Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud







 

LL-98

LÄHETUSLAUSED.
2016. a. 30. dets. „Postimehes“ teatab helilooja ja tähelepanu äratava maailmatunnetusega kolumnist Jüri Reinvere artiklis „Me oleme väsinud“: „Minu soome sõbrad räägivad juba ammu Soome vaimsest õhkkonnast, kus jääb tunne, et kogu ühiskonnal pole enam midagi muud teha kui üksteist poodides teenindada.“ Arutluse jooksul viitab autor ka Saksamaale ja kokkuvõtvalt Euroopale, aga meie kohta lausub ta nii: „Aga mida peaks Eesti poliitika kindlasti taipama: rahvusvahelises mõttes ongi Eesti vaid kultuur.“ Ütlus on suurem kui esialgu ehk tajume. Mõte on koguni ülisuur ja täpne, aga sellese süüvimine kurvastavalt madal. Kes suudaks rahvale selgeks rääkida, et kultuur, see oleme meie ise, ja muud tähtsamat meil ei olegi. Vaevalt me kunagi rahvusvaheliselt tuntuks saavat hiiglaslikku auto- või lennukitehast rajame, ja kui meist üldse kunagi midagi maha jääb, siis on selleks tubli kultuurisõnum suuremate seas. Kultuur on meie õhk ning elamisvõimalus ja -viis. Kultuuriinimesi, kelle arvamust kuulataks, kelle sõna kostuks kaugele, keda uskuda ja usaldada, jääb aina vähemaks. Uusi eriti juurde ei tule, ja need, kes peaksid aitama meil vaimseid jõuvarusid koguda, tekitavad pidevalt piinlikkustunnet. Nn. juhtivad–suunavad jõud on sageli intellektuaalselt jõuetud, nõrgad ja pealiskaudsed, oojaa, meil on, mille üle mõelda! Selle asemel, et iga päev midagi muuta, keerata, kohalt lükata, lohistada, sehkendada ja lobiseda, tuleks end ja rahvast harida, harida, ikka harida, et püsiks meie pisikene koht kultuuriajaloos, mida, parafraseerides Betti Alverit, saaks nimetada peatükiks ESTONIA.
Intervjuud Enn Soosaare eetilise esseistika auhinna pälvinud Jüri Reinverega saab samuti lugeda „Postimehest“ (20. veebr.).
Ja veel: kui kedagi huvitavad sisserändega seotud suured teemad, siis uurigu kindlasti „Sirbist“ (13. jaan.) Thilo Sarrazini intervjuud. Kahju, et tekst ei ilmunud „Postimehes“, lugejaskond olnuks suurem. Ükskõik, kuidas Ahto Lobjakas ka vestlejat küsimustega vaenas, Sarrazini jäi kindlaks, ja seda faktidele toetudes, et moslemite ränne või rünne on katastroof.

LOETUD RAAMATUD
Andrei Hvostov. Šokolaadist prints.
Võtan julguse kokku ja nimetan romaani psühholoogiliseks põnevikuks, kus autor kirjeldab nii nilbusi kui ka inimeste vaimset ja füüsilist hävitamist. Teisalt sobitub romaan ju ka mälukirjanduse jadasse, aga on lähenemiselt lihtsalt grotesksem, karakterite iseloomustamisel ja kujundite kasutamisel šokeerivam. Alatus jääb alati alatuseks, ükskõik, kuidas seda ka sõnastatakse. Lisaks saab antud teose puhul viidata kirjandusžanrile, mida nimetatakse hälbekirjanduseks. Selles keskendutakse tegelastele, kes tunnevad end ühiskonnanormidele alluvate, solvatute ja alandatutena. Enda maksma panemiseks tegutsevad nad vastuoluliselt, vahel lausa võikalt ja julmalt. Taoliste tekstide tegelased käituvad sageli nihilistidena, on seesmiselt ääretult ülbed, nende seksuaalne käitumine võib olla ekstravagantne jne.
Nõrgema närvikavaga ja ontlikumatel inimestel võib romaan vahepeal n-ö. ära visata, mind kohustab töö. Ja uudishimu!
Jah, põnevik, sest krimi ta ju pole, kuigi poeg kägistab insuldihaige ema, aga arvatavasti mõtleb Hvostov seda stseeni kirjutades eutanaasiale. Sama lihtsalt kui peategelane asetab ema näole padja (milline filmilik võte!), reedab ja piinab ta oma sõpru ja kaaslasi. Raamatu pealkiri võib lugejaid eksitada, kõlab igati kenasti, kuid tegelikult peategelasel nimi puudub, on vaid palju hüüdnimesid, igal eluperioodil erinev, nt. on teda kutsutud Donbassiks, Russoviks, Aibumaks, doktoriks. Seda kõike teeb autori poolt šokolaadi printsiks kutsutu vaoshoitud jultumuse ning erakordse taibukusega. Kõik tema teod toimuvad perfektse analüüsi tulemusena, mõnda käiku tasub kohe mitu korda üle lugeda.
Paari viimase kuu jooksul olen psühhopaatide käitumisest lugenud juba kaht krimiromaani: Birk Rohelennu „Sa pead suudlema Silvat“, kus mitu tegelast on selgelt haige psüühikaga, kuid juhmid, ja Marek Kahro „Seal, kus näkid laulavad“, kus koolipoisist tegelane on haige, kuid tark ja osav. Tõsi, Hvostov on romaani tagakaanel kasutanud terminit sotsiopaat. Sellise terminiga tähistatakse isiksusehäirega inimesi, kes ei tunnista mingeid ühiskonnareegleid, kel pole südametunnistust, kes mõtlevad vaid omakasule jne.
Romaani keskseks teemaks on Suure Kurjuse kirjeldamine, kurjuse avaldumisvormid, mis sünnivad ühe indiviidi peas, ja juba lapsepõlvest saadik. Kuna kurjus ajab praegu maailmas üle ääre, siis sobitub teos ilmumisaega igati ja võib pakkuda koguni erinevaid interpreteerimisvõimalusi. Usun, et Hvostov nägi romaani kirjutamisega palju vaeva, tulemuseks on igatahes erakordselt jälgi tegelasega kohtumine. Kust autor küll taolised mõtted ja teadmised leiab? Samas vahendab kirjanik meile tegelikult hiljuti möödunud aega, mida paljud veel mäletavad. Raadiosaates „Loetud ja kirjutatud“(14. jaan.) vastas autor küsitlejale Peeter Helmele, et kirjutas seda raamatut mõningate katkestustega viis aastat, lisades, et isiklikult on talle peategelane ebameeldiv tüüp, aga oma tegelast tuleb hakata armastama. Vaid ebameeldiv tüüp…, ei rohkemat! Teisena loen romaanist välja inimest jälitava lõhestatuse teema, aga pikemalt ma selle üle ei arutle.
„Šokolaadist prints“ on üks räigemaid, tooremaid, jälgimaid ja hirmutavamaid romaane, mida olen pidanud lugema, teisalt kohati lausa koomiline, eriti siis, kui kaabakad omavahel võistlevad. Hirmutavamaid ses mõttes, et ma ei pruugi taibata, kui minu kõrval tegutseb väliselt nutikana näiv psühhopaat. Naised saavad romaanis kohati ikka päris armutult hoope, aga eks me vahel oleme selle ka ära teeninud... Lause teise poole kirjutamine on minust alatu, aga romaanis tegutseb ka ebameeldivaid naistüüpe. Kahjuks need kaks, kes langesid psühhopaadi ohvriks, on sümpaatsed. Teismeline Biffa, kes kukub vanalinna katuselt surnuks, ja noor ajakirjanik Riia, kelle purjusolekut „prints“ jäledal kombel ära kasutab. Ei, mitte seksuaalselt, vaid veelgi halastamatumalt.
„Prints“ tunneb juba varasest east peale kõigi ja kõige vastu põlgust. Pärast seda, kui ta on vaadelnud kunstiinstituudis modellina töötava ema alasti keha ja naise raseerimisprotseduuri, tundub, et midagi hullemat enam ei tule, ent tuleb!
Kuna poiss pandi ema kindlal nõudmisel, vaatamata keskmisele või nõrgale andele kunstiklassi, siis epateerib „Prints“ kogu elu kunstitundmisega ja kasutab seda osavalt enesehinnangu tõstmiseks. Muide, poiss tahtis ise hoopis Helgi Salloks saada... Autor esitab kahtlusteta küsimuse, miks sellised inimesed tekivad? Mina vastaksin, et nad lihtsalt sünnivad nuhtluseks inimkonnale, ent on hakanud eredamalt siin-seal „särama“, neile on suur vabadus avanud uksed, kust varjuna siseneda, et siis oskuslikult nõrgemaid ja vaenlaseks valituid piinata või koguni hukatusse saata.
„Prints“ põrmustab juba algkoolis oma täiskasvanud sõbra, kooli katlakütja, kunsti õppinud Volli, mehe, kes harib teda popkunsti alal, aitab joonistusi lõpetada. Samal ajal manipuleerib „Printsike“ oskuslikult oma joonistusõpetajaga, kes õpilast läbi ei näe. Hävitab salakavala sadistlikkusega kooliõe martsipanikogu. Kadedus? Miks, ta kogub ju ise šokolaadi?! Pigem fanaatiline viha, mida teise korralik kodu tekitab. Peagi tutvume Tallinna vanalinnaga, selle katuste ja nurkadega, piilumisega teiste akendesse ja ruumidesse, seda keskkonda on igati põnevalt näidatud. Teadagi, kant ongi iseäralik ja pakub kirjutajale ruumi fantaseerimiseks. Just seal paneb „Prints“ sõbra õe olukorda, kus tüdruk ehmatusest katuselt surnuks kukub. Ühel päeval jõuab „Prints“ ülikooli, läheb EÜEsse, kus käib üks joomine ja hooramine kuubis. Niisugune arvamus on juba ammu kustumatult rahva mällu talletatud. Sealgi suudab noor mees briljantselt rühmakaaslasi ära kasutada ja neid soovide kohaselt karistada. Romaani teine osa, mis võib lugejaid isegi rohkem huvitada, keskendub ajalehele „Tilisang“. Sõna tähendab postitõlda ja osutab selgelt „Eesti Ekspressile“, kus Hvostov on kaua töötanud ja väga vastuolulisi, et mitte öelda provokatiivseid artikleid avaldanud. Muide, „Tilisangi“ omanik ütleb, et ajakirjanikul ei tohi olla südametunnistust, seda, jah, olen märganud! Mõni hävitab relvaga, teine jälle sõnaga, võiks kokkuvõtvalt resümeerida. Raamatus kujutatud perioodil tegeleb toimetus ühe lõbumaja tegevuse uurimisega, mis on mõistagi seotud ka peategelasega. Tutvume lähemalt kahe alaealise õe mõttemaailmaga, mis on jubedale prostituuditööle vaatamata veel lapselik. Ühtlasi kisub autor uuesti päevavalgele ühe kunagi meedias tiirelnud juhtumi tuntud kunstnikuga, kes olevat maksnud bordelli külastuse eest asutuse krediitkaardiga. See oleks võinud ehk romaanist välja jääda, aga Hvostov on ju teada salvava kirjutajana. „Tilisangis“ töötab päris põrutavaid tegelasi. Minu asi pole prototüüpe mõistatada, nagu autor saatesõnas ka soovitab, aga mõne tunneb muidugi kaugelt ära. Paraku mitte pahelisuse kehastust, saatanat, kel ajakirjanikuametis nimeks Alfros. Nii sadistlik inimene ei saa ometi meie keskel töötada, mõtlen naiivselt, sest pole elu jooksul nii jubedate tegelastega erilist pistmist olnud, ja fantaasia on ses osas ka kehvapoolne. Ometigi, oh seda joomist, ja oh seda sõnavara, mida nimeka nädalalehe täitjad kasutavad. Ajakirjanike elust ning mõõdutundetust alkoholipruukimisest ja ropendamisest on kirjutanud ka Tarmo Teder romaanis „Onanistid“ (2006). Lisaks koorib Hvostov välja muidki alatuid tegemisi meie lähiajast, nt. kui oskuslikult kodueestlased väliseestlasi ninapidi vedasid, kuidas laveeriti ja omakasu taga aeti. Ega unusta raamatusse toomast Alfred Rosenbergi nime, viimane on kuuldavasti Hvostovi huviobjekte. Mul oli katkendi valimisega raskusi, aga mittemidagiütlevaid lauseid pole mõtet tsiteerida, kui romaan on täis obstsöönsusi. Järgnev on üks mahedamaid: „Ja mis see ikkagi oli, see kunstiprojekt, suunas Riia tüdrukuid teda huvitava asjani kannatliku visadusega. Ega ometigi vitsaga peksmine näiteks, mida siis filmiti. Tüdrukute näod muutusid nagu kümme aastat vanemaks, ütlesid, et vitsaga peksmine on selle kõrval täitsa tühi-tähi, mida nemad pidid mängima. Kui see oleks pidanud nendega päriselt juhtuma, siis nad sureks kohe ära, täitsa õudne mõelda, et kusagil juhtuvad sellised asjad kohe päriselt, täitsa päriselt... Näis, et neid tabas kõhklus, lõpuks ometi kammitses nende muidu nii suurt avameelsust miski selline, mille väljaütlemist oodates hakkas Riial juba ette hirm. Tüdrukud vaatasid teineteisele otsa, juskui küsides õelt, kas me ikka räägime edasi. Riia haaras jutulõnga ja meenutas naeruturtsatuste saatel omaenda noorpõlvest, kui ta oli raju gooti tšikk ja käis sõbrantsidega Tallinnas hängimas, otsides igasuguseid seiklusi, Klikus ja Pegassis ja sellistes kohtades, ja mis siis kõik juhtus. Riia muretu lobisemine mõjus tüdrukutele rahustavalt. Ei, ega neil ka nüüd midagi õudset ei juhtunud, ütlesid Ada ja Adele, neile pandi jalgade vahele silikoonist tussid ja siis filmiti seda, kuidas mehed hoidsid neid jõuga kinni, mängult muidugi, ja üks naine lõikus nende tusse noaga, nüsis ära tiivakesed kahelt poolt, ja kliitorinupu ka, see oli niimoodi ehitatud tuss, et sealt hakkas isegi verd tulema. Neile räägiti, et kusagil Aafrikas tehaksegi selliseid asju, päriselt, lõigatakse kõik ära ja siis õmmeldakse suured voldid kokku, nii et pärast on jalgade vahel õmblus nagu mängunukul. Triip plasmassist ihul.“ Tasuks said õed kokku tuhat krooni.
Romaani lugemiseks varuge vähemalt nädal, sest raamat on paks (382 lk.) ning peene kirjaga.

Mihkel Mutt. Eesti ümberlõikaja.
Vaimukas, kohati pööraselt naljakas! Hea tuju tõstja, aitab Euroopa Liitu aeg-ajalt tabavat „tegutsemissõgedust“ meelde tuletada ja ühtlasi ka taluda! Üldiselt kasutatakse Muti tekstide puhul määratlust grotesk, mis on küll täpne, s.t. lugu on koomilis-fantastiline, kuid lihtsama omadussõnana sobib ehk vaimukas pareminigi. Kogu iroonia, mis on seejures aus tõde, käib meie arvel. Suurepärane! Autor tõstatab olulise küsimuse, mida me ei oska endale paraku esitada: kauaks meile enam-vähem normaalset elu veel jätkub? Intellektuaalina kasutab autor küll mõningaid väljendeid ja vihjeid, mis Alam-Kolkaküla rahvale pärale ei pruugi jõuda, ent on viimane aeg end harima hakata, muidu võimegi eurooplase väärikas-suurest! üldnimest ilma jääda. Olukorda, mida Mutt kirjeldab, selgitab ja „helgel“ pilgul jälgib, ei saagi korrekt-realistlikult kujutada. Romaani keskse tegevus- ja mõtlemiskoha Alam-Kolkaküla tõus ja võimalik languski on nüüdsest seotud ja suunatud Bruxelles`ist. Ma ei usu, et leidub lugejaid, kes ei mõistaks, et jutt käib Eestist.
Kellele romaani soovitada? Kindlasti peaksid seda lugema need, kes saavad palka igat masti integreerumis-, lõimumis-, ühendamis- ja liitumispropaganda nimel töötamise eest. Neil peaks lugemiseks aega jätkuma, sest need protsessid on ju ülipikad, seega osa ootamisperioodist võiks „kolkakirjandusega“ tutvumiseks kulutada. Hea oleks, kui ka valitsevad jõud ja rühmitused raamatu kätte võtaksid. Siis veel peaminister ja president! Sõnaga, eelkõige need, kes täidavad käske ja müüvad riiki! Seejärel soovitan osta raamatu neil, kes on Eestist lahkunud raha teenima, et end hiljem jõukamana, päriseurooplasena tunda. Nendele teose müügihind ei tohiks probleemiks olla. Vagad ja leplikud raamatukoguhoidjad loevad nagunii, seda enam, et üks oluline tegelane, Rähn, töötab natuke aega ka raamatukogus. Kuni otsustab end ümber lõigata..., vaimselt, ja britiks saada. Mõelnud–otsustanud, asub Rähn inglise keelt õppima, ja teeb seda fanaatilise pühendumisega. Kõigepealt otsustab ta algteadmistele toeks kümme käsku pähe taguda. Vaat siis, usuleiged, nagu me pidime olema! Kõnekeele omandanud, võtab Rähn ette kirjanduslikud stiiliväljendid, vanasõnad, linnaslängi, lastekeele jne., jne. Kui ta siis Svetlanaga voodisse läheb, kiidab naine, et mees pole üldse eestlase moodi, palju tulisem! Peagi asub mees võõrkeeles piiblitarkusi omandama. Kes romaani kätte võtab, saab teada, kelleks me tegelikult ikkagi jääme. Eks igaüks peab ise järeldusi tegema, kuidas siis ühe või teise arvates selle kolkapatriotismiga (NB! sõnal on antud kontekstis kaks tähendust, kolgas Eestis ja kolgas Euroopas) meil lood on. Niisiis, Muti teose kõige olulisemaks märksõnaks kujuneb idaeuroopalikkus. Teiseks selgitab autor ajaloole toetudes, et Euroopa hiilgeajad võivad möödas olla, ja nagu koolis käinud teavad, ei uskunud Lääne-Rooma impeeriumgi, et kord on häving ka nende õuel.
Kõigele vaatamata on Alam-Kolkakülasse veel mõni hing alles jäänud, ka tegutsevad siin poeketid, nii et alamkolklastel on ostmisel valikuvõimalus. Endise, NSVLi jaoks tootnud pappkastikombinaadi elluäratamine oli surnult sündinud idee, sest hiinlaste pappkaste on kogu maailm täis. Aga vaat rahvast on siin vähevõitu: „Inimesi saab kahte moodi tekitada: neid ise tootes või mujalt ära meelitades. Alam-Kolkakülas loodeti algul siiralt, et nende kanti tuleb rahvast juurde. Ärasõitnud venekeelsete asemel oodati haritud ja rikkaid eurooplasi, soovitavalt põhjamaalasi, kes siia investeeriksid. Nüüd tehakse veel üksnes harjumusest nägu, justkui ikka oodataks. Tasapisi hakkab inimeste teadvusse jõudma, et too, kes on kord linna maigu suhu saanud, eriti suurlinna oma, on pigem nõus seal virelema ja prügimägedel tervet Mendelejevi tabelit sööma, kui tulema kuhugi, kus on igav. Alam-Kolkakülas paljunetakse loiult. Enamasti on tegemist „tööõnnetusega“. „Nii on see kõik kogu maailmas,“ räägivad mehed Valeeri baaris. „Maailm globaliseerub,“ teab iga asotsiaal, kes istub bussipeatuse varikatuse all ja teeb nägu, nagu oleks kellelegi vastu tulnud. „Õige,“ noogutavad hambutud taadid. „Puulusikaid enam ei väärtustata, selles meie hädade algus ja ots.““
Muidugi juhtub romaani jooksul idaeurooplastest rahvaga igasuguseid vahvaid asju: Alam-Kolkakülas toimub visioonikonverents, ja tublide intelligentide algatusel luuakse Alam-Kolkaküla Euroopa Asjade Komitee, mis küll lõpus laiali läheb. Neid naljakaid ja kummaliste nimedega tegelasi (nt. ajakirjanik Benno Sohvakartul), kes raamatu lehekülgedel sõna saavad, on rohkem kui mõni. Näiteks saabub kohale Mia Muhhin (võib samas olla ka Pedro Ylgem), kes tõttab Alam-Kolkakülla malaaria vastu võitlema, seejärel alustab aga võitlust naiste genitaalse moonutamise vastu. Teadke, et Mia arvab oma suurte teadmiste kõrguselt, et idaeurooplased arenesid otse dinosaurustest... Muide, Bruxelles`is polegi kolkal nime, vaid oleme kaheksandad, ju numbreid kandes pole võimalik kedagi ega midagi solvata. Ja siis ühel päeval tuleb Rähn koju, et hakata õpetama kaasmaalasi, kuidas end eestlasest ümber lõigata! Ei pea just britiks saama, kui teksti õigesti mõistan. Mutt loetleb veel mitmeid totrusi, mida siis kolkalikus soustis serveerib. Romaani lõpus on avaldatud Archibald Aristotelyevi artikkel „Kas kontinendi kordusetendus?“, mille autor on mõistagi kirjanik ise. Reaalsust natukenegi tajuval inimesel pole vähimatki kahtlust, et Mihkel Muti käsitletud teema on täpne ja lööv. Ilmselt tuleb aga kõvemini anda, et me mõistaksime, mida silmaga juba näha, aga läbi naha veel pole tunginud.

Rein Põder. Tagasivaatepeeglis.
Mitte tahavaatepeeglis, rõhutab autor. Igati ülevaatlik raamat, kust saab maksimaalselt teavet tema elu ja loometee kohta. Kuna kirjanik on pidanud päevikuid, siis oli tal materjal käepärast võtta ja lugejal ei teki suuremaid kahtlusi toimunu suhtes. Põder alustab, nagu sellele žanrile kombeks, lapsepõlvest Võrumaal ja meenutab alatiseks meelde jäänud valu, kui jooksis poisikesena okastraati. Tema põlvkonna mälust pole kadunud ka küüditamisteema. Järgneb kooli- ja ülikooliaeg, mehed ei pääse ka Vene armees teenimisest. Põder, kes soovis spetsialiseeruda okeanograafiale, ei saa jätta meenutamata esimest praktikaekspeditsiooni. Üldse kirjutab ta palju ja huvitavalt just reisidest, nii NSVLi perioodil kui ka loomulikult taasiseseisvusajal. Geograafina oskab ta ilmekalt ja tabavalt keskkonda ja loodust vahendada, mida tõestab kas või üks viimaseid romaane „Suur retk“ (2015). Põder ongi suurepärane kirjeldaja, sest ilma ja inimesi oskab ta vaadelda, lisaks veel romantiline loomus. Aastatesse on kogunenud rohkem ikka head, ometigi näib mingi kibestumistoon läbivat tervet raamatut. Teadagi annab ta mälestustes pidevalt vihjeid, millist inimest või kohta, juhtumit on oma belletristikas kasutanud, seega lugeja leiab siit omajagu kirjandusloolist teavet.
Elu- ja loomelooline aines on mahutatud neljateistkümnesse peatükki, iga alapealkiri räägib enda eest. On „Eelaeg“, kuhu kuuluvad vanaema Minna ja kõik muu, on mälestused „Kooliaegadest. Mitmel moel“, kus nii koduloolist (Rõugest) kui ka tundelisemat münti (Saru kooli tüdrukust ja klaverist). Tudengiajast, mis tähendas tookord ka kolhoosis käimist, ning esimeste kursusekaaslaste mahajätmist ja sundminekut kroonusse. Alapealkirja all „Mõnede teoste jälgedes“ annab Põder kõige selgemaid seletusi oma teostes kasutatud motiivide kohta ning osutab romaanide retseptsioonilegi. “Kurbus kaugenevast silmapiirist“ haarab eelkõige pikkade looduskirjelduste tõttu: Kaukasus, Siberi reisid, Lomonossovi kodusaare külastamine laevaga, mis kandis baškiiri Salavat Julajevi nime. Peatükk „Mare“ on pühendatud abikaasa, Estonia teatri endise lauljanna Mare Jõgeva elule ja karjäärile, andes ühtlasi märku, et meil unustatakse liiga kergesti kunagised tuntud kultuuriinimesed. See on tegelikult tõsi, sest mõni vähepakkuv estraadihääl kostab sagedamini, klassikalauljad unustatakse sootuks kiiremini. Siis järgneb väikseid lugusid, mis on kokku võetud kahe sõnaga „Elust enesest“. Alajaotus „Kodulinna kohti“ puudutab teadagi Tallinna, siin avab kirjanik Pika ja Laia tänava saladusi ning osutab Marie Underi sünnikodu saatusele. „Kokkupuuteid ja kohtumisi“ loetleb kuulsaid nimesid, kellega kas pikemalt või vaid põgusalt kohtutud, nt. Lennart Meri, Bernard Kangro, Arnold Ravel, Bruno Oja, Vilma Jürisalu, Valdo Pant jt. Tähelepanuväärne on fakt, et ehkki Põder elas Mati Undiga ühes majas, polnud nad lähemalt tuttavad, kuigi teretasid. Aastatepikkune töö kirjastuse „Eesti Raamat“ peatoimetajana on andnud muidugi tohutu lugemuse, nii et kirjanduse hindajana on Põder kahtlemata pädev. Lugejana on ta aga väga nõudlik. Tema hinnangud on leitavad peatükkidest „Vaateid kirjandusele“ ja „Raamatute maailmas“. Veidi ehk üllatab küllaltki range arvamus klassik Tammsaarest („Tammsaarest nii ja teisiti“). Ise naudin tekste, mis koondatud alapealkirja „Maailmas ja mõtteilmas“ alla. Siit saab teavet reisist Nordkappi, millisena nägi autor Stonehenge`i, kuidas toimus NSVLi ajal lihavõtteaegne ristikäik Donskoi kloostris. Jessenini loomingu suure austajana võimaldati Põdral Moskvas vestelda telefonitsi suure vene poeedi noorima õega. Raamatu lõpetab „Järelaeg“, kus autor nimetab talle olulisi inimesi, annab endale hinnangu ja ütleb kokkuvõtvas tekstis “Vanadus“ mõned olulised laused: “Kuidas vanaduse saabumine välja näeb? Ühe literaadi jaoks esmajoones? küsin ma mõttes. Muidugi hiiliv. Esmalt tülpimus võõraste tekstide suhtes. Tunne, et keereldakse mingis triviaalses ringis, kus valdab loetu ja läbielatu kordus või korduste kordus. Siis juba teatud ükskõiksus või tülpimus omaenda tekstide vastu. Tõrge iga kord millegi poolelioleva kallale asuda. Või vähemalt see veendumus, kui viitsid mõnda oma varasemat raamatut lehitseda, et varem kirjutasid palju paremini. Korraga märkad tõrget muuski – lugemine ei paku enam endist huvi. Isegi mitte krimikirjandus, mida varem neelasid ajatäiteks. Või siis vaid üksikud teosed ja üksikud kirjanikud. Ja raamatute, seejuures alatiseks läbilugemata raamatute hulk koduses raamatukogus näib olevat kasvanud üle igasuguse piiri. Vaid pisut leevendab mõte, et vast vajavad neid raamatuid teised. Üleüldine raamatute lausaline uputus tekitab sinus vaikset õudu. Mõtled – milleni see viib. Ja mitte ainult raamatute, üleüldse kõige paljusus, sealhulgas kõige intellektuaalse tarbimine. Tunned kaasa nooremale põlvkonnale ja mõtled, kui raske on selles kõiges valikuid teha. Raamatud on kõigest üks näide. Selle tagasilöök on, et neist loobutakse üleüldse. Niisiis ostad sinagi raamatuid üha vähem. Aga ikkagi mõne veel. Raamat on ju raamat on raamat... Ka muus vallas on regressioon. Maitseelamused ja -eelistused, mõlemad kaovad, miski pole enam nagu enne. Aga söök on meie elus ikkagi olulisel kohal. Vaadakem, mida kirjutavad nüüdsed noored, kelle ees on maailm tõeliselt lahti, oma reisikirjades. Aina gurmaaniast, tervelt veerand elamust saadakse sealt.“
„Tagasivaatepeeglis“ on uuesti avaldatud ka mõned belletristilised palad (nt. „Kaugus“), lühike reisikiri 1976. aastast (“Tundra seletamatus“). Mulle meeldib üks väike lugu Moskvas käimisest, mis kannab pealkirja „Tikupea“. Kokkuvõtvalt võib väita, et Rein Põdral on kolm armastust: abikaasa Mare, reisimine ja raamatud.

Kaur Riismaa. Soekülm.
Luule on jaotatud kahte ossa, „Külm“ ja „Soe“, aga sisukord puudub ning see häirib mind. Et luuleraamatu pealkiri oleks kõigile mõistetav, et sõnamäng oleks klaar, tsiteerin alustuseks nimiluuletuse: „Kuula hästi, sorusaba, sinu ööd on otsas, / enam ei peatu me kõheõhedalt / lumises pimeduses täherataste all, / ei ehmu kätest ja südamest lahti, / vaid võtame vastu valguse vaheda vapruse. / Näe, me oleme jälle õppinud kõndima, / naerma, ja isegi tii-tii tihased pilavad / miilates meid piiravaid pisaraid. / Kuula hästi, soekülm on möödas, / sinu riik lõppeb siin, mine tagasi! / Pajuvasikas, käi kus tühi, / võtan särgi seljast, huusad jalast, / ajan su sita alastigi oma naise unedest / tagasi laande. Sest öö on hele, põgus on uni, / põgus on lõkkeveerel tantsijate elugi.“
Kaur Riismaa on viljakas kirjanik, esimene hinnatud luuleraamat „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd“ ilmus 2011, järgmisel aastal „Rebase matmine“, 2013 „Majus ja majutatult. Naeru ja yksilduse raamat“, 2014 „Teekond päeva lõppu“ ja „Merimetsa“. 2015 koguni kaks romaani „Pimeda mehe aiad“ ja „Pühamägi“, lisaks näidendid ja hulk artikleid. Andekas, selge, aga näib ka töökas olevat!
Kui esimene luulekogu mõjub uskumatult jõulise sõnumina, siis hilisemad enam sama ei pakkunud. Küll aga naudin „Soekülma“, kuigi ei mõista päris hästi, miks 1986 sündinud autor nõnda melanhoolsena, „Ta lõhnas paljude minugi nukruste järgi“, kohati koguni resigneerununa end näitab. Teadagi, paljudel ennast hindavatel poeetidel on oma poos, stiil, väljendusvahendid ning isegi esitamis- ja esinemisatribuutika.
„Soekülm“ on lüüriline mõtteluulekogumik, kus pikad proosaluulesse kalduvad tekstid vahelduvad haikulaadsete kolmerealiste tekstidega. Autorile meeldib uidata. Riismaa inspiratsiooniallikas näib olevat inimene ja olustik, aga kindlasti ka ta ise oma kerge epateerimissooviga. Seejuures on ta hea jutustaja ning küllap kuulajagi. Riismaal tundub olevat kirjutamist sundivaks jõuks ka küllaltki kõrge enesehinnang ja soov, et tema sõnumit märgataks ja hinnataks juba tema enda pärast. On eemalt vaadates viks ja viisakas, kaabu peas ja puha! Igati disainitud! Näitab oma teadmisvarusid ega suuda loobuda ingliskeelsetest värssidest, ikkagi intellektuaal! Eks seda, eneseeksponeerimist siis, on teistelgi, aga mõnel juhul paistab see kuidagi eriliselt välja. Ega selles midagi taunitavat pole: „Pomisesin omi suuri ja tarku mõtteid, / mis õhtuks unustasin, aga mäletan, et arutlesin rangelt ja tsiteerisin palju.“ („Lötaka jopi ja kollase suusamütsiga“). Riismaa kohta saab öelda küll, et ta on eesti kirjanik, selle mõiste õiglases tähenduses.
„Soekülma“ üldistamisväärseid märksõnu pole kerge loetleda, natuke on kasutatud sügist, novembrit, mis on ka poeedi sünnikuu. Raamat algab nii: „ära loe silpe / niigi on lühike / viinakuupäev“. Siis veel „Oktoober“, „Minu nimepäevaõhtul“, „Valesti kuuldud tõed“. Vahepeal tsiteerin ühe lühiteksti: „Veini endale / koort kassile elame üle / sellegi sügise“, ja mõne sügavusmõõdet näitava värsirea: „Jumal armastab inimest, / nii väga meenutab inimene talle aega enne ränkrasket / loomist: tühisust ja tühjust.“ Autori melanhoolia on aidanud tekstidesse mõiste surm, nt. „Seebikarpniku nurjumine“, „Mõni hetk enne raju Nissi kirikuaias“, „Kleini pudelike“, ja mälestused, nt. „See ei olnud mina“, „Kell lööb üle linna“, ehk ka „Võililleseemnel on päikesepuri“. Soovitan „Soekülma“ lugeda, nii noorel kui ka vanemal, küllap igaüks leiab siit midagi. Tühjade kätega ei saa seda raamatut sulgeda, sest „Ilmaehitamine“, „Hommik on me laagripaik“ ja „Pikk jalutuskäik“ aitavad ehk mõtestada ealt veel noore autori vaateid, mis on kirjutatud vilunud käega. Pöörake tähelepanu ka Piia Ruberi kujundusele!

Birk Rohelend. Mull.
Romaan pälvis Bestselleri kirjandusvõistlusel teise koha. Kuna Rohelennu kirjandusse tulek oli põnev ja jõuline, siis oodanuks teosest rohkem. Üsna tavaline naistekas, aga seda võistlus ilmselt eeldaski. Tõsi, erilisi naiivsusi pole, nagu tavaliselt selle žanri puhul märkab, ka on lause korralik ja natuke psühholoogilist analüüsigi. Kas „Mullist“ nüüd nõutud raamat kujuneb, on iseasi. Muidugi, ühiskonnakriitilisust siit leiab, eriti põrutatakse tarbimisajastu pihta, aga selle oleme ju ise loonud ja heaks kiitnud, pole mõtet kogu aeg samade sõnadega nahutada. Kohati on romaan monotoonne, nt. kaubanduskeskusi kirjeldades, ja ega majanduslangusega seotud ilmingutest ja probleemidest midagi uut ei kuule.
Aastaid maakleri ametit pidanud pensionieelik Arved Tuisk satub majanduskriisi ajal n-ö. kehvasti teenivate ehk hammasrataste vahele jäänud inimeste hulka. Kuid nii naine kui ka tütar, kes peab end pärast abiellumist daamiks välismaalt, aina nõuavad ja nõuavad endist elustandardit. Paraku tuleb korter väiksema ja auto odavama vastu vahetada. Nii see elu võib vahel jõukamatelgi keerata, kuigi suurem osa rahvast teenib alati vähe. Vähemalt nõnda me väidame! Arvedi tütre elu Berliinis lõpeb abikaasa kitsiduse tõttu, nii et Sigrid koos tütrega tuleb kodumaale tagasi ja seob end interneti kaudu tutvutud vägivaldse, ent rikka mehega. Peaasi on raha, kas või peksasaamise hinnaga! See on tõesti väärt tähelepanek, heidan enese üle nalja! Nii võib juhtuda, kui valitakse lemmiklooma saatus, osutan siin Eeva Pargi romaani kujundile teoses „Lemmikloomade paradiis“. Ka Arvedi naine otsib jõukamat elukaaslast. Kuidas tema käsi, õigemini küll kael pärast uut suhet käima hakkab, uurigu lugeja juba ise. Vahel tuleb nn. hea elu eest ülikõrget hinda maksta. Kui tegelaste mõtteid lugeda, siis niisugust käitumist nõudvat uus normaalsuse mõõdupuu..., millal see, mõõdupuu siis „vanaks“ saab, ei tea? Arved pole aga elust läbi trügija tüüp, nõudja ja petja, vaid enamasti vaikiv mees, kes kannatab oma naise verbaalse nahaalsuse käes, ja ega ahned ja auahned töökaaslasedki teda eriti kõrgelt hinda. Tema arvates pole töö võimalus allutada ühtesid ja valitseda teisi. Kahel korral võtab ta küll tütre pärast ebaausad võtted kasutusele, aga ega need õnne kellelegi too. Ühel keerulisel eluhetkel, kui Arved otsib öömaja, satub mees olukorda, kus üritab mõtestada oma käekäiku: „Öösel ei saanud ta magada. Talle tundus, et terve tema elu oli olnud üksainus jälk ja südantpööritav lollus. Nagu unes nähtud kassiraibe kollase tarretise sees, oli ta oma elu veetnud vastikusse nätskesse olevikku kapseldatuna, elusast peast maha kantud, ära keedetud ja tervele maailmale vahtimiseks ning naeruvääristamiseks välja pandud. Kui suur kalbe täiskuu säras kõrgel taevas nagu hommikune mannapuder ja õhukesed pilvesiilud tema eest mööda sõudsid nagu väsinud luiged, hakkas Arvedi hinges taas kord kipitama rahutus. Ränki katsumusi oli aastatega kogunenud liiga palju. Oma kodust välja tõstetud ja naise poolt maha kantud, tööl naeruvääristatud, tuttavate silmis häbistatud. Nüüd tahtis ta teada, mida ta oli niivõrd valesti teinud, et lõpetada pärast kõiki neid palehigis rügatud aastaid siin, võõra mehe keldris, roojamisvalmis pang kõrval. „Jumal,“ tõstis Arved silmad taeva poole, „miks sa mind piinad? Mida kurja olen ma ometi teinud, et mind peab nii hirmsasti karistama?“ Arved ootas paar hetke, aga jumal ei öelnud midagi, ja Ahto Kammeljase /tööandja, kinnisvarafirma omanik. M.L./ universumi poole ei tahtnud ta ammugi pöörduda. Seega jäid vaid vaikus, kelder ja pang, ei ühtegi metafüüsilist lepitust.“ Monoloog läheb edasi, mehes tõuseb viha, kuni maja ette sõidavad tütar ja selle elukaaslane..., ning Arved haarab tuhatoosi. Ei, temast ei saa mõrtsukat, aga kogu see lugu kõlab musta huumorina küll. Raamatu lõppu võib nimetada lausa happy end`iks, sest kaua aega armastuse- ja tööpuuduse tõttu kaevelnud ja kannatanud mees läheb Võrumaale (pärandatakse maja) ja leiab sealt kõik, mida vajab. Mõne aja pärast läheb tütretütar talle sinna järele, naabrinnast lesknaine aga haarab ohjad oma kätte.


 digitaalarhiiv digar