Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud

30. aprillil on raamatukogu SULETUD!







 

LL-99

LÄHETUSLAUSED
Arvo Valtonil ilmus „Loomingus“ (nr. 12, 2016) lühike, kuid ajastutäpne jutt „Ülesanne“, kus 16-aastane noormees esitab üle kahekümne küsimuse teemal „Miks me siia maailma sünnime?“ Tsiteerin neist ühe pikema: „Kas me võtame endale ülesande seepärast, et selle võimalik täitmine meile miskipärast meeldib? Kui jah, siis kas selle meeldivuse määrab juhus, eluolu paratamatus, kellegi eeskuju, ühiskondlik vajadus ehk niinimetatud tellimus, pingeline mõttetöö, näiteks taoliste küsimuste vaev?“ Lugu lõpeb mõjusa puändiga. Lugege, saate teada!
Leian Sofi Oksaneni ettekandest „Sinu vaikimine ei kaitse sind“ Enn Soosaare konverentsil lause: „Keegi soome raamatukoguhoidja kogus endale salaja koju raamatuid, mis olid kogude nimekirjast eemaldatud ja plaaniti hävitada. Usun, et sellistel salajastel koduraamatukogudel oli lugejaid.“ (Postimees, 14.02.) Lisan täienduseks, et nendes raamatutes ei valetatud ega ilustatud Baltimaade tõelisust soometumise perioodil, mil ametlikult arvati, et NSVLis on „kõik kaunis ja õitsev“, kui veel kord tsiteerida Oksaneni.
Päev pärast emakeelepäeva tähistamist Rahvusraamatukogus loen „Eesti Päevalehest“ (15.03) Inimõiguste keskuse juhataja Kari Käsperi kirjutist „Ristime emakeelepäeva eesti keele päevaks“. Armas aeg, ei oska muud enam öelda! Autor toob põhjuseks, et vene ja kõigi teiste keelte kõnelejatele pole see emakeel, aga ehk tahaksid nad siiski päeva tähistada. Kui kodanik Käsper soovib tähistada lisaks mõne teise keele päeva, siis palun, aga ärgu halvaku emakeele pärast muretsejate meeli. Paistab, et Kristian Jaak Petersoni sünnipäev ja emakeelepäeva tähistamise mõte pole kõigini sügavamalt jõudnud.

LOETUD RAAMATUD
Juhan Hellerma. Tühjusse, kaugusse. Miniatuuride kogu. Noore mehe ilukirjanduslik debüüt, noore inimese filosoofilise koestikuga vaatlused. Võluvad ning tervislikud igas eas lugejale. Rahustavad ja usaldusväärsed olustikupildid. Seda väikest proosaraamatut pole võimalik tavaliste kriitikusõnadega tutvustada, tuleb lihtsalt lugeda ja jätta meelde autori arvamus, et aeg on meie jaoks kõige olulisem mõõde.
Juhan Hellerma jälgib pidevalt ja iga ilmaga taevast, olgu see siis hall või säravsinine. Süveneb maastikku, vee  voolamisse, metsa, keda saab alati  usaldada. Ta silmitseb ja tajub erksa  meelega kõike, mida näeb, olgu see siis  valgus Saksamaal või novembrikuu Eestis:  „Taevas elab oma elu, meri samuti ja mäed.  Kuidas ma saan neilt üldse midagi oodata?  Parem neid oma rumalate ootustega mitte  tülitada, kuigi ega neil sellest midagi ei  muutu. Selles asi ongi, neis ei muutu  kunagi midagi. Ainult meis, meie pilgus,  meie olekus.“ Tundub, et niisama tühja  olemist, märkamatult mööduvat liikumist  tema jaoks ei eksisteeri. Natuke pikemas  palas „Kus on meie Liiv?“ mõtiskleb  Alatskivi kalmistul käinud autor: „Ehk on  aeg jälle paras selleks, et üks Liivi-sugune  valutav hing saaks sündida. Millest  kõneleks see valu, millest sellesse valusse põimitud lootus?“ Jälgija pilk suundub tihti kaugusse, tühjusse, nii võiks ju kõiki tekste tsiteerida, aga valin hoopis niisuguse, mis aitab ehk pisutki mõista Juhan Hellerma loojaolemust: „Kirjutamine on minemine oma hinge isetoimivasse sügavikku, sinna pindade ja kihtide alla, ülemiste ja alumiste korruste vahepeale, kus kõik võtab pidevalt kuju, on saamises. Ja uskuge, see on seda väärt, see on seda väärt püüda sinna korrakski pääseda, hingata hetkekski sellessamas rütmis, tunda elu tuiklevat tukset, mis sind kannab, tõeliselt toidab ja hoiab, lasta tal hetkekski kõnelda... hüüda.“

Mudlum. Linnu silmad. Kogumik sisaldab kolmteist teksti, mõned neist võib žanriliselt juttudeks, teised jälle stiililt novellideks nimetada. Üks on selge, Mudlum suudab lihtsad tegevused ja asjad fantaasiaküllasteks kirjutada. Tema maailm on täiesti argine, aga siiski põnev. Kogumiku kesksemaid ja märgatavamaid märksõnu on uni, unenäod, unisus. Nendele on palju ridu pühendatud, ent need mõisted pole üldse flegmaatilised või väsitavad. Pigem erksad ja mõnusad. Mudlumi lugudel on ikka mingi väike kiiks ka juures, ja kui selleni jõuad, siis üllatud ning oled valmis järgmist mönuga lugema.
„Närviline inimene“ võib pakkuda äratundmisrõõmu nendele, kel magamisega raskusi, „Labürint“ keskendub korteri- ja elukohavahetustega kaasnevatele seikadele ja tundmustele. „Etüüd viie naise ja lestakalaga“ toimub vanas majas. „Arhibaldi uni“ kirjeldab ühe vanamehe argipäeva, see on üks melanhoolsemaid lugusid, oma muigekesega siiski, üldiselt on Mudlum aga humoorikas ja teatab, et nii lihtsalt asjaolud on. Tsiteerin: „Arhibald läks suppi vaatama. „Nüüd võib kartulid sisse panna,“ ütles ta kassile, kes magas pliidisoojas ilma ainsagi nõksuta /vanamehe peast käisid poolunes nimelt nõksud läbi – M.L./. Kell hakkas üheksa saama ja väljas algas tume, pilvine päev. „Väga unine päev,“ kinnitas Arhibald. See’p see oligi. Uni oli igal pool, hallis taevas, vanas raagus kases, mis ei viitsinud isegi tuules liikuda, vaid seisis paigal nagu piltpostkaardil. Koltunud rohi lamandus mätastena ja ükski kõrs ei liikunud. Taevas seisis samuti päris paigal ja seal ei olnud üldse pilvi, vaid mingi imelik paks läbipaistmatu lõplikkus. Aeg venis teosammul. Ta oleks parema meelega paigal seisnud, see aeg, ja kuskile ilmanurka magama heitnud. Uniste, uimaste sammudega tolksutas ta oma väljamõeldud minuteid. Arhibald vaatas huviga aknast välja. „See päev ei saa vist küll kunagi õhtusse.“ On muidugi imelik, et inimene tahab oma päevad õhtale saata, peaks ju olema väga hea, kui aeg seisab paigal ja miski ei saa kunagi mööda. Ometi tegi veniv unisus haiget ja rusus hirmsasti. Oli täpselt selline tunne, et kogu maailm on täis Arhibalde, ühesuguseid, haige seljaga ja kassiga vanamehi igaveses sügispäevas. „Päris jube,“ teatas Arhibald kassile selle mõtte peale. Muidugi sagib päris maailmas inimesi ohtralt nagu batsilluseid, neil on tuhat tegemist ja nende aeg on kiire, kärsitu ja lendab käest. Kuigi seda on päris raske ette kujutada, kui elad üksi ja linnast eemal. „Mis me siis nüüd teeme,“ küsis ta kassilt. „Paneme raadio mängima.“ Kassi meelest see ei olnud hea mõte, sest Arhibaldi raadio mängis kõige kõvema häälega, mida sai välja kruttida, ja ragises aeg-ajalt hirmsasti. Aga unine vaikus sai paraja litaka ning tõmbus kohkunult koomale. Pliidi all hubises tuli, kastruli kaas plõgises auru käes lõbusalt ja olemine läks täitsa heaks. Arhibald tõmbas poti pliidi nurga peale ja pani kummikud jalga. „Nüüd lähme õue.“ Kass ajas ennast laisalt püsti, keeras saba rõngasse ja kõndis ukse juurde. Temal ei olnud kunagi igav. Eks ma olen natuke juba kassi moodi, mõtles Arhibald. Õige vähe on veel puudu. Mina olen selline jumala kass, hall ja vana, aga vahest ta ikka sügab mind kurgu alt. Ehk on temal ka selg haige ja kole raske kummardada.“
Hoogu Mudlumil jätkub. Kuigi „Majaehitaja“ meenutab õige pisut „Labürinti“, on lihtsal inimesel sellest mõndagi kõrva taha panna. Igatahes loen: „Mõtled, et oli tüütu ja igav jutt mingist remondipasast, Mudlumi trademark, aga ei, see on puhas ontoloogia!“ „Agaape kummardus“ jutustab naisest nimega Ingel. „Õuduse allikates“ sööb Bert ainult magusaid toite ja näeb rahutuid unenägusid. Nimijutustuses on juttu kõhuvalust, mille põhjust tohtrid ei oska üles leida, samal ajal aga rikastuvad apteegid rohurallist, mis niisugusele „diagnoosile“ enamasti järgneb. Kui oled lõpuks kõik ravimid, mis teada, ära proovinud, tuleb ilmsiks, et valu tegutseb edasi... Lugu lõpeb sürrilt, igatahes minu lemmiklugu! „Naiste saunas“ arutab autor, kuidas inimesed vanasti saunas käisid, kuidas ihu on haritud ning kuidas pesemine käib. Täitsa tore jutt! „Kuradi kodu“ jäi minu jaoks natuke puntras tekstiks, aga märksõna unisus leian üles. „Ilma alguseta, ilma lõputa“ keskendub arutelule, kus leidub mõtteid unustamisest, kevadest ja loodusest. „Antropomorfi“ esimene lause annab sisust teada: „Olen alati tahtnud raamatutest rääkida“. „Saippuakauppias“ käsitleb seebiseriaalide sisu ja vormi!
Trükikratt on sisukorras leheküljenumbrid segi ajanud, kui see pole olnud just eesmärk, ent pisiasju ei maksa tõsiseks probleemiks mõelda. Kel vähegi lühiproosa vastu huvi, võtke ja lugege! Nagu öeldud, mõnusad lood!

Veiko Märka. Minu 1986. Tiigriaasta hullumajas. Ei haaranud kaasa, kuidagi kuivad, isikupäratud, kohati isegi igavad on need Märka meenutused. Tõsi, ega aasta veel teab mis põnev polnud järgnevatega võrreldes, ja kui oled lisaks neli kuud aastas Tallinna Vabariiklikus Psühhoneuroloogiahaiglas (TVPH), siis ega väga palju talletuda saanudki. Ka huumorit ei märganud, ehkki oma loomuomasele naljasoonele pöörab autor piisavalt tähelepanu. Nagu ka loomingulise tee algusele.
 Nimetet raviasutusse läksid noored  mehed sageli Punaarmeest pääsemiseks,  seda tegi ka Veiko Märka, kes valis  pärast  erialaste teadmiste „täiendamist“  ja  tõbede analüüsi järgmise diagnoosi:  „Skisofreenia seevastu oli kodune ja  armas nagu eesti saun“. Lisaks autori  tekstile leiab raamatust väljavõtteid  toonastest väljaannetest, nimekirju küll  aasta parimate sportlaste, raamatute,  muusika, filmide ja lavastuste kohta.  Saame teda, et aastat 1986 loetakse  interneti sünniaastaks. Ses mõttes nagu  mingi teatmeline tähendus ka.  Haiglakaaslaste kirjeldused on  väheütlevad, küllap ei lubatud Märkat kui  „simuleerijat“ kõige „ägedamate“  tüüpidega ühte palatisse ja koridori.  „Minu 1986“ jätab mulje, et autoril on  väike empaatiavõime, ma näiteid ei too,  küllap lugeja märkab seda isegi.
Teadagi, kodust ja vanavanematest saab alati mõne rea kirja panna, nõnda kui poiste tempudest, koolis käimisest ja aastakesest Tartu Riiklikus Ülikoolis, kus õppis keemiat. Loomulikult kirjeldab Märka korralikult kommunist Gorbatšovi võitlust alkoholiga. Noorematele lugejatele teadmiseks, et see mees oli kunagi NLKP peasekretär, nüüd tegeleb meil alkoholivastase kampaaniaga sotsialist Ossinovski. Märka võiks teema taas põhjalikumalt ette võtta. Ei pääse temagi toonase olme, kaubast tühjade poodide ja meeletute toidujärjekordade meenutamisest. Oli kuidas oli, ega viin ja õlu ei jäänud noorel Veikol joomata. Tegemist tuli teha isegi Nõukogude miilitsaga, keda küllap mäletab juba seetõttu, et mundrikandja lõi talle kõhtu. Haigla „sisu“ kohta pole Märkal ka midagi hullu öelda, pigem vastupidi, väljaspool olnud jubedam: “Hullumajas oli turvaline, suhtlemine vaheldusrikkam ja jututeemad optimistlikumad, saastamine nullilähedane, osakaal Eestisse migrantide pumpamisel null. Tõsi küll, kaubapuudust ei suutnud seegi asutus vähimalgi määral leevendada, kuid siin keskenduti peamiselt vaimsetele väärtustele. Hullumaja oli üks väheseid veel efektiivselt toimivaid institutsioone ENSVs. Erinevalt nõukogude korrast, mille allakäik üha süvenes, ei kartnud keegi psühhiaatriahaigla kadumist. Nagu ka tulevik tõestas. Kommunistid tulid, hävitasid normaalse ühiskonnakorralduse Eestis ja kadusid. Vaimsete häiretega indiviidid on alati olnud ja jäävad, kuid ühiskonnale oma ükskõik kui jaburate ideedega tõsiseltvõetavat ohtu ei kujuta.“ ENSV ja TVPH. Mõlemad neljatähelised lühendid, aga kui vastandlikud sisult, või hoopis sarnased?

Arp Rullingo. Veider armastuslugu. Kirjastus „Eesti Raamat“ jätkab endiselt jõudumööda „Eesti romaanivara“ sarjaga, viimati ilmus 1939. a. „Looduse“ romaanivõistlusel kolmanda auhinna pälvinud teos, mis algselt kandis pealkirja „Juhan Saarde veider armastuslugu“.
Romaan pole kunstiliselt just kõrgel tasemel, ent Rullingol (1913-1942) oli eeldusi kujuneda kirjanikuks, kui ta poleks Punaarmeesse mobiliseerituna Venemaal kõhutõppe surnud.
Pärast Gustav Adolfi Gümnaasiumi lõpetamist avaldas Rullingo kehakultuurialaseid artikleid nii ajakirjas „Nädal Pildis“ kui ka „Eesti Spordilehes“, seejuures tegeles ka ise aktiivselt spordiga ning jõudis olla isegi spordikohtunik. 1940-1941 töötas „Noorte Hääles“ osakonnajuhatajana. Nimetet ajalehes ilmus 1941. a. mais-juunis Rullingo teine armastusromaan „Sünge keskpäev“, kus põhitegevus toimub väikesaarel ja peategelane kannatab sarnaselt Juhan Saardega meeleolumuutuste all: on „närvilik“, vassib sõnadega, kannatab hirmude all jne.
„Veidra armastusloo“ tegevus toimub aga alevikeskkonnas (Aegviidus), kuhu peategelane, kes on vaimselt ebastabiilne, saabub närve kosutama.
Ega midagi erilist romaanis ei toimugi, 30ndates aastates nägus mees kas jalutab või suhtleb väiksel viisil alevirahvaga. Loomulikult pälvib ta daamide tähelepanu. Käib siin-seal külas, võtab seltskonnas napsi, mängib kaarte, kõneleb rahast, muusikast ja igapäevasest elust, vaikse koha sündmustest. Kord vaidleb päris kirglikult usuküsimuste üle, jõuab väiteni, et rahvas tahab naudingut, mitte õndsust! Mõnikord esitab Saarde oma üüritoas aga pikki sisemonolooge. Romaanis põimuvad Saarde psüühiline haigus ja suuresti kujutletav armastus lausa müstiliseks koosluseks. Tõsi, südamedaam Erika eksisteerib, end nende suhtlemine piirdub põhiliselt pikkade jalutuskäikudega, kus jutuks vähetähtsad asjad, nii et kogu loo kestel ei saa me mehest midagi teada. Õigupoolest on need vestlused sisutühjad. Saarde saabub salapärasena, käitub tegevuse jooksul kummaliselt ja tema surmagi võtavad kohalikud elanikud müsteeriumina. Saarde psüühiline seisund on arenenud nii kaugele, et ta seisab silmitsi nägemustega. Ja nii lõpebki kõik enesetapuga, ainult et end mürgitanud Saarde paremal õlal leidub väike noaarm!? Päris huvitav märk, mida ei suudeta kuidagi seletada. Lugejana arvan, et mees võttis mürki pigem parandamatu närvihaiguse tõttu kui noore daami pärast, keda arvab palavikulises õhinas armastavat. Niisiis, haiguse ja tunnete vahel toimub fataalne kokkupõrge. Kõigele vaatamata pole romaan masendav ega tekita ängistavaid mõtteid. Erika ütleb vaid, Saarde oli kummaline mees ja kõik nõustuvad sellega. Tsiteerin toonase olupildi: „Jah, on pidu – seda tunneb rukkilille sinises läikivas kleidis matsakas maaplika vahest kõige selgemini. Tema õhetavad põsed reedavad sisemist rahulolu kõige rohkem, või ka raskelt tõusev ja vajuv rind poisi haardes. No on vast tants – nii mõtleb jalgu vastu maad põrutav poiss. Püha! Ülehomme, siis ragistame tööd teha, et käed rakkus, täna aga möllakem! Kui naermapanevalt kentsakad on siiski mõningad inimesed. Ja kindlasti evib tütarlaps midagi, midagi koer-ustavat, lammas-taltsast. Räägi talle, valeta, pööra tõde pahupidi nagu surmasõlme tegev lennuk, siiski usub ta – jah, ta ei suuda, ta on olemuselt aus, ta ei suuda uskuda, et maailmas on valet. Ent sealsamas teine, ütleme hästi tõmmu tütarlaps, teeb vagura näo, naeratab diskreetselt ning vatrab jultunult. Ta ei räägi tõtt. Ei, otse vastupidi. Iga sõna, mis ta suust tuleb, on sädelev vale, päris armumapanevalt kaunis vale. Ta on süütu, süütuim tall, kuigi ta on ühel õhtul andunud kahele mehele. Ent linn tõmbab inimesi nagu särav valgus putukaid oma embusse. Või kes ongi too suur, täidlaselt kõrgerinnaline maaplika! Oi, maal on igav. Otse painavalt igav, kuigi sealgi käis teda suvel poiss aidas magatamas. Linnas on siiski hoopis teine elu. Tänavad on valgustatud, jaluta ning tunne end printsessina. Maaplika ei tule selle pealegi, et ta äratab ehk tähelepanu oma kohmakusega. Ei, ta koduneb ruttu, ta on nagu tõuhobune, suur, räpakas, veidi tiiranegi. Talle ei mõju kaaskodanike muiged ja kõrvalpilgud, ta on terastunud värske maaõhu ja tööga. Kui ta joob, siis ahmib vett otse vastikult kõrisõlme lõnksutades. Ei, ta ei hooli millestki, või olgu siis, kui näeb toredat poissi. Talle ei valmista muret seegi, kui poiss petab, oh ei! On ju veel teisigi poisse olemas, päris saledaid ja moodsaid, kes oskavad nii kenasti kaisutada. Nii imelikult lihtne ja labane – oh ei, seda mitte – on elu. Ja siiski ilus.“ 

Ilmar Särg. Varjus. Jälle üks romaan täis argipäeva argiargumente, mis ei paku suuremat huvi. Selles meeletus raamatute avaldamise õhinas tuleks tõesti tempot maha võtta. Ise võtsin lugemise ette seetõttu, et teisel leheküljel leidsin nime Ahmed, kes on rahvuselt tšetšeen. Ma ei märganud raamatus ühtegi originaalset või seni kuulmata mõtteraasu. Põhiliselt kordamistest kulunud lausevara. Teisalt, aga äkki ongi väikelinna valitsemine sama hull või hullemgi kui näiteks Tallinnas, nii et kohe peabki sellest romaani kirjutama? Ses mõttes tuleb kirjanikku ilmselt hoopis tänada? Äkki Ida-Eestis tegutsevad tõesti sõjakalt meelestatud moslemid, kust mina seda tean? Neid on ju majutatud juba Põlvasse, Tartussse nagunii.
Teadagi, eestlastest tegelaste suud on pidevalt täis karmi kirumist kõige ja kõigi üle. Rahul ei olda haiglate, Eesti Õhu, korruptsiooni, parvlaevade ega haldusreformiga.
 Romaani põhitegevus toimub Peipsi  ääres, Kalmuste väikelinnas, mis on  moodustunud Kallaste ja Mustvee  ühinemisel. Saage siis tuttavaks:  “Kalmuste linnas oli viis kirikut, viis  kasutatud või taaskasutatavate riiete  poodi ja viis avalikku söögikohta. Kirikuid  haldasid erinevat usku kogudused,  kauplusi ja söögikohti aga erinevad  ärimehed. Kui kogudustel oli igaühel vaid  üks kirik, siis ärimehel võis mitu äri või  söögikohta olla. Räägiti, et riidekauplused  kuulusid kahele ettevõtjale, kuigi  reaalsuses kuulusid nad viiele erinevale  osaühingule, kes oma  tagasihoidlike  nimedega ettevõtjate nimesid varjasid.  Iga mees ei tahtnud ju Oleg Grossi  kombel oma nimest brändi  teha. Sama  oli ka söögi- ja joomakohtadega. Käisid sa  ükskõik millises paigas lõunastamas,  kasum jooksis ikka kolme mehe tasku.  Üks neist meestest, kes eriti õnneliku  käega oma äri ajades oli olnud, püsis linna volikogus juba aegade algusest – uue Eesti Vabariigi tulemisest.“ Niisuguses stiilis on kogu kohalik tegelikkus kirjas. Teada kohana nimetatakse veel Raja küla. Sinna, vanausuliste juurde, satubki Ahmed elama. Teda käsutavad struktuurid ja Muhamed. Sellest moslemist ei räägita raamatus just palju, aga kuuleme, et talle on antud käsk organiseerida pronksiööl ainsana surma saanud noormehe haual sarnane üritus. Ka saadetakse Ahmedile Peipsi hoovuste abil kast relvi. Äiapapa Foma jõuab õnneks vahele segada, nii et suurt möllu ei korraldata. Et Ahmediga oleks asjad ühel pool, siis lisan, et Peipsile minnes lööb kalurist äiapapa pahanduste vältimiseks Ahmedile aeruga vastu pead ja mees upub. Tõsi, just enne seda otsustas moslem end struktuuridest eemale hoida, sest tal on juba naine ja laps.
Kuna praegu on üks kuumemaid teemasid haldusreform, siis võtab autor ette Kalmuste linna omavalitsuse tegemised. Põhiliselt käib jutt valimistest ja pidevast võimu ümberjagamisest. Koalitsiooni lammutamine käib suurema suutäie pärast: kes tahab tervisekeskust ehitada, kel vaja palgaline töökoht leida. Kalmuste kandis jätkub jaburust 208 lehekülge. Tegelasi on ilmatu palju, lambakasvataja Krista Vanarauast (kutsutud ka Lambaraud) Äksi nõiani, kel nimeks Maramaa. Ärimees Jaan Kabelit peetakse aga heaks tuulenuusutajaks. Luuletaja Kusti Pelleril on luuleraamatute müümisega jälle mured, vaja kellegagi sehvti teha. Kusti pahandab muidugi Kirjanike Liidu peale, et ei pääse kirjandustuuridele, raamatukogudel aga puudub raha, et teda kutsuda. Et pumba juures on ühed ja samad kirjanikud, keda tasustatakse jne. Aga ühel päeval lubab Haapsalu raamatukogu töötaja sõidukulud ja bensiinitšeki kinni maksta, ja Kusti sõidabki sinna. Ja siis juhtub nii, et poeet läheb õhtul Merle poole... Mõnes tegelases võib koguni mõne tuntuma poliitiku iseloomujooni ära tunda, ega kõike pole autor ise välja mõelnud. Kui asjad peaksid tõepoolest nii käima, kui Särg kirjutab, mina ju ei tea neid poliitilisi asju, siis on küll päris hirmus. Ametikohtade jagamine nõuab lausa teadmisi kõrgemast matemaatikast, kuigi võimumehed pole tihti just üleliia haritud. Kirjutades jõudsin siiski äratundmiseni, et enne sügisesi valimisi võiks romaani tulevastele võimukandjatele pakkuda küll.

Rein Veidemann. Lausungid ja pausid: fuuga. Järelsõnas, mis kannab pealkirja „Lahtine leht“, on autor selgitanud nii luulekogu ülesehitust, teda mõjutanud autoreid kui ka loomingulisi põhimõtteid, ja sellest tekstist tuleks lugejatel alustadagi. See, et Rein pole end tituleerinud uhke tiitliga kirjanik, on mind alati imestama pannud, nüüd selgitab ta ise: „Kui nüüd ise võtan debüteerida seitsmekümnendal eluaastal luulekoguga, ei saa mul olla vähematki ambitsiooni esitleda end luuletajana. Minu kontsenter – jah, ma isegi ei oska öelda, mis see päriselt on – vastab 19. sajandi kirjamehele (literaadile). See, mida küll tunnistan, on tundlikkus sõnakujundi vastu ning tung otsida kõikjalt (mitme)tähenduslikku sõnumit.“ Vaatamata mitme proosateose ilmumisele („Lastekodu“ (2003), „Tund enne igavikku“ (2012), „Arkaadia öö“ (2014)), rohkele esseistikale ning erialasele tööle, kuuleme teda end ikka nimetavat tagasihoidlikult literaadiks! Eks mõiste kirjanik ongi viimasel ajal natuke devalveerunud ka...
Igati sümpaatsete illlustratsioonide (Maris Tuuling) ja kujundusega (Andres Rõhu) raamat sisaldab 39 luuletust, ja sellegi arvu kohta annab autor korraliku seletuse, neid selgitusi on õieti mitu. Näiteks leidub Karl Ristikivi ainsas luuleraamatus „Inimese teekond“ sama arv tekste ja ilmselt maarahva hulgast võrsunud pastor Georg Müller esitas 39 jutlust, ent põhjalikumat teavet lugege juba ise! Pealkirjas seisva mõiste lausung tähenduse kohta teatab autor: „Kui me kirjas loeme lauseid kui grammatilisi üksusi, siis kõnes tajume neid lausungitena.“ Sisukorra on autor jaotanud viide ossa: „Prelüüd“, „I osa“, „Georg Mülleri passioon“, „II osa“ „Kooda“ (vt. tähendust järelsõnast).
Niisiis, Rein Veidemann tutvustab oma mõtteid ja vaateid ajalise kaduvuse seisukohalt. See, aja kaduvus siis, kurvastab teda väga, kuigi mööduva elu hulka on kuulunud ilu ja armastust. Võib isegi kokkuvõtvalt öelda, et ta peatub inimhinge vaevadel siin ilmas. Tema tunded on puhtad ja rõvedustest vabad. Ja loomulikud väga isiklikud, kuni surmamõteteni välja, nt. „Arkaadia öö“, „Ärge öelge, et te ei karda surma“, „Nüüd võtad mõelda elu viimsest ilust“. Elus kohatud hingevalu ja mõrudat meelt võib täheldada luuletustes „Sa ei peagi mu vaevadest teadma“, „Lohutus“, „Esimene lumi lõhnab piparmündi järele“, „Eleegia ema surma puhul“. Muidugi peitub paljude värsiridade sees ja taga tunne, mida nimetame armastuseks Looja vastu. Kes vähegi on märganud autori emotsionaalset iseloomu, mõistab ka tema nukrat, siirast ja väga avatud luulet. Rein Veidemanni kui kirjandusteadlase ja eesti kultuuriloo põhjaliku tundja eruditsioon on üldteada, nagu paljudele ka tema sügav muusikahuvi, mis tõuseb kujundina esile luuleski. Ta on professor par excellence. Sünnisõnumit jagab lugejatega tekst pealkirjaga „Kolm aastat enne lendu tõusnud rahutuvi“. Üldistatult öeldes, kogumik sisaldab tundelist mõtteluulet. Kuigi mulle sümpatiseerib „Georg Mülleri passioon“, on lihtsam tsiteerida lühemat ning armulikku aega kokkuvõtvat teksti: „Jõgi voolab voolamist, ees paistab purpurmeri. / Ja üle mere kaardub vikerkaare look. Seal sajab. / Paati, milles sõuad, imbub vett ja mälestusi. / Kaldaroostikus roostetavad kõik lood ning ajad. / Pervel konutamas näed veel harvu inimesi. / Kellest jäänud varjud, kellel tuhmund näod ja nimed. / Neilgi jalgu uhub juba unustusevesi, / ehkki südames veel oodatakse sünni-imet. / Sõuad edasi ja nõnda iga aerutõmme / lähendab jõesuudmele, kus terendabki meri. / Vikerkaar ja silmapiir, täis pilgel vett ja helli mälestusi, / põhjamudas loodib jumalagajätu kaja.“

Elo Viiding. Teadvuselooja.
 Elitaarne luule, pigem intellektuaalsest  mõtteluulest huvitatutele. Ühe konkreetse  inimese vaated teadvusele, inimese, kes jälgib  iseennast, et teistest paremini aru saada.  Üldistatult öeldes, prevaleerib psühhoanalüüs.  Elo Viiding on julgete arvamustega karm  ütleja, kuid vähemalt sedapuhku ta kuigi  irooniline  pole. Ta soovib vist meile meelde  tuletada, et on olemas meeldivaid, ent ka  ebameeldivaid momente, millega inimese  teadvus peab tegelema. Lisaks käivad  teadvusega kaasas traumad, ent lugege ikka  ise, ning püüdke luulekogu olemust endale  mõistetavaks  interpreteerida. Enda mõistmine  ei pruugi küll  alati lihtne olla, teadvus võib olla  koguni raskesti lahti muugitav, aga pääsu  tema  eest meil pole. Nii et kordan üle, iga  lugeja peab  ise küllaltki õhukese raamatu  kätte  võtma: „See ongi metafüüsika / kui  valgus läheb ära / või mööda jalga / ronib  marus rott /  kui iga  aisting ongi / ainult  kergendus / siis  tuleb  luuletus / kui näole  naeratus“ („See ongi  metafüüsika“). Tsiteerin teisegi näite, mida on kergem mõtestada, selleks on „Lihtne luuletus“: „Printsessikleidi sees peidab end sõdur / timukarüü all armastav süda / neitsi kehas varitseb deemon / vanaeides end kogub noormees – vaevalt saab surutud kirstu kui lendab / üle jääjate longus peade / parematele jahimaadele / must on valges ja valge sees must on – see mu armas on oleva seadus / mida vaid rumal võib eitada teades / et ta olemasolu on tõestus“. Mõjus, pole kahtlustki!

 


 digitaalarhiiv digar