumuiste / tegid lapsed ikka seda. / Eesti aeg on olevtulev.“

Siim Pauklin. Ahela ots ehk jooksus inimene. Molekulaarbioloogi haridusega rakuteadlasest autor on veel avaldanud haikukogud „Aheldatud Jõgeva“( 2011) ja „Viis ürgelementi ja koer“ (2017). Tänavu ilmunud väljaandes on rohkesti vaimukaid, lausa elegantseid poeetilisi lühivorme. Mõned ütlemised: „loen arvustusi / et teada saada / mida raamatust arvan“ või „otsin elu mõtet / internetist / populaarsuse järgi“.
„Ahela ots...“ sisaldab aga nii filosoofilisi kui psühholoogilisi esseistlikke arutlusi ja interpretatsioone kui ka värssideks seatud mõtteid. Selge, et inimese olemasolu ja maailma mõtestamine huvitavad teda. Eks ta noore ja eneskindla mehena tahab meid targemaks teha, kuigi kohati tajud vanamehelikku heietamistuju ja skepsist. Raamat on täis intellektuaalseid viiteid ja vihjeid. Paljud tähelepanekud on varem juba teada, ent vajavad aeg-ajalt ülekordamist. Pauklin viitab sageli Dostojevskile ja mõtiskleb tema vaadete üle. Paistab, et ka Vana-Kreeka müütiline tegelane Sisyphos, Prometheus, samuti Nietzsche, Wittgenstein, Camus ja Goethe pakuvad talle huvi. Tegelikult tsiteerib Pauklin väga paljusid tuntumaid ja tavalisele lugejale vähem teada nimesid, kõiki loetleda ju ei jõua. Geenid kui kujund paistab samuti korralikult silma. Lause „müntide kõlina aga kuulutasime pühasõnaks“ räägib iseenda eest. Teemadeks on nii kurjus-piinamine (nt. „Pronkshärg“, „Armastus ja elektrikarjus“, „Hommikukohvist genotsiidini“) kui headus (nt. „Headuse banaalsus“), moraal, looduse käitumine ja käigud, ning inimene selle kõige keskel (nt. „Kui mitu neuronit on hing?“). Tsiteerin: „Üks inimene on teisele hunt / teine kolmandale karjane /---/ siiraid lambaid leiab harva / läbinisti hunte niisamuti/ oht hõljub alati õhus / iseennastki ära petta.“ Autori eruditsioon on kahtlemata lai, mis lisab põnevust. Lisaks vaimukus, mida alati tekstides hindan. Paratamatusse, mis inimest alati saadab, suhtub autor noore teadlase rahulikkuse ja põhjendatusega. Kes siis ei tea: „Kõik muutub ajas, miski pole jääv. Elu on liivalossi ehitamine, teades, et vihmasadu lõhub peagi selle lossi – surm teeb elu jooksul tehtud pingutused sisutühjaks. Maailm pole mitte ainult ebaõiglane ja täis kannatusi, vaid kõik see närusus saab ka liiga ruttu läbi./---/ Ka Antiik-Kreeka filosoof Herakleitos on öelnud, et sama mees ei saa astuda samasse väljaheitesse kaks korda, sest sitt pole enam sama ja mees pole enam sama.“ („Lõputu muutumine“) „Ahela ots...“ lõpeb nõnda: „Ristik tärkab mullast / pöörab kaela päikese poole / ja hakkab jänese kombel hüppama / ta lidub kõigest jõust lehvitab oma / tiibu ja tõuseb kotkana lendu / liugleb üle metsade ja laante / kuni tuul enam ei kanna / vihmast vettinud suled langevad maha / ja keha sukeldub valge vaglana / kõdunevasse mullakamarasse / seal ta uuristab oma käike / kord vihmaussi siis mullamutina / kuni talle kasvab jäme tammetüvi / ja lai võra mille okstel meeldib / sinu lastelastele turnida.“ Autor püstitab rohkesti küsimusi, aga vastamine eeldab aega, seda tal muidugi veel jätkub.

Tuuli Tolmov. Aristarkhovi meetod. Tegevus algab aastaga 2037, kui Moskva peab sõda (on see ususõda?) ja vanaldase naise kolonel Bogomolovi kätte tuuakse varemetest leitud ingliskeelne päevik. Ei teagi, kas sisu nimetada ulmeliseks või ei? Teisalt, vaevalt et täie mõistusega inimene plaanib unenäomasinat teha. Igatahes kuuluvad need 2006.a. kirjutatud märkmed ühele Afganistanist omal ajal Venemaale põgenenud mehele, psühholoogile-psühhiaatrile Aleksandr Aristarkhovile, kes on tegelenud unehalvatuse ja -häirete uurimisega. Romaani algul elab teadlane Tartus, kuid hiljem põgeneb Jekaterinburgi, sest pärib pärast ema surma seal uhke suvila. Põnevuse puudust romaanis pole. Fanaatiline uurija, pigem siiski psühhopaat, unistab kuulsusest ja koguni Nobeli auhinnast. Selle kõige nimel ei kohku ta ka patsiente tapmast. Enda meelest teeb ta kõik õigesti, kui hävitab katsealuseid-kodutuid. Tartus koguni ühe õnnetu Mihkli, seega kerkib esile teadlase tööeetika. Pole ülearune lisada, et Aleksandr, kes on algul vaadetelt ateist, valib hiljem islami tagasi. Lisaks tuleb välja, et ta isa polnudki hukkunud miiniplahvatuses, nagu Aleksandr teab ja ise unes näeb, vaid oli töötanud Talibani heaks. Seega pärib mees lisaks hinnalisele suvemajale ka verist raha. Tundeliin eksisteerib ikka ka: Eestis on mehe elukaaslaseks Maarja, kes läheb küll Hispaania kallima juurde, kuid pettub. Jekaterinburgis kihlub mees rikka ja kapriisse Elizavetaga viimase isa sunnil. Naine paljastabki lõpuks Aleksandri tegevuse. Ent nüüd pange tähele, Elizaveta osutub hiljem, aastal 2037, kolonel Bogomoloviks. Ametisse saanud ta tutvuste ja altkäemaksu toel. Temagi isa on pururikas, kuid töötab riigi heaks, mida teeb, täpselt ei öelda. Igatahes pärast Aleksandri arreteerimist nõuab FBI nn. teadlase uurimistöö materjale, et neid oma tegevuses ja inimeste mõjutamises kasutada. Tuleb välja, et tegelikult tapab Aleksandr oma katsejänesed hirmuga, raske on ju kindlaks teha, millest süda tegelikult üles ütleb: „ Enam ei tundunudki abielu Elizavetaga nii hea idee. Kuid Anatoliy oli talle juba sellise kingi teinud, et ta oli põhimõtteliselt ostetud mees. Kui ta nüüd ütleks, et ta Elizavetaga ei abiellu, võib ta endale sõbra asemel vaenlase saada. Anatoliy näeks seda ärakasutamisena, milles ta tegelikult ei eksikski. Aleksandr istus oma monitoride taha ja silmitses magavat meest. See tundus fenomenaalne, et ükski politseinik pole veel temaga rääkima tulnud. Ta oli kas geniaalne jälgede peitja või oli kohalikul politseil täiesti ükskõik. Aleksandr oli katsealusele seekord jälle LSD-d manustanud. See ei võtnud kaua, et narkojoove peale hakkaks. Aleksandr kavatses hoida teda pidevas unes ja võib-olla ka kerges halvatuses, et ta üles ei ärkaks. See oli hämmastav – värvid ja kujundid lausa tuiskasid ekraanil, moodustasid selliseid värvikompotte, mida terve mõistus poleks eales kujutleda suutnud. Mehel oli üks võimas tripp, sai Aleksandr muiates aru. Huvi pärast rõhus ta mehe hirmule ning kujutised muutusid. Kirjusus jäi samaks, aga südamelöögid kiirenesid ning vilkuvad pildid muutusid õudseks ja häirivaks. Isegi Aleksandri käsi peatus teel kohvitassi poole. See oli nii sürreaalne, nagu oleks lastemultikas muutunud õudusfilmiks, aga säilitanud oma formaadi. Pole ime, et LSD ja unehalvatus kokku ei käinud. Aleksandr üritas neid tinglikke kujundeid mõista, kuid see oli tõepoolest keeruline: värviline lihavõttejänes, seejärel irvitav pea, kust koorus vikerkaarevärvides liha ja nahka. Lillad ja sinised leegid. Tantsivad luukered. Nad moondusid, luukerede asemel olid lihtsalt laibad, kellel olid lilled silmadeks ja suuks. Aleksandr hõõrus silmi, see ajas tal endalgi pea valutama. Pildid tekitasid magajas kohutavat hirmu. Mõne minuti pärast ütles ta katsealuse süda üles, nagu neil kõigil, ja kujutised lakkasid nagu lõigatult. Aleksandr nõjatus mõtlikult tagasi ja lülitas tüütu südamemonitori välja. Suutmata ikka otsusele jõuda, kas unenägude lindistaja aitab teda või on üleliigne, vabastas ta mehe rihmadest ja juhtmetest, et laibast kiiresti lahti saada.“ Hiljem ta oma surnud patsiendid uputas. Järgnevad elupäevad veedab Aleksandr Moskva vaimuhaiglas. Teos pole eriti paks, kuid tegevust jätkub. Usun, et rahvaraamatukogude lugejad on rahul. Raamat pälvis 2016.a. „Tänapäeva“ romaanivõistlusel kolmanda koha.


RRi näitused digitaalarhiiv digar