Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20, L 12-19
Raamatuid saab tagastada Endla tn 3 E-P 7-22






 

2005-3

SUMMARIA SOCIALIA

Valik ülevaateid välisajakirjanduses ilmunud artiklitest

 SISUKORD

Internet ja poliitikas osalemine
Best, Samuel J.; Krueger, Brian S. Analyzing the representativeness of Internet political participation

Kohalikud valimised Norras
Aars, Jacob; Ringkjob, Hans-Erik. Party politicisation reversed? Non-partisan alternatives in Norwegian local politics

Vabatahtlik sektor Suurbritannias
Lewis, Jane. New Labour’s approach to the voluntary sector: independence and the meaning of partnership

Venemaa poliitika
Hashim, Mohsin S. Putin’s Etatization project and limits to democratic reforms in Russia

Haridus ja tööturg
Kogan, Irena; Unt, Marge. Transition from school to work in transition economies

Euroopa Liidu tööhõivestrateegia mõju
Zohlnhöfer, Reimut; Ostheim, Tobias. Paving the way for employment? The impact of the Luxembourg process on German labour market policies

Raamatututvustused


INTERNET JA POLIITIKAS OSALEMINE
Best, Samuel J.; Krueger, Brian S. Analyzing the representativeness of Internet political participation.
Political Behavior. Vol. 27 (2005), no. 2, p. 183-215.

Artikkel käsitleb Interneti vahendusel poliitikas osalemist, analüüsib seda mõjutavaid tegureid ning hindab Interneti teel poliitikas osalemise mustrite esinduslikkust. Analüüsi alus on USA-s 2003. aastal Connecticuti Ülikooli läbiviidud telefoniküsitlus. Autorid, kes on ressursside teooriale tuginedes modelleerinud Interneti teel osalemist ja analüüsinud uuringu tulemusi, väidavad, et nn online-poliitikas osalemist mõjutavad tegurid erinevad traditsioonilist (offline) poliitilist osalust mõjutavatest teguritest.

Poliitikauuringute-alases debatis leitakse, et kodanike osalemine poliitikas on demokraatlikus poliitikas suure tähtsusega. Ühe kõige mõjukama käsitluse kohaselt on poliitikas osalemine ülitähtis, sest see on mehhanism, mille kaudu üksikisikud kontrollivad kollektiivseid otsuseid, mis materiaalselt mõjutavad nende elu (Dahl, 1989; Gant ja Lyon, 1993; Verba, Schlozman ja Brady, 1995). Võrdse käsitlemise põhimõtte kohaselt peavad kollektiivse otsusetegemise protsessis iga otsuse subjektiks oleva inimese huvid olema täpselt hinnatud ja teatavaks tehtud (Dahl, 1989). Et üksikisikud teavad kõige paremini oma huve, peavad nad edastama oma eelistused poliitilisele süsteemile oma poliitikas osalemise kaudu. Seetõttu saavad ebavõrdse osaluse korral aktiivsemad kodanikud rohkem poliitilisi hüvesid kui  passiivsed, kuulekad inimesed.

Ressursiteooriale tuginedes oletavad artikli autorid, et vaba aeg, kodanikuoskused, nn offline-osalemine vaevalt online-osalemist mõjutab. Küll aga peaksid mõjutama osalust uue elektroonilise meediumi vahendusel füüsilised ressursid (nt juurdepääs Internetile kodus), Interneti kasutamise oskused ja Interneti kaudu kaasatõmbamine. Kui need meediumile eriomased ressursid mõjutavad online-osalemist, siis erinevad Interneti teel poliitikas osalemise mustrid traditsioonilistest osalemise vormidest. Uuringu tulemuste analüüs näitab, et kui kodanikuoskused ennustavad kõige paremini offline-osalemist, siis Interneti kasutamise oskused ennustavad kõige paremini online-osalemist. Kodanikuoskuste ja Interneti kasutamise oskuste vaheliste seoste analüüs näitab, et kõrgema tasemega kodanikuoskustega inimesed kalduvad omama ka paremaid Interneti kasutamise oskusi. Parema sotsiaalse taustaga inimestel on paremad kodanikuoskused ja Interneti kasutamise oskused. Uuringu kohaselt on online-poliitikas osalejate poliitilised eelistused liberaalsed. Et ka traditsioonilises poliitikas osalejate eelistused on valdavalt liberaalsed, pole suuri muutusi poliitikas osalejate poliitilistes eelistustes ette näha.

Kuigi Internet üldiselt suurendab poliitikas osalemise ebavõrdsust, mis on seotud traditsioonilise poliitikas osalemisega, võib uue meediumi abiga ületada vanade ja noorte poliitikas osalemise taseme erinevused. Varasemad uuringud on näidanud, et noorte huvi poliitika vastu, nende osalus poliitikas ning kokkupuude poliitikaga on väike. Vanemad inimesed osalevad traditsioonilistes poliitilistes tegevustes palju rohkem kui noored. Käsitletava uuringu kohaselt ongi kodanikuoskuste kõrval teine oluline offline-poliitikas osalemise aktiivsust mõjutav tegur vanus. Kõigi muude võrdsete ressursside korral ei osale aga noored poliitikas vähem Interneti-keskkonnas. Noortel on Interneti kasutamise oskused kõrgel tasemel, mis mõjutab online-osalemist kõige enam, ja see peaks tõenäoliselt mõjutama oluliselt nende osalemist online-poliitikas.

Artikli kokkuvõtvas osas märgivad autorid, et nende analüüsi tulemusi ei tohiks siiski üle hinnata. Ehkki uuringu tulemuste põhjal võib loota, et online-osalus võimaldab noori aktiviseerida, tuleb mis tahes järelduste puhul, mis puudutavad noorte mõju poliitikale, arvesse võtta uue meediumi mõju poliitikale, võrreldes vanade traditsiooniliste poliitikas osalemise viisidega. Seni on aga vastuseta küsimus, mil määral mõjutab online poliitiline tegevus poliitikuid ja teisi kodanikke. Vastus sellele küsimusele määrab oluliselt ära uue osalusmeediumi kasutamise.

Refereerinud Ülle Lepp

KOHALIKUD VALIMISED NORRAS
Aars, Jacob; Ringkjob, Hans-Erik. Party politicisation reversed? Non-partisan alternatives in Norwegian local politics.
Scandinavian Political Studies. Vol. 28 (2005), no. 2, p. 161-181.

Norra kohalike valimiste andmete aegridadele tuginedes uuritakse artiklis, kas kohalike valimiste parteilise politiseerumise protsessis on märgata suunamuutust. Seda küsimust käsitledes vaadeldakse mitteerakondlike valimisnimekirjade olemasolu Norra kohalikes omavalitsustes ja analüüsitakse, kui suur on valijate toetus neile nimekirjadele. Artikli esimeses osas selgitatakse parteide poliitika seoseid kohalike omavalitsustega, seejärel käsitletakse empiirilistele andmetele tuginedes parteilise politiseerumise küsimust, vaadeldes selle alternatiivi – mitteparteilisi nimekirju. Mitteparteiliste nimekirjade üldise ulatuse kaardistamise järel tuuakse välja mitteparteiliste nimekirjade liigid ja uuritakse, kas mõni mitteparteilise nimekirja tüüp on aja vältel muutunud teistest tähtsamaks. Lõpuks vaadeldakse, kuidas on mitteerakondlik alternatiiv mõjutanud kohalike valimiste tulemusi.

Norras vaadeldakse erakondi kui riikliku poliitika  edendajaid  kohalikul tasandil. Teisalt pakuvad parteide kohalikud organisatsioonid oma keskorganisatsioonidele kohalikku sisendit ning on seetõttu olulised üleriigiliste parteide poliitika formuleerimisel. Enne politiseerumise protsessi kohalikul tasandil võis oletada, et valijad keskendusid peamiselt kohalikele küsimustele, pärast parteide kannakinnitamist kohalikes omavalitsustes mobiliseerusid valijad sagedamini üleriigiliste küsimuste ümber. Parteilise  politiseerumise protsessi iseloomustab ka erakondade monopolilähedane olukord kohalikes omavalitsustes, kus parteid nimetavad oma kandidaadid kohalikesse omavalitsustesse. Finantsiliselt ja organisatsiooniliselt on Norra parteid praegu ressursirikkamad kui kunagi varem.

Parteisid kohalikes omavalitsustes on käsitletud kahes tuntud uurimuses: Rokkani ja Valeni 1962. aastal ilmunud uurimuses “The Mobilisation of the Periphery” ja 1967. aastal ilmunud Hjellumi uurimuses parteidest kohalikus poliitikas. Norra kohalike valimiste süsteem on järk-järgult muutunud pluralistlikult süsteemilt proportsionaalse esindatuse süsteemi suunas. Esimest korda võimaldati proportsionaalset süsteemi 1896. a kohalikel valimistel (Kristvik ja Rokkan, 1972). Alates 1919. a oli proportsionaalse esindatuse süsteem kohustuslik juhul, kui esitati rohkem kui üks nimekiri (Hjellum, 1967). 2003. a rakendas viimane Norra kohalik omavalitsus seda süsteemi. 

Artikli peaeesmärk on vaadelda mitteparteiliste nimekirjade mõju ja üleriigilist levikut Norra kohalikel valimistel pikema aja vältel (1937–2003). Mitteparteilised nimekirjad on alternatiiv üleriigiliste erakondade valimisnimekirjadele kohalikel valimistel. Mitteparteiliste nimekirjade hulka kuuluvad maapiirkondade nimekirjad, kohalike omavalitsuste teatud allüksusi hõlmavad nimekirjad ja konkreetsele probleemile keskendunud nimekirjad. Mõnel juhul hõlmavad nad parteisarnaseid organisatsioone, mis võivad haarata mitut omavalitsust ja keskenduda rohkem kui ühele küsimusele. Kõige üldisemalt defineeritakse käesolevas artiklis mitteparteilisi nimekirju kui kohalikel valimistel esitatud kandidaatide nimekirju, mis ei osale üleriigilistel valimistel ega ole seotud ühegi üleriigilise erakonnaga.

Tuginedes mitteparteiliste nimekirjade olemasolu analüüsile kohalikel valimistel, märgivad artikli autorid, et 1990. aastate kohalikel valimistel suurenes mitteparteiliste nimekirjade hulk peamiselt nende nimekirjade arvu kasvu tõttu suurtes omavalitsustes. Väiksemates omavalitsustes nimekirjade arvu kasvu ei täheldatud. Mitteparteiliste nimekirjade uut lainet suuremates omavalitsuses võib vaadelda kui pahameele ilmingut selle üle, kuidas parteid linnades ja suuremates omavalitsustes tegutsevad. Analüüsides valijate toetust mitteparteilistele nimekirjadele, selgub, et need nimekirjad on olnud väga edukad ning saanud endale suhteliselt palju mandaate ja linnapea kohti. Selline tulemus viitab, et mitteparteilised nimekirjad on kohalikus poliitikas olulised osalejad ja kujutavad endast atraktiivseid koalitsioonipartnereid. Mitteparteilised nimekirjad näivad olevat head elanikkonna osaluse mobiliseerijad, samas kui parteide võime valimistel osalust mõjutada on nõrgenenud. Mitteparteilised nimekirjad kerkivad esile seal, kus kohalikud probleemid on eriti vastuolulised. Niisiis võib oletada, et mitteparteilised nimekirjad on keskendunud kohalikele probleemidele, mille üle ägedalt vaieldakse.

Artikli kokkuvõttes märgitakse, et erakonnad on kohalikus poliitikas valitseval positsioonil ja mitteparteilised nimekirjad ei näi seda ohustavat. Ühelt poolt ei ole märke parteide eemaldumisest kohalikust poliitikast. Teiselt poolt jäävad mitteparteilised nimekirjad oluliseks mõjuriks nii kohalikel valimistel kui ka kohalikes omavalitsustes.

Refereerinud Ülle Lepp

VABATAHTLIK SEKTOR SUURBRITANNIAS
Lewis, Jane. New Labour’s approach to the voluntary sector: independence and the meaning of partnership.
Social Policy and Society. Vol. 4 (2005), no. 2, p. 121–131.

Artiklis analüüsitakse, kuidas Suurbritannia valitsus on alates 1998. aastast käsitlenud riigi poliitikas partnerlust vabatahtliku sektoriga. Jane Lewis vaatleb Suurbritannia uusleiboristide lähenemist vabatahtlikule sektorile koostöökokkulepete kaudu ning leiab, et partnerluse idee andis märku valitsuse uuest lähenemisest vabatahtlikule sektorile kui teenuste osutajale ning kui vahendavale, agitatsiooni korraldavale institutsioonile. Kuigi koostöölepetes tõstatati vabatahtlike organisatsioonide sõltumatuse probleem ja tagati teenuste osutamise tingimuste oluline paranemine, on üsna raske hinnata, kuivõrd on saavutatud demokraatliku uuenemise eesmärk anda vabatahtlikele organisatsioonidele adekvaatsem roll poliitika mõjutamisel. Artiklis püütakse resümeerida, mis toimub Suurbritannia vabatahtlikus sektoris kohalikul tasandil, ning osutada tekkinud pingele vabatahtlike organisatsioonide kui teenuste osutajate ja kui ühiskonna uuendajate rolli vahel (Blunkett, 2003). Artikli autor on seisukohal, et keskvalitsuse tasandil kujundab laiema poliitilise päevakorra ikka valitsus, hoolimata vabatahtliku sektori “hääle” suurematest võimalustest poliitika rakendamise mõjutamisel.

Oma esimesel ametiajal tutvustasid uusleiboristid 1998. aastal koostöökokkuleppeid vabatahtliku sektoriga (Compact), võttes kohustuseks tunnustada vabatahtliku sektori sõltumatust ja anda sellele võimalus teenuseid osutada. Selline lähenemine erines varasemast konservatiivide käsitlusest, mille kohaselt olid vabatahtlikud organisatsioonid riigile alternatiivsed sotsiaalteenuste osutajad. Koostöökokkulepetes asendati lepingukultuuri mõiste koostöökultuuri mõistega ja tagati sektori sõltumatus, eriti tunnustades sektori õigust väljendada kriitikat valitsuse poliitika kohta. Peale selle kohustuti koostöökokkulepetes pöörama tähelepanu sektori strateegilise finantseerimise, piisava konsulteerimise ja paremate töösuhete vajadusele. Vabatahtliku sektori organisatsioonid kohustusid omalt poolt järgima kõrgeid standardeid rahastamisel ja aruandluses, informeerima oma liikmeid, teenuste kasutajaid ja toetajaid, nendega konsulteerima ning edendama häid tavasid.

Partnerlussuhete kujundamine avaliku ja vabatahtliku sektori vahel ei tähendanud mitte ainult uut raamistikku teenuste osutamiseks. 2000. aastate alguse  poliitikadokumentides eeldatakse, et vabatahtlikud organisatsioonid liituvad valitsuse seatud eesmärkidega, aitavad avalikke teenuseid uuendada ning töötavad partnerluses kohalikul tasandil, et viia ellu valitsuse eesmärki taaselustada kohalikud kogukonnad ning edendada sotsiaalset kaasatust (Blunkett, 2003). Samas jääb täpsustamata partnerlus vabatahtliku sektoriga sektori kui poliitika mõjutaja rolli täitmisel. Viimaste vabatahtlikku sektorit käsitlevate valitsuse dokumentide keskmes on “alt üles” toimivad vabatahtlikud organisatsioonid kui tugevamate kohalike kogukondade loojad. 

Valitsus soovib aktiveerida partnerlust vabatahtliku sektoriga nii valitsuse kui ka kohalikul tasandil, seda aga takistavad mitmed asjaolud. Esiteks on selgesti tajutav vabatahtliku sektori kontseptualiseerimine ja rakendamine valitsuse eesmärkide teenistusse. Vabatahtlikke organisatsioone nähakse peamiselt sotsiaalse tõrjutusega võitlejana ega teadvustata, et organisatsioonide endi eesmärgid võivad oma sisult sellest eesmärgist erineda. Teiseks tuleb arvestada, et muutes vabatahtlikud organisatsioonid aktiivsemateks partneriteks teenuste osutamisel, ähmastuvad avalik ja erasektor. Valitsus ei pruugi seetõttu enam saada lisaväärtust, mida ta partnerlusest ootab, vabatahtlikud organisatsioonid teenuste pakkujana ei pruugi täita oma rolli julgustamaks kodanikke nn alt üles osalusele kohaliku kogukonna uuendamisel. Vabatahtlikud organisatsioonid võivad küll paremini esindada erilisi huve teenuste osutamise valdkonnas, kuid see ei ole päriselt see osalemine, mida valitsus ootab.

1990ndate alguse Suurbritannia konservatiivse valitsuse kavatsused olid selged: kasutada vabatahtlikke organisatsioone alternatiivsete teenuseosutajatena. Selged olid ka ohud. Leiboristide valitsuse kavatsused olid paremad, kuid tuleb nentida, et viieteist aasta jooksul toimunud muutused lepingute alusel teenuseid pakkuvate organisatsioonide olemuses on vastuolus valitsuse poolt vabatahtlikele organisatsioonidele kavandatud kogukonna taaselustamise rolliga. Koostöökokkulepetes propageeritud partnerluskultuur seadis sihiks võrdsema avaliku ja vabatahtliku sektori koostöö. Kuid partnerlusel põhinevat valitsemist on väga raske edendada, sest vabatahtlik sektor on fragmenteerunud, selle rahastamise hoovad on väga keerulised, selle reguleerimine võtab hulgaliselt personali aega ning valitsuse päevakorda dikteerib valimistsükkel. Seetõttu on Jane Lewise arvates võrdne partnerlus üsna ebatõenäone. On aga oluline, et valitsus oleks teadlik sellest, kuidas tema poliitika vabatahtlikku sektorit mõjutab. Mõned Euroopa kommentaatorid on hakanud soovitama, et oluline on kaitsta vabatahtliku tegevusega seonduvaid väärtusi. Kindlasti on tähtis, et valitsus kohustub looma sellise sotsiaalse ja majandusliku keskkonna, kus vabatahtlikud organisatsioonid ja vabatahtlik algatus võiksid hästi edeneda.

Refereerinud Ülle Lepp

VENEMAA POLIITIKA
Hashim, Mohsin S. Putin’s Etatization project and limits to democratic reforms in Russia.
Communist and Post-Communist Studies. Vol. 38 (2005), no. 1, p. 25-48.

Autor annab hinnangu Venemaa presidendi Vladimir Putini jõupingutustele riigi ümberehitamisel, analüüsides tema poliitika mõju Venemaa demokraatlikule muutusele. Artikli esimeses osas antakse ülevaade Boriss Jeltsini reformide pärandist, et võimaldada mõista poliitilisi takistusi, millega Putin võimule asudes kokku puutus.  Teises osas analüüsitakse spetsiifilisi põhjusi, mis võimaldasid Putinil Venemaa liidrina esile kerkida, ning selgitatakse, kuidas kolm eri toetajaskonda lootsid Putinile oma võimualuse kindlustamisel. Artikli kolmandas osas hinnatakse Putini poliitika mõju regioonide kuberneridele, Duumale, oligarhidele ja kodanikuühiskonnale.

Jeltsini valitsemisaega võib iseloomustada kui Vene riigi nõrgenemise perioodi, hoolimata 1993. aasta konstitutsiooniga loodud ülipresidentaalsest riigikorrast. Postsovetlikku ajajärku iseloomustab konsensuse puudumine riigikorra valiku küsimustes. Jeltsini ajal puudus selge strateegia institutsionaalseteks reformideks ja arenguks. Laiaulatusliku detsentraliseerimise kestel tekkinud administratiivne kaos ja suutmatus nõrgestasid föderaalvalitsust. Venemaad iseloomustas “hübriidriigikord”, mis kasutas demokraatlikke valimisprotseduure, et valida ja põlistada poolautoritaarne valitsemisstiil. Selle tagajärg oli ebaefektiivne võimupüramiid, mis oli orienteeritud ühe mehe õigusele ja võimu personifitseerimisele. Jõukuse ja võimu kontsentreerumine makroökonoomilise krahhi taustal ning nõrk võimu institutsionaliseerumine delegitimiseeris mitmeti Jeltsini riigikorda. Jeltsini valitsemisaega iseloomustab fakt, et märtsist 1998 kuni augustini 1999 vahetas Jeltsin viiel korral peaministrit. 1999. a augustis nimetas Jeltsin peaministriks tollal vähe tuntud endise KGB töötaja Vladimir Putini, kes 31. detsembril Jeltsini ametist loobumise järel sai tema järeltulijaks ja valiti 2000. a valimistel Venemaa presidendiks. Oma esiletõusu eest võlgnes Putin tänu kolmele poliitilisele jõule, mis paljus olid üksteisele vastandlikud. Nendeks olid nn Jeltsini perekond, majandusliberaalid ja julgeolekuteenistuste võtmeisikud, nn silovikid. Igal grupil olid täiesti erinevad poliitilised ja majanduslikud huvid, kuid kõik nad näitasid üles huvi Vene riigi tugevnemise vastu, soovides tugevdada riiki vastavalt oma erihuvidele. 

Putini valitsemisaega käsitletakse artiklis vastusena, kuid mitte lahendusena Jeltsini ajastu reformide pärandile. Mohsin kirjeldab põhjalikult Putini algatatud reforme ja tema valitsemisajal vastu võetud seadusi, mis oluliselt tsentraliseerisid võimu Kremli kätte, vähendades regioonijuhtide, oligarhide ja parlamendi võimu. Riigivõimu koondumine horisontaalse aruandluse ja efektiivse bürokraatia puududes tugevdab aga ebademokraatlikku riigikorda ning muudab selle võimetuks ellu viima väljakuulutatud avaliku poliitika eesmärke.

Oma esimesel valitsemisajal hoidus Putin algatamast reforme, millel oleks olnud lühiajaline negatiivne mõju elanike heaolule. Seepärast lükati 2003-2004 valimistsükli järgsesse aega elamumajandust puudutavad reformid. Samuti lükati edasi kohaliku energia hindade täielik liberaliseerimine ning elektri ja raudteetranspordi tariifide liberaliseerimine. Analüütikute arvates puudub Putinil senini poliitiline koalitsioon ning lai sotsiaalne baas, et ellu viia kõige vajalikumad reformid. Vaatlejate sõnul on struktuursete reformide lihtsaim külg muudatused seadustes, suurim takistus reformide tulemuslikkusele on aga see, kuidas neid ellu viiakse. Seega jääb artikli autori arvates Putin nõrga riigi tugevaks liidriks.

Kokkuvõtteks väidetakse artiklis, et riik, mille Putin sai pärandiks, ei ole tänapäevane riik ning võimu tugevdamine Putini poolt tsentraliseerimisabinõude kaudu on tugevasti kahjustanud Venemaa väljavaateid demokratiseeruda. Tegemist on süsteemiga, kus mitteametlikud võrgustikud, eestkoste, korruptsioon, õigusetus ning nõrk ja aruandekohustuseta täitevvõim ei suuda täita riigi funktsioone. Kui Putin ei kehtesta täitevvõimu vastutust ja aruandekohustust, ei institutsionaliseeri ametlikke protseduure ja õigusriiki, püsib Venemaa hübriidse valitsemiskorraga riikide hallis tsoonis.

Refereerinud Ülle Lepp

HARIDUS JA TÖÖTURG
Kogan, Irena; Unt, Marge. Transition from school to work in transition economies.
European Societies. Vol. 7 (2005), no. 2, p. 219–253.

Irena Kogan ja Marge Unt uurivad koolilõpetanute tööleasumist kolmes uues EL liikmesriigis – Ungaris, Sloveenias ja Eestis aastatel 1990–2000(2002). Artiklis on vaatluse all, kuidas haridustase ja sotsiaalne taust (ning sellega seotud sotsiaalsed võrgustikud) mõjutavad esimese stabiilse töökoha leidmise kiirust ning esimese ametikoha vastavust haridusalasele kvalifikatsioonile koolilõpetajate seas vanuses 15-35 aastat. Esmalt kirjeldatakse üleminekuaja majandusliku olukorra iseärasusi ning nende tagamaid pärast sotsialismi kokkuvarisemist Sloveenias, Ungaris ja Eestis. Seejärel analüüsitakse koolilõpetajate ja värskelt tööleasunute tööalast karjääri 1990ndatel, tuginedes 2000. aastal Ungaris ja Sloveenias ning 2002. a Eestis läbiviidud Euroopa Liidu tööjõu-uuringule.

Haridussüsteemi ja tööjõuturu vahelistele seostele pööratakse sotsioloogiaalases kirjanduses suurt tähelepanu. Inimese edukust tööjõuturul on käsitletud sõltuvana üksikisiku mitmesugustest ressurssidest ning sellest, kas tal on võimalusi muuta need kasulikuks positsiooniks tööjõuturul (Helemäe ja Saar, 2000). Kõikides Lääne tööstusühiskondades on ametialased saavutused mõjutatud haridusest ning eriti kehtib see uute tööjõuturule asunute kohta, kel puudub varasem töökogemus. Samas on Kesk- ja Ida-Euroopa noorte tööleasumise kohta vähe teada. Postkommunistlikes riikides on olnud uute tööjõuturule sisenejate peamine väljakutse üleminekul koolist tööle kvalifikatsiooni omandamine (peale selle suure osa tööjõu ümberkvalifitseerimine) ajal, kui ressursid on piiratud ja haridusinstitutsioonid ning koolituse korraldajad on ise ümber struktureerumas. Sageli toimub haridusinstitutsioonide ümberkujunemine aeglasemas tempos kui tööjõuturu muutumine (Cases ja Nesporova, 2003).

Artiklis vaadeldakse, kuidas on üleminekuajal muutunud hariduse roll, ning hinnatakse hariduse ja ameti vastavust. Samuti selgitatakse välja vanemate hariduse mõju noorte koolilõpetajate hariduse tasemele vastava töö saamisel postkommunistlikes riikides.

Uuringu analüüsi tulemused näitavad, et hariduse mõju esimesele stabiilsele töökohale asumisel  kasvas kõigis kolmes riigis. Üleminekuaja stabiliseerumisperioodil on hariduse tähtsus esimese töökoha saamisel oluliselt tõusnud Ungaris ja Sloveenias, Eesti erineb neist riikidest, sest Eestis on aastatel 1992–2002 hariduse tähtsus ainult veidi muutunud. Artikli autorite arvates võib see olla tingitud sellest, et kõrghariduse laienemise ja selle mõju vahel tööjõuturule on ajaline nihe, või ka sellest, et laienev teenuste sektor mahutab paljud kolmanda astme hariduse omandanud. Ehkki vanemate haridus ei paista mängivat rolli noorte esimese töökoha leidmise kiiruses, on selle mõju märkimisväärne uute tööjõuturule asujate hariduse ja ameti vastavusele. Need tulemused osutavad sotsiaalse tausta ja võrgustike olulisusele ametialase seisundi saavutamisel ning haridusalase kvalifikatsiooni ja ameti vastavusel (Iannelli, 2002). Üldiselt on viimase aja koolilõpetajatel üha rohkem raskusi tööjõuturule asumisel. Eriti kehtib see madalama haridusega isikute kohta, kes ei suuda enam nii kiiresti kui varem stabiilset tööd leida. Haridus on muutunud väärtuslikuks turueeliseks ning noored inimesed on mõistnud, et ilma kõrghariduseta on nende väljavaated tööjõuturul kesised  (Saar ja Kazulja, 2001). Ei saa välistada võimalust, et tööjõuturu  paindlikkus on kaasa aidanud olukorrale, kus madala haridusega koolilõpetajatel on viletsamad väljavaated saada pikaajalist stabiilset tööd.

Kokkuvõttes märgivad artikli autorid, et uuringu tulemused on üsna kirjeldavat laadi ega selgita noorte stratifikatsiooniprotsesside mehhanisme, sest institutsionaalsed muutused pole Kesk- ja Ida-Euroopa riikides veel lõppenud.

Refereerinud Ülle Lepp

EUROOPA LIIDU TÖÖHÕIVESTRATEEGIA MÕJU
Zohlnhöfer, Reimut; Ostheim, Tobias. Paving the way for employment? The impact of the Luxembourg process on German labour market policies.
Journal of European Integration. Vol. 27 (2005), no. 2, 147-167.

Artiklis analüüsitakse Euroopa tööhõivestrateegia mõju Saksamaa tööpoliitikale. 1997. aastal käivitati Euroopa Liidus (EL) tööhõivepoliitika uus, pehme koordineerimise protsess, nn Luxembourg’i protsess. Selle mõju liikmesriikide ja eriti Saksamaa poliitikatele on uurimustes hinnatud vastakalt. Uurimuste erinevaid tulemusi võib osaliselt seletada metodoloogiliste erinevustega. Autorid püüavad seda probleemi lahendada, esitades selged metodoloogilised kriteeriumid Euroopa tööhõivestrateegia mõju analüüsimiseks Saksa riiklikule poliitikale 1997-2002. Artiklis antakse ka ülevaade Luxembourg’i protsessist ning selle suunistest ja soovitustest.

Luxembourg’i protsessi põhijooned on esitatud Euroopa Ühenduse asutamislepingu tööhõive peatükis. Selle kohaselt töötavad liikmesriigid koordineeritud tööhõivestrateegia arendamise suunas, et saavutada kõrge tööhõivemäär. Protsessi eesmärk on harmoniseerida ühtsete suuniste abil tööhõivepoliitikad, kuid jätta liikmesriikidele vabadus valida meetmeid poliitika täideviimiseks.

Esimesed tööhõivealased suunised võeti vastu detsembris 1997. aastal ning neid on igal aastal üle vaadatud. Horisontaalsed eesmärgid formuleeriti 2001. aastal, nende tähtsaim siht on suurendada 2010. aastaks tööhõivemäära 70 protsendini ning püüda saavutada täielikku tööhõivet. Peale selle peavad liikmesriigid tähelepanu pöörama töö kvaliteedile ja elukestvale õppele. Alates 2000. aastast on kasutatud võimalust esitada konkreetseid tööhõivealaseid soovitusi liikmesriikidele.

Euroopa tööhõivestrateegial ei olnud erilist rolli Saksamaa 1998. aasta riiklikus tegevuskavas, kuna Luxembourg’i protsess vajas korralikuks toimima hakkamiseks aega, koalitsioon oli aga just enne seadusandliku perioodi lõppu 1998. aastal heaks kiitnud hulga olulisi tööturu-, sotsiaal- ja majandusreforme ning valitsus oli skeptiline kogu tööhõivepoliitika projekti suhtes ELi tasemel. Märkimisväärset Euroopa tööhõivestrateegia mõju ei saa oletada ka 1999.-2002. aasta koalitsiooni tegevuskavade programmide puhul, sest suurem koalitsioonipartner teatas meetmetest juba valimismanifestis või olid need jätk eelmise valitsuse jõupingutustele, mis said alguse juba enne Luxembourg’i protsessi. Siiski on olulist suuniste mõju tunda kahe programmi puhul, millest üks oli suunatud vanemaealistele, pikaajalistele töötutele ja töötutele naistele ning teises ilmnes enamik suuniste võtmeelementidest (elukestev õpe, vanemaealiste tööelus osalemise edendamine jt.).

Saksamaa tööturupoliitikatele avaldasid suuremas ulatuses mõju kvantitatiivsed eesmärgid, millega Saksamaa alguses ei nõustunud, nagu noorte ja pikaajaliste töötutega seotud eesmärgid, mis on enamasti kirjas ELi tööhõivesuuniste esimeses sambas. Ülejäänud kolme samba puhul ei ole ilmne, et need avaldasid võrreldavat mõju. Mõlemad koalitsioonid kasutasid enamasti riiklike tegevuskavade vastavaid osi esitlemaks reforme, mis ei olnud otseselt seotud Euroopa tööhõivestrateegiaga. Näiteks teise samba suuniste puhul viitavad riiklikud tegevuskavad mitmele olulisele reformile (nt maksu- ja sotsiaalkindlustussüsteemide reformid), mis viidi ellu suunistest sõltumatult. Kohanemisvõimet puudutava kolmanda samba uurimine viib samasuguste järeldusteni. Mõningaid suunistes mainitud keskseid probleeme Saksamaal polnudki. Neljas sammas muutus Saksamaa poliitika jaoks oluliseks pärast Lissaboni tippkohtumist, kus Saksamaa valitsusel soovitati suurendada soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamist ja edendada naiste tööhõivet. Artiklis on käsitletud veel ka ELi Nõukogu tööhõivesoovituste mõju Saksamaa tööhõivepoliitikale.

Kuna süvauuringud Euroopa tööhõivestrateegia mõjudest spetsiifilistele programmidele puuduvad, on ennatlik hinnata ka Euroopa tööhõivestrateegia mõju Saksamaa tööturule. Siiski, nagu eespool mainitud, on võimalik vähemalt mõnes valdkonnas tuua välja suuniste ja soovituste põhjuslikku mõju Saksamaa tööhõivepoliitikale. 2003. aasta juulis vastu võetud uued suunised tõenäoliselt suurendavad Euroopa tööhõivestrateegia mõju riikide poliitikatele.

Refereerinud Õnne Mets

RAAMATUTUTVUSTUSED

MAAILMAPANK
Corruption, politics and development : the role of the World Bank / Heather Marquette. Palgrave Macmillan, 2003. XVI, 261 lk.

1997. aastal kuulutas Maailmapank ametlikult välja süstemaatilise korruptsioonivastase võitluse. See seisneb keskendumises korruptsioonile rahvusvahelise abi osutamisel, korruptsiooni ennetamises panga finantseeritavates projektides ning rahvusvahelise korruptsiooni vastase võitluse toetamises. Raamatus analüüsitakse põhjalikult Maailmapanga rolli hea valitsemistava kujundamisel ning käimasolevat antikorruptsiooni programmi. Valgustatakse ka tagamaid nii pangasiseste institutsioonide kui ka selle välispartnerite ja sihtriikide osaluses korruptsioonivastases võitluses ning tõstatatakse Maailmapanga usaldusväärsuse säilimise küsimus.

Refereerinud Kristiina Puura

RAHAPOLIITIKA JA TÖÖTUS
Monetary policy and unemployment : the U.S., Euro-area, and Japan / edited by Willi Semmler. Routledge, 2005. X, 274 lk.

Kogumik sisaldab ettekandeid konverentsilt, mis toimus 2002. aastal Nobeli majanduspreemia laureaadi James Tobini auks. Raamat analüüsib USA, Euroopa ja Jaapani viimase kümnendi majandusnäitajaid ning toob välja seoseid rahapoliitika, inflatsiooni, majanduskasvu ja tööpuuduse vahel. Käsitletakse ka keskpankade konstitutsioonilist positsiooni ning maksu- ja heaolureformide mõju. Uurides rahapoliitika osa majanduskasvus ja tööpuuduses, arutletakse raamatus uue poliitika reeglite üle, mida oleks pidanud või peaks kasutusele võtma nendes regioonides.

TÖÖSTUSKLASTRID
Industrial clusters and inter-firm networks / edited by Charlie Karlsson ... [et al.]. Edward Elgar, 2005. XIV, 504 lk.

Tööstusklastrid on omavahel konkureerivad, koos tegutsevad ja üksteisest mõjutatud ühes tööstusharus ja geograafiliselt koondunud ettevõtete ja institutsioonide grupid. Neid iseloomustab ühine “infrastruktuur” ja oskustega töötajate kogum. Tuntumad tööstusklastrid on näiteks Silicon Valley, Hollywood ja Põhja-Itaalia. Raamatusse on koondatud uuringuid tööstusklastritest ja ettevõtetesisestest võrkudest Suurbritannias, Saksamaal, Ameerika Ühendriikides, Rootsis ja Hiinas. Kogumik käsitleb klastrite tekkimist, kasvamist, ka stagneerumist ja kadumist, samuti ka võimalusi toetada klastrite arengut poliitiliste vahenditega ning klastrite vastastikust mõju.

Refereerinud Meeli Kõlli

PEHME VÕIM
Nye, Joseph S. Soft power: the means to success in world politics. Public Affairs, 2004. XVI, 191 lk.

Joseph S. Nye on pehme võimu mõiste looja. Oma raamatus keskendubki ta selle mõiste uurimisele ja edasiarendamisele. Teose alguses analüüsib ta võimu muutuvat iseloomu rahvusvahelises poliitikas. Teine peatükk on pühendatud Ameerika Ühendriikide pehme võimu allikate uurimisele, kolmandas peatükis on vaatluse all ka teiste riikide pehme võim. Autor käsitleb samuti küsimust, kuidas valitseda pehmet võimu avaliku diplomaatia abil, ja võtab lõpupeatükis kokku, mida see kõik tähendab Ameerika Ühendriikide välispoliitika jaoks.

DISKURSUSE TEOORIA EUROOPA POLIITIKAS
Discourse theory in European politics: identity, policy and governance / edited by David R. Howarth and Jacob Torfing. Palgrave Macmillan, 2005. XVII, 364 lk.

Raamatus analüüsitakse tänapäeva Euroopa poliitika keskseid teemasid diskursuse teooria abil, samuti esitatakse empiirilisi uuringuid identiteetide, poliitikate ja uute valitsemisvormide kohta. Mitme riigi diskursusanalüüsi teoreetikud on kasutanud diskursuse teooria eri versioone käsitlemaks selliseid teemasid nagu Euroopa julgeolek, haldusreformid, kolmanda tee poliitika, populismi uued vormid, uute poliitiliste ideoloogiate  kujunemine jne. Raamatus püütakse lahendada ka metodoloogilisi probleeme, mis kerkivad esile diskursuse teooria rakendamisel empiirilistes uuringutes.

AMEERIKA JA EUROOPA
Merkl, Peter H. The rift between America and old Europe: the distracted eagle. Routledge, 2005. V, 234 lk.

Raamatus kirjeldatakse Ameerika Ühendriikide ja nn vana Euroopa, eriti USA ja tema hiljutiste lähedaste NATO partnerite Saksamaa ja Prantsusmaa suhetes tekkinud lahkheli aastail 2002-2003. Põhitähelepanu on suunatud vastuolude tekkimise erinevatele interpretatsioonidele. Euroopa ja USA emotsionaalse vastasseisu aluseks on saanud demokraatia nõrgenemise ilmingud USAs endas. Näiteks on toodud George W. Bushi presidendivalimised ja nimetatud riikide erinevad suhtumised Lähis-Ida poliitikasse. Erinevad on ka seisukohad, milline on hea ühiskond ja millised on olulised ühiskondlikud väärtused. Eurooplased usuvad kindlalt heaoluriiki kui ainsasse legitiimsesse sotsiaalse korra vormi, kus valitseb rahvuslik solidaarsus ja kus riik on iga ühiskonna liikme jaoks. Ameerika Ühendriikide sõjaline võimsus toetub hiigelsuurele kaitse-eelarvele, mis on küll maailma suurim, kuid kasutab ressursse ühiskonna nõrgimate kihtide arvel.

Refereerinud Ilona Kõrgema


RRi näitused digitaalarhiiv digar