LÄHETUSLAUSED

Elegantset erialast vaimukust leidub meil napilt, ent siiski. Tauno Vahter kirjutab Frankfurdi raamatumessist pealkirja all „Kirjanduse massin“: „Kirjastajaid tutvustatakse autoriga, kümme lauset juttu ja siis järgmine kirjastaja. „Ja siin on teie kirjastaja Eestist.“ (Säästame lugejat vahepealsest episoodist, kus seletatakse, mis on Eesti.) „Kui huvitav – kuidas minu raamatutel Eestis läheb?“ „Väga kenasti.“ „Palju te neid juba müünud olete?“ „Seda et, tiraaz on läbi müüdud.“ „Aga mitu eksemplari?“ „Noh… tuhat.“ „Üks tuhat.“ „Jah. Tegelikult mitte päris tuhat. Vaadake, nelisada ostsid raamatukogud ja mitu pakki jagasime ajakirjanikele ning reklaamiks. Nii et me oleme müünud raamatu umbes viiele sajale inimesele. Tõsi küll, viimased sada hindasime alla.“ Kirjanik naeratab pisut hapult, kuid kinnitab, et saab vähemalt hoobelda oma kolleegide ees, et tema raamat on tõlgitud ka sellisesse keelde.“ (Vikerkaar, 2006, nr. 4-5.)

Vahepeal käisin aga Elvas kohtumas Tartu Linna Keskraamatukogu rahvaga. Mõnus käik, kuulajaid oli palju (teiste seas kirjanikud Helga ja Enn Nõu), ja tartlased teadagi vaimuga rahvas. Esinejaid oli ka mitu. Kõigepealt direktor Asko Tamme ise, siis lastekirjanduse tundja Reet Krusten. Massikirjanduse fenomeni püüdis järjekordselt lahti muukida kirjandusteadlane Ele Lõhmus. Jõulisim ja kahtlemata intrigeerivaim, nagu ikka, oli Valle-Sten Maiste sõnavõtt. (Hiljem oli ta kuuldavasti sõnakas ka diskussiooni ajal.) Mis puutub konkreetselt eesti kirjandusse, siis keskendus ta sedapuhku Mart Kivastiku isikule, kuigi kinnitas eesti luule olulisust ja tahtis sellest kõnelda. Ent Kivastik on ju ikkagi Tartu kirjanik. Olulisem on muidugi, et ajastu olemust ja liikumist suurpäraselt märkav ja tabav kirjanik.

Aga…, aga - Maiste osutas ka ühele, minu arvateski murettekitavale puudusele. Nimelt tuleks tulevastele raamatukoguhoidjatele nii Tallinnas kui ka Viljandis õpetada sootu enam humanitaarset mõtlemist, st. vastavaid distsipliine. Kui ma õigesti aru sain, siis enamik kohalolnud raamatukoguhoidjatest olid temaga selles asjas päri. Rahvaraamatukoguhoidjad tunnevad kirjanduse, ja miks mitte ka filosoofia järele puudust! Ise peatusin Asko Tamme ettepanekul eesti kirjanduse katkestuse võimalikkusel iseseisvuse taastamise järel ja raamatukoguhoidja lugemisvalikul selles võimalikus katkestuse protsessis. (Mäletatavasti tõi selle termini kasutusele Hasso Krull.) Et asi oleks selgemast selgem, siis lisan, et esinejad interpreteerisid katkestuse mõistet üsna erinevalt. Isiklikult kasutan praeguses kirjandussituatsioonis märksõna kohanemine ja arvan, et raamatukoguhoidjad on kohanemisteel. Katkestus on ikkagi võimsam ja järsem sotsiaalne muutus kui näiteks poeetilise keele asendumine kõnekeelega või postmodernismi ääretus ja piiritus.

Miks ma Elva kohtumisest kirjutan? Eks ikka kinnitamaks, et viimaste aastate ühine töö ja vaev, st. eesti kirjanduse mitmesse harusse kasvava puu eest hoolitsemine raamatukoguhoidjate hulgas aina paraneb ning postmodernistliku omakirjanduse mõistmise raskused on ületatavad. Edasi tuleks meil ühisel jõul ja nõul jõuda lugejateni nii maal kui ka linnas.

LOETUD RAAMATUD

Vahur Afanasjev. Katedraal Emajões. 72 lehekülge luulet Tartust, CD lisana. Ma tõesti nautisin iga rida. Ükskõik, millise rakursi alt ka Emajõe linna on vaadatud, õieti tuleks öelda, ükskõik, millise tooniga on luuletatud, sa tunned ta ära. Tartu nimelt. (Tõsi, peaaegu igas luuletuses on nimi ka sees.) Isegi sel juhul, kui seal vaid paar-kolm korda aastas käid või oled üldse selle linna unustanud. Tunned ära armastuse ja viha, kurbuse ja pila, põlguse ja kaastunde, hirmu ja armu, kohalolekuvajaduse ja lahkumissoovid – tunned ära kõik, mida võib tunda oma Linna vastu. Olen leidnud Jürgen Rooste mõned head luuletused Taanilinnast, kus needsamad tunded keevad, aga Afanasjevil on terve kogu. See on küll ajamärk, et kohaluule nõnda õitsvale järjele on jõudnud. Väärib lugemist! Nõnda: „sooviksin vahetada / sanitaarremonti vajava tartu / millegi suurema vastu / tartus on jõgi ja mägi / tartus on anne- ja supilinn / tartus on kivi ja puit ja muidugi ülikool ja / see tartu sobib noortele peredele ja pensionäridele / oma vaikuses ja rahus aga mulle ta enam / ei sobi ma pole veel noor ega enam vana / ma võin vahe kinni plekkida / ma maksan teid kõiki kinni / ja te annate mulle uue tartu / suure ja ilusa / kahe jõe ja kahe mäega / kahe anne- ja supilinnaga / hea uue panoptikumi“.

Piret Bristol. Nöörist ja seebist. Ma tean, et Kivisildnik hindab kõrgelt Bristoli loomingut, aga üldiselt kirjutatakse temast vähevõitu. Ometi ilmub tal kogusid sageli ja romaan „Sõud“ oli ka lugemistes vaatluse all. Isiklikult ei oska ma selle luulega midagi peale hakata, isegi hinnangus olen ettevaatlik. Kohati somnambuulne, kohati erinevatest elutükikestest ja valuräbalatest kokku keritud. Kahtlemata on Bristol kujundirikas, avara pilguga, isegi sotsiaalne ja siiras, aga ka ülearu sõnavohav. Sõnavohav küll, kuid see on vist teatav väärtuski. „Sõna langeb minusse otsekui sulatina / jääkülma vette, langeb minu põhjatusse, teel / külvates kadu ja narmendavate veriste marliribadega / ääristatud majakõrgusi laineid. / Sõna teekond minus kulgeb mööda Herr Möbiuse / ehitatud riigiraudteed / otse põrgusse.“ Sellele luuletusele järgneb tsükkel „Otse põrgusse“.

Ella Ilbak. Kumisev kannel. Nüüd on siis kõik Ilbaku raamatud ka autori sünnimaal ilmunud. Alustuseks mälestusteraamat „Otsekui hirv kisendab…“ (1990), siis romaan „Tuvi Malm“ (2004). „Kumisev kannel“ on kirjutatud kuuekümnendate aastate algul Ameerika Ühendriikides ja on „Tuvi Malmi” järg. Ma pole küll viimast lugenud, aga „Kumiseva…“ (peategelasteks lauljanna Tuvi Malm ja tema kirikuõpetajast vend) põhjal arvan, et belletristika polnud kuulsa tantsijanna Ilbaku pärisosa. Selge, et see raamat vajab mõistmist. Kõigepealt mõistmist, et kirjutaja oli pagulane, üksi ja kohati lootusetus olukorras. Ilu ja traagika (nt. kas või noore neiu surm kopsupõletikku) kirjeldamine aga võib aidata Jumala ja vaimse täiuslikkuse otsingul. Eks ilunägemine on alati individuaalne, seekord kohtute ent eriti isikupärase nägemise ja mõttemaailmaga. Küllap Ilbak köidab rohkem neid, kel kõnekeelsest proosast tülpimus peal. Katke on valitud aastaaega silmas pidades: „Öö helendas suveharja taeva valguses, pehme ja siiski värske päeval maha tulnud piksevihmast. Tõeliselt nagu ei olekski öö, vaid legend. Paas oli vee äärde kivide vahele teinud väikese tule. Leeki temast ei paistnud, vaid sirgelt, vaikselt tõusev peen suitsujuga, mis jõudes puie latvadeni lahtus seal pehmesse õhku. Selles oli igatsuse pilti ja sundis uskuma, et tänane öö ei olegi tavaline, vaid temas on valla päästetud liikuma imeväelised jõud, öö, mil sa lähed ja otsid sõnajalaõit, mil sa salaja tuled teelahkmele, et soovida, mõeldes loitsivaid mõtteid. /---/ Kuusiku vari järves oli nii veetlev, et Jaan ei saanud end hoida unistamast, et istub seal paadis, aeglaselt liugleb üle kuuskede tumeda peegelduse, nii õrnalt kastes aeru vette, et seda ei kuule.“ Sarnaseid kirjeldusi on raamat täis tikitud. Loe ja unista!

Silvia Jõekallas. Maarjamaa. Esimene kogu „Keeristorm“ ilmus 2002. aastal. Seekord on luuletamiseks valitud märksõnad Tallinn, riigi mured ja probleemid, mõtted kunstist, iseenesest ja ümbritsevast keskkonnast. Tase ühtlaselt harrastuslik. Eks otsustage ise - luuletus „Aasta 2005“ on selline: „Aasta saabus tsunami järgi./ Kagu Aasias hävis kõik. /Telekas näitas purustuste jälgi. / Ei võlu enam Taisse sõit. / Eestlastest jäi kadunuks kolm. / Rootslasi ja teisi rahvusi enam. / Sõidame päästma neid, kes / kurja käest pääsenud. / Ka Eestis olid tugevad tuuled / Läänemere puhusid tõusule. / Lained tungisid maismaale, / uputasid majad ja laudad, / heinakuhjad, puuriidad. / Inimene külmas vees väsis, / vanake uppus oma õues. / Torm kõvasti puid räsis. / Elekter kadus majadest ja / moblad jäid tummaks. / Lambad uppusid laudas. / Kariloomad vees külmusid / kringliks. Talumeeste elu muutus / piinapingiks. Kust saada puid, / loomatoitu? Ka olmeseadmed / vesi keeras tuksi.“

Hasso Krull. Loomise mõnu ja kiri. Essee vanarahvakosmoloogiast. Ilmus „Loomingu Raamatukogus“. Tõesti huvitav, isegi põnev tekst, nii et raamatukoguhoidja võiks tutvuda. Krulli kirjutis eeldab kahtlemata huvitundmist pärimuskultuuri vastu. Need, keda on köitnud Oskar Looritsa fantaasiarohked mõtted meie vanast asjast, need, kes on juba tutvunud Uku Masingu ja Lennart Meri interpretatsioonidega, need, kes on süvenenud setu või Tormise lauludesse, leiavad siitki mündikesi. Neli kindlat teemat, millesse vaade tehakse, on loomislugu, ajakulg, rahvalaulu tõlgendus ja kirja tähendus. Mind üllatas mõiste trikster, see sõna tähendab pärimustraditsioonis vembumeest. Selgituseks toodi mängu koguni Tammsaare ise, tema romaani tegelased muidugi. Vanapagan ja Kaval-Ants on seega triksterid.
Kuid alustuseks saab lugeja teada, kui ta veel ei tea, et Eestis ei tunta nn. kuldaja-pärimust, mis mõnel teisel rahval meelen. Meil ei ole isegi ühtegi perioodi, mida tõstetaks teistest esile, kuigi teame, et on olnud väärt ajad: ärkamisaeg, Eesti aeg, laulev revolutsioon. Kuldaega ei leia me ka eesti kirjandusest, kunstist, muusikast ja teatrist. Alateema „Haljala loomislaul ja müütiline lind“ võiks viitsida läbi lugeda. Nõndasamuti „Metsaema juuksed, mõisa aidavõtmed“ - pisikese didaktilise iva tõttu. Eelviimases osatükis kirjutab aga autor: “Vanarahva pärimuse tundmine oleks üks lihtsamaid ja käepärasemaid võimalusi määrata oma asukohta moodsate müütide, ideoloogiate, meedia ja popkultuuri rägastikus. On isegi võimalik, et me saaksime sellest rägast enesest luua endale sujuva ja healoomulise labürindi, mis koguni ravib ja aitab. Kui see aga võimalik ei ole, annaks vanarahva pärimus distantsi ja tõmbaks pagemisjoone. Tänane Eesti on segases olukorras, sest revolutsiooniga taastatud vabariik triivib nagu pudenenud leht meile enesele teadmata suunas, ilma et see enam tekitaks lapsikut vaimustust ja illusoorseid ootusi. Tuleb tunnistada, et riikliku struktuurina on Eesti teisejärgulise tähtsusega, ning mõnikord on see struktuur meile enesele isegi ohtlik. Levib palju ennasthävitava loomuga legende, eestlane ei ole „uhke ja hää“, kogukond ei leia iseenese tähendust ja otsib seda aina mujalt, mangudes mingi väljaspoolse pilgu õigustavat otsust või vähemalt üleolevat õlalepatsutust. Kõik see mõjub üpris totralt ja vanast rahvuslikust ideoloogiast pole enam mingit kasu. Sellises olukorras on ainuke ravi leida see miski, mis oleks kõigepealt tähtis ainult meile endale, mis ei vajaks ühtegi õigustust ega väljastpoolt heakskiitu.“

Katre Ligi. Naabrivalve. Lühidalt öeldes: kirjeldav luule. Ümbrust ja ühiskonda jälgiv luule, pigem tagasivaateline kui tulevikku nägev, kuigi naabrivalve on meie mail „moodne teenus“. Mingid asjad on tal ajada veel okupatsiooniajaga. Autor on kõik oma olnud ja jäänud pained sõnadesse seadnud. Keel on lihtne ja igapäevane. Luulekogu on jaotatud kaheksasse tsüklisse, näite võtsin sotsiaalselt ehk kõige tundlikumast osast, mis kannab koguga ühesugust pealkirja: „aja liigestest lahtiolek / on kandumas ruumi / tahetakse lahutada / ja tahetakse ühineda / suurem jagu meist / võtaks oma läänemere ranna / poole peipsini, piirissaareni / (võõrast pole vaja) / ja läheks ära / mõned võtaksid võru- ja setumaa / muist läheks selleks / et mujal üheks saada / ühed ühineksid / kähku euroopaga / teised kohe ameerikaga / aga geograafilised tõsiasjad / ei lase kellegi soovidel täituda“.

Raimo Männis. Ärapööramiste aasta. Männis on kirjutanud romaanid „Valeühendused“ (1983), „Heinatants“ (1985) ja „Tagasiärastaja“ (1997). „Ärapööramiste aasta“ sobib raudkindlalt vanemale ja keskmisele maarahva põlvkonnale, kindlasti ka Rahvaliidu liikmetele, mõnele tublile töömehele Keskerakonnast jne., kes teavad, mis asi oli kolhoos või sovhoos ja mida tegi kolhoosnik-sovhoosnik, ning kes seejuures tunnevad endiselt solidaarsust nende aegadega. Tunnistan, esimest korda lugesin tutvustatavat teost diagonaalis, piisas küll. Ma ei igatse märksõnade rajooni parteikomitee sekretär, olgu siis esimene või teine, põllutööriistade tagavaraosade defitsiit, parteilised ülesanded ja karistused, silosõda, poliitõppused, sotskohustused, partorgid, toit, mida toodeti, aga mis müügile ei jõudnud jms. järele. Kuigi, jumal paraku, mõned nähtused hõõguvad tuha all. Lihtsalt üks katkend teiste seast: „„Lähen puhkeruumi – kassipesa! Töökitlid ripuvad seal, kuigi kõrval riietusruum korralike kappidega. Laua all sitased kummikud. Esmaabikapis tühi viinapudel. Lähen sigalasse, ei paremat midagi. Sulgude väravad kiivas, allapanu ainult näpuotsaga. Katsu ise palja tsementpõranda peal magada, siga on ka lõppude lõpuks…“ Siinkohal direktori kõva kõne järsku katkes. Kõik ruumisviibijad tajusid, milline selle lause loogiline lõpp tahtis olla: siga on ka lõppude lõpuks inimene. Isegi tähtsam kui inimene tundus viimasel ajal loom ja lihaplaan. /---/ Peazootehnik Tartman, kes oli ennast enne kaitsta püüdnud, jäi vait, kui direktori süüdistused ikka ägedamaks paisusid. Vastukarjumiseks puudus Tartmanil nii sotsialistlik ebakultuursus kui ka iseloom. Ta istus, higipiisad pärlendamas kõrgel teadlaselaubal, peenesõrmeline käsi kramplikult lauaserva vastu surutud. Kaur oli Vene sõjaväes rühmaülem olnud sõja ajal ja mõned aastad pärast sõda. Ta oli kogenud, et paar matti ajavad asja edukamalt ära kui pikk rida nõudmisi – trebuju! Sõimamine kui juhtimistöö kõrgeim vorm näitaks justkui sõimaja ülitõsist töössesuhtumist. Sellist juhtimist toodi eeskujuks nii ajalehtedes kui kinolinal“.

Helga Nõu. Ood lastud rebasele. Üks suurepärane lugemine igaühele. Lõpuni üllatavalt põnev ja fataalne. Kohati lausa müstika piiril balansseeriv. Ometigi, kui palju mõtlemisainet, inimsaatuse keerdkäike ja inimlikku kannatust. Kõik rahulikus stiilis, mõtestatud ja mõistev üheaegu. Tegelaseks on paguluses (Rootsis) sündinud keskeale lähenev naine. Tulnud Eestisse uurimistööle, satub Hanna silmitsi tõelise ja ühtlasi painava maailma pealetungiga. Raamat eeldab lugejalt teatavat empaatiavõimet, siirast soovi kaasa mõelda meie rahva käekäigule. Ehk pole veel ülearune meenutada, et Helga Nõu alustas väliseesti kirjanikuna. Järgnev katkeke osutab küll pealkirjale, aga ei ava täielikult raamatu mõõdet: „Möödub veel üks päev nutmist, sõnelemist ja kahevahel vaakumist. 17. augustil antakse Tartus naistele ja lastele evakueerimiskäsk, kuna mehed saadetakse kindlustustöödele. Tartu asutused evakueeritakse Viljandi, Põltsamaale ja Jõgevale. 19. augustil saabub Soomest kaks tuhat viissada meest Eestisse ja suurem osa meestest saadetakse Tartu rindele. 20. augustil murravad punased läbi Nõo ja Puhja juures. Hilisõhtul tuleb üks tundmatu kamp purjus mehi Mällule laamendama ja laastama. Klopitakse uksele ja kui metsavaht ust lahti ei tee, lüüakse aken püssipäraga sisse ja üks meestest üritab hakata tuppa ronima. Millegipärast jääb aga kavatsus katki, sest keegi hõikab midagi ja eemalt kuuldub püssilaske. Sõimates ja kirudes lahkub seltskond pikkamööda, aga enne seda murtakse maha noor kaheharuline kask ja keegi laseb küüni nurga juures maha talu taltsa rebase. Looma surnukeha leitakse järgmisel hommikul. Sõjajalust maale toodud kuueaastane tüdruk, metsaülema tütar, on lohutamatu ja nutab oma lemmikut taga. See on tema elu esimene lein. 21. augustil pakivad metsavaht ja ta naine kumbki oma kohvri ja valmistuvad äraminekuks. Kohvrid kinnitatakse jalgrataste pakiraamidele ja ratta taha seotakse punane lehm Roosi. Kaasas on ka lüpsik. Isepäine tüdruk keeldub aga talust lahkumast, jäädes oma vanemaid ootama. Metsavaht teeb veel viimase katse teda kaasa võtta, aga plika peidab enda ära ega tule keelitustest hoolimata välja. Hästi, keegi ei saagi nõuda, et nad nii omavoliliselt käituva lapse eest peaksid vastutama! Nad jätavad talle sahvri ukse lahti ja asuvad teele.“ Kuidas sel lapsel läheb, loete juba ise!

Otsides. Juhan Peegel. Meenutusi pikalt teelt. Vestluse põhjal koostanud Maarja Lõhmus. Targa, väärika ja ausa mehe mõtisklused läinud ajast, viidetega olevikku ja tulevikkugi. Kirjanikuna on Peegel avaldanud kodukohaainelised lühiproosakogud „Saaremaa motiive“ (1964), „Lühikesed lood“ (1970), lisaks humoristlikud „Üks kaunis jutu- ja õpetuseraamat“(1966) „Kolm tahedat lugemist“ (1973), proosakogumiku „Teed ja ristteed“ (1976) ja muidugi üldtunnustatud sõjaromaani „Ma langesin esimesel sõjasuvel“ (raamatuna 1979). Raamatukoguriiulitelt leiate veel „Aegade jäljed“ (1990), „Puhtetähed“ (1991), „Tuli koduaknas“ (1983). Väga paljud teavad Peeglit aga teeneka ajakirjandusteadlase ja -õppejõuna, ka on ta pühendanud tähelepanu keeleprobleemidele. Ma ei hakka siinkohal tsiteerima Peegli rahulikke ja tolerantseid mõtteid eesti rahva raskete aegade kohta, neid olete ehk juba varemgi kuulnud ja raamat leidub küll igas kogus. Valisin ühe visiooni: „Tartu vaim on muidugi defineerimata nähtus, aga minu arvates on ta ikkagi olemas olnud ja on praegugi. Vähemalt osaliselt. Ühele pildile võiks veel väga tähendusrikka allteksti nuputada. Peahoones oli ja on muinasteaduse muuseum. Selle keldriruumis elas ülikooli kojamees, kes koristas ka muuseumi. Ma ei tea, mis asju ma läksin ükskord selle muuseumi kaudu ajama. Oli ilus kevadine ilm, päike paistis lõunapoolsetest akendest sisse. Kojamees istus tooli ja magas vaikselt. Selja taga oli tal üks elusuuruses antiikaja kaunitari raidkuju kipskoopia. Uinus seal niimoodi koos kaunitariga pärlendavas valgusvihus, kus hõljusid kuldsed tolmuterakesed. Niisugune ilus romantiline vaatepilt, mis ei ole ununenud. Kindlasti lõi kahe nii erineva isiku erakordse ühtsuse Tartu vaimu valgusvihk…“.

Indrek Ryytle. Inglid rokijaamas. Paistab olevat punkluule moodi (viited Tõnu Trubetskyle). Mida kõike ei leia nende üsna huvitava kujundusega kaante vahelt. Natuke globaalse ühiskonna kriitikat ja erootikat, parasjagu irooniat ja pila. Luulet tehakse ufodest, inglitest, rokenrollist ja vanast heast Euroopast. Märkad ülevat ja madalat. Ilusat ja inetut. Vorm on mõjus, sest riimid on vägevad. Küllap Ryytle luuleraamat näitab ühe kindla grupi või isegi põlvkonna vaimu ja virgutust. Loen sellist luulet suure huviga, sest tõded, eesti luuleilm on rikas ja kontrastiderohke. Esimene luuletus tsüklist „Tervitusmarss Euroopale“ on niisugune: „KUI KIRJATUNDJAX SAAND IDIOOT / ei kysi rahvas enam – mida / Sa olid vägev patrioot / et tegid siia Lähis-Ida / ei enam Puhja kinkudel / ma oota valget UFOlaeva / vaid haistan vaimukirikut / mis peagi tõstetaxe taeva / Skolastiline armastus / kuid mina ketser paadund madu / Ehk sulle sama ilmutus / teeb selgex paradiidikodu / Sa oled kõrgel, mina all / sus otsisin ma Sofia kuju / Hei Angelique / nyyd algab ball / te selleks tõstke ette tuju!“

Jüri Uljas. Eesti Kultuurkapital 1921–1941. Kultuurkapitali ehk Kulka tänane käekäik puudutab meid päris lähedalt. Jah, raha on alati raha ja paneb südame hullemini põksuma kui esimene armastus. Ulatuslik ja detailne Kultuurkapitali loomislugu ning järgnev ajalugu võiks väärida meie tähelepanu. Kõike muidugi ei jõua uurida, igaüks valib teda huvitava lõigu, mina keskendusin teadagi kirjanduse sihtkapitalile. Mõnus on tagantjärele lugeda juba ammu klassikuteks kuulutatud kirjameeste kraaklemist rublade, markade ja sentide pärast. Oh seda kriitikat riigi ja riigimeeste, naabrite ja kolleegide poolt ja vastu. Kas ja kui palju keegi on väärt, millal keegi kui palju on rahakest saanud! Ei midagi uut päikese all, ainult aastanumbrid ja persoonid on vahetunud. Tõsi, 1925. aastal loodud Kultuurkapitali tegevus lõpetati ametlikult 24. aprillil 1941. Taassünni ajalugu pole vist veel kirjutatud, kuid on kuulda arvamusi ja seisukohti, mis kohati kattuvad lausa sõnasõnalt toonastega. Leheküljelt 35-36 on kirjas, kuidas oma õigusi nõudis vene vähemusrahvus, kusjuures valgeemigrandid ei tahtnud teatavasti Eesti Vabariiki tunnustada. Raha muidugi taheti. Oma osa väljaande ilmestamisel on illustratsioonidel ja fotodel. (Juhan Sütiste on fotol palja ülakehaga.) Alljärgnevalt tsitaat Jaan Kärnerilt: „Kultuurkapitali asutamisest saadik on eesti kirjanikkonnas käimas kõikide sõda kõikide vastu. Kuna selle kapitali igakordse jagamise „sendiastmestikku“ enam-vähem määrab eelnenud kirjanduslik hinnang, siis ei saa see loomulikult rahuldada kedagi. Kes meist ei tunneks, et teda on liiga madalalt hinnatud (liiga kõrgelt eesti kirjanikku ei osatagi hinnata), ja kes meist ei leiaks tarvilikuks protesteerimist ning virisemist, kui mitte avalikult ajakirjanduses, siis vähemalt oma isiklikus tutvuskonnas?“ Hämmingut olevat tekitanud aga Karl Rumor-Asti rahasoovi põhjendus „India just ongi see maa, kuhu ma ammu olen tahtnud sõita ja millise poole mind mu loomise kirg eriliselt kisub“, mida, nagu loeme, sihtkapital ka toetas. Küsige endalt, mida te teate kahest viimati nimetatud kirjamehest lähemalt?

Under ja Tuglas. Marie Underi ja Friedebert Tuglase kirjavahetus. Koostaja Rutt Hinrikus. Rohkelt fotosid ja illustratsioone, mõni ehk varem nägemata. Hea lugeja kipub üldiselt arvama, et nendest autoritest teab ta enam-vähem kõike. Uskuge, isegi pärast selle raamatu ilmumist jääb päris kindlasti veel saladusi, mida kirjanduslugu ei ole meie ette laotanud.
Oli 1917. aasta südasuvi, kui Under üüris Kehra jaamast 3-4 km kaugusel asuva väikese Birkenruh’ nimelise häärberi, mis kuulus ajakirjanik Eduard Virgole. Teda külastasid nii Adson kui ka Tuglas. Sellele suvele, õieti küll ühele kuule, juulile järgnenud kirjavahetus kestis tegelikult Tuglase elu lõpupäevadeni. Muidugi pikkade vaheaegadega, seda suuresti Eesti okupeerimise tõttu. Viimane kiri pärineb aastast 1971. Sügis 1917 tõi aga kaasa juba teatava eemaldumise, sest Under valis kaaslaseks Adsoni, pühendudes edaspidi vaid iseendale ja loomingule. Tuglas abiellus aasta pärast, septembris 1918, Eloga (Emma Elisabeth Oinasega), kes pühendas oma elugi kirjaniku teenimisele. Koostaja on öelnud järgmist: „Siuru printsessi Marie ja siurulaste hulgas tavaliselt Felixiks kutsutud Prints Friedeberti rollimängud on algusest peale jätnud kirjandusse teadlikke jälgi. Kirjad aitavad neid jälgi lugeda. Ometi ei täpsusta kuupäevalised protokollidki, kes eraldus tuppa kirjutama, mida mõtles avatud aknale nõjatuja, mida tähendas ootus, igatsus, kiivus või suure õnne rambus. Piisab, et seda väljendatakse ilukirjanduslikus vormis. Underi värsid, ka Birkenruh’s kirjutatud Tuglase proosa, on reetlikud. Kuid kirjanduse salasõnumit ei pea lugema sõna-sõnalt.”
Olgu lisatud, et kirjavahetuse algus oli kaua aega peidetud. Ümbrik kirjadega leiti Tuglase surma järel kirjaniku toast raamaturiiuli tagant tapeedi vahelt. Ilmselt peitis need sinna Elo Tuglas, mõistes nende kultuuriloolist tähtsust, sest ümbrikule on tema käekirjaga kirjutatud „Päästsin Hiiglaneitsi M:U. kirjad. Tuglasele otsustada.” Miks just Hiiglaneitsi - aga sellepärast, et Tuglas kirjutas novelli „Maailma lõpus“ Birkenruh’s ümber, lisades 9. peatüki. Lugege - ja te saate teada, millist jõudu ja väge kätkes endas see lühike armastuspuhang.