Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20

L 12-19

P suletud







 

LL-96

LÄHETUSLAUSED
Käes on aeg, mida võib iseloomustada Ernst Enno värsireaga „Päev pole, öö ei ole“! Kahtlemata teavad kõik sellele luuletusele loodud Rein Rannapi imelist laulu „Nii vaikseks kõik on jäänud“ Urmas Alenderi esituses, mõni ka Lauri Isotamme samanimelist romaani, mis ilmus 2014, vähem ehk algse teksti autorit. Advendiaja lõpetuseks tsiteeringi teile ühe salmi Ennolt: „Päev pole, öö ei ole, / silm nagu seletaks, / kui kuskil mäenõlval / Sa üksi seisataks.“
Kuigi „Tõe ja õiguse“ esimese osa ilmumise 90. tähtpäev on möödas, meenutan teema lõpetuseks veel üht klassiku 1936. a. mõtet: „On suur eksitus arvata, et head ilukirjanduslikku teost võib iga kirjaoskaja õieti ja kasuga lugeda. Ka kõige lihtsama ja arusaadavama sõnastuse, ehituslaadi ja kujudega teosesse on kätketud eriliselt mõtleva ja tundva inimese orgaaniliselt arenenud vaimu- ja hingemaailm, või vastasel korral teos ei kuulu üldse heade hulka. See maksab ühesuguselt iga hea luuletuse, novelli, romaani ja näidendi kohta. Et nüüd neid asju lugedes sellest vaimset ergutust ja hingelist süvendust ning värskendust saada, selleks peab suutma tungida teose erilisesse vaimu- ja hingemaailma. Teose kujutelmad peavad saama ka lugeja kujutelmadeks, tema mõtestik ja ideestik peab muutuma lugeja enda mõtestikuks ja ideestikuks. Kui see teost lugedes mitte ei sünni, siis on lugemine olnud asjata: lugeja ei ole millegi poolest rikastunud, ta on ainult aega viitnud ja ennast lasknud võib-olla sündmustiku kondikavast kaasa kiskuda, mis on toonud erutust. See erutus on ainuke, mis talle osaks saanud teose rikkalikust vaimu-ja hingemaailma varasalvest.“
Eks ma pean aasta lõpus ka ise mõtlema põhjalikumalt järele, kui palju rikastavaid sõnu ja mõtteid on mulle peagi mööduv aasta eesti kirjanduses pakkunud. Alati meenub midagi, aga saagi kohta saab hinnangu anda siis, kui Eeva Pargi, Mihkel Muti ja Andrei Hvostovi sel kuul ilmunud romaanid on loetud.
Üks soovitus: kui nüüd veel kellelgi on me segasevõitu maailmavaate ja käitumisega riigis huvi, kuidas maailmas teostatakse käsklust „Parem pöörd!“, siis võtku kätte „Vikerkaare“ 2016. aasta number 10/11. Seal juba juttu jätkub! Kuna Urmas Vadi arvas raadiosaates, et igal eestlasel on kodus kindlasti Andrus Kivirähki romaan „Rehepapp“; annan teada, et minul ei ole. Küll on mõnus teistest erineda!

LOETUD RAAMATUD
Ave Alavainu. 50 : 50 (elueklektika). 
Vahva lugemine! Elus elulooraamat! Ilustamata ja aus! Hoogsalt ja enesekindlalt kirja pandud! Igalt leheküljelt vaatab vastu autori sõnakindel ja jõuline natuur, kuigi ma üldiselt eriti kõrgelt ei hinda raamatuid, kus elulugu müügiks! Kes temast, st. Ave Alavainu luulest varem suurt midagi pole teadnud, uurigu vähemalt seda raamatut lähemalt. Põneva ja kohati riukaliku karakteriga kirjanik sobiks suurepäraselt ka mõne romaani, n-ö. puhta belletristika kangelannaks. Tõeliselt intrigeeriv isiksus!
Alavainu teatab kohe alguses kindlalt ja selgelt, et tal pole lapsepõlve olnudki. Sõnadega koonerdades annab ta siiski ülevaate nii ema- kui ka isapoolsest päritolust. Ega ta ema helde-lahke just polnud, nagu tavatsetakse sageli vanaemade kohta öelda, aga tütre teatrihuvi arendas ta küll. Küllap päris Ave oma peene pilkamisoskuse just temalt. Tsiteerin: „Sellest ajast, kui mu luuletused perioodikas ilmuma hakkasid, oli emal minusse kaks peenelt iroonilist ja samas vastandlikku suhtumist. Suhtumine A: „Söö-söö, sa ju meie perekonna ainukene geenius!“ ja suhtumine B: „Ei-noh, suurvaimule ei tohi enam midagi öelda ka!““ Alavainu ei kavatse armastusväärset mäletajat kellegi puhul mängida. Kõige vähem iseendast kirjutades. Neid, kes teavad veel 1960ndaid ja 70ndaid, leiavad raamatust igasuguseid vaateid ning ütlemisi ajajärgu kohta. Mõistagi iseloomustab ta omaaegseid rohkem või vähem tuntud persoone avealavainuliku kirglikkusega, nt. kohtumisi Oskar Kruusi, Rudolf Rimmeli, Arvi Siia, Arvo Valtoni, Juku-Kalle Raidi, Velda Otsusega. Meenutab Kaarin Raidi, Betti Alverit, Lembe Hiedelit, Ott Arderit, Uku Masingut, Jaan Isotamme ja teisi. Tuletab meelde pisiseiku seoses Alliksaare ja Alveri matusega. Teadagi tutvustatakse oma raamatute illustreerijat Ilona Gurjanovat. Peatükist „Betti“ saavad nooremad lugejad teada luuletuse „Korallid Emajões“ tekkeloo. Kui vaja, siis mõistab Alavainu korralikult õelutseda, nt. viidates vaid lausega Paul Kuusbergi kõrgele enesehinnangule. Kuna autor vihjab mitu korda, et ta pole pärast lapsepõlve päevikut pidanud, siis väärib esiletõstmist mälu, kust kõik kirjapandu on välja kougitud. Raamatukogurahvast võib huvitada Ivi Eenmaad puudutav lõik: “Naistest tuleb kohe meelde Ivi Eenmaa. Temaga me võistlesime kübarate laiuses. Vaimselt ega füüsiliselt ei pääsenud ma talle ligigi. Ja tema ambitsioonikus! Kui ikka Ivi poetas jutu sees, et „eile mängisime Kusti ja Jukuga pinksi“, siis pidime ise taipama, et need olid Ernesaks ja Smuul. Ivist räägiti juba tol ajal legende, kuigi olime alles kasinasti üle kahekümne.“ Alavainu „elueklektika“ põhjal sobib lisada, et ega tal endalgi ambitsioonidest puudu polnud. Paraku ülikooli lõpetamata jätmine ja „Vanemuise“ stuudiosse näitlejaks õppima minek ei viinud teda lavalaudadele. Ent Tartu-aastate kirjeldamine on kindlasti kultuurilooliselt väärtuslik: sinna kuulub ka Verneri kohvik, kus Ave lastearstist isa käis malet mängimas ja kultuurirahva koorekihiga vestlemas. Kuna jutt käib elulooraamatust, siis pole pääsu väga isiklikest memuaaridest, pole pääsu meestest, abieludest ja lastest, kõike kogetut selgitab ta siira avameelsusega. Kes nii väga julgeks kirjutada, millal tegi esimese abordi!? Või kärgpere fenomenist? Muide, Ave Alavainu teatab, et on sotsiaaldemokraatliku partei liige, mina näiteks poleks osanud seda arvata. Kuigi sotside punajoon Eesti kohal mulle ei sobi, ei häiri mind tema valik. Alavainu elab juba aastakümneid Hiiumaal, on seal aktiivselt kultuurielu turgutanud, kuid praegu on tal liikumisega tõsiseid raskusi. Olen teda kord kirjandustuuri ajal isegi külastanud, fantastiline Naine, natuke ehk liiga teatraalne, ent pidagu ikka vastu!

Andrei Ivanov. Argonaut.
Vist ainult Veronika Einberg suudab Ivanovi romaane keeleliselt nii põnev-nõtkeks tõlkida, konkreetsel juhul siis tõelisest sõnarägastikust stiilikaotusteta välja tulla. „Argonaut“ (327 lk.) koosneb pikkadest sisemonoloogidest, kus kasutatakse väga palju elliptilisi lauseid, vahel asub kahe punkti vahel vaid üks sõna. Samas esitab üks või teine tegelane paari lehekülje pikkuse sisekõne, kuhu pole jäetud hingetõmbeks ühtegi komakest. 
Millest siis Ivanovi romaan jutustab? Kuidas sõnastada teose keskne teema? Küllap igal lugejal tekib oma arvamus, sest teoses põimuvad Euroopa, Venemaa, Eesti. Ennekõike siiski mõisted venelased ja eestlased ja eurooplased. Tundub, et kokkuvõttes püütakse analüüsida ühiskonnakorra muutumisest tekkinud n-ö. võitjate ja kaotajate dilemmat. Lääne ja Ida vahelist üksteise mittemõistmist. Kahe (mõtte)maailma mõistusliku suhtluse võimalust. Need globaalsed, karmid ja keerulised lahendamist nõudvad küsimused on tegelikkuses ju lahendamatud. Need pole paraku pseudoprobleemid, vaid inimelu puudutavad arusaamad, mida ei suudeta ealeski normaalselt vaadelda. Selles vist ei kahtle ükski raamatut lugenu.
Ivanov seisab igas mõttes piiril: ta vaatab mõlemale poole. On sellel, piiri peal siis, oma tekstidega alati seisnud, kui meenutada ka eelmisi romaane. Lisaks elab piiririigis. Autoril pole võimalust maailma mõistmise mõttes eitada üht, Läänt siis, ega teadmiste ja kogemuste tõttu vaimustuda teisest, Idast siis. Kui üldistada, siis „Argonaudi“ peategelaseks on keskealine vene mees. Kui täpsustada, siis on neid romaanis mitu. Pangem tähele, need pole mingil juhul enam nõukogude inimesed! Küll on nad „kulunud inimesed“, kui kasutada autori sõnapaari, kes meenutavad vastumeelsusega nõukogulikku ohvrimeelsust, ent on ometi vene hinged. Nad on võõrandunud ühest ühiskonnast ega suuda teisega kohaneda. Üks paratamatus on asendunud teise paratamatusega. Tunda end võõrana on igale inimesele, ükskõik kus, alati taak. Nii valitseb paljude üle eksistentsiaalse üksinduse tunne. Uus eluviis nõuab indiviidilt tunduvalt rohkem kui eelmine, nõukogude oma siis, sellest ka äng ja paine. Ühiskondliku süsteemi murrang on toonud kaasa sisemise maavärina, mistõttu tegelased tunnevad end ebamugavalt nii iseenda kui ka teiste seltskonnas. Enesemääratlemise probleem on nõudnud ja nõuab edaspidigi otsustamisjõudu. Kuid ka väga paljudel (nõukogude) eestlastel on olnud raske Lääne põhimõtete ja nõudmistega kaasas käia. Selle kõige keskel peab inimene suutma mõista sedagi, et maailm on alati olnud ja on tulevikuski absurdne.
Kõige põhjalikumalt edastab oma sisehäält läbikukkunud kirjanik Semjonov, kes on teiste ja ka iseenda vastu küüniline ning hukkamõistev. Ta on tegutsenud kirjandusorjana, kes vorbib teenimiseks varjunimede all ulmesarjadele romaane ja kelle raamatutest võetakse tükke teiste omadesse. Teiseks hüüdjaks hääleks on mingis keeltekoolis inglise keelt õpetanud 45-aastane Pavel Bogolepov, kes koondatakse. Teda hirmutab kergus, millega muutused tulevad. Ta kinnitab, kui elu oleks romaan, siis “tema romaani pealkiri on „Kaotatud võimaluste elu““. Selle maailmavaatelt küllaltki läänemeelse mehe arvates on elu vaid suur hädaorg ja ängistust tekitav seis. Natuke tehakse juttu ka eesti mehest nimega Jaan, ent see pole eriti oluline. Romaanis kirjeldatud tihkes siseemigrantide nimistus leidub ka väiksemaid edutuid ja natuke edukamaid osalisi, ja mõistagi naisi, kes otsivad oma kohta siin päikese all. „Argonaut“ on läbi tikitud vene kirjanike nimedest, kellest mina suurt ei tea. Samas osutatakse Lev Tolstoile, Dostojevskile, Gogolile ja teistele vene klassikutele. Muidugi olen tuttav Nabokovi nimega, keda romaanis küll ei ülistata, kuid noore neiu Aelita nimi vihjab selgelt Lolitale. Bogolepov unistab nimelt Aelitast, kes teab aga keskealisest mehest paremini, kuidas elust läbi minna. Me kohtume seega nii mõnegi piiririigi kodanikuga, kel hall pass, kuid kes ümbritsevat kuigi täpselt ei adu. Kes seisavad mineviku ja tuleviku vahel, kuid kellele näib olevik vastuvõetamatu. Nende põhiline mure on pidetus. Nad tunnetavad, et erinevad eestlastest mentaalselt, kuid Euroopa kui mõiste pole neile päris selge. Nad joovad hullupööra ja igatsevad millegi järele... Ka rahast on pidevalt puudus käes. Ühiskonda vajavad nad vaid kritiseerimiseks, ent teisel hetkel võivad muutuda apaatseks. Muidugi juhib paljude mõtlemist virtuaalmaailm, Facebook ja Twitter, sest need aitavad tänapäeval teist inimest jälgida, koguni luurata! Järgnevalt tsiteerin Paveli egotsentrilist „hüüdu“, mille ta paiskab välja pärast seda, kui saab teada isa surmast. Selles lõigus peitub ühteaegu vastandumine, kuid veidi ühistunnetki: „Argpüksid, sitased argpüksid! Kõik eestlased on argpüksid! Mul on vastik teid vaadata! Mihuke fufloo te olete! Pimedus ja vaikus. See vaikus ajab mind hulluks. See kottpimedus. Garaažid, majad, tiik. Kõik on kuidagi korraga peale vajunud. Kõik oleks nagu ikka. Võtad toru, ema ütleb vaata et sajandat korda: isa on surnud – ning sa mõistad: seekord on tõesti surnud. Kuidas ma oskasin aru saada, et emal on tõsi taga? Kuidas ma sain aru, et isa on tõesti surnud? Ja kohe on nii palju asju ajada, nii palju igasuguseid asju. Ööbida ema juures. Üle öö. Hea, et õeke nõustus. Aga kus ta pääseb, nagunii magab üksinda. Ära on tüüdanud nendel tänavatel keerutamine. Koliks ema ometi ära. Kõik seinad on hirmudest läbi imbunud. Autusest. Riigikogust keldriteni. Kõik on ühteviisi armetu. Väiklane. Alatu. Mind ajab oksele! Kakskümmend kaks aastat tundsin ma uhkust Iseseisvuse üle, mis tegi ka mind iseseisvaks, nüüd aga, mil kõik, tõmmanud oma rääbakad sabad jalge vahele, uluvad nagu segaverelised penid, keda peremehed NATO-st on keset talve õue ajanud, nüüd on mul häbi teiega sama õhku hingata! Kui te vaid teaksite, milline häbi mind valdab, kui ma loen uudistest Ilvese järjekordsest avaldusest! Sellest, et tema polevat olnud paranoiline, sellest, et ta on põrkunud eurosilmakirjalikkusega ega usu, et NATO ja Eurounion Eestit toetavad, ptüi! Ma olen kõik need kakskümmend kaks aastat oodanud teilt kutselist armeed, aga mitte totaalset karjalaudateenistusse ajamist. Nüüd ei ole teil armeed ega patrioote, sest te olete kari argasid kutsikaid! Pange piirile telefoniputka automaatvastajaga: MEIE ANNAME ALLA! MEIE KAPITULEERIME! VABADUS ON KAPUTT! Ja pornokaoiged oh oh ah issand juuuumal oh aaaaaa! Magage rahus! Teile tullakse järele, kui vaja. Igaühele tullakse varem või hiljem järele. Kas pole nii? Kuni pole veel tuldud, olge rahulikud, olge vabad, kas te suudate vähemalt ühe päeva elada ilma hirmuta või ei suuda? Võimalik, et ma pole mitte viimane kangelane, vaid ka viimane patrioot selles riigis.“
Mõni eestlasest lugeja tajub kindlasti pilkelist tooni, aga ehk ka kaastunde võimalikkust. Teisalt, niisugune lapiti andmine võib nii vihast meelt kui ka eneseuhkust tõsta...
Teadmiseks, et 19. sajandi lõpust Eestis elanud Paveli ema perekond küüditati ja repatriandist isa saadeti samuti vanglasse. Nende pere on vihanud nõukogude võimu vaikides. „Argonaudis“ kirjeldatakse venelaseks olemist põhjalikumalt kui eestlase olemasolu, mis on ju loomulik, sest autor on vene kirjanik. Märgistatakse saatust, mida polnud võimalik valida. Kindlasti tuleks seda romaani kohalikele venelastele pakkuda, kuigi mäletan, et kirjandusfestivalil HEADREAD vastas Ivanov mu küsimusele, kui paljud venekeelsed Eestis tema romaane loevad: vähesed, tuttavad põhiliselt.
Mind natuke häirib, et romaani leheküljed on täis ingliskeelseid ütlemisi ja lauseid, millest osa on tõlkega, paljud aga ilma. Muidugi annan endale aru, et eesti ja vene keeles poleks nad soovitud kombel kõlanud. Euroopat peab ka kuulma!
Kes on argonaudid, teab iga natukenegi antiigist kuulnu hästi. Kuidas pealkirja konkreetse romaani kontekstis interpreteerida, jääb aga iga lugeja otsustada. Selge, et kuldvillaku otsimine jätkub!

Vladislav Koržets. Laulud või nii.
Kes ei teaks Koržetsit?! Kõik on kuulnud-näinud teleris, kuid tema luuletustest ja lauludest on viimastel aastatel vähem juttu olnud, ometi on needki äratuntavalt koržetslikud (mis imelik väljend!). Ent nii on. Mulle meeldib, et kõik tekstid on dateeritud, näiteks „Kas tullakse või minnakse“ all on kirjas 1977-2016. Vaatamata mõnusale ütlemisele, sõnadega mängimisele, on Koržetsi luule kohati eksistentsiaalse alatooniga: „Nii ka mina tasapisi, / tasapisi, pisitasa / tulen sinu juurde, isa, / tasa-tasa, pisi-pisi.“ Tekstid „Hingamisi“ ja „Igavik taskus“ panevad tõsisemalt mõtlema, isegi kui neis on oma väike kiiks sees. Seega hoolimata väiksest huumorikiirest on kõigil Koržetsi tekstidel ikka tõsine mõte ja sisu olemas: näiteks „Insensiibel perspiratsioon“, “Tsükkel“, Veerev kivi“ „Sündsusest“, „Laul looduse maitsvusest“, „Ümaruste ülistus“, „Soolane valss“, „Kel kuube ei ole“, Keeles ja meeles“. Viimasest mõned värsiread: „Linnusitt ja lilleherned / vanamoori krõnksus sõrmed, / soolasilgud, pekikõrned, / roosinupud, verevermed - / on mu meeles eesti keeles.“ „Kuldne ploom“ on lausa lõõpimine, aga mõnus ja selge. Järgnevalt aga loetlen mõned laulud, millele on muusika loodud. Riho Sibul: „Mets on rohkem“, Uskmatuse vaev“, „Kõik küla läks“, „Naga nuga“, „Videvik“ ja minu lemmikuid „Aed“, „Vahel harva härmas aasal“, „Puudutus“, mille ka tsiteerin: „Kui äkki sa niidu peal virgud / ja vaatama jääd, kuidas taim / sääl sirgub ja sirgub ja sirgub, / sind korraga täidab üks aim. / Sa vaatad ja vaatad ja vaatad, / ei pühigi näolt putukaid. / Ei eita sa sääl ega jaata, / sa aimad sääl midagi vaid. / Siis lind tõuseb leegina õhku, / lööb laotuses tiivaga ning / säält tuulehoog tuleb. Sa jahmud, / kui puudutust tunneb su hing. / Sa oled sääl niidu peal virge / ning korraga avaneb meel - / see hommik on kerge, on karge / ja selge on lindude keel.“ 
Jaanus Nõgisto on viisistanud teksti „Veerev kivi“, Gunnar Graps „Kaob kõik“ , Tõnu Kaljuste „Laul rikkusest“. Kogust leiab ka laulusõnad filmile „Kormoranid“.
Ja kõige lõpuks „Jõuluhaiku“: „Argipäev Eestis ja kirikupüha - / mets aina mühab.“

Enn Lillemets. Joon haljast valgust nagu vett.
Meenutan, et Lillemetsa eelmine kogu „Olemise valge koer ehk ingli kolju“ ilmus 1994. a. Raamatuke „Joon haljast...“ (53 lk.) sisaldab luulet aastatest 1993-2015 ja on jaotatud kahte ossa: „Hulkuja kirsipuu“ ning „Aeg kui inimlik eksitus“. Väga lühidalt öeldes vaatab raamatukesest vastu vaimne kurbus ja melanhoolia. Mõistagi ka aeg. Kuna autor on sündinud ja elanud Tartus, on ta tekstides keskseks märksõnaks kodulinn: Emajõgi, Jaani kirik, Supilinn, Karlova, Tartu turg, Sadamateater, Kloostri tänav, Rüütli tänav, Herne tänav, Küüni tänav, Puiestee tänav, Võllamägi, Kroonuaed, botaanikaaed. Ja me kultuuri suured nimed: Hando Runnel, Lennart Meri, Jaan Kaplinski, Jaan Tooming. Leiab viiteid teiste autorite tekstidele. Lillemets ei käratse, vaid vaatab ümbritsevat intelligentse inimese pilguga, sest luuletaja teab, et elus on palju valu ja vaeva ja eksimisi. Tsiteerin luuletuse „Tartu süda ei ole maetud Wounded Knees“: „Tartu süda on maetud Jaani kirikus. / Elusalt. / Tartu südame pääl rääkigu nad mis tahes. / Südamekoht on välja tulnud. / Avatud. / Tuksumine kõigile näha. / Valgustatud. / Pealtnäha. / Keda see erutab? / Supilinna kuurid põlesid maha. / Kahekordsed. Äsja. / Kirves jäi sisse. / Surm näib ikka veel labane. / Kuigi me ometi elame. / Sellepärast? / Aga labasus väsitab. / Võrendik valgust Herne tänava kohal / vastu varahommikut, enne ahetust, / vastu hilissuve, / risti augustit. Vanast jalakast läbi. / Ära võta suud täis. / Vett. / Iga koha päält. Kas või Emajõest. / Keda see loksutab? / Tants kolme valge liblikaga / kas või Emajões. Tants kolme tundmatuga. / Paadialusega. / Või Ann Audovaga.“

Ott Raun. Tuba number kaheksa.
Esimese mälestusraamatu „Vaimu vend“ järg, ja autor lubab veel kolmandatki. Ütlen kohe sõnaselgelt välja, et teine osa, aastad 1965-1985, on kuiv ja väheütlev. Paks raamat (378 lk.) annab vähe intensiivset ja huvitavat informatsiooni. Loomulikult on ülim faktiline põhjalikkus omamoodi voorus, aga ei pruugi kõiki lugejaid kaasa haarata. Tõsi, inimesed, kellega kirjanik on nendel aastatel kordki kohtunud, on üles loetletud. Näiteks Hannes Hermaküla isaga kohtus ta bussis. Siis kirjeldatakse Usbekis, Tseilonil ja Indias reisimist, ega iga mats ikka sinna ei pääsenud... Autorile meeldib avada seoseid isikute vahel, näiteks et endine loomaaia direktor on Aira Kaalu vennapoeg. Loodetavasti veel mäletatakse „Kodunurga laastude“ kirjutajat Aira Kaalu? Raun on kõik vähegi tähendust omavad seigad ja sündmused kirja pannud, aga ühtegi isikupärast interpretatsiooni ma ei leidnud. Niisiis 60ndad ja kolhoosis käimine, Pedas õppimine, õppejõudude tutvustamine, paar sõna ka rektorist Arnold Koobist. Loen, et Ott Rauna esimene värsiproov ilmus 1963 „Nooruses“ . Siis tehakse juttu komsomolitööst: nooruses olnud Ott Raun aktiivne ja tarmukas ühiskondlik tegutseja, nüüd hiljem ta põhjendab ja põhjendab, miks ta nii on toiminud. Kaitseb Ahto Vellamaad ning torkab Aare Purgat ja Jaak Saarniitu. Neid kolme enam ei mäletata, ja ega nad minu mäletamist pidi omas ajaski midagi erilist teinud peale kohustusliku nõukoguliku sahmerdamise. Pedagooge võiks ehk rohkem huvitada Rauna töötamise aeg ajalehes „Nõukogude Õpetaja“.
Pealkiri viitab toa numbrile, kus Ott Raun „Loomingus“ töötamise ajal istus. Muidugi jõudis Mihkel Mutt oma meenutustega ette, aga kuna olen ka ise mõned korrad nt. Asta Hameriga kohtunud, siis oodanuks Raunalt põnevamat iseloomustust selle nii tähelepanuväärse ja markantse toimetaja kohta. Toonasest ajakirja peatoimetajast Paul Kuusbergist kirjutab ta üldiselt pooldavalt, ehkki mees kuulus hävituspataljoni. Paar repliiki pälvib ka Lennart Meri. Gustav Naanist on pikemalt. Tsiteerimiseks valin katke ühest huvitavamast peatükist „Enne algust oli lõpmatus“: „Üldjoontes kordan siinkohal Runneli 75. sünnipäevaks kirjutatud lugu, mis pidi algul ilmuma Sirbis, aga Kenderi „revolutsiooni“ tõttu tõsteti kogu planeeritud Sirbi number makulatuuri hulka. Õnneks soostuti juba valmis lugu mõningate asjakohaste kupüüridega avaldama Jürgen Rooste lahkel vahendusel Maalehes. Puhta kordusega siiski tegemist pole, natuke on tõstetud rõhuasetust ja laiendatud personaaliat: See oli möödunud sajandi teise kolmandiku lõpul, kui sisenesin mulle võõrasse pikka heledasse koridori. Olin käinud küll maja ülakorral, kuid mitte kunagi kirjanduslikus pühamus Loomingus. See oli aeg, mil ajakirja tegid sisuliselt kolm meest: Teet Kallas, Einar Maasik ja Hando Runnel. Päris lõpuks jõudsin Teet Kallase saatel Hando Runneli kabinetti. Olin muidugi ta kaks esimest luuleraamatut läbi lugenud ja rohkemat tal seekord ei olnud, nagu polnud veel ka imagot, mis sündis „Avalike laulude“ ja sellele järgnevate Loomingu Raamatukogus välja antud kogudega. Olin esimese kohtumise ajaks oma vennalt kuulnud, et Runnel oli kusagil tõsise maapoisina esinenud põlglikult kirjanike kohvikus jorutamise vastu. See võis ka kõlakas olla. Ilmselt olid mul kaasas ka mõned luuletused, mis Runnel võttis vaatamiseks, aga Loomingus need igatahes tookord ei ilmunud. Küll aga kutsus Runnel mind Mats Traadi juhendatavale luuleseminarile. Nii sattusin heasse seltskonda, kuhu oli kohale kutsutud Andres Ehin, Nikolai Baturin, Albert Koeney, Andres Langemets, Mark Udam, Eha Lättemäe, Anne Plaks (?). Sellest peale algas mul tõsisem läbikäimine valdava osaga seminarist osavõtnuist. Hando Runneli kabinet sai üheks kohtumispaigaks ja eks kohtusime hiljem ka kesklinna kohvikuis, millest üheks populaarsemaks oli kohvik „Moskva“ tänasel Vabaduse väljakul. Minul igatahes ei õnnestunudki näha kohvikuvaenulikku Runnelit.“
Ühe faktilise eksimuse leidsin ka: Tammsaare romaani „Tõde ja õigus“ esimene osa ilmus 1926, mitte 1927 (lk. 19).

Aarne Ruben. Talvehommiku härmas kindakirjad.
Rubeni raamatud, mida olen lugenud, on juhtunud olema alati natuke kummalise pealkirja ja sisuga, nt. „Elajas trepi peal“ ja „Ilusast naisest ei saa head muumiat“. Kirjastuse „Fantaasia“ väljaantud romaani „Talvehommiku...“ võib täiesti vabalt ulmeks pidada. Raamatu sündmustiku loomiseks on autor saanud tõuget Igor Djatlovi juhitud mägimatkajate grupi tragöödiast 1959. a. Meenutan lühidalt juhtumit: üheksa tudengit jäävad Põhja-Uuralis manside püha mäe, Surnute Mäe lähedale tuisuööl ööbima. Peagi leitakse nad kõik surnult. Põnevaks teeb juhtumi asjaolu, et noored inimesed on jooksnud telgist riietumata välja, ja nende vigastused on kuidagi kummastavad. Hukkumise põhjust pole siiani täpselt kindlaks tehtud. On pakutud lumeinimest, kes liikunud seal kandis, tulnukat, on vihjatud tuumakatsetustele, koguni võimalusele, et nad tapsid üksteist ise, jne. Ruben tutvustab, õieti kordab neid variante ka oma raamatus. Romaani peategelaseks on eesti päritolu vene keelt suurepäraselt valdav noor Rootsi diplomaat Hannes Miilang, kes läheb Venemaale tööle, et alpinistide lugu uurida. Venemaal kasutab ta nime Avanossov ja nimetab end füüsikuks. Lühiromaanis (126 lk.) tutvub mees teadmistelt erinevate inimestega, ka teismelise poisi Jura Kasparjaniga, kel suur ja sügav füüsikahuvi. Suhtlemine nimetet noorukiga viib ta Samodelkino külla Moskva lähistel, kus nähakse peata olendeid. Seal juhtub teisigi imelikke asju, tegelikult kujutatakse paika päris müstiliselt: ““Ütle nüüd koera! Hoiab oma passi oma käes; kaitseb oma iseolu, nagu filosoofid väljenduksid.“ Jura tuletas meelde: „Ja huvitav, kust ta selle passi sai? See oli majas isa ja ema asjade hulgas.“ Samal ajal jõudis Olja tagasi, ulatas mulle karbikese ning tagastas isegi järelejäänud raha. Nii aus tüdruk! Kohe, kui Žoržik sinki ja juustu nägi, avanesid ta lõuad. Andsime maiuse koerale, ise aga lehitsesime ta passi. Passis jooksis kummaline suurte ja väikeste mummudega kleeplint. Mummusid oli kolm rida. Vhjuuuut, vilistas Kasparjan. Ma näitasin näpuga eri värvi suurematele täpikestele. „Näete, see on kosmogramm. Ja kirja pandud kahendkoodis. Ma ütlen teile, et seda koera on rünnanud tulnukad.“ „Imelik, et just meie koera,“ arvas Kasparjan. “Ma mõtlesin, et nad ka Adelina kitse ründasid.“ Peni pistis oma nina kahendkoodi, nagu oleks tal siin kole palju ütlemist. Kuid passi ma talle ei tagastanud. „Kui püüaksime õige need tulnukad kinni,“ sosistas Vitja. „Ma ütlen teile, et see ei ole nii lihtne. Minu meelest on kogu stsenaarium praegu selline. Meie küla läheduses on hädamaandunud kosmoselaev. Kõik viitab sellele, et külalised kosmosest ei olnud mitte meie juurde teel, nad sattusid planeedile Maa juhuslikult. Kuna aga ruumilaevaga toimus katastroof, siis otsustati sõnum edastada meile, sealhulgas ka sellele koerale.“ Veronika vaatas mind juba suure aukartusega. „Kuidas nad suutsid läbida nii suuri vahemaid?“ päris ta. „Võib-olla on neil tähtedevaheline sond, mis töötab footonite jõul. Niimoodi jõuaksid nad mõne miljoni aastaga põgusalt läbi uurida paar galaktikat. Ma mõtlen, juhul, kui nad lendaksid valguse kiirusele vähegi lähedastel kiirustel“. Nii ei arutanud muidugi ainult poisid, üldse sobiks raamat vist rohkem teismelistele, kuigi jah, ega nemad Venemaast suurt midagi tea. Muud ei oskagi öelda, kui et Ruben tunneb Venemaa olusid päris korralikult, ehkki see pole täiesti realistlik tundmine, mis raamatust vastu vaatab. Äkki osutab kogu raamat võimalikkusele, et mägimatkajaid ründasid tulnukad???
 


 digitaalarhiiv digar