Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20, L 12-19
Raamatuid saab tagastada Endla tn 3 E-P 7-22






 

2005-4

SUMMARIA SOCIALIA

Valik ülevaateid välisajakirjanduses ilmunud artiklitest

 SISUKORD

Euroopa pereelu
Daly, Mary. Changing family life in Europe: significance for state and society

Töö ja perelu ühitamine
Clancy, Maggie; Tata, Jasmine. A global perspective on balancing work and family

Liidri roll Balti riikide välispoliitikas
Park, Ausra. Starting from scratch: the role of leadership in the foreign policymaking of the Baltic states, 1991-1999

Eestivenelaste identiteet
Fein, Lisa C. Symbolic boundaries and national borders: the construction of an Estonian Russian identity

Keeleolukord Eestis, Lätis ja Leedus
Verschik, Anna. The language situation in Estonia; Metuzale-Kangere, Baiba; Ozolins, Uldis. The language situation in Latvia 1850-2004; Hogan-Brun, Gabrielle; Ramoniene, Meilute; Grumadiene, Laima. The language situation in Lithuania

Koostöölepped
Toftisova, Radost. Implementation of NGO-government cooperation policy documents: lessons learned

Raamatututvustused


EUROOPA PEREELU
Daly, Mary. Changing family life in Europe: significance for state and society.
European Societies. Vol. 7 (2005), no. 3, p. 379-398.

Artiklis kirjeldatakse põhjalikult, millised muutused on toimunud perekonnas Euroopa eri ühiskondades, ja analüüsitakse esilekerkinud muutuste ja riskide valguses tänapäevast perepoliitikat. Artikli esimeses osas käsitletakse peamisi muutusi ja tendentse, mis on viimasel kümnendil mõjutanud perekonna eksisteerimist Euroopas, seejuures on vaadeldud perekonna struktuuri, loomist ja suhteid. Teises osas püütakse määratleda peamised muutustest tulenevad ohud, kolmandas osas uuritakse, milline on olnud riigi reageering nendele muutustele, ning arutletakse, milline see peaks olema. Näidatakse, kuidas perepoliitika on tegelikult kitsenenud ning saanud üha enam tööhõivepoliitika relvaks.

Et suuremas osas riikides kasvab majanduslik heaolu, on inimestel vähem vaja jagada oma elukorraldust ning kuuluda samasse leibkonda (De Jong Gierveld, 1998). Euroopas on märgata tendentsi elada üksi, leibkondade arv on järsult suurenenud. Praegu elab nn EL-15 liikmesriikides üksi 42 miljonit inimest, mis moodustab 28% kogu elanikkonnast.

Teine märkimisväärne suundumus on sündimuse langus. Ajavahemikul 1980–2003 langes summaarne sündimuskordaja nn EL-25 riikides 1.88-lt 1.48-le  (Eurostat, 2004). Sündimuse vähenemine on seotud suureneva lastetuse, perekonna loomise edasilükkamise ning abiellumise vähenemisega.

Kolmas suundumus on abielude arvu vähenemine. Kaufmann (2002) räägib kasvavast soovimatusest abielluda ning suurenevast sotsiaalsest tunnustusest kooseluvormidele ja lapsevanemaks olekule väljaspool abielu. Abielu destabiliseerib ka üldine kasvav lahutuste hulk. Lahutusi on kõige vähem Lõuna-Euroopa riikides ja enim Tšehhis, Balti riikides ja Skandinaaviamaades. Samas kasvab vabaabielude hulk. Sotsioloogilise lähenemise kohaselt erineb abielu vabaabielust pika kestuse, ressursside jagamise ja vahetamise kõrge taseme ning tugeva institutsionaliseerituse poolest. Vabaabielu seevastu on sageli avatud kestusega, tingimuslik jagamise suhtes ning sel on rohkem eraviisilise kokkuleppe kui institutsiooni tunnuseid.

Kõik eespool nimetatud suundumused on viinud leibkondade ja perekondade struktuuri muutumisele. Põhja-Euroopa riikides on võrreldes teiste EL-i riikidega keskmine leibkonna suurus väiksem, vähem on levinud abielu ja rohkem alternatiivsed kooseluvormid.

Perekonna korralduses on peamine suundumus kahe tuluteenijaga perekonna poole, selle üks põhjusi on olnud naiste kasvav osalemine tööturul. Kahe tuluteenijaga perekond domineerib enamikus EL-15 riikides neis leibkondades, kus on kaks tööealist inimest.

Peale leibkonna koosseisu on muutunud ka samasse leibkonda kuuluvate inimeste eluviis ja omavahelised suhted. Enamikus Euroopa riikides on tänapäeva perekond muutunud autoriteedile orienteeritud perekonnast kokkuleppeid sõlmivaks perekonnaks (Du Bois-Reymond, 1998). Euroopas toimub nihe niisuguselt armastussuhtelt, mis viib abieluni ja laste ilmaletoomisele, teistsugusele kooselumudelile, mis võib viia abieluni või jätkuda lasteta kooseluna (Tyrell ja Schulze, 2000). Selle käsitluse kohaselt on kooselu ja lapsevanemaks olek üha raskemini ühitatav. Kooselu nõuab enamasti mobiilsust ega põhine pikaajalisel enesesidumisel ja kohustuste võtmisel, samas kui lastekeskne perekond nõuab vanematelt paigalolekut ja stabiilsust.

Artikli autor toob välja tänapäeva Euroopa neli peamist perekonnaga seotud „ohtu”. Need on perekonna kadumine ehk valmisoleku puudumine pühenduda lapsevanema kohustustele, polariseerumine perekonna (lapsevanemaks olek) ja mitte-perekonna (kooselu) vahel, naiste ülekoormatus ning hoolekandega seotud riskid.

Kõigi nende ohtude puhul on riigil keskne roll. Perepoliitika võtmeküsimuseks võib pidada peresuhete moderniseerumise ühitamist ühiskonna majanduslike, sotsiaalsete ja demograafiliste vajadustega (Kaufmann, 2002). Enamik Euroopa riike on pidanud perepoliitikat oluliseks valdkonnaks. Seejuures saab eristada kahesugust lähenemist perekonnaküsimustele. Esimeseks on instrumentaalne lähenemine, kus poliitika on suunatud teatud pereelu probleemidele, nagu emade (madal) tööhõive, isapoolne vastutus, vanemate ja laste suhted, perekonna vaesus, lapse heaolu, perekonna stabiilsus jne. Teist, liberaalset lähenemist iseloomustavad märksõnad „kvaliteet”, „headus”, „valikuvõimalus”, „eneseteostus”. Konkreetsetest perepoliitikatest rääkides on üks ELi poliitika keskne teema seosed perepoliitika ja tööhõivepoliitika vahel, et kokku sobitada tööd ja pereelu.  Siiski leiab artikli autor, et perepoliitika on praegu väga kitsas ning nõuaks hoopis suuremat mitmekesisust. Praegune poliitika on petnud eurooplaste lootusi kolmel olulisel viisil. Esimene on seotud lastega perede finantsilise kindlustunde ja heaoluga, teine on seotud sündimuse ja laste üleskasvatamisega ning kolmas poliitika suutmatuse või tahtmatusega  innustada inimesi saavutama täisväärtuslikku pereelu.

Refereerinud Ülle Lepp

TÖÖ JA PEREELU ÜHITAMINE
Clancy, Maggie; Tata, Jasmine. A global perspective on balancing work and family.
International Journal of Management. Vol. 22 (2005), no. 2, p. 234-241.

Autorid vaatlevad, kuidas naised globaalses kontekstis hoiavad tasakaalus tööd ja perekonda, käsitledes sotsiaalsete ja kultuuriliste veendumuste, organisatsiooniliste väljavaadete ja juhtimisstiilide ning töö ja perekonna toetamise süsteemide mõju töö ja perekonna tasakaalule kaheksas riigis: Hiinas, Jaapanis, Iisraelis, Suurbritannias, Itaalias, Norras, Rootsis ja Ameerika Ühendriikides.

Töö ja perekond mängivad tänapäeval enamiku töötavate naiste jaoks elus peamist rolli. Üha rohkem on naistel vaja toime tulla töö ja pereelu tasakaalustamisel ilmnevate konfliktidega. Töö ja pere konflikti kogetakse sageli siis, kui näiteks ühe rolli täitmine teeb võimatuks teise rolli täitmise (Greenhaus & Beretell, 1985). Ehkki uurijad on töö ja pere konflikti täheldanud nii naiste kui ka meeste puhul, puutuvad sellega rohkem kokku tõenäolisemalt naised, sest nad on endale võtnud vastutuse enamiku perekonna ja lastehoolduse küsimuste eest (Hattery, 2001).

Artiklis esitatakse kaheksa käsitletava riigi kohta lühiülevaade, mis hõlmab esmalt sotsiaalseid ja kultuurilisi veendumusi naiste rolli kohta ühiskonnas, seejärel selgitatakse, millised on naiste väljavaated saada tööd (äri)organisatsioonides, ning vaadeldakse valitsuse poolt rakendatavaid süsteeme töölkäimise ja perekonna toetamiseks.

Analüüsinud töö ja pere küsimusi kaheksas riigis, esitavad artikli autorid mitu huvipakkuvat järeldust. Esiteks on sotsiaalsetel ja kultuurilistel veendumustel peamine mõju naiste võimele edukalt tasakaalustada tööd ja pereelu. Neid saab seostada soolise egalitarismi kultuurilise tähtsusega (House, 1999). Kõrge soolise egalitarismiga ühiskondades, kus nii mehed kui ka naised on hõivatud töö ja laste kasvatamisega, on tasakaalu töö ja perekonna vahel kergem saavutada. Seevastu madala soolise egalitarismiga ühiskondades suudavad töötavad isad tööd ja pereelu tasakaalustada, samal ajal kui töötavatel emadel ei pruugi see alati õnnestuda.

Kultuurilistest erinevustest hoolimata eksisteerivad mitmed kultuuriülesed teemad. Üks selliseid on naiste ja emade kasvav tööhõive ning sellega kaasnevad muudatused soorollide normistikus. Üha rohkem naisi kogu maailmas nõuab sooliselt neutraalset ühiskonda, kus mehed ja naised on võrdselt haaratud otsustamisse nii tööl kui ka perekonnas.

Refereerinud Ülle Lepp

LIIDRI ROLL BALTI RIIKIDE VÄLISPOLIITIKAS
Park, Ausra. Starting from scratch: the role of leadership in the foreign policymaking of the Baltic states, 1991-1999.
East European Quarterly. Vol. 39 (2005), no. 2, p. 229-270.

Käesolev kirjutis käsitleb välispoliitika formuleerimist ja arengut Balti riikides aastatel 1991–1999, näidates, kuidas muutus kolme Balti riigi välispoliitika selle kümnendi jooksul ning millist rolli mängis selles välispoliitika juhtimise tegur. Kõigepealt hinnatakse artiklis Balti riikide välispoliitika teoreetilistest käsitlustest (nt väikeriigiteooria ja sisepoliitikateooria) tuletatud selgituste tugevust ja olulisust. Täiendamaks traditsioonilisi teooriaid tutvustatakse alternatiivset lähenemist, mis keskendub liidritele ja nende isikuomadustele ning argumenteerib, et üksikisiku tasandi perspektiiv lisab uut arusaamist 1990. aastate Balti riikide välispoliitika kujundamise analüüsi. Enamgi veel, uurimus püüab hinnata, kuidas välispoliitika kujundamise võtmepositsioonidel olevad üksikisikud on mõjutanud välispoliitiliste eelistuste valikut.

Artikli peamine väide on, et Balti riikide välispoliitikat ei mõjutanud ainuüksi väliskeskkond ja siseolud, vaid valikud sõltusid üksikisikutest, kes olid vastutavad välispoliitika kujundamise eest (Gricius, 1994; Haab, 1995; Girnius, 1997; Bleiere, 1998; Lejins, 1999). Balti riikide liidrid ei olnud pelgalt etturid oma riikide välispoliitika juhtimises, vaid neil olid poliitikavalikute suhtes personaalsed eelistused ning sellega jätsid nad isikliku jälje oma riigi välispoliitilisse käitumisse. 

Artiklis analüüsitakse lähemalt kaht väikeriikide välispoliitika analüüsil kasutatavat lähenemist – väikeriigiteooriat ja sisepoliitikateooriat. Väikeriiki käsitlevas teoreetilises kirjanduses tõstetakse esile viis peamist välispoliitilist valikut: 1) sõjaline liit, 2) majanduslik liit, 3) regionaalse koostöö kokkulepped, 4) neutraliteedipoliitika ja 5) liikmelisus rahvusvahelistes organisatsioonides. Teoreetilises kirjanduses on esile toodud kolm neid valikuid mõjutavat peamist tegurit: riigi geograafiline asend ning tema kaugus suurvõimudest; riigi suurus ning tema materiaalsed ja inimressursid ning väline keskkond. Väikeriigiteooria peamine nõrkus on, et Balti riikide puhul ei suuda see teooria määratleda põhjusi ega prognoosida, miks riik peaks valima oma välispoliitika muutmise kasuks, kui tema väliskeskkond jääb peaaegu muutumatuks, või miks sarnased riigid peaks sarnases keskkonnas arendama erinevaid välispoliitilisi eelistusi.

Sisepoliitikateooriale tuginev lähenemisviis võimaldab määratleda riigisiseseid jõude, mis võivad avaldada valitsusele survet ühe välispoliitilise valiku eelistamiseks teisele (Bueno de Mesquita, 2002). Riigi välispoliitilisi eesmärke võivad mõjutada avalik arvamus, huvirühmad, parteid ja meedia. Sarnaselt väikeriigiteooriaga ei paku sisepoliitika perspektiiv Balti riikide välispoliitika arengu adekvaatset ega igakülgset analüüsi.

Eelnimetatud teooriate nõrkustest ülesaamiseks pakub kirjutise autor välja üksikisiku tasandi käsitluse. Keskendudes poliitikakujundajatele endile, näitab see teoreetiline käsitlus, kuidas üksikisikud otsustavad taotleda eripärast poliitikat, miks nad konstrueerivad välispoliitilised valikud just sellistena, nagu nad teevad, ning kuidas nad mõjutavad välispoliitika kujundamise protsessi. Üksikisiku tasandi käsitluse puhul on peamine eeldus, et üksikisiku personaalsed psühholoogilised ja iselaadsed  omadused võivad olla väga olulised mõjurid riigi välispoliitika kujundamisel (de Rivera, 1968).

Balti riikide välispoliitikat analüüsides leiab artikli autor, et alates 1990ndatest võtsid Balti riigid omaks prolääneliku orientatsiooni, püüeldes integratsioonile Lääne poliitiliste ja majanduslike institutsioonidega. Selle eesmärgi saavutamiseks järgiti kolme välispoliitilist valikut: 1) deklaratiivne neutraliteet kuni 1991; 2) Balti riikide regionaalne koostöö, mis oli kõrgseisus 1990–1994, ning 3) integreerumine multilateraalsetesse kaitse- ja majandusühendustesse (NATO ja EL).

Analüüsides seoseid Balti riikide  liidrite isikuomaduste ja riigi välispoliitika vahel, käsitletakse artiklis Hermanni (1978) teoreetilise skeemi alusel põhjalikult Balti riikide liidrite rolli. Vaatluse alla võetakse liidrite kui välispoliitika kujundajate huvi välispoliitika vastu, nende ettevalmistus või eriteadmised välispoliitikas ja tundlikkus keskkonna suhtes. Nende kolme aspekti analüüs koos iga üksiku juhi taustamõjuritega võimaldab anda täielikuma pildi sellest, kuidas Balti riikide liidrid mõjutasid oma riikide välispoliitikat. Selle skeemi alusel võetakse artiklis põhjalikult vaatluse alla Balti riikide presidentide Lennart Meri, Algirdas Brazauskase ja Guntis Ulmanise persoonid ja nende välispoliitilised prioriteedid, samuti Eesti välisministri Toomas H. Ilvese, Leedu parlamendi spiikri Vytautas Landsbergise ja Läti välisministri Valdis Birkavsi persoon ja välispoliitilised eelistused.

Kokkuvõttes märgib autor, et nimetatud poliitikutel oli erinev eruditsioon, ettevalmistus ning teadmised välispoliitikast, mis viis väliste ja sisepoliitiliste arengute ning informatsiooni erinevale tõlgendamisele ja hindamisele. Üksikisiku tasandi teoreetilise käsitluse alusel on võimalik heita pilk juhtide isikuomadustele, mis toob esile, kuidas isiku poliitiline taust ja kogemused võivad mõjutada tema tegevust ja poliitikavalikuid.

Refereerinud Ülle Lepp

EESTIVENELASTE IDENTITEET
Fein, Lisa C. Symbolic boundaries and national borders: the construction of an Estonian Russian identity.
Nationalities Papers. Vol. 33 (2005), no. 3, p. 333-344.

Autor analüüsib, kuidas Eestis elavad venelased on konstrueerinud oma unikaalse eesti-vene identiteedi, võrreldes end etniliste eestlastega ja Venemaal elavate venelastega. Esmalt käsitleb ta, kuidas Eestis elavad vene respondendid kõnelesid Eesti erilisest staatusest nõukogude ajal, seejärel analüüsib respondentide narratiive, kus vastajad võrdlesid ennast eestlastega. Need lood illustreerivad, miks venelaste jaoks on etnilised eestlased positiivne või neutraalne grupp. Artikli viimases osas analüüsib ta, kuidas respondendid eristavad end Venemaal elavatest venelastest, konstrueerides sümboolse piiri, mis eraldab neid vene ja nõukogude tavade “mahajäämusest”, ilma et oleks kahjustatud nende subjektiivne ühendus fundamentaalse vene identiteediga.

Artiklis esitatud analüüsi aluseks on autori poolt aastail 2000–2001 Tallinnas elavate venelastega läbi viidud 34 semistruktureeritud intervjuud ning fookusgrupi intervjuud Narvas elavate vene meestega, samuti igapäevane etnograafiline vaatlus Tallinnas 10-kuulise uuringuperioodi vältel. 

Eesti-vene identiteedi formeerumise protsessi tuleb vaadelda Balti regioonis viimase poole sajandi jooksul toimunud demograafiliste muudatuste kontekstis. Kuigi väike vene kogukond elas Eestis enne Teist maailmasõda,  rändas suurem osa praegusest vene elanikkonnast Eestisse nõukogude ajal. Nii suurenes ENSV-s mitte-eestlaste arv 23 000-lt 1945. aastal  602 000-ni 1989. aastal.

Eesti venelaste identiteedi uuringutes tugineb artikli autor Lamonti ja Molnari teoreetilisele käsitlusele, mis eristab sümboolseid ja sotsiaalseid piire. Sümboolsete piiride all mõistetakse kontseptuaalseid erinevusi, jagamaks objekte, inimesi, tavasid ja kombeid ning isegi aega ja ruumi kategooriatesse. Sotsiaalsed piirid eraldavad gruppe võimalustele ja ressurssidele ligipääsu alusel. Sümboolsetel piiridel on vaadeldavas uurimuses eriti suur tähtsus, sest nad määratlevad sotsiaalsete gruppide tähenduse ja nende liikmelisuse. Sellist eristust on võimalik rakendada, kui grupi liikmed määratlevad ennast võrdluse kaudu väliste gruppidega (etniliste eestlastega ja Venemaal elavate venelastega).

Peaaegu kõik intervjueeritavad nõustusid, et nõukogude ajal oli Balti regioon Nõukogude Liidus unikaalne. Kõneldes erinevustest venelaste ja eestlaste vahel, rõhutasid Eestis elavad venelased erinevusi kultuurilistes tavades ja inimestevahelises suhtlemises, kinnitades nii sümboolsetel erinevustel põhinevate piiride olemasolu.  Vastajad kirjeldasid eestlasi vaoshoitumate, vaiksemate, vähem emotsionaalsetena, ka olid eestlased nende hinnangul vähem huvitatud rääkima oma eraelust kaastöötajate või tuttavatega. Peaaegu kõik vastajad iseloomustasid eestlasi kas positiivselt või neutraalselt – eestlased olid nende jaoks positiivne väline grupp. Võrdluses eestlastega kirjeldati ennast avatuma, emotsionaalsema ja jutukamana. Võrdluses Venemaal elavate venelastega leiti, et need on liiga avatud, liiga emotsionaalsed ja liiga kärarikkad. Respondendid leidsid, et elu Eestis on mõjutanud nende enda elu, nad on ajapikku omandanud eestlastele omaseid jooni ning on muutunud erinevaks Venemaal elavatest venelastest. Nad on muutunud “paremaks” kui Venemaa venelased ja on neist palju tsiviliseeritumad.

Samal ajal näevad Venemaal elavad venelased Eestis elavaid venelasi  autsaiderite või välismaalastena, tõmmates sel viisil sümboolse piiri enda ja nende vahele. Sel viisil on Eestis elavate venelaste identiteet neile omistatud ühtlasi Venemaal elavate venelaste poolt. 

Kokkuvõtteks leiab artikli autor, et eelkirjeldatud Eestis elavate venelaste identiteedi konstrueerimine pakub neile alternatiivset võimalust tulla toime sotsiaalsete piiridega, sh Eesti kodakondsusseaduses sätestatuga. Arusaam sellest, kuidas sümboolsed piirid konstrueerivad Eestis elavate venelaste identiteeti,  on tähtis sotsiaalsete piiride nihutamise kontekstis mitte ainult Eestis, vaid ka Euroopa Liidus.

Refereerinud Ülle Lepp

KEELEOLUKORD EESTIS, LÄTIS JA LEEDUS
Verschik, Anna. The language situation in Estonia.
Journal of Baltic Studies. Vol. 36 (2005), no. 3, p. 283-317.

Artikli eesmärk on anda ülevaade praegusest keeleolukorrast Eestis. Esmalt käsitletakse artiklis lühidalt keeleolukorra sotsiokultuurilist arengut ja muutusi rahvusliku ärkamise ajast kuni 1991. aastani. Seejärel keskendutakse praeguse keeleolukorra analüüsimisele: keelekontaktid ja keel ühiskonnas, keeleline loovus ja identiteedi konstrueerimine, keel riigi tasandil (keeleseadused, integratsioon).

Eesti ja vene keele näitel näidatakse, kuidas keelekontaktide puhul võivad sotsiolingvistilised ja suhtumuslikud tegurid üles kaaluda struktuurilised tunnused. 17.-18. sajandil Eestisse tulnud vene vanausuliste keelekäitumist iseloomustatakse siiani ulatusliku vene-eesti kakskeelsusena, isegi pärast aastatepikkust Nõukogude okupatsiooni. Keelekontaktid eestlaste ja hilisemate vene asukate vahel on aga hoopis teistsugused. Autori väitel iseloomustab Nõukogude ajastut kogukondlik eraldumine ja teatud funktsionaalne kakskeelsus eestlaste hulgas. Laensõnad vene keelest eesti kõnekeeles on nüüdseks vananenud ja noored inimesed neid enam ei kasuta. Kui mõned sõnalaenud välja arvata, oli eesti keelel vene keelele Nõukogude perioodil vaid tühine mõju, mida osaliselt seletatakse faktiga, et venelased õppisid eesti keelt vaid harva ning eesti ja vene kogukond elasid teineteisest eraldi.

Praegune keeleolukord areneb sotsiokultuurilises ja sotsiolingvistilises asetuses üsnagi erinevalt võrreldes 1991. aasta eelse perioodiga. Et eesti keelest on saanud ametlik riigikeel, kasutab ja õpib seda üha rohkem (noori) venelasi. Samal ajal ei ole vene keel koolis enam kohustuslik õppeaine ja osa noortest eestlastest ei oska vene keelt, eriti neis piirkondades, kus eestlased on enamuses. Selline asjaolu võib põhjustada muutusi igapäevastes suhtlemisviisides.

Autor annab artiklis lühiülevaate ka Eesti murretest ja keele dünaamikast. Samuti on vaatluse all kõnelejate suhtumised ja keelelised eelistused. Lõpuks käsitleb artikli autor lähemalt Eesti keeleideoloogiat ja keelepoliitikat.

Metuzale-Kangere, Baiba; Ozolins, Uldis. The language situation in Latvia 1850-2004. Journal of Baltic Studies. Vol. 36 (2005), no. 3, p. 317-344.

Artikli autorid annavad ülevaate keeleolukorra arenemisest Lätis enne Esimest maailmasõda, kahe maailmasõja vahelisel ajal, nõukogude ajal ja praegu.

Läti sotsiolingvistiline olukord on viimase 150 aasta jooksul ajaloolistest ja poliitilistest tingimustest tulenevalt dramaatiliselt muutunud. Saksa, vene ja läti keel on kõik eri aegadel olnud Läti territooriumil domineerivad keeled, samas kui mitmeid keelelisi vähemusi on kas alla surutud, ignoreeritud või tunnustatud ja toetatud. Poliitiline keskkond on otseselt mõjutanud nii eri keelte kõnelejate hulka kui ka staatust.

Läti keeleolukorda iseloomustab praegu läti-vene kakskeelsus, eriti suuremates linnades, nagu Riia, Daugavpils, Jelgava, Liepaja jt. Osa maapiirkondi, eriti Kurzeme ja Vidzeme keskosa on ükskeelsed, ehkki elanikel on passiivne vene keele oskus. Latgale Ida-Lätis on kolmkeelne, seal kõneldakse läti, vene ja latgali keelt.

Lähemalt tutvustatakse artiklis veel Läti keeleteadlase ja haridusministri Ina Druviete sotsiolingvistika-alaseid uuringuid.

Hogan-Brun, Gabrielle; Ramoniene, Meilute; Grumadiene, Laima. The language situation in Lithuania. Journal of Baltic Studies. Vol. 36 (2005), no. 3, p. 345-365.

Artikkel annab lühiülevaate leedu keele ajaloolisest kujunemisest ning keskendub keelega seotud arengutele tänapäeva Leedus, kõrvutades neid seejuures arengutega Eestis ja Lätis. Lähema vaatluse all on keelepraktika aspektid nii riigi kui ka üksikisiku tasandil. Palju tähelepanu on pööratud ka riigi keelepoliitikale.

Erinevalt Eestist ja Lätist on Leedu koduks suhteliselt väikesele protsendile rahvusvähemustele, valdavale osale Leedu elanikest on leedu keel nende esimene keel. Rahvusvähemused moodustavad 16 protsenti kogu Leedu rahvastikust ning enim on esindatud venelased ja poolakad, kes oma ajaloolisest päritolust tulenevalt käituvad rahvusvähemusena üsnagi erinevalt. Kui leedu keel sai 1990-ndate alguses tagasi oma ametliku staatuse, sai riigikeele oskusest tähtis tegur rahvusvähemuste integreerimisel muutuvasse ühiskonda.

Refereerinud Pille Naar

KOOSTÖÖLEPPED
Toftisova, Radost. Implementation of NGO-government cooperation policy documents: lessons learned.
International Journal of Not-for-Profit Law. Vol. 8 (2005), no. 1, p. 11-41.

Artikkel võtab vaatluse alla mittetulundussektori ja valitsuse koostööd käsitlevad koostöölepped (compact) ja analüüsib nende elluviimise käiku seitsmes riigis – Suurbritannias (eraldi Inglismaal, Walesis, Šotimaal ja Põhja-Iirimaal), Horvaatias, Eestis, Kanadas, Prantsusmaal, Taanis ja Ungaris. Käsitletakse tegureid, mis on aidanud kaasa koostöölepete edukale rakendamisele, ning tegureid, mis on viinud ebaõnnestumistele.

Esimesed koostöölepped tekkisid Inglismaal 1998. aastal ning neid määratleti kui kokkuleppeid Inglismaa valitsuse ja vabatahtliku sektori vahel, et parandada nende suhteid vastastikuse kasu saamise eesmärgil. Sellest alates on mitme riigi valitsused algatanud läbirääkimisi valitsusväliste organisatsioonidega, et luua samasuguseid koostöödokumente. See protsess on tingitud mittetulundussektori üha laienevast ja edasiviivast rollist poliitiliste protsesside edendamisel, kõrge kvaliteediga avalike teenuste osutamisel ning muul viisil ühiskonna heaolu arendamisele kaasa aitamisel

Kõikidele koostöölepetele on ühine avaliku sektori ja mittetulundussektori koostöö aluseks olevate põhimõtete ja väärtuste vastastikune tunnustamine ning koostöö visandamine tulevikuks. Dokumentides püütakse institutsionaliseerida kahe sektori vahelisi suhteid, et parandada avalikkuse osalust  poliitiliste otsuste tegemise protsessis ja tõsta avalike teenuste kvaliteeti, parandades mittetulunduslike organisatsioonide (MTO) võimalusi osaleda  teenuste osutamises. Koostöölepete tõeline väärtus on nende praktilises mõjus ning võimes tuua avalik sektor ja mittetulundussektor kokku koostööks ühiskonna hüvanguks.

Koostöölepete elluviimise all mõistetakse tegevusi, et täita osaliste poolt lepetes võetud kohustusi – suurendada mittetulundussektori finantssuutlikkust, välja töötada uusi seadusi MTO-de tegevuse toetamiseks, lihtsustada grantide andmise ja taotlemise protseduure, pakkuda MTO-dele maksusoodustusi jne. Nende tegevuste kavandamisel peetakse silmas konkreetseid tulemusi, sh 1) avalike teenuste efektiivsem osutamine, 2) paremad konsulteerimismehhanismid kahe sektori vahel, 3) täiustatud finantseerimismehhanismid kolmanda sektori toetamiseks avalikes huvides tegutsemisel ja 4) laiaulatuslikum dialoog kodanikuühiskonda mõjutavate seaduste visandamisel.

Koostööleppeid on peetud protsessiks, sest nende eesmärk parandada suhteid kahe sektori vahel on oma olemuselt jätkuv. Et sektoritevahelisi suhteid saab alati parandada, siis võib väita, et tegelikkuses ei saa ühtki kokkulepet täielikult ellu viia ning dokument on alati elluviimise protsessis. Elluviimise protsess ja selle edukus johtub koostööleppe kui poliitikasuunise olemusest (selle kavandamine ja arutelu, sisu jne) ja seatud eesmärkidest ning selle edukust tuleb alati hinnata selle spetsiifiliste sihtide taustal. Kui koostööleppe osapooled pühenduvad selle elluviimisele, peab neil olema vastastikune huvi seda teha. Seepärast peavad osapoolte vastastikused ootused, sh panus, mida ollakse valmis andma, ning tulemused, mida tahetakse saavutada, olema dokumendis selgesti visandatud. Kui koostööleppes keskendutakse teemadele, mis osalised on omaks võtnud, on võimalused selle elluviimiseks oluliselt suuremad.

Koostöölepete tulemuslik elluviimine nõuab nii planeerimist, järelevalvet kui ka aruandlust. Selleks, et elluviimise  protsess oleks efektiivne, on vaja pädevat institutsionaalset raamistikku. Koostöölepped on pigem poliitilised dokumendid kui administratiivsed mehhanismid – neid koostavad ja kiidavad heaks poliitikud ning seejärel viivad neid ellu avaliku teenistuse ametnikud. Enamik sellistest koostööorganitest on loodud eeskätt avalikus sektoris, millel on ka suurem vastutus koostöölepete elluviimise eest.

Artikli kokkuvõttes märgitakse, et ehkki valitsuse ja mittetulundussektori vahelisel koostööl on pikk ajalugu, on poliitikasuunisel põhinevad institutsionaliseeritud suhted (koostöölepped) suhteliselt uus nähtus. Koostöölepped on osutunud ühiskonna huvides toimuva koostöö jaoks tulemuslikeks ja toetavateks. Kuid see on õige ainult ühel tingimusel: kui koostöölepe ei jää pelgalt paberitükiks, vaid kutsub kõigis huvitatud osalistes esile vastastikuse austuse, arusaamise ja valmiduse seda järgida.

Refereerinud Ülle Lepp

RAAMATUTUTVUSTUSED

JULGEOLEKUSÜSTEEMI REFORM
Security system reform and governance: a DAC reference document. OECD, 2005. 144 lk.

Raamatus tutvustatakse Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) arengukomitee (DAC) seisukohti ja põhimõtteid konfliktide ärahoidmiseks ja julgeolekusüsteemi tugevdamiseks riikides. Samuti antakse ülevaade riikide õigus- ja karistussüsteemidest ning positiivsetest kogemustest  julgeolekuküsimustes.
Teose esimeses osas analüüsitakse julgeolekusüsteemi reformi ja antakse riikidele soovitusi vastavalt nende piirkondlikele iseärasustele.
Teises osas ja lisades kirjeldatakse julgeolekuolukorda neljas regioonis: Aafrika, Aasia ja Vaikse ookeani piirkonna riigid, Ladina-Ameerika ja Kariibi mere maad ning Kagu–Euroopa, Baltimaad ja SRÜ riigid.

EELARVEPOLIITIKA
Reallocation : the role of budget institutions. OECD, 2005.  146 lk.

Raamat käsitleb eelarvepoliitikat ja riigieelarve küsimusi kaheteistkümnes OECD liikmesriigis (Kanada, Tšehhi, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Mehhiko, Holland, Uus-Meremaa, Hispaania, Rootsi, Suurbritannia ja Ameerika Ühendriigid).
Viimastel aastatel on kasvanud OECD maades eelarvega tegelevate institutsioonide tähtsus, kuna immigrantide integreerimine ja vastuolud etniliste gruppide vahel, püsiv terrorismioht ja kasvav vajadus luua programme selle ärahoidmiseks ning samuti rahvastiku vananemine on suurendanud vajadusi kulutusteks. Lisatud on tabelid ja diagrammid riikide finantsstatistika kohta.
Refereerinud Marika Lillemäe

SOTSIAALNE VÕRDSUS
Alam, Asad [et al.]. Growth, poverty, and inequality: Eastern Europe and the former Soviet Union. World Bank, 2005. XIX, 302 lk.

Raamat on Maailmapanga uuendatud versioon väljaandest “Making transition work for everyone”, mis ilmus 2000. aastal. Uurimuses otsitakse vastuseid küsimustele, millised on vaesuse ja sotsiaalse ebavõrdsuse viimased suundumused, miks tulemused riigiti erinevad, kuidas on võimalik avaliku poliitikaga parimal viisil mõjutada vaesuse vähendamist. Kuigi aastatel 1998-2003 tegid Ida-Euroopa ja endised NSV Liidu riigid märkimisväärseid edusamme vaesuse leevendamisel, on nii vaesus kui ka sotsiaalne ebavõrdsus jäänud olulisteks probleemideks. Üle 60 miljoni inimese on töötud ning rohkem kui 150 miljonit inimest puudutab sotsiaalne ebavõrdsus. Paljudel puudub juurdepääs kvaliteetsetele avalikele teenustele. Nii regionaalne kui ka riikidevaheline ebavõrdsus on suur. Nimetatud probleeme uurides on avaliku poliitika osas jõutud järgmiste soovitusteni: kiirendada uute töökohtade loomist, parandada avalike teenuste pakkumist, tugevdada sotsiaalset kaitset, täiustada vaesuse seiret.
Refereerinud Kristiina Puura

RAHVUSVÄHEMUSPOLIITIKA EESTIS JA LÄTIS
Galbreath, David J. Nation-building and minority politics in post-socialist states: interests, influence[s] and identities in Estonia and Latvia. Ibidem, 2005. 329 lk.

David J. Galbreath käsitleb oma teoses rahvusvähemuspoliitikat postsotsialistlikes riikides. Ta esitab süvaanalüüsi Eesti ja Läti taasiseseisvumisjärgsest poliitikast aastatel 1991-2001, tehes seda neljast aspektist. Kõigepealt vaatleb autor ajaloolisi tingimusi, mis on mõjutanud praeguste suhete kujunemist rahvusrühmade vahel, seejärel käsitleb ta Eesti ja Läti rahvusvähemuspoliitika sisemist olemust, uurides nende riikide sisepoliitikat. Kolmandaks analüüsib Galbreath Vene Föderatsiooni rolli Eesti ja Läti rahvusvähemuspoliitika mõjutamisel Venemaa välispoliitika arengute näitel. Lõpuks käsitleb ta kolme olulise Euroopa organisatsiooni – OSCE, Euroopa Liidu ja Euroopa Nõukogu – rolli Eesti ja Läti rahvusvähemuspoliitika kujunemisel. Uurimuses on kasutatud nii varemtuntud kui ka rahvusriigi ülesehitamise ja rahvusvähemuspoliitika uusi teoreetilisi käsitlusi, et esile tuua põhirahvuse ja rahvusvähemuste vaheliste suhete ning rahvusvaheliste organisatsioonide mõju muutuvat iseloomu tänapäeva  Euroopas.

LEGITIIMSUS
Clark, Ian. Legitimacy in international society. Oxford University Press, 2005. VIII, 278 lk.

Poliitikud ja avalikkus vaidlevad pidevalt niisuguste rahvusvaheliste sündmuste legitiimsuse üle nagu sõda terrorismi vastu või sõda Iraagis. Raamatus käsitletaksegi legitiimsust rahvusvahelises kontekstis.
Autor esitab ulatusliku ajaloolise ja teoreetilise uurimuse rahvusvahelisest legitiimsusest. Analüüsides tänapäeva sõjaliste konfliktide lahendusi, annab autor teoreetilise seletuse ühelt poolt legitiimsuse ja teisalt konsensuse, normide ja tasakaalu vahelisest sõltuvusest. Erinevalt sellistest printsiipidest nagu seaduslikkus ja kõlbelisus on legitiimsus oma loomult poliitiline tingimus. See, kas legitiimsus on saavutatav, johtub rahvusvahelise ühiskonna poliitilisest võimest igal ajal kooskõlastada spetsiifilised aktsioonid normatiivsete printsiipide kehtestamiseks.
Refereerinud Ilona Kõrgema

INNOVATSIOON
The dynamics of innovation in Eastern Europe : lessons from Estonia / Per Högselius. Elgar, 2005. XIV, 347 lk.

Lundi Ülikooli tehnoloogiainstituudi teadlase Per Högseliuse uuring käsitleb telekommunikatsiooni innovatsioonisüsteemi dünaamikat ja arengut Eestis nõukogude aja lõpuperioodist kuni Euroopa Liiduga liitumiseni ning seletab innovatsiooni võimalikkust selles olukorras. Raamatus uuritakse, mil määral mõjutasid innovatsioonisüsteemi loomist tööstuslikust nõukogude süsteemist päritud teadmised ehk siis tugev teadus- ja tehnikaalane sotsialistlik pärand ning geograafiline ja kultuuriline lähedus Lääne-Euroopaga. Autor näitab, et postsotsialistlikus kontekstis on innovatsioonisüsteemidel võimalik areneda loovaks ja omanäoliseks süsteemiks, imiteerimata Lääne innovatsiooni stiili. Raamat sisaldab ajaloolist ülevaadet Eesti telekommunikatsiooni arengust aastatel 1955-1985, käsitlemist leiavad ka aastad 1985-1993 – reorienteerumine Läänele, 1993-1998 – imitatsiooni- ja eksperimenteerimisaeg ning 1998-2004 - uus dünaamilisus. Uuringu tegemiseks intervjueeriti 59 Eesti ettevõtet ja asutust.

AVALIKUD SUHTED
Public relations and communication management in Europe : a nation-by-nation introduction to public relations theory and practice / edited by Betteke van Ruler, Dejan Verčič  XIII, 502 lk.

Raamatus tutvustatakse avalike suhete ja kommunikatsiooni juhtimise ajalugu ja arengut ning praegust seisu Euroopas. Kirjeldatakse Euroopa riikidele omaseid suhtekorraldustraditsioone ja nende tausta. Riikide ülevaated on kirjutanud vastavate maade spetsialistid, need on insaiderite vaatenurgad, mis on kombineeritud faktide ja arvudega. Raamat sisaldab ka Kaja Tampere koostatud peatükki Eesti avalike suhete ja kommunikatsiooni ajaloost ja arengust, nüüdisaegsest suhtekorralduse praktikast alates 1990. aastatest ning suhtekorralduse klassifikatsiooni. Teoses kirjeldatakse samuti Euroopa suhtekorralduse perspektiive tulevikuühiskonnas, kus kasvab meediakasutus ning konkurents kanalite ja tehnoloogiliste lahenduste vahel. Võrreldakse ka Ameerika ja Euroopa suhtekorraldust ning nende käsitlust. Euroopa suhtekorraldusele on iseloomulik interdistsiplinaarne lähenemine, mis on seotud kommunikatsiooni, organisatsioonikäitumise, sotsioloogia ja politoloogiaga.
Refereerinud Meeli Kõlli


 digitaalarhiiv digar