E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

---

Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

Oleme avatud: E-R 10-20, L 12-19
Juulis ja augustis: E-R 12-18
Raamatuid saab tagastada E-P 7-22 Endla tn 3

2008-2

SUMMARIA SOCIALIA

Valik ülevaateid välisajakirjanduses ilmunud artiklitest

 SISUKORD
Balti riigid kui väikeriigid
Lamoreaux, Jeremy W; Galbreath, David J. The Baltic states as „small states”: negotiating the „east” by engaging the „west”

Poliitiline korruptsioon Balti riikides
Galbreath, David J. Still "treading air"? Looking at the post-enlargement challenges to democracy in the Baltic states

Eesti ja Sloveenia
Frane, Adam; Tomšič, Matevž; Kristan, Primož. Political elite, civil society and type of capitalism: Estonia and Slovenia

Valitsemine ja kommunikatsioon
Crozier, Michael. Listening, learning, steering: new governance, communication and interactive policy formation

Euroskeptitsism
Neumayer, Laure. Euroscepticism as a political label: the use of European Union issues in political competition in the new member states

Kodanikuühiskond
Lehman, Glen. The accountability of NGOs in civil society and its public spheres

Raamatututvustused


BALTI RIIGID KUI VÄIKERIIGID
Lamoreaux, Jeremy W; Galbreath, David J. The Baltic states as „small states”: negotiating the „east” by engaging the „west”.

Journal of Baltic Studies. Vol. 39 (2008), no. 1, p. 1-14.

Artiklis võetakse vaatluse alla Balti riikide kui väikeriikide roll rahvusvahelises poliitikas. Kõigepealt antakse ülevaade väikeriikide kontseptsioonist rahvusvaheliste suhete raamistikus ning hinnang riigi suuruse traditsioonilisele mõõtmisele, samuti tutvustatakse uusi teoreetilisi lähtekohti. Teiseks vaadeldakse, kuidas peaksid väikeriigid erinevate teooriate kohaselt toimima. Selleks analüüsitakse traditsioonilist väikeriikide teooriat, alliansside moodustamise teooriat ning regionaalse julgeoleku kompleksset teooriat. Kolmandaks näidatakse kirjandusele, dokumendianalüüsile ja intervjuudele tuginedes, et Balti riigid ei sobitu traditsiooniliste väikeriikide teooriate raamistikku. Leitakse, et väikeriikidena on Balti riigid suutelised mõjutama regiooni sõltumata oma suurusest ja neile omistatud tegevussuutlikkusest tänu nende kuulumisele mõjukatesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse.

Riikide suuruse mõõtmine on küllaltki problemaatiline, sest eri autorid arvestavad seejuures erinevaid kriteeriume. Kõige üksikasjalikuma raamistiku riikide suuruse määramiseks on välja pakkunud Thorhallsson. Ta väidab, et traditsioonilised meetodid riikide suuruse ja mõju hindamiseks ei ole tänapäeva maailmas täpsed, sest need keskenduvad peaaegu täielikult ainult materiaalsetele andmetele (territoorium, rahvaarv, sisemajanduse kogutoodang, sõjaline võimsus) ega arvesta mitte vähem olulisi mittemateriaalseid kriteeriume (2006). Riikide suuruse määramiseks pakub Thorhallsson välja kuus näitajat: 1) riigi fikseeritud mõõde, s.o territooriumi suurus ja rahvaarv; 2) suveräänsuse mõõde, s.o riigi suutlikkus rahvusvahelisel tasemel oma suveräänsust säilitada; 3) riigi poliitiline mõõde, sh sõjaline ja administratiivne suutlikkus, sisemine konsolideeritus ning väline ühtsus; 4) majanduslik mõõde, sh mitte ainult SKT, vaid ka turu suurus ning riigi arengutase; 5) tunnetuslik mõõde, s.o kuidas kujutatakse riiki oma riigi ja välisriikide esindajate poolt; 6) eelistuste mõõde või valitseva eliidi arusaamad riigi prioriteetidest  rahvusvaheliselt ning rahvusvahelisest süsteemist kui tervikust. Peale esitatud kuue kategooria pakub  Thorhallsson välja kaks lisamõõdet, et määratleda, kui mõjukad peaksid riigid olema nii kohalikul kui ka rahvusvahelisel tasandil – need on  tegevussuutlikkus ja haavatavus. 

Kaalutledes nii traditsioonilisi väikeriikide teooriaid kui ka uuemaid teoreetilisi lähenemisi, on jõutud üksmeelele, et väikeriigid on oma tegevuses üsna piiratud. Väikeriigid püüavad moodustada alliansse vahendina kaitsmaks end ohu vastu, seepärast püütakse sageli asuda suurima ja „tõenäolise võitja” poolele. Kord tugevamate ja suuremate üksustega liitununa ollakse väheaktiivsed.

Balti riike vaadeldes on selge, et Balti riigid on suurima tunnetatud Venemaalt lähtuva ohu vastu liitunud EL ja NATOga. Samas ei ole Balti riigid jäänud neis organisatsioonides passiivseteks kaasajooksikuteks, vaid on asunud mõjutama nende organisatsioonide poliitikat, suurendades sellega oma tegevussuutlikkust. 

Käesoleva artikli autorid on aga seisukohal, et ühinedes rahvusvaheliste organisatsioonidega, suurendavad väikeriigid oma suutlikkust mõju avaldada nii nende organisatsioonide sees kui ka neist väljaspool. Balti riigid on küll väikeriigid, kuid nende liikmesus rahvusvahelistes organisatsioonides võimaldab neil oma kaalu suurendada. Artiklis näidataksegi Balti riikide järkjärgulist arengut, võrreldakse nende välis-, sise- ja  julgeolekupoliitikat alates 1990ndatest kuni praeguseni. Tuginedes aastatel 2006-2007 Balti riikide välis- ja kaitseministeeriumide ametnikega läbiviidud intervjuudele, väidavad artikli autorid, et intervjueeritavad olid üksmeelel, et Balti riigid on nii individuaalselt kui ka grupina rahvusvaheliselt palju mõjukamad seetõttu, et ollakse EL ja NATO liikmed. Balti riikide asend on järsult muutunud: demokraatia ja julgeoleku importijast on saanud nende eksportija ja eestvõitleja suuresti tänu liikmesusele mõjukates rahvusvahelistes organisatsioonides.
Refereerinud Ülle Lepp

POLIITILINE KORRUPTSIOON BALTI RIIKIDES
Galbreath, David J. Still "treading air"? Looking at the post-enlargement challenges to democracy in the Baltic states.
Demokratizatsiya. Vol. 16 (2008), no. 1, p. 87-96.

Artiklis on vaatluse all poliitiline korruptsioon Balti riikides, eelkõige Leedus ja Lätis, ning sotsiaalse integratsiooni projektid Eestis ja Lätis. Esmalt annab autor lühiülevaate Baltimaade  arengust pärast iseseisvumist ning keskendub seejärel Läti ja Leedu korruptsiooniskandaalidele. Galbreath käsitleb hiljutisi sündmusi Lätis, kus korruptsiooniskandaalidesse  olid segatud Ventspilsi linnapea Aivars Lembergs ja Läti uus president Valdis Zatlers. Leedu skandaalidest on põhitähelepanu neil, kuhu olid segatud Leedu Tööpartei juht Viktor Uspaskihh ja Leedu julgeolekuameti juht Arvydas Pocius.

Galbreathi hinnangul on selge erinevus korruptsioonil Lätis ja Leedus ning korruptsioonil Eestis. Vaadates Transparency Internationali korruptsiooni tajumise indeksit aastatel 2004-2006, on näha Eesti edusammud võrreldes teiste riikidega. Eesti on maailma kontekstis 24. kohal. (2007. aastal langes Eesti 28. kohale. Meeli Sõlg.) Läti näitajad on pidevalt paranenud, riik on tõusnud kahe aastaga 57. kohalt 46. kohale, kuid Leedu omad halvenenud ning riik on langenud 44. kohalt 49. kohale (2006. a.) Siiski arvab autor, et nii globaalses kui ka endiste NSV Liidu vabariikide kontekstis vaadatuna läheb Baltimaadel hästi.

1990ndate lõpul sai Eestis ja Lätis haridus sotsiaalse integratsiooni keskseks lahinguväljaks. Eesti ja Läti on lähenenud rahvusvähemuste küsimusele sarnaselt, kuigi ajaliselt erinevalt. Autor vaatleb, mida Eestis ja Lätis on muulaste integreerimiseks haridus- ja keelepoliitikas ette võetud. Samuti käsitleb ta pronkssõduri teisaldamisega seotud aprillirahutusi Eestis 2007. aastal ja leiab, et selle sündmuse näitel ei saa veel kahelda Eesti sotsiaalse integratsioonipoliitika toimimises. Mittekodanikest muulastele on antud võimalus hääletada kohalike omavalitsuste valimistel. Keeleidentiteedist hoolimata pole madala töötuse määra ja majanduskasvu tingimustes rahvusvähemused ka majanduslikult ebasoodsas olukorras. Mitmed tegurid teevad sotsiaalse integratsiooni aga raskemaks. Kuigi levinud pole venelaste ja eestlaste omavahelised abielud ning vastanduvad eestlase ja venelase stereotüübid, kuid see kõik ei tõkesta integratsiooni. Rahvusvähemusest kodanikele avanevad suured võimalused, näiteks Euroopa Liidu avatud tööturg. Lõpuks sõltub sotsiaalne integratsioon noortest: lapsed, kes on sündinud pärast 1991. aastat, saavad automaatselt kodakondsuse ja Eesti riik peaks hoolitsema selle eest, et need noored kodanikud oskaksid rääkida riigikeeles.

Baltimaade ees seisvad probleemid pole ebaõnnestumise märk, vaid pigem nõukogude aja pärand, millega tuleb toime tulla. Fakt, et Eesti on suhteliselt korruptsioonivaba ning see, et Läti ja Leedu tegelevad oma korruptsiooniprobleemidega, näitab Balti riikide edu selle pärandi käsitlemisel. Korruptsiooni vastu võitlemine jätkub ja liigutakse õiges suunas. Eesti ja Läti rahvusvähemused tõmbavad küll endiselt tähelepanu, kuid mõlemad riigid on teinud märkimisväärseid samme kohandamaks sotsiaalset integratsiooni ilma assimilatsioonita. 2007. aasta aprillisündmused ei näita mitte olukorda Eestis, vaid on pigem erand. Üldiselt on Baltimaad jõudnud lühikese ajaga kaugele.
Refereerinud Meeli Sõlg

EESTI JA SLOVEENIA
Frane, Adam; Tomšič, Matevž;  Kristan, Primož. Political elite, civil society and type of capitalism: Estonia and Slovenia.
East European Quarterly. Vol. 42 (2008), no. 1, p. 43-67. 

Artiklis analüüsitakse Eesti ja Sloveenia poliitilist arengut alates 1990ndatest. Nimetatud riikides on rakendatud erinevaid sotsiaalmajandusliku reguleerimise viise ja institutsionaalseid raamistikke. Artiklis näidatakse, kuidas need variandid olid osaliselt kindlaks määratud kahe peamise teguriga - üleminekuperioodi alguse tingimustega ja protsessi peamiste osaliste, sh poliitilise eliidi olemuse ning strateegiliste valikutega. Nende mõjurite rolli ja tähtsuse paremaks mõistmiseks visandatakse artiklis mõlema riigi poliitiliste jõudude struktuur ja eliidi ideoloogiline päritolu ning nende mõju riikide sotsiaalmajanduslikule arengule. 

Nimetatud riigid on analüüsiks valitud nende sarnasuse tõttu. Esiteks on Eesti ja Sloveenia mõlemad väikeriigid nii territooriumi suuruse kui ka elanike arvu poolest, teiseks saavutasid mõlemad riigid (taas)iseseisvuse pärast kommunistliku režiimi kokkuvarisemist. Kolmandaks olid mõlemad riigid endiste liitriikide (Jugoslaavia ja NL) majanduslikult kõige arenenumad regioonid ja neil oli tänu geograafilisele asendile kontakte läänega.

Sloveenia suhteline läänesuunaline avatus ja rohkem turule orienteeritud majandus koos mõningase poliitilise ja kultuurilise autonoomiaga (mis puudus Balti riikidel NLis) sotsialistliku Jugoslaavia koosseisus võimaldas vähem traumaatilist sotsiaalmajanduslikku siiret. Seetõttu oli Sloveeniale iseloomulik „pehme  siire“, s.t. järkjärgulised aeglased institutsionaalsed muudatused, et  tagada makromajanduslikku ja sotsiaalset stabiilsust. „Pehme siire“ seostus eliidi kõrge reprodutseerimisega, s.t. suurem osa vanast kommunismiaegsest, kuid moderniseerunud ja ümberkasvanud eliidist säilitas uutes tingimustes oma positsiooni. Eesti eliit otsustas nüüdisajastada ühiskonda laiaulatusliku ja kiire liberaliseerimise ning riikliku sekkumise vähendamise kaudu.

Mõlemad mudelid on osutunud edukaks. Eestit peetakse kõige kiiremini arenevaks riigiks, mis on kiiresti saavutamas EL keskmist. Sloveenial on aga õnnestunud saavutada ja hoida regiooni kõige kõrgemat SKT-d hoolimata sellest, et majanduskasv on olnud madalam kui Eestis. Samuti on Sloveenial õnnestunud saavutada majanduslik stabiilsus ja esimese EL uue liikmesriigina võtta kasutusele euro.

Artikli autorid kirjeldavad Sloveenia majandust kui juhitavat kapitalismi (managerial capitalism), mida iseloomustab riigi tugev roll: majanduses on olulisel kohal riigi osalus ning riigis on suuremastaabiline avalik sektor. Eestis seevastu on tegemist liberaalse (turu)kapitalismiga, kus riigi roll on marginaalne. Kui Sloveenia puhul saab rääkida korporatiivsest heaoluriigist, siis Eesti näol on tegemist residuaalse heaoluriigiga, mis on lähedane anglosaksi ettevõtluse, vabaturumajanduse ideoloogia ja minimaalse riigi mudelile.

Viimased arengud ja vaatlused annavad tunnistust sellest, et Eesti võib olla liiga kaugele läinud neoliberaalses suunas, samal ajal kui Sloveenia on tuginenud ülemäära palju korporatiivsele suunale, mille tulemuseks on jäik tööturg ja maksusüsteem. Sellest ülesaamiseks on Sloveenia uus paremtsentristlik valitsus viimase kahe aasta vältel algatanud nendes valdkondades mõningaid liberaalseid reforme, mida on arglikult ja ainult osaliselt ellu viidud. Eestis on üks osa poliitilisest eliidist hakanud kaaluma Eesti suuremat rolli heaoluriigina (Steen, 2007). Artikli autorid nendivad, et Sloveenia eliit sooviks rakendada mõningaid liberaalseid elemente Eesti mudelist ning osa Eesti eliidist sooviks kasutusele võtta mõningaid Sloveenias edukalt toimivaid mehhanisme sotsiaalseks kaitseks, vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse leevendamiseks. Tegemist on paradoksiga, kus kaks väga erinevatele institutsionaalsetele põhimõtetele tuginevat kõige edukamat mudelit on hakanud kaasa tooma häirivaid tagajärgi.
Refereerinud Ülle Lepp

VALITSEMINE JA KOMMUNIKATSIOON
Crozier, Michael. Listening, learning, steering: new governance, communication and interactive policy formation.

Policy and Politics. Vol. 36 (2008), no 1, p. 3–19. 

Artiklis käsitletakse valitsemist kui kommunikatiivse tegevuse spetsiifilist vormi.

Sõjajärgsel massidemokraatia ajastul keskendus kommunikatsioon avalikkuse informeerimisele ja veenmisele, hoides silma peal kriitikal ja propagandal. Kommunikatsioon oli üks poliitilise süsteemi paljudest ülesannetest. Praeguseks on kommunikatsioon muutunud poliitilise süsteemi analüüsi lahutamatuks osaks. Riikide valitsused võtavad kasutusele uusi strateegiaid suhtlemaks otseselt poliitikaprotsessis osalejatega, et niiviisi vastata kodanike rahulolematusele valitsuse ja poliitikaga. Loodetakse, et rohkem konsultatsioone ja suhtlust avalikkusega poliitika väljatöötamisel on viis, kuidas taaslegitimeerida valitsuse tegevust. Selliste uute meetodite näideteks on poliitikavõrgustikud (policy networks), partnerlus, koostöövõrgustikud jt paljude osalistega vastastikuse sõltuvuse vormid. Valitsemisprotsessi kaasatakse nii riiklikke kui ka mitteriiklikke osalisi ning need praktikad toetuvad pigem paljude osaliste koostoimimisele ja vastastikusele mõjule kui riigi autoriteedile.  Selliseid uusi valitsemismudeleid võib käsitleda meetoditena, mille eesmärk on tulla toime aina suurenevast sotsiaalsest mitmekesisusest, dünaamilisusest ja komplekssusest tingitud ülesannetega.

Valitsemise uued mudelid on tähtsal kohal poliitikaprotsessi analüüsimisel. Varem oli mitteriiklike institutsioonidega konsulteerimise eesmärk välja selgitada eri huvigruppide seisukohad ja võib-olla ka arvestada neid poliitikas. Sellise mudeli puhul mõisteti koostoimet kui sisendit, s.t informatsiooni kogumist ja huvide kaardistamist. Kommunikatsiooni mõisteti kitsalt kui avalikkuse teavitamist poliitikast ning selle elluviimisest. Poliitikakujundamise uue mudeli puhul tähendab suhtlus tõepoolest poliitikakujundamist.

Artiklis vaadeldakse kommunikatsiooni kui sündmust/juhtumit, kus selle eesmärgid ja mõjud võivad kujuneda välja kommunikatsiooniprotsessis ning  mis võib sageli anda tulemuse, mida ei olnud võimalik ette näha. Valitsemise ülesandeks on pigemini juhtida kommunikatsiooni muutlikes oludes kui kontrollida informatsiooni suhteliselt stabiilses keskkonnas.  Juhtimine on samal ajal ka uue valitsemisviisi „õppimise” protsess.
Refereerinud Ülle Lepp

EUROSKEPTITSISM
Neumayer, Laure. Euroscepticism as a political label: the use of European Union issues in political competition in the new member states.
European  Journal of Political Research. Vol. 47 (2008), no. 2, p. 137-160.

Artiklis antakse teoreetilistele ja empiirilistele argumentidele tuginev kriitiline ülevaade Kesk- ja Ida-Euroopa euroskeptitsismi puudutavast kirjandusest ning käsitletakse eurointegratsiooni teema kasutamist poliitilises võitluses Ungaris, Poolas ja Tšehhis pärast kommunismi kokkuvarisemist. Samas ei püüta määratleda, millised parteid on euroskeptilised ega välja pakkuda uut euroskeptitsismi definitsiooni, pigem näidatakse, kuidas on Kesk- ja Ida-Euroopas sõnu „euroskeptitsism” ja  „eurorealism” kasutatud poliitilises võitluses.

Euroopa Liidu alastes debattides eristatakse Kesk- ja Ida-Euroopas kolme perioodi. 1990. aastatel valitses laiaulatuslik konsensus Euroopasse tagasipöördumise toetuseks. Sellele järgnes lahkhelide periood Euroopa integratsiooni küsimustes. Sel perioodil ilmusid poliitilisel areenil nähtavale uued parteid ning ebapopulaarseid sotsiaalmajanduslikke reforme õigustati ettevalmistustega Euroopa Liidu liikmeks saamiseks. Kolmandat perioodi, mis algas 1998.a. liitumisläbirääkimiste käivitamisega kuue riigiga, iseloomustas eurorealismi pealetung, toetus eurointegratsiooni põhimõtetele ning kriitika Kesk- ja Ida-Euroopa riikide liitumistingimuste kohta.

Kesk- ja Ida-Euroopa euroskeptitsismi käsitlevates uuringutes saab eristada kaht peamist teoreetilist suunda: sotsiaalpoliitilistel lõhedel/eriarvamustel põhinevat analüüsi ja tüpoloogiat, mis arvestab parteide asendit poliitilises süsteemis. Eriarvamuste teooriad kipuvad maha vaikima parteide seisukohtade arengut eurointegratsiooni küsimustes 1990. aastatel. Samas kasutavad euroskeptitsismi tüpoloogiad kategooriaid, mida on praktikas raske rakendada. Kummagi lähenemise puhul ei mõisteta täpselt seost parteide ideoloogia ja strateegia vahel eurointegratsiooni küsimustes.

Kuigi Ungaris, Poolas ja Tšehhis kasutati eurointegratsiooni-teemalistes debattides erinevaid retoorilisi argumente, rõhutab võrdlev uuring sarnaseid põhjuslikke mehhanisme, mis määrasid ära parteide seisukoha Euroopa Liidu küsimustes. Euroopa Liiduga liitumist kasutati parteide poliitilises liigituses kolme ajas muutuvat jaotusjoont pidi. Esimese jaotuse kohaselt vastandati mittekommunistlikud parteid ja endised komparteid. See jaotus taandus, kui mõnest endisest komparteist sai sotsiaaldemokraatlik partei või hakati toetama eurorealismi seisukohti. Teise jaotuse kohaselt vastandati valitseva suuna parteid ja protestiparteid. Selline eurorealismi ja euroskeptitsismi vastandus kehtis kogu ELga liitumise eelse perioodi jooksul. Kolmandat jaotust iseloomustas valitseva suuna poliitikute vastandumine üksteisele kogu perioodi vältel. Oma valijaskonna formeerimiseks, võimuletulekuks või parteisisese konkurentsiga toimetulekuks esitasid parteid mitmesuguseid visioone eurointegratsioonist.

Eespool nimetatud järeldustel on laiem tähendus poliitilise võitluse euroopastumise uuringutele. Liitumiseelne protsess avardas Lääne-Euroopa tava, et poliitikud kasutavad sõna „euroskeptitsism” arvukates variantides (eurokrititsism, europessimism jne) määratlemaks oma seisukohad poliitilisel areenil ja diskvalifitseerimaks oma konkurente. Euroopa Liidu  vanade ja uute liikmesriikide vaheline erinevus seisneb selles, mil määral kasutatakse Euroopa teemasid poliitilises võitluses, mitte nende kasutamise laadis.
Refereerinud Ülle Lepp

KODANIKUÜHISKOND
Lehman, Glen. The accountability of NGOs in civil society and its public spheres.
Critical Perspectives on Accounting. Vol. 18 (2007), no. 6, p. 645-669.

Autor käsitleb mitteriiklike organisatsioonide (NGO) vastutust ja aruandekohustust ühiskonna ees ning arutleb selle üle, kas tänapäeva NGOd vastavad eeldustele ja rollile, mis neil alguses oli. Artikli esimeses osas tuuakse välja mõned probleemid, millega NGOd kodanikuühiskonnas kokku puutuvad. Artikli teine osa keskendub NGOde demokraatlikule rollile kodanikuühiskonnas, sh kollektiivsete hüvede tootmisele, demokraatlikule osalusele, kogukonna küsimustele, kodanikuks olemisele ja riigi rollile. Artikli kolmandas, teoreetilises osas käsitletakse dialektiliste meetodite kasutamise võimalikkust NGOde rolli lahtimõtestamiseks ning neljandas osas arendatakse teoreetilist raamistikku kodanikuühiskonna tõlgendamiseks.

Selleks, et hinnata, kas NGOd täidavad oma rolli ühiskonnas, tuleb kindlaks teha, kas nad pakuvad terviklikke lahendusi mõnele vabaturumajanduslike reformidega kaasnevale sotsiaalsele probleemile. Et kodanikuühiskond oleks demokraatlik, on välja töötatud aruandekohustuse tingimus. Selle kohaselt ei tegutse NGOd mitte omapead, vaid avalikus sfääris, kus reeglid on avalikult kokku lepitud. Aruandekohustuse põhimõtete hulka kuulub avatus, läbipaistvus ja tegutsemine kogukonna huvides.

Aruandekohustuse põhimõtte käsitlemiseks on aga oluline vaadelda NGOde rolli ja ülesandeid. Kodanikuühiskonna käsitlused, mis keskenduvad ülemääraselt selle majanduslikule aspektile, jätavad sageli tähelepanuta  kodanikuühiskonna rolli tähtsa demokraatliku suhtluskanalina, mis mõjutab  legitimeerimise protsesse. NGOde rolli hindamisel on oluline käsitleda mitte ainult seda, kuidas need organisatsioonid aitavad kaasa kodanikuühiskonnal põhinevale vabaturumajandusele, vaid ka seda, kuidas nad peaksid kaasa aitama ühiskonna arengule. Seetõttu peaks NGOde tegutsemise efektiivsuse hindamine hõlmama ka aruandeprotsessi ning NGOde ja kodanikuühiskonna vahelisi seoseid. Sellest lähtudes tuleks vaadelda, kas NGOd pakuvad uusi suhtluskanaleid ja annavad oma panuse avaliku sfääri arenguks luues väärtusi, mis toovad inimesi kokku üheskoos tegutsema.

Artikli kokkuvõttes märgib autor, et aruandekohustust puudutavad reformid peaksid arvesse võtma ka NGOde tugevaid külgi ja piiranguid avalikus sfääris. 
Refereerinud Ülle Lepp

 


RAAMATUTUTVUSTUSED

SAKSAMAA VÄLISPOLIITIKA
Haftendorn, Helga. Coming of age: German foreign policy since 1945. Rowman & Littlefield Publishers, 2006. 441 lk.
1945. aastal oli Saksamaa hävitatud, okupeeritud ning jaotatud. Raamat toob lugejani Saksamaa tähelepanuväärse toibumise sõjajärgsest kaosest. Kronoloogiliselt järjestatud dokumentidel põhinev analüüs pakub ülevaate Saksamaa välispoliitikat enim mõjutanud sündmustest kuuekümne aasta jooksul. Otsides nii järjepidevust kui ka muutusi Saksamaa välispoliitikas, rõhutab autor eelkõige Saksamaa kuulumist Euroopa Liitu, liitumist NATO-ga, Saksa majanduse liitumist maailmaturuga ning taasühinemist terviklikuks riigiks.

MAKSUSTAMINE
Haufler, Andreas. Taxation in a global economy. Cambridge University Press, 2008. 340 lk.
Üha suurenev kapitali, ettevõtete ja tarbijate rahvusvaheline liikumine on toonud kaasa muudatusi enamiku OECD riikide maksupoliitikates ja avaldanud olulist mõju riiklike maksusüsteemide reformimisele. Käesolevas raamatus vaatleb Haufler rahvusvahelise maksustamise teooria abil selle protsessi põhilisi tegureid. Käsitletakse erinevaid rahvusvahelisi maksudest hoidumise strateegiaid – kapitali väljavool, kasumi ülekandmine rahvusvahelistes firmades ning tarbijate piiriülesed ostud.
Erilist tähelepanu pöörab autor olukordadele, milles maksukonkurents viib riikide vastuoluliste huvide tekkeni. Haufler toob välja ka maksupoliitika erinevate valdkondade kooskõlastamise keerukuse aspekti.
Refereerinud Pille Naar

TURUNDUS
Scott, David Meerman. The new rules of marketing and PR: how to use news releases, blogs, podcasting, viral marketing and online media to reach your buyers directly. John Wiley & Sons, Inc., 2007. 275 lk.
Raamat näitab,  kuidas Internet on muutnud turundust ja avalikke suhteid ettevõtetes.  Autor pakub tegevusplaani tulevikuturunduseks, kuidas samm-sammult rakendada Interneti võimalusi, luua mõjuvaid teateid, toimetada need õigetele inimestele ja juhatada tarbijad edasi ostmisprotsessini. Lisaks teooriale sisaldab raamat ka juhtumiuuringuid ja reaalse elu näiteid. Autor tutvustab 50 erineva taustaga turundusjuhi edulugusid. Ostjate püüdmiseks õpetatakse, kuidas kasutada erinevaid tehnikaid, nagu uudisteated, blogid ehk veebipäevikud, wikid, podcastid ehk netiraadiod ning muu online-meedia. Kõik need nn uue meedia väljundid pakuvad võimalusi oma teenuse või toote paremaks turustamiseks.
Refereerinud Reet Igel

ETTEVÕTTE MAINE
Gaines-Ross, Leslie. Corporate reputation: 12 steps to safeguarding and recovering reputation. John Wiley & Sons, 2008. XX, 183 lk.
Tuntud USA maineeksperdi Leslie Gaines-Rossi raamat keskendub reputatsioonile, selle kaotamisele ning tagasivõitmise võimalustele. Autor rõhutab oma teoses korduvalt ettevõtte maine tähtsust ning küsib samas, mida teha siis, kui ettevõte peaks oma maine kaotama või kuidas ära tunda esimesi läheneva ohu märke.
Raamat on jagatud kaheksasse peatükki. Alustuseks tutvustab autor maine olemust ning selgitab, miks on ettevõttele kasulik omada head reputatsiooni. Teises peatükis keskendub autor maine kaotusele. Kolmandas peatükis kirjeldatakse näidete varal, kuidas ära tunda maine kaotamise ohu märke, ning tutvustatakse 12 astet korporatiivse maine taastamisel. Järgmises neljas peatükis selgitatakse üksikasjalikult, kuidas kaitsta mainet ning mida teha selleks, et seda taastada. Viimases peatükis arutleb autor laiemalt maine kaotuse ning uuesti saavutatud reputatsiooni üle ning käsitleb maine tulevikku, öeldes: „Teine võimalus on harva õnne küsimus. Teise võimaluse saamine nõuab verd, higi ja pisaraid.“
Refereerinud Rika Margat


eod digitaalarhiiv digar