Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20, L 12-19
Raamatuid saab tagastada Endla tn 3 E-P 7-22






 

LL-100

LÄHETUSLAUSED Tsiteerin Toomas Pauli vaatekoha artiklist „Teksti polüfoonilisus“ (Looming, 2017, nr.,3), mis on küll kirjutatud varem (2011), ilmselt siis, kui eriti jõuliselt arutati, milliseid raamatuid peaksid raamatukogud komplekteerima: „Loomulikult ei jää Oskar Lutsu „Kevade“ Julk-Jüri koht tühjaks. Täitsa vahva on jälgida, kuidas praegune kultuuriminister soovib kehtestada raamatukogudele karmima tsensuuri, et need ei saaks osta välismaist rämpsu. Ei arvesta, kui popp oli „Wagga Jenowewa ajalik elloaeg“, ning et XXI sajandi tarbijad naudivad Andrus Kivirähki jumalalugusid ja Mihkel Raua raamatut „Musta pori näkku“, vampiire ja veriseid krimkasid ning Barbara Cartlandi lemberomaane, öelgu Rein Lang ja Karl-Martin Sinijärv mida tahes. Kirjandusteadlased võivad bestselleri-fenomeni ignoreerida, ent etnoloog Ilmar Talve nendib „Eesti kultuuriloos“ kainelt: on utoopiline soovida, et terve rahvas ainult väärtkirjandust ostaks ja loeks.“ Järgneb erudeeritud põhjendus, miks keelamine osutub kasutuks. Eks kuulun minagi mõnes mõttes „utopistide“ hulka, ent mõistan, et rahvaraamatukogud peavad kõigi lugejatega arvestama. Ilmselt ei suuda ma massikirjanduse lugejatega hästi samastuda, aga meie lopsakal kirjanduspõllul jätkub saaki ju igale mehele ja naisele. Siiski, siiski, rahvusliku belletristika parimad lood ja laulud võiks ikka üle vaadata! Samas numbris antakse hinnang ka eelmise aasta luulele (Maarja Pärtna) ja proosale (Kaupo Meiel), mis aitavad ehk lugemissoove suunata.
LOETUD RAAMATUD
Maimu Berg. Hitler Mustjalas. Mõnus maiuspala novellifriikidele. Raamatu esitlusel rääkis autor, et talle helistatud Mustjalast ja küsitud, kas Hitler käis tõesti seal. Et asi oleks kohe klaar, siis loo lõpus on märge, et Mustjala kalmistu õigeusklike osas asub hõbedaseks värvitud ristil plaat nimega Simon Müllerowski („Hitler“). Seda tõika kinnitab ka Ülo Tuulik.
 Kogumik on jaotatud kahte ossa.  Esimene sisaldab seitse lugu, kõik  ajalooliselt  võimalikust faktist  inspireeritud, ent neid  võib võtta ka kui  põnevuslugusid. Paaril korral tärkas soov  mõnda Mats Traadi kultuurilooliste  novellidega võrrelda. Kuna mälu on eesti  kirjandust tuubil täis, siis  vahel sütib  niisugune mõte. Niisiis, nimiloos ilmub  „kohale“ keegi salapärane, võib-olla  koguni hull mees. Ta jõuab  laevaga  saarele, ja lõpetab sealsete  külaullikesteks peetavate inimlaste  seltsis oma elupäevad. Kogukond teda  küll päris omaks ei võta, kuid Hitlerile  sarnase välimuse tõttu kutsutakse teda  kurikuulsa  natsijuhi nimega. „Stalin  Tallinnas“ aluseks on võetud Hitleriga  võrdne persoon, kes  ühel ööl, pärast filmi  „Suur valss“ vaatamist otsustab, et  sõidab inkognito  Tallinna vaatama teatrit,  kuhu Miliza  Korjust (Stalin kutsub Kabanihhaks) laulma ei lubatud. Öiselt rongilt saabunud Stalin, Malenkov ja Beria kohtavad Estonia fuajees noort baleriini, kes nõuab külalistelt aupaklikku suhtumist teatrisse, st. mütsi peast võtmist. Paraku ei tunne ta „tulnukaid“ ära, karistuseks naine muidugi peatselt arreteeritakse ja saadetakse vangi. Selle loo olevat autorile rääkinud lihane tädi, kellega juhtum seotud. Maimu Bergi sulg on igatahes usinasti vaimutsenud, sest Kremli seltskonna välimuse ja eks ka sisemuse kirjeldamine väärib tsiteerimist: „Stalin silmitses muiates Malenkovi lihavat naiselikku nägu, mis meenutas talle külaeitesid. Ükskord, öise peo ajal oli Stalin andnud käsu tuua kohale roosilise mustriga vene rätik. Peale mõningat otsimist leitigi üks selline koristaja Olga konkust. Stalin ulatas rätiku Malenkovile ja käskis tollel see endale pähe siduda. „Kuidas käsite, Jossif Vissarionovitš, kas sõlmin lõua alt kinni või tagant või sätin hoopis pealaele lehviks? Kas jätan lauba sisse või välja?“ „Mis sa targutad, Maksimillianovitš,“ Stalin hääldas mõnuga ja pilkavalt Malenkovi saksikut isanime. „Kas sa ei tea, kuidas rätikut pähe pannakse? Pane rätik lihtsalt pähe, eks me siis vaata, kuidas ta sulle paremini sobib.“ Malenkov sidus värisevate kätega rätiku pähe, tegi lõua alla sõlme. Rätik oli kena, narmastega. Musta põhja peal roosad roosid ja helesinised meelespealilled ning kollased kirikakrad. Sobis väga hästi Malenkovi pekiste punapõskede, tumedate kulmude all välkuvate väikeste silmade ja tillukese tütarlapseliku suuga. Kõik pahvatasid naerma, mispeale Malenkov kenasti punastas. „Baba mis baba,“ naeris Nõukogude rahvaste isa ja päike ning tõmbus järsku tõsiseks ja kortsutas kulmu. „Naersime, aitab! Magama!“ Mõne minutiga oli ruum tühi. Koridoris seisis nõutult Malenkov, julgemata teotavat rätikut peast võtta.“ Lugege kindlasti edasi, sest mõnusaid väljendeid kuuleb teistegi „armuliste“ kohta. „Hauptwachtmeister Ludwiki järglased“ on jutustus, mis võinuks teema mõttes koguni romaaniks areneda. Pealkirjas on viide inimesele, kes sündis juhusliku seikluse järel Eesti Wabariigis. Igatahes on Angela Merkel nüüd eesti belletristikas sees, küll tuleb seda aga märgata. Loosse on põimitud järglase Siberis käimine, tagasitulek ja tõe kuulmine isast. „Selgeltnägija Savvišnja ennustus“ osutab väga peenelt Putinile, nime küll nimetamata. „Ann ja karu“ räägib saksa keelt oskavast külatüdrukust, kellest saab lühikeseks perioodiks K. E. v Baerile ettelugeja ja varbaküünte lõikaja. Teadlane kingib talle pulmadeks kauni briljantidega medaljoni, millest naine ka kõige vaesemal ajal ei loobu. „Jaunart Jauram“ vihjab eesti kirjanikule (K. A. Hindrey), kes veedab viimased elupäevad Iru vanadekodus. Malle nimeline tüdruk saab seal temaga jutule. „Vanaema Pariisis“ tegevus toimub kuulsas maailmalinnas, kus kohtuvad eri rahvaste vanaemad, kes ootavad oma lapselapsi muusikakooli koridoris. Äkki märgatakse seal kotti... araablast meenutava mehe kõrval! Tragikoomikast puudust ei tule.
Novellikogu teine osa koosneb üheteistkümnest lühemast loost, mida küll loetlen, aga pikemalt sisule ei osuta. Inspiratsiooniks väikesed juhtumised argielust, ühiskonnast, ajaloost, mis autori fantaasiat toitnud. Kirjanik on ka ise vähemalt ühes tekstis kohal ja lööb hooga mängus kaasa. Mõned neist on varem perioodikas ilmunud ja ehk tuttavadki: „Ma vihkan sind“,“Triangulatsioonitorn“, „Kirjanik Lea Penni enesetapp“. Viimati nimetet lugu on küll pigem koomiline kui tõsine ja annab minu meelest märku, kuidas kujunevad naljakad tühijutud. Edasi: „Mõrvasüüdistus“, mis jutustab mälukaotusega naisest lennujaamas. Minu lemmik! Siis veel „Reini Sireen“, „Kellega veedad sa jaaniöö“, „Maarjalille maja“, „Ja ljublju vas, ja ljublju vas, Olga“. „Siesta“ viib Kreekasse, „Armastuse poeem“ osutab Artur Lemba samanimelisele muusikapalale ning „Awakenings“ näitab, kuidas muusikust võib saada prükkar. Kui tavaliselt kohtame eesti kirjanduses rohkesti ingliskeelset teksti, siis Maimu Berg kasutab saksa keelt.
Armin Kõomägi. Minu erootika saladus. Armin Kõomäele sobib novell kui žanr suurepäraselt, oleks vaid lühiproosal lugejaid. Pealkirja ei maksa peljata, erootika kõrval, millele ju mehed tõesti palju tähelepanu pööravad, on märgata teisigi teemasid. Eks autor poeb ühiskonda katva kuue põue ikka ka, otsib ja leiab üles groteskimaigulised tegelased, kel eluga mingid isevärki asjad ajada. Kõomägi märkab elu räpasust, aga kirjutab sellest kuidagi valutult –, paremat väljendit lihtsalt ei leia. Kuusteist teksti. Kõigile, välja arvatud esimene, on autor lisanud ka kirjutamispõhjuse. Need on kohati tõepoolest vajalikud, aitavad looga hooga kohaneda. Järgnevalt loetlen novellid kenasti üles, lisades lausejupikese või kaks täienduseks. 
“Saladus“: teismeline poiss leiab kapist kondoomipaki, temas lahvatavad esimesed tundepuhangud, natuke hiljem avastab foto, kus isa–ema on alasti! „25 aastat hiljem“ osutab meie muutunud meelele, suhtumisele töösse jne. „Jaani päev“ räägib hea mäluga Jaanist, kes on aga paras nahaal, ent ühtlasi omal kombel toimetulija. Näiteks selleks, et tegutseda prussakate hävitajana, toob mees majadesse putukad ise sisse. Katsub males pettusega võita ning matustelt võtab pooliku pudeli kaasa. „Täiuse“ tegelane on noorpoliitik, kelle ema suunab poega täiuslikkuse poole, st. ka võimu suunas. Kahtlemata kuulub erootika sellise elu juurde. „U dilemma“ motiiv tuleneb samuti poliitikast, poseerimine plakatil võib kujuneda ülimalt tähtsaks küsimuseks. Leian tekstist huvitava väljendi – „lojaalsuse libiido“! „Limonaadivihmas“ mõtleb advokaat mehelikkusest. Lugu nimega „Munn“ (pealkiri pole originaalne, Kivastik juba teenis sellega loorbereid) on huumoriküllane. Mees selgitab oma sugutungi probleeme naispsühhoanalüütikule. Kohtumine lõpeb..., jah, lõpeb küll, lugege ise! „Mees, kes vaatas naisi“ teema on igavene ja muigene, spordipoisid piiluvad naisterannas päevitajaid. Muidugi saavad nad selle eest pragada, ent ühele vaatlevale vanale mehele ei pöörata üldse tähelepanu. Lõpus kuuleme, et… . „Kahjur“ mõjub irreaalselt, kafkalikult. Kirjeldab, kuidas Tallinna võõrustajad kohtlevad pealinna saabunud välismaalasest professorit, kellel tuleb pükstest loobuda. Kui ei teaks autorit, võiks mõelda, et äkki Andrus Kivirähk vaimutseb. „Kiirabi“ on puhta pöörane. Tuisku trotsides saabub eelkiirabi üksikusse kohta valudes vaevlevale vanamehele abi andma. Pange tähele, hobusega. Seejärel „kukub“ nagu taevast vietnamlannast arst tuppa, kes opereerib taadi pimesoole. Oh hoidku! Haige jääb ellu, kõik jäävad ööbima, ning siis järgneb erootiline seik. „Punker“ on autori sõnutsi inspireeritud Tallinna Sadama korruptsiooniskandaalist. Tegelasteks ülirikas mees ja kaks naist, kellest üks vajab rahu, mida pidavat andma sõbranna vanaisa kunagine punker metsas. Kohtumine metsapõues lõpeb samuti erootilise hetkega. „Vastuvoolu“ tutvustab kaht koduabilist, kes pererahva äraolekul „mängivad“ ise jõukaid tüüpe ja pressivad raha välja. „Sooviloos“ suhtleb auväärt autor lugejatega oma tekstide teemal, millal ja kuidas kasutada mina, kuidas interpreteerida asesõna meie. „Goglomovi“ kirjutamist olla mõjutanud Gontšarovi „Oblomovi“ ja Gogoli „Surnud hingede“ lugemine. Pidevalt unine ja magav Goglomov käib daamide juures pikutamas, pakkudes neile rõõmu ainuüksi seetõttu, et kuulub meessoo hulka. Täitsa vahva ettevõtmine! Teenus mis teenus! „Getteri evangeeliumist“ leian lause „Eurovisioon oli nagu meelelahutuse NATO“. Vana lapsehoidja meenutab aega, mil tema käis Eurovisioonil. „Punamütsike“ on ulmeline lugu kaugest tulevikust, mil hundid on välja surnud. Ajast, mil tehiselu on päriselu välja vahetanud. Siit valin ka näite, sest just praegu on mets kui elulise tähtsusega keskkond eesti hinged taas kahte lehte laiali löönud: „Tema ettekujutus metsast pannakse kõvasti proovile. Lõhn juba üllatas. Nüüd ka värv. See pidi olema sinakas, aga ei ole. See on valdavalt roheline, mille toonid varieeruvad mõnede lehekeste peaaegu hõbedasest läikest silmipimestavas päikeselaigus kuni mustjate, varju jäävate muhklike tüvedeni. Ta libistab heledate sõrmedega mööda pahklikku puukoort, milles nii harmooniliselt on kokku sulatatud pruuni, halli ja kollase miljon varjundit. Puid on igasuguseid, on pikki ja sirgeid, mis üksteise võidu päikese tähelepanu eest võideldes taevasse pürgivad, nende all varjus, valgusest ilma jäetuna, kössitab aga vanu jändrikke, hämarast kibestumisest löötsakile kangestunuid. Siin-seal sosistavad igihaljaid lugusid tihedalt üksteise külge klammerdunud puhevil põõsad. Neist allpool lainetavad pehmed mättad oma puhmastega, millel hõljub laiali pillutatud värvikirev marjameri. Ja muidugi sammal, sammal, sellega on kaetud peaaegu kõik, sammal sobib kõikjale ja kõigile sobib sammal. Ta tunneb, et kui ta siia kauemaks seisma jääb, siis sammaldub õige pea ta isegi ning muutub osakeseks sest unisest metsast, nagu mõni neist kummalistest kummargil puudest, millest osa meenutab tardunud vaime. Ta astub edasi. Kui pilk on maas, näeb ta oma jalgu justkui sügavale rohelise taina sisse vajumas, üles vaadates vilksatab joonistatud taevas, mida vaikselt õõtsuvad puuladvad meelitlevalt kõditada püüavad. Ta kuuleb kaugeid hääli. Need peavad olema linnud. Hääled keerlevad tema ümber nagu säutsuv ja sädistav karussell. Hääli kostab kõikjalt, kõrgelt ülevalt ja ka siitsamast lähedalt, mõnest tihedast põõsast. Teda justkui jälgitakse, kuigi tema loodusega harjumatu silm neid jälgijaid tunnistada ei suuda.“ Täitsa erootiline! Siit lugege ise edasi!
Mathura. Jääminek. Eksistentsiaalne jutustus vana mehe eluõhtust inimtühjas Rookülas Kasari luhal. Manivaldi talukoht ja õunaaed asub luha kõrgemal kohal, läheduses pole enam kedagi. Pole ilmselt olnudki. Pikad loodusega koos veedetud aastad on muutnud mehe omaette mõtisklejaks ja tegutsejaks, naise surm süvendab tema eraklikkust veelgi. Manivaldi viimaste elupäevade saatjaks on aastaaegade  vaheldumisega seonduvad tegevused ja  metsloomad, kes mõnikord luhale  tulevad. Oma elule, nii minevikule,  olevikule kui ka tulevikule vaatab ta  elutarkuse ja rahuga: „Aga lõpuks  avastasid, et minevik ja tulevik olid  justkui pisikesed metsmaasikad ühel pikal  heinakõrrel, kuhu sa nad ise lükkasid. Siis  ampsasid korra ja oligi kõik.“ Ent ühel  talvisel päeval saabuvad kaks noort  meest, kes tahavad temast, suurest  üksildasest, filmi teha. Paraku ei mõista  ta nende küsimustele vastata, nii  peavadki kinomehed rahulolematult  lahkuma, sest arupärimine, kuidas ta  toime tuleb, jääb  sobiva vastuseta:  „Vastata. Kui lihtne oli asju vaadelda ja  nendest mõelda, kui keeruline, tarbetugi  üritada neist teistele rääkida. Selline oligi  ta elu olnud. Korraga  tundis Manivald  end tõepoolest vana ja väsinuna. Eks ta  nõnda seda maailma nägigi: sõnatu,  seletamatu – laia, lageda ja  tühjana. Maailm jõe ääres, mis on suurema osa ajast üle ujutatud, kängitsetud, looduse või taevaisa meelevallas. Sa muud ei teinudki, kui et püüdsid temaga toime tulla. Aitas kes aitas. „Niiviisi on olnud,“ pomises ta.“ Küsimusele, mis on Manivaldi lemmikaastaaeg, vastab ta, et jääminek! Päev enne järjekordset jääminekut vana mees siit ilmast ka lahkub, just siis, kui looduses on märgata esimesi kevademärke. Tema lahkumine on rahulik, sest kõik mõtted on Manivaldil mõeldud, sõnad kõneldud. „Jääminekut“ kui põhjamaise kirjanduse näidet mõistavad küllap paremini need lugejad, kes on näinud jäämineku jõulist ülevust, kes on märganud ja oskavad hinnata lõpmata halli sügistaevast, kes mõistavad kõndida jäistel või lumme tuisanud luhtadel, kuhu vahel harva laskub mõni lühike päikesekiir. Ent leidub ka päevi, mil luhad on soojuse ja kuldsete päevade rüpes, kuid niisuguseid päevi pole palju. Tegelikult jääb teadmata, kuidas on möödunud Manivaldi pikk elu. Üks tagasihoidlik meenutus annab märku, et sõja eest peituti roostikku, ent vend ei jaksanud seda lõputult teha ja hukkus. Loo lõpus ilmneb, et vanamees on päevaraamatut pidanud, kui kaua, ei öelda, aga viimaste elupäevade tundmused on seal kenasti kirjas: “Oh õnnistage mind, käidud ja käimata rajad. Õnnistagu mind kõik, mis ilmas veel kaunist. Nii palju olen teist mõelnud, nii palju olen lootnud üksi teie peale. Õnnistage mind, kõik loomad ja linnud, rohud ja rahud, karuohakad ja kuremarjad. Kõik need jõekäärud ja luhad, roostikuviirud ja metsasalud. Hallid kivid, mis kasvanud salaja suureks. Õnnistagu mind heleda suveöö roidumus, heldus, talveöö unustus, mu vaevadega kullatud päevade vaikus. Õnnistage mind, mu ammused allikad, mu värsked, viimased videvikuvärvid, laiad lõõmavad lahed ja loojanguveed. Teisse sisenen kord.“ Oma esimese proosaraamatu on Mathura ise kujundanud.
Ago Pärtelpoeg. Laine Peep: direktriss. Nüüd, kus Tartu Ülikooli raamatukogul on uskumatult kibedad päevad ja lugejad tigedad kui näljas vapsikud, asun mina vaatlema raamatut kunagisest raamatukogu juhist. Üks on kindel, see kõneleb suuresti ajaloost, isiksuse käitumisest ja tööalasest võitlusest oludes, mida nimetame okupatsiooniajaks. Tõsi, Laine Peep (1932-2001) tegutses ka iseseisvuse taastamise järel, aga tema tähelend jäi aastatesse 1962-1990.
Kuigi olen teeninud raamatukogundust aastakümneid, olen Laine Peepu näinud vaid korda kolm või neli, ainsatki lauset pole aga vahetanud. Kuidas seda rearaamatukoguhoidjana oleksin saanudki, pealegi oli/on minu töökohaks rahvusraamatukogu, mida toona nimetati riiklikuks, ning midagi armastusväärset Peep meie kohta tavaliselt ei öelnud. Natuke on isegi kahju, et pole talle silma vaadanud, vahel võib inimesega vesteldes isegi paari lause järel midagi olemuslikku märgata. Nimetet raamatukogude vaheline rivaliteet oli üldiselt teada, ja Tartu vaimul on alati olnud Tallinna omaga ütlemist... Eks vaimulegi meeldib sageli võim, räägitagu mida tahes. Püüdes kõrvale heita kõike, mida olen Peebust varem kuulnud või aja jooksul mälusse tallele pannud, üritan lähtuda eelkõige tekstist.
Ago Pärtelpoeg on teinud suure töö ja suutnud jääda imestamisväärselt erapooletuks. Nii lihtne olnuks tagantjärele tarkustega epateerida. Peebu eluetapid on kõik kenasti pealkirjastatud, nii et kui mõni ei jõua neljasaja leheküljelist raamatut ühe hooga läbi lugeda, võib teha valiku.
Peep oli tuntud ja tähelepanuväärne isik pigem siiski Tartus ja ülikoolis, ka raamatukogudes omajagu, ent toona polnud üle ENSV nii lihtne kuulsaks saada kui tänapäeva EVs. Ütled mingi lausejupi ja sotsiaalmeedia teeb sellest eepose..., pälvid tähelepanu, kutsutakse tähtsatele kohtumistele, oledki hoobilt liider!
Peep valdas psühholoogina võtteid, millest nüüd avalikult räägitakse, mida koguni soovitatakse: ta ei jätnud oma isiku eksponeerimiseks midagi tegemata, kuigi jääb tunne, et ta muudkui võitles ja võitles kohalike suuremate ja väiksemate võimudega. Mida ta muidugi ka tegi, ent kordan üle, eelkõige oskas ta end müüa, nagu praegu kombeks öelda. Ja kohaneda, surudes läbi enda kavatsused ja tahtmised. Peepu võib nimetada lausa võimekaks kohanejaks, keda mingid poliitilised tõkked ei peatanud. Pealegi, selles sisemises ja välises, peaaegu maagilises mõjujõus võib peituda saladus, mida me lihtsalt veel ei tea. Kõige eelduseks oli mõistagi tarkus, mida on mitut sorti: raamatutarkus, suhtlemistarkus ning tarkus võimule pääseda. Ta astus komnooreks, kui anti käsk, läks parteisse, kui oli vaja. Õpetas ülikoolis dialektilist materialismi, küllap oli seegi kasulik. Kindlasti oli ta võtnud teatud käitumisnormid kaasa lapsepõlvest ja kodust. Sõjaaeg, venelased, sakslased, isa elulooga seonduv –, kahtlustati, et pooldas punaseid, ja lasti maha. Pidev muundumisvajadus, peitmised–varjamised, ellujäämisvõitlus pikalt kestnud sõjaoludes. Geenid. Kindlasti oli Peep iseloomuomadustelt karjerist, kes saavutaks igal ajal ühiskonnas positsiooni. Võimukus on omadus, mida on keeruline lahti mõtestada, sest seda võib olla ju nii kasulikku kui ka kahjulikku. Sõnakus on enamasti sünnipärane anne, mida saab küll täiendada ja viimistleda.
Raamatu koostamise või kokkukirjutamise allikaks on Pärtelpoeg võtnud Peebu aastatel 1997–2000 antud intervjuud Ille Palmile, mis olid oma aega oodanud umbes viisteist aastat. Peep soovinud, et järeltulevad põlvkonnad saaksid teavet otseallikast. Nii sai ta ka oma kaotuskibeduse välja elada, vahendada õppetundidest saadud tarkust järgnevatele juhtidele, kes enamasti küll teiste vigadest ei õpi! Kuigi mulle tundub, kordan üle, tundub, et Peep on oma meenutustes aus, ei saa seda keegi viimseni kinnitada. Sama võib öelda ka nende persoonide kohta, kes jagavad raamatu lõpus mälestusi. Kõik olenes, millisel tasemel suheldi, milline oli läbisaamine, kas ütleja hinges oli püsinud vimm, tähtis oli/on ka ütleja intelligentsus, oludest arusaamine jpm. Nii et tõtt ja ainult tõtt ei pruugi me kuulda, kuid vastupidist väita samuti ei tohi. Selge on üks, Peep ehitas Tartu Ülikoolile uue raamatukogu, nagu püstitas rahvusraamatukogu hoone Ivi Eenmaa, kes läks selle nimel läbi halli paekivi, ja seda tõde pole võimalik muuta. Paraku päris üksi, ilma kollektiivita ei sünni midagi. Nii paistabki raamatu põhjal, et Peep pidas end ainuisikuliselt võitjaks, lausa ainuvalitsejaks. Seejuures ununesid suurest kordaminekuõnnest ilmselt psühholoogilised algtõed. Enesekesksus sai võitu mõistuse üle, mis osutus talle saatuslikuks. See, et ülemustega peetakse lahinguid, Peep siis kahe rektoriga (Klement, Koop) ja mõne ametnikuga veel, on tavaline, sest vastased tahtsid samuti oma võidupunktid kätte saada. Nagu ka EKP funktsionäärid, kelle südamest tulevat õnnistust Peep ei saavutanud õigupoolest kunagi. (Parteijuhtide „tarkust“ näitab kas või Peebu väide, et Rein Ristlaan ei teadnud, kes on Morgenstern.) Moskva sai jälle leebet isandat mängida. Keegi lausub, et „Laine Peep oli mängur“, seda kinnitas ta oma vestlustes ju ka avalikult. Peebu võtted olid kohati tõesti ehmatavad, aga tänastel (raamatukogu)noortel pole aimugi, kes ta oli või mida tähendas tol ajal film „Süütenöör“.
Mõte, et su tegu unustatakse, võib tõesti valu põhjustada. Küllap Peep kannatas samuti, aga selleks peab arukas inimene alati valmis olema. Võimuihalus võib küll mäkke viia, ent sealt ka alla paisata. Kümme aastat pöörast võitlust pöörases ühiskonnas muudab inimest, selle tulemusena võibki tekkida kinnisidee valitsejaks saamisest... Uurides tähelepanelikult Mart Orava koostatud viiteid joonealustes, küsin, kes suutnuks Peebu kõrval sama teha? Selle ajajärgu inimestel tuleb leppida unustusega, nii mõnestki, kes on üles loetletud, pole õigupoolest midagi maha jätnud, aga Peepu jäi/jääb kõigele vaatamata üks ehitis meenutama.
Direktrissi kirjeldus maja rajamisest kinnitab nõukogude aja hullumeelsust, kõrgete ametnike hoolimatust ja rumalust, mis, paraku, pole tänagi kuhugi kadunud. Võimuliialduseks saab kahtlemata pidada ka tütre palkamist uue maja personalijuhiks, niisuguseid käike alluvad ei unusta. Hoone kvaliteeti peegeldab muidugi hetkeseis TÜ raamatukogu kapitaalremondis, seda Peebu süüks küll panna ei saa? Või saab?
Ja veel. Peep pidas raamatukogu peremeheks lugejat. Nii tehakse praegugi, kuid tundub, et raamatu hoidmises ja kaitsmises lugeja eest oli Peep jõulisem.
Kuulujutud tema isiklikust ja tööelust kuuluvad ilmselt rohkem Tartusse, aga see on enamasti tuntuse „tasu“! Omajagu mõtlemisainet pakuvad kahtlemata Peebu välisreisid, eriti USAsse, sest sinna pääsesid eriti ustavad. Ju ta oli usalduse millegagi ära teeninud... Suhteid teiste riikidega oskas ta luua, hoida ja kasutada nii raamatukogu kui hiljem ka enda kasuks. Teda tundvate inimeste seas leidus/leidub neidki, kes kinnitavad, et oma alluvate eest ta siiski seisis, mõistes, et targad raaamatukoguhoidjad on raamatukogu kuld, kuigi väärilist palka pole neile kunagi anda.
Kuna raamatukogunduse ajaloos ilma teinud tugevate isiksuste rida pole just pikk, ühinen autori lootusega, et ehk uuritakse kunagi Peebu fenomeni uuesti ja edasi. Kas koosnes see põhiliselt konfliktidest, võimujanust, meeletust eneseteostuskirest, vastuolulisest iseloomust, isikliku õnne nappusest, sunnimaistest ajanõuetest või leidus seal rohkem? Üks karistusvahend on kahtlemata unustamine.
Jah, aurat vanast raamatukogust uude viia ei saa, nii on juhtunud RRi ja TÜRi uue ehitisega. Rüütelkonna hoone lõhnad–keldrid ning Morgensterni vaim jäid paraku maha. Kui palju esoteerikute nähtud „kollane aura“ Peebu kohal teda ametialaselt aitas, jääb samuti teadmata.
Tiia Toomet. Vanaduse võlud. Kolmkümmend kaks lühikest südamlikku mõtteteksti, kus autor on jälginud aega, mis seljataga. Samas loodab ta leida elamisväärset järgnevatestki. Seda kirjaniku, ema ja vanaemana. Raamatukesse on koondatud küpsed, elulis-lihtsad mõtted, need on sõnalt selged, siirad ning üheselt mõistetavad. Vaatamata ütlemisele „aeg on mulle alati mõistatuseks olnud“, on Toomet ajaga igati normaalselt toime tulnud. Suutnud palju korda saata, nii et nüüd on hing rahul ja võib otsida vanaduse võlusid. Toomet mõtestab kõike rahulikult, ka surma. Jagades lugejaga oma unistusi, mainib ta, et üheks on reisimine, mida ju okupatsiooniaastatel eriti ei võimaldatud. Kuigi, jah, unistused muutuvad vahel ka pettumusteks. Ent kogunenud ja korjatud tähelepanekuid saab lugeja enese omadega vähemalt võrrelda. Eks luulekogu ongi mõeldud pigem ammu esimese nooruse seljataha jätnutele. Mind panevad Toometi lood natuke küll kurvastama, aga mitte tekstiridade melanhoolia tõttu. Vanadusele mõeldes lihtsalt saabub eksistentsiaalne kurbus, ja selle vastu rohtu pole.
Selge, et elatakse maailmas, millesse sünnitakse, ja seda pole indiviidil sugugi lihtne muuta, vähemalt neil, kes sündinud pärast sõda. Nii Toomet ütlebki, et küüditatule paki saatmine oli lihtsalt elu osa, sest laste eest pole võimalik elu varjata. Ja oma eluga tuleb lihtsalt ära leppida („Surmast mõeldes“). Oma taaka tuleb samuti kanda. Elu põhitõed on ju tegelikult väga lihtsad („Kuidas sõnastada lihtsaid mõtteid“). Kirjanikku häirib praegune raiskamise maailm, ja nii ta arutabki, kuidas võiks soetatud kraamiga katastroofi ajal käituda („Katastroofiigatsus“). Seda on, kraami siis, ka Toometi pööning ääreni täis. Vanadusega aitavad teda lepitada teadagi lastelapsed. Ka pole veel kustunud kevade ootus („Elueufooria“). Loomulikult tajub inimene seitsmekümneselt ka juba hingeväsimust („Vanaduse väsimus“), aga nii see lihtsalt on. Katke tekstist „Armastusest veel“: „Ei tahagi enam armumist, seda leegina lahvatavat tundepalangut, mis varjutab kogu muu maailma. Tean, see on petlik, läheb mööda. Kahtlustan, et erootilisel armumisel on vähe tegemist me endi tahtega – see on elu aastamiljonite jooksul välja töötatud nipp oma jätkamise kindlustamiseks. Hoopis parem tundub nüüd armastus kui kiindumus. Soe lähedustunne mõne inimese vastu, mis heal juhul ajas ei vähene, vaid hoopis süveneb.“
Mait Vaik. Meeleparanduseta. Lühilood. Ega suurt midagi meelde ei jäänud, aga nüüd vähemalt tean, millest jutustab raamat, millele Kultuurkapitali žürii andis proosaauhinna 2016.
Täiesti võimalik, et autor mõnes jutustuses=novellis heidab tõesti iseenda üle nalja, aga arvamus ei pruugi tõele vastata. Üks on selge, kaheksas proosapalas on kasutusel ühe märksõnana alkohol ja selle tarbimine (viisakalt väljendudes). Nii lähebki tegelaste, pigem küll jutustajate tee, kas allamäge või olukorra muutudes ülesmäge. Ent vahel võib jälle vastupidi olla, et läheb ülesmäge ja siis uuesti allamäge. Austet eesti kirjanikud, mina ei taha enam kurbloolisest ja traagilisest viinaviskamisest ning sellest tulenevatest kannatustest midagi kuulda. Andestage mulle mu mõistmatus, rumalus ja empaatiavõime puudumine. Olgu tekstid pealegi nii saatuslikud, nii eksistentsiaalsed, kõnekeelsed, nii kirjanduslikud, täiuslikud... Samas, paljud jälle soovivad niisuguseid sõnumeid lugeda, miks muidu üllitist (mis kole sõna) nõnda kõrgelt hinnati. Berk Vaher kirjutab Kultuurkapitali laureaate hinnates (Postimees, 18.03.): „Aga žürii ja autori suhtest veel enam luges see nõudlikkus tunnetatuna sõelale jäänud teoste sisus ja vestmislaadis. Neis pidi vastu haarama otsiv tung inimese lae ja helisid neelava põhja järele. See nõudlikkus, see otsitung võib avalduda ka naljas – ehkki see on üks raskemaid kunste. Selle kunsti teostumisel on ka kurbuses kosmilist huumorit, nii nagu muiges või irvituses on draamat ja traagikat.“ Ainus, mida saan veel teha, raamatu kunagi uuesti üle lugeda ja oma arvamust korrigeerida.
Pisut sisust. Näiteks tekstis pealkirjaga „Kadedus“ pöördub allakäik tõusuks ja vastupidi, endine läbipõlenud sportlane jõuab heale järjele, „Nepali haiguses“ /mingi putuka hammustus – M.L./ on allakäik üldisem. Ulof, kes soovib Euroopast kaugele „loomingulist inspiratsiooni ammutama“ minna, saab stipendiumi. Järgnevad suhted, seosed, tunded mõjuvad kui uni ja ärkvelolek kordamööda. „Külaline“ on ehk kõige põnevam lugu. Siin otsustab poest ostetud mänguasi, liblikas, kasvada. Ta hakkab kõigi tarkpeade ehmatuseks koguni lendama, kuni muutub liblikmeheks, kes läbib klaasi ilma seda purustamata. Vaat ei saanud aru, kas see on kuidagi ka napsutamisega seostatav? Kes see liblik on? On ta mingi oht? Edasi: järgneb lugu reisist, mis kannab pealkirja „Rootsis“. Selles näib olevat pisut autobiograafilist, aga kindel ma pole. Mees, tegelikult jutustaja, kes on helilooja, kas just kuulus, aga Rootsi ta läheb ja kohtub Stockholmis tänavamoosekandiga, kes viib ta baari, kust saab osta narkootikume ja jooke... Kõik ülejäänu, mis siis juhtub, on minu meelest täitsa naljakas. Siingi tuleb jutuks rikkurist vaeseks muutumine. Teemana kerkib ka üksindus, naine läheb ära, vaevavad erinevat sorti pohmellid. Autor võtab minu meelest sisu kokku sõnadega „kuradi elu“, mis võinuks kogumiku pealkirjakski hästi sobida. Üks mõnus katke ka: „Leidis siis pintsaku rinnataskust selle kolmanda pilli, selle, mille muusikule oli ostnud ja kes ei tahtnud, ja nipsutas laias kaares suvaliselt tänavale, mingist hajameelsusest ja vastikusest, kuradi narkootikumid... Jeesus, sai paarkümmend meetrit edasi mindud, kui plahvatas, et mõni lind võib selle ju ära nokkida, issand küll... Oleks veel, et lind, aga kui koer, see läheb ju hulluks, peremehele või mõnele möödujale, lapsele kallale. Hakkas otsima, peaaegu nuttes, nuttes, milline pask ta on, armunud mõrtsukas... Tund aega otsis ja mõtles, mõtles, et kui leiab, siis leiab ka armastatu, peab leidma, peaaegu neljakäpukil, nuuksudes – ei leinud. Luges lihtsalt palve. Et kui juba, siis lind. Paluks lind, see lendab lihtsalt vastu seina. Mõrtsukas.“ Muidugi ajab niisugune asi hulluks!!! „Mustas relvas“ kirjutab autor omal kombel läbi Ameerika põlisrahva dilemmad. Jõukast perekonnast pärinev tegelane vaimustub indiaanlastest, aga käitub seejuures tihti vastuokslikult. Purjutamist sealgi piisavalt, pisut ajalugugi. Eks seal on muudki, relv võib mõnikord aidata kangelaseks tõusul, vahel jälle väärikust pisendada. „Ammoonium“ – alkohol ja suhe väga noore provintsitüdrukuga, kelle pärast kasutamist kõrvale lükkab. Leidub, mille üle pikalt jahuda. Nimijutustus ehk „Meeleparanduseta“: joomine, armumine, kibestumine, raskepärasus. Viimane tekst „Tarks“ jutustab joomamehest, kaunis vastikust tüübist, kel kombeks abistajaid ära kasutada. Jääb meelde, et valetab vahvasti ja on ülbe, kuigi läheb koos sõbraga pastoraati, et ravida end eelnenud joomatuurist. Otsekohesed ning küllap ausad mõtted.
Niisuguseid lugusid, mis Vaigu kogus, nimetavad mõned kahtlemata eksistentsiaalsete kannatuste kirjeldusteks. Minu pärast nimetagu! Mait Vaigu lauseehituse ehk stiili ja ridade rahutusega on raske harjuda, aga pikapeale mõistad, et pööraseid või joomaseid tundeid ei saagi täpselt ja üheselt mõistetavalt üles tähendada. Lõpetan oma kokkuvõtte Mait Vaigu ilmatu pikaga lausega: „Aga sõber ütles, et praegu ei ole veel midagi, see ei ole sul mingi üksindus, see on veel aeg täis ängi, aga kui see ükskord ära kaob, kirjanikust sõber oli, et kui see sul ükskord ära kaob ja korraga ei ole millegi või kellegi heaks enam elada, et siin ei aita mingi looming ega tervisejooks, et sa, mees, ei ole tegelikult isegi märgata osanud, veel ei ole märgata osanud, et seda loomingutki, kuigi võid arvata, et maailmale ja lugejale, et seda loomingutki teed sa tegelikult väga väheste jaoks, tegelikult perekonna või armastatu, kuigi ei usuks iialgi...“ („Rootsis“).
 


RRi näitused digitaalarhiiv digar