Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20, L 12-19
Raamatuid saab tagastada Endla tn 3 E-P 7-22






 

LL-102

LÄHETUSSÕNAD
Kirjandusteoreetik Janek Kraavi väidab artiklis „Obstsöönsuse poeetika ja seksuaalsuse representatsioon I“ (Vikerkaar, 2017, nr. 3): „Kaur Kenderi juhtumi üks kultuuriteoreetiliselt viljakas aspekt oligi vahest see, et kogu kära varjus hakkab loodetavasti kujunema uus (žanri)kirjelduslik paradigma, st et nendel teemadel on võimalik kõnelda ka kirjandust ja nüüdiskunsti mõnitamata või autoreid sildistamata. Kindlasti andis mainitud juhtum tõuke näiteks transgressiivse kirjanduse teemalistele arutlustele, kuid tõstatas ka küsimuse obstsöönse ja vastiku kokkupuudetest klassikalise ilumõistmisega ning loodetavasti aitab tulevikus laiapinnalisemalt mõtestada möödunud sajandit kunstis, aga ka varasemas kultuuris aktuaalset inetuse kategooriat.“ Lisan, et konkreetne ajakirja number ongi pühendatud seksile, kus vaatluse all nii prostitutsioon, obstsöönsus kui ka porno, seda siis kultuurikontekstis.
Häid suviseid lugemisrõõme!
LOETUD RAAMATUD
Eda Ahi. Sadam. Luulekogu on täis igasuguseid motiive ja mõtteid, vaateid ja puudutusi, reisidelt kaasa võetud hetki, millest keskset on raske üles leida. Pole kahtlust, et autoril on kirjutamisaegu olnud sotsiaalne närv omal kohal. Väljenduslaad näitab aga muutumismärke, võluv „Maskiball“ (2012) on läbinisti riimiline. Tekstid on jaotatud kolme kimpu. „Finlandia“ osutab mõistagi naaberriigile, ja sadamamõtisklusi leidub kohe mitu. Üks neist, nimiluuletus, kõlab nõnda: „tulen sulle vastu, aju rakkus. / minututest minuteist on peagi / ainult leebed tunatunnid järel. / seisad kai peal, maa ja mere äärel, / pikad ripsmed tuisutuulest takkus. / kõik on järsku väga hea ja mõru. / miks? ei teagi. / äkki peaks? ei pea. / igatsuse teed on imelikud. / tikk ja takk. / sa süütad tuules tiku. / kuid su taskus idanevad tõrud.“ Selle kõrval aga nt. „Raudteejaam“ meenutab hoopis vemmalvärssi: „Helsingis on Vana Tallinn lahti / ennist oli see küll külakost, / aga nii või naa – üks mõistlik ost. / avatud veel pole küla uks, / Vana Tallinn see-eest ikka. / luks.“. „Trots“, „lugemine“, „inventuur“ on samuti   päris toredad. Muretoone kostub      luuletusest „toomingad“: „jälle puhkeb  pataljoni juures / üsna sama juhmilt  toomingaid. /---/ me ei ole enam mures, /  kuigi siiamaani leidub maid, / mis on  kurvad mis on kildudeks / mille põues  idanevad miinid / surma suurteks  mõruvõrsteks.“ Teine jagu,  „kaunakskasvamine. kirjad herneulmale“,  on põnevalt kujundirikas, küllap väga  isiklik, lisaks alltekstiga, mis viitab aja  kulgemisele, ent millegipärast ei haaranud  mind piisava jõuga kaasa. Mõjusama  teksti leian alapealkirja alt „lapsepõline“:  „herneulm, veel laante rohelokid /  kobrutavad mahejahejuunis. / küünitavad  taeva hernetokid, / kaunad aga ikka  lapsesuuni. / end neil jälle köita lasta  tahaks, / aga nüüd on teised köited  taskus. / teised köited, need ei lase  vabaks. / kes need meie taskutesse pani? -  / justkui vastu meie enda meelt. / oma  aega teenid, oma keelt – / aga kas need lõpuks välja teenid, / selgub karmis omakohtus vaid. / otsima vist jääme pimedani / lapsepõlve marrasmaasikaid.“ Pealkirjades leiduvad nimed „Ophelia“, „NF“, „Turandot“ „1812. Natalia G“, „Tiina“ peaksid kirjandushuvilisele enese eest rääkima. Kolmandast, kõige lühemast osast „moorimine“, nimetan „meie rand on minekutest lookas“. Luulekogu lõpetavad esialgu põnevalt tunduvad read, mis osutuvad lõpuks siiski suurema pingeta värssideks: „Pegasus, sa vana vapper peru, / mis meid ootab – erutus või eru? /---/ kui ma ei jaksa hoida sinu lakast / ega sinu uhkest sõnasabast, / siis sa pole viimaks muud, kui taak.“. Näiteid olen jaganud lahkelt, ega muud lisada polegi, kui et oma silm ja kõrv on kuningas!
Kristiina Ehin. Kohtumised. Luulekogu on jaotatud nelja ossa: „See ostukärukujuline maailm“, „Suurim neist kolmest“, „Vana teeb kogu aeg uuele teed“, „Mõõgateral“. Autor jätkab „Kaitsealas“ (2005) alustatud motiivide ja teemadega. Ta kaitseb, hoiatab ja meenutab ning muretseb. Muretseb keele ja maa käekäigu pärast, mõtiskleb päritolu üle: „Eesti / kust on su geenid ja kolisevad lootsikud / noodad ja nooled / põletatud paadid ja pudedad põhjaõnged?“ („Eesti“). Sarnast tonaalsust leiab ka pealkirja alt „Kas ka mina olen üks neandertallase kehaga?“. Seejuures on poetess ajatu, neid luuletusi võib lugeda kindlasti viiekümne aasta möödudes. Ehini luule märksõnadeks, küll väga kokkuvõtvalt, on kindlasti nii naised, mehed kui lapsed, aga ka poliitika ja aina küpsev elumärkamisoskus ning ilmavaade. Autor hoiatab kujundite kaudu, et maailma valitsevad raha ja omakasu. Teatab, et müra ja autod ei anna enam rahu. Ülimaks peab aga sõprust..., mitte armastust! Kõik moodne ja uhke pole ta meelest ilmtingimata ilus. Paratamatus, seda küll, lisan lugejana juurde! Teadke, et kohtumised toimuvad põhiliselt Lõuna-Eestis.
Esimene jagu kaitseb kõige jõulisemalt endist ja oma, kordumatut ja hingekriipivat, sest „ostukärukujuline maailm“ ei hooli millestki, mida ei saa rahalises väärtuses hinnata. „Sinu vanaema ei teadnud / mis asi on ingver / Minu vanaisa ei teadnud / mis on spagetid / Mis niidipesa see on? / küsis ta pettunult ja lükkas taldriku kõrvale / Spagetid jäid taldrikule / ja ingveritee joomata / Liiga võõras maitse / et vanuigi veel harjuda“ („Sinu vanaema ei teadnud“). Nii tahaks lausa kahe kujundi kaudu üldistada, et kõike, mida meile n-ö. helgel meelel pakutakse, ei pruugi inimesed omaks võtta. Ei jää muud üle kui nõustuda, et kõige uue ülistamine on ületanud piirid. Seesama vanaema ei julgenud jahu abipakke kasutada, sest neile on peale kirjutatud ebameeldiv ja võõras sõna - surmjölkskaka! Luuletus „Tõelusetund“ jätkab valusalt: „Teesklusetund / Meil on vaja see mets maha võtta / Teha lageraiet / Laane talu maadel / Asfalteerida / Sõita lendorava pesapaigast / teerulliga üle“..., ent lugege edasi juba ise. Järgneb keelehool: „Otsides sõnu / omakeelseid sõnu / siin Euroopa ääremaal / kus moodsam oleks armastada võõras keeles / targem lugeda kirjutada õppida lõpetada ülikool / suuremas keeles / ja mõistlik oleks võtta seda kõike mänguliselt“ („Otsides sõnu“). Nagu raske rusikalöök mõjub luuletus „Matiseis“, kus autor meenutab, et tudeng soovinud kirjutada arvestustöö inglise keeles..., sest nii olevat loomulikum! Eks me oleme kõik vist juba tunnetanud, et „eesti keele küüru nüpeldab inglise keele kupjapiits“, ent autor ei unusta lisada, et eestlased talitavad tihti samamoodi võru keelt hinnates. Ohtu aimavas tekstis „Miks iiri keelt nii vähe räägitakse?“, vastab hallipäine daam, et sõnad ja väljendid tunduvad inglise keeles õigemad ja moodsamad. Kuidas saab üks keel korraga ebamoodsaks muutuda, küsib autor? On, mille üle mõelda, ja tõsiselt mõelda. Tegelikult õhkub üle „Kohtumiste“ mure ja hool Eesti ja meie maa tuleviku või saatuse pärast, ning see peaks suurt hulka lugejaid ometigi huvitama. Lugege kas või luuletust „Die` linnas“! Ehin pole minu arvates uue vastane, vaid üritab kaitsta head ja oma, mis meile veel jäänud. Neljas jagu kannabki pealkirja „Vana teeb kogu aeg uuele teed“.
Ehin valitud suunast palju kõrvale ei astu, ka siis mitte, kui mõtiskleb rännuteedest. Peaaegu iga rida „Kohtumistes“ puudutab mind, ja ma tean, miks. Peaasi, et ise tean, teistel on omad teadmised ja vaated. On asju, mida tuleb pidevalt meelde tuletada, kas või küsimust, kes sa õigupoolest oled?
Olles ühtaegu aastatelt noor ja natuke juba ka vana, mõtleb poetess elu tähendusele juba kogenu tarkusega: „Elu on õhuke / lühike / tohutult rahutu... / Üks kaalutaolek / üks rüselus kärbseseene all / üks riigireetmine / suuandmine / annab sellele kaalu / paneb märgi maha / ja piir põrub paika / Need kes tahavad / leiavad teineteist / ka pärast leinaminutit / ka pärast lunastussuudlust“ („Sünktumedad varjud“). Midagi sarnast kirjutas kunagi ka Anna Haava lühikeses luuletuses „Kas see siis oligi elu?“.
Kui küsisin festivalil „HEADREAD“ hollandi noorelt kirjanikult Joost de Vrieselt, millest tema eakaaslased-kaasmaalased kirjutavad, sain vastuse – ikka identiteedist!
Bernard Kangro. Igatsetud maa. Raamatu esimene trükk ilmus 1949. a. paguluses. Taolisi, natuke vanaaegseid maaelulugusid, ent ometigi sügava sisu ja hea keelekasutusega romaane enam arvatavasti ei kirjutata. Tegevus toimub 19. sajandi lõpukümnendi Võrumaal (autor on sündinud Urvaste kihelkonnas), kus taluelu ja eestlaste lõputut igatsust oma maatüki järele on kirjeldatud tõesti haaravalt. Maarahva käekäigust ja lootustest on kirjutanud vist kõik meie klassikud, sest ammuks me linlasteks „muutusime“.
Kangro teos kuulub kindlasti väärtkirjanduse hulka, ent kui uuriks sügavuti alateemasid, tegelaste eluvaateid ja mõtteid ning käitumist, siis jääb mulje, et autorit on mõjutanud Tammsaare. See aga ei muuda romaani mõjusust mingilgi moel, kuigi mõnel lugejal võib tekkida mõte küsida, keda veel huvitab maameeste lihtne ja töörikas elamisviis? Seemnekülv, loomad, karjapoiste elu-olu? Jah, igavikuliselt mõjuvad veel kerge melanhooliaga vaadeldud pühad, nii jaanipäev kui ka suvisted.
Romaan algab sissejuhatavalt 1840ndatel toimunud Lõuna-Eesti talupoegade rahutuste kirjeldusega, kus keskseks kujuneb vastuhakk Pühajärve mõisas 1841. a. Oli aeg, mil maarahva üle võimutsesid baltisaksa mõisnik ja vene soldatid korraga. Nii toimus ka Teise maailmasõja aegu, kui Eestis määrasid seadusi kord ühed, siis teised. Viimaks jäi võit venelastele, Kangro pidi aga Rootsi põgenema.
 Raamatu proloog on karm, toonased vastuhakkajate  juhid läbivad peksjate kadalipu, üks peremees,  Orjaku oma, saadetakse Siberisse. Teine, Tuule  peremees, Riia vangimajja. „Igatsetud maa“  tegelasteks saavad aga rahutustes osalenute  lapselapsed. Sissejuhatavast peatükist lühike katke  eestlasi iseloomustavast soovist: „Jah, kartulid,  neetud kartulid! Vanasti, kui neid veel polnud, sai  sügisel aegsamalt oma põllulapi juurde. Nüüd songi  paljaste kätega mõisa mulda hommikust õhtuni,  terve sügis läbi, kuni maa külmub. Milleks see  abitegu siis läheb? Miks neid talviseid päevi suvel  kätte nõutakse? – Kartulite pärast! Viha väikeste  valgete mugulate vastu tõuseb. Oleksid nad kivid,  pilluks laiali! Aga näljased kõhud kisuvad selle mõtte  juures kokku. Korja taskud neid neetud maaubinaid  täis ja küpseta reheahjus. Vee kisub suhu, sülita põrandale nii palju kui tahad. Kui oleks nii, et mõisa ei oleks. Ainult kartulid võiksid olla ja suur reheahi täis tuliseid süsi. Ja saja, parem tuhande versta pääl poleks ühtegi saksa. Elaks nagu omal maal ja sügisel oleks salvedes nii palju vilja, et uue põimuni lahedasti võtta. Laiad puhtad leivapätsid laudil reas, päält natuke pruunid, äärtest lõhki. Murra, millal eales tahad, söö nii palju kui süda kutsub. Puhast leiba, iga jumala päev!“ Kes meist tänapäeval enam leivast unistab? Mitte keegi. Ja sügisene kohustuslik kartulite noppimine ämma juures või kolhoosis on möödunud mure, vaid Valdur Mikita meenutab veel kunagisi seakartuleid...
„Igatsetud maa“ muudab põnevaks armastuskolmnurk, mis lõpeb traagiliselt. Kas ühe osalise surm saabub teadlikult või kogemata lastud kuulist, jääb selgusetuks, nagu ei suuda hinnata oma teguviisi meespeategelane Margus Päiv isegi. Ta ei tea, kuidas juhtub, et tema kõrval seisev naine jahipüssist langeb. Nii pääseb mees ka karistusest, sest sulane tunnistab Marguse kasuks.
Noor mees on õppinud küll rätsepaametit, ent igatsus pöörduda tagasi esivanematele kuulunud Tuule tallu jääb kättesaamatuks. Seal elavad juba teised. Nende teiste hulka kuulub ka tema noorpõlve kiindumus Elli, kes küll vastab armastusele, aga tüdruku isale Margus ei meeldi. Elli läheb kodukandist minema, suure ja laia maailmaga tutvuma. Ta sümboliseerib kahtlemata toona vaikselt tärkama hakkavat naiste otsustatavust ning vabadusiha. Elli rändabki mõnda aega ilmas ringi, ent pöördub lõpuks koju tagasi. Margus on aga vahepeal abiellunud endast vanema Eevaga, kes saab kaasavaraks raha, nii et ostetakse Orjaku talu, mis pole küll nõnda südamelähedane ega jõukas, kui enne mässu tema suguvõsale kuulunud Tuule. Külarahva varanduslikule ebavõrdsusele on autor päris palju lehekülgi pühendanud. Ja nagu tavaks, toimub eesti meeste põhiline ärplemine ikka kõrtsis, õlletoop käes. Otsitakse vastust küsimusele, kes on peremees, kes rentnik, kes rikkam, kes viletsam. See on ju igivana arutlusaine. Vaesema rahva hulgast kerkivad esile väga huvitavad kõrvaltegelased: veel 1841. a. sündmusi mäletav vanamees Mangu, kes loodab kogu elu vaba maad leida, ent sureb kodutuna soosaarel. Saunamees Koobakene, kes arvab, et oma maatükk vabastab ta põlualuse seisusest. Siis veel vigase jalaga sulane Vidrik ja õpihimuline karjapoiss Jass. Just kaks viimast leinavad mahalastud perenaist Eevat tõeliselt, sest see olnud nende vastu hea ja õiglane. Külasant Jukupoeg, kes kirjutab värsse ja unistab Kihvakaania-maast, on ehk liigagi selgelt Juhan Liivi sarnane ja võinuks teosest välja jääda. Kui vana vallakirjutaja ja aatemees Teoviil ameti maha paneb, ostab temagi vastu naise tahtmist talu: „Jah, maad, oma maad on ta igatsenud kogu selle aja, mis ta tagasi mäletab. See igatsus on nii vana, see on kindlasti vanem kui ta ise. Juba siis, kui Riias maad otsimas käidi, Vihanurme sõja ajal, juba siis mõtles ta poisikesena ühes, mis teised mõtlesid. Nüüd oli maa käes, mille pärast vanasti inimesi oli poolsurnuks pekstud. Nüüd oli see viimaks temalgi käes, mida ta kogu aja teistele soovitanud. Mis ta veel tahtis, kui ta nüüd õnnelik polnud?“
Romaanis kasutab autor ka üht oma meeliskujundit sinised mesilased.
„Igatsetud maal“ on ka järg „Kuma taevarannal“ (1950), kus tutvustatakse samade tegelaste edasist elukäiku ja tegevust 1905. a. Kangro kavatsenud kirjutada ka kolmanda osa, pealkirjaks „Jääminek“, mis pidi käsitlema Vabadussõda, aga pooleli see jäänud.
Anna-Maria Penu. Eesti veri. Lisa naiste lugemislauale. Eelistatavalt feministidele. Niisugustel raamatutel on igas keeles sõsaraid. Epiloogis seisab lause: „Emigreerumine võrdub kujutlusvõimes abikaasa petmisega ning saab seetõttu samuti tuliselt hukka mõistetud.“ Kes soovib, võib siit otsida mingit allegooriat, sest autor on elanud pikalt välismaal.
 Kui üks naine on eluga hädas, siis on üks võimalik  viis sellest üle saada raamatut kirjutades või siis  panna oma  mured päevikusse ning avaldada. Ikkagi  jagatud mure! Peategelane, Eeva Ligi nimeks,  tundub olevat ennast otsiv naine, nagu  nooremapoolsed suguõed enamasti, kuid  eluvaadetelt siiski pigem nõudlik feminist. Naised  peavad ju seisma mõnikord dilemma ees, kas  abielluda või teha karjääri. Romaan sisaldab palju  lehekülgi arutelusid armastuse ja poliitika  (neoliberalismi) teemal, kuid need mõtted on  trafaretsed ning kuidagi kunstlikud, ehkki enda  arvates kuulutab Eeva vaid tõde. Ta eitab kapitalismi,  propageerib sotsialismi ja võrdsuse ideed. Toetab,  nagu üks korralik sotsiaaldemokraat kunagi, inimeste õigusi ja vabadusi, esialgu küll sõnades. Tegelikult mõtleb hoopis iseendale. Eeva mõistab, et tema hingeseisund nõuab eelkõige vaimsust, ta tahaks kunstiga tegelda. Elitaarseid ja tuntud kultuurinimesid leidub tekstis üksjagu. Eeva eelistaks olla revolutsionäär. Ma mõistagi ei tea, kui palju on Anna-Maria Penu ise oma belletristilises raamatus sees, küllap teadjam mingeid fakte ja suundumisi leiaks.
Jätnud abikaasa, ent pidevalt siiski Temale mõeldes, elab Eeva (mõistagi on ta ilus) koos hea välimusega Frankiga. Jääb lapseootele, kuid otsustab, et ei soovi järeltulijat. See seondub minu arusaamist pidi personaalse vabaduse nõudega, mis väheneks lapse sünniga. Asjasse sekkub meditsiin, algav elu kaob. Kõik see aga maksab..., eurosid! Mees on kurb ja pettunud, ega romaani lõppedes päris täpselt aru saagi, kas nende teed viivad lahku või jääb suhe alles. Mees eelistab lihtsat elu. Eeva esimene abielu oli aga jõukapoolne, naine ise, nagu juba öeldud, mingit karjääri pole teinud. Juhutöödest elatuva Eeva ainsaks ametiks on sel ajal poliitikust emale kõnede kirjutamine. Kui aga „Postimees“ saab abordist teada, lõpetab parteijuhist ema tütrega töösuhte. Tsiteerin: „“Armastus“. Mu ema hääl kajas Maarjamaa Vasaku Vaimu viimasel kongressil nagu Mäe Krõõda hele jaal. Kolm esimest rida olid tihedalt täis hallipäiseid, ülikonnas, rögisevaid ja pidevalt nina nuuskavaid härrasmehi, professor Taageperagi nende seas, kes jäid teda kuuldes kohe vakka. Orgaanilisi häälitsusi pole sugugi kerge kontrollida. Eriti teatud vanusesse jõudes. Kuid kuna inimaju töötleb naisehäält põhjalikumalt kui mehe oma, siis polnud neil sinna midagi parata. Marie Ligi ignoreerimine oleks veel suuremat pingutust nõudnud, nii et nad lasid end sellel heledal jaalel õdusalt kaasa vedada. Ülejäänud kohad hõivasid apaatse olekuga hipsterid, kelle tagaajus pulseeris teadmine, et väljaspool seda saali peavad nad vaikselt, aga kindlalt hakkama teed andma muppidele, kelle poliitilised eelistused olid õnneks siiski alles lapsekingades. See andis hipsteritele esiplaanil figureerimiseks veel pisut aega. Tooliridade äärealadele jäävatel kohtadel istusid endised suurpankurid, neid oli täpselt neli, ning kakskümmend Linnateatri näitlejat, kelle pealavastaja Mutter oli ühtlasi parteisekretär ja neile osalemist soojalt soovitanud. Kultuskirjanikud, neid oli kaheksa, äraoleva ilmega ning võimatute mustritega särke kandvad noormehed ning tätoveeringutega, siniseks värvitud ja rastapatsideks punutud juustega neiud võtsid koha sisse keskmistel toolidel, samal ajal kui prillidega oivikud, nende seas ka Zeineb, küürutasid tagareas, üks silm parteiliidril ja teine mobiiltelefonil. Tänu neile jõudis toimuv sotsiaalmeedia kaudu paljudele huvilistele enne kohale, kui esirinnas istuvatele vanameestele. Maarjamaa Vasaku Vaimu ridades polnud aga ainsatki rangete moereeglite kohaselt üles löödud, kallites firmarõivastes neidu ega noormeest, keda võis kümnete kaupa leida pealinna tänavatel, kohvikutes, kontorites, kaubanduskeskustes. Nende puudumine oli üks kestvatest lahendamata probleemidest. Need noored rääkisid ainult rahast.“ Tekst jätkub leheküljel 120.
Eesti suhtes on noor 35aastane daam muidugi irooniline, näiteks peaministri nimi on Vamps ja sünoptikul, kes ei suuda ilma ennustada, Taimi Viljak... Vampsi (Valge Eesti Neoliberaalne Erakond) perioodi kohta leian lause: „Ja nõnda, aeglaselt, aga kindlalt, murdis tegelikult juba ammu lahtisest uksest sisse ajastu, mida paljud veel aastaid irooniliselt kuldseks nimetasid. Sest rääkimine on hõbe, kuid vaikimine kuld.“. Ulmelist märkan ka, meie lennujaamas peab läbima enne pardale pääsemist rahvastikuregistri kontrollosakonna, ja kui oled naiskodanik, kel aastaid alla 43, ei tohi sa ära sõita. Tuleb lapsi sünnitada! Ma muidugi mõistan autori irooniat EKRE nimelise erakonna vastu, aga konkreetses kontekstis on see üsna mage, samas naistel on õigus mässata, kui mehed räägivad mingitest kohustustest. Eeva toetab ka Mustamäel elava otsusekindla moslemitüdruku Zeinebi püüdlusi.
Karl-Martin Sinijärv. KMSX: kuidas öelda. KMS on teada-tuntud sõnahüpitaja ja võib-olla koguni žonglöör sel alal... Näiteks tasub väljend virtuaalsirvilauad meelde jätta (ei meenu, et seda varem oleks luules kasutatud), ja ega ütlemist univärkjalt või nimisõna iluviiner pole ka paha kuulata, nõnda kui ütlust südames seksikas kuunastik. Muidugi on kogus n-ö. uussõnu enamgi. Ent natuke ka sisust, ehkki huvilisel tuleks ikka ise luulekogu kätte võtta, sest KMSi tekstide mõte on suuresti seotud tema ütlemisvõtetega, mis tekitavad omaette sõnamängulise väärtuse, isegi siis, kui tajud tegelikult tõsidust: „ikkagi tooda ja looda / vaikuseks valmistu / värviline ja võluv / on metakalmistu“. Pealegi annab poeet kenasti teada oma loojakreedost, mida ei suuda üks surelik luuletutvustaja iial piisava täpsusega ümber jutustada: „Sa pista laulu sisse hing / ja tuliründ ja rütmid ning / üks väike kurikaval kratt. / Sa hoia ikka kõrgel latt, / et lati all saaks karelda / ja maailm, see saaks paremaks.“ („Tao-tao“).
Luulekogu esimene sõnaline lehekülg on tihedalt täis tikitud üht tähenduslikku lausekest, millest tsiteerin esimese rea: „meid on miljon meil on miljard meid on miljon meil on miljard meid“, ja nii pikalt pisikeste ja konkreetsete sõnade kordamisega lõpuni välja. On parafraase, nt. „ühte rauda taguda küll tahaks / mis kui vereaine südamest“, „miks, pärgli päralt, vaimust vaevat vaim / praevardas härgi keerutama pidi?“. Nagu luules ikka, leidub palju isiklikku, nt. „Peas veidi logiseb täna“, „Sõber, tule, sinu õla najal tahan nutta“ jt. Peatükk „Poliitilisi poeeze 2013“ moodustab omaette kimbu tähelepanekuid, milles vihjeid loojategevusele, aga ka vaateid endasse. Mulle sümpatiseerivad sellest alajaost read: „Ka löömatult ilusad tüdrukud väsivad ükskord. / Baarikapist kaob konjak, käest elu, latritest ruunastik. / Päevast saab öö, mõttest mõlk, Cambridge´ist Oxford. / Sahinal sebib su südames seksikas kuunastik.“ Järgneb rubriik „Sureliku Muuga Revisited“, mis minu arust sisaldab 16 luuletust ja mõjub kohati kriitilisirooniliselt, kohati nukraltki, aga igati vahvalt: „Arvajaid jätkub ja säutsujaid jagub. / Teadjaid on teadagi vähem. / Mõnel on nägu ja mõnel on magu, / mõnel on hääl kisast kähe. / Kõigil on alati midagi öelda, / paljudel isegi karjuda. / Mõelda vaid - - lubatud on ju ka mõelda. / Sellega võikski nüüd harjuda.“ („On lubatud“). Siinkohal meenutan, et luulekogu „Sureliku muuga“ ilmus 2012. Melanhoolia nooti tajun tekstides „Sõpru kohtab“, „Üks teine“. Siis leian väikese alajaotuse „Küsimusi“, kus KMS esitab kuus lühimõtet ja lõpetab need küsilausega, kuid neid lugege ise! Pikemad luuletused-jutukesed leiab pealkirja alt „Porral oltõ“. Nendes on selgelt näha tallinlasest autori pilku kodulinnale, mida ääristavad KMSi eluloolised seigad. Näiteks meenutab poeet, kuidas ta oma lapsepõlvekodu aknast Niguliste põlemist vaatas või siis pätipoiste küüsi sattus. Lõpetangi katkega selle jaotuse viimasest tekstist „h“, lootuses, et olen tsiteerimisega lugejas piisavalt huvi tekitanud: „kakskümmend aastat tagasi klassiekskursiooni lõppedes / peatus estonia ees ja tulekustuti sildil / sääl lõõtsukse hatuses nukas säras imeilus kiri / porral oltõ“.
KMS kuulub nende kirjanike hulka, kes ei armasta sisukorda, mina aga vajanuks seda pealkirjade täpsustamiseks küll.
 


 digitaalarhiiv digar