LÄHETUSLAUSED

Head raamatukoguhoidjad, kas te märkasite, mida ütles Jürgen Rooste aastalõpu „Sirbis“?  Ikka seda, et eesti kirjanduse pilti on parandanud hea läbisaamine raamatukogudega, kuhu kirjanikud sügiseti uljalt sõidavad. Edasi tsiteerin: „… ei ole too tuuritamine tegelikult ju mitte niivõrd kirjanduselu, vaid tollesama muistse pajatamispärimuse rudiment, pigem isegi mutatsioon: kirjanik tuleb külla, jutuvestja istub maha ja räägib. Ja see on tähtis, eriti kui võtta arvesse, et kirjanikul pole sealt palju midagi tahta, tema kasumotiiv peitub parimal juhul lootuses müüa paar raamatut kohalikule raamatukogule ja paarile lugejale. Suurem motiiv ja inspiratsioon on ikkagi iha kohtuda tegelastega, kes kirjanduse vastu veel huvi tunnevad, näost näkku ja seda tuld veel veidike suuremaks puhuda." Niisiis, nende tegelaste hulgas, kes eesti kirjanduse vastu huvi tunnevad, paistame silma ka meie! 
"Vikerkaares" 2005, nr. 10/11 ilmunud luuletekstis leidub aga värsirida "leida pädanik raamatukogust muidugi rahustas…". Milles asi, lugegu igaüks edasi!
Järgnevalt püüan aga vastata teie küsimusele, kas  Hasso Krulli "Meeter ja demeeter", mis sai läinud aastal Balti Assamblee kirjandusauhinna, on hea raamat. Muidugi pole see rahvaraamat, veel vähem meelelahutus, aga kui kirjandusinimesed ta esile tõstsid, siis tuleb tema väärtust tunnistada. Olen seda autori poolt eeposeks nimetatud teost kaks ja pool korda lugenud ja mõndagi sealt leidnud, aga kogu teksti pole mul õnnestunud lahti muukida. Eelmine auhind läks Emil Tode romaanile "Piiririik" (1993), ja see oli tõesti  kirjandusmärk, mida ei unusta. Meeldetuletus, et elad maal, kus päike pannakse sügisel koos kartulite ja kaalidega koopasse varjule, kus talveks lüüakse merele kaas peale nagu hapukapsapütile, tekitab igal juhul kindlustunde, mis siis, et Ida-Euroopa, st. sinugi kõrvale "jääb ridamisi vaeseid ja pimedaid riike, kes nutavad võimetult taga oma surnultsündinud ajalugu". Ometigi tundub, et "Meetri ja demeetri" tähendus meie kirjandusloos võib aastatega suureneda, igatahes midagi fastsineerivat seal leidub. Kahest osast koosnevas lugulaulus mõjus mulle teine osa, "Demeeter", elamuslikumalt (nt. 30. loos räägitakse neljast hingest: need on eluhing, kohahing, vaba hing ja nimihing). Kuna mul on komme näiteid tuua, siis "Meetrist" 45. tekst: "see oligi / üks maailm / vaata päike seal vee all ei ole / muudkui / vesi". Neid ridu lugedes meenusidki mulle päike ja kartulikoobas. Kui juba on konkreetset kirjanikust jutt, siis üht Hasso Krulli mõtteavaldust peaksime kõik jagama. Nimelt kirjutas ta "Sirbis" (16. dets.), et tänapäeva kultuur toodab kohutavalt palju prahti, ka materiaalset, nii et meie prügimajandus aina suureneb. Inimene on sellest verbaalsest ja psühhilisest prügist üleküllastunud ja täis. Ise interpreteerin öeldut nõnda, et tuleb otsida vaid väärtuslikku sõna, tuleb mõelda, mida ütled ja kuidas ütled. Mida loed, kuulad, vaatad… Rämpskultuuri rängast mõjust (Põhja-Ameerika näitel) kirjutab ka väliseestlane Kalle Lasn raamatus "Kultuuritõkestus". Seegi vajaks kohta raamatukoguhoidjate lugemislaual: mind on igatahes võimalik veel üllatada… kas tõesti saab meie emotsioone sedavõrd nüristada? Eks eesti kirjanikudki "laiutavad" mõnikord oma sõnade ja tekstidega, mõne ridu ootad aga aegu, näiteks luuletaja Mari Vallisoo omi. Iga kord, kui loen Betti Alverit, meenub ka Vallisoo.
Maire Liivamets

LOETUD RAAMATUD

Betti Alver. Koguja.
528 lehekülge. Suurde luuleraamatusse „Koguja“ on kogutud kronoloogiliselt kõik Alveri algupärased luuletused ja poeemid ning avaldatud esialgsel kujul.
Alveri luulet ei sobi mul siinkohal kommenteerida, huvitatutele siiski lisan, et tema esimesed trükis ilmunud luuletused olid „Pedja“ ja „Raskelt valgub vaha“ ajakirjas „Looming“ 1931. aastal. Mäletan mitut endist kolleegi, kes Betti Alveri luulet peast lugesid: Vaime Kabur, Maret Sarv ja mõni veel. Meenutuseks kogumiku viimane luuletus „Kõnehäire“ (1989): „Kui sa kadunuid kohtamas / kaugel / une / hämaral / ääremaal käid  - / siis Nemad / ütlevad välja / kõik sinugi hellad sõnad, / mis kunagi / kurku kinni / siin ilmsi / sul ikka / jäid.“

Eesti luule. Kuldne klassika II.
Kreutzwaldist Smuulini. Faehlmanni aga ei ole.
Tuhat kolmsada lehekülge luulet! Loomulikult ei lugenud ma seda uuesti järjest läbi, kuid ootamatult palju vääris meenutamist. Pühendasin väljaandele vaat et terve tööpäeva. Et lugejal oleks põnevam, siis sedapuhku väike äraarvamismäng. Kes on alljärgnevate värsside autorid? 1. „Kui kuninglikult kõliseb / mu ema kodukeel, / mis väikses saunahurtsikus / ma kuulsin eluteel! / Sel keelel ema kiigutas / mind õhtul magama, / sel keelel rääksin eluaeg / ma armsa isaga! /----/  Ja nagu manitseks ta mind / sealt hauapõhjast veel: / laps, pea ehteks surmani / su ema kodukeel!“ /---/ 
2. „Om maid maailman tuhandit / ja rahvit mitmit miljunit - / üitsainus Mulgimaa. / Ää kuri ku las olla ta - ku Pikassillast üle saa, suud anna mullal ma.“ /---/ 
3.  „Ka sisaliku tee kivil jätab jälje, / kuigi me seda ei näe. / Iga mõte, mis tuleb ja läheb, / jääb kuhugi alles. / See, mis sa naeratades kinkisid, / võib kunagi otsa saada, aga naeratus jääb. / Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud, / jääb igavesti ootama. / Isegi ütlemata jäänud sõnad / on mõttes öeldud /  ja kuhugi tallele pandud. / Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv / saab täita aja ääretud salved. /  Kuidas muidu üksainus silmapilk / võib kivi paigalt veeretada.“/---/
4. “Pärast surma ma saan oma laeva, / mille tulesid ise ei näe. / Enne seda, mu kallis, sain taeva / ja õitseva maa Sinu käest. / Kõike näen: / kuidas valmivad viljad, - / ilm on rõõmus ja imelik. / Ja ahastab süda – jäin hiljaks, / meie tee pole kuigi pikk. / Lollilt elasin. Aastaid jääb väheks. / Minu armas, mu naine, mu roos, / Sinult ühte vaid palun: et läheks / meie tee minu lõpuni koos“ ---

Marge Välja. Jäägu edasi kõlama luule.
Vahetevahel tutvustan ka harrastusluulet:
„Kiviklibused viljapõllud, / savipõhjased peenramaad / need on, Eestimaa, sinu killud, / see mu kodumaa, kodumaa, kodumaa. / Metsa rohelus, järvede sina, / meelikütkestav luikede paar, / seda tundsid mu ema ja isa, / seda nägid mu memm ja vaar. / Adrulõhnased soolased tuuled, / saartel vilkumas majakad, / merest parkunud kaluri huuled, / rannal kajakad, kajakad, kajakad. / Ja kui Toonela kutset kord kuuled, / kui su keel enam vesta ei saa, / jäägu edasi kõlama luule, / laulud kajana kajama, kajama.“

Lydia Koidula. Löö, süda, õitsele!
Et Koidula? Teadagi meenub kõigepealt kolm kuulsamat luuletust, ja need pigem viisistatult („Kodu“, „Emasüda“, „Mu isamaa on minu arm“), vanem põlvkond mäletab ehk teisigi, aga noored? Vahest sellepärast Koidula! Kooliaegne õpetus ununeb ruttu ja sajakroonine rahatäht on kõik muud väärtused enda kanda võtnud. Tänavusel eesti teatri suuraastal kõneldakse kindlasti ka Koidula näitemängudest ja rahvusliku teatri sünni juures seismisest, ent imelikul kombel pälvis nimetatud luulekogu ka eesti kultuuriajakirjanduse tähelepanu.
Minu valitud näiteks on „Ise“: „Usud tegu teise kätte: / ei see õnne too! / Ise seisa oma ette, / ise tõde välja too! / Mis sul võõras vägi võidab - / võõras sulle igavest! / Et ta sinu omaks heidab - / sigigu ta südamest! / Ei sind teise sõna sisu / võida viimse kohtu alt! / Võõras käsi sind ei kisu / vabaks mullalt madalalt! / Võidu väravad on kitsad! / Ise oma Kolgata / kujub sulle kibuvitsad / krooniks, vaga võitleja!“
Kuna Koidula oli kõrgelt üle oma ajast, eeskätt vaimujõult ja haridustasemelt, siis jäi tema isik üksi ja erandlikuna ajastute tähelepanu keskmesse: kõigile hinnata, austada, armastada ja mõista. Nii on see kestnud tänaseni välja.

Juhan Saar. Valus naer.
Mälestused nii neile, keda valdab vene ajale mõeldes nostalgia, kui ka inimestele, kes meenutavad seda ajana raudse eesriide taga – kui katkestuse aega.
„Oli soe, tuulevaikne ja valge õhtu. Kevad oli tulnud varaselt ja vargsi ning Underi sünnimaja ümbritseval kiduval muruplatsil olid pead välja pistnud juba üksikud stsillad. Maja ise aga oli väike ja lääpa vajumas ning nägi väga üksildane välja. Juba ammu ei elanud siin ühtegi inimest. Kui lilled olid leidnud koha ja küünlad paika pandud, süütas Paul-Eerik need, mispeale keegi rahva hulgast ütles: „Ole ettevaatlik, Paul-Eerik, sind jälgitakse!““ Keskealistele ja vanematele on raamatus esinevad kultuuritegelaste nimed valdavad tuttavad ja ka situatsioonid, milles elati ja töötati. Selle kõige keskel kuulete mõndagi autori elust ja loost ja suvituskohast Vilsandist.

Raivo Seppo. Kuupaiste tütar.
Romaan mis romaan. Lugege! Ise pean aga tunnistama, et kuigi mind huvitab ajalooteemaline belletristika vägagi, ei vaimustanud see 17. sajandi Transilvaaniasse, kitsamalt piiritledes Moldovasse põiganud raskepärane ja faktitihe eesti kirjaniku „töötlus“ mind eriti. 
Autor on muidugi vägevalt eeltööd teinud, näiteks kommete ja mütoloogia valdkonnas, kaaslaseks sama võimas fantaasialaeng. Ka on intriig suurepärane, rikas vürst armub mustlannasse, kellest saab fataalsel kombel vürstinna. Aga enne kui jõuate viimasele leheküljele, kus Thagarni (mustlanna nimi) sama saatuslikul kombel paljust ilma jääb, õieti küll loobub ning, poeg käekõrval, oma hõimu juurde tagasi pöördub, tutvute selle maailmaosa ajaloo ja võimalik, et tõestisündinud sündmustega. Kohtate intriige ja ehtsat inimlikku armukadedust. Samas, ei maksa arvata, et mul selle kandi vastu puuduks vaimne huvi, lugege ka Mircea Eliade „Jaaniööd“ (e. k. 1995), kus 20. sajandi keskpaiga (Rumeenia) ajaloo keerdkäikude keskel puhkeb müstiline armastuslugu kauni Ileana ja Stefani vahel. 

Eia Uus. Kuu külm kuma.
Romaanivõistlusel 2004 äramärgitud romaan. Lugedes otsid ka võrdlusmomente. Minu arvates sobib nimetatud teost kõrvutada Kadri Kõusaare raamatutega „Ego“ ja „Vaba tõus“. Mõlemad küll väga noored kirjutajad, ent mõndagi juba lugenud ja kogenud, maailmaski ringi liikunud ja pisut inimesi näinud. Lisaks ilmselge soov end kirjanduslikult teostada. Sisust niipalju, et Eia Uusi teoses on keskseks tegelaseks Tai ranges eliitinternaatkoolis haridust omandav eesti tütarlaps (Mione), kes esitab nii endale kui ka ümbritsevale suuri nõudmisi, mis viivad teda depressiooni, edasi juba enesetapumõteteni. Oma tundepuhangute illustreerimiseks on peatükkide ees tsiteeritud Sylvia Plathi (1932-1963) nooreea päevikuid. 
Seega võib arvata, et noort kirjanikku on inspireerinud  ameerika ühe tunnustatuma luuletaja, „Kurbuste Kuningannaks“ tituleeritud Plathi elusaatus!? (Teatavasti sooritas täiuslikkust ihkav saksa-austria päritolu Plath enesetapu.) Mione neiupõlve maailmavalu süvendab ka kummastav armusuhe paarkümmend aastat vanema õpetajaga, kes teda haigushoogude ajal moraalselt toetab. (Nn. isa-kujund on märkimisväärsel kohal ka Plathi loomingus, kes kaotas lapseeas oma jumaldatud  isa.) Seega taas üks noorteraamat, mis peaks eakaaslastest lugejaid panema mõtlema elus seisvate valikute ja vaimujõu üle.  Kas seda ikka jätkub kõikide soovide ja unistuste täitmiseks?
Kes pole veel jõudnud, võiks kõrvale lugeda  Sylvia Plathi autobiograafilist romaani „Klaaskuppel“. 

Värske Rõhk.
Kuna ajakirjast on rohkesti räägitud, siis ka teise numbri tutvustus, aga üldiselt ma kultuuriajakirjade ülevaateid tegema ei hakka, ehkki soov on esitatud. „Loomingu“ ja „Sirbi“ lugemine peaks kuuluma meie ametiau juurde, sest viimases on vahel juttu ka raamatukogudest! Aga „Värske Rõhk“ pakub korralikku lugemist. Sedakorda kolmteist kirjutajat. Leidub üsna head luulet, keskmist proosat ja isegi näidendeid, seevastu kriitikat pole. Minu arvates on luule osa isegi inimlikum kui mõnes viimase aasta „Vikerkaare“ numbris, aga see on väga tinglikult öeldud.
Luuletaja Kriips kirjutab nõnda: „lugesin eile hirme / ida-virumaa elaniku sulest / iga laternapost toetab alkohoolikut / iga trepikoda varjab narkomaani / kõik koerad on koledad loomad / ah vaesus ah viletsus / kardame kardame kardame / mina ei ole kasvanud kohtla-järvel või jõhvis või narvas / minu kodu on rohkem oaas / mägede vahel on veesilm / põllud ja metsad ja heinamaa / mõnikord paistab päikegi….“ Hanna Kangro luuletab aga nii: „Sügise õhtuhämaruses / kuskil reaalsuse piirimail / raipese mere kaldal / uitamas mõned hinged / rahulikul äärealal siin Ida-Euroopas / Õhk on puhas ütlen ma“.