Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20, L 12-19
Raamatuid saab tagastada Endla tn 3 E-P 7-22






 

LL-101

LÄHETUSLAUSED
Kevad on käes! Sõnad ja laused peavad natuke ootama ja puhkama, sest me aeg kulub nüüd füüsilise energia ammutamiseks. Kohal on ka võililled, kelle kohta on luuletaja Kaur Riismaa kirjutanud nõnda: “Võilille seemnel on päikesepuri, / läbi mõõtmatuna näiva ruumi, / läbi sireliudukogude / ja kuuvalguse supernoova / on ta jõudnud pärale.“
Minultki on küsitud arvamust Kaur Kenderi tegevuse ja käitumise kohta. Ma eelistan vaikida, küll aga tsiteerin kirjandusteadlase Sirje Oleski delikaatse lause: „Küsimus on nn vaba sõna kaitsmises, kus minu meelest nii Kivisildnik kui ka Kender on lihtsalt ära kasutanud „vaba kirjasõna kaitsjaid“, et endale reklaami teha.“ (Looming, nr. 4, 2017).
Unustagem kõik halb ning halvav ja vaadakem ikka päikese poole! Ehk aitab...
LOETUD RAAMATUD
Jaak Jõerüüt. On nagu on. Need meenutused on esitatud küsimuste ja vastuste  vormis. Algul tundub, et Aita Kivi küsimustik polegi  eriti oluline, sest Jõerüüdi üleminekud teemalt  teisele  toimuvad sujuvalt, aga mida rohkem  keskendutakse poliitikale ja diplomaatiale, seda  vajalikumad arupärimised tunduvad. Harva, kui saad  eluloolistele lugudele kogu teksti ulatuses kaasa  mõelda. Enamasti ju nõustud öelduga või kehitad  õlgu, ent Jõerüüt lihtsalt „sunnib“ lugejat oma  mõtteid, kogemusi, teadmisi, maailmavaadet,  eluhoiakuid mälust üles otsima ja võrdlema tema  omadega. Võimalik, et see tuleneb põlvkondlikust  lähedusest, aga minu arvates peaksid kirjaniku  vastused resoneerima paljude inimeste  elujälgimislaadiga. Mis eeldab, et sa pead olema  huvitatud maailma keerulisest kulgemisest. Jõerüüdi kui kirjaniku keel on täpne. Jõerüüdi kui diplomaadi pilk on selge. Lapsepõlvemured ja hilisem aeg on sõnastatud haaravalt. Jõerüüt on, nagu ikka, delikaatne, jätab minu meelest palju võimalikke nimesid ja asju nimetamata. Teadagi, diplomaatiline tarkus! Ka ei kasuta ta ajakirjanduslikke või elulugudes silma hakkavaid trafaretseid motiive, väljendeid, lauseid, osutusi. Siiski, mõne lõpupoole leiab, kui poliitikuametist kirjutab. Oma seisukohti ja häirivaid nähtusi kirjeldab ta kujundliku osavusega. Nii lausub ta üleüldise kirjutamismaania kohta: „Kirjutatud sõna lendab linnades ringi nagu Sahara liiv, matab silmad ja ummistab nahapoorid, nii et jääb üle vaid õhku ahmida ja lugejatele kaasa tunda. See on nõiaring – globaalne tekstimass hakkas paisuma, kuni ärritatud lugejad, kes ei jaksanud enam lugeda, istusid teisele toolile, kirjutajate kõrvale ning hakkasid ise lauseid vorpima.“ Jõerüüt tõdeb, et süüdimatu netiavarus ja ka traditsiooniliste raamatute maailm on täis asjakesi, mis on äravahetamiseni sarnased ning mille vaimne eluiga on lühike nagu äädikakärbsel. Olgu öeldud, et „On nagu on“ sisaldab arvukalt ütlemisi ja tähelepanekuid, mida ei jõua, kuigi tahaks tsiteerida.
Igatahes annab Jõerüüt teada ühest soovist, mida nimetab isegi igatsuseks, leida lahendus või seletus muret tekitavatele juhtumitele. Kuidas aidata näiteks liblikat, kelle tiiva külge on kleepunud kruusatükk? Sellega lennata polnud võimalik, aga eemaldades oleks rebenenud liblika tiib. Taolise reaalse dilemma ees seisnud ta nooruses, aga küllap poliitika ja diplomaatia on pakkunud sarnaseid hetki pidevalt. Lubades endale ühe isikliku kõrvalepõike, lisan, et Jaak Jõerüüt sobinuks suurepäraselt meie seniste presidentide sekka. Tutvumine tema suguvõsa saatuse ja esivanemate käekäiguga lisab arvamusele vaid kindlustunnet.
Viienda põlve tallinlasena tunneb Jõerüüt oma linna, tõsi, igat sorti elamiseks määratud „mäed“ tekitavad temas trotsi. Siinsamas pean sobivaks lisada kirjaniku arusaama eesti keelest, mis on ju kirjarahva põhiline töövahend (mis proosaline väljend): “Tänased nooremad inimesed ei tea või ei mäleta, milline äge võitlus käis Eestis eesti keele loomuliku asendi taastamise nimel veerand sajandit tagasi. Siis oli häda tajumine hämmastavalt üldine ja ühtne. Äritegelased ning osa poliitikutest ja ametnikest räägivad ja ilmselt osa nendest ka mõtlevad nüüd nii, et kui on palju raha, siis see hoiab rahva koos, ükskõik mis keeles. Ma hoiatan – ei hoia koos! Oma keele, kultuuri ja ajaloo asendajaks identiteedivallas ei saa raha mitte kunagi, hakaku või kõikide Eesti saarte puurkaevudest homme naftat purskama.“ Ja kui juba endaks jäämisel kui ohuteemal sai peatutud, siis käsib minu enesetunne vahendada veel ühe tähendusliku mõtte: „Läänelik multikulti on see ohtlik nähtus, milles tunneme hirmutavalt palju ära sarnasust sovetliku rahvaste sulatuskatlaga, olematu „nõukogude kultuuri“ sepikojaga.“ Eks pikad ja keerulised tööaastad on midagi õpetanud. Üht isikupärast seika, nimelt on Jõerüüt kohvikute inimene, on ta varemgi oma vestlustes maininud: „Mulle on kohvik nähtus, mis erineb pubidest, kõrtsidest, baaridest, restoranidest mitte seepärast, et ukse kohal on erinev silt, vaid stiililiselt ja tunnetuslikult. Seletada seletamatut on raske.“ Võib-olla algas kõik kunagi ammu, nn. hipistumise ajal, kui „Pegasus“ muutus peaaegu koduks, lisan raamatut lugenuna juurde. „On nagu on“ peaks pakkuma kõigile püsiva lugemiselamuse.
Mart Kangur. Liivini lahti. Mulle on varasemad Kangru luulekogud („Kuldne põli“, 2009 ja „Kõrgusekartus“, 2015) üsnagi meeldinud, sedapuhku samamoodi, ainult et just nimiluuletus „tahaks eesti“, mille eest autor pälvis 2016. a. Juhan Liivi luuleauhinna, mõjub liiga paisutatult. Ent ju see on teadlik „hoop“ lugejale, muidu jääks sõnum ehk teadvustamata. Kangur jagab teisteski tekstides rahvuslikkusele mõeldes väikseid nükkeid ja mükse, kuid mõõdukamalt. Tajun, et eesti kultuur ongi luulekogu üks kesksemaid märksõnu, kohe märkan ka tuttavat parafraasi: „kuulen sõna kultuur / ja käsi sirutub / ja jalg sirutub“. Pealkiri pole juhuslik, Liivi ja teistegi autorite ümbersõnastusi tuleb rohkem ette. Teame ju, et Liivile kuulub rida „ilus ta ei ole“, mis käib Eesti kohta („üks elu, ripakul“). Järgnev kinnitab samuti eelöeldut: „süda sina / tunned valu / räägi mulle / mis ta teeb / kust ta tuleb / kuhu läheb / miks kõik külmetab / ja keeb / öö ei ole / päev ei ole / suurem neist / on kukeke / süda sina / tunned valu / murrab tüki minule“ (siin paistab leiduvat ka Ernst Ennot). Sõnaga toimetamise oskus on Kangrul käes, lisaks kasutab ta sõna kui kindla tähendusega mõistet paljudes luuletustes otseselt: nt. „tere tulemast sõna“, „ja juba ongi pime“, „mul on tunne“, „lahtiütlematu sõna“, „luuletaja ülbus“, „õnnest otse õnnetusse“. Viimasest tsiteerin lõpuread: “sõna / ilma lause ja tekstita / süda / ilma kopsu ja maksata / õnnest otse õnnetusse / mis elu see on / mis imelik surm“. Muidugi leidub puhast sõnamängu: „olen rabe / ja laisk aga / rabelais`d raisk / kokku ei tule“. Ja siis ängi, temast pole pääsu, kuigi see pole päris Liivi valulisus ja piin: nt. „nii naljakas“, üks elu, ripakil“, „sina oled elu“. Edasi: „- kuhu oh kuhu / sa valasid / oma südamevere? / - üks hüvasti / oli ja / paar tere“. Viimases oleks nagu vihje Anna Haavale!? Elu ise kuulub olulise filosoofilise kategooriana enamasti kõigi paremate poeetide-poetesside sõnumitesse: nt. „elu sa ei“, „elu jookseb“, „alati teha ainult olulist“. Lõpetuseks: „teile kes te seisate / eesti kultuuri / puhtuse eest / mina olen / eesti kultuur / ja ma olen / must“. Suure üldistusena võib öelda, et üle „Liivini lahti“ sirutub karge sotsiaalne tundelaad, mida võiks sõnastada ka teisiti: mure Eesti pärast. Kuigi argiirooniline „kellele iseseisvus“ ei sobitu minu meelest ideaalselt teiste sekka. Samas tekst osutab meie tegelikkusele, mis on ometi ju tervik. Lugege ja mõelge kaasa, katsugem autorit ikka mõista!
Kalju Kruusa. Ühe inimese elu (pooleli). Valitud luuletuste kogu, kus iga tekst on täpselt dateeritud, s.t. et kirjas on aasta, kuupäev ja kohtki. See viimane aitab luuletuste mõistmisele tõesti natukene kaasa. Ainult, kas peab ikka käänama Tartussa, Tallinnassa, Tsitressa jne. Eks õ asemel y kasutamine ja sõna lõpus kk (nt. surelikk) või siis raskemini taibatav sõnakene nuancsikam natuke häirivad, ent lõpuks harjub kõigega, ka isevärki sõnade ja värsiridadega. Murdeline vikasti (vikat) muudab aga meele hellaks..., pealegi armastavat autor väga heina niita. Küllap kuulub Kruusa kui kirjaniku eesmärkide hulka ka isemoodi sõnadega sehkendamine ja nende kogumine! Kõik tekstid polegi tegelikult selgelt luuletused, on proosaluulet ja mõne ristin koguni lühijutuks. Võõramaised väljendid ja kirjamärgid kuuluvad samuti Kruusa loomingu juurde, nt. prantsuse, kreeka, vene, inglise, hiina, jaapani, ehk mõnest keelest veel. Vahel mõtledki, kumb on olulisem ühe või teise (värsi)rea puhul, kas sisu või vorm. On, kuidas on, aga Kruusa looming on hakanud mulle üha rohkem sümpatiseerima, kuigi paljusid tekste olen juba varem mitu korda lugenud. Meeldetuletuseks: Kruusa on varem avaldanud „Meeleolu“ (1999), „Treffamisi“ (2004), „Pilvedgi mindgi liigutavadgi“ (2008), „Tühhja“ (2010), „ing.veri.tee“ (2013) „Äädikkärbsed“ (2015).
Koondkogu üks kesksemaid märksõnu on loodus. Autori meelest võib täieline elu olla lihtne, kusagil maal, paljajalu, teelehed taldade all. Kruusal jätkub tähelepanu merele, pilvedele, rohule. Kogumiku esimene tekst „Kederluud upuvad heinasse“ mõjub sissejuhatusena hubaselt ja koduselt. Peagi märkan võluvat võrdlust “jygi kui pikk paar sametpükse“, ja siis ootab pealkiri “Mu elu on mustikas“. „Odrakaraski“ õpetlik iva peaks küll igale lugejale meeldima. Nõnda kui fantaasiaküllane proosalugu „Narita lennujaamas“ , mis näitab, et iga paik võib loojat inspireerida. Mõnusa ning täpse tunde jätab „Tänasida toimetusi“. Kruusa on niisiis kirjutanud nii talvekülmast ja sügislilledest, eksistentsist ja elu pidepunktidest kui ka igat sorti assotsiatsioonidest, teadvusevoolust. Tuleb ette targutamist ning imetlemist. Kirjutatud on peaaegu kõigest, mis mahub ühe tähelepaneliku silmaga inimese elu sisse. Lisaks intellektuaalselt mänglevatele luuletustele tajub Kruusa inimlast puudutavat raskemeelsust, kurbust, kuid need tunded on kirjutatud rahulikult võetavateks. Kruusal on suur kujutlusvõime ja kõrge, või on parem öelda, võrratu kirjeldamistabavus. Eks ta on ju ka enda sõnutsi keskea künnisel või isegi sammu võrra seda ületanud. Tundub, et nooremana hoomab ta rohkem erinevusi, hiljem seoseid. Reisijana uudishimutseb, nagu tavaline inimenegi. Seejuures võib hetk olla tema jaoks sama pikk ja tähenduslik kui päev, aasta, elu. Üks mõte: „Sündisin / ja surusin käe rusikasse. / Kui ta avasin, olid sinna sisse muljut / saatusejooned. / Vyi hoopis saatusejooned / peente niitidena / mu pihu rusikasse krousisid.“ („Sündisin“)
Luulekogu lõpus ilmneb, et Kruusa on kirjutanud ka sotsiaalsema mündiga ridu, nt. „Armastusavaldus elule (ainult surmakaudne)“, „Vere saunas“, „Mida sa oled teinud“ jt. Paaril korral ütleb üsna ülbelt vabariigi kohta, nt. „Läksin mitte eriti lootusrikkalt“.
Rahvaraamatukogu lugejatele mõeldes tsiteerin: „Tuult ei ole. Pilvi ei ole. Käes on heinakuu / lypunädal. Oh kui hooletu mühaklikkus / erksavärviliste lillede! – kuid ma leinaku, /et mul ei ole muud kaaslast kui reetlik rikkus / Lypuks sai ratta käima. Talle täishoo sisse. / Oh päeva ei kujuta enam taevasineta; / kärtsud värvid klähvivad teekäijat ja sisse / löövad hambad! –naasvat norutunnet ei mineta. / Yhtuvalgus käib käpuli. Ei malda magada - / ööd on paksud kui toomingamarjased huuled. / Kyike on priskelt käes! – kuid kahjuks ei saa jagada / kalligagi; kui prooviksin, ei tea, kas kuuled“ („Solo“). Ärge peljake lugemisvaeva, kui kõiki ka ei loe, siis mõne, mis teie närvikest puudutab, leiate kindlasti!
Risto Laur. Tulemuusika. Veemuusika. Ütlen kohe alguses ära, et romaanid (kokku 484 lk.) nõudnuksid tugevamat keeletoimetajat, sõnarägastik on ikka väga paks, lisaks võinuks raamat olla tublisti lühem.
Pealkirjad viitavad barokiajastu saksa helilooja Georg Friedrich Händeli tuntud teostele. Peategelaseks rasket vaimuhaigust põdev mees, keda kutsutakse esimeses osas Noorperemeheks ja teises Peremeheks. Tegevuskohaks põhiliselt Baierimaa, hiljem ka Šveits. Keeruline ja pingeline lugemine. Kohati lausa hullumeelne, lõbusat ei leidnud ma selles midagi. Kui raamat on mõeldud paroodiaks, siis võiks ju muiata ka. Täielikult mõistaksid tegelase käitumise adekvaatsust kahtlemata psühhiaatrid, sest enamik lehekülgi kirjeldab skisofreeniku mõttemaailma ja hääli. Igal juhul laseb autor fantaasial hoogsalt vohada, enamasti me aga ju ei tea, kuidas nad, psühhiliselt haiged siis, tegelikult käituvad. Vahepeal ei saanudki enam täpselt aru, mil tegelane mõtleb n-ö. normaalselt, millal suunab ta mõtteid sõber Hubert, kes on kärbes! Paistab, et ka tegelase alter ego?
Igal juhul osutub mees vägivaldseks ning tapab oma teel rohkem kui paar inimest.
Tutvustuseks veel, et Noorperemees, kes on kunagi natuke dirigeerimist õppinud, peab end geniaalseks muusikuks. Meest piinab viha, et esimese kursuse tudengina, kaugemale ta ei jõudnudki, ei lubatud tal esitada Händeli kuulsat teost. Keegi polevat osanud tema talenti ja oskusi hinnata. Hiljem, väikses autoremonditöökojas leivaraha teenimise ajal, hakkab ta igast võimalikust kohast muusikariistu varastama, et moodustada orkester ja viia ellu unistus etendada vaatemäng „Tulevärgimuusikast“, kus tema dirigeerib ja pillid mängivad „ise“. Muidugi oskavad kõik need kokku tassitud pillid „rääkida“, nad isegi riidlevad omavahel, lepivad, armuvad jne. Nagu „suhtlevad“ omavahel ka mõrtsukast mootorratas, tige saag ja bluusifänn koer. Kuid need pole „Popi ja Uhhuu“ sarnased tegelased, oh ei! Muusikuna oskab Risto Laur kõiki orkestris esinevaid pille muidugi intrigeerivalt omavahel suhtlema, isegi intriige sepitsema panna. Nende kaudu, orkestripillide kaudu siis, võib avalduda ka autori maailmavaade, ja see on üsna karm. Mõistagi leiab romaanist pahaseid ja rahulolematuid vihjeid kodumaa suunas. Vikipeedia andmetel elab ja töötab autor Islandil, on sellest maailmanurgast raamatuidki kirjutanud: „Islandile: teekond ja päralejõudmine“ (2013) ja „Islandil: kohalolek ja rändamine“ (2014).
Pikalt planeeritud „sündmus“ lõpeb suure metsaala põlemisega. Nii et Noorperemehes „istub“ ka püromaan. Haige „dirigent“ võetakse kinni ja ta satub vanglakliinikusse, kus viibib aastaid. Kuid ta suudab nii oma raviarsti kui ka tohtrite nõukogu ära petta, nii et ühel päeval lubatakse mees vabadusse. „Vestlusest“ kärbes Hubertiga tuleb välja, et ta pole ravimeid üldse võtnudki...! Ehk pole asjatu kõrvalpõikena lisada, et üheks vaimse tervise halvenemise süvendajaks võib olla ka lastekodus jõuludeks esitatud Händeli muusika ajal tekkinud tulekahju, mis tekitab poisis nii suure šoki, et hiljem traumast taastudes ta seda juhtumit ei mäleta. Igatahes süveneb Peremehe vaimuhaigus teises romaanis veelgi. Tapmisi tuleb juurde, kui palju neid kokku saab, pole üldse tähtis. Haige ju! Põgenemisel satub ette sanitar, peagi hävitab ta ka odavtoidukoha omanikud, kes mehe tööle võtavad ning kellega koos alustab taas pillide varastamist. „Veemuusika“ tarvis! Lõpuks kuuleme Peremehe kooliaegse sõbranna Ursula saatusest, kes langeb tema lõksu ja hiljem järve kaldale uhutult leitakse. Peremehe nägemused silmadeta Ursulast on päris võikad. Tapmine on ilmselt skisofreeniku „veemuusikamängu“ üks osa. Ja siis need pikad ja piinavad unenäod, mis haiget hirmutavad, lugejat aga kohati lihtsalt tüütavad. Lõpuks Peremees küll peatatakse, aga kogu see tagaajamiskäik ja politseiametniku arusaamade kirjeldamine mõjub samuti kuidagi kummastavalt. Siinkohal peatun, tunnen, et rohkem ei taha midagi öelda. Tsiteerin lõpukatke Peremehe külaskäigust raamatukogusse, kus inimesed tema pilgu ees kahvatuvad: „Umbes tunni aja pärast pärast, kui teos oli läbi saanud, võttis ta plaadi uuesti masinast välja, tõusis püsti ning viis karbi riiulisse tagasi. Seejärel aga väljus väärikal sammul saalist, tegemata välja inimeste teda saatvatest pilkudest. Ka administraatorist ei teinud ta välja. Proua üritas küll midagi seletada, vehkides sealjuures oma mobiiltelefoniga, aga kõik see oli nüüd enam kui tühine. Isegi tühisem kui kõige tühisem tühisus. Lifti ta seekord ootama ei jäänud. Ta lihtsalt pidi sellest kolossist nii ruttu kui võimalik välja saama. Korraks tekkis isegi õõvastav tunne, et kui ta veel veidi siin viibib, on temaga lõpp. Maja õgib ta ühe suutäiega ning pärast põhjalikku seedimist väljutatakse ta paari mõttetu molekuli näol ühte otsatusse kanalisatsioonivõrgustikku, kust teda isegi mitte... „Leian su ka sellisel juhul, nii et ära muretse. Sa oled mulle isegi pasamolekulidena armas.“ Hubert oli järsku Peremehe silme ette kerkinud. Tiirutas ja sumises seal nagu kevadine kärbes. Mõttekäik tegi mehel tuju heaks, sest väljas möllaski suur kevad. Ja niisamuti ka kärbes, ilma kelleta ta oma elu enam ammu ette ei kujutanud. „Mis sa mu käigu kohta ütled, ah? Väärt ettevõtmine, mis?“ Peremees vaatas edasi-tagasi vihtuvat Hubertit kuni tal pea ringi käima hakkas.“
Aare Pilv. Kui vihm saab läbi. Mälestusi ühest ajastust (2007–2015). Ega seegi raamat pole kiirustades käidav tee, kuigi esimesed leheküljed ei nõua suuremat vaimset vaeva. Seitse peatükki, lisaks mõned toredad read alustuseks ja lõpetuseks. Niisiis: „Lülitid“, „Ligimesi“, „Võit jms. Jaan Ajaliku luuletusi“, „Üks“, „Vihm ja päike“, „Peidan oma näo“, „Aeglased VIII“.
„Lülitid“ on autori elulugu (s. 1976) puudutav osa, millel oma alapealkirjad ja kus mõned meenutused on jaotatud vormiliselt värssidesse, teised jälle proosa kujul. Rohkem ma vormi poolega ei tegele. Alustuseks saan teada, et Pilve isa käsi sai uusaastaööl raketi laskmisel vigastada, et Aare esimene sõna olnud auto. Nendest märksõnadest tehakse ka pikemalt juttu („20 000 ljööd vee all II“). Autori huvi autode vastu olevat esteetiline, aistiline, meeleline. Nelja-aastaselt käis poiss Viljandi muuseumis ja nägi toas põtra. „Poisikesepõlv“ kinnitab igavikulist teadmist, et sel ajal ongi meie põlved kriimulised ja kärnas. Ka vanavanematele on pühendatud natuke leheruumi, nad käinud toidunapil ajal kord aastas Leningradis suhkrusabas. Eesti kirjanikel on kombeks mälestustes alati lõhnadest pajatada, seda teeb ka Aare Pilv. Neid, lõhnu siis, on kohe kaks lehekülge täis, alates lasteaia väljakäigu kloorist kuni uimastavate lõhnaõlideni. Peaaegu kolm lehekülge on pühendet juuksuris käimisele („Rant“), aga siin osutab autor muulegi. Esimesest peatükist saan teada, kuidas autori seitsmes kodus on lülitid asetsenud. Võimalik, et nende tutvustamisel on sügav filosoofiline tagamõte? Ma juurdlen selle üle tulevikus edasi! „Ligimestes“ avanevad autori, peaaegu keskealise mehe vaated, ja need on üsna mõtlikud ja targad. Mida muud ma mõistan öelda ridade kohta: „Mõnikord jään vaatama võõraid inimesi enda läheduses ja tuleb tunne, kuidas nad kõik on tegelikult plahvatusohtlikud – kuidas nende enesesse suletud olek, omaette-olek, üks-teine-ise-olek on nagu tiksuv pomm, mis ühel hetkel lõhkeb – siis kui nad surevad või lähevad hulluks või lihtsalt vanadusnõdraks; alles siis paiskub see nende täielik isesus, teine-olek lööklainena valla – see, et „mina“ ollakse alati üksi ja osadus on kalduvusele määratud; inimene saab iseenesesse ligi vaid üksinda, nii nagu oma surmasse või arutusse; nagu olekski „mina“ üks surma või arutuse vorm.“ „Jaan Ajaliku luuletustes“ on tulnud sisse satiirilisem toon, nt. „Püksid“, „Pagaasi ja paunasid“, seevastu „Kuulake! Benedictus“ on minu arvates kurblooliselt täpne: „kui üks poisike meelitatakse restorani / saepuru sööma, kinkides talle jupphaaval / kogu tähesõdade tegelaskonna; / kui üks nelja-aastane tüdruk ukerdab / missivõistluste laval, uhke selle üle, / kui seksikaks on ta ema ta tuuninud; / kui ühele teisele poisikesele pistetakse / tänavanurgal pihku ilus värviline õhupall, / mille peale on kirjutataud partei nimi;“ - siinkohal jätan tsiteerimise pooleli. Peatükk „Üks“ keskendub olemisele, järgnev lause kõlab ju võrratult: „Istuda toolil ja naerda – elada. / Niimoodi sel hetkel just sa istud toolil, naerad; kas see hetk on aheldatud su muu elu külge, kas see seos muuga ei hägusta toda hetke ennast – istud toolil ja naerad – elad; oled elus.“ „Vihm ja päike“ on pühendusega „Rasmus Kaljujärve jaoks“, ning jutustabki vihmast ja päikesest. „Peidan oma näo“ algab nii: „Vihmapühad, teist päeva järjest Tartus sajab valab kallab vihmutab tilgub ladistab lidistab lodistab ludistab lõdistab lädistab lödistab lüdistab – luiskab säsini välja, elavat mina-vikatit mööda, mahluv ja lehtiv vikat keset suvist sooja päeva.“ Nimetet jagu on päris sisukas, on pühendusluulet, on igat masti emotsioone loodusest ja üldse... Ja lõpetuseks katke pikast buketist, mis algab sõnaga kuni: nt. „ kuni / siia maailma nõlvale / paiskub aegluubis klorofülliplahvatus, / jalgealune pind hakkab toekalt hingama ja häälitsema, / maa muutub võrsumise mereks, / õied jõuavad pärast talv läbi tüvede sisemaal kestnud rännakut / lõpuks oma üürikesse helendavasse puhkepaika, et seejärel teed jätkata, ikka taassigimise poole pudenedes.“
Urmas Vadi. Neverland. Romaan nagu üks tõeline romaan olema peab. Paks (347 lk.), kõvade kaante, punase siidise järjehoidja ja kopsaka sisuga. Alapealkirjaks on lisatud „Romaan inimestevahelistest suhetest“, ja sellest, isevärki valulis-iroonilistest suhetest siis, ka kirjutatakse. Emakeelega, s.t belletristilise väljendusoskusega on samuti asjad korras. Õnneks mõned tähevead leiduvad, muud torisevat polegi öelda. Olen lugejana rahul.
„Neverlandis“ kohtuvad omavahel olevik, minevik ning võimalik tulevikki. Tegevuskohad asuvad Elvas, Tartus ja Külitsel. Vaatluse all on, üldistatult väljendudes, kaks perekonnalugu, seejuures eestlaseks olemise vaev mitme nurga alt. Üldse leiab ajastut puudutavaid muremõtteid teisigi, kuni Ukraina ja Süüriani välja. Pealkirjale mõeldes peab nimetama James Matthew Barrie “Peeter Paani“ ja ka Andrus Kivirähki teos „Mees, kes teadis ussisõnu“ tuletab end meelde. Enim pöörab autor tähelepanu siiski neljale tegelasele, aga kõrvaltegelaste sõnum on vaat et mõjusamgi. Esimene pere, kuhu kuuluvad Margo, Elina, nende väike poeg Kaarel ja Margo ema, endine näitleja Leena. Margo vaikivast salapäraselt käituvast isast on kõneldud küll vähe, ent ta on mõjutanud mitme inimese saatust. Tema kaudu kuulub pere „koosseisu“ veel keerulise minevikuga Aliide, kelle reeturisaatus meenutab pisut Sofi Oksaneni Aliidet „Puhastusest“. See on kindlasti teadlik viide. Nii saab Margo pere meesliini kaudu tuua romaani n-ö. needuse mündi. Olgu siinkohal lisatud, et meie ajaloo (mälu)teema on nagu möödaminnes, samas aga väga oskuslikult raamatusse sisse kirjutatud. Võitlus minevikuga ulatub kaugemale tagasi kui konkreetsete tegelaste elud ja lood. Teist liini juhib vene juurtega Roman, kel on eestlannast ema Mare ning kes on konfliktis venelasest isa (temaski pisut eesti verd) ja vennaga. Viimased on vaadetelt nõukogudemeelsed, tänapäeval kutsutakse niisuguseid isikuid sagedamini küll putinimeelseteks. Lisaks pingestab Romani käekäiku Sigrid (Margo poolõde), kes on kasutanud teda lapse saamise eesmärgil, spermadoonor või nii. Roman tahaks aga olla täieõiguslik isa.
Esimesi lehekülgi lugedes pelgasin, et äkki Vadi otsutas kirjutada loo ilma vadilike maagiliste ja irreaalsete hüpeteta, ent jumal tänatud, ka fantaasia on ilusti-kenasti kohal. Näiteks: Romani jutuajamised mägraga, Leena luul, et ta pöördub oma kunagises tähtrollis Aljona Ivanovnana lavale tagasi. Piinlik küll, aga mina ei taibanud kohe, et teatriproovid ja kõik sellega kaasnev polnud päriselt, vaid kujutluses. Dostojevski tegelase Raskolnikovi kuritöömotiivi romaani toomine näitlejanna kaudu pole mingi suur üllatus või ootamatus, seda on ennegi tehtud. Reaalsem ja kõnekam on hoopis Leena hõimlase Aliide sõjaaegne suhe Väikese Mustlase (tegelikult venelase) tapmislooga. Aliide n-ö. reeturikaristuseks jääb üksindus ja lapsest ilmajäämine, milles kõrvalejäetus seisneb, jätan ütlemata. Leenal endal küll mingit nimetamisväärset süüd kellegi ees pole, aga näitlejatöö esmaseks pidamine võib olla seotud mehe eemaldumisega, ja ega tal jätkunud seetõttu pojalegi piisavalt aega. Ent Leena elu lõpp on küll hirmus, dostojevskilik! Naine väärib oma vanadusnõtruses lugeja kaastunnet. Enne seda kuuleme, kuidas endine näitlejanna kannatab, sest avalikkus unustab teda olulise sünnipäeva puhul (70) väärikalt meeles pidada, ent samal ajal lahkunud rivaali nekroloog on täis ülistamist. Teadagi: elu on ebaõiglane! Pealegi lõi viimane omal ajal temalt mehe üle. Vadi stiili juurde kuulub minu meelest ka Margo unenägu Hakklihamaa kuningast, mis ei mõju küll nii tähenduslikult kui Raskolnikovi nimi, sest mees toitub igapäevaselt tõesti põhiliselt hakklihast. Peatükis „Hakklihamaa“ sõnastab ta koguni omamoodi “filosoofia“: „Kogu maailm liikus aina kaugemale, järjest vähem häirisid teda mahakukkuvad õunad, rohtukasvanud aed, kõik oli nii eemal, nii võõras ja tähendusetu. Ainus, mis Margole oli jäänud, oli tema isu ja hakkliha. Igal hommikul võttis ta sügavkülmast ühe nutsaku ja pani lauale sulama. Hakkliha ei saa sind reeta ega maha jätta, ega jalaga munadesse taguda. Kui ta on üles sulanud, siis ta on nii pehme, sa võid temaga teha, mida iganes soovid, ta ei hakka vastu, ei vaidle, ei süüdista.“ Toidumürgitus hakklihast viib mehe lõpuks haiglasse, ja sealt ebasobiva käitumise tõttu kohtupingini! Margo on ülepea kõige teatraalsem tegelane, tema karakter sobiks hästi ka lavale. Mehe süü ja karistus tuleneb tema seksuaalsest käitumisest nais(t)ega. Romani rahvusromantiline paatos ja Kaitseliitu astumine ajab muidugi muigama, kuid sellega ei tohi lavalaudadel rapsida, jumal teab, mida konservatiivsemad ning vastalisemad jõud ütlevad. Kuigi ma tajun autori kerget irooniat kogu romaani tegevustiku kohal, siis Roman, vaeseke, saab ikka tõelise tragikoomilise koosa. Eriti siis, kui mees Kaitseliidu metsaõppuselt sünnitusmajja kihutab. Viimaks tahab ta Venemaale koguni sõja kuulutada. Auväärt Urmas Vadi, Romanile on „liiga tehtud“..., tema hinge slaavi osa soovib ju ainult head teha... Leena kõrval „muretsengi“ just Romani pärast. Tema ainus soov on omada peret, rahvust ja maad, aga kõik see viib ta lõpuks vihapurseteni. Kuigi ma leian keskeale läheneva mehe kohta lause „Roman mõtles nagu eestlane, vaikselt ja väikselt ja kokkuhoidlikult“, lööb veri temas kiiremini keema kui keskmisel eestlasel tavaliselt. Paras vennatapusõda, mida ta Aleksiga peab, võib vihjata ju konkreetses kontekstis rahva(ste) pidevale omavahelisele jagelemisele?
Romaani tegelased on eranditult närvilised, ka laps, õnnetud, üksinduse käes vaevlevad, nad tunnevad, et elu pidulaua paremad palad pole nendeni ulatunud. Üksteise mõistmine on peaaegu lootusetus seisus. Kaunis Elina pelgab tädistumist, mutistumist, ta epateerib teatava feminismiga, kui rajab taksofirma NN (naiselt naisele), mis saab hiljem inetu nimetuse litsitakso, ja mitte päris asjata. Elina on vahest kõige tähelepandamatum karakter, samas heitleb nagu üks eesti (nais)romaanide tegelane enamasti.
Tundub, et suhete kõige uhkem kurv vaatab vastu siis, kui lugeja saab teada, et Margol on poolõde, kes osutub Romani lapse emaks. On teinegi põnev „lavastus“. Ilmneb, et „Estonial“ arvatavalt uppunud Margo isa on end mitukümmend aastat Rootsis varjanud, ja siis ühel päeval kodukäijaks hakanud, kui sobib nõnda väljenduda. Just tema viib Leena niigi nõdra mälu selleni, et vana naine magab, kirves käeulatuses. Ja see kirves ükskord ka lööb...
Vadi on seega kiskunud ühiskonna rüpest välja vaateid ja tegusid, mida elu lahkel käel pakub, neid siis uhkelt karikeerides. Alates inimesi vallanud sugupuude uurimisest NATO-meelsuseni. Üksikema probleemidest seksuaalsete pingeteni. Isegi kui öelda, et üks või teine käitub kummastavalt, siis iga indiviidi õnnejanu on kõigele vaatamata inimlik. Ükskõik, kuidas ka tahetaks Peeter Paani kombel vananemisest või muutumisest pääseda ja „Eikunagimaal“ pidutseda, ei tule sellest midagi välja. Tahaks üht-teist veel lisada, aga piisab, „Neverland“ väärib tähelepanu, s.t. eelkõige lugemist.
Romaani lõpetab Romani vestlus nõuandja mägraga, jah, siili, eesti rahva avitajat, selles romaanis me ei kohta: „Roman istus, toetas käe kirvevarrele, ta oli segaduses ega teadnud, kas uskuda mägra juttu või pealiku oma. Aga mida rohkem ta mäkra kuulas, seda enam oli ilmne, et looma jutt on õige, aina enam nägi ta läbi, kuidas temaga on lollitatud ja manipuleeritud. Roman oli viimaks nii sodi ja ogar, et ei teadnud, mida teha või arvata. Õnneks oli mäger, kes ütles: „Roman, sa oled sündinud üksiksõduriks ja ka jääd selleks. Vanad naised on sinu tee!“ „Oot, mida ma siis tegema pean?“ Mägra jaoks oli asi selge: „Seda, mida sa kogu aeg oled teha tahtnud. Kuulutama Venemaale sõja.“ „Aga kuidas, mismoodi?“ „Väga lihtsalt, me lööme neid nende oma Dostojevskiga! Nii sa hammustad Venemaad kõige valusama koha pealt. Sealt, kus keegi ei oska isegi aimata. Meie sinuga korraldame Putini emale atendaadi, sest tema on kõige selle jama taga! Ükshaaval notime terve riigiduuma emad ära, ja sellest venelased enam ei toibu, emad on nende jaoks kõik, ilma nendeta on nad nagu abitud rinnalapsed. Kas sa kujutad ette Putinit ilma emata?“ „Ei.“ „No vaat. On aeg minna. Sa võtad kaitseliidust kogu varustuse, teed nii, nagu sa oma pealikuga kokku leppisid, saad üle piiri, aga siis edasi läheb käiku meie plaan NPE.“ „NPE?“ „Noti Putini Ema.“ Roman mudis oma meelekohti, vaatas veel kord mägrale otsa, looma silmad olid nii usaldusväärsed, siis ta tõusis. „Olgu, ma olen valmis. Lähme.“ „Oot, üks asi veel,“ hoidis mäger Romani veel tagasi. „Mis siis veel?“ „Lasku põlvili!“ Roman ei teadnud, mis nüüd juhtuma hakkab, aga tegi, nagu loom palus. „Ma pühitsen su eestlaseks.“ Mäger hüppas toolile, võttis kirve enda kätte, asetas kirvetera esmalt Romani vasaku, siis parema õla peale, siis pealaele ja luges ette paar punkti Eesti põhiseadusest. „Nüüd võid tõusta.“ Mäger andis kirve Romanile tagasi. „Nüüd oled sa valmis.“ Roman ajas end püsti, ta silmist jooksid tänulikkusepisarad. Ta haaras oma käte vahele mägra käpa, ta kallistas ja tänas looma.“

 


RRi näitused digitaalarhiiv digar