Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20, L 12-19
Raamatuid saab tagastada Endla tn 3 E-P 7-22






 

2005-1

SUMMARIA SOCIALIA

Valik ülevaateid välisajakirjanduses ilmunud artiklitest

 SISUKORD

 Parteide rahastamine
Hopkin, Jonathan. The problem with party finance: theoretical perspectives on the funding of party politics

 Aktiivne ühiskond Taanis ja Norras
Halvorsen, Rune; Jensen, H. Per. Activation in Scandinavian welfare policy: Denmark and Norway in a comparative perspective

 Riigi ja vabatahtliku sektori suhted Taanis
Henriksen, Lars Skov; Bundesen, Peter. The moving frontier in Denmark: voluntary-state relationships since 1850

 Euroopa Liidu laienemispoliitika
Raik, Kristi. EU accession of Central and Eastern European countries: democracy and integration as conflicting logics

 Välisosalus Balti riikide siirdeprotsessis
Lasas, Ainius. External engagement: the Baltic experience

 Balti riikide etniline koosseis
Zvidrins, Peteris. Changes in the ethnic structure of the Baltic countries

Raamatututvustused


PARTEIDE RAHASTAMINE

Hopkin, Jonathan. The problem with party finance: theoretical perspectives on the funding of party politics.
Party Politics. Vol. 10 (2004), no. 6, p. 627-651.

Jonathan Hopkini artikkel visandab mõned teoreetilised piirjooned parteide rahastamise ning selle tagajärgede uurimiseks. Autor käsitleb kaht laia teemat. Esiteks annab ta ülevaate muutustest parteide rahastamise skeemides, keskendudes nihkele “massipartei” rahastamise mudelilt “eliidipartei” ja “kartellipartei” rahastamise mudelite suunas. Autor vaatleb parteide rahastamist kui kollektiivse tegevuse (collective action) probleemi ning toob välja neli “post-massipartei” finantseerimisstrateegiat, hinnates nende mõjusid majandusteooria vaatenurgast. Teiseks käsitleb ta ka normatiivseid küsimusi, analüüsides, kuidas need neli strateegiat toimivad demokraatia “liberaalsete” ja “populistlike” teooriate seisukohalt vaadatuna. J. Hopkin järeldab, et massipartei mudel on demokraatlikele ideaalidele kõige lähemal, riigi rahastatud (“kartellipartei”) mudel on aga sobiv partei liikmeskonna vähenemise vastu.

Käesoleval ajal ei ole paljude lääneriikide kodanikud kaasatud poliitikaprotsessi, poliitiliste liidrite, nende parteide ning demokraatlike institutsioonide usaldusväärsus kahaneb (Newton ja Norris, 2000). Valimistulemuste kasvav prognoosimatus, valimistest osavõtu vähenemine ning uute (sageli ekstremistlike) parteide teke Lääne-Euroopas (Mair, 2003) sobivad kokku väitega, et arenenud demokraatiates on palju pettunuid. Selles kontekstis on parteide rahastamise viisid muutunud suurenenud kriitilise kontrolli objektiks. Möödunud kümnendil tulid ilmseks korruptsiooniskandaalid, mis mõjutasid peamisi Lääne-Euroopa parteisid ja nende liidreid, eriti Itaalias, Hispaanias, Belgias ja Prantsusmaal, kuid ka Saksamaal ning Suurbritannias. Enamik neid skandaale puudutas parteide tegevuse rahastamist (Heywood, 2002).

Majandusteoreetilise lähenemise üks olulisi järeldusi on, et massipartei rahastamise mudel (Duverger, 1954) ei ole põhiolemuselt jätkusuutlik. Parteide liikmeskond on viimasel kahel kümnendil järjekindlalt vähenenud ning jõudis 1999. a. Lääne-Euroopa riikides keskmiselt 5,5%ni valijaskonnast, sellega on kaasnenud valimistel osalemise kahanemine. Samal ajal on poliitikas osalemine kasvanud parteiväliste kanalite kaudu (Gunderlach, 1995; Inglehart, 1997). Kindlasti tähendab see, et massipartei mudel ei ole enam Lääne-Euroopas finantsiliselt jätkusuutlik.

Tänapäeva demokraatiates peavad parteid otsima valijaid kogu täiskasvanud elanikkonna seas. Liikmete arvu vähenemine seab parteid dilemma ette. Kuigi valitavatele kohtadele pürgijad kulutavad parteis oma aega, energiat ja raha, ei suuda nad üksi end ega oma poliitilisi ideid laiale valijaskonnale tutvustada. Nimetatud kulude katmiseks saab eristada nelja parteide organisatsioonilise korralduse strateegiat: 1) kliendile orienteeritud massipartei, 2) väljastpoolt finantseeritud eliidipartei, 3) omafinantseeritav eliidipartei ja 4) kartellipartei. Need strateegiad ei välista üksteist ning eksisteerivad koos tõenäoliselt erinevates kombinatsioonides parteide sees.

Analüüsides neid strateegiaid demokraatiateooriate taustal, selgub, et massipartei mudel sobib kõige rohkem kokku demokraatia iseseisvuse mudelitega. Massipartei finantseerimise eelis on üksikute toetajate mõju vähendamine sel määral, et tegelikult toimub parteide rahastamine deus ex machina. Vastupidine kehtib eliidiparteide kohta, mida iseloomustavad suured toetussummad, see aga on vastuolus poliitilise võrdsuse printsiibiga. Demokraatia liberaalsed teooriad seevastu on sallivamad eliidiparteide suhtes, kelle jõukad toetajad kasutavad poliitilisi õigusi, mida enamik liberaale sooviks kaitsta. Lääne-Euroopas domineeriva kartellipartei rahastamise mudeli suhtes ei ole üksmeelt demokraatiateooriate liberaalses-populistlikus jaotuses.

Kokkuvõtlikult võib väita, et laialdaselt tunnustatud demokraatia teooriad ei osuta ühemõtteliselt ühelegi partei finantseerimise mudelile. Samas on raske mitte jätta tähelepanuta järeldust, et kõige vähem võiks parteidele oma tegevuse rahastamisel tekitada muret mõni arvuka liikmeskonnaga vabatahtlikel liikmemaksudel ja annetustel põhinev massipartei mudel. Praegustes oludes tundub selline lahendus siiski utoopilisena.

Refereerinud Ülle Lepp

 AKTIIVNE ÜHISKOND TAANIS JA NORRAS
Halvorsen, Rune; Jensen, H. Per. Activation in Scandinavian welfare policy: Denmark and Norway in a comparative perspective.

European Societies. Vol. 6 (2004), no. 4, p. 461-483.Artikli eesmärk on analüüsida, kuidas muutused sotsiaalpoliitika programmilises struktuuris on seotud tööpuuduse probleemi aktuaalsusega, ning heita valgust aktiveerimispoliitika rakendamisele ja selle tulemustele kahes Põhjamaa sotsiaaldemokraatlikus heaoluriigis - Taanis ja Norras. Aktiveerimist on rakendatud neis riikides viimase 50 aasta jooksul ning rakendatud poliitika on olnud sarnase põhjenduse ja loogikaga. Taanis ja Norras on olnud erinevusi aktiveerimise võimalustes, eriti 1970. ja 1980. aastatel, mis on tingitud nende riikide tööpuuduse taseme ja struktuuri erinevustest. Artiklis arutletakse aktiveerimise mõiste tähenduse üle Taanis ja Norras “aktiivse ühiskonna” vaatenurgast.

Aktiveerimise käsitlemine näitab vajadust analüüsida, kuidas sotsiaalpoliitika ja tööturuprogrammide vastastikused seosed suurendavad osalust tööjõus (Barbier, 2004). Samal ajal on aktiveerimise mõiste seotud aktiivse ühiskonna ideega (Walters, 1997), kuna aktiivne ühiskond püüab muuta kõik kodanikud töötajateks. Aktiivses ühiskonnas on kaasamine, integratsioon ja kõik kodanikuõigused tagatud tööjõuturul osalemise kaudu. Aktiivse ühiskonna peamine eesmärk on tööjõu edendamine. Selleks on kaks võimalust: stimuleerida tööjõu juurdevoolu, nt kaasata uusi sihtgruppe tööturule, kasutades selleks mitmesuguseid sotsiaalprogramme. Teine võimalus on takistada tööjõuturult äravoolu aktiivsete või kompenseerivate poliitikate abil, mis hoiavad töötajaid tööl. Aktiivsete poliitikate hulka kuulub lai valik aktiivse tööjõuturu poliitikatest (ALMP), mille eesmärk on parandada tööjõu kvaliteeti ja arvukust.

Kümneid aastaid on Taani ja Norra keskne eesmärk olnud enamiku elanikkonnakihtide palgatööga hõivatus, st aktiivset ühiskonda on Põhjamaades soodustatud üle poole sajandi. Aktiivse ühiskonna mõiste kerkis esile 1950ndate lõpus ja 60ndate alguses vastusena uutele täieliku tööhõive ideedele. Näiteks Taanis hakati ALMP-d majandusteooria osana käsitlema alates 1960ndate algusest (Kirstein, 1974). Seetõttu tuleb 1990. aastate reforme mõista aktiivse ühiskonna varasemate traditsioonide taustal.

1970ndatel ja 1980ndatel saavutasid Taani ja Norra kõrge tööjõus osaluse määra, 1990. aastal oli standarditud tööpuuduse tase Taanis 7,2% ja Norras 5,3% (OECD, 2002). 1990ndate algul ilmus Taanis ja Norras poliitilistesse aruteludesse aktiveerimise teema, peamiselt tööpuudusega võitlemise kontekstis. Probleemi aktuaalsus oli Norras märgatavalt väiksem kui Taanis. Norras vähenes tööpuudus 6,5%lt 1993. aastal 3,6%ni 2001. aastal. Taanis aga kasvas tööpuudus 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses ning hakkas vähenema alates 1990ndate keskpaigast. Taanis on alates 1990ndatest aktiveerimise mõiste kasutusel kolmes tähenduses; see võib tähendada nii tööpuudusega võitlemist, struktuurset tööpuudust, rõhutades tööjõuturu tasakaalutust, ning tööjõuturult väljalangenute eest hoolitsemist ja nende tagasitoomist tööjõuturule. Kõik need aspektid on avaldanud mõju ka aktiveerimispoliitika väljatöötamisele.

Norras on aktiveerimise mõiste kasutusel märksa kitsamas tähenduses kui Taanis. Norra võimud on rõhutanud pigem inimeste kaasvastutust töö otsimisel ja tööjõuturu nõuetele vastavuse saavutamisel kui teiste abile lootmist. Aktiveerimise puhul tuleb märkida, et tegemist ei ole millegi abstraktsega, vaid rõhutatakse, et hoolekandest kasusaajad peavad enne aktiveerimist saama isikliku tegevusplaani, kus on fikseeritud aktiveerimismeetmetes osalemise eesmärgid ja viisid eesmärkide saavutamiseks.

Kokkuvõtlikult märgitakse artiklis, et Taani ja Norra aktiivseid ühiskondi saab pidada universaalse aktiveerimisega tegelevateks riikideks (Barbier, 2004), s.t sotsiaaltoetused on rikkalikud, kuid sanktsioonid on harvad. Aktiveerimist ei sunnita peale ning see ei ole mitte abstraktne, vaid on seotud individuaalsete vajaduste ning võimetega. Aktiveerimise eesmärk on pakkuda kõigile võrdseid võimalusi nii tööjõuturul kui ka ühiskonnas üldiselt.

Refereerinud Ülle Lepp

 RIIGI JA VABATAHTLIKU SEKTORI SUHTED TAANIS
Henriksen, Lars Skov; Bundesen, Peter. The moving frontier in Denmark: voluntary-state relationships since 1850.
Journal of Social Policy. Vol. 33 (2004), no. 4, p. 605-625.

Artikkel vaatleb riigi ja vabatahtliku sektori vastastikuste mõjutuste ajalugu Taanis, kirjeldab ning mõtestab lahti vabatahtliku tegevuse ulatust ja tüüpe ning vabatahtliku sektori muutuvaid rolle. Selleks vaadeldakse artiklis vabatahtlike organisatsioonide tegevust sotsiaalhoolekande vallas viimase 150 aasta vältel.

Riigi ja vabatahtliku sektori vahelistes suhetes saab eristada nelja perioodi. Esimest iseloomustab liberaalne sotsiaalpoliitika, mida toetab vabatahtliku sektori duaalne mudel, millele on omane tugev vajadus eneseabi ja heategevate algatuste järele. Teist perioodi iseloomustab sotsiaalsete õiguste ja riigi kohustuste järkjärguline juurutamine ning seda toetav tugev koostöö avaliku ja vabatahtliku sektori vahel partnerluse vormis. Kolmandal perioodil domineerib universalistliku heaoluriigi idee, vabatahtliku sektori pakutavad teenused marginaliseeruvad, kuid tugevneb huvirühmade esindatus. Neljandat perioodi iseloomustab heaoluriigi kriitika ning sellega kaasnev vabatahtliku sektori tegevusruumi laienemine – vabatahtlik sektor asub riigi kohustusi enda peale võtma.

Ajalooliselt on alati eksisteerinud “partnerlus” riigi ja vabatahtliku sektori vahel, ainult ootused ja tingimused vabatahtlikuks algatuseks on ajapikku muutunud. Vabatahtliku sektori rolli mõistmiseks on vaja tähelepanu pöörata väliskeskkonnale, mis Anthony Giddensi järgi nii võimaldab kui ka kitsendab vabatahtlikku algatust. Skandinaaviamaades on vabatahtliku sektori ajalugu seotud nüüdisaegse heaoluriigi kujunemisega. On ilmne, et arvestada tuleb faktiga, et (demokraatliku) heaoluriigi kujunemine eeldab tugevat kodanikuühiskonda, nagu ka elujõuline kodanikuühiskond vajab valitsuse tuge ja kaitset (Habermas, 1992; Lefort, 1988).

Artikli aluseks on Taanis elluviidud peamiste sotsiaalpoliitika reformide analüüs ning süvaintervjuud 13 sotsiaalhoolekande valdkonnas tegutseva vabatahtliku organisatsiooniga, mis jagunevad eneseabiühendusteks, heategevuslikeks ja oma liikmete huve esindavateks organisatsioonideks. Taani sotsiaalhoolekandes saab riigi ja vabatahtliku sektori suhteid kirjeldada nelja mudeli abil (Gidron, 1992). Esiteks duaalne mudel: nii riik kui ka vabatahtlik sektor osalevad teenuste rahastamises ja osutamises, kuid selgelt piiritletud sfäärides. Duaalne mudel domineeris Taanis 1850–1890. Teiseks on koostöömudel: riik ja vabatahtlikud organisatsioonid tegutsevad koos, riik eraldab teenuste osutamiseks vajalikud vahendid ning vabatahtlikud organisatsioonid on teenuste osutajateks. Koostöömudel domineeris Taanis 1890–1930/40. Kolmanda mudeli puhul on domineeriv pool valitsus, seda nii teenuste rahastamisel kui ka teenuste osutamisel. See mudel iseloomustab riigi ja vabatahtliku sektori vahelisi suhteid perioodil 1940–1980. Neljanda mudeli puhul on domineeriv pool vabatahtlik sektor, millel on domineeriv roll nii teenuste rahastamisel kui ka nende osutamisel. See mudel on Taanile iseloomulik alates 1980. aastatest.

Kogu käsitletud 150aastase perioodi vältel on Taanis sotsiaalhoolekande valdkonnas tegutsevad vabatahtlikud organisatsioonid olnud seotud valitsusega ning kohandunud hoolekandepoliitika muutuva sisuga. Artikli autorid järeldavad, et vabatahtliku sektori rolli ja positsiooni mõistmiseks tuleb vaadelda nii sotsiaalseid jõude (sotsiaalseid liikumisi) kui ka sotsiaalseid institutsioone, nagu riik ja turg (Sivesind, 2002). Vabatahtlikud organisatsioonid on nende struktuuridega seotud ja reageerivad sotsiaalsetele, poliitilistele ja majanduslikele muutustele. Muutuv keskkond toetab teatud tegevusi ning samal ajal välistab teised tegevused. Teise järelduse kohaselt eksisteerib vähemalt neli välist põhjust, mis mõjutavad vabatahtlikke organisatsioone, nende suurust, rolli ja funktsiooni sotsiaalsektoris. Esmalt on tähtsal kohal sotsiaalprobleemide keskkond, sest vabatahtlikud organisatsioonid kohandavad oma tegevusi arvestamaks muutuvaid vajadusi sotsiaalprobleemidega võitlemiseks. Teiseks on vabatahtliku sektori tegutsemisvõimekuse puhul oluline tegur inim- ja raharessursid, nagu riigi või kohaliku võimu rahaline toetus, aga ka inimeste soov vabatahtlikku tööd teha. Kolmandaks mõjutavad muutuvad reeglid ja eeskirjad vabatahtlike organisatsioonide tegevust, võimaldades teatud tüüpi tegevusi, kuid samal ajal teisi tegevusi pärssides. Neljandaks on väga tähtis nii esmajärguliseks peetavate sotsiaalsete probleemide ühiskondlik legitiimsus kui ka nendele sobivate lahenduste legitiimsus. Eelnimetatud põhjused võimaldavad selgitada, miks on vabatahtliku sektori ja riigi vahelised suhted komplekssed ja dünaamilised ning vajavad pidevalt ümbermõtestamist.

Refereerinud Ülle Lepp

 EUROOPA LIIDU LAIENEMISPOLIITIKA
Raik, Kristi. EU accession of Central and Eastern European countries: democracy and integration as conflicting logics.
East European Politics and Societies. Vol. 18 (2004), no. 4, p. 567-594.

Autor käsitleb Euroopa Liidu (EL) integratsiooni kaudset mõju Kesk- ja Ida- Euroopa demokraatiatele, avades ELi ittalaienemise põhiloogika ja analüüsides selle loogika tähendust demokraatlikule poliitikale. Artikkel keskendub Eestile – ühele uutest liikmesriikidest ning ühele edukamatest siirderiikidest. Artiklil on ka laiem tähendus, kuna ta sisaldab ELi laienemispoliitika kui terviku süstemaatilist analüüsi. Artikli aluseks olev uurimus põhineb diskursuse analüüsil ning käsitleb aastaid 1997–2002 kui kõige intensiivsemat perioodi liitumiseks valmistumisel. Empiiriline analüüs toob esile, et laienemise/integratsiooni diskursuse võtmeelemendid – vältimatus, kiirus, efektiivsus ja ekspertiis – on liituvate riikide demokraatlikule poliitikale peale sundinud mitmeid kitsendusi.

Artikli autor analüüsib kandidaatriikide integratsiooni ELi kui diskursust, mis teeb võimalikuks ja ühtlasi kutsub esile teatud tüüpi demokraatiat. Seega tuleb integratsiooni hinnata demokraatliku poliitika vaatenurgast. Artiklis tutvustatav laienemise/integratsiooni diskursuse analüüs põhineb 1997.–2002. a ELi laienemispoliitikat ja Eesti integratsiooni ELi puudutavate ametlike dokumentide süstemaatilisel käsitlusel. Analüüsis vaadeldakse, kuidas Eestis konstrueeriti ja taastoodeti demokraatiat tekstides ja tekstide poolt riigi integreerumisel ELi.

Uute liikmesriikide liitumiseelset perioodi iseloomustasid järgmised märksõnad: vältimatus, kiirus, efektiivsus ja ekspertiis, aga ka objektiivsus, tingimuslikkus ja konkurents. Laienemise diskursuse mõjujõud seisneb kehtestatud normides ja põhimõtetes ning “objektiivsete” kriteeriumide defineerimises kandidaatriikide hindamisel. Käsitledes demokraatiat kui igapäevapoliitika pidevat protsessi, millele on iseloomulikud laiemad kriteeriumid, nagu pluralism, valik, kaasamine ja avalik debatt, selgub, et laienemise diskursuse põhimõtted on vastuolus mitmete demokraatliku poliitika tunnusjoontega. Näiteks vältimatus on alati vastuolus demokraatliku poliitikaga, kuna eitab valikute võimalikkust. ELi liikmeks astumise rangete kriteeriumide tingimusteta rakendamine jättis liituvate riikide sisepoliitikas vähe ruumi ja tekitas seetõttu vähe poliitilist huvi.

Laienemise kiirust rõhutades loodi arusaam, et aeglasem tee võiks olla palju ohtlikum ning ELiga liitumise võimalust ei pruugi hiljem enam tulla. Euroopa Komisjon nõudis kiiret ja efektiivset tööd. Laienemise loogika ei lubanud aeglustumist ning selle ilmnemisel tõi Euroopa Komisjon selle kohe esile ning see kahjustas liituva riigi mainet. Teadvustades, et kiirus ja kvaliteet on kaks eesmärki, mis võivad olla omavahel vastuolus, keskendus Euroopa Komisjon siiski mõlema saavutamisele. Objektiivsete kriteeriumide ja ekspertiisi retoorika võimaldas nii kandidaatriikidel kui ka ELil vältida poliitilise vastutuse võtmist. Selline ekspertidele orienteeritud otsuste tegemine on ohtlik demokraatia eluvõimele, kitsendades poliitika ekspertide alaks ja asendades poliitilise otsustamise “objektiivsete” teadmistega.

Eesti liitumise eelse perioodi analüüs näitab, et laienemise loogika edendas kandidaatriikides bürokraatlikku, täitmisele orienteeritud poliitika tegemist ning jättis vähe ruumi demokraatlikule poliitikale. Ametliku laienemise diskursuse võtmesõnad – vältimatus, kiirus, efektiivsus ja ekspertiis – moodustasid põhimõtete kogumi, mis piiras demokraatlikku poliitikat ja kaldus kitsendama laienemist kitsaks eliidi ja ekspertide ringi tegevussfääriks. Nii konstrueeriti ELi integratsioon pigem ekspertide kiire ja efektiivse tööna kui avalikku debatti ja poliitilisi valikuid hõlmava protsessina. Sellisel laienemise loogikal on kaugeleulatuv tähendus demokraatlikele institutsioonidele, kodanikuühiskonnale ja avalikele aruteludele kandidaatriikides. ELiga liitumise pingeline ajagraafik jättis otsuste vastuvõtmise eel vähe aega avalikuks debatiks ja aruteludeks parlamendis. Bürokraatliku ekspertide töö usaldamisega depolitiseeris laienemise loogika otsustuse ja valikute olemuse. Parlamendi ja kodanikuühiskonna kaasamine oleks olnud keeruline ja aeglustanud ametnikest ekspertide tööd. Inimeste ja raha nappus sundis integratsiooni eest vastutajaid tegema seda, mis oli vältimatu liikmesuse saavutamiseks, ning piirama arutelusid miinimumini. Sellisel viisil kiirendas ELi integratsioon küll reforme, kuid demokraatia kvaliteet sai kannatada, sest EL avaldas survet teha liiga palju ja liiga kiiresti.

Artikli autor on seisukohal, et demokraatia nõrkust laienemise protsessis tuleb kindlasti vaadelda osana demokraatia defitsiidist mitmetes ELi rakendatavates poliitikates. On väga oluline, et EL kui demokraatia edendaja jätkaks pingutusi oma institutsioonide ja praktika demokratiseerimiseks.

Refereerinud Ülle Lepp

 VÄLISOSALUS BALTI RIIKIDE SIIRDEPROTSESSIS
Lasas, Ainius. External engagement: the Baltic experience.
Journal of Baltic Studies. Vol. 35 (2004), no. 4, p. 360-377.

Artiklis analüüsitakse rahvusvaheliste organisatsioonide ja välisriikide institutsioonide osalust Balti riikide siirdeprotsessis. Eesti, Läti ja Leedu kogemustele tuginedes esitatakse käesolevas artiklis kuus poliitika põhimõtet efektiivseks välisosaluseks üleminekuühiskondades: 1) välisosaluse iseloom, tase ja ulatus on otseselt seotud siirde ja demokratiseerumise pikaajalise eduga, 2) võrdsus bilateraalses koostöös loob partneritevahelise usalduse ja avatuse, 3) siirdeprotsessis olev riik vajab edu saavutamiseks piisavalt välist motivatsiooni poliitilistele ja majanduslikele kõikumistele vastupidamiseks, 4) kui välisabi ei käi käsikäes adekvaatsete aruandlusstandarditega, toob see kaasa korruptsiooni ja stagnatsiooni, 5) välisabi osutaja esmane ülesanne on kohaliku (mitte abiandja) suutlikkuse loomine, 6) välisabi andja reputatsioon on sama tähtis kui töö, mida ta teeb.

Kõik eespool loetletud põhimõtted moodustavad eduka ja jätkusuutliku koostöö selgroo ning on üksteisega tihedalt seotud ja üksteisest sõltuvad. Neist ühe rakendamine ja ülejäänute eiramine ei suuda tagada igakülgseid ja jätkusuutlikke muutusi. Samas on oluline mõista, et välisosalus või välisabi ei too automaatselt kaasa positiivseid tulemusi.

Bilateraalse koostöö edu aluseks on välisosaluse iseloom, s.t millist abi pakutakse. Siirdeaja alguses seisnes Euroopa ja USA abi Baltimaadele peamiselt põllumajandustoodetes, mis saadeti Balti riikidesse lühi- ja pikaajaliste laenude kujul. Elujõuline oleks olnud hoopis teistsugune lahendus: Euroopa ja USA oleksid pidanud avama oma turud ja võib-olla isegi subsideerima Balti riikide importi, et tugevdada nende kokkukuivavaid majandusi (Aslund, 2002). Teine tüüpiline välisabi valdkond oli sõjaväevarustuse hankimine. EL liikmes- ja kandidaatriigid keskendusid peamiselt politseijõudude ja piirivalvesüsteemi loomisele ja hoidusid igasugustest sõjaväelistest tarnetest, mis võinuks pingestada suhteid Venemaa ja Balti riikide vahel. Oluline aspekt on välisosaluse tase. Mida pikemat aega rahvusvaheline või välispartner soovib teha koostööd siirderiigiga, seda stabiilsem ja edukam on üleminekuprotsess. Esialgu oli EL-i ja Balti riikide koostöö peamine instrument PHARE programm. Kui USA, Kanada ja Jaapan hakkasid oma abiprogramme 1990ndate keskel lõpetama, suurendas EL oma regionaalset osalust mitmete uute programmide (ISPA, TEMPUS, SAPARD, Twinning) käivitamisega, mis katsid mitmeid tähtsaid riikide ülesehitamise poliitilisi, majanduslikke ning õiguslikke aspekte.

Koostöö puhul on oluline võrdsuse küsimus. Vastastikune koostoime võib põhineda kas kahe võrdse partneri vabatahtlikul osalusel või asümmeetrilisel suhtlemisel, kus üks pool domineerib teise üle. Kuigi partnerluse eelised asümmeetrilise suhtlemise ees on ilmsed, eelistavad mõned lääneriigid siiani just seda abistamisviisi. Balti riikide taasiseseisvumise esimestest kuudest alates saabus Balti regiooni arvukalt ELi liikmes- ja kandidaatriikide esindajaid, et rajada koostöö Balti riikidega neis stabiilsete, demokraatlike ühiskondade ülesehitamiseks. Balti riikide kõige proaktiivsem toetaja oli Taani, kes aastatel 1990–1995 algatas Balti riikides 872 projekti 2256 miljardi Taani krooni ulatuses. Väga olulist rolli selles regioonis mängisid ka Saksamaa ja Rootsi. Alates 1993. aastast sai Lääne-Euroopast tuleva abi ja koostöö koordineerijaks Balti regioonis Euroopa Liit. Esialgsetest projektipõhistest algatustest on välja kasvanud igakülgsed õiguslikud ja administratiivsed reformid.

Välisabi puhul tuleb rääkida ka doonorriikide reputatsioonist. Eesti, Läti ja Leedu jaoks kujutasid Põhjamaad abi osutajatena ideaalse Euroopa riigi mudelit. Üks esimesi Balti riikide välispoliitika prioriteete oli tihedate sidemete loomine naaberriikidega Skandinaavias. Kolm Balti riiki ja eriti Eesti positsioneerisid end geopoliitiliselt kui “pool-põhjamaised” ning see ihaldatav identiteet sundis neid püüdlema Skandinaaviamaade poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete normide järele (Einhorn, 2002).

Balti riikides on peaaegu kõik aktiivsed kodanikud läbi aegade hoidnud elus ideed nende riikide tagasitulekust Euroopasse. Kodanike soov heaks kiita ja toetada laienenud koostööd Lääne-Euroopa riikidega andis olulise tõuke kõikidele peamistele parteidele teha selge panus tööle ELi ja NATO liikmeks astumise suunas. ELiga liitumise protsessi vältel muutusid Balti riigid ELi identiteedist ja reputatsioonist osasaajaks. Enam ei olda mitte kõrvalseisjad, vaid võrdsed partnerid ELi kujunemises.

Artikli kokkuvõttes märgitakse, et valulised, kuid edukad reformid on Balti riikides kestnud kolmteist aastat. Siirdeprotsessi mõistmine on võimatu ilma rahvusvaheliste organisatsioonide ja välisriikide osaluse igakülgse analüüsita. Võtmerolli on Balti riikide üleminekuprotsesside toetamisel ja neile kaasaaitamisel mänginud Euroopa Liit. Koostöö on tuginenud kindlatel poliitika põhimõtetel, mille järgimine on taganud eduka ülemineku.

Refereerinud Ülle Lepp

 BALTI RIIKIDE ETNILINE KOOSSEIS
Zvidrins, Peteris. Changes in the ethnic structure of the Baltic countries.
Humanities and Social Sciences. Latvia. Vol. 24 (2004), no. 4, p. 4-28.

Artikli eesmärk on analüüsida Balti riikide etnilise koosseisu muutuste demograafilisi ja sotsiaalseid aspekte. Esmalt antakse ajalooline ülevaade etnilisest arengust Balti regioonis Teise maailmasõja eelsel ajal. Seejärel on vaatluse all muutused rahvuskoosseisus Nõukogude perioodil ja taasiseseisvusajal. Lõpuks iseloomustatakse Balti riikide rahvusvähemusi.

Nõukogude Liidu kokkuvarisemine ja poliitilise iseseisvuse saavutamine Balti riikides muutis põhjalikult regiooni poliitilisi, sotsiaalseid ja majandustingimusi. Sisseränne Baltimaadesse vähenes järsult alates 1989. aastast. Emigratsioon ja repatrieerumine jõudsid haripunkti 1992. aastal, eriti Eestis ja Lätis, kui Nõukogude väed ja sõjaväelaste pereliikmed lahkusid. 1990-ndate viimaseid aastaid iseloomustab järsk sündimuse langus kõigis Balti riikides. Lätis ja Eestis oli aastail 1995-1996 summaarne sündimuskordaja 1,1-1,3, mis oli oluliselt madalam kui enamikus Euroopa riikides. Ajavahemikul 1998-2004 sündimuskordaja veidi tõusis. Leedus oli summaarne sündimuskordaja mõnevõrra kõrgem, ehkki sealgi langes see nii madalale kui 1,2-1,3 aastatel 2000-2004.

Demograafiliste mudelite äkiline tagasikäik on muutnud põhirahvuste, slaavlaste ja teiste rahvusvähemuste proportsioone. Aastatel 1989-2000 eestlaste, lätlaste ja leedulaste arv pisut kahanes. Siiski on demograafiliste protsesside kardinaalsete muutuste ja migratsiooni arengute tõttu põhirahvuste osatähtsus kõigis kolmes riigis esimest korda pärast Teist maailmasõda suurenenud, samal ajal kui idaslaavlaste osatähtsus on vähenenud. Idaslaavlaste koguarv on Balti riikides kahanenud 2,1 miljonilt 1989. aastal 1,5 miljonile 2000. aastal. Ukrainlastest elanike hulk on sama aja jooksul langenud kõige rohkem – 38%, venelastest ja valgevenelastest elanikkond on vähenenud 26%.

Neli viiendikku idaslaavlastest on vene rahvusest. Nende koguarv 1 274 000 aastal 2000 on peaaegu 600 000 inimest vähem kui 1989. aasta rahvaloenduse ajal. Siiski on venelasi Balti riikides ainult veidi vähem kui lätlasi ja ületab peaaegu 1,4 korda eestlasi. Rohkem kui pooled venelastest elavad Lätis (700 000), Eestis elab 350 000 ja Leedus veidi üle 200 000.

Suuruselt teine rahvusvähemus Balti riikides on poolakad. Neid on ligi 300 000, kuid suurim osa neist (üle 80%) elab Leedus, u 60 000 Lätis ja ainult 2000 Eestis. Valgevenelased on oma arvult kolmas rahvusvähemus Baltimaades. Artiklis on käsitletud veel ukrainlaste, juutide, soomlaste, mustlaste ja sakslaste osatähtsust Balti riikides.

Autor on seisukohal, et tulevikus põhirahvuste osatähtsus Baltimaades aeglaselt suureneb, eriti Lätis ja Eestis, tänu nende suhteliselt kõrgemale sündimusele ja keskmise eluea tõusule.

Refereerinud Tiina Tammiksalu

RAAMATUTUTVUSTUSED

NAISETTEVÕTLUS

Zhenskoje predprinimatelstvo: dostup k finansirovaniju i IKT: peredovoi opõt. Organizatsija Obedinjonnõh Natsii, 2004. XIII, 182 lk.Raamatu esimeses osas käsitletakse tänapäevaseid naisettevõtluse suundumusi ja perspektiive USAs, Kanadas, Serbias, Ukrainas jm. Võrreldakse naiste ja meeste aktiivsust tööstuses, põllumajanduses, ehituses jt. sektorites. Teises osas on vaatluse all naisettevõtluse finantseerimine. Viimases, kolmandas osas antakse lühiülevaade infotehnoloogiaga seotud võimalustest ja probleemidest naisettevõtluses.

Refereerinud Anneli Allikas

SOOLINE VÕRDÕIGUSLIKKUS

Bouta, Tsjeard; Frerks, Georg; Bannon, Ian. Gender, conflict and development. The World Bank, 2005. XXVII, 192 lk.Raamatus käsitletakse võrdõiguslikkuse probleeme sõjaliste konfliktide kontekstis. Vaatluse all on sellised teemad nagu naiste roll rahuvalves, naised kaitseväes ja kaitseväelaste abikaasadena, seksuaalne vägivald, võrdse tööturu kujundamine, sotsiaalteenuste väljatöötamine jne. Iga aspekti puhul uuritakse, kuidas konfliktiolukord soorolle mõjutab ja muudab. Selle kaudu jõutakse nii rakenduslike kui ka edasist analüüsi nõudvate soovitusteni tasakaalustatud sotsiaalse, majandusliku ja poliitilise ühiskonna kujundamisel.

Refereerinud Ivi Smitt

MAAILMA RAHVASTIK

World population to 2300. United Nations, 2004. XI, 240 lk.Raamat käsitleb prognoose maailma rahvastiku muutumise kohta 2300. aastani, näiteks kas maailma rahvastiku hoogne kasv jätkub, kas inimeste hulk suureneb peamiselt vähearenenud riikides, eeskätt Aasias ja Aafrikas, või kasvab märkimisväärselt arenenud riikide elanikkond.

Teos sisaldab detailseid analüüse ja paljude esseede autoriteks on eksperdid väljastpoolt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni. Materjal on kättesaadav ka Interneti-aadressil www.unpopulation.org.

Refereerinud Anneli Allikas

ERA- JA AVALIKU SEKTORI PARTNERLUS

Grimsey, Darrin; Lewis, Mervyn K. Public private partnerships: the worldwide revolution in infrastructure provision and project finance. Edward Elgar, 2004. XV, 268 lk. Era- ja avaliku sektori partnerlus (EASP) võimaldab infrastruktuuri uuendamise eesmärgil arendada suuremahulisi projekte. EASP projekte võib osaliselt rahastada muudest vahenditest kui kohaliku omavalitsuse või valitsuse eelarvest ning ilma eelarve tasakaalu ohustamata. Raamat käsitleb avaliku sektori infrastruktuuriprojektide elluviimist era- ja avaliku sektori rahastajate vahelises koostöös. Raamatus on nii selle fenomeni akadeemiline hinnang kui ka praktilised kogemused partnerluse organiseerimisel Euroopa riikides, Kanadas ja Austraalias.

JUHTIMINE SKANDINAAVIAS

Management in Scandinavia: culture, context and change / Jette Schramm-Nielsen, Peter Lawrence, Karl Henrik Sivesind. Edward Elgar, 2004. VII, 204 lk. Raamatus käsitletakse võrdlevalt organisatsioonikultuuri, juhtimisstrateegiat, personalijuhtimist ning konfliktide lahendamist kolmes Skandinaavia riigis – Norras, Rootsis ja Taanis. Neile riikidele on omane sarnane juhtimisstiil ja -tava, seega on võimalik rääkida Skandinaavia juhtimisest. Skandinaavia juhtimisstiili iseloomustab võrdsus, mitteametlikkus, viisakus ning konfliktide vältimine, samuti eetilised väärtused, mis pärinevad rahvuslikust kultuurist. Raamat põhineb kvalitatiivsel uuringul ning intervjuudel ettevõttejuhtidega tööstusaladelt, mis on olemas kõigis kolmes riigis.

Refereerinud Meeli Kõlli

EUROOPA SOTSIAALPOLIITIKA

Making a European welfare state?: convergences and conflicts over European social policy / edited by Peter Taylor-Gooby. Blackwell, 2004. 162 lk. Kõikide Euroopa heaoluriikide sotsiaalpoliitikat mõjutavad majanduse globaliseerumine, suurenenud majanduslik konkurents, elanikkonna vananemine, perekonna muutumine ja väiksemate oskustega inimeste kahjuks toimuvad muutused tööturul. Üldine surve kutsub esile poliitika ühtlustumise ja see raamat sisaldabki Euroopa heaolupoliitika ühtlustumise protsessi detailse analüüsi, mille aluseks on võetud Euroopa arengute riikidepõhised teoreetilised uuringud ning üksikjuhtumid. Kokkuvõttes näitavad autorid, et EL pühendumus avatud turumajandusprogrammile kasvatab laienemisest esile kutsutud muutuste tõttu sotsiaalpoliitikas pingeid ühiskonnas.

POLIITILINE KOMMUNIKATSIOON

Comparing political communication : theories, cases, and challenges / edited by Frank Esser, Barbara Pfetsch. Cambridge University Press, 2004. XVI, 418 lk.

Kakskümmend eksperti Euroopast ja USA-st annavad ulatusliku ülevaate teooriatest ja juhtumianalüüsidest poliitilise kommunikatsiooni võrdlevuuringutes. Raamatus käsitletakse teoreetilise struktuuri loomist, mille abil saab võrrelda poliitilisi ja meediasüsteeme mitte ainult ühe riigi piires, vaid mitmeid riike hõlmavalt. Teose esimeses osas on vaatluse all fundamentaalsed teemad, kontseptsioonid ja meetodid, mis on vajalikud analüüsimaks moderniseerimise ja üleilmastumise mõju poliitilisele kommunikatsioonile. Teises osas kajastatakse üksikjuhtumeid, mis näitavad eri riikide ja kultuuride võrdlusuuringute suurt potentsiaali paljudel poliitilise kommunikatsiooni aladel. Kolmandas osas kirjeldatakse võrdleva poliitilise kommunikatsiooni kõige perspektiivsemaid kontseptsioone.

POLIITILISED MUUTUSED POSTKOMMUNISTLIKES RIIKIDES

Millard, Frances. Elections, parties, and representation in post-communist Europe. Palgrave Macmillan, 2003. 256 lk. Autor käsitleb poliitilisi muutusi postkommunistlikes riikides, üleminekut parlamentarismile ja parteilisele esindatusele, võrreldes omavahel Bulgaaria, Tshehhi, Eesti, Ungari, Läti, Leedu, Poola, Rumeenia, Slovakkia, Sloveenia, Ukraina ja Venemaa poliitilist käitumist ajavahemikus 1990-2002. See innovatiivne, võrdlev uurimus rõhutab, kuidas parteide arengul oli negatiivne mõju demokraatia kvaliteedile ja poliitilise esindatuse iseloomule postkommunistliku poliitika algusaegadel. Autor näitab, kuidas parteid ei suuda rajada sotsiaalseid juuri, millega loovad tingimusi jätkuvale valijaskonna püsimatusele, millest tingituna poliitilised tegijad lahkuvad parteide juurest või loovad uued parteid. Valijad omandavad kiiresti strateegilise hääletamise kogemuse ja otsides esindatust, hääletavad uue, veel kogemusteta eliidi poolt. Parlamentide sotsiaalne kooslus aheneb, väheneb nii naiste kui ka tööliste esindatus. Ainult suurimad vähemusrahvuste grupid omavad poliitilist mõju.

Refereerinud Ilona Kõrgema


RRi näitused digitaalarhiiv digar