Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20, L 12-19
Raamatuid saab tagastada Endla tn 3 E-P 7-22






 

2005-2

SUMMARIA SOCIALIA

Valik ülevaateid välisajakirjanduses ilmunud artiklitest

 SISUKORD

Kodanikuühiskond
Kubik, Jan. How to study civil society: the state of the art and what to do next

Kultuur ja heaoluriigi poliitikad
Pfau-Effinger, Birgit. Culture and welfare state policies: reflections on a complex interrelation

Liitumisreferendumid
Szczerbiak, Aleks; Taggart, Paul. The politics of European referendum outcomes and turnout: two models

Integratsioon Eestis
Kulu, Hill; Tammaru, Tiit. Diverging views on integration in Estonia: determinants of Estonian language skills among ethnic minorities

Venemaa poliitika
Goldman, Marshall I. Putin and the oligarchs

Läti ettevõtluskeskkond
Balabka, Normunds. Conditions for the development of business in Latvia

Raamatututvustused


KODANIKUÜHISKOND
Kubik, Jan. How to study civil society: the state of the art and what to do next.
East European Politics and Societies. Vol. 19 (2005), no. 1, p. 105–120.

Jan Kubik võtab vaatluse alla Marc Howardi raamatu “The Weakness of Civil Society in Post-Communist Europe”, analüüsides selle tugevaid ja nõrku külgi, ning pakub välja ka alternatiivse analüütilise raamistiku kodanikuühiskonna uuringuteks.

Kodanikuühiskonna rolli kohta on sotsiaalteadlased esitanud mitmeid käsitlusi. Michael Walzeri järgi seisneb nn kodanikuühiskonna argument järgmises: liberaalse demokraatia tugevus ja stabiilsus sõltub kodanikuühendustes osalemise ulatusest. Kui kodanikuühiskond on nõrk, kannatab selle all demokraatia kvaliteet. Paljud politoloogid ja sotsioloogid leiavad, et selline käsitlus on postkommunismi analüüsi jaoks peaaegu asendamatu, samas kui teiste arvates on Lääne kodanikuühiskonna institutsioonide käsitlus mitteläänelikus kultuurikontekstis sobimatu.

Mis siis ikkagi on kodanikuühiskond? Jan Kubik defineerib seda nelja järjestikuse analüütilise sammu kaudu. Esiteks iseloomustavad kodanikuühiskonda kitsas tähenduses üksikisikute poolt vabatahtlikult sotsiaalse kokkuleppe alusel moodustatud teisesed grupid. Teiseks peab nende gruppide kogumi tegevus olema läbipaistev. Kolmandaks peab sellele kogumile olema iseloomulik sallivus teiste sarnaste gruppide vastu ja koostöövalmidus nendega, eksisteerima horisontaalne inimestevaheline võrgustik ja demokraatlik, aruteludele avatud juhtimisstruktuur. Neljandaks peavad olema õiguslikult määratletud suhted nende gruppide ja riigi vahel. Seejuures saab eristada kolme tüüpi suhteid: 1) illegaalsus (totalitaarne lahendus), 2) valikuline legaalsus (autoritaarne lahendus) ja 3) täielik legaalsus (õigusriik). Seega eksisteerib klassikaline kodanikuühiskond ainult siis, kui läbipaistev kodanikuühiskond ja õiguslikult kaitstud sotsiaalne ruum eksisteerivad koos. Seda võib nimetada seaduspäraseks läbipaistvaks kodanikuühiskonnaks.

Marc Howardi raamat annab ülevaate autori eksperimentaalsest lähenemisest postkommunistlike riikide järjepidevusele ja muutumisele. Howardi järgi mõjutavad inimeste käitumist uues reaalsuses kolm tegurit: eelnev pseudoosaluse kogemus kommunismi ajastu organisatsioonides, kodanikuühiskonna läbipaistvaid organisatsioone asendavate mitteformaalsete võrgustike säilivus ja pettumine postkommunistlike reformide käigus. Tuginedes WVS (World Value Survey) andmetele, analüüsib Howard kodanikuühiskonna tugevust eri riikides. Postkommunistlikele riikidele on iseloomulik inimeste vähene osalus kodanikuühendustes, nõrk kodanikuühiskond. Howard peatub oma raamatus pikemalt veel küsimustel, millised demokraatiad ikkagi kerkivad esile postkommunistlikes riikides ning kas tugev kodanikuühiskond on oluline uute demokraatiate järjepidevuseks ja demokraatia tugevnemiseks.  Esmalt meenutab Howard, et nii nagu polnud ühtset kommunismi, nii on mitu postkommunismi tüüpi. Tuginedes nii WVSi kui ka enda läbiviidud uuringutele ja intervjuudele, leiab ta, et tavaliste kodanike sotsiaalses käitumises ja Euroopa postkommunistlikes ühiskondades on üllatavalt palju sarnasusi. Samas võivad need sarnasused ilmneda erinevate majanduslike, sotsiaalsete, kultuuriliste ja poliitiliste mehhanismide toimimise tulemusena. Ehkki kodanikuosaluse kõrge tase ei ole ilmtingimata vajalik demokraatia funktsioneerimiseks, on selle olemasolu ometi väga kasulik. Howard toob välja kaks võimalikku mehhanismi kodanikuosaluse suurendamiseks: esmalt põlvkondade vahetus ning demokraatiat pooldava poliitilise eliidi ja valitsuse toetatud haridusalased algatused ning teisalt majanduse üleüldine paranemine. Ehkki Howard järeldab, et kodanikuühiskond postkommunistlikus Euroopas on nõrk, peab see järeldus paika ennekõike läbiviidud uuringute ja kasutatud metoodika kontekstis.

Peale Howardi käsitluste on ka teisi viise, kuidas mõõta kodanikuühiskonna tugevust. Osaliselt antakse sellele vastus Nancy Bermeo ja Philip Nordi raamatus “Civil Society before Democracy: Lessons from Nineteenth-Century Europe”. Olles analüüsinud kodanikuühiskonna tugevust mõjutavat nelja tegurit, toovad raamatu autorid välja kaks kodanikuühiskonna arengut eriti edendavat tingimust: sallivuse õhkkond (eriti valitseva poliitilise eliidi hulgas) ning hästi defineeritud ja välja arendatud seoste süsteem teiste riigi toimimise valdkondadega. Eriti oluline on seejuures parlamendi võime kodanikuühiskonnaga sidemeid luua. Kodanikuühenduste arvust olulisem on nende kvaliteet ja seotus (Bermeo ja Nord, 2000). 

Jan Kubiku arvates saab kodanikuühenduste kvaliteeti määratleda nelja mõõtme alusel, milleks on teisejärgulisus, läbipaistvus, sallivus ja õiguspärasus. Kodanikuühiskonna organisatsioonide puhul on peale nende kvaliteedi olulised ka seosed riigi teiste sektoritega ja rahvusvaheline kontekst. Seetõttu on otstarbekas eristada viit ala, millega kodanikuühendused on koostöö kaudu seotud: rahvusvaheline tegevusväli, riik, majandus, poliitilised ringkonnad ja perekondlikud võrgustikud. Mõnikord käsitletakse parteisid kodanikuühiskonna osana. Siiski käsitleb Kubik neid kodanikuühiskonnast eraldiseisvatena, kuna parteid on loodud võitluseks  poliitilise võimu pärast riigis, kodanikeühendustel aga seda eesmärki ei ole.

Refereerinud Ülle Lepp

KULTUUR JA HEAOLURIIGI POLIITIKAD
Pfau-Effinger, Birgit. Culture and welfare state policies: reflections on a complex interrelation.
Journal of Social Policy. Vol. 34 (2005), no. 1, p. 3–20.

Artikli eesmärk on kajastada seoseid kultuuri ja heaoluriigi poliitikate vahel. Autor arutleb, kuidas saaks neid seoseid analüüsida võrdlevates uuringutes, ning tutvustab analüüsi teoreetilist raamistikku, kus kultuuri ja heaoluriigi poliitikate vahelist seost käsitletakse kompleksse ja mitmetasandilise seosena. Ta analüüsib sotsiaalsete osalejate arvamusi ja huve heaoluriigi suhtes, heaolu korralduse heterogeensust ning kirjeldab viise, kuidas kultuur võib muuta heaoluriigi poliitikate mõju üksikisikute sotsiaalsetele praktikatele.

Viimasel kümnendil on rahvusvahelised heaoluriigi poliitikate empiirilised uuringud jõudsasti edenenud. Heaoluriigi analüüside teoreetilistes debattides on riikidevahelisi erinevusi seletatud heaoluriigi institutsioonide spetsiifilise profiiliga ja sotsiaalsete osalejate spetsiifikaga (Esping-Andersen, 1990, 1999; Manow, 2002). Heaoluriikide erinevuste selgitamisel on ignoreeritud või väga vähe arvestatud kultuurilisi erinevusi (Baldoc, 1999; van Oorschot ja Halman, 2000). Mõned üksikud lähenemised siiski hõlmavad kultuuri, näiteks Esping-Anderseni “heaolurezhiimi” käsitlus (1990, 1999).

Kultuuri käsitletakse “tähenduse kollektiivsete tõlgenduste süsteemina, millega inimesed määratlevad tegelikkust” (Neidhard et al., 1986). Kultuur hõlmab teadmisi, väärtusi ja ideaale. Mõistet “kultuur” kasutatakse laiemas ja kitsamas tähenduses. Laiemas tähenduses tähistab see heaoluriikide väärtuste, institutsiooniliste traditsioonide ja institutsiooniliste praktikate kogumit tervikuna, kitsamas tähenduses ettekujutuste kompleksi, mida heaoluriigi poliitikad puudutavad. Käesolevas artiklis kasutatakse kultuuri mõistet kitsamas tähenduses, kus kultuur hõlmab teadmisi, väärtusi ja ideaale, mida sotsiaalsed osalejad, heaoluriigi institutsioonid ja konkreetsed poliitika abinõud puudutavad.

Heaoluriigi poliitikate ja kultuuri vaheliste seoste analüüsimiseks pakutakse artiklis välja “heaolu korralduse” teoreetilist käsitlust. Selle kohaselt on heaoluriigi poliitikad kinnistatud heaolu kultuuri ühiskondlikku konteksti, institutsionaalsesse süsteemi, mis hõlmab heaoluriigi institutsioone ja teisi keskseid ühiskonna institutsioone (perekond, majandus, tööjõuturg, mittetulundussektor jne), sotsiaalseid struktuure (sotsiaalse ebavõrdsuse, võimusuhete, tööjaotuse struktuur) ja sotsiaalseid osalejaid ning nendevahelisi suhteid. Seejuures eeldatakse, et heaolu kultuur ja heaoluriigi poliitikad on omavahel ühendatud sotsiaalsete osalejate arvamuste ja ettekujutuste kaudu, teiseks on heaoluriigi poliitikad konfliktide, läbirääkimiste ning sotsiaalsete osalejate arvamuste ja huvide kompromisside tulemus  ning kolmandaks võib kultuur muuta heaoluriigi poliitikate mõju üksikisikute ja sotsiaalsete gruppide käitumisele.

Heaoluriigi võrdlevates uuringutes tuleb arvestada, et heaoluriigi poliitikad on sageli seotud erineva, osaliselt kattuva heaolu korraldusega ning selle aluseks oleva heaolu kultuuriga, mis võib erinevates poliitika valdkondades riigiti varieeruda. Heaolu kultuur sisaldab mitmeid elemente: 1) heaoluriigi palgatöö ja tööjõuturu poliitikate kultuurilised lähtekohad, 2) kultuurilised ettekujutused sotsiaalsest kaasatusest ja sotsiaalsest tõrjutusest ning kodanikuõiguste olemus, 3) ümberjaotamise kultuurilised lähtekohad, 4) kultuurilised väärtused versus vaesus, 5) kultuurilised ettekujutused riigi ja turu seostest, 6) kultuurilised ettekujutused sotsiaalteenustest, heaolu struktuurist ja perekonnast. 

Käsitledes heaoluriigi poliitikate seost üksikisikute käitumisega, märgib artikli autor, et see on väga kompleksne küsimus. Konkreetsete poliitiliste abinõude tulemused ei peegelda mitte lihtsalt üksikisikute materiaalseid huve, vaid ka nende väärtusi ja ideaale, mis mõjutavad, kuivõrd vastuvõetavad on poliitikad elanikkonnale ning kuidas need mõjutavad üksikisikute sotsiaalseid praktikaid. Väärtused ja ideaalid kitsendavad sotsiaalsete osalejate poolt arutatavaid valikuid ja mõjutavad ka üksikisikute märgatud valikute hulka (Lepsius, 1990). See on ka põhjus, miks erinevates ühiskondades võivad sarnased sotsiaalpoliitikad anda erineva tulemuse.

Refereerinud Ülle Lepp

LIITUMISREFERENDUMID
Szczerbiak, Aleks; Taggart, Paul. The politics of European referendum outcomes and turnout: two models.
West European Politics. Vol. 27 (2004), no. 4, p. 557–583.

Artikkel käsitleb lühidalt Euroopa Liiduga liitumise protsessi ning vaatleb põhjalikumalt üheksa liitumisreferendumi erilisi tunnusjooni, eriti aga jah-häälte suhteliselt kõrget taset ning osaluse madalat taset. Ehkki liitumisreferendumid moodustavad Euroopa referendumite alamtüübi, saab nende alusel teha vähemalt esialgseid võrdlevaid ja teoreetilisi järeldusi. Nende alusel on artiklis välja töötatud  põhjuslikud mudelid, mille analüütiline raamistik võimaldab analüüsida liitumisreferendume laiemalt, selgitada nende tulemusi ja osalust ning võimaluse korral analüüsida ka teiste Euroopa referendumite tulemusi.

2004. aasta mais ühines ELiga kümme uut riiki ning see oli kõige suurem laienemine ELi ajaloos. Tshehhile, Eestile, Ungarile, Lätile, Leedule, Poolale, Slovakkiale ja Sloveeniale oli see oluline teetähis poliitilises, majanduslikus ja sotsiaalses siirdeprotsessis, mis algas kommunismi kokkuvarisemise ning üleminekuga kapitalistlikule demokraatiale 1989-1991. Et ühinemine ELi ja NATOga oli nende riikide keskne eesmärk, siis valitses ELi liikmeks saamise osas (vähemalt esialgu) eliidi ja avalikkuse poliitiline konsensus. Liitumist esitati nende riikide ajaloo, geograafilise asendi ja psühholoogilise vajaduse põhiloogika seisukohalt (Grabbe & Hughes, 1999).

Esimene samm selles protsessis tehti 1991-1992 Euroopa lepingute sõlmimisega ning viimane 2003. a aprillis Ateenas liitumislepingute allakirjutamisega. 2003. aasta märtsis-septembris toimusid liitumisreferendumid üheksas riigis, Küpros ratifitseeris liitumislepingu parlamendis. Need referendumid annavad suurepärase võimaluse süvendada arusaamist Euroopa integratsiooni küsimusest, sellest, kuidas see toimib koosmõjus riikide kohaliku poliitikaga ning jälgida referendumite ja eriti Euroopa küsimustes peetud referendumite dünaamikat. Vaadeldes liitumisreferendumite tulemusi lähemalt, selgub, et kõige rohkem jah-hääli oli postkommunistlikes riikides, samas iseloomustas neid referendume äärmiselt madal osalus. Kõige euroskeptilisemateks riikideks peeti Tshehhit, Eestit ja Lätit. Eestis ja Lätis toimusid referendumid kolm kuud hiljem kui teistes riikides ning neid iseloomustas vähim jah-häälte osakaal (Lätis 67% ja Eestis 66,83%)  ning kõrgeim osalus postkommunistlikes riikides (Lätis  72,5% ja Eestis 64%).

ELiga liitumine, nagu ka NATOga liitumine, oli postkommunistlike riikide jaoks osa laiemast Lääne rahvusvaheliste organisatsioonidega liitumise protsessist. Seetõttu käsitlesid liituvate riikide kodanikud eelseisvat valikut pigem pikaajalisena ajaloo ja tsivilisatsiooni seisukohalt kui lühiajalisena tulude ja kulude aspektist vaadatuna. Kontekstiline seotus ajalooliste ja geopoliitiliste muutustega tegi neis riikides ELi vastastele äärmiselt keeruliseks ELi vastase narratiivi konstrueerimise, mis oleks olnud elanikele ühtviisi nii usutav kui ka ligitõmbav. Sellist narratiivi oli märksa lihtsam luua arenenud Lääne-Euroopa riikides, nagu Austria, Soome, Norra ja Rootsi. Nii tundus, et argumenteerida EL-i liikmeks astumise vastu tähendanuks esitada argumente nende riikide aastail 1989-1991 tehtud ajalooliste valikute loogika vastu. Nii võibki seletada jah-häälte suurt osakaalu usutava välispoliitilise alternatiivi puudumisega ELiga liitumisele.

Liitumisreferendumite põhjal on võimalik käsitleda Euroopa referendumeid ka üldisemalt. Euroopa referendumite tulemuste selgitamisel saab eristada kaht lähenemist. Ühe lähenemise kohaselt ei puuduta Euroopa referendumid mitte Euroopat, vaid on analoogilised teisejärgulistele valimistele (Reif & Schmitt, 1980), kus hääletajad järgivad parteide näpunäiteid, et väljendada usaldust parajasti võimulolevale valitsusele (Franklin, Marsh & Wlezien, 1994). Sel juhul määravad referendumi tulemuse peamiste parteide seisukohad või võimul oleva valitsuse populaarsus. Alternatiivse lähenemise kohaselt on referendumi tulemused seotud inimeste hoiakutega Euroopa küsimustes.

Artiklis on välja arendatud kaks põhjuslikku mudelit, et kirjeldada referendumi tulemusi ja osalust mõjutavaid tegureid. Referendumi tulemuste seisukohalt on olulised järgmised tunnused: üldised hoiakud ELi liikmesuse suhtes ning eliidi näpunäidete tasakaal, tugevus ja selgus. Mida suurem/väiksem on toetus Euroopa Liitu kuulumisele, seda suurem/väiksem on tõenäosus, et hääletatakse poolt. Mida kõrgem on teadlikkuse tase Euroopa küsimustes, seda parem jah/ei häälte suuruse ennustaja see on. Eliidi näpunäidete mõju sõltub sellest, kui olulist rolli mängib eliit (parteid, riigipea, ametiühingud, äriühendused) riigi avaliku arvamuse kujunemises. Seda mõjutab omakorda eliiti kuuluvate asjaosaliste usutavus ning avalikkuse teadlikkus Euroopa küsimustest. Olukorras, kus avalikkus on Euroopa küsimustes ignorantne ning eliidi näpunäited on nõrgad ja ebaselged, on raske referendumi tulemusi ennustada. Niisiis sõltub see, milline kahest tunnusest (toetus ELi kuulumisele, eliidi näpunäited) on riigis ülekaalus, teadlikkusest Euroopa küsimustes ja riigi eliidi usaldusväärsusest.

Referendumil osalemine sõltub viiest elemendist: 1) üldvalimistel osalemise üldine tase, 2) eliidi ja enamuse seisukohad ELi liikmesuse vaidlustes, 3) euroopalike eelistuste tugevus elanikkonna hulgas, 4) kodanike kaasatuse tase Euroopa küsimustesse, 5) nii ei- kui jah-kampaaniasse investeeritud  ressursside tase.

Refereerinud Ülle Lepp

INTEGRATSIOON EESTIS
Kulu, Hill; Tammaru, Tiit. Diverging views on integration in Estonia: determinants of Estonian language skills among ethnic minorities.
Journal of Baltic Studies. Vol. 35 (2004), no. 4, p. 378–401.

Artiklis käsitletakse integratsiooni mõjutavaid tegureid demograafilisest ja sotsioloogilisest vaatenurgast lähtuvalt. Demograafiline vaatenurk rõhutab integratsiooni pikaajalist (põlvkondadega seotud) perspektiivi ja tegureid, mis ei sõltu inimestest endist. Sotsioloogiline käsitlus rõhutab individuaalsete valikute ja väärtuste olulisust uues poliitilises ja majanduslikus kontekstis. Käesolevas artiklis vaadeldakse mõlemat käsitlusviisi süstemaatilise empiirilise analüüsi kaudu, kus võetakse arvesse ka geograafilist mõõdet. Kõigepealt antakse artiklis ülevaade Eestis elavate mitte-eestlaste formeerumisest ja  koostisest. Seejärel vaadeldakse lähemalt demograafilise ja sotsioloogilise käsitluse argumente tuleviku integratsioonipoliitika  kontekstis. Edasi kirjeldatakse demograafiliste, sotsioloogiliste ja geograafiliste tunnuste uurimise metoodikat ning esitatakse empiirilise analüüsi tulemused.

Eesti iseseisvuse taastamine 1991. aastal tõi väitluste eesliinile rahvussuhete temaatika. Enamik autoreid teadvustab ühiskonna polariseerumist rahvusliku jaotuse alusel (Heidmets, 1997, 1998; Katus, 1996). Samas lahknevad sotsiaalteadlaste arvamused praegust situatsiooni kujundanud tegurite ja integratsiooni tulevikusuundumuste kohta. Demograafilise vaatenurga puhul rõhutatakse inimeste sünnikoha olulisust, s.o. inimeste esmast sotsialiseerumise keskkonda mitte-eestlaste integratsiooniprotsessis (Katus, 1996).  Sotsioloogilise vaatenurga puhul rõhutatakse eestlaste ja mitte-eestlaste muutuvate väärtuste tähtsust integratsioonis (Heidmets, 1997, 1998).  Samas rõhutatakse ka vajadust arvestada regionaalseid erinevusi, mis on olulised eestlaste ja mitte-eestlaste võimaliku kommunikatsiooni seisukohalt vaadatuna (Tammaru ja Kulu, 2003).  Kuna integratsiooni  on raske mõõta, keskendutakse käesolevas artiklis mitte-eestlaste demograafiliste (sünnikoht, põlvkond, sugu), sotsioloogiliste (haridus, tööhõive) ja geograafiliste (praegune elukoht) tunnuste mõjule nende eesti keele oskusele. Seda põhjendatakse artiklis viie argumendiga. Esiteks oli keel nõukogude perioodil peamine eestlaste ja mitte-eestlaste eraldusjoon (Hallik, 1998). Teiseks on mitte-eestlaste eesti keele oskus ja suhtumine selle õppimisse olnud pärast Eesti iseseisvumist integratsioonitemaatika keskmes (Vihalemm, 1997; Proos ja Pettai, 1999). Kolmandaks töötab mitte-eestlaste eesti keele oskuse puudumine vastu integratsiooniprotsessile (Kruusvall, 1998; Proos, 2000) ja seda on vaja tublisti parandada (Eesti valitsus, 1998). Neljandaks on mitte-eestlased tunnistanud, et  eesti keel on muutunud Eestis nende peamiseks ressursiks, eriti eduka ametialase karjääri mõttes (Pavelson, 1997). Viiendaks saab keeleoskust süstemaatiliselt analüüsida, samas kui integratsiooni puhul on see märksa keerulisem. Seetõttu keskendutaksegi artiklis eesti keele oskusele kui ühele olulisimale tegurile, mis võimaldab määratleda, kuidas integratsioon võiks Eestis reaalsuseks saada.

Artiklis esitatakse peamised empiirilise analüüsi tulemused, mis põhinevad Eesti tööjõu-uuringule 1995. aastal. Kokku hõlmati uurimusega 3054 mitte-eestlast. Esimene mudel hõlmas ainult Eestis sündinud mitte-eestlasi. 10% neist kasutab eesti keelt koduse keelena, 32% kõneleb eesti keelt teise keelena, 21% saab eesti keelest aru ja 37% Eestis sündinud mitte-eestlastest ei mõista eesti keelt. Sellesse mudelisse kuulunute seas oskavad eesti keelt paremini naised kui mehed. Vanemad põlvkonnad, eriti need, kes on sündinud 1920.–30. aastail, oskavad eesti keelt paremini kui 1960ndatel ja 1970ndatel sündinud mitte-eestlased. Vanemate inimeste hulgas on ka palju neid, kes kasutavad eesti keelt koduse keelena. Enamasti on see seotud abiellumisega eesti päritolu inimesega. Eesti keele oskus on parem kõrgema haridustasemega inimeste ning teeninduses töötavate mitte-eestlaste hulgas. Mitte-eestlaste eesti keele oskus on kõige parem Lõuna-Eestis, kus eestlased on enamuses, ning kõige kehvem Kirde-Eestis, kus elanikkonna enamuse moodustavad mitte-eestlased.  Teise mudelisse lülitati ka väljaspool Eestit sündinud mitte-eestlased. Mitte-eestlastest immigrantidest kasutab eesti keelt koduse keelena 6%, 15% räägib eesti keelt ja 17% saab sellest aru, st 62% väljaspool Eestit sündinud mitte-eestlasi ei mõista eesti keelt. Seega on Eestis sündinud mitte-eestlaste eesti keele oskus parem kui väljaspool Eestit sündinutel. Parem eesti keele oskus on neil, kes asusid Eestisse elama lapsena, nende hulgas on ka rohkem neid, kes kasutavad eesti keelt koduse keelena.

Kokkuvõtlikult saab väita, et empiirilise uuringu tulemused kinnitasid  demograafiliste, sotsioloogiliste ja geograafiliste tunnuste mõju mitte-eestlaste eesti keele oskusele. Integratsioon ei toimu automaatselt, selles toimivad mitmed tegurid. Kõigepealt paranevad eesti keele oskused kõrgema haridustaseme omandamisega. Tõenäosus eesti keelt rääkida on kõige suurem kõrgema haridusega mitte-eestlaste hulgas, samuti neil, kes töötavad teeninduses. Mitte-eestlaste eesti keele oskuse seisukohalt on olulise tähtsusega nende elukoht. Lõuna-Eestis elavatel mitte-eestlastel on suur tõenäosus abielluda eestlastega ja assimileeruda. Kõige tõenäolisem paik integratsiooniks on Tallinn, kus eestlased ja mitte-eestlased tasakaalustavad üksteist. Kirde-Eestis on suurim probleem eestlaste vähesus ja seetõttu on mitte-eestlaste eesti keele oskuse paranemine seal vähetõenäoline. Artikli autorid arvavad, et pigemini parandab  Eestis elavate mitte-eestlaste eesti keele oskust migratsioon Kirde-Eestist Tallinna, kuid ka sellel protsessil on oma piirangud.

Refereerinud Ülle Lepp

VENEMAA POLIITIKA
Goldman, Marshall I. Putin and the oligarchs.
Foreign Affairs. Vol. 83 (2004), no. 6, p. 33-44.

Artiklis käsitletakse Mihhail Hodorkovski afääri ja selle võimalikke järelmeid Venemaa sisepoliitikas.

2004. a septembris kuulutas Venemaa president Vladimir Putin välja Venemaa poliitilise süsteemi radikaalse uuendamise kava, mille eesmärk oli võimu tsentraliseerimine Kremlisse, et aidata Venemaal võita sõda oma terrorismiga. 2003. aasta oktoobris oli Putin arreteerinud ja vanglasse heitnud Jukose juhi Mihhail Hodorkovski, keda süüdistati pettuses ja maksudest kõrvalehoidmises. Seda tõlgendati laialdaselt kui sõja kuulutamist nn oligarhidele, kes olid alates 1991. aastast kokku kuhjanud fenomenaalse võimu ja rikkuse. 2004. a mais tõi ajakirja Forbes Vene väljaanne välja 36 oligarhi, kelle jõukust hinnati vähemalt 1 miljardile USA dollarile. Selle nimekirja eesotsas oli Mihhail Hodorkovski, kelle varanduse suuruseks hinnati 15 miljardit USA dollarit. Seetõttu on Venemaal kujunenud võtmeküsimuseks, kas Hodorkovski arreteerimine näitab seda, mis võib juhtuda paljude tema ärikaaslastega. 

1990ndatel Venemaal toimunud majandusreformid ja erastamine ei olnud korrektsed ega õiglased ning lõid ebastabiilse ärikeskkonna. 1990ndate reformide arhitektid olid Jegor Gaidar ja Anatoli Tshubais, kes otsustasid reformide kiirendamiseks odavalt maha müüa riigile kuuluvad ettevõtted ja loodusrikkused. Enampakkumisel müüdi suur osa Venemaa kõige väärtuslikematest loodusrikkustest oligarhide omanduses olevatele pankadele skeemi “laen aktsiate eest” alusel. Nii omandas Hodorkovski 310 miljoni dollari eest Jukose 78%lise osaluse, mis on tegelikult väärt ca 5 miljardit dollarit, ning Boriss Berezovski sai 3 miljardit dollarit väärt oleva Sibnefti umbes 100 miljoni dollari eest.

Oligarhidega tegeldes oli Venemaa valitsus võimetu neid kontrollima. Et riik oli nõrk, maksid oligarhid omandatud hiigelvarade eest vähe makse või ei maksnud neid üldse. Oligarhide edu sõltus nende sidemetest valitsusametnikega ja võimest ära hirmutada või üle kavaldada konkurente.

2000. aastal võimule asudes andis Putin teada muudatustest mängureeglites. Juulis oligarhidega kohtudes teatas Putin, et ei sekku nende ärisse ega renatsionaliseeri riigi ressursse, kui oligarhid ei sekku poliitikasse, st ei kritiseeri presidenti. Tegelikkuses osutus oligarhide ohjeldamine väga keeruliseks. Rikkuse kogunedes laiendasid mitmedki neist oma tegevust väljapoole ärisfääri. Mitmed, näiteks Vladimir Gussinski ja Boriss Berezovski lõid telejaamade, ajalehtede ja ajakirjade näol meediaimpeeriumi ning kasutasid seda mitte ainult üksteise, vaid ka Putini ründamiseks, eriti aga kritiseerisid tema poliitikat Tšetšeenias ning käitumist tuumaallveelaeva hukkumise järel Barentsi meres. Putin tundis end oligarhide poolt poliitiliselt reedetuna.

Hodorkovski sekkus samuti poliitikasse, andes raha kahele Venemaa liberaalsele parteile – Jablokole ja Paremjõudude Liidule, et need liituksid opositsiooni Putini ja tema partei Ühtne Venemaa vastu. Hodorkovski aitas 2001-2002 aktiivselt kaasa seaduste loomisele, millest oleks võitnud Jukos. Hodorkovski meetodid muutusid vastuvõetamatuks nn silovikkidele, Putini poolt valitsusse toodud seaduse ja korra armastajatele KGBst, miilitsast ja sõjaväest.

On irooniline, et mõned aastad varem oli Hodorkovski otsustanud pöörata oma finantsasjades uue lehekülje, rõhutades 1999. aastal läbipaistvuse olulisust nii enda kui ka kaasoligarhide jaoks. Hodorkovski palkas Lääne raamatupidamisfirmad ning Jukos oli üks vähestest Venemaa firmadest, kelle puhul olid teada selle peamised aktsionärid. Hodorkovski oli Avatud Venemaa Fondi rajaja ning ta kutsus selle nõukogusse Henry Kissingeri, lord Rothschildi ning Arthur Hartmani. Kord juba oma miljonid teeninuna otsustas Mihhail Hodorkovski hakata toetama heategevust ning mängima reeglite kohaselt. Samas, omades tohutut rikkust, kontrolli maailma suuruselt neljanda naftakompanii üle ning mõjuvõimu Duumas, tundis Hodorkovski end Kremli kontrolli alt väljas olevat. Mitte ükski ärimees enne teda ei olnud sellist positsiooni saavutanud ei tsaari ega Jeltsini ajal ning Putin ei saanud seda oma valitsemisajal lubada.

Hodorkovski rahalistes kelmustükkides polnud midagi erandlikku. Sarnastel asjaoludel võinuksid võimud süüdistada paljusid oligarhe. Hodorkovski hulljulgus sekkuda otseselt poliitikasse muutis tema ja tema Jukose eriliseks sihtmärgiks. Nagu Gussinski (kes pandi korraks vangi) ja Berezovski (kes saadeti pagendusse) enne teda, nii provotseeris Hodorkovski Putinit teda kritiseerides ning opositsiooniparteisid ja nende kandidaate rahaliselt toetades. Võimude esmaseks sihtmärgiks muutus Hodorkovski pärast seda, kui teatas eelseisvast Jukose ja Sibnefti ühinemisest ning asus läbirääkimisi pidama firmadega ExxonMobil ja Chevron-Texaco. Pärast Hodorkovski arreteerimist 2003. a oktoobris muutusid ka teised oligarhid valitsusele kergeks sihtmärgiks.

Nii nagu on raske kaitsta Hodorkovskit ja teisi oligarhe, nii on ka raske õigustada Putini meetodeid oligarhide vastu. Vältimaks Jukose omanduse üleminekut Lääne kompaniidele, sundvõõrandasid võimud koos Hodorkovski arreteerimisega 40% Jukose aktsiatest. Samuti püüdsid võimud sundida Hodorkovskit andma kontrolli Jukose üle riigile või vähemalt valitsusele meelepärasemale Vene omanikule. Samamoodi oli ähvardatud ka Gussinskit.

Rikaste ärimeeste, miljardäride vahistamises pole midagi uut ei Venemaal ega mujal. Kuid Venemaal olid nende arreteerijad kuulipildujatega relvastatud maskides mehed ning nende eest keelati kautsjoni maksta. Need oligarhid, keda pole veel vanglasse pandud, on kasvava surve all võtta oma äripartneriteks nn silovikid või tagastada omand riigile.

Venemaa olukorra käsitlemisel tuleb ikka ja jälle tagasi pöörduda erastamisprotsessi juurde. Reformide arhitektid saavutasid vähemalt ühe eesmärgi: kommunistid ei ole tagasi saanud kontrolli valitsuses. Kuid kiirustades riigi loodusrikkuste erastamisega ning ebaõnnestudes uute firmade käivitamisel, sillutasid reformid teed oligarhide tõusuks ja riigi vasturünnakuks oligarhide vastu. Neile, kes erastamisest võitsid, on Hodorkovski vangistus hoiatuseks, mis võib juhtuda, kui ollakse liiga ambitsioonikas Kremli kritiseerimisel.

Meedia mahamurdmine Putini poolt, Putini otsus lõpetada kuberneride ja Duuma liikmete otsevalimine, Putini sekkumine majandusasjadesse on muret tekitav. See tähendab, et Putini võimu all tühistatakse Venemaal osa kõige olulisematest majanduslikest ja poliitilistest reformidest, mida Venemaal kommunismiikkest vabanemise järel on omaks võetud.

Refereerinud Ülle Lepp

LÄTI ETTEVÕTLUSKESKKOND
Balabka, Normunds. Conditions for the development of business in Latvia.
Humanities and Social Sciences. Latvia. (2005), no. 1, p. 130-148.

Artiklis antakse ülevaade Läti ärikeskkonnast ja selle arenguks vajalikest tingimustest. Keskse tähelepanu all on Läti maksupoliitika, haridus, demograafiline situatsioon, seadusandlus, valitsuse abi kättesaadavus ja selle struktuur.

Lätis tegutses 2004. aastal 46 900 ettevõtet, millest enamik oli väikse ja keskmise suurusega. Võrreldes teiste EL riikidega on Lätis suhteliselt vähe ettevõtteid 1000 elaniku kohta – 18,4, ELis keskmiselt on see 51. Riias ja selle lähipiirkonnas on see näitaja suurem (keskmiselt 28). Seal domineerivad tootmisettevõtted, samas kui mujal Lätis on ülekaalus jaekaubandus- ja teenindusettevõtted.

Kuigi Läti on teinud üsna palju meelitamaks välisinvesteeringuid, ei ole riigi ärikeskkond eriti soodus. Rahvusvaheliste organisatsioonide tehtud uuringud näitavad, et Läti ettevõtete konkurentsivõime on väiksem kui teistes Balti riikides. Üks negatiivne tegur on ka äritegevuse territoriaalne jaotus Lätis. Ettevõtted, mis on selliste majanduslikult aktiivsete keskuste lähedal nagu Riia ja Ventspils, arenevad palju kiiremini kui ettevõtted riigi äärealadel. Selle tagajärg on märkimisväärne erinevus maa- ja linnaregioonide vahel, Läti keskosa ja ääremaade vahel. Ka Läti demograafiline situatsioon ei ole soodne äritegevuse jaoks. Rahvaarvu vähenemise tõttu muutub kaupade ja teenuste turg ahtamaks. Sellel on negatiivne efekt eelkõige väikeettevõtetele, kes on enamasti orienteeritud koduturule.

Läti valitsus on välja töötanud toetuspoliitika, mille eesmärk on parandada ettevõtluskeskkonda ja edendada arengut. Selle poliitika kõige tähtsamad aspektid on seadusandlus, finantseerimine ja hariduspoliitika. Artiklis antakse ülevaade riigi arengukavade suundadest väikese ja keskmise suurusega ettevõtete toetuseks. Lätis on palju riigi finantseeritud projekte ettevõtluskeskkonna parandamiseks ja ettevõtete konkurentsivõime tõstmiseks.

Siiski on veel takistusi edukaks ettevõtluse arenguks. Artikli autori arvates on paljud probleemid, mis on ära toodud riigi arengukavades ja -strateegiates, justkui loosungid näitamaks, et midagi on tehtud. Tegelikult ei järgne suuremale osale plaanidest tõelisi ja adekvaatseid tulemusi. Lätis ei ole pööratud küllalt tähelepanu Lissaboni strateegias esitatud eesmärkidele – teadus, tasakaalustatud majanduskasv, tehnoloogia areng, innovatsiooni rakendamine, töökohtade arvu ja konkurentsivõime suurendamine. Üks Läti suurtest probleemidest ongi ebapiisav teaduse, uurimistegevuse ja hariduse rahastamine. Selles vallas on Läti ELis viimaste hulgas. Valitsusstruktuurid ei mõista veel hariduse ja teaduse võtmerolli riigi ja ettevõtluse arengus. Läti valitsus on autori arvates teinud ka liiga vähe eri regioonide majanduskasvu ühtlustamiseks. Selle probleemi lahendamist ei ole seatud eesmärgiks, ehkki erinevus muutub aasta-aastalt järjest suuremaks.

Refereerinud Tiina Tammiksalu

RAAMATUTUTVUSTUSED

TERVISHOIU RAHASTAMINE
Economics of health care financing : the visible hand / Cam Donaldson ... [et al.]. Palgrave Macmillan, 2004. X, 286 lk.

Raamatus käsitletakse tervishoiumajandust tänapäeva maailmas – tervishoiusüsteemi rahastamisreforme, süsteemi turutõrkeid, “nähtamatu käe” teooria rakendumist tervishoiusüsteemis, rahastamise eesmärke ja mehhanisme, fonde, patsiendi ja arsti moraalse riski vähendamist. Tõdetakse, et valitsuse sekkumine tervishoiu rahastamisel on vajalik, kuid süsteemi planeerides ei saa kunagi jätta arvestamata ka turujõududega. Raamatus on ka ülevaated erinevustest tervishoiusüsteemide rahastamisel eri regioonides.

JUHTIMINE ISLAMIMAADES
Abbas, J. Ali. Islamic perspectives on management and organization. Elgar, 2005. X, 260 lk.

Raamat pakub tänapäevase käsitluse juhtimissuundadest ja juhtimispraktikast islamimaades ning annab asjakohast infot islamimaade ning islamiusuliste organisatsioonide kohta. Autor tutvustab islami mõtte koolkondi, tööeetikat, võimusuhteid, otsustamisstiile ning organisatsioonide struktuuri ja juhtimismudelite iseärasusi, viitab ettevõtlusele, psühholoogiale, sotsioloogiale ja religioonile, tõstes esile suundumusi ja tavasid, mis aitavad edukalt tegutseda islami keskkonnas. Ta rõhutab eriti isiklike suhete iseärasusi ja nende tohutut mõju organisatsioonile.

Refereerinud Meeli Kõlli

SOTSIAALNE KAPITAL
Halpern, David. Social capital. Polity, 2005. XI, 388 lk.

Suurenev huvi sotsiaalse kapitali vastu on tingitud mõjust, mis sellel on majanduskasvule, tervishoiule, sotsiaalsele heaolule, kuritegevusele, haridusele ja isegi valitsuste efektiivsusele. Jõudnud sotsiaalse kapitali kontseptsiooni juurde väga erinevate uuringute kaudu, kasutavad sotsiaalteadlased ka väga erinevaid definitsioone. Autori esitatud mudel seletab sotsiaalse kapitali loomise põhjuslikke teid ja sellest mõjustatud tagajärgi. Samuti on käsitletud sotsiaalse kapitali poliitilist rolli ja seda, kuidas sotsiaalset kapitali luua, mõõta ja kasutada.

POLIITILISED ÕIGUSED
Garner, Robert. The political theory of animal rights. Manchester University Press, 2005. VIII, 181 lk.

Robert Garner püüab leida vastust küsimustele, milline on kõige kohasem ideoloogiline seisukoht loomade huvide kaitseks ja millist mõju poliitilistele kontseptsioonidele ja ideoloogiatele on loomadele kõrge moraalse staatuse andmine üldse avaldanud. Autor paneb kahtluse alla eelduse, et poliitiline teooria puudutab ainult inimprobleeme. Garner püüab leida poliitilist ideoloogiat, mis suudaks kõige paremini seista loomade huvide eest. Ta märgib, et kõik katsed anda loomadele moraalset staatust on pärit liberaalse mõtte traditsioonist, ehkki ka liberalismil on mõningaid puudusi loomakaitse seisukohast. Kuigi võrreldes poliitilisi seisukohti teiste ideoloogiatega, nagu konservatism, sotsialism, kommunitarism, feminism, on liberalism teatud mööndustega siiski kõige kohasem ideoloogiline positsioon loomade huvide kaitsel.

Samas on käsitletud ka mõningaid tänapäeva poliitilise teooria põhiteemasid, nagu debatid liberalismi ja kommunitarismi pooldajate vahel,  liberaalsed ja feministlikud teooriad õiglusest jne.

USA POLIITIKA
Buchanan, Patrick J. Death of the West: how dying populations and immigrant invasions imperil our country and civilization. St Martin's Press, 2002. 310 lk.

Raamatu autor, kolmekordne presidendikandidaat Patrick J. Buchanan põhjendab oma seisukohta, et president George W. Bushi administratsioon on hüljanud põhiprintsiibid ja juhib Ameerika Ühendriike vale teed pidi. Buchanan kritiseerib Bushi poliitikat, selle arrogantsi ja mühaklikkust, mille tagajärjeks võib olla USA kui supervõimu staatuse kadumine. Autor võrdleb USAd Rooma riigiga enne selle langust, tuues välja nende ühised jooned, nagu usu ja moraali langus, korruptsioon ja kultuuri mitteväärtustamine. Ta on abordi ja homoseksuaalide õiguste vastane. Samuti arvab autor, et immigratsioon praegusel kujul on suur oht ameerika elulaadile. Vabakaubandus globaliseerumise tingimustes viib aga otse teed riigi majandusliku iseseisvuse ja riikliku sõltumatuse kadumisele.

Refereerinud Ilona Kõrgema


RRi näitused digitaalarhiiv digar