Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20, L 12-19
Raamatuid saab tagastada Endla tn 3 E-P 7-22






 

2006-1

SUMMARIA SOCIALIA

Valik ülevaateid välisajakirjanduses ilmunud artiklitest

 SISUKORD

Valitsuse usaldusväärsus
Kim, Seok-Eun. The role of trust in the modern administrative state: an integrative model

Avalike huvide komisjonid
Moore, David. The public benefit commission: a comparative overview

Kultuuritraditsioonid ja Skandinaavia sotsiaalpoliitika
Lin, Ka. Cultural traditions and the Scandinavian social policy model

Sisenemine tööjõuturule
Saar, Ellu. New entrants on the Estonian labour market: a comparison with the EU countries

Euroopa Liidu identiteet
Preston, Peter W. Reading the ongoing changes: European identity

Euroopa Liidu võim
Ash, Timothy Garton. Eurooppalaisen vallan juurilla

Raamatututvustused


VALITSUSE USALDUSVÄÄRSUS
Kim, Seok-Eun. The role of trust in the modern administrative state: an integrative model.
Administration and Society. Vol. 37 (2005), no. 5, p. 611-635.

Käesolev artikkel käsitleb usalduse küsimust tänapäeva haldusriigis: kuidas sobitada valitsuse ja valitsusametnike poliitilise vastutuse nõuet ning nende kasvavat nõuet saada piiramatuid volitusi, et tagada paindlik juhtimine. Artiklis pakutakse välja usalduse mudel institutsionaalses kontekstis, mis arvestab valitsuse usaldusväärsust mõjutavaid tegureid. Mudeliga põhjendatakse, et valitsuse usaldusväärsuse puhul on võrdselt tähtsad nii kompetentsus kui ka teised usalduse mõõtmed, sh õiglus, usaldusväärne pühendumine, mis on suunatud poliitilise vastutuse suurendamisele. 

Kõigepealt võetakse artiklis vaatluse alla valitsusasutuste ning nende töötajate usaldusväärsuse seniste uuringute puudused. Ehkki usalduse teemal on peetud laialdast debatti, on usalduse mõiste seni täielikult avamata. Usalduse mõiste on äärmiselt keeruline ja mitmetahuline ning seetõttu käsitlevad uurijad seda eri teadusharudes erinevalt sõltuvalt kontekstist, milles seda uuritakse (Rousseau et al., 1998). Usalduse mõistel saab eristada kolme mõõdet: tunnetuslikku, tundmuslikku ja käitumuslikku. Sellele tuginedes defineeritakse käesolevas artiklis usaldust kui usaldaja valmisolekut olla kahjustatav, mis põhineb veendumusel, et valitsus ja avalikud teenistujad vastavad usaldusväärse pühendumise, aususe, heasoovlikkuse, kompetentsuse ning õigluse ootustele ilma regulaarse järelevalveta.  Seega on valitsuse usaldusväärsusel viis olulisimat komponenti: usaldusväärne pühendumine, heasoovlikkus, ausus, kompetentsus ja õiglus.

Usaldusväärse pühendumise mõiste on poliitikateaduses ja avalikus halduses  laialt kasutusel. Levi (1998) on defineerinud seda kui valitsuses osaleja kapseldatud huvi austada oma kokkuleppeid või käituda vastavalt teatud normidele.

Mitmed autorid on märkinud, et kodanikud kalduvad valitsust usaldama siis, kui nad tunnevad, et valitsus näitab üles tõelist hoolitsust ja muret oma kodanike pärast (Berman, 1997; Hart, 1984). Kodanikud  usaldavad ametnikke, kui need kasutavad oma võimu inimeste abistamiseks, austavad inimesi ning teevad kõik kodanike vajaduste mõistmiseks. Heasoovlikkuse mõiste alla mahub ka valitsusametnike valmisolek tuua ohvreid laiema avalikkuse heaolu nimel.

Kodanike kriitika keskmes on avalike teenistujate aususe puudumine. Seetõttu peavad paljud teadlased just ausust peamiseks valitsuse usaldusväärsust mõjutavaks teguriks (Berman, 1997; Levi, 1998; Miller, 1974). Hardin (1998) on hoiatanud, et paljude ametnike tegevus on ajendatud omakasust. Kui kodanikud tunnetavad, et ametnikud varjavad oma tegusid või saavad nende kulul isiklikku kasu, kahaneb avalikkuse usaldus valitsuse vastu. Valitsusasutuste usaldusväärsus kaob, kui ametnikud ei käitu ausalt ega järgi eetikanorme.

Kompetentsus hõlmab efektiivseks tegutsemiseks vajalikke teadmisi ja oskusi eesmärgiga suurendada organisatsiooni tulemuslikkust. Berman (1997) on leidnud, et kohalike omavalitsuste osutatavad ebaefektiivsed teenused õõnestavad avalikkuse usaldust. Seega on usaldusväärsuse suurendamiseks vaja valitsusasutustel  efektiivselt  toimida.

Õigluse all mõistetakse kõigi kodanike võrdset kohtlemist ametiasutustes. Levi (1998) järgi nõuab õiglus, et valitsus arvestaks kõiki asjassepuutuvaid huve ning mängus ei manipuleeritaks. Kodanikud võivad hakata kahtlema valitsuse õigluses, kui ametnikud eelistavad teatud isikuid või huvigruppe, kui üksikisikuid koheldakse erinevalt sõltuvalt nende sotsiaalmajanduslikust ja geograafilisest taustast. Kõik eelnimetatud tegurid mõjutavad valitsuse usaldusväärsust, ehkki nende mõju on eri inimeste puhul erinev.

Refereerinud Ülle Lepp

AVALIKE HUVIDE KOMISJONID
Moore, David. The public benefit commission: a comparative overview.
International Journal of Not-for-Profit Law. Vol. 8 (2006), no. 2, p. 4-6.

Artikkel käsitleb avalikes huvides tegutsevate organisatsioonide kindlaksmääramist eri Euroopa riikides. Mittetulunduslike organisatsioonide õiguslik raamistik võimaldab selliseid organisatsioone asutada erinevates vormides ja organisatsioonid võivad endale seada laiahaardelisi eesmärke. Enamik riike määrab seejuures kindlaks eraldi need mittetulundusühendused, mis pälvivad riigi toetuse. Pakkudes mittetulundusühendustele soodustusi, toetab riik teatud tegevusi, mis harilikult on seotud üldiste hüvedega. Sellistel eesmärkidel tegutsevaid mittetulundusühendusi nimetatakse eri riikides kas heategevuslikeks, maksusoodustustega või avalikes huvides tegutsevateks organisatsioonideks.

Kogu mittetulundussektori jaoks on tähtis, kes otsustab, millised organisatsioonid kvalifitseeruvad avalikes huvides tegutsevateks ning milliseid volitusi on lubatud otsustusprotsessis kasutada. Andes organisatsioonile avalikes huvides tegutseva ühenduse staatuse, loob otsusetegija aluse selgeks reguleerivaks menetluseks, mis toob organisatsioonile kaasa teatud eelised (tavaliselt maksusoodustused) ja kohustused (rangemad aruandlusnõuded).

Üldiselt puudub ühene vastus küsimusele, kes otsustab, millised organisatsioonid tegutsevad avalikes huvides. Eri riikides on kasutusel erinevad lähenemisviisid, mõnes riigis kuulub selle küsimuse otsustamine maksuameti pädevusse, teistes justiitsministeeriumi või iseseisvate komisjonide pädevusse. Üks viimase aja innovatiivsemaid lahendusi on avalike huvide komisjonide loomine. Üks tuntuim iseseisva komisjoni näide on Charity Commission of England and Wales. Moldovas loodi 1996. aastal vastuvõetud ühingute seadusega nn atesteerimiskomisjon, kes vastutab ühenduste määramise eest avalikes huvides tegutsevateks. Armeenias on aga loodud valitsuse komisjon, kes tegeleb projektide, mitte organisatsioonide kindlaksmääramisega avalikes huvides toimivateks. Poolas on 2003. a vastu võetud avalikes huvides toimuva tegevuse seadusega moodustatud avalikes huvides toimuvate  tegevuste nõukogu, mis on nõuandev ja toetav organ Poola sotsiaalkindlustusministeeriumile, kes on selles küsimuses otsustaja. Sarnane kogu on ka Lätis 2004. a vastu võetud avalikes huvides tegutsevate organisatsioonide seadusega loodud avalike huvide komisjon, mis on nõuandev kogu  rahandusministeeriumile, kes on otsustaja.

David Moore’i artikliga samas ajakirja International Journal of Not-for-Profit Law numbris ilmunud kolmes artiklis antakse ülevaade avalikes huvides tegutsevate organisatsioonide staatuse määramise osas otsuseid tegevatest kogudest Inglismaal ja Walesis, Moldovas ja Armeenias. Kõigis neis artiklites käsitletakse nende riikide sarnasusi ja erinevusi, komisjonide rolle ja eesmärke, iseseisvuse määra ning vastutust.

Refereerinud Ülle Lepp

KULTUURITRADITSIOONID JA SKANDINAAVIA SOTSIAALPOLIITIKA
Lin, Ka. Cultural traditions and the Scandinavian social policy model.
Social Policy and Administration. Vol. 39 (2005), no. 7, p. 723-739.

Autor püüab artiklis hinnata, kuidas võiks kultuuriline käsitus olla kasutatav sotsiaalpoliitika mudelite mõistmisel. Uurides Skandinaavia riikide kultuuritraditsioone, vaatleb ta konteksti, milles on välja arenenud Skandinaavia sotsiaalpoliitika mudel. Artiklis käsitletakse Skandinaavia agraarühiskondade institutsionaalset pärandit, tehakse kindlaks teatud iseloomulikud kultuurilised jooned ning jälgitakse, kuidas on põhjamaise kultuuri ja sotsiaalpoliitika mudelid omavahel seotud. Autor ei püüa sätestada mingeid põhjuslikke seoseid teatud ajalooliste ilmingute ja tänapäeva heaoluriikide vahel, vaid vaatleb kultuuritraditsioone kui heaoluriigi süsteemi toimimise kontekstuaalse aluse kujundajat. Sel viisil arendatakse artiklis välja uus meetod  sotsiaalpoliitika kultuuriliseks tõlgendamiseks.

Sotsiaalpoliitika-alastel uurimustel on seni puudunud kultuuriline mõõde (Baldock, 1999; Chamberlayne, 1999). Käesolev artikkel püüab seda olukorda parandada, mõtestades lahti Skandinaavia riikide kultuuritraditsioone. Artiklis kajastatud uurimus hõlmab Rootsit, Taanit, Norrat ja Soomet, mis Esping-Anderseni (1990) valitsemiskorra tüpoloogia kohaselt  esindavad sotsiaaldemokraatlikku valitsemiskorda. Hoolimata erinevustest sotsiaalhoolekandesüsteemis, programmides ja finantsilistes tingimustes, on need riigid sarnased poliitikakujundamise mudelilt, poliitika eelistustelt, ideoloogilistelt kontseptsioonidelt ning ümberjaotamise mehhanismidelt. Need riigid on teinud suuri pingutusi, et luua universaalset sotsiaalpoliitikat ning on selles kõrvale kaldunud Mandri-Euroopa riikidest. Tugev kallak vasakule on loonud nn kolmanda tee mudeli huvigruppide vahelistest kokkulepetest ning kodanikele mõeldud sotsiaalteenuste igakülgsest süsteemist (Esping-Andersen, 1990; Kangas ja Palme, 1993).

Skandinaavia riikidel on sedavõrd palju ühiseid kultuurilisi eripärasid, et nn põhjamaine kultuurimudel (Sørensen ja Stråth, 1997) on äratuntav. Need riigid on olnud etniliselt ja religioosselt homogeensed (luterluse hegemoonia). Geograafiline lähedus võimaldas neil ühiskondadel üksteist tihedalt vastastikku mõjutada ning sarnane ökoloogiline keskkond tingis sarnase eluviisi. Tihedad ajaloolised ja poliitilised sidemed nende riikide vahel võimaldasid neil kujundada oma poliitilised ja administratiivsed struktuurid vastastikuse õppimise kaudu ning seetõttu võtta omaks sarnased poliitilised institutsioonid ja seadused.

Skandinaavia riigid on tuntud kui institutsionaalsed heaoluriigid. Selle mõistmiseks tuleb osundada demokraatia traditsioonile, mis põhineb iidsetest aegadest pärineval osalusdemokraatia vormil. Selle traditsiooni kohaselt mõjutasid erinevad sotsiaalsed klassid üksteist poliitikas osalemise kaudu. Just ühised tegevused valmistasid ette institutsionaalse integratsiooni dünaamika ning lõid sotsiaalsfääri, mis oli avalikkusele pigem avatud kui suletud. Seda demokraatlikku institutsiooni toetas teatav normide kogum, mis sisaldas kompromissile minekut, korporatismi ja läbirääkimisi, et juhatada inimesi leidma lahendusi demokraatlike protseduuride kaudu. Nii saab ilmseks, et institutsionaalse heaoluriigi juured pärinevad Skandinaavia demokraatia traditsioonidest.

Autor interpreteerib kultuuri kaudu Skandinaavia sotsiaalpoliitika mudelile iseloomulikke kõrgeid makse. Samuti mõtestab ta kultuuriliselt lahti Skandinaavia riikide kui sotsiaalsete kodanikeriikide (Hernes, 1988) olemuse, kus õigus sotsiaaltoetustele on iga isiku sotsiaalne õigus.

Refereerinud Ülle Lepp

SISENEMINE TÖÖJÕUTURULE
Saar, Ellu. New entrants on the Estonian labour market: a comparison with the EU countries.
European Societies. Vol. 7 (2005), no. 4, p. 513-546.

Artikli eesmärk on anda ülevaade tööjõuturule sisenemisest Eestis võrreldes teiste EL riikidega. Kõigepealt antakse artiklis ülevaade peamistest teooriatest ning esitatakse kokkuvõte kõige olulisematest empiirilistest tulemustest. Seejärel analüüsitakse Eesti institutsionaalset konteksti ning püstitatakse hüpoteesid. Nende aluseks on eeldus, et tööjõuturule sisenemist mõjutavad tööjõuturu eri institutsioonid ja haridussüsteemid. Seejärel antakse ülevaade andmetest ja nende analüüsil kasutatud metodoloogilisest lähenemisest. Artiklis kasutatakse 2002. a Eesti tööjõu-uuringu andmeid ning 1997. a tööjõu-uuringu andmeid ELi riikide kohta. Analüüsi tulemused kirjeldavad tööjõuturule sisenemist Eestis ja ELi riikides ning selle protsessi mudeleid ELi riikides.

Üleminekut koolist tööle on sotsiaalteadlased kirjeldanud kui dünaamilist protsessi, kus isik liigub haridussüsteemist suhteliselt stabiilsele töökohale (Hannan et al., 1997). Seda protsessi mõjutavad individuaalsed ressursid (nt haridus, tööjõuturu-kogemus), omistatud tunnused (nt sugu, sotsiaalne päritolu), majanduslik olukord ja tööturu korralduse viis. Varasemad analüüsid on näidanud, et Kesk- ja Ida-Euroopa riigid liiguvad erinevates suundades, rakendades erinevaid tööhõive ja töötu sotsiaalse kaitse mudeleid ning muutes oma haridussüsteemi. Teaduskirjanduses on määratletud kolm viisi, kuidas noori tööjõuturule integreeritakse: reguleeritud kaasamine, valikuline väljajätmine ja konkurentsivõime regulatsioon. Käsitletavas uuringus ei eristata noori kui erilist vanusegruppi, vaid võrreldakse tööjõuturule sisenejaid ja kogemustega töötajaid.

Eestis nagu ka teistes riikides, kus on konkurentsivõime regulatsiooni mudel, on tööjõuturule sisenejate tööpuuduse tase ja sisenejate suhtarv võrreldes kogemustega töötajatega keskmisel tasemel võrreldes teiste Euroopa riikidega; uutel sisenejatel on võrreldes kogemustega töötajatega suurem tõenäosus töötusest väljuda; nendel tööturule sisenejatel, kel on paremad võimalused tööjõuturule sisenemiseks, on oma töö kaotamise madalama riski tõttu paremad võimalused saada kasu suhteliselt stabiilsest karjäärist; haridustaseme mõju töötuse riski tasemele ja tõenäosusele tööd leida on tugev; teatud majandusharudes on tööturule sisenejate kontsentratsioon küllaltki kõrge.

Analüüsi jooksul selgusid ka mõned spetsiifilised omadused Eesti tööjõuturule sisenemisel. Võrreldes kogemustega töötajatega on tööjõuturule sisenejatel suuremad võimalused tööd saada ning neid ei mõjuta tööpuuduse riski suurenemine. Sisenejate jaoks ei ole palga vähenemise riski. Analüüs näitab ka suhtelist sõltumatust omandatud kogemuste ja tööjõuturu positsiooni vahel. Eestis on noorte jaoks peamine probleem siseneda tööjõuturule. Kui see õnnestub, võivad nad konkureerida kogemustega töötajatega võrdsetes tingimustes. Kõige tõenäolisemalt jäävad Eestis töötuks madala haridustasemega tööjõuturule sisenejad.

Analüüs tõi esile sarnasusi tööjõuturule sisenemisel Suurbritannias ja Eestis, Iirimaal ja Portugalis, mistõttu oleks arukas õppida eelkõige nende riikide kogemustest.

Refereerinud Ülle Lepp

EUROOPA LIIDU IDENTITEET
Preston, Peter W. Reading the ongoing changes: European identity.
The Political Quarterly. Vol. 37 (2005), no. 4, p. 497-504.

Autor vaatleb Euroopa Liidu arengulugu, kirjeldades selle protsessi eri etappe. Ta iseloomustab ELi kui projekti, millel on majanduslik, poliitiline  ning kultuuriline ulatusala. Ehkki projekt on laialivalguv ja selle loogika selgusetu nagu ka lõppsiht, on sellel kindel määratlus, tempo ja sõbrad. Aruteludesse on tasapisi kerkinud Euroopa ja eurooplaste identiteedi teema ning otsitakse vastust küsimustele, kas on võimalik ühitada riikide mineviku mitmekesisust, kas siseriiklikul konvergentsil on kohta, kuidas võiks Euroopa ja eurooplaste mõiste kokku sobida Euroopa rahvastes ja eliidis kinnistunud identiteetidega ning kas sellel projektil on selge kuvand rahvusvahelisel areenil.

Kõige olulisemal kohal on identiteedi küsimus: Euroopa ja eurooplaste mõiste üle arutletakse nii eliidi kui ka rahva hulgas. Identiteedil on mitmeid aspekte, nii personaalseid kui ka üldrahvalikke, ning nende esilekerkimisel on mitmeid faase, mida artiklis lähemalt käsitletakse. Esiteks esialgsed reageeringud suhetele külma sõja aegsete blokkide liidritega, teiseks ELi mehhanismide avastamine ning lõpuks hiljutine mõistmine, et Euroopa projekt on juba kujunemisel.

1989.–1991. aasta sündmuste kiiluvees püsis debatt Euroopa tuleviku üle tuntud piirides. Püsisid blokkide ajastu mõtteviisid ja blokkide liidrite kindlakskujunenud agendad olid silmatorkavad: mida arvavad Moskva ja Washingtoni eliit, kuidas kujutletakse Moskva ja Washingtoni uusi suhteid Euroopa rahvusriikide ja ELiga. Esile kerkis terve rida uusi teooriaid uue maailmakorra, ajaloo lõpu jms kohta. Pärast 11. septembri rünnakuid USA-s kerkis esile idee globaalsest sõjast terrorismi vastu ning kujutlus USAst kui ülivõimust. See segadusesoleku aeg varjas aga sügavamaid küsimusi Euroopa riikide suhete kohta oma endiste blokiaegsete liidritega Washingtonis ja Moskvas. Tagasivaates on see vaadeldav selge vabanemise protsessina: Euroopa toibub blokkide ajajärgust, Euroopa toibub okupatsioonist ning Euroopa taasavastab iseseisva tegutsemise ELi projekti kontekstis.

Pärast aastaid 1989–1991 ei ole EL eurooplaste jaoks mitte ainult peamine institutsiooniline masinavärk, tähtsaim poliitiline projekt ja poliitiline mäng, vaid ka ebatäiuslik reforme vajav institutsioon. Reformide eesmärk on määratleda ELi koht blokkidejärgsel ajastul. Perioodi 1989–1993 võib vaadelda kui vaheaega, kus oli selge, et üks väljakujunenud asjade seis Euroopas ja rahvusvahelisel areenil oli lõppenud, kuid ei olnud selge, kuidas saavutada uut tasakaalu ning kes on selle protsessi olulisimad osalised.

Vaadeldes praegust ELi, käsitleb artikli autor seda eksperimentaalsena. Keskendudes eliidi tipp-poliitikale, võib äärmiselt lihtsustatult väita, et väliselt on ELil kandidaatliikmed, liitlased ja oponendid. Kandidaatliikmed muutuvad pidevalt, eeldatavaks liitlaseks on Venemaa ja oponendiks G. W. Bushi Ameerika Ühendriigid. ELis endas saab eristada tulevikku orienteeritud riike (sh Lõuna-Euroopa ja mõned Ida-Euroopa riigid), minevikku orienteeritud riike (nt Suurbritannia) ja ambivalentseid riike (Skandinaavia riigid, Poola ja Balti riigid). 

Refereerinud Ülle Lepp

EUROOPA LIIDU VÕIM
Ash, Timothy Garton. Eurooppalaisen vallan juurilla.
Ulkopolitiikka. (2006) nro 1, s. 41-46.

Artikkel põhineb Inglise ajaloolase Timothy Garton Ashi ettekandel, mille ta pidas Oxfordi ülikoolis. Ashi huvitab, mis võim on Euroopal (Euroopa all mõtleb ta eelkõige Euroopa Liitu). Lähemalt käsitleb ta Euroopa Liidu võimu moraalseid aluseid.

Ameeriklastest uuskonservatiivide meelest ei ole ELil just palju võimu, määratledes Ashi arvates niiviisi võimu ainult ühedimensiooniliselt sõjalise võimuna. Euroopal tegelikult on sõjalist võimu, aga tal ei ole soovi seda kasutada. Paljude eurooplaste jaoks on just soovimatus kasutada sõjalist võimu üks Euroopa võimu moraalsetest alustest. Võimul on ka muid dimensioone, nagu majanduslik võim, kus EL on hoopis võrreldavam Ameerika Ühendriikidega. Samuti toob Ash esile Joseph Nye „pehme võimu”, mille all mõeldakse majanduse, ühiskonna, kultuuri mõjuvõimu.

Euroopa võimul on ka neljas mõõde, mis on ainuomane just ELile. See on külgetõmbel põhinev võim – ELil on võim liita oma naabrid liidu liikmeteks. See on võim, mida USA-l oma naabrite suhtes ei ole.

Käsitledes mitmeid väiteid Euroopa võimukasutuse moraalsete aluste kohta, tõstab artikli autor neist ühe olulisemana esile väite, et Euroopa Liit on oma olemuselt rahvusvaheliste konfliktide rahumeelse lahendamise mudel. Euroopa Liit on ühendanud riigid, kes aastasadu on võidelnud üksteise vastu ja kes nüüd on otsustanud lahendada omavahelised konfliktid rahumeelselt. Konfliktide lahendamise mudelina on EL Ashi meelest ainulaadne maailmas. Just seetõttu on EL nii külgetõmbav oma naabrite jaoks. Põhjuseks ei ole mitte ainult majanduslikud aspektid, vaid ka soov kindlustada demokraatiat. Samuti on EL rahumeelse võimuvahetuse mudel, eriti nende riikide jaoks, kes tahavad saada ELi liikmeteks. EL on olnud nii demokraatia katalüsaator kui ka edendaja. Selliste rahumeelsete revolutsioonide hüüdlause on olnud „Tagasi Euroopasse!”. Euroopa on ka normatiivne võim. Eriti efektiivne on see olnud nende riikide suhtes, kes taotlevad ELi liikmestaatust. Kui riik juba on ELi liige, siis võib ta oma kohustusi kergemalt võtta.

  Ash arutleb veel ka Euroopa tuleviku üle. Ta tuletab meelde Paneuroopa liikumise algataja Richard Coudenhove-Kalergi sõnu 1948. aastal Haagis peetud Euroopa kongressil: kunagi ei tohi unustada, et Euroopa on abinõu, mitte eesmärk. Euroopa on seega vaid vahend kõrgema eesmärgi saavutamiseks. Ashi arvates ei peaks Euroopa Liit lõputult laienema, sest kui Euroopa on kõikjal, siis ei ole teda kusagil. Lõpuks rõhutab Ash ka seda, et realismist poliitikas alati ei piisa. Et rahvusvahelistes suhetes võiks tegutseda nii moraalselt õigesti kui ka efektiivselt, tuleks leida sobiv segu idealismist ja realismist.

Refereerinud Tiina Tammiksalu

 

RAAMATUTUTVUSTUSED

KULTUUR JA POLIITIKA
Lane, Jan-Erik; Ersson, Svante. Culture and politics: a comparative approach. Ashgate, 2005. 392 lk.

Teoses “Culture and politics” vaadeldakse kultuuri ja poliitika suhet, mis tõusis jõuliselt päevakorda 1990. aastatel. Raamat on sissejuhatus kultuuri kui fenomeni mõistmiseks, kuid eelkõige on autorite eesmärk pöörata tähelepanu kultuuri tähendusele ja mõjule ühiskonnas, majanduses ja poliitikas. Globaliseeruvas maailmas on kultuuril otsustav mõju kõigile ühiskonnaelu aspektidele, seetõttu vaatlevad raamatu autorid poliitilisi ideid läbi kultuuriprisma. Kombineerides teoreetilisi ülevaateid võrdlevate empiiriliste uuringutega, annavad autorid sissevaate rahvusluse, religiooni, ajaloo ja väärtusorientatsiooni valdkondadesse nii mikro- kui ka makrotasandil ning nende vastastikusesse mõjusse. Raamat sisaldab ka hulgaliselt statistilisi andmeid sellel teemal.

EUROOPA JULGEOLEKUSTRATEEGIA
Biscop, Sven. The European security strategy: a global agenda for positive power. Ashgate, 2005. 152 lk.

Euroopa ülemkogu võttis 2003. aasta detsembris vastu Euroopa julgeoleku strateegia „Turvaline Euroopa paremas maailmas". See on Euroopa liikmesriikide esimene ühine strateegiline visioon. Sven Biscop annab ülevaate sellest Euroopa ja kogu maailma julgeolekule olulisest dokumendist koos omapoolsete kommentaaridega. Raamat pakub rahvusvaheliste suhetega tegelemiseks välja euroopaliku tee, mis on vajalik maailmas valitsevate ohtude ja väljakutsetega toimetulekuks. Autor toetab uue “strateegilise kultuuri” väljaarendamist.

TÖÖJÕU VANANEMINE
Hedge, Jerry W. [et al.]. The aging workforce: realities, myths, and implications for organizations. American Psychological Association, 2006. 203 lk.

Elanikkonna ja seega ka tööjõu vananemine on probleem enamikule arenenumatele riikidele. Käesolev raamat uuribki tööjõu vanuselist muutumist ja selle mõju töömaailmale Ameerika Ühendriikides. Tööjõu vananemise teema on olulisel kohal tööhõivepoliitika kujundamisel, kuid enamik organisatsioone on halvasti ette valmistatud nende probleemidega toimetulekuks. Raamat aitab nii teoreetilisel kui ka praktilisel tasandil tegelda tööjõu vananemisest tulenevate probleemide lahendamisega, kuid selle kõrval on pööratud tähelepanu ka vanemaealise tööjõu potentsiaalile. Autorid käsitlevad oma raamatus eaga seotud stereotüüpe ja ealist diskrimineerimist, füüsilist ja kognitiivset võimekust, edukat vananemist, samuti organisatsioonisisest suhtumist vanemaealisse tööjõudu. Uurimuse tulemused pakuvad soovitusi vanemaealiste töötajate paremaks juhtimiseks, arvestades nende potentsiaali ja ealisi iseärasusi.

JUHTIMINE
Lord, Carnes. The modern prince: what leaders need to know now. Yale University Press, 2003. 275 lk.

Liidri roll pole kunagi olnud lihtne, kuid eriti komplitseeritud on see praegusel massidemokraatia ajastul. Autor pakub oma raamatuga nõuandeid nii juhtidele kui ka kodanikele, kes neid valivad. Uurides selliseid teemasid, nagu juhtimine sõjas ja kriiside korral, diplomaatia, poliitiliste nõuandjate roll ning meedia, kirjeldab autor põhilisi väljakutseid, millega tänapäeva juhid kokku puutuvad, ja pakub praktilisi nõuandeid, kuidas nendega efektiivselt toime tulla. Autor on oma eeskujuna raamatu kirjutamisel nimetanud Machiavelli “Valitsejat”. Sarnaselt oma eelkäijaga on ka käesolev raamat nüüdisaegse juhtimise kriitiline analüüs. Raamat on põhiliselt fokuseeritud Ameerikale, kuid pakub sissevaadet juhtimisse ja liidri rolli alates Aristotelesest ning toob näiteid kogu maailmast. Raamatu üks eesmärk on näidata, et tänapäeva juhtimiskunst kannatab adekvaatse juhtimisoskuse teooria puudumise käes. Autor on ühendanud teadmised valitsejatest ajaloos ja oma praktilised kogemused tööst valitsuse teenistuses.

Refereerinud Marge Allandi

POLIITILISED OSKUSED
Ferris, Gerald R.; Davidson, Sherry L. ; Perrewe, Pamela L. Political skill at work: impact on work effectiveness. Davies-Black Publishing, 2005. XVII, 164 lk

Edukatel poliitikutel ja ettevõtete juhtidel on head poliitilised oskused, mis ei tähenda siiski manipuleerivat oskust kõigest puhtalt välja tulla ning rikastumist teiste arvel. Poliitilised oskused on oskus motiveerida teisi ja võita teiste usaldust ja toetust. Poliitilised oskused on võime mõista ja mõjutada inimesi, seega ka edendada karjääri ja suurendada edu tööl. Raamat õpetab mõistma poliitilisi oskusi ning rakendama neid inimeste töölevärbamisel, reputatsiooni tugevdamisel, meeskonna loomisel ning karjääri juhtimisel.

TÖÖHÕIVEPOLIITIKA
Employment „miracles”: a critical comparison of the Dutch, Scandinavian, Swiss, Australian and Irish cases versus Germany and the US / Uwe Becker, Herman Schwartz (eds.). Amsterdam University Press, 2005. 287 lk.

Nn tööhõive imesid sajandivahetuse Austraalias ja väikestes Euroopa riikides nagu Holland ja Taani on peetud makromajanduspoliitika ja korporatiivsete läbirääkimiste tulemuseks, mis viis palkade ohjeldamisele, ekspordi kasvule ja töökohtade arvu suurenemisele. Nimetatud riikide tööhõive "imet" USA ja Saksamaa mudeliga võrreldes näitavad autorid, et juhuslikud asjaolud on sama olulised kui kaalutletud poliitika. Enamikus majandusimet kogenud riikides on märgatav vastavus kinnisvarabuumi ja hüpoteeklaenudega finantseeritud tarbimise ning positiivse majandusarengu ja suurenenud tööhõive vahel, sama vastavus iseloomustab ka USA viimase aja majandusarengut. Palkade ohjeldamisel, mis on tihti uute ühiskondlike kokkulepete põhiline arutlusaine, ei olnud sealjuures mingit tähtsust. Sama kehtib ka sotsiaaltoetuste kärpimise ja tööturu paindlikkuse kohta, mida on alati peetud vajalikuks konkurentsivõime säilitamisel. Raamatus käsitletakse ka, kuidas erinevad poliitikad – liberaalne versus korporatistlik/sotsiaaldemokraatlik – määravad töökohtade hulga kasvu ja sissetulekute ebavõrdsuse taset.

Refereerinud Meeli Kõlli


RRi näitused digitaalarhiiv digar