Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20, L 12-19
Raamatuid saab tagastada Endla tn 3 E-P 7-22






 

Kirjandusfoorum Paabeli raamatukogu 2009

11. - 12. detsember 2009
Rahvusraamatukogu väikses konverentsisaalis. Osavõtt on tasuta.

KIRJANDUS – Kas ja kuidas me teda näeme?
Korraldajad: Eesti Kirjanike Liit ja Eesti Rahvusraamatukogu.
Toetab Eesti Kultuuriministeerium.
AVASÕNA - KAVA - ETTEKANDED - ÜRITUSED - KÜSIMUS

 

Aasta lõpeb jälle Paabeliga – selles on midagi sümboolset. Paabel seostub keelte ja segadusega ning tõepoolest, eks meil siin üks keelte keetmine käi. Keetmine annab lootust, et sünnib tummine supp, ära sööma peame ta niikuinii ise. Keel(ed) on mõeldud selle supi maitsmiseks. Segadus seevastu on eelduseks selginemisele. Ja selgust oleks palunud küll, kohe paljudes asjades. Uude aastasse on igati ilusam minna, kui ära kulunud aasta keerdkäigud sirgemaks loetud ja räägitud. Selle jaoks sobivad imehästi seda seltsi kokkusaamised nagu tänavune Paabel, millest parasjagu osa võtate. Või mida meenutate siinkirjutatut üle lugedes ja kuuldut/nähtut kõrvade vahel uuesti edasi/tagasi kerides.
Aasta oli krutskeid täis ega kiidelnud liigse lihtsusega. Tollegipoolest on letid kirjavarast lookas ning ka targa jutu huvilistest ei tule puudus. Jagub nii kuulajaid kui kuulutajaid. Sõna olla olnud Alguses ning jaguvat näikse teda Lõpuni välja. Nõnda ka sõnaseadjaid ja -teadjaid, rääkimata trükipresside vahelt ilmavalgele paisatavast verbaalsest materjalist ning maailmakõiksuse avarustes vohava müra vahelt vilgatavatest mõttevälgahtustest. Sõnu on lõpmata hulk, jätkuks vaid mõtteid, mida nendesse valada. Kõiki mõtteid ei tulegi ise kohe teoks teha, mõnikord on enam kui piisav idee-eetrit omalt poolt täiendada. Oh seda üllatust siis, kui juba õige pea leiab tuhandest tänatud mõlgutaja oma meelehelkimise sootuks ootamatus paigas – üles kirjutatuna või rakenduslises elus tiidsalt toimetavana. Head mõlgutamist ja keelelendu kõigile Paabeli sõpradele!
Selles sissejuhatuses ei kasutatud kordagi sõnu „raamat”, „kirjanik”, „kirjandus” ega „kultuur”. Ei pea kabuure kobama.

Karl-Martin Sinijärv


KAVA

REEDE, 11. XII

11.00 – 12.45
Karl Martin Sinijärv: Avasõnad
Peeter Helme: Kas meil on veel lootust parandada kirjanduse abil maailma?
Kärt Hellerma: Vana ja uus: vaateid nüüdiskirjanduse muutunud paradigmasse
Berk Vaher: Kirjanduse külm sõda
13.15 – 14.45
Rein Raud: Kirjanduse võimalused
Mari Peegel: Need kolm saatuslikku tähte...
Joonas Hellerma: Massimeedia ja poeesia
15.00 – 16.30
Maire Liivamets: Eesti kirjanikud, te olete meile tuttavad!
Tarmo Teder: Kirjandus kui aristokraatia
Linnar Priimägi: Valm nüüdiskultuuri mudelina
17.00
PAABELI RAAMATUKOGU LUULEÕHTU Rahvusraamatukogu kohvikus
Birk Rohelend
Tuuli Taul
Kaarel B. Väljamäe
Siim Aimla (saksofonil)

LAUPÄEV, 12. XII

13.00 – 14.30
Elo Viiding: Mõistus ja tunded
Sakarias Leppik: Kirjanduse päälisülesanne suusõnalises pärimuskultuuris
Indrek Sirkel: Kirjutamine ja trükkimine
14.45
ELU- JA ILUKIRJANDUS. VESTLUSRING. Vestlevad Merle Karusoo, Märt Väljataga ja Olavi Ruitlane
17.00
UKU MASINGU PUUDUTUS. VESTLUSRING. Kirjanike Maja musta laega saalis (Harju 1, Tallinn)
Vestlevad Toomas Paul, Vallo Kepp, Jaan Paavle ja Kaupo Padar


ETTEKANDED

PEETER HELME
Kirjanik, ajalehe Keskus kirjandustoimetaja, Lavakunstikooli kirjandusloo lektor, ETV kultuurisaate OP! kirjanduskonsultant
Kas meil on veel lootust parandada kirjanduse abil maailma?
Ajaloo keerdkäigud on pannud eesti kirjandusele ikka ja jälle ülesandeid, mis talle tingimata kuuluma ei peaks. Pean eelkõige silmas rahvusliku ajaloolise mälu ja laiemalt rahvusliku eneseteadvuse säilitamist, aga ka inimlikkuse õpetamist lugejatele. Seetõttu on lugejate ootused kirjanduse suhtes kõrged ja omamoodi ka kauged — kirjandus peab olema rohkem kui kirjandus. Kirjandus peab olema didaktiline, soterioloogiline ning kultuurantropoloogilises mõttes totaalne: ta peab olude kiuste aitama inimesel jääda inimeseks.
Ehk siis lihtsamalt: eesti inimesed on harjunud sellega, et kirjandus püüaks maailma parandada. Kuid õigustatud on ka küsimus, kas kirjandus ikka on selleks õige vahend…
Enne sellele küsimusele vastamist, tasuks läheneda teise nurga alt: mis on see maailmaparanduslik, mida kirjanduselt oodatakse? Eks ikka inimese ja inimese kaudu maailma õilsamaks ja moraalsemaks muutmine. Aga kuidas see toimub? Keda ja mil viisil mõjutades? Mulle tundub, et peame algul vaatlema antud toimemehhanisme, ja saame alles siis otsustada, kas pealkirjas esitatud küsimus on üleüldse põhjendatud.

KÄRT HELLERMA
Kirjanik, ajakirjanik, kriitik, toimetaja
Vana ja uus: vaateid nüüdiskirjanduse muutunud paradigmasse
Eesti kirjandus kapitalismi kurvidel: dokumentaalproosa võidukäik ja iha moonutustevaba tegelikkuse järele. Väljumine küünilisusest ja vajadus emotsionaalse turvalisuse järele. Naiselik vaatepunkt asendamas senist mehekeskset kirjanduspilti. Uutmoodi korrastatuse faktori tulek.
Kas tüdimus postmodernistlikest painetest ja enesevihast küllastatud narratiividest? Või on kägistavate utoopiate ja rõõmutu klounaadi tipphetked eesti kirjandusmaastikul alles ees? Kiirpilk laiematele kultuuriprotsessidele lubab eeldada nii seda kui ka teist.
Mõista, mõista, mis see on? Määrav on formaat, mitte žanr. Loetav, aga mitte ajaviiteline. Kerge, aga mitte pealiskaudne. Lihtne, aga mitte lihtsameelne. Tark, aga mitte tundetu. Salliv, aga mitte selgrootu. Kosmopoliitiline, aga mitte juurtetu. Rahvuslik, aga mitte ksenofoobiline. Uuriv, aga mitte upsakas. Ajaloolist alaväärsuskompleksi ei põe.
Õige, selline on osa eesti uuemast kirjandusest ja selle autorkonnast, kes on ühel ajal nii eestlased kui ka maailmakodanikud. Just nemad on kujundamas nüüdisproosa hetkeseisu, mis ootab uurijailt senisest erinevaid käsitlusviise.

BERK VAHER
Keskealine väikeametnik, kes käib öösiti leierkastiahviks. Ikka veel ei suuda seda teha kirjalikke jälgi jätmata.
Kirjanduse külm sõda. Viis teadet rindelt:
„Allikukivi raamatukogus pakkusid tulist arutelu Triin Tasuja teravalt ausad ja otsekohesed tekstid, milles kohati sisalduvad vägisõnad ja äng nii mõnegi vanema raamatukogukülastaja prillid uduseks ajas. Miks seda roppust vaja on? Kas tõesti pole millestki ilusast kirjutada? Vaat meie nooruse ajal oli LUULE ! Kui asi läks liiga teravaks, haarasin kitarri ja laulsin lüüriliselt, kuidas mul on kodus neli jäätist.“ (Jaan Pehk, Sirp, 6. november 2009)
„Kõikjal, kuhu läksime, tekkis meil kuulajaskonnaga diskussioon. Lugesime ette oma vanemaid ja uuemaid tekste ning alati kutsus see välja avarama diskussiooni nüüdisaja kirjanduse rolli ja tekstide sisu üle. Eakamad inimesed väitsid, et neile meeldib rohkem klassikaline kirjandus ning nooremad leidsid jälle, et meie tekstidest on lihtsam aru saada, sest oleme nendega ühes rütmis. Igipõline generatsioonide-vaheline konflikt? Kindlasti, kuid jutukamad ja aktiivsemad pärijad olid siiski minust vanemad inimesed, seega tuli ka palju selgitada tagamaid. Kui nemad üritasid meid pigem vastandada „klassikale”, siis meie püüdsime neid panna mõistma tänast kultuuriruumi ja Internetiajastu noori täpsemalt.
Tuuri lõpuks tekkis küsimus, kas me tegelikult ikka jõudsime nendeni ja äkki läksid nad tegelikult koju mõttega, et see, mida noored tänapäeval teevad, ei ole ikka õige asi.“ (Robert Randma, Sirp, 6. november 2009)
„Autorid ja lood võrsuvad endiselt nendestsamadest Eesti inimestest, kelle tõenäosus osutuda suureks andeks tuleneb võrdlemisi lihtsast korrutustehtest siinse elanike arvu ja filmikeskkonna soodustavate tegurite puudumisega.
Lõppude lõpuks ei selgita need asjaolud aga kuidagi tugevate, dramaturgiliselt veenvalt esitatud, oskuslikult fabuleeritud ja sügavalt puudutavate lugude nappust. Või täpsemalt selgitab seda vastava traditsiooni ilmne nõrkus juba eesti kirjanduses.“ (Karlo Funk, Postimees, 12. november 2009)
„Kirjanduse mõiste on tugevasti devalveerunud ja kirjanikke on kõik kohad täis. Lugeja on defitsiit, aga neist ei märka keegi hoolida. Ometi pretendeeritakse nende tähelepanule, ajale, rahale.
Ma ei pea end kirjanikuks, olen lugeja. Lugejad ei konkureeri ei omavahel ega kirjanike pärast. Nad võivad alati loetut jagada, arutada, soovitada, ja igaühe rikkus vaid kasvab sellest. Aga millest räägivad kirjanikud omavahel? Nad on konkurendid – lugejate, toetusrahade, lugupidamise, surematuse pärast, millestki ei saa küllalt. Tunnen, et selles kirjanike heitluses tallatakse mind, väikest lugejaloomakest, maa sisse. Kirjanike selja taga on kultuuriinstitutsioonid, mainekujundus, õigustatud ootus, avalik arvamus.
Lugeja ei saa kirjaniku vastu. Võid ainult minna vaikiva protesti teed, kirjutada ise, et saaksid lugejana kasvada.“ (Milvi Martina Piir, Eesti Päevaleht, 13. november 2009)
„Aga kuidas jääb siis inimestevahelise suhtlemise luksusega, mis saab ju teoks just sõnadega, sõnadega oskuslikult mängides, mida õpetab tegema ainult kirjandus? No kuulge, praegusel ajal ei saa ju luksusele mõelda, kõlab ärritunud vastus.“ (Jelena Skulskaja, Postimees, 14. november 2009)
Kas rahu lugejate-kirjutajate vahel on võimalik?

REIN RAUD
Kirjanik, tõlkija ja õpetlane, ülikoolide professor
Kirjanduse võimalused
Olen viimasel ajal tihti mõelnud, kas ja kuidas peaks kirjandus muutuma, sisuliselt ja vormiliselt, et ta pakuks endiselt huvi ja olemasolemiseks abi piisavale hulgale inimestele – ja et kui ta muutub, millal võiks saabuda sisuline murdumishetk, kus pole enam tegemist päriselt sellesama nähtusega.
Lugusid võib jutustada kultuuris ju erineval moel, ka näiteks teatri või kino läbi, kirjandust määratlev tunnus on ju ikkagi keelekasutus, aga mõtlemise verbaalne alge enam mitte lihtsalt ei taandu, vaid juba põgeneb ummisjalu visuaalse eest, ehkki nad peaksid suutma ka omavahel läbi saada, kohati suudavadki.

MARI PEEGEL
Eesti Päevalehe kultuuriajakirjanik. Toimetab koos Kaarel Kressaga ka Päevalehe Arkaadia-nimelisi kirjanduskülgi. Õppinud Tartu Ülikoolis semiootikat ja meediat, praegu Tallinna Ülikooli kirjandusteaduse magistrant.
Need kolm saatuslikku tähte...
Arvan, et kultuuriajakirjanduse ja kirjanduse suhe on sõbralik, kuigi kusagil pinna all pulbitseb mõnikord tajutavaid pingeid, ja mulle tundub, et neid on rohkem just kirjanduse-poolelt. Mis on tegelikult täiesti mõistetav ja asjade loomulik käik, sest olgugi et ajakirjandust eristab kirjandusest vaid kolm tähte, on nende olemus suuresti erinev: ajakirjandus on kiire, kommertslik, uudise- ja sündmustekeskne jne, kirjandus on aga oma parimatel juhtudel otse selle vastand.
Samas allutab ajakirjandus kirjanduse oma vahenditele, formaadile ja ideoloogiale – millised need siis ühel või teisel ajahetkel ka poleks. Seega tunnetab (mõni) literaat „vägivalda“ ja on mossis. Samas – kui kirjanik saab luua terveid universumeid, on ajakirjandusel võimalik opereerida vaid selle materjaliga, mida kirjandus talle pakub, ja tõttöelda päris tihti soovib ajakirjanik, et Eestis võiks seda materjali ikka veidi rohkem olla.
Seletan ettekandes mõningaid põhimõtteid, mis on ajakirjandusel kirjanduse kajastamisel ning ka seda, kas ja kuidas on võimalik neid ideid ellu viia. Räägin põhiliselt oma kogemuse varal, võrdlusmaterjali saab tuua Läänest ning teistest eesti ajalehtedest või ajakirjadest.
Võiks kummutada ka mõningaid müüte (kohati päris koomilisi), mis kultuuri kajastamise ja ajalehtede kohta on liikvel.

JOONAS HELLERMA
ETV kultuuritoimetaja ja noor kriitik
Massimeedia ja poeesia
Aastaringi vältav luulesaade „Luuletus“ Eesti Televisioonis on pälvinud hulga tähelepanu. Muuseas on näiteks Soome televisioon ainulaadse projekti vastu huvi tundnud.
Televisioonis on luulesaate kaudu avardatud saate mõiste piire – on tekitatud uus eetriväljundi formaat, mis ei kvalifitseeru päriselt saateks, liikudes prime time´i tsoonis muu programmi tuules. Sellega on luulesaatele garanteeritud märkimisväärne tähelepanu, auditooriumisse satub ka vaatajaid, kes omal käel saadet üles ei leiaks.
Tahan luulesaate näitel interpreteerida televisiooni ja meedia suhet süvakultuuriga, pidades eelkõige silmas kirjandust. Kaasaegne kultuurikriitika tavatseb massimeediat käsitleda kui ühiskonda represseerivat nähtust, mis ei toimi enam reaalsust ja väärtusi peegeldavalt või vahendavalt. Vastupidi – tarbimisele ahvatlemise huvist lähtuvalt püüab massimeedia reaalsust ja väärtusi pidevalt luua ja ühiskonnale ette sööta.
Millised on süvakultuuri võimalused leida väljund massimeedias, kitsamalt televisioonis? Mida saab välja lugeda luulesaate kogemusest? Mingit suurt muutust kirjanike tutvustamine avalik õiguslikus televisioonis endaga kaasa pole toonud, ei teles ega ilmselt ka kirjanduses, kui välja arvata mõningane tuntus, mida esinejad ilmselt juurde on saanud. Luulesaate kaudu võib ometi televisiooni mõju ja mõjutatavust hinnata.
Massimeedia ei ole iseenesest ühiskonda nivelleeriv tegur. Meedia ise, nagu ka kirjandus, süvakultuur laiemalt, on väga habras nähtus, mis on kergesti allutatav nende suhtes välistele võimudele – televisiooni ja kultuuri kohtumise võimalikkuse tingimusi tuleb otsida ühiskonnast laiemalt. Sellega ei kao me aga kuhugi üldisesse, vaid küsime selle järele, kes me ise oleme ja missugune on see Eesti inimene, kelle elus tänane meediaruum oma kohta taotleb.

MAIRE LIIVAMETS
Eesti Rahvusraamatukogu eesti kirjanduse referent, kirjandusloolane
Eesti kirjanikud, te olete meile tuttavad! (pdf)
Ma loodan, et ei liialda, kui väidan, et vähemalt rahvaraamatukogud on eesti kirjanduse praeguse seisuga enam-vähem kursis. Parimad raamatud on kindlalt riiulis, juhul kui pole lugejate käes, ning enamik kirjanikke nägupidi tuttavad, paljud neist aastate jooksul ka kohal käinud.
Kuus aastat on toimunud kirjandustuurid, tunduvalt kauem raamatukoguhoidjate pidev enesetäiendamine: loengud, arutelud, toeks Internet ja ajaveebid. See muidugi ei tähenda, et kõik noored ja väga noored autorid oleksid iga eesti lugeja lauale jõudnud ja nimi teada. Ent me oleme sinna poole teel.
Koostöö Kirjanike Liidu, Rahvusraamatukogu, Raamatukoguhoidjate Liiduga, ennekõike aga rahvaraamatukogude põhjalik huvi kirjanduse vastu, on aidanud meid üksteise mõistmiseni. Enam ei vahetata teravusi ajakirjanduses, enamasti mõistetakse ka noorte autorite püüdlusi ning teistsugust maailmanägemist. Ent järjekindla eesti kirjanduse jälgija ja lugejana jagaksin enda korjatud mõttekesi selle aasta kirjandussündmuste kohta.
Esiteks: ETV luulesaade, nn minutiluule, mis on sõna otseses mõttes luuletajad nägupidi rahva ette kandnud.
Teiseks: kevadine kirjandusfestival – kellele ja miks?
Kolmandaks: mida raamatukogurahvas ootab kirjarahvalt ja kuidas esimesed võiksid eesti kirjanduse edenemisele kaasa aidata.

TARMO TEDER
Kirjanik ja kultuuriajakirjanik, avaldanud kümme raamatut ja sadu artikleid, töötanud 5 aastat päevalehes ja 11 aastat Sirbis filmikülgede toimetajana
Kirjandus kui aristokraatia
Ma saan siin rääkida ainult enda nimel ega tea täpselt, mis meile parem oleks.
Pole olemas nn keskmist lugejat, kõigil on mingi oma eripära.
Juttu võib teha igasugustest sihtgruppidest, huvikruppidest, maitsetest ja maitsetusest. Isegi laias laastus jaguneb lugejaskond väga erinevateks sektoriteks.
Mina loen igasuguseid tekste: (formaatide ja žanrite loetelu), ilukirjanduse jaoks jääb aega vähem kui tahaks.
a) Loen toimetaja silmaga nagu professionaalne kretiin: näe, siin oleks ühest lausest võinud teha kaks või vastupidi, vahest oleks pidanud siin koma olema, teema oluliselt uueneb ja vaja olnuks taandrida
b) Teksti esteetiliselt ja kujundiväärtusega hinnates, nautides, kritiseerides ja kadedust tundes, et näe, vot aga ta siin paneb hästi, oleks ise ka nii teinud, neis sõnades on vägi sees ja kujund on eripärane; teisal aga võin tunda piinlikust lohiseva ja logiseva teksti suhtes
c) xxxx
Minu ämma lemmikud on Sigrid Undset ja Selma Lagerlöf, paksud romaanid, kus peategelaseks naine, näiteks Laxnessi arenguromaan „Aatomijaam“. Olgu tema delikaatseid isikuandmeid avalikustades öeldud, et mu ämmal on oma elus palju kordi paar nädalat psühhiaatriahaiglas vaimu tasakaalustada tulnud. Ämm luges oktoobri algul Valentina Nõlvaku traagilis-ülevat elulooraamatut „Ellujääja“ ja sattus selle naise kannatusterohkest loost nii erutusse, et tuli jälle kolm nädalat hullumajas kosuda.
Minu naine loeb Eesti Päevalehte, Vikerkaart, Fukuyama „Ajaloo lõppu ja viimast inimest“. Kultuuriantropoloogiaga seotut, natuke ka poliitikat ja romaane, mida laenutab valla raamatukogust.
Minu koer ei loe mitte midagi, tuhnib hasartselt maad, et kätte saada mõnda mügri.
Veel lugejate kihistusi: kes mida Eestis loeb, raamatupoodides on igaühele midagi, kes vaid lugeda tahab.
Jossif Brodski on oma Nobeli kõnes öelnud, et raamatute mittelugemine on kuritegu. Mina nii kategooriline ei ole, aga vaimne väärtegu või õigemini tegematus on mitte-lugemine kindlasti. Vaimulaiskus või vaimuloidus on üks seitsemest surmapatust.
Ettekande peatees on see, et kirjanduse (pean silmas esmajoones muidugi väärtkirjandust, aga ka kirjandust laiemalt) lugemist, rääkimata selle produtseerimisest, saavad endale mitte ainult tulevikus, vaid juba ka praegu lubada vaimsed üksiklased, stoitsistlikud aristokraadid, ühiskonna neetud magneetilisest nõidusest üle olevad tüübid, kellel on omaette maagiline erisuhe sõna kui sellisega. Sõna nautimine on luksuskaup, mida ei saa reklaamida ega massiliselt müüa.
Mitte keegi ei suuda eristada neid vaimseid salaniite, mille kirjandusinimesed veavad ühiskonna laiemale vaimuväljale. Need on imaginaarsed jõujooned, mille hierarhia üle pole mõtet vaielda ega spekuleerida, kuid need kunstikultuurist tulenevad salavektorid on olemas.
Massi enamus, selle hulgas kahetsusväärselt ka suur osa Eesti poliitilisest eliidist, ei pea kirjandust jt kauneid kunste millekski eriliseks ja ühiskonnale fundamentaalselt vajalikuks. Tegelikult on aga kirjandus üks spirituaalne alus, mille peal elu tegelikult üldse püsib.

LINNAR PRIIMÄGI
Tallinna Ülikooli Psühholoogia Instituudi reklaami ja imagoloogia osakonna dotsent ning õppekava juht. Lõpetanud Tartu Ülikooli romaani-germaani filoloogi diplomiga (“Verbaalsünesteesiast Clemens Brentano luules”, 1977, sks k), kaitsnud magistrikraadi (MA kunstiajaloo alal) Eesti Kunstiakadeemias (“Albrecht Düreri sulejoonistuse W.261, nn Londoni Apollo ikonograafiline ning ideeline kontekst”, 1995) ja doktorikraadi (PhD kultuuripsühholoogia alal) Tallinna Ülikoolis (“Klassitsism. Inimkeha retoorika klassitsistliku kujutavkunsti kaanonites”, 2005).
Valm nüüdiskultuuri mudelina
Valm on valgustuslik kirjandusvorm, mis mudeldab inimkäitumist ja kujundab hinnanguid sellele (sama funktsiooni täitis Bertolt Brechti Lehrstück). Kui ägedalt muutuvas ühiskonnas läheb inimeste käitumine väga segaseks, arusaamatuks ja raskeks hinnata, siis võib valmi mudeldav jõud selgust tuua.

ELO VIIDING
Vabakutseline kirjanik, Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1992. Tõlkinud ja toimetanud tarbetekste ning luulet soome ja inglise keelest, avaldanud kultuuri- ja muudes väljaannetes arvustusi, esseid ja artikleid. Tema luulet on tõlgitud inglise, prantsuse, saksa, vene, rootsi, soome, ungari ja läti keelde.
Aastast 2007 tegutseb Saarikoski Seltsi esinaisena. Kultuurkapitali loomestipendiaat aastal 2009.
Mõistus ja tunded
Kas kirjanik peab lugejale vastu tulema, ja mida see siis tähendaks?
Kas lugeja ja kriitiku nõudmised võivad olla kirjanikule ahistavad?
Kas kirjaniku nõudmised võivad olla lugejale ahistavad?
Kas kirjaniku teos peaks võimalikult paljudele lugejatele meeldima, võimalikult paljusid kõnetama?
Kas kirjanik üldse saab kirjutada; või peaks „kirjutama kõigile“?
Kui vastutulelik peaks kirjanik lugeja suhtes olema, ja vastupidi – lugeja kirjaniku suhtes?
Kas kirjandus võib ja tohib tekitada ambivalentseid tundeid (iga kirjanduslik sõnum võib vastuvõtja vaimu lõhestada nii, et lugeja-vastuvõtja ei reageeri teosele üheselt; mõistusega mõnda teost küll tunnustatakse, aga tunnetetasandil tekitab selle aktsepteerimine ja sellega haakumine suuri raskusi)?
Lisaks: Missugune roll on kirjanduskriitikal kirjanduse tegemisel, kirjandusteose „kehtestamisel“ ehk lugejate ette saatmisel? Kuidas peaks ajakirjanduses kajastama raamatuid, nii et lugejad saaksid selgema pildi sellest, mis laadi kirjandusega või millisele nö sihtgrupile kirjutatuga on üldse tegu?
Kui edasiviiv on küüniline, autori püüdlusi pisendav või lahmiv hoiak kirjanduskriitikas? Mida tähendavad möödalugemine ja valestimõistmine, ja kas „hea“ kirjanduse puhul sellist asja üldse esineb?

SAKARIAS LEPPIK
Õigeusupreester, muusik ja meediategelane (seni ainuke kirjastatud teos kokaraamat)
Kirjanduse päälisülesanne suusõnalises pärimuskultuuris
Üldistus, kui katse midagi määratella
Põgus vaade pärimuskultuuri ja kirjakultuuri
Sisuliselt suusõnaline pärimuskultuur ei vaja kirjeldavat kirjandust, elab ilma selleta
Kirjandus vajab ise kirjakultuuri vundamenti, pärimuse kirjeldamine on igav
Kirjanduse roll Oriendis ja Oktsidendis on kardinaalselt erinev
Kirjanduse esmane funktsioon pärimuskultuuris: säilik
Kirjandus kui ühiskonnasiseste seoste ja väärtuste kajastamise kroonika
Pärimuskultuuri päämine kirjandus: poeesia
Belletristika pärimusliku ja kirjakultuuri puhveraladel

INDREK SIRKEL
Vabakutseline graafiline disainer. Peale Gerrit Rietveldi Akadeemia (Amsterdam) lõpetamist 2007. aastal ning üheaastast residentuuri Jan van Eyck’i Akadeemias (Maastricht) on ta peamiselt kujundanud raamatuid erinevatele Eesti kultuuriinstitutsioonidele.
Kirjutamine ja trükkimine
”Kirjutatu eksisteerib üheainsa eksemplarina; trükkimine võimaldab samast asjast luua mitu eksemplari. Tõesti, ka käsitsikirjutatud tekstist saab teha mitu koopiat: seda võib paljundada koopiamasinal või pildistada ning välja trükkida. Õieti tuleb eristada pigem teksti kirjutamist ja selle tüpograafilist kujundamist. Mingi sedalaadi eristus on aga vajalik – käsitsikirjutatu ja tüpograafilise/trükitu vahel või siis avaramalt (arvestades ka filmi, televisiooni, video ning lindile või kettale salvestatud teabega) ainu- ja mitmekordse vahel.” (Robin Kinross, Suurbritannia tüpograaf ja kirjastaja)


ÜRITUSED

PAABELI RAAMATUKOGU LUULEÕHTU

Birk Rohelend
Noorkirjanik, kes on seni avaldanud kolm auhinnatud romaani (“Mina, Mortimer”, “Enesetapjad”, “Mu sõraline sõber”) ja ühe täispika ballaadi (“Alexander ja Belle”). Peale selle on tema näpuotstest välja valgunud luuletusi, lühijutte, kolumne, artikleid ja stsenaariume, lähiajal on ilmumas tibiküberromaan “Roosad inglid ja paadialused” ning valmimas esimene näidend. Kuulub kirjandusrühmitusse Purpurmust Org ning õpib Drakadeemias näitekirjanikuks.

Kaarel B. Väljamäe
Sündinud Kapa-Kohilas, elab Tallinnas, abielus, kasvatab poega ja tütart.

Tuuli Taul
Teda on nimetatud ka kirjutavaks lauljaks. Ta on veetnud viimased aastad üha süvenevas kirjanduse ja muusika sasipuntras ning liigub järjekindlalt elukutse “loominguline kõik ja mittemiski” poole. On töötanud keeletoimetajana.

Siim Aimla
Saksofonist, helilooja ja õppejõud

ELU- JA ILUKIRJANDUS. VESTLUSRING.

Kirjanikele heidetakse ette, et nad ei kirjuta piisavalt elust enesest. Siis jälle, et nad kirjutavad liiga koledatest ja räpastest asjadest, ja neid näeb ju argielus niigi – kirjandus peaks midagi muud pakkuma. Jah, tihti juhtus vanasti, et kirjanik kirjutas otse elust enesest maha. Sellest kirjutati ja räägiti, eriti muidugi ta kodukohas ja sõprade-sugulaste seltsis. Tänapäeval võib juhtuda, et kunstniku püüdlus elu materjalina käidelda päädib kohtuprotsessiga. Nagu Kõusaare kaasus, või Ruitlase oma.

Olavi Ruitlane
kirjutas romaani elust enesest, meestest ja naistest. Mehe silma läbi. Muidugi ei pruugi see kõigile meeldida, ei pruugi kõigile eetiline tunduda. Samas: kas vaikimine on eetiline? Kas kirjanik peab hakkama jälgima samu reegleid, mida ajakirjandus peaks jälgima? (Ent teame isegi, et kollane meedia närib inimhinge kallal rohkemgi.) Kui kunstnik ei tohi enam kujutada elu enda ümber, mida ta siis üldse tohib?

Merle Karusoo
jällegi on teinud mitu sügavat, naha vahele pugevat kunstiteost, mille alusmaterjaliks elu ise, Eesti elulood. Ei ole ta püüdnud skandaali või paljastanud pisikest räppa, see on ikkagi katse leida midagi... me identiteediarheoloogina. Ent selle kunsti materjaliks on elu ise, elude kontsentraat. Eks vahel öelda kunsti või kirjanduse kohta ka ju: suurem kui elu ise. Või koguni: elusam kui elu ise.

Märt Väljataga
on seisnud Vikerkaare peatoimetaja ja terava kriitiku, mõtlejana juba tükk aega elu ja kirjanduse vahel, piiril, ühendumiskohal. Ehk just seetõttu on ta paslik mees me jutukulgu suunama.

Merle Karusoo, Olavi Ruitlane, Märt Väljataga: kas elu on ikka kunsti materjal? Millised on selle kunsti eetilised piirid? Ja püüdlused?

UKU MASINGU PUUDUTUS. VESTLUSRING.

Toomas Paul
Doctor theologiae (Tartu), Doctor of Divinity h.c. (Durham, UK), Euroopa Teaduste ja Kunstide Akadeemia liige (aastast 2000), tõlkinud koos Uku Masinguga aastatel 1971-1983 Uue Testamendi.

Vallo Kepp
Luuleraamatute keskel elav filmimees, kes äsja lõpetas oma kümnenda filmi Eesti luuletajatest. Filmitriloogia „Uku Masingu maastikud“ stsenarist ja režissöör.

Jaan Paavle
Maaliv luuletaja, kes maalib luulest pilte ja kunstnik, kelle pilte võiks sõnastada. Kuna luuletamine tähendab rahvasuus ka valetamist, siis nimetaks end pigem poeediks.

Kaupo Padar
Mitmendat põlve puusepp, teoloogia magister (1997)


KÜSIMUSED

Mis on Teid viimasel ajal eesti kirjanduses rõõmustanud?

Toomas Paul
Rõõmustab, et eesti kirjandust ilmub nii palju, et kõike ei jõua läbi lugeda. Vanad tuntud tegijad jätkavad kirjutamist, ja peale tulevad noored ning andekad autorid. Eesti kirjandus ei näita väsimise märke.

Vallo Kepp
Mõned luuletused Joanna Ellmannilt, Aapo Ilveselt, Timo Maranilt. Redigeerimata Tuglas Jaan Unduskilt ja Ella Ilbaku ning Gailiti kirjad.

Jaan Paavle
Laias laastus rõõmustab erinevate nimede areenile tulek. Kelle meelest pole põhjust rõõmustada, on rumal inimene. Loen palju ulmet, mõned aastad tagasi tegi mulle rõõmu Hargla tulemine. Ilmub ka väga palju head tõlkekirjandust, nt Mati Sirkeli tõlgitu. Sageli ei jõua ma tõlkeid ära oodata ja loen palju venekeelset kirjandust.

Kaupo Padar
Mati Sirkeli “Uued orva-aastad”, Jan Kausi “Tema”. Jaan Krossi teoste taaslugemine.

Kui avara pilguga vaatab elu me eesti kirjandus praegu ise?

Birk Rohelend
Järjest avarama pilguga, noored on hullud ja tahavad kogu maailma lahti seletada : ) Postpostmodernism on siin külmas kliimas üha pikemaid ja jõulisemaid juuri ajamas.

Kärt Hellerma
Ei oska öelda, sest üha raskem on saada ilmuvast eesti kirjandusest täit ülevaadet. Raamatuletil on palju uute ja tundmatute autorite teoseid, aga ajakirjanduses ilmuvad arvustused muutuvad üha lühemateks ja osa raamatuist jääb hoopistükkis tutvustuseta.
Vahest on vaene hoopis kirjanduse retseptsioon, mitte kirjandus ise? Raamatukuhjades orienteerumiseks tuleb üha enam kasutada oma tervet vaistu, sest osa kirjanduses toimuvaid protsesse jääb paratamatult fookusest välja. Eesti kirjandusest paistabki olevat saamas katselapike intuitiivsete otsustuste jaoks: st koht, kus maksab julgus teha valikuid ilma väliste mõjutajateta. Selles suhtes, kui palju lugemisväärset tänane eesti kirjandus vähegi rafineeritumale maitsele pakub, jään vastuse ometi võlgu.

Mari Peegel
Mulle tundub see kui-küsimus natuke vastamatu: kui pilk pole avar, on ta kitsas, seal eriti pooltoone pole. Samuti on elu kahtlaselt lai mõiste. Nii saan vastata ka umbmääraselt – kuna enamik kirjanikke, ka Eesti omi, just „elust“ kirjutabki, satub sinna suurde hulka ka teoseid, kus seda tõepoolest avara pilguga tehakse. Ja neid on tegelikult päris palju, eesti kirjanik pole dogmaatik, vaid kahtleja, ja see tagab muu hulgas ka avara silmavaate.

Rein Raud
Ma ei tea. Suure osa eesti kirjandusega on mul raske kontakti saada, ju ta siis vaatab teistsugust elu kui see, mis minu ümber.

Tarmo Teder
Eesti kirjandusel pole üht suurt kotkapilku, mis hõlmaks mastaapselt panoraami ehk annaks totaalse läbilõike praeguse Eesti ühiskonna kihtidest ja seisustest, kujutaks tänase Eesti elu nii nagu see aset leiab. Üle maa laugleva ja elu pisiasjusse tungiva kotkapilgu asemel on meil igasuguste muude loomade ja lindude ehk kirjanike vaatepunktid kitsamatele eluvaldkondadele, sektoritele, erinähtustele, segmentidele. Kui need pilgud kokku panna saame avarduse, orkestris on palju pille, aga üht võimsat orelit ei ole.

Elo Viiding
Nii palju, kui on Eestis eriilmelist kirjandust ja kirjandust igale maitsele, on ka lugejaid, kelle ootused kirjandusele on kardinaalselt erinevad. Mis ühe lugeja jaoks on avar ja uudne, võib teise jaoks olla kitsas ja stereotüüpne vaatenurk. Pole olemas teemasid ja nende käsitlusviise, mis saaksid kõiki ühevõrra palju ja intensiivselt puudutada.
Nii et see, mida „avaruse“ all mõistetakse, on indiviiditi alati erinev; nagu ka see, kuidas seda „avarust“ väljendatakse, mõistetakse ja vastu võetakse.

Peeter Helme
Üldiselt üsna avara pilguga. Probleem polegi mitte teemavaliku kitsuses, vaid vaatepunkti üheülbalisuses, klišeedes. Kui kohtame eesti kirjanduses venelast, on ta kas heidik või harras õigeusklik. Kui esile astub ärimees, on tegu küüniku ja kitsa silmaringiga inimesega. Kui aga raamatu lehekülgedel tegutseb intellektuaal, on ta enamasti vaene kui kirikurott ja eluvõõras. Ometi on elu palju mitmekülgsem. Pole tegelikult mitte midagi nii uskumatut kui elu ja kirjanikud ei peaks kartma seda kirja panna.

Maire Liivamets
Üsna avaralt ses mõttes, et belletristikat ilmub nii grafomaanidelt kui ka sümpaatsete sõnumitega asjaarmastajatelt, kellel on samuti oma lugejad. Kuid põhimõtteliselt jagan ajalooainelise proosa ootajate seisukohti, et meie hiline ajalugu, mille alla võib koondada nii 20. sajandil läbitud etapid kui 1990ndate keerdkäigud, ei ole veel kõrgtasemel käsitlemist piisavalt pälvinud. Minu arvates tuleks rutata. Ka tundub, et ühiskonnakriitilisusega epateerivad autorid kipuvad väljenduma trafaretselt, st et ähvardab igavusoht! Samuti ei mäleta, millal lugesin meeldejäävat maaeluromaani? Avali meeltega ootan süvatekste nõukogude ehk vene rahva käekäigust pärast okupatsiooni.

Linnar Priimägi
Eesti kirjandus ei vaata mitte Eesti, vaid eesti kirjanike elu, täpsemini: nende vaimuelu. Mis pole suurem asi. Jääb mulje, et klassika tekke võimalus on juba mõnda aega tagasi lõppenud. Paljut ilmutatavast ei suudagi ma kirjanduseks pidada. Aga vastastikku üksteist tunnustatakse, kiidetakse (selle kohta ütles Goethe: Wechselnichtigkeit).

Sakkarias Leppik
Mu meelest küllalt. Muidugi võib norida, et mida avaruse all mõelda, aga on ju piisavalt eripalgelisi kirjamehi ja kirjaneitseid. Nonde eri vaatenurgad eesti elu nähtustele on üpris mitmekesised, korralike kiiksudega ja sellega vaatlusvälja avardavad. Eesti on selle poolest vägev, et siin saavad kokku ja sulanduvad lääne- ja idapärased ellusuhtumised. Tekib sünergiat, aga ka särtsu, ja seetõttu on see materjal kirjanikele tänuväärt. Kasutavad ära ka.

Berk Vaher
Üks mees meil siin Avarilmast kirjutab, aga teda kipuvad teised Viplalad natukene kentsakaks pidama. Mõni on veel kodust ära käinud ja suuremaks saanud. Teised püsivad kodus, teevad aeg-ajalt pakettakna lahti, et hingata pori ja müra sisse-välja – harvem ka lund ja lillelõhna. Aga üldiselt on eesti kirjandus kui üksik laenuloll kesk pankrotistunud kinnisvaraarendaja uusrajooni
– suurlinn on kaugel, isatalu veel kaugemal, ümberkaudsed aknad pimedad ja kuramus, minema siit ka ei saa. Ainult oota, millal vesi ja küte tagasi tulevad ning imesta, kuidas see kõik küll niimoodi läks.

Kaarel B. Väljamäe
Sellele küsimusele vastamiseks minul vajalik mõõteriist puudub. Küllap ta me elu pinnalaotust kirjeldama ulatub. Minu jaoks on oluline küsimus, kuivõrd ELUS eesti kirjandus üldse on? Kuivõrd kirjapandu inimeste vahele sildu ehitada suudab? Seda vastust ma ka ei tea.

Tuuli Taul
Vastusest mööda hiilides tahaks hoopis öelda, et hea kirjandus võib olla ka väga kitsapilguline. Aga mitte kitsarinnaline. Aus vastus aga – pole aimugi, selle hindamiseks puudub mul piisav lugemus.

Merle Karusoo
Käsitlemata teemasid ja probleeme on päris palju ja vastukaja ühiskonnas pole küllaldane.


RRi näitused digitaalarhiiv digar