Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20, L 12-19
Raamatuid saab tagastada Endla tn 3 E-P 7-22






 

2004-4

 

SUMMARIA SOCIALIA

 

Valik ülevaateid välisajakirjanduses ilmunud artiklitest

SISUKORD

 

Sallivus postkommunistlikes riikides
Guérin, Daniel; Petry, Francois; Crete, Jean. Tolerance, protest and democratic transition: survey evidence from 13 post-communist countries

Tervisepsühholoogia
Piko, Bettina F. Interplay between self and community: a role for health psychology in Eastern Europe’s public health

Alkoholipoliitika
Reitan, Therese C. On the verge of EU membership: alcohol cultures in the Baltic Sea region in a European perspective

Läänemere regioon
Hubel, Helmut. The Baltic Sea subregion after dual enlargement

Euro ja Euroopa identiteet
Kaelberer, Matthias. The euro and European identity: symbols, power and the politics of European monetary union

Europarlamendi valimised Soomes
Tiilikainen, Teija; Wass, Hanna. Puolueiden vaalikampanjat vuoden 2004 europarlamenttivaaleissa

Perepoliitika Hispaanias ja Soomes
Oinonen, Eriikka. Starting the first family: changes in patterns of family formation and demographic trends in Finland and Spain

Sotsiaaldialoog Kesk- ja Ida-Euroopa riikides
Mailand, Mikkel; Due, Jesper. Social dialogue in Central and Eastern Europe: present state and future development

 

Raamatututvustused

 


 

SALLIVUS POSTKOMMUNISTLIKES RIIKIDES

Guérin, Daniel; Petry, Francois; Crete, Jean. Tolerance, protest and democratic transition: survey evidence from 13 post-communist countries.
European Journal of Political Research. Vol. 43 (2004), no. 3, p. 371–395.

Tuginedes kolmeteistkümnes postkommunistlikus riigis läbiviidud uuringutele, väidetakse artiklis, et protestiaktsioonides osalevad kodanikud on sallivamad kui need, kes sellistes aktsioonides ei osale. Sellistel protestijatel on potentsiaali kanda pöördelist rolli demokraatia tugevdamisel postkommunistlikes riikides. Artikli autorite uurimustöö tulemused on ühitatavad varasemate uuringute tulemustega, mille kohaselt võib neis ühiskondades, kus toimuvad radikaalsed sotsiaalsed ja poliitilised muutused, muuta poliitilist kultuuri pigemini demokraatliku protsessi kogemuse kaudu kui abstraktsete demokraatlike normide pooldamise abil.
Enamik postkommunistlike riikide demokraatia kindlustumise uuringuid keskendub poliitilisele sallivusele – valmisolekule anda õigused ja vabadused oma vaenlastele. Sallivust tunnustatakse üldiselt kui eeltingimust konfliktide juhtimiseks demokraatlikus ühiskonnas (Almond & Verba, 1963). Uurijate arvates seisneb probleem selles, et idaeurooplased on märksa vähem sallivad kui lääneeurooplased (Rohrshneider, 1999). On ka olulisi uurimusi, mis keskenduvad poliitilisele protestile ja teisitimõtlemisele Ida-Euroopa ja Nõukogude Liidu kommunistlike režiimide lagunemisel. Niisiis on poliitiline sallivus ja poliitiline protest kesksel kohal demokraatia kindlustumisel postkommunistlikes riikides.
Käesoleva uuringu autorid uurivad poliitilise sallivuse ja poliitilise protesti seost tavakodanike vaatenurgast lähtudes. Seejuures määratletakse, et poliitiline sallivus eksisteerib, kui respondendid lubavad kõiki kodanikuõigusi elanikegruppidele, keda nad ei salli. Selliste gruppidena tõsteti kõige enam esile kahanevas järjestuses: neonatsid/paremäärmuslased (39,7%), stalinistid/paindumatud kommunistid (23,7%), homoseksuaalid (19,6%), kapitalistid (9,0%), immigrandid (4,3%) ja juudid (3,7%). Ühtekokku on neonatsid modaalseks kategooriaks, kuid samas ei ole nad kõikides riikides kõige vähem sallitud grupp. Homoseksuaalid on modaalne kategooria Armeenias ja Gruusias, stalinistid Eestis, Lätis ja Leedus. Varasemate uuringute (Bahry jt, 1997) kohaselt märgiti kõige sagedamini kõige vähem sallitud gruppidena neonatse, staliniste ja homoseksuaale. Kõigis uuringutes osalenud riikides ilmneb järjekindlalt respondentide sarnane käitumisloogika kõige vähem sallitud gruppide suhtes. Enamik inimesi sallib oma poliitilisi vaenlasi pigem avalikke demonstratsioone pidamas kui koolis õpetamas (v.a Gruusia). Enamik inimesi (v.a Horvaatia ja Moldova) näeksid oma vaenlasi ennem koolis õpetamas kui tööl avalikus teenistuses.
Esimene erinevus Lääne demokraatiatest on, et poliitiline sallimatus on postkommunistlikes riikides palju enam levinud. Teine erinevus on, et varasemate uuringute põhjal selgunud poliitilise sallivuse determinandid küpsetes demokraatiates ei selgita sallivust postkommunistlikes riikides. Kokkuvõttes saab käesolevale uuringule ja WVS (World Value Survey) andmetele tuginedes väita, et ainult üks tunnus (ohu tajumine) on ka postkommunistlikes riikides seotud poliitilise sallivusega. Teised tunnused, nagu toetus demokraatlikele põhimõtetele ja organisatsiooniline kuuluvus, ei ole postkommunistlikes riikides poliitilise sallivusega seotud.
Käsitledes poliitilise protesti ja poliitilise sallivuse seoseid, märgitakse artiklis uuringute andmete analüüsile tuginedes, et nn protestijad on sallivamad sõltumata rahvusest, oma protesti eesmärgist, gruppidest, keda nad kõige vähem sallivad, nende isikuomadustest ja sotsiaal-demograafilisest staatusest. Seega on poliitiline sallivus positiivses seoses poliitilise protestiga kõigis uuringus osalenud riikides, v.a Läti. Postkommunistlike riikide kodanikud, kes on otsustanud osaleda protestiaktsioonides, teevad seda seetõttu, et nad on sallivad kodanikud, kes tahavad väljendada oma pahameelt selle üle, et nende ümber on liiga palju sallimatust, mitte seetõttu, et nad tunnevad end demokraatiast ilmajäetuna või soovivad demokraatlikumat režiimi. Uuringute andmed näitavad, et protest on sallivuse ja usaldusega unikaalselt seotud. Ehkki protestijate hulgas on ka sallimatuid, on nende hulgas siiski palju rohkem sallivaid inimesi. Andmete statistiline analüüs tõendab, et protestiaktsioonid võivad soodustada protestijate hulgas rohkem sallivust. Ajapikku näevad protestijad oma vaenlasi vähem ähvardavana ning muutuvad seetõttu ka sallivamaks.

Refereerinud Ülle Lepp

 

TERVISEPSÜHHOLOOGIA

Piko, Bettina F. Interplay between self and community: a role for health psychology in Eastern Europe’s public health.
Journal of Health Psychology. Vol. 9 (2004), no. 1, p. 111-120.

Artikli autor käsitleb suurenevaid erinevusi Ida-Euroopa ja Lääne-Euroopa riikide rahvatervises, analüüsides põhjalikumalt rahvatervise olukorda Ungaris. Ida-Euroopa rahvatervise kriisi peamiseks põhjuseks peetakse inimeste ebatervislikke eluviise, seetõttu on oluline muuta nende kätteõpitud abitus õpitud optimismiks.
Mõningad rahvatervise uurijad peavad Ida-Euroopa tervisekriisi peapõhjusteks sotsiaalset korralagedust ja kodanikuühiskonna puudumist (Carlson, 1998). Totalitaarne võim takistas kodanikuühiskonna arengut, valitsus eiras sotsiaalseid ja keskkonnaprobleeme ning jättis hooletusse sotsiaal-, tervise- ja keskkonnapoliitika (Makara, 1994). Teiselt poolt tõi totalitaarne režiim kaasa moonutused üksikisikute isiksuslikus arengus ning üksikisiku ja kogukonna vastastikuses mõjus.
Ida-Euroopa tervisekriisi puhul peetakse haiguste põhjustajateks ennekõike elustiili tegureid. Seejuures defineerivad sotsioloogid eluviisi kui käitumuslike valikute mustrit, kus inimesed teevad oma valikuid neile kättesaadavate alternatiivide hulgast, lähtudes oma sotsiaal-majanduslikest tingimustest ja otsuste tegemise võimalusest (Health Education Unit, 1986). Elustiil on ühtlasi sotsiaalne kategooria, elustiili mustrid kujunevad inimese enese ja kogukonna vaheliste mõjutuste alusel. Üksikisiku ja keskkonna koostoimel põhinev käsitlus toetab dünaamilist lähenemist terviseedendusele. Terviseedenduse all mõeldakse protsessi, mis võimaldab inimestel suurendada kontrolli oma tervise üle ja arendada oma oskusi, et ära tunda ja realiseerida oma püüdlusi ning muuta keskkonda või sellega toime tulla (WHO, 1984). Individualistlike ühiskondade terviseedenduse programmides rõhutatakse sageli üksikisikute vastutust oma tervise eest (Alonzo, 1993). Seetõttu määravad terviseedendusprogrammide arendamise edu või ebaedu ühiskonna teatud tunnused, s.t sotsiaalse toetuse kultuur, mis põhineb individualistlikul või kollektivistlikul suunitlusel. Kollektivism tähendab tugevat sotsiaalset võrgustikku ja vastastikust sõltuvust. Individualistliku kultuuri puhul on inimesed motiveeritud saavutama isiklikke eesmärke ja aitama kaasa isiksuse arengule. Just individualismi, sotsiaalse sidususe ja kodanikuühiskonna puudumine on olnud Ida-Euroopas üks tervisekriisi põhjusi.
Inimeste tervisekäitumise üks mõjutajaid on stress (Theorell, 2001). Uuringud on näidanud, et suitsetamise kasv võib olla efektiivne stressi vähendamise viis ning seetõttu hakkavad stressi all kannatavad inimesed tõenäolisemalt suitsetama või jätkavad suitsetamist (Carey, Kalra, Carey, Halperin & Richard, 1993). Samuti näitavad uuringud seost stressi ja alkoholi tarbimise vahel, s.t paljud inimesed tarvitavad alkoholi, kasutades seda pingete maandamiseks (Gupta & Jenkin, 1984). On ilmne, et Ida-Euroopa riikide elanikud kogesid sotsialismi ajal tuntavat sotsiaalset stressi ja tunnevad seda ka üleminekuperioodil. Selline makrotaseme stress on samuti mõjutanud tervisekriisi Ida-Euroopa riikides. Need riigid on läbi teinud konstitutsioonilised ja majanduslikud muutused ning on teel arenenud turumajanduse poole, kuid kodanikukultuuri ja -mõtteviisi kujunemine võtab palju rohkem aega. Sotsialiseerumise mustrid mõjutavad jätkuvalt ka elustiili, mistõttu on tervisekriisi teadvustamisel olulisel kohal laiahaardeline terviseedenduse strateegia. Seetõttu peab artikli autori arvates tervisepsühholoogia saama Ida-Euroopa preventiivsete terviseteenuste restruktureerimise peamiseks vahendiks. Tervisepsühholoogid peaksid selles protsessis lähtuma positiivse psühholoogia käsitlusest. Kõige olulisemal kohal on toetavate sotsiaalsete võrgustike tugevdamine ning stressiga toimetuleku tehnikate ja stressist jagusaamise oskuste omandamine.

Refereerinud Ülle Lepp

 

ALKOHOLIPOLIITIKA

Reitan, Therese C. On the verge of EU membership: alcohol cultures in the Baltic Sea region in a European perspective.
Contemporary Drug Problems. Vol. 31 (2004), no. 2, p. 287–327.

Artikli eesmärk on võrrelda andmeid alkoholi tarbimise kohta Balti riikides ja Poolas teiste Euroopa Liidu riikide vastavate näitajatega. Artikli analüüsid põhinevad 2001. aastal Eestis, Lätis, Leedus ja Poolas läbiviidud uuringul, mille tulemusi võrreldakse 2000. a Euroopa võrdleva alkoholiuurimusega (European Comparative Alcohol Study – ECAS), kus kuues ELi riigis küsitleti inimesi nende alkoholitarbimise harjumuste kohta. Peatähelepanu all on artiklis alkoholi tarbimise sagedus, alkoholi tarbimise kahjulike mõjude ulatus ja suhtumine alkoholipoliitikasse.
Esmalt vaadeldakse artiklis, kui suur on karsklaste osatähtsus täiskasvanute seas Balti riikides ja Poolas ning võrreldakse vastavaid näitajaid Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Rootsi ja Ühendkuningriigi omadega.
Igapäevaseid alkoholitarbijaid on võrdlemisi vähe, kui mitte arvestada igapäevast õlletarbimist meeste hulgas. Balti riikides ja Poolas tarbitakse suhteliselt vähe veini. Peaaegu pooled Läti mehed ei joonud üldse veini eelnenud 12 kuu jooksul ja igapäevaseid veinitarbijaid seal eriti polegi. Samal ajal on Eestis märkimisväärselt suurem nende meeste ja naiste hulk, kes tarbivad veini sagedasti. Alkoholisortimendist eelistasid naised kõige vähem piiritusejooke ning mehed veini.
Uuringu käigus küsiti inimestelt ka “alkoholikontrolli” kohta, s.t kas nad on näiteks püüdnud kedagi mõjutada alkoholi vähem tarbima. Selgus, et alkoholi tarbimise kontroll on tavalisem Lätis ja Leedus ja vähem levinud Eestis ja Poolas. Samuti uuriti inimeste suhtumist alkoholipoliitikasse. Artikkel sisaldab mitmeid tabeleid, kus võrreldakse alkoholi tarbimist soo, vanuse, riikide ja alkoholisortimendi kaupa, samuti tarbimise sagedust jm.

Refereerinud Maria Palts

 

LÄÄNEMERE REGIOON

Hubel, Helmut. The Baltic Sea subregion after dual enlargement.
Cooperation and Conflict. Vol. 39 (2004), no 3, p. 283–298.

Artiklis käsitletakse kahe peamise Lääne institutsiooni laienemisprotsessi mõjusid Läänemere regiooni arengule. Autor on seisukohal, et NATO ja Euroopa Liidu laienemisprotsess mõjutab oluliselt Läänemere-äärse piirkonna “välismõjusid” ning seetõttu peaks seda piirkonda käsitlema pigemini Euroopa allregiooni kui eraldi regioonina.
1993. a. kirjutas H. Hubel, et Läänemere-äärne piirkond on saanud pärast Ida-Lääne konflikti Euroopas toimuvate rahulike muutuste “laboratooriumiks”. Selle regiooni ülesanne oli juhtida rahulikke muutusi, s.t tegelda põhiliste postsovetlike ja postsotsialistlike probleemidega, kaasates nende lahendamisse Põhjamaid ja Lääne-Euroopa riike (Hubel, 1994). Praeguseks on see protsess saavutanud märkimisväärseid tulemusi, mida saab kokku võtta kolme kategooria alla: institutsionaalsed kohandused, rahulike muutuste juhtimine ning Läänemere-äärse “regionaalse” teadlikkuse areng.
Maailmapoliitikas regioone käsitlevas teoreetilises kirjanduses puudub ühtne seisukoht, mida regioon tegelikult endast kujutab. Käesoleva artikli autor on seisukohal, et Läänemere-äärne piirkond ei ole nn tuumikregioon. Pigemini mõjutavad regionaalseid arenguid põhilised institutsionaalsed protsessid osaliselt seestpoolt ja peamiselt väljastpoolt. Regiooni arendamise sisemine korraldus on jäänud aga võrdlemisi nõrgaks: Läänemeremaade Nõukogu ei ole hoolimata oma kõigist kasulikest ettevõtmistest (nn pehmete julgeolekuriskidega tegelemine ja koostöö arendamine) muutunud Läänemere regionaalse julgeoleku tuumikinstitutsiooniks. Peamine põhjus on olnud selle kompetentside piiramine, millega teadvustatakse, et majandusliku ja sõjalise koostöö võtmes on teised institutsioonid palju olulisemad. 2002. a otsustasid kaks peamist Lääne institutsiooni – NATO ja Euroopa Liit – oma ittalaienemise. Institutsionaalsed muutused transatlantilistes ja Euroopa arengutes on toonud esile, et Läänemere-äärse piirkonna riiklikud ja mitteriiklikud institutsioonid ei ole olnud nende muutuste juhtiv jõud. Pigem on see piirkond spetsiifiline allregioon, kus mitmesuguste traditsioonide ning institutsionaalse kuuluvusega riikide/ühiskondade grupid ristuvad. Pärast kahekordset laienemist saab eristada nelja peamist riikide gruppi: 1) traditsioonilise Lääne-Euroopa esindajad, s.o täielikult ELi ja NATOsse integreeritud liikmesriigid – ühtne Saksamaa, 2) Põhjamaad kui Lääne institutsioonide “poolliikmed”, 3) endised Ida-Euroopa riigid kui EL ja NATO uued liikmed – Poola ja kolm Balti riiki kui täisliikmed ja 4) postsovetlik Venemaa kui Lääne institutsioonide assotsieerunud partner. Peale nende tuleb märkida veel kaht institutsiooni: OSCE ja Läänemeremaade Nõukogu (CBSS). Hoolimata kasulikust panusest kriiside reguleerimisel ja konfliktide ennetamisel, ei ole OSCE omandanud praeguses Euroopas kollektiivse julgeoleku institutsiooni peamisi funktsioone. 1992. a Taani ja Saksamaa ühisalgatusena asutatud CBSS on kujunenud aga regionaalseks institutsiooniks.
Pärast kahekordset laienemist on Läänemere-äärne piirkond üks paljudest Euroopa allregioonidest, kes peab tegelema majandusliku ja sotsiaalse kihistumise ning “pehmete” julgeolekuprobleemide lahendamisega.

Refereerinud Ülle Lepp

 

EURO JA EUROOPA IDENTITEET

Kaelberer, Matthias. The euro and European identity: symbols, power and the politics of European monetary union.
Review of International Studies. Vol. 30 (2004), no. 2, p. 161–178.

Artiklis hinnatakse seoseid raha, kollektiivse identiteedi ja Euroopa integratsiooni vahel. Käsitletakse kahte olulist küsimust: milline on euro roll Euroopa identiteedi loomisele kaasa aitavas projektis ning kas on olemas piisaval tasemel Euroopa identiteeti, et toetada euro edukat toimimist.
Esmalt analüüsitakse traditsioonilist seost raha, rahvusriigi ja rahvusliku identiteedi vahel. Artikli teises osas vaadeldakse mõningaid vajakajäämisi käsitluses, mis seostab rahalise ja territoriaalse suveräänsuse küsimuse rahvusliku identiteediga. Seejärel analüüsitakse seoseid euro kasutuselevõtu ja euroopaliku identiteedi konstrueerimise katse vahel. Neljandas osas väidetakse, et kõige põhimõttelisem identiteedi küsimus puudutab usaldussuhteid, ning kokkuvõtvas osas vaadeldakse, kui tugev peaks olema Euroopa identiteet, et luua edukas struktuur euro funktsioneerimiseks.
M. Kaelberer väidab, et seos raha ja kollektiivse identiteedi vahel on vastastikune. Ühelt poolt on raha sihipärane poliitiline vahend identiteetide loomisel. Teiselt poolt nõuab raha õige funktsioneerimine mõningast kollektiivset identiteeti selle raha kasutajate seas. Riikide vääringute ühtlustamisel 19. sajandil oli raha kasutusel kui identiteeti loov vahend. Müntide ja kupüüride kujutised andsid poliitikule võimaluse propageerida oma kujutlust riigist. 20. sajandil hakkas valuuta ületama riigipiire ning raha mõjuvõim üle riigipiiride ulatuma. Kasvav dollariseerumine maailma eri paigus ja euro tarvituselevõtt on selle protsessi kaks kõige nähtavamat fenomeni. Käsitlus “üks riik – üks raha” on osutunud liiga kitsaks, et hinnata igakülgselt seoseid raha ja identiteedi vahel rahvusvahelises mastaabis.
Raha võib olla osa protsessist, mis kujundab kogukonda, ning selles tähenduses ei erine euro varasemate vääringute kasutamisest. Jagatud ajaloolise narratiivi kujutised eurorahal viitavad sellele, et osaliselt on euro katse konstrueerida Euroopa identiteeti. Teisalt nõuab raha alati oma põhialusena teataval määral kollektiivset identiteeti. Raha on sotsiaalne suhe ja sõltub inimestevahelisest usaldusest. Usaldus tähendab, et vahendit, mida inimesed valuutana (kaubad, mündid, paberraha jms) kasutavad, aktsepteerivad ka teised ning seda saab uuesti kasutada. Moderniseerumise ajastul on suhe raha ja identiteedi vahel muutunud üha abstraktsemaks. Üha enam tekitatakse usaldust institutsioonide kaudu. Lepingulised ja kasulikkusel põhinevad kaalutlused võivad tugevasti mõjutada omandi ja kollektiivse identiteedi tunnet. Praegune Euroopa identiteedi tase on küllalt tugev, et luua soodsad tingimused euro efektiivseks funktsioneerimiseks. Samas tähendab raha ja identiteedi vastastikune seos seda, et see on tingimuslik. Kui edukas euro võib saavutada Euroopa identiteedi kõrget taset, siis halvasti reguleeritud euro võib tekitada täpselt vastupidise efekti – Euroopa identiteet ja vastastikune usaldus võivad nõrgeneda.

Refereerinud Ülle Lepp

 

EUROPARLAMENDI VALIMISED SOOMES

Tiilikainen, Teija; Wass, Hanna. Puolueiden vaalikampanjat vuoden 2004 europarlamenttivaaleissa.
Politiikka. 46 (2004), nro 4, s. 250-263.

Artikkel põhineb autorite raportil “Finland: protection of national welfare services and the role of a small member state”, mis on koostatud osana professor Jean Blondeli (Euroopa Ülikooli Instituut) juhitud 25 liikmesriiki hõlmavast parteide valimiskampaania uuringust. Artiklis analüüsitakse nelja Soome partei valimiskampaaniat, kes saavutasid 1999. aasta Europarlamendi valimistel kõige rohkem edu: Rahvuslik Koonderakond (Kansallinen Kokoomus), Soome Keskerakond (Suomen Keskusta), Soome Sotsiaaldemokraatlik Partei (Suomen Sosialidemokraattinen puolue) ja Roheliste Liit (Vihreä liitto).
Peamine uurimismaterjal saadi parteide valimiskampaania juhtide intervjuudest, mis toimusid kolmel ajavahemikul: 2–4 nädalat enne valimisi, u nädal enne valimisi ja kohe pärast valimisi. Nii üritati välja selgitada selle aja kestel toimunud muudatused valimiskampaaniaga seotud inimeste koosseisus, kampaaniastrateegias ja valimisteemades. Europarlamendi valimisi vaadeldakse mitmest aspektist, nagu kampaania vormid, kampaaniate rahvusvahelistumise tase, parteide kampaaniaaegne suhe meediaga, parteide esiletõstetud valimisteemad. Lõpuks käsitletakse uuritud parteide 2004. aasta valimisteks kasutatud raha jagunemist eri kampaaniavormide vahel ja võrreldakse iga partei kogueelarvet 2003. aasta parlamendivalimiste ja 1999. aasta europarlamendi valimistega.
Soome kolmandad europarlamendi valimised peegeldasid valimiskampaaniate osas ennekõike nende valimiste järkjärgulist muutumist rahvuslike valimiste sarnaseks. Parteid keskendusid varasemast rohkem valimiskampaaniale ja enda nähtavaks tegemisele, kampaaniad olid üsna integratsiooni pooldavad ja EL-kriitilisi hääli ei mindud püüdma, ehkki uusimate arvamusküsitluste põhjal on neid neljandik elanikest. Kampaaniad olid endiselt kandidaatide-kesksed ja rõhusid rahvuslikele teemadele.
Meediast eriti trükiajakirjandus pööras europarlamendi valimistele tähelepanu varasemast rohkem. Elektroonilise meedia, ennekõike televisiooni huvi valimiste vastu oli eelmiste valimistega võrreldes väiksem. Nii meedia kui ka poliitikud suutsid oma tegevusega kinnitada inimestele valimiste tähtsust, mille tulemusena valimisaktiivsus tõusis varasematega valimistega võrreldes kümme protsenti. Ehkki valimisosalus on üsna väike võrreldes vanade ELi liikmesriikidega, viitab selle järsk tõus, et poliitikute endi suhtumisel on suur mõju valijakäitumisele. Parteid ja meedia vormivad oluliselt inimeste seisukohti, mis puudutab EL-i poliitikat ja selles osalemise tähtsust.

Refereerinud Tiina Tammiksalu

 

PEREPOLIITIKA HISPAANIAS JA SOOMES

Oinonen, Eriikka. Starting the first family: changes in patterns of family formation and demographic trends in Finland and Spain.
European Societies. Vol. 6 (2004), no. 3, p. 319-346.

Artiklis käsitletakse Soome ja Hispaania pereloomise mudelit ajavahemikul 1960ndatest kuni 1990ndate lõpuni. Autor on valinud need kaks heaoluriiki, mille ühiskonnad on üsna erinevad perekonna- ja sooliste suhete, klassistruktuuri, kultuuri, religiooni jne poolest, et esile tuua nii nende erisuguseid külgi kui ka üldisi demograafilisi trende ning paremini mõista, miks samasugustel arengutendentsidel ei ole samu tulemusi. Demograafilised trendid on Soomes ja Hispaanias samasugused, kuid ilmnevad olulised erinevused ja huvitavad sarnasused: abielude hulk on võrdselt väike nii Soomes kui ka Hispaanias, aga abielueelne kooselu on harv Hispaanias, ent tavaline Soomes. Sündimus on tunduvalt väiksem Hispaanias ja hispaanlased lükkavad lapsesaamist kauem edasi kui soomlased. Autor analüüsib, kas üldised demograafiliste muutuste põhjused sobivad Soome ja Hispaania puhul ja millega seletada erinevusi ja sarnasusi pereloomisel neis kahes riigis.
Hispaaniat ja Soomet käsitletakse Euroopa Liidu (EL) kontekstis. EL esindab üldisi trende, millega seoses Hispaaniat ja Soomet vaadeldakse. Analüüs põhineb statistilistel andmetel, uurimustel ja uuringutel. Artiklis antakse esmalt ülevaade Hispaania, Soome ja ELi demograafilistest trendidest, tänapäevaste kontratseptiivide mõjust sündimusele, abielueelse kooselu mõjust abiellumise ja laste sünni edasilükkamisele, seosest naiste suurenenud tööhõive ning abielu- ja sünnitamistrendide vahel. Lähemalt vaatleb autor suhteid tööturu, peretoetuste ja pereloomise vahel Hispaanias ja Soomes.
Kõige tavalisem seletus hiljutistele demograafilistele muutustele on tänapäevaste kontratseptiivide areng ja kättesaadavus, abielueelse kooselu suurenenud populaarsus ja naiste kasvanud tööhõive. Autori arvates Soome ja Hispaania puhul need põhjendused siiski ei selgita toimunud demograafilisi muutusi. Isegi kui kontratseptiivide revolutsioon on mõjutanud märkimisväärselt sündimust, ei ole põhjuslikku seost tänapäevaste rasestumisvastaste vahendite kasutamise ja sündimustaseme vahel. Moodsad kontratseptiivid on kättesaadavad nii Hispaanias kui ka Soomes, kuid nende kasutamine on rohkem levinud Soomes kui Hispaanias ja sündimus on Hispaanias ikkagi märkimisväärselt madalam kui Soomes.
Soome ja Hispaania puhul tekib ka küsimus abielueelse kooselu osa kohta abiellumise ja laste sünni edasilükkamisel. Abielude hulk on Hispaanias pea sama väike kui Soomes, kuigi vabaabielu on tavaline Soomes, kuid harv Hispaanias. Pealegi on abieluvälised sünnitused harukordsed Hispaanias. Seega ei selgita vabaabielu lapsesaamise edasilükkamist ega abielude arvu vähenemist Hispaanias. Vabaabielu tõttu lükatakse Soomes siiski edasi abiellumist, kuid mitte lapsesaamist. Soome naised kalduvad saama emadeks enne abielu ja vabaabielu paarid abielluvad, kui nende pere suureneb.
Autor kahtleb ka põhjuslikus seoses naiste suurenenud tööhõive ja sündimuses toimunud muutuste vahel. Soomes on nii naiste tööhõive kui ka sündimus kõrge Euroopa standardite järgi, samal ajal kui Hispaanias on nii sündimus kui ka naiste tööhõive madal. Sooline võrdõiguslikkus tööturul ja peresõbralik riiklik poliitika Soomes ning naiste ja meeste erinevad võimalused tööturul ja vähesed peretoetused Hispaanias on tavalised selgitused nende erinevuste kohta. Siiski naiste tööhõive Hispaanias suureneb pidevalt, enamik noori naisi töötab ja kahe leivateenijaga pered on saamas normiks nooremate põlvkondade seas. Soome näitel selgub samuti, et riikliku poliitika mõju sündimusele võib olla nii positiivne kui ka negatiivne: ehkki töötavate naiste hulk ei vähenenud, suurenes sündimus 1980ndail, ajal, kui peresõbralikku poliitikat aktiivselt arendati, ja vastupidi, sündimuse tõus lakkas 1990ndail, kui peredele mõeldud ressursse kärbiti.
Soome ja Hispaania puhul näivad raskused töö leidmisel ja noorte inimeste finantsiline ebakindlus olevat ühed põhitegurid, mis mõjutavad sündimust ja esimese pere loomise mudeleid. Mõlemas riigis põhjustavad tööpuudus ja ebastabiilne töö ebakindlust, võimetust planeerida tulevikku ja abielu ning laste sünni edasilükkamist. Tööhõive ja sissetulek on tähtsad võrdselt meestele ja naistele, sest kaks sissetulekut kindlustavad reaalse võimaluse luua ühine pere ja majapidamine.
Autori arvates on ebastabiilsel tööturul ja noorte inimeste väikesel ning ebakindlal sissetulekul, samuti üha pikeneval ajal, mis pühendatud õpingutele, suurem negatiivne mõju pereloomisele Hispaanias kui Soomes. Noorte ebakindlad elutingimused ja pikenenud õpinguaeg lükkavad vanematekodust lahkumist, elu paarina (abielus või vabaabielus) ja lapsesaamist Hispaanias pikemaks ajaks edasi kui Soomes. Tänu ulatuslikumale sotsiaaltoetuste süsteemile on Soomes iseseisev elamine ja pereloomine võimalik ka ilma kindla sissetuleku ja kapitalita. Subsiidiumite nappus Hispaanias rõhutab finantsilise stabiilsuse absoluutset vajadust kui eeltingimust pereloomiseks.

Refereerinud Tiina Tammiksalu

 

SOTSIAALDIALOOG KESK- JA IDA-EUROOPA RIIKIDES

Mailand, Mikkel; Due, Jesper. Social dialogue in Central and Eastern Europe: present state and future development.
European Journal of Industrial Relations. Vol. 10 (2004), no. 2, p. 179–197
.

Artiklis käsitletakse sotsiaaldialoogi Poolas, Tšehhis, Ungaris ja Balti riikides. Autorid väidavad, et nendes riikides ei vasta sotsiaaldialoog efektiivsuse miinimumkriteeriumidele ning on ebaõnnestunud reaalpalkade ja töövõimaluste tõsiste kärbete neutraliseerimises. Artiklis esitatakse mõned ideed, kuidas parandada sotsiaaldialoogi ja kuidas võiks neid uuendusi algatada. Paljude ettepanekute realiseerimine võib olla aga raskendatud riigi ja eriti sotsiaalpartnerite nõrga organisatsioonilise võimekuse tõttu. Seetõttu on üsna ebatõenäoline, et need riigid on võimelised oma ressurssidega oluliselt sotsiaaldialoogi parandama; see nõuab Euroopa Liidu jõulist sekkumist.
Terminit “sotsiaaldialoog” kasutatakse artiklis riigi või avaliku võimu ja sotsiaalpartnerite (tööandjad ja nende organisatsioonid ning ametiühingud või töövõtjate esindajad) vaheliste läbirääkimiste ja konsultatsioonide tähenduses. Sotsiaaldialoogi keskmes on sotsiaal-, majandus- ja tööturupoliitika küsimused. Dialoog võib toimuda riigi, majandussektori, regiooni või kohalikul tasandil, samuti töökoha tasandil. Sotsiaaldialoogi peaks käsitlema vastandina regulatsioonivormidele, kus riik reguleerib ühepoolselt või on regulatsioon jäetud turujõududele. Sotsiaaldialoogi võib vaadelda kui vahendit konfliktide vältimiseks või nende lahendamise abistamiseks.
Artiklis antakse ülevaade Poola, Tšehhi, Ungari ja Balti riikide ametiühingute ja tööandjate organisatsioonide kujunemisest, struktuurist ja kohast nende riikide poliitilises süsteemis. Erinevalt Lääne-Euroopast, kus tööandjate organisatsioonid on loodud peamiselt vastuseks töövõtjate organisatsioonidele, on nimetatud riikide tööandjate organisatsioonid loodud tagama oma äritegevuse huve ja parandama oma lobitöö tegemise võimekust poliitilises süsteemis. Üldiselt on tööandjate organisatsioonidel raskusi kahe tegevussuuna (kaubandus-tööstuskoda ja tööjõuturul tegutseja) eristamisega. Erandid on Poola ja Läti, mille seadustes on need kaks funktsiooni teineteisest eraldatud.
Kvaliteetseks sotsiaaldialoogiks on võimalik kindlaks määrata vajalikud eeltingimused, sõltumata dialoogi vormist ja tasandist, kus see toimub. Artiklis analüüsitakse, kuidas on vaatluse all olnud riikides need eeltingimused täidetud. Esiteks peavad osapooled olema üksteisest sõltumatud. Teiseks on oluline, et kõikidel osapooltel oleks küllaldane organisatsiooniline suutlikkus ja õiguspärasus tegutseda esindatava sihtrühma nimel. Kolmandaks on oluline, et võimu jaotus dialoogi osapoolte vahel ei oleks liiga ebavõrdne. Neljandaks peavad osapooled näitama üles valmisolekut koostööks ning teadvustama teiste osapoolte õiguspäraseid huve. Analüüsides sotsiaaldialoogi Poolas, Tšehhis, Ungaris ja Balti riikides, leiavad artikli autorid, et nendes riikides toimib mõningane sotsiaaldialoog, nõutud eeltingimused on täidetud ainult mõningal määral. Sageli ei ole osapooled üksteisest sõltumatud, sest mitmes riigis on ametiühingud seotud parteidega. Osapoolte legitiimsus on sageli madal nii tööandjate kui ka töövõtjate organisatsioonide väikesearvulise liikmeskonna tõttu. Osapoolte koostöövalmidust ja üksteise huvide teadvustamist võib täheldada üsna tagasihoidlikul määral.
Sotsiaaldialoogi edendamiseks on vaja, et dialoogi osapooli koolitataks läbirääkimiste tehnika alal. Samuti on oluline, et avalik võim pakuks dialoogi osalistele nn tehnilist tuge sekretariaaditeenuse näol ning tagaks õigusliku aluse sotsiaaldialoogiks. Kuna sageli on sotsiaalpartnerid passiivsed, siis peaks tööandjate organisatsioonide passiivsus asenduma oma ettevõtetest liikmete aktiivse julgustamisega töövõtjate organisatsioonidega läbirääkimisi pidama.
Artikli autorid on seisukohal, et vaadeldavad riigid üksi ei ole suutelised sotsiaaldialoogi edendama. Seetõttu peaks EL jälgima neis riikides toimuvaid protsesse, jõustama tööjõuturu-alaseid juhiseid, pakkuma avatud meetodeid protsessi koordineerimiseks ning toetama projekte, mis on suunatud sotsiaaldialoogis osalevatele institutsioonidele.

 

Refereerinud Ülle Lepp 

 


 

RAAMATUTUTVUSTUSED

 

VÕIM
Lukes, Steven. Power: a radical view. 2nd ed. Palgrave, 2005. VIII, 192 lk.

Raamat sisaldab kolme aastakümne eest avaldatud võimu kontseptuaalset analüüsi, mis on ka käesoleval ajal laialt kasutuses, olles muutunud sotsioloogiakirjanduse klassikaks.
Võim on keskne kontseptsioon nii sotsioloogia- kui ka poliitikateaduses. Raamat annab oma panuse poliitikute ja sotsioloogide arutlustesse, kuidas käsitleda võimu kui mõistet teoreetiliselt ja uurida seda empiiriliselt. Käesoleva väljaande uutes peatükkides tõstatatakse võimu definitsiooni küsimus, arutletakse, milleks on vaja võimu kontseptsiooni ja mis rolli mängib võim ühiskonnas. Enamasti mõistetakse võimust mõeldes ja kirjutades võimu kellegi üle, võimu kui domineerimist. Autor käsitleb domineerimist kui üht võimu liiki, võimu ennast vaatleb aga kolmedimensioonilisena.

 

VÄLISPOLIITIKA
Hill, Christopher. The changing politics of foreign policy. Palgrave MacMillan, 2003. XX, 376 lk.

Raamatu autor on rahvusvaheliselt tuntud oma välispoliitika analüüsidega nii Suurbritannia kui ka Euroopa Liidu kohta. Teos kujutab endast välispoliitika teooria ja praktika originaalset sünteesi, sisaldades ka suurel hulgal näiteid ja juhtumianalüüse. Kesksel kohal on küsimus, kelle ja mille pärast välispoliitikat tehakse. Olles poliitilise tegevuse üks olulisemaid osi, on välispoliitika see valdkond, kus tegijad on rahvusvahelisi strateegiaid välja töötades kohustatud hakkama saama üksteise erinevustega. Siia kuuluvad nii koostöö kui konfliktid, bilateraalsed ja multilateraalsed suhted. Ehkki välispoliitikat on peetud eliidi hooleks, on see poliitika osa, millel on suurim potentsiaal otsustada elu ja surma üle – fakt, millest on üha rohkem inimesi hakanud aru saama.

 

VALIJAKÄITUMINE
Franklin, Mark N. Voter turnout and the dynamics of electoral competition in established democracies since 1945. Cambridge University Press, 2004. XV, 277 lk.

Raamat sisaldab postindustriaalsetes ühiskondades valimisosalust mõjutavate tegurite empiirilist analüüsi ja nende teoreetilisi arendusi. Analüüsitud on valijakäitumist 22 riigis aastatel 1945-1999. Autorid on jõudnud järeldusele, et valijakäitumine oleneb rohkem parteide võitluslikkusest kui üksikvalija hoiakutest.
Enamikus väljakujunenud demokraatiates omab lähiminevikus valijakäitumist mõjutanud muutuste hulgas pidevalt suureneva valimisosaluse kujunemisel tähtsust valimisea alandamine. Valijaskonna ealine koosseis sõltub suuresti nooruses tekkinud harjumusest valimistel osaleda. Et suurt osalust stimuleerivad valimised tingivad kõrge osalusprotsendi ka järgmistel valimistel, kujuneb aja jooksul välja kindel suurus, millest allapoole osalus ei lange, eriti noorte valijate osas. Vanemate generatsioonide elektoraadist väljalangemine ning poliitiliste ja institutsionaalsete tingimuste muutumine mõjutab uute generatsioonide osalust valimistel. Seetõttu tuleks enamikul madala valimisosalusega riikidel kaaluda valimisea alandamist ja parteidel leida võimalusi noorte valima meelitamiseks.

 

PRESIDENT GEORGE W. BUSH
Laurent, Eric. Bush’s secret world : religion, big business and hidden networks. Polity, 2004. 161, [4] lk.

Tuntud Prantsuse ajakirjaniku põhjalik ja mõtlemapanev, rohkele dokumentatsioonile põhinev uurimus USA presidendist, kelle tegevus võib põhjustada USA võõrandumise muust maailmast. Georg W. Bush on kehtestanud end ühe võimukama ja arrogantsema presidendina USA ajaloos. Toetudes fanaatilistele ideoloogiatele, fundamentaalsetele kristlastele, kahtlastele äritegelastele ja paremekstremistidele määral, mis paneb imestama isegi paljunäinud poliitikavaatlejad, on ta USA sisse mässinud invasiooni kahes islamiriigis, et saavutada ülemaailmset hegemooniat, ja päästnud valla terrorismivastase sõja, mis ähvardab pöördumatu rahvusvahelise kriisiga. Selle tohutu võimu allikas on siiani jäänud mõistatuseks.

Refereerinud Ilona Kõrgema

MAKROÖKONOOMIKA
New thinking in macroeconomics: social, institutional, and environmental perspectives / edited by J.M. Harris and N.R. Goodwin. Edward Elgar, 2003. 264 lk.

Esitades uusi ja innovaatilisi perspektiive makroökonoomikas rahvusvahelisel ja riigi tasandil, on koostajad pannud kokku kaastööd laiast teemaderingist: tasakaalutus makroökonoomikas: ebastabiilsuse ja kriiside põhjuste analüüs rahvuslikes ja globaalsetes süsteemides; globaliseerumisparadoksid, globaliseerumise mõjud rahvuslike institutsioonide järjepidevusele; makromajanduslikud ja institutsionaalsed strateegiad Venemaa ja Ida-Euroopa siirdemajanduste jaoks; jagamise ja õigluse küsimused, sh. tööhõive, elamuehitus ja kodutus; makroökonoomika poliitika mõju keskkonnale; pikaajaline majanduskasv ning selle suhe heaolusse ja keskkonda säästvasse arengusse, jt.

 

SÕJA JA RAHU MAJANDUSTEOORIAD
Coulomb, Fanny. Economic theories of peace and war. Routledge, 2004. VIII, 308 lk.

Raamatu eesmärk on pakkuda kriitilist ülevaadet majandusliku mõtte ajaloost kaitsepoliitikas, rahus ja sõjas 18. sajandist kuni tänapäevani. Peamised teemad on majanduse pragmaatiline kasutamine rahvuslikes huvides, klassikaline majandusteadus ja kaitseuuringud, sotsialism sõja ja rahu vaatenurgast, nt utoopilised patsifistlikud reformid vs Marxi revolutsiooniline sõda, majandus kui rahu tegur ning sõjaliste kulutuste ökonomeetrilised analüüsid.

Refereerinud Meeli Kõlli

 

VALIMISSÜSTEEMID
Handbook of electoral system choice/ edited by Josep M. Colomer; foreword by Bernard Grofman. Palgrave Macmillan, 2004. XXII, 555 lk.

Valimissüsteemid on praegu ajakohane teema. Käsiraamatus antakse ülevaade valimissüsteemide ajaloost ja põhjustest, miks muudetakse valimisreegleid. Valimisreformi teoreetilisi ja võrdlevaid küsimusi käsitletakse seoses demokratiseerimisega, arenenud demokraatiate poliitiliste strateegiatega ja eri valimissüsteemide suhtelise esindatusega. Lisatud on juhtumiuuringud pea iga olulisema demokraatia või demokratiseeruva riigi kohta Lääne- ja Ida-Euroopas, Aafrikas, Aasias ning Ameerikas. 

Refereerinud Tiina Tammiksalu

 

 


RRi näitused digitaalarhiiv digar