Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20, L 12-19
Raamatuid saab tagastada Endla tn 3 E-P 7-22






 

Kirjandusfoorum Paabeli raamatukogu 2008

12. - 13. detsember 2008
Rahvusraamatukogu väikses konverentsisaalis

KIRJANDUS – HÄÄLEKAS ALISTUMINE?
Korraldajad: Eesti Kirjanike Liit, Eesti Rahvusraamatukogu
Konverents toimub Eesti Kultuurkapitali toetusel
KAVA - ETTEKANDED - JA MUU - FOTOD

Reede, 12. XII

I
13.00 Karl Martin Sinijärv
13.20 Andrei Hvostov. Kas eesti kirjanduses on suured teemad läbi?
13.50 Peeter Helme. Pigem väike kirik
14.20 kohvipaus

II
14.40 Juhani Salokannel. Kuidas Jaan Kross soomlased lugema õpetas
15.10 Rein Veidemann. Jaan Kaplinski ja Tõnu Õnnepalu seotud kõne
15.40 Siim Aimla. Kirjandus ja muusika. Nende omavaheline mõju
16.10 kohvipaus

III
16.30 Andrus Kivirähk ja Mart Juur räägivad kirjandusest, juttu suunavad Karl Martin Sinijärv ja Jürgen Rooste

Laupäev, 13. XII

I
13.00 Krista Kaer. Igaüks on kirjanik?
13.30 Toomas Paul. Kirjasõna devalveerumine: reaalsus või hirm?
14.00 Arne Merilai. Mis kasu on pragmapoeetikast?
14.30 kohvipaus

II
14.50 Jaak Urmet. Blogi või päevik?
15.20 Juku-Kalle Raid. Kultuurikeskus
15.50 Merike Taal. Kas kirjandus on seksikas?
16.20 kohvipaus

III
16.40 Sirje Helme, Hardo Pajula ja Taavi Eelmaa (kui ta oma kiire graafiku tõttu ikka pääseb) räägivad kirjandusest, juttu suunab Karl Martin Sinijärv


ETTEKANDED

Avasõna

Kirjandusest räägitakse palju, õnneks kirjandust ka kirjutatakse. Räägitakse ka kirjandusest rääkimisest ja eriti sellest, kas räägitakse ikka piisavalt. Kirjutamisest räägitakse vähem, kuigi ka kirjutamisest kirjutatakse, ja kirjutatakse kirjutamisest kirjutamisest.
Ühalt justkui hää, teisalt terake imelik. Mis siin ikka rääkida, võiks ju arvata. Meie, kirjutajad, ei pea ju kirjutamise või iseeneste tarvilikkust tõestama muul moel kui loomingu ja toodangu kaudu. Lugejal on vabadus niikuinii, vabadus raamatut osta või mitte osta, laenutada või laenutamata jätta. Ja kõhutunne ütleb, et päris ilma lugejata ei jää ükski raamat, mis vähegi raamat on. Et üha rohkem ja mitmesugusemaid on nii raamatuid, lugejaid, maitseeelistusi kui valikuvõimalusi, on tegelikult meeldiv. Üheülbalisuse all me kirju kirjandus hetkel küll ei kannata. Liiga palju lugejaid ei jätku kellelegi, aga seda oleks ka patt loota. Teame ju üsna täpselt, kui palju võimalikke lugejaid eesti keeles kirjutatul on ja kujutame ette sedagi, kui paljudel neist võimalikest tegelikult aega ja tahtmist kirjatähtedega jandamiseks jagub. Ega lugemine pole telekavaatamine, siin tuleb natuke ise kaasa mõelda. Ja eestikeelne lugemine on kaunis, kallis ja elitaarne lõbu. Eesti keeles kirjutamine seda enam. Ometi kirjutatakse, ja mitte vähe, ja mitte kehvasti. Päris hästi lausa.
Kas võib see tähendada, et tegelikult võetakse vaikselt ikkagi võit – seda hääleka alistumise varjus?

Karl Martin Sinijärv, Eesti Kirjanike Liidu esimees

Kas eesti kirjanduses on suured teemad läbi?

Veetsin Paabeli raamatukoguks mõtteid otsides pool päeva kirjanike blogisid ja kodulehekülgi lugedes. Alustades suurtega: Jaan Kaplinski uuendas oma kodulehte viimati 2006. aastal, Jüri Ehlvesti blogi lõpeb 2005. aastal, Kauksi Ülle on viimati oma koduküljel toimetanud 1999. aastal, vaid Sirje Kiin (vaadatutest) on olnud usin ja pannud koduküljele selle aasta aprillis Eesti Ekspressile kirjutatud artikli.
Lehitsesin ka nooremaid. Nemad blogivad, ja mõned kohe üpris virgasti. Meeldis Vahur Afanasjevi blogist lugeda 7. novembri lapidaarset sissekannet (seda teksti kirjutan ma 9. novembril), mille ma toon siinkohal tervenisti ära.
Afanasjev algab: 

[€] Rein Langil on munn! Rein Langil on pärak!
No tõesti, lõikan kodutul, kes mu kuuris magab, kõrvad maha, siis tõmban kõri läbi ja lasen sõbral otsese tapmise omaks võtta ning hopsti, no problem, väärin ennetähtaegset vabastamist vangimajast. JOKK. Samas teisel päeval võtan kätte ja kirjutan lehes kurja kommentaari või üleüldse võtan sõna või julgen mõtelda – ja voila, pool milli kahjutasunõuet kaelas.
Juristid, nagu Rein Lang, on Eesti riigile palju sitta keeranud. Miskipärast see rahvast eriti ei ärrita. Ikka on rohkem hammasta vahel paar näitlejat, omakeelse kultuuri kandjat, kes on hasartmängumaksu mõnekümne tuhande eest kultuurireisil käinud.
Aga ma mõtlesin välja toreda viisi, kuid juriidiliselt korrektseks jäädes enamvähem rämedalt väljenduda, samas mitte kedagi millekski nimetades, vaid ainult tõika tõdedes. Siit see tuleb:
Rein Langil on munn!
Kraad räigemini:
Rein Langil on pärak!
Sm Lang, palun vaidlustage antud väide kohtus, ja ma maksan rõõmuga kahjutasu.
Afanasjev ex.

Hvostov algab (ma rõhutan seda selleks, et tõmmata selge joon eelneva ning järgneva vahele).
Eesti kirjandus vanad on suu kinni pannud, nooremad aga hauguvad nagu külakoerad, kes lasevad häälepaelad valla suvaliste möödakõndijate peale. Jah, ühe parandamatu kriminaali ennetähtaegne vabanemine ning tema katse saada internetis ilmunud kommentaari eest kompensatsiooni on asi, mis ajab marru. Teha aga siit järeldus, et juristid – üldistavalt, eks ole, on Eesti riigile palju sitta keeranud, ning esineda justiitsministri aadressil mõningate anatoomiliste oletustega, nuh, ma ei teagi kohe...
Wimberg trukib samal ajal kultuuriministrit, Kivisildnik aga naistoimetajaid.
Mis sest järeldub? Mul on tunne, et Eesti kirjanikel pole enam Suuri Asju (teemasid muidugi, aga see on muutunud järjekordseks parasiitsõnaks, ja neid ma jälestan).
Paabeli raamatukogu konverentsil esinen veel mõningate oletustega. Eks te kuulete kohapeal. millistega.

Andrei Hvostov, kirjanik, ajakirjanik, ajaloohuviline

Pigem väike kirik

Palju on räägitud sellest, et ühiskonda kirjandus ei huvita. Asju väga mustades toonides näha soovijad räägivad kirjanduse kadumisest. Optimistid kõnelevad aga kirjakultuuri muundumisest.
Tõsi ta ju on, et ühelt poolt ilmub meil pea 5000 eestikeelset raamatut aastas — valdav osa sellest muidugi aimekirjandus —, mis kujutab endast ligi 17-kordset kasvu võrreldes XIX aastasaja teise poolega. Teisalt oli 150 aastat tagasi ühe eestikeelse raamatu ilmumine suur sündmus, praegu see enam nõnda pole. Võtke nüüd kinni, kas see on hea või halb.
Muidugi ei ole olemas ainult halbu või ainult häid aega. Kui teinekord mõnel inimesel tuleb tahtmine õhata Nõukogude päevade järele, mil raamatutiraažid olid suured ning kirjanikud rohkem või vähem nii võimu kui rahva poolt lugupeetud inimesed, siis tuleb pidada meeles, mis hinnaga see tuli. Ja mis oli selle süsteemi kaugem eesmärk.
Teisalt pärandas Nõukogude režiimi tingimustes toimunud kultuurielu tänapäeva Eestile standardi, mille poole nüüdki püüeldakse. Vähemalt sõnades. Konkreetsemalt pean silmas võrdlevat hoiakut näiteks lugemuse ja lugemisharjumuse osas.
Tõsi ta ju on, et kui praegu ilmub Eestis rohkem nimetusi raamatuid kui eales varem, siis teisalt on lugejate hulgad kokku kuivanud. Kas see on hea või halb? Miskipärast arvan, et mitte ainult halb, nagu laialt levinud arvamus näib väitvat.
Praegune paavst Benedictus XVI, Joseph Ratzinger, lausus kord — veel kardinalina —, et eelistab pigem väikest kirikut tõeliste katoliiklastega kui suurt, kus keegi ei tea enam, kes ta õigupoolest on. Arvan, et seesama mõte kehtib ka kirjanduse kohta. Tänapäeva maailmas on inimesel tohutu palju valikuid, kuidas sisustada oma vaba aega või kuidas harida oma hinge ja vaimu. Kirjandus on vaid üks neist.

Peeter Helme, kirjanik, toimetaja, õppejõud

Kuidas Jaan Kross soomlased lugema õpetas

Jaan Krossi teoste retseptsioon kodumaal erines ta teoste vastuvõtust Soomes. Need erinevused on põnevad.
Soomlased said aru, et Kross ei saanud kirjutada „otse“. Tema raamatutest me nägime, kuidas tsensuuritingimusis kirjutatakse – ja kirjutatakse nii, et kirjanik kannab oma vastutusekoormat ning toimib ühiskonna südametunnistusena.
Kui esimene Krossi tõlge 1982. aastal ilmus, oli soome kirjandus elanud tõelises Sturm und Drang perioodis: sõda, seks ja blasfeemia olid raputanud lugejaid ja tervet ühiskonda. Kross kirjutas täiesti teistmoodi, ta rääkis allegooriliselt ja distantseerudes. Ta näitas, kui suurepärased on vanad ilukirjanduse vahendid ja kui palju nendega on võimalik öelda.
Aga 1990ndail, kui Kross tõstis esile rahva keerulise lähimineviku, paistis, et soome kirjandusest on suured ühiskondlikud teemad otsa saanud. Me kirjandused kulgesid eri rütmis. See polnud siiski probleem, vaid võimalus. Seda, mida oma kirjanikud soomlastele ei rääkinud, rääkis Jaan Kross. Ta õpetas soomlastele nii ridade vahelt lugemist kui otseütlemist, ja just siis, kui soomlastel seda vaja oli.

Juhani Salokannel, Tuglase seltsi esimees, kirjandusteadlane

Jaan Kaplinski ja Tõnu Õnnepalu seotud kõne

Kirjandusterminite leksikon määratleb seotud kõnena luulet, mille vastandiks on sidumata kõne. Lähtekohaks ongi niisiis kõne, rääkimine, teksti ilmsiks tulek, sõna vormistamine sõnumiks. Seotus-sidumatus teksti enda pinnal ei ole siiski piisav eristusjoon luule ja proosa vahel. Ja see paistab just iseäranis silma Jaan Kaplinski ja Tõnu Õnnepalu loomingus, kus luule läheneb ajuti proosana võetavale, aga mis veelgi olulisem, kus proosat läbib väga tugev poeetiline (resp luulele) iseloomulik „seotus“. Mõni nimetab seda minakesksuseks, lüüriliseks häälestatuseks. Ma meelsamini räägiksin seotusest kui kohalolekust. Kõigepealt on see kohalolek keeles – ja eeskätt kõneldavas keeles. Kaplinski võib oma luuletustes, esseedes keelt vahetada, näiteks naastes oma ema(keele) koju Võrumaale, aga vahetamine ei tähenda lahkumist, ühe eelistamist teisele, vaid enese sidumist teisega. Ka kirjakeeles kõneleb ta kõneldavas keeles, mistõttu Kaplinskil on erisuhe keelekorraldusega. Õnnepaluga paistab olevat sama lugu – keel ei ole talle maailmaehituslik vahend. Ta on see, mis ta on kõneldavas keeles, millest ja mida ta parasjagu kõneleb. Mul on olnud võimalust neid kahte, kahtlemata suurt loojat kuulata ja kummaline küll – mõlema esinemise (resp kõnelemise) laadis on midagi sarnast: mõtlik-pihtimuslik, forsseerimata, ajuti kõhklev, aga kui midagi väidetud, siis ka sellega end siduv, seejuures pelgamata tunnistada, et ülejäänut või teistsugust lähenemist ei teata.
Teine seotus ilmneb kohalolekuga aegruumis. Kaplinski Mutiku ei ole üksnes lähtekoht, pelgupaik, vaid omaette universum. Õnnepalul oli selleks algselt Hiiumaal Kärdla, nüüd küll on see koht Järvamaal Peetri kihelkonnas.
Kolmas seotus – mis näib mulle kõige olulisem – on sedalaadi seotus, millest esmakordselt lugesin Albert Schweitzerilt „aukartus elu eest“- teesiga seoses. Kaplinski on kindlasti ka Eesti Schweitzer ja samasuguste meeste-naiste ringis püsib Õnnepalu. Muidugi on see vanamoodne humanism, mida nõukogude ajal sõimati abstraktseks humanismiks. Aga seda just nende kahe mehe seotud kõnes rõhutada tahan – üldisuse otsing läbi üksiku (inimese, rahva) saatuse.
Mind kurvastab, et üha vähem võetakse neid kuulda. Meedia upub valeprohvetite karjetesse ja verbaalsesse ekshibitsionismi. Arvamusliidreidki müüakse reklaamiostjaile. Ei Kaplinski ega Õnnepalu kohta saa ma öelda „arvamusliidrid“. Nende osaks on saanud/jäänud kinnitada, et mõtlemine ongi seotud kõne.

Rein Veidemann

Kirjandus ja muusika. Nende omavaheline mõju.

Kirjandus kui inspiratsiooni allikas. (ja muusika kui inspiratsiooni allikas)
Kuidas kirjandus kui konkreetse ja selge sõnumi kandja võib mõjutada muusika kui abstraktse kunsti loomist. Programmiline muusika. (Grieg , Prokofjev jne)
Luule mõjust muusikale. (ja vastupidi)
Luule kui kompresseeritud teksti illustreerimine muusikaga. Õige meeleolu leidmine ja võimendamine.
Luule ja muusika läbipõimimine (gesamtkunstwerk) Teose loomine, kus mõlemad osapooled kannavad iseseisvat rolli. Aluseks kas muusika või luule.
Improvisatsioon. Laval sündiv spontaanne vestlus muusika ja sõna vahel.

Siim Aimla, muusik, helilooja, pedagoog

Igaüks on kirjanik?

Kas ikka tõesti on?
Kas kõik kirjapandu ongi kirjandus?
Kas iga inimese elust saab kirjutada raamatu ja kas on tingimata vaja kirjutada?
Mis paneb inimese kirjutama?
Kirjanikuks õppimine?
Kirjutada või lugeda? Või lugeda ja kirjutada?

Krista Kaer, toimetaja, tõlkija

Kirjasõna devalveerumine: reaalsus või hirm?

Nõukogude kirjanik oli väga oluline tegelane. Riigi jaoks inimhingede insener. Lugejate jaoks kavalpea, kes oskas ridade vahel ära panna. Teoste tiraažid olid viiekohalised. Postsotsialistlikus maailmas, mis ühtlasi on postindustriaalne, on kirjandus marginaalne.
Miski ei seisa paigal. Ehtne rahvariie tehti kodus kootud kangast. Praegused laulupeorõivad on ersats. Oleks kurjast nõuda tüdrukutelt, et nad oskaksid regilaule leelotades kedrata. Meie aeg tarbib valmiskaupa.
Fabliood ei kao kuskile. Ka siis, kui neid enam ei veerita paberkandjalt, vaid nauditakse reality-show formaadis. Inimene on kariloom. Ta on tuhandel viisil seotud teistega ja nendest sõltuv. Tulevikus palju rohkem kui minevikus.
Ettekandes käsitletakse info rolli maailmas. Lähtutakse definitsioonist: “Elusolend on keerukas, termodünaamiliselt tugevalt mittetasakaaluline ja sisestruktuuriga süsteem, mis toodab lokaalset negentroopiat süsteemi läbivatest energia-, aine- ja informatsioonivoogudest, neid kompleksselt, koos oma sisemiste energia-, aine- ja informatsioonivarudega töödeldes.”
Kirjasõna on info alaliik. Üks informatsiooni omadusi on selle väärtuslikkus. See sõltub kontekstist, milles subjekt parajasti viibib.

Toomas Paul, teoloog, kirjamees

Mis kasu on pragmapoeetikast?

“Pragmapoeetika” kui teos (2003) ja eriala rakendab poeetika uurimisel keeletegevusõpetust, viimast omakorda poeetikaanalüüsi andmetega rikastades. Et ilukirjandus on kujundliku mõtlemise ja keelekasutuse tulemus, peab selle olemuslik käsitlus vältimatult arvestama keelepragmaatikat.
Pragmapoeetika seob kirjandusteadusliku poeetika ja retoorika õpetuse üldise keelefilosoofia ja semiootikaga: süntaksi, semantika ja pragmaatika uurimisega, rõhuasetusega kahel viimasel.
Pragmapoeetika lähtub analüütilisest keelefilosoofiast – Gottlob Frege loodud keelemärgi, selle tähenduse ja osutuse eristamise meetodist. Pragmapoeetika on loogikapärane, ulatudes Immanuel Kanti teaduslikkuse nõude – rajaneda matemaatikale – võimaliku täitmiseni. On tervitatav, kui kirjandusteadus suudab esseistliku kirjanduslikkuse kõrval olla rohkem ka teadus. Pragmapoeetikat huvitab mitu teemat:
1) (teksti) kontekstuaalne orientatsioon ehk deiksis,
2) kõnetegude ehk -aktide,
3) implikatuuride (troopide ja figuuride) ning
4) fiktsionaalse kõneteo olemus.
Uurimus päädib poeetiliste kõnetegude ja kahe konteksti ühendteooriaga, mis ühtlasi lõimib Roman Jakobsoni ja Juri Lotmani poolt kirjeldatud keele poeetilise funktsiooni ning teisese mudelsüsteemi ideed.
Mis tulu sellest kõigest tõuseb kirjandusele, kunstiharidusele ja ühiskonnale?

Arne Merilai, kirjandusteadlane, luuletaja, õppejõud

Blogi või päevik?

Blogi on tänapäevane vorm päevikust. Õigupoolest on see päevikulaadne segu paljudest kirjanduslikest žanridest: päevik, mälestused, marginaalia, aga ka ajakirjanduslikest žanridest: uudis, essee, kolumn, kommentaarium, meelelahutus, jne. Mis veel, ja sugugi mitte kõige lõpuks – see on kirjanikule ka koht, kus ta saab oma loomingut avaldada, sõltumata paberväljaannete heatahtlikkusest või pruukimata leppida võõraste võrgukülgede poolt pakutava keskkonnaga.
Blogi on kirjaniku oma keskkond, mis rahuldab tema loomingulisi ja eneseimetluslikke vajadusi väga edukalt ja paindlikult. Ja mis lisaks on veel ülimalt operatiivne. Vaadates oma blogi, mis on tegutsenud juba üle aasta, siis pean selle sisust vähemalt 70% kokkukoondamise ja paberil väljaandmise vääriliseks, näiteks kogutud teoste sarja 10. või 11. köitena. Blogi lugejaskond ületab ka mitmekümne kordselt raamatute tavatiraaži tänapäeva Eestis, mistõttu see on ka parem kanal enda sõnumi levitamiseks. Romaani tiraaž on paar tuhat eksi, minu blogi on 14 kuu jooksul külastanud aga 45 582 lugejat.
Pean blogi nelja elementaarse tänapäeva kirjaniku eneseväljenduskanalite hulka kuuluvaks. Ülejäänud kolm on Wikipedia, Orkut ja meililistid.

Wimberg, kirjanik, toimetaja

Juku-Kalle Raid, ajalehe KesKus peatoimetaja, luuletaja ja raadiohääl ütleb,

et alistumine ei saa iialgi olla häälekas. Nii on lood ka kirjanduses, eriti aga selles ajakirjanduse osas mis suudab, tahab ja proovib kirjandusteemadest rääkida. Tihtipeale ei olegi tegemist publikuväheduse või huvipuudusega vaid kirjandusse puutuvate kodanike eneste oskamatusega kirjandusest rääkida – ja seda mitmes lõikes, mitte vaid akadeemilisele viisile mõeldes. Kas meie kirjanikud ja sel teemal tegutsevad inimesed kasutavad ära võimalusi kirjandusest häälekalt vesta, mitte hääletult alistuda?

Kas kirjandus on seksikas?

Tänapäeval kasutatakse sõna „seksikas“ kõikvõimalike asjade kirjeldamiseks. Teismelised ütlevad nunnu kassipoja asemel „seksikas kiisu“ ning autotuunijad muudavad magedad tagatuled „seksikateks“. Müüjatele ja PR-inimestele tähendab seksikus seda, kas mingi toode või sõnum läheb inimestele peale või mitte, ehk meeldib see neile või mitte.
Mina jätaksin sõnale „seksikas“ ikka selle vanamoodsa tähenduse. Seksikas saab olla ainult inimene, kes mõjub teistele inimestele meeldivalt, sugutungi tekitavalt. Sellest lähtuvalt ei saa olla seksikas mitte kirjandus, vaid kirjanik.
Kas kirjandusel on koht tänases kollases meedias ja meelelahutuses?
Kollane meedia ehk seltskonnaajakirjandus vahendab publikule staare, kangelasi. See on tõsi, et osaliselt meedia loob need kangelased ise, aga ta ei saa seda teha ilma publiku nõusolekuta. Mida ja kellest aga tahab rahvas lugeda, keda kuulda ja näha?
Need kriteeriumid on üsna selged: rahvas tahab kangelasteks võimekaid, säravaid, edukaid, rahakaid, erilisi jne. tegelasi.
Peale meediahuvi on suur roll staariks saamisel ka persoonil endal – ta peab seda tahtma ning meediale vastu tulema ja koostööd tegema, olles valmis igakülgselt kustutama meedia uudishimu oma staarielu järele. Persoonile tähendab see rõõmsat valmisolekut meediaga suhtlemiseks sisuliselt 24 tundi ööpäevas – alates aru andmisega oma viimastest saavutustest, lõpetades vastamisega küsimusele „Mis on teie külmkapis?“ või „Kes teile viimati helistas?“. Kui kirjanik on selleks valmis, siis võib öelda, et jah, kirjandusel, õigemini kirjanikul on koht tänases kollases meedias.

Merike Taal, ajakirja Just peatoimetaja


... JA MUU

Kui palju on kirjandusest rääkimisest tolku kirjandusele enesele?

Toomas Paul: Eneserefleksioon on alati kasulik, et teadvustada konteksti, milles viibitakse

Krista Kaer: Kirjandus on nii abstraktne mõiste, et kas sel üldse millestki tolku on. Kirjanikule minu meelest ikka on, sest kas kirjandust, mida keegi ei loe, on üldse olemas? Või on see varjusurmas nähtus, mille lugeja peab oma tähelepanuga ellu äratama? Rääkimine ei peaks tähendama tükkideks võtmist ja lõpuni seletamist, sest see tapab iga asja. Pigem peab rääkimine äratama huvi, vihjama võimalustele, mida lugeja avastada võib.

Reind Veidemann: Kui eesti kirjandus on taandunud avalikus ruumis era-asjaks, kui ta on minetanud masse mõjutava meediumi seisundi, mis tal oli 20. sajandi viimastel kümnenditel; kui temast on saanud "väike kirjandus"(Hasso Krull) – ja 21. sajandi algul on eesti kirjandus selleks saanud – , siis räägitakse ka avalikkuses kirjandusest kui projektist, erahuvist, eralõbust, eravaldusest. "Erastatud" kirjanduse puhul on ükskõik, kuidas temast räägitakse. Ja rääkimine/kirjutamine kirjandusest "uudisvormis", esitlemine või promomine – nagu on osutanud Tiit Hennoste – üksnes võimendab kirjandust kui era-asja. Seega, kui tahame, et kirjandusest rääkimisel oleks kirjandusele enesele mingit tolku, siis tuleb muuta rääkimise viisi (diskursust). Rääkida kirjandusest kui esteetilisest fenomenist, inimese taasloomise ja ühiskonna inimlikustamise fenomenist, ilma milleta kärvame kord mõttetute olenditena, kui siin ümber öelda Martin Heideggeri ja temaga jätkates: ainult üks Jumal võib meid päästa – see on Kirjandus. Niisiis kirjandusest rääkimine peab olema teistes massimeedia kanalites, eeskätt televisoonis, aga ka veebikülgedel nähtav kui rääkimine kirjanduse olemusest.

Juku-Kalle Raid: Kirjandusest kõnelemisest on tolku just eelkõige kirjandusele endale, mitte näiteks laskesuusatamisele või ratsutamisele. Loll küsimus, ühesõnaga.

Siim Aimla: Vastuseks küsimusele, kas kirjandusest rääkimine midagi paremaks teeb, siis arvan, et ei tee. Lihtsalt on huvitav kuulata teiste inimeste mõtteid kirjandusest ning ka oma mõtteid teistega jagada. Võimalik, et kolleegide vaimuvälgatusi kuulates sünnib uusi ideid mille toel huvitavaid teoseid luua. Seega ikkagi muudab kirjandusest rääkimine seda paremaks. Vasturääkiv, eks?

Juhani Salokannel: Muidugi on kõige tähtsam lugemine, see, et ma üritan raamatu sisu mõista ja seda meelde jätta. Aga kirjandusest rääkimine on peaaegu sama tähtis, sest kirjandus on seeneniidistik, võrgustik. Kriitika, akadeemiline uurimus, seminarid, vabavormiline vestlus raamatutest – neid kõiki on vaja, et eraldiseisev raamat leiaks oma koha raamatute peres ja meie kultuuris.

* * *

Aga need polnud mingid nõia- või vandesõnad, nagu ebausklikud inimesed arvasid, sest et nad neist aru ei saanud. Vaevalt oleksid nad ta jutust aru saanud ka siis, kui nad ta keelt oleksid mõistnud. Ta ei ajanud igapäevast juttu, ei rääkinud loomadega, nagu seda teevad üksikud karjased parema seltskonna puudumisel. Arsenius tuletas meelde raamatuid, mida ta oli kunagi lugenud, kõnesid, mida ta oli kuulnud ja mida ta pidas mäletamise vääriliseks. Kõik puha vanad asjad, millest pole enam midagi kasu. Aga see valmistas talle endale lõbu, ja see oli ainus lõbu, mis talle oli jäänud. Ta kõneles Aristotelesega, Platoniga ja kirikuisadega. Tuli mõnikord isegi omapoolsete lisandustega ja vastuväidetega. Kord või teine oli tal isegi tahtmine seda kirja panna, ta käsi liikus sel juhul õhus nagu maagilisi märke tehes. Aga ta teadis väga hästi, et tal polnud ei aega ega kirjutusvahendeid, ja kuidagi aimas ta, et seda poleks üldsegi lubatud. Kloostris oli ta pidanud kõik hävitama, mis ta oli kirjutanud. Ta polnud kunagi teada saanud, miks see nii sündis, abti juttu võttis ta juba siis ainult ettekäändena. Aga küllap see nii pidi olema, kuidagiviisi oli see hädaohtlik, mis ta kirjutas. Ainult see, mis ta oli kirjutanud kloostri arveraamatusse, jäi püsima. Aga sellest ei teadnud mõne aasta pärast enam keegi, kes seda oli kirjutanud. (lk 21)

Karl Ristikivi, “Filosoof, kes ei õppinud vaikima”.

* * *

“Daniel, see paik siin on mõistatus, pühamu. Igal raamatul, igal köitel, mida sa näed, on hing. Kirjutaja hing ja nende hing, kes seda lugesid ja sellega koos elasid ja unistasid. Iga kord, kui raamat uutesse kätesse läheb, iga kord, kui kellegi pilk üle ta lehekülgede libiseb, kasvab tema vaim suuremaks ja tugevamaks. Juba siis, kui mu isa mind palju aastaid tagasi siia tõi, oli see koht väga vana. Võib-olla sama vana kui linn ise. Mitte keegi ei tea täpselt, kui kaua see olemas on olnud või kes selle asutasid. Aga ma jutustan sulle, mis minu isa mulle rääkis. Kui mõni raamatukogu kaob või kui mõni raamatupood suleb uksed ja mõni raamat langeb unustusse, siis meie, kes me seda kohta tunneme – valvurid –, kanname hoolt selle eest, et ta siia jõuaks. Raamatud, mida keegi enam ei mäleta, raamatud, mis on kadunud ajahämarusse, elavad siin igavesti ja ootavad päeva, mil satuvad uue lugeja kätte ja ärkavad uuele elule.”

Carlos Ruiz Zafón, „Tuule vari“. Tõlkinud Kai Aareleid.

* * *

Ja minu elukohtade elulugu kipub mul üle pea kasvama. Jutustamise peamine tehnika pole mitte kõige ärarääkimine, vaid võimalikult kõige väljajätmine. Siiski, jutustusel peab olema p i k k u s, nii et midagi tuleb välja jätmata jätta. See, mis välja jätmata jäetakse, muutub automaatselt oluliseks, selline on kord jutustuse omadus. Või selline on meie viis näha oma elu: jutustusena, kus toimub Olulisi Asju. Ma arvan, et tähendus, mille ma annan ühele või teisele eluseigale, on üsna meelevaldne, aga kui ta on kord antud, hakkab ta mõjutama jutustuse ehk elu edasist käiku, sest ta on mul meeles, sest ma näen edasist elu selle valgusel, jutustan teda endale edasi nii ja mitte teisiti. Kardetavasti on see võimalus aina sügavamale eksitusse langeda. Mu katsed jutustada oma elu kümnel eri moel on katse oma skeemist välja pääseda, seda oma teadvustamatut jutulõnga, millele ma oma elu lükin, nägema hakata, sest ma olen tast tõsiselt tüdinud.

Anton Nigov, “Harjutused”.

* * *

Üksikasjalikumalt: Tolstoi-4.
Lev Nikolajevitš Tolstoi neljas reconstruct. Inkubeerijaks Krasnojarski GWJ. Esimesed kolm ei õnnestunud kuigi hästi: vastavus mitte üle 42%. Tolstoi-4 vastavus on 73%. See on mees, kelle kasv on 112 cm ja kaal 62 kg. Tema pea ja kämblad on ebaproportsionaalselt suured ning moodustavad keha kaalust poole. Käelabad on massiivsed nagu orangutangil, valged ja voldilised; väikese sõrme küüs on umbes viiejüaanise mündi suurune. Suur õun kaob Tolstoi-4 pihku täielikult ära. Tema pea on minu omast kolm korda suurem; ebaühtlane ja kühmuline nina võtab enda alla poole näost; tihedad jämedad kulmukarvad; väikesed vesitsevad silmad; tohutud kõrvad ja raske valge põlvini habe, mille karvad meenutavad Amazonase vesiusse.
Objekt on rahulik ja tumm nagu ka ülejäänud kuus.

Vladimir Sorokin, “Sinine pekk”. Tõlkinud Jüri Ojamaa.

* * *

Kippel teretab ja võtab kohe sõna.
“Vabandage,” ütleb ta, “kas ma võiksin näitemängude kirjutaja Lutsuga kõnelda?”
“Jah,” vastatakse akna juurest, “see olen mina.”
“Väga rõõmustav! Minu nimi on Kippel, kelle te oma “Ärimeestes” muuseas Viilias Vooksiks olete ristinud.”
“Ah nii,” naeratab paljaspea kohmetult.
“Nii, nii jah. Ma arvan, et te mind lähemalt peate tundma, kui te minust juba kirjutada teadsite. Oodake, oodake, ma lisan sinna kohe veel midagi juurde, sest, olge julge, et ma siia mitte ainult selle tarvis ei tulnud, et ennast esitleda.”
“Igatahes,” pomiseb Luts abitut pilku Paunvere rahva poole heites. Kiir tõuseb ahju juurest püsti ja köhatab pühalikult.
“Kõigepealt,” jätkab pahane ärimees, “lubage lahkelt küsida, austatud härra, missuguse õigusega mõnitate teie ausaid inimesi oma näitemängus? Kas olen mina või isand Jalak, Paun või Oili teile kunagi kallale kippunud? Et meie kokku tulime ja silikaadivabrikut tahtsime asutada – see asjalugu ei tohiks teile midagi korda minna. Mulle vähemalt on ükskõik, mis teie omas toas teete, kas loete või laulate või kirjutate… kui te aga teisi inimesi ei puutu ega mõnita. Aga teil, austatud härra, on sellegagi asja, et mina Engelsvärgi käest omal ajal lihahakkimise-masinaid tellisin. Heakene küll, mul on siin praegugi üks kast Engelsvärgi kaupa kaenlas, kuid ma ei arva sugugi, et ma sellepärast mõni kurjategija olen, keda avaliku haugutamise alla peab võtma. Ma ootan huvitusega, mis teie kui “Ärimeeste” autor mulle nende küsimuste peale vastate.”

Oskar Luts,  “Tootsi pulm”.

* * *

Ükskord, kui ma jälle akna all seisin, märkasin, et rohuga kaetud rinnatise veerul, näoga haiglakorpuse poole, istub murule laotatud ajalehel noormees ja kirjutab midagi. Poeet, mõtlesin ning kiitsin südames heaks nii sellise teguviisi (välja arvatud ajaleht!) kui noormehe enda. Aeg-ajalt tõstis poeet oma pilgu, kuid mitte taevasse polnud see suunatud, nagu ma esialgu arvasin (mõttes muiates), vaid haigla kiviseina akendele. Ühe akna taga, otse minu kõrval, istus neiu, keda ma ilma poeedi abita poleks märganud. Tema ees laial aknalaual oli kas vihik või kirjaplokk, kuhu temagi midagi kirja pani. Selle järgi, et neiugi poisi poole pilke saatis, seejärel aga saadud mulje või mõtte lehele jäädvustas (nad kirjutasid üksteist vastastikku!), pani mind kõige ilmse kõrval taipama, et ainuke, kes selles seltskonnas midagi ei tee, võiks öelda, et niisama oleskleb, olen mina. Jooksin ruttu palatisse, võtsin öökapist endagi kirjutamisvahendid, tõttasin tagasi akna alla ning panin kirja järgneva loo.

Toomas Raudam, “Mamma mu Milla ehk Juku maailm”.

* * *

Ma tegin ahjuukse lahti, nii et palav hõõgus kõrvetas mu nägu ja käsi, ning sosistasin:
“Aima ära, et minuga on õnnetus juhtunud. Tule, tule, tule!”
Ometi ei tulnud kedagi. Ahjus mühises tuli, vihm peksis vastu aknaklaase. Siis juhtus see viimane. Võtsin lauasahtlist välja romaani rasked masinakirjaeksemplarid ja mustandivihikud ning hakkasin neid põletama. Seda on hirmus raske teha, sest täiskirjutatud paber ei taha kuidagi põleda. Küüsi murdes kiskusin ma vihikuid lõhki, toppisin neid püsti puude vahele, segasin lehti roobiga. Aeg-ajalt sai tuhk minust jagu ja lämmatas leegi, kuid ma võitlesin temaga ja romaan, mis küll visa vastupanu osutas, oli siiski hukkumas. Tuttavad sõnad vilksatasid mu silmade ees, kollane värv neelas valget, kerkides lehti pidi üles, kuid isegi sel kollasel olid sõnad ikka veel loetavad. Nad kadusid alles siis, kui paber tõmbus mustaks ja ma nad roobiga halastamatult segi tagusin.
Ja siis kriipis keegi tasahiljukesi akent. Mu süda võpatas, ma viskasin tulle viimase vihiku ja tormasin ust avama.

Mihhail Bulgakov, “Meister ja Margarita”. Tõlkinud Maiga Varik ja Jüri Ojamaa.


RRi näitused digitaalarhiiv digar