Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20, L 12-19
Raamatuid saab tagastada Endla tn 3 E-P 7-22






 

2006-2

SUMMARIA SOCIALIA

Valik ülevaateid ajakirjanduses ilmunud artiklitest

 SISUKORD

Rootsi demokraatia
Amnå, Erik. Playing with fire? Swedish mobilization for participatory democracy

Aktiivne tööturupoliitika
Bruttel, Oliver; Sol, Els. Work First as a European model? Evidence from Germany and the Netherlands

Energiajulgeolek
Yergin, Daniel. Ensuring energy security

Euroopa Liit ja Venemaa
Barysch, Katinka. EU-Russia relations: the EU perspective. Perspectives on EU-Russia relations

Põhjamaad ja Baltimaad
Bergman, Annika. Adjacent internationalism: the concept of solidarity and post-cold war Nordic–Baltic relations

Meeste suhted laste ja noortega
Hearn, Jeff; Pringle, Keith. Men, masculinities and children: some European perspectives 

Raamatututvustused


ROOTSI DEMOKRAATIA
Amnå, Erik. Playing with fire? Swedish mobilization for participatory democracy.
Journal of European Public Policy. Vol. 13 (2006), no 4, p. 587–606.

Autor käsitleb Rootsi teenuste demokraatiat, globaalsete arengute ja Euroopa Liidu poliitikate mõju selle legitiimsusele, andes ülevaate 1997. a moodustatud valitsuskomisjoni tegevusest võitluses nõrgeneva legitiimsusega ning komisjoni soovitustest. 

Demokraatia uurijad on sageli käsitlenud Skandinaavia demokraatiaid kui tugevale esindusdemokraatiale kõige lähemal olevaid (Putnam, 2002). Rootsi demokraatia, heaoluriigi legitiimsuse indikaatoriks on aktiivne kodanikkond. Westerståhl (1970) on Rootsi demokraatia lahti mõtestanud inimeste kollektiivse tahte realiseerimisena valitud esindajate kaudu, kelle võime mõista ja vastata inimeste nõudmistele on heaoluriigi legitiimsuse ja stabiilsuse eeltingimus. Seejuures on otsustava demokraatliku tähtsusega võimekus osutada avalikke teenuseid. Rootsi demokraatia oluline tegur on kohalike omavalitsuste sõltumatus, mis väljendub teenuste kohandamises kohalikele oludele. Kodanike roll on regulaarselt hinnata kohalikke sotsiaalteenuseid, poliitikale antakse legitiimsus valimiste kaudu. Seetõttu tuleb Rootsi demokraatiat mõista teenuste demokraatiana.

Sajandivahetuse aegu leidis Rootsi poliitiline eliit, et Rootsi esindusdemokraatia majanduslikud, organisatsioonilised ja ideoloogilised alused on kõikuma löönud. Seda on mõjutanud nii globaalsed arengud kui ka Euroopa Liidu poliitikad. Rootsi poliitika euroopastumine on peale surunud individualistlikuma arengu, vähem rõhutatakse Rootsi demokraatia kollektiivset mõõdet. Muutunud on massimeedia roll, mis nüüd näib olevat üsna passiivne poliitiliste institutsioonide ja kodanike suhete kajastamisel. Muudatused on toimunud ka kodanike aktiivsuses, viimaste kümnendite kõige ärevust tekitavam tendents on noorte, eriti noormeeste soovimatus ühineda vabatahtlikesse organisatsioonidesse. Siiski ei saa väita, et tegemist on kodanikuühiskonna nõrgenemisega.

Muutunud on väärtushinnangud, mis rõhutavad vähem kollektiivseid seoseid ja rohkem individuaalsust, eneseväljendust. Postmodernistliku kodaniku kohuseks näib olevat väita, et esindatus kellegi teise kaudu kujutab peaaegu et ohtu igaühe puutumatusele.  Rootsi tugev stabiilne parteisüsteem kaotas 20. sajandi viimastel kümnenditel olulise osa oma baasist ning Rootsi parteidel on tõsiseid probleeme, et säilitada oma rolli avaliku debati  kanalina. Aastatel 1992–1997 lahkus parteidest peaaegu veerand miljonit liiget.

1997. a. loodud valitsuskomisjon kirjeldas demokraatiat eelkõige kultuurilise süsteemina, mida hoiavad koos kodanike moraalsed veendumused poliitilisest võrdõiguslikkusest ning nende huvitatus saavutada autonoomia ja mõjuvõim. Vastandudes sotsiaalteaduslikele uuringutele, otsustas komisjon keskenduda Rootsi demokraatia väljundi asemel sisenditele. Komisjon  põhjendas oma otsust sellega, et legitiimsus pole juurdunud mitte sotsiaalteenuste sisu omadustes, vaid protseduurilistes omadustes, nagu kodanike võimalus omandada mõju ja autonoomia. Seetõttu soovitas komisjon laiendada kodanike osalusvõimalust valimistevahelisel perioodil ja suurendada kohalike omavalitsuste võimu. Kodanikuühiskonna tugevdamiseks soovitas komisjon edendada nõuandva väärtusega osalusdemokraatia arengut – detsentraliseerida võim selgelt mõtlevate kodanike kätte. Kui kodanikud on informeeritumad ja pädevamad, on nad suutlikud lahendama ühiseid muresid. Sel viisil võib osalusdemokraatia sillutada teed valimiste demokraatiale. Kui aga viimane on juurdunud, kaotab esimene oma väärtuse.

Refereerinud Ülle Lepp

AKTIIVNE TÖÖTURUPOLIITIKA
Bruttel, Oliver; Sol, Els. Work First as a European model? Evidence from Germany and the Netherlands.
Policy and Politics. Vol. 34 (2006), no 1, p. 69–89. 

Work First (“Tööta kõigepealt”) on anglosaksi maades hiljuti esile kerkinud aktiivse tööturupoliitika strateegia. Artiklis antakse ülevaade strateegia põhimõtetest,  tuuakse välja selle peamised kriteeriumid ning esitatakse indikaatorite kogum, mille alusel on võimalik hinnata, kas Saksamaa ja Holland on liikumas selle strateegia rakendamise poole. Analüüsitakse viimaste aastate tööturupoliitika arenguid Saksamaal ja Hollandis ning püütakse välja selgitada, kas neil riikidel on teel strateegia rakendamisele sarnased suunad.

Euroopa aktiivses tööturupoliitikas domineeris 1990ndatel inimressurside/ inimkapitali arendamise mudel. See seab esikohale inimeste sotsiaalsete hoiakute ja turunõudeile vastavate oskuste arendamise, mis aitab neil leida ja säilitada sobivat tööd (Peck ja Theodore, 2001; Dean, 2003).  Inimkapitali arendamise mudeli esmane eesmärk on aidata toetuse saajaid haridustaseme tõstmisel ja oskuste omandamisel enne tööotsimist. See lähenemine ei keskendu tööhõivele kui lühiajalisele eesmärgile, vaid kestvale üleminekuperioodile tööle asumiseks hariduse, koolituse või töökogemuse kaudu.

Work First on programm, mis keskendub selles osalejate võimalikult kiirele töölerakendamisele, jättes tähelepanuta küsimused nende oskuste ja erialaste nõudmiste kohta. Selle lähenemise aluseks on eeldus, et iga töö on parem kui töötus. Nende programmide keskne tegevus on tööotsimine. Pikaajalise karjääri tagamise asemel on eesmärgiks seatud tugevdada inimestes usku, et iga töö on “jalatugi”, ükskõik kui ebakindel see ka ei oleks. Selleks veendakse inimesi, et iga töö on sobilik, mitte ainult need tööd, mis vastavad tööotsija kvalifikatsioonile. 

Inimkapitali arendamise ja Work First’i lähenemiste eristamiseks pakuvad artikli autorid välja indikaatorite kogumi. Esimene indikaator on aktiivse tööturupoliitika eelarve maht ja struktuur. Eelarve vähendamine sellistes pikaajalistes programmides nagu täienduskoolitus ja töökohtade loomine annab märku pöördest Work First’i poole. Teine indikaator on pingeline töötu abirahade süsteem ja kolmas on sobiva töö laiem definitsioon. Viimati nimetatud indikaatorid vastavad Work First’i eesmärgile suunata tööotsijad võimalikult kiiresti tööle, teha tööleasumine ahvatlevaks (väiksemate töötu abirahade kaudu) ning panna töötud vastu võtma iga tööd. Neljas indikaator on sanktsioonid, mis on töötute ”aktiviseerimise” aineline komponent. Eespool nimetatud indikaatorite ja poliitika arengute analüüsi alusel leiavad artikli autorid, et nii Saksamaal kui ka Hollandis on märgata arenguid Work First’i strateegia suunas.

Selle lähenemise positiivne külg on sissetulekute toetamise asemel töötamise eelistamine. Samas on strateegia rakendamisel ka nõrku kohti. Work First´i strateegia võib toimida, kuid ainult siis, kui tehakse piisavalt eraldisi selleks, et töölesuunamisele järgneks väljaõpe töökohal. Probleemne on ka põhimõte, mille kohaselt tööotsija peaks  vastu võtma iga töö. Inimeste sundimine tööle, mis ei vasta nende kvalifikatsioonile, on vastuolus põhiseadusliku õigusega vabalt tööd valida. Pealegi võib tööhõive eelistamine seada ohtu inimkapitali arendamise, sest inimesi sunnitakse vastu võtma tööd, mis on allpool nende hariduse ja oskuste taset.

Refereerinud Ülle Lepp

ENERGIAJULGEOLEK
Yergin, Daniel. Ensuring energy security.
Foreign Affairs. Vol. 85 (2006), issue 2, p. 69-82.

Artiklis käsitletakse energiajulgeoleku kontseptsiooni muutmise vajadust, mis on tingitud pingelisest olukorrast naftaturul, kõrgetest naftahindadest, terrorismiohust ja naftat eksportivate maade poliitilise olukorra ebastabiilsusest. Samuti on elektrikatkestused Ameerika Ühendriikides, Euroopas ja mujal ning puudujäägid elektrienergiaga varustamisel arenguriikides tõstatanud elektrienergia usaldusväärsuse küsimuse. Suurenenud on ka globaalne nõudlus elektrienergia järele, mida mõjutavad Hiina ja India kiiresti kasvavad vajadused. Autori sõnul on energiajulgeolek olnud ja on jätkuvalt üks olulisemaid probleeme inimkonna ees. Kuid praegusel ajal ei piisa enam tavalähenemistest. Poliitiline olukord, rahvusvahelised suhted, terrorism, looduskatastroofid näitavad energiajulgeoleku küsimuse põhjalikuma käsitlemise ja uute teguritega arvestamise vajadust.

Viimase aja üheks olulisemaks märksõnaks on tõusnud terrorism, mis suurel määral mõjutab energiaturul toimuvat. Tõsiselt tuleb võtta terroristide ähvardusi anda löök maailma infrastruktuuridele, mille üks tähtsamaid elemente on energeetika. Mööda ei saa vaadata ka loodusjõududest. 2005. aasta orkaanid Katrina ja Rita tekitasid energiašoki, kuna üheaegselt katkes varustamine nafta, maagaasi ja elektrienergiaga. Energiajulgeoleku tähtsust rõhutavad veelgi Vene-Ukraina maagaasitüli, mille tõttu katkesid ajutiselt gaasitarned Euroopasse, samuti Iraani tuumaprogrammiga seotud ohud ning rünnakud Nigeeria naftarajatistele. Seega tuleb autori arvates kõike eelnevat silmas pidades energiajulgeoleku küsimusele läheneda avarama pilguga. Arvesse tuleb võtta ka riikide erinevat lähenemist energiajulgeoleku kontseptsioonile.

Viimasel kümnendil on maailmas kasvanud jõudsalt nõudlus nafta järele, mis on tingitud majanduse kiirest tõusust arenguriikides. Aasia riikide naftatarbimine on ületamas Põhja-Ameerika näitajaid. Kõige suuremad tarbijad on Hiina ja India, eriti oluliselt on suurenenud Hiina nõudlus. Seetõttu on uuesti päevakorrale tõusnud hirm naftavarude lõppemise ees ning sellega seoses ka küsimus, kas energiatootmiseks vajalikke ressursse jätkub tulevikus. Energiaga varustatuse tagaks autori arvates allikate mitmekesisus, paindlikkus, ühe kompleksse ülemaailmse naftaturu olemasolu ja informatsiooni kättesaadavus.

Praegune, 1973. aastal loodud energiajulgeoleku mudel on pööranud tähelepanu peamiselt sellele, kuidas toimida naftavarustuse katkemise korral. Nüüd peab energiajulgeoleku kontseptsioon laienema kogu energia tootmise ketile ja infrastruktuurile. Tähtsate infrastruktuuride kaitsmiseks peavad erasektor, riik ja kohalikud omavalitsused astuma samme oma tegevuse koordineerimiseks. Nii avalik kui ka erasektor peavad suurendama investeeringute mahtu, et tagada julgeolek kõrgemal tasemel. Seega peab energiajulgeolekus muutuma tähtsaks investeerimiskliima.

Autori arvates on viimased aastad esile toonud vajaduse laiendada energiajulgeoleku kontseptsiooni kahes dimensioonis: energiajulgeolekusüsteemi globaliseerumise tunnustamine, mis saavutatakse eriti Hiina ja India kaasamisega, ning energiavarude kaitsmise vajaduse teadvustamine. Autor võtab oma artikli kokku tõdemusega, et energiajulgeolek on osa laiemast kontekstist. Üha suurenevas üksteisest sõltumises sõltub energiajulgeolek maailmas ka palju sellest, kuidas riigid omavahelisi suhteid korraldavad.

Refereerinud Marge Allandi

EUROOPA LIIT JA VENEMAA
Barysch, Katinka. EU-Russia relations: the EU perspective. Perspectives on EU-Russia relations / ed. by Debra Johnson; Paul Robinson. London, 2005, p. 21-34.

Artikkel annab ülevaate Euroopa Liidu (EL) ja Venemaa vahelistest suhetest ning nende võimalikest tulevikuväljavaadetest. Artikli autor analüüsib ELi ja Venemaa kaubandussuhteid, energiadialoogi arengut, koostööd julgeoleku ja keskkonna vallas ning ELi liikmesriikide rolli neis suhetes.

Analüüsides ELi ja Venemaa kaubandussuhteid ning energiadialoogi, tõdeb autor, et mõlemal on vastastikuseid huve, eriti energiasektoris. Kuid nõudmised, mida teineteisele esitatakse, on kõrged. Seetõttu on ELi ja Venemaa vahelised suhted kujunenud komplitseerituks ja vastuoluliseks.

Artiklis esitatakse suhteid iseloomustavaid kõnekaid fakte: EL on Venemaa kõige olulisem kaubanduspartner, üle kolmandiku Venemaa väliskaubandusest on seotud ELi riikidega. ELi ettevõtted on suurimad välisinvestorid Venemaal. Kaks kolmandikku Venemaa nafta- ja gaasiekspordist läheb ELi. EL saab 15-20% tarbitavast elektrienergiast Venemaalt. Nii EL kui ka Venemaa on huvitatud oma lähinaabrite - Valgevene ja Ukraina - stabiilsest arengust ning rahust Balkanil ja Kaukaasias. Nii EL kui ka Venemaa on seadnud eesmärgiks võidelda rahvusvahelise terrorismiga. Kuid ülaltoodud faktidest hoolimata eelistaksid venelased rahvusvahelise partnerina siiski USAd ELile, kuna Euroopat peetakse liiga killustatuks ja nõrgaks.

Venemaa ja ELi kaubandussuhteid analüüsides iseloomustab artikli autor neid asümmeetrilisena. Peamine, mida Venemaa ELi ekspordib, on nn energiatooted - nafta, gaas jm toormaterjal. Tööstustoodangu osatähtsus ekspordis on aga väga väike. Venemaa süüdistab oma eksporttoodangu ühekülgsuses ELi protektsionistlikku kaubanduspoliitikat, mis ei võimalda kaubavahetust mitmekesistada. EL väidab omakorda, et Venemaa on mõnedele ELi toodetele seadnud kõrged barjäärid, samas kui EL rakendab osale Venemaa kaupadele (hoolimata sellest, et riik ei ole veel WTO liige) üldist soodustuste süsteemi. Venemaa ja ELi vahelistesse suhetesse lisavad pingeid ka pikaleveninud WTO läbirääkimised, kus Venemaalt nõutakse majandusreformide tõhustamist ning eelkõige energiaturu liberaliseerimist.

Kokkuvõttes tõdeb artikli autor, et kui ELil on tõsine soov oma suhteid Venemaaga edaspidi tõhusamaks muuta, peavad teatud liikmesriigid (Suurbritannia, Saksamaa, Itaalia, Prantsusmaa) lõpetama vaid oma huvidest lähtuvate kahepoolsete kokkulepete tegemise Venemaaga. EL (Euroopa Komisjon) peab Venemaaga peetavatel läbirääkimistel suutma kõnelda vaid ühel häälel ja ELi kui terviku huvisid silmas pidades. Autori arvates aitaks siin probleemi lahendada ELi põhiseaduse jõustumine, mis loob ELi välisministri ning Euroopa Ülemkogu eesistuja ametikoha, kes hakkaksid liitu esindama välissuhete küsimustes ning ühises välis- ja julgeolekupoliitikas.

Refereerinud  Merle Tõniste

PÕHJAMAAD JA BALTIMAAD
Bergman, Annika. Adjacent internationalism: the concept of solidarity and post-cold war Nordic–Baltic relations.
Cooperation and Conflict: Journal of the Nordic International Studies Association. Vol. 41(2006), no 1, p. 73–97.

Artiklis võetakse vaatluse alla Põhjamaade internatsionalism, mis on viimasel ajal omandanud nähtava Balti dimensiooni, selle taustal käsitletakse üldisemalt Põhjamaade välispoliitika uut ala, mida iseloomustatakse ka kui külgnevat (adjacent) internatsionalismi, samuti Põhjamaade ühiseid jõupingutusi Balti riikide ettevalmistamisel ELiga liitumiseks. Artikli alguses antakse lühike ülevaade internatsionalismist ja vaadeldakse selle eri vorme. Seejärel analüüsitakse Põhjamaade internatsionalismi peamisi elemente, kusjuures erilise vaatluse all on arenguabi teistele riikidele, ning defineeritakse külgneva internatsionalismi mõistet. Artikli lõpuosas arutletakse külgneva internatsionalismi laiema tähenduse üle külma sõja järgsel ajastul.

Aastate jooksul on Põhjamaad saanud tuntuks kui rahvusvahelise kogukonna väärikad liikmed. Nõukogude Liidu lagunemise järel tekkis Põhjamaadel unikaalne võimalus tegutseda oma naaberregioonis. See muutus tõi kaasa suurema dialoogi ja koostöö Põhjamaade ning Balti riikide vahel. Põhjamaad näitasid üles ulatuslikku valmisolekut toetada kolme Balti riigi demokraatlikku, majanduslikku ja sotsiaalset arengut. Esialgu erines osutatud abi üsna vähe Põhjamaade arenguabist teistele riikidele. Alates 1990ndate keskpaigast keskendusid Põhjamaad Balti riikide abistamisele nende liikumisel ELi suunas, aidates neil üles ehitada kaitsestruktuure ning toetades nende püüdlusi NATO liikmeks saamisel. Külgnev internatsionalism ei ole mitte ainult kaasa aidanud Baltimaade ELi liikmelisusele, vaid on andnud ka tõuke Põhjamaade ja Balti riikide koostööle üldisemalt.

Artiklis defineeritakse Põhjamaade kaasatust Balti riikides külgneva internatsionalismina, mitte ei sulandata seda Läänemere regionalismi mõistesse. Põhjamaad on pikka aega uskunud, et demokraatia, omariiklus ning sotsiaalsed, poliitilised ja majanduslikud õigused on põhilised väärtused, mis ei peaks piirduma ainult rikaste lääneriikidega, vaid mis peaks kasu tooma kõikidele riikidele sõltumata nende suurusest, jõukusest ja positsioonist rahvusvahelisel areenil. Külgnev internatsionalism viitab erilisele Põhjamaade ja Balti riikide projektile, piiritledes seda Põhjamaade vastastikuse koostöö, identiteedi ja solidaarsusega ning geograafilise lähedusega. Selle protsessi pikaajaline eesmärk on alati olnud muuta Balti riigid võrdseteks partneriteks Põhja-Euroopas, mitte käsitleda neid pelgalt Põhjamaade abi saajana selle traditsioonilises tähenduses. Selle eesmärgi saavutamiseks on olnud eriti sobilik nn kolm+viis raamistik, mis hõlmab Balti Assambleed ja Põhjamaade Ministrite Nõukogu.

Kahtlemata on külgneval internatsionalismil ja Läänemere regionalismil ühiseid jooni, sest mõlemad protsessid on suunatud regiooni julgeolekule, stabiilsusele, majanduslikule jõukusele ja keskkonda säästvale arengule (Baldersheim et al., 2001). Samal ajal erinevad need paljudes aspektides.

Refereerinud Ülle Lepp

MEESTE SUHTED LASTE JA NOORTEGA
Hearn, Jeff; Pringle, Keith. Men, masculinities and children: some European perspectives.
Critical Social Policy. Vol. 26 (2006), no 2, p. 365–389.

Kirjutis põhineb Euroopa meesuurimuse üleeuroopalise võrgustiku “Meeste sotsiaalsed probleemid” kuueaastase töö tulemustel ning selles käsitletakse meeste suhteid laste ja noortega. See võrgustik on analüüsinud meesuuringuid ja vastavaid poliitikaid 14 Euroopa riigis. Artiklis käsitletakse meeste suhteid laste ja noortega üldiselt, samuti vaadeldakse neid suhteid võrdlevalt Euroopa ja Euroopa Liidu kontekstis. Lõpuosas tutvustatakse uuringuid selle kohta, kuidas mehed Euroopa riikides laste eest hoolitsevad.

Viimastel aastatel on nii akadeemilistes uuringutes kui ka poliitika aruteludes käsitletud meestega seonduvaid üldisi sotsiaalseid, poliitilisi ja kultuurilisi küsimusi ning on ka keskendutud meeste seotusele sotsiaalpoliitika ja hoolekandega (Pringle, 1995, 1998; Popay et al., 1998). Artikli autorid nimetavad oma lähenemist riigiüleseks, interdistsiplinaarseks kriitiliseks meesuurimuseks (Hearn, 1997, 2004), mille kohaselt mõistetakse mehi kui muutuvat sotsiaalset kategooriat.

Artiklis käsitletakse mitmeid viise, kuidas mehed on seotud laste ja noortega. Uuringutes on meeste rolli sageli kitsendatud, piirdutakse isaduse ja isaks olemise rolliga ning isade õigustega pärast lahutust. Samuti võib uuringutes täheldada tendentsi, et kodu-töö debattide puhul räägitakse sooliselt neutraalsetest terminitest, nagu kodu ja töö sobitamine või kodu ja töö tasakaal. Meeste staatuse küsimuste puhul peetakse esmajärguliseks isa rolli; teised rollid, nagu venna, vanaisa, abikaasa roll on jäänud tagaplaanile. Poliitikadebattides rõhutatakse meeste ja laste suhete puhul enamasti mehe kui isa suhteid lastega, märksa vähem räägitakse meeste töösuhetest, suhetest hoolekande valdkonnas või vägivallast. Meeste suhted laste ja noortega ei piirdu ainult isa-lapse suhetega, vaid need puudutavad ka meeste hoolitsust laste ja noorte eest, meeste tööd laste ja noortega, meeste vägivalda ning  laste ja noorte väärkohtlemist, samuti töö- ja hoolekandealaste suhete ning vägivallavormide vältimist meeste poolt. Hoolekandeasutustes võivad mehed tegutseda kui kasutajad, tarbijad ja kliendid, kui informaalsed hooldajad, hoolekandespetsialistid, hoolekandetöötajad ja teenuste osutajad, samuti kui hoolekandejuhid ja -poliitika kujundajad  (Pringle, 1995; Hearn, 1998, 1999). Seega võivad meeste suhted laste ja noortega olla positiivsed (noorte eest hoolitsemine), funktsionaalsed (noortega töötamine) ja negatiivsed (vägivald, väärkohtlemine ja hooletusse jätmine).

Analüüsides Euroopa riikide poliitikaid, selgub, et laste väärkohtlemise ja seksuaalse ärakasutamise küsimused on seni olnud suhteliselt teisejärgulised ning isaks olemise ja meeste vägivalla vastased poliitikad on harva omavahel seotud (Eriksson ja Hester, 2001; Hearn, 2002).

Artikli kokkuvõttes leitakse, et tuleb möönda Euroopa ühiskondade rahvuslikke ja kultuurilisi erinevusi ning arvestada, et väljakujunenud suhtumiste kõrval on viimastel aastatel toimunud suured sotsiaalsed ümberkujundused. Samuti tuleb tunnistada eriarvamusi meeste kohast ühiskonnas. Need arvamused sõltuvad osaliselt meeste suhtumisest soolisesse võrdõiguslikkusesse, aga ka sooliselt neutraalsete arusaamade püsivusest  kodakondsuse, õiguse ja poliitika suhtes. Isegi suhteliselt naiste- ja lastesõbraliku hoolekandesüsteemi puhul võib selline neutraalsus olla ohtlik, nt meeste vägivalda silmas pidades. Tegutsedes soolise võrdõiguslikkuse suunas, võiks poliitika prioriteet olla muuta meeste suhtumist lastesse ja noortesse. Seejuures peab esile tõstma viise, kuidas mehed saavad kaasa aidata soolisele võrdõiguslikkusele.

Refereerinud Ülle Lepp

RAAMATUTUTVUSTUSED

HIRMUPOLIITIKA
Furedi, Frank. Politics of fear: beyond left and right. Continuum, 2005. 197 lk.

Kenti Ülikooli sotsioloogiaprofessor Frank Furedi jätkab oma uues raamatus nn hirmupoliitika teemat. Ta mitte ainult ei arutle tõsiste probleemide üle, mis põhjustavad avaliku elu sotsiaalset ja poliitilist tardumust ning on seega hirmupoliitikat võimaldav eeldus ühiskonnas, vaid pakub ka omapoolseid lahendusi. Üldjuhul ei ole ühiskond valmis poliitilist apaatiat aktsepteerima: leiutatakse üha uusi ühiskondliku aktiivsuse vorme uue poliitika, uute sotsiaalsete liikumiste kaudu, laiendatakse osaluse mõistet, sh esitatakse osavõttu Interneti jututubadest ja patsientide eneseabigruppidest, samuti petitsioonidele allakirjutamist kõrgeima ühiskondliku aktiivsusena. Autor iseloomustab eliidi poliitikat, mis keeldub nägemast avaliku elu vähest aktiivsust ja poliitikast taandumist poliitika tulemina. Autor pakub valitsevale fatalismikultuurile vastuseks nn humanismi humaniseerimise väljavaate.

SUURBRITANNIA PARLAMENT
Crewe, Emma. Lords of Parliament: manners, rituals and politics. Manchester University Press: published exclusively in the USA by Palgrave, 2005. XII, 260 lk.

Suurbritannia parlamendi Ülemkojal ehk Lordide Kojal on oma oluline, kuigi piiratud kompetents riigi seadusandlikus vallas. Eriti märgatav on Ülemkoja roll eelarve-, finants- ja kohtuvaldkonnas, siia kuulub ka valitsuse tegevuse kontroll. Uuringu autoril oli parlamendis kahe aasta jooksul hea võimalus tutvuda põhjalikult Ülemkoja liikmete tööga. Selle tulemusel valmis unikaalne portree institutsioonist, mis on Suurbritannias väga mõjukas.
Raamatus kirjeldatakse üksikasjalikult Ülemkoja koosseisu moodustumist, uute liikmete raskusi oma niši leidmisel ja sulandumisel sellesse ainulaadsesse atmosfääri, mille kujundavad keskaegne rõivastus, nimetused, käitumisnormid, rituaalid. Ülemkojas valitseb spetsiifiline õhkkond, nii eksimused käitumisnormides kui ka sõnavõtutooni mittetabamist saatev alandus jäävad surmani meelde. Peere peetakse tippesinejaiks ja suurem osa neist teab, et neid hinnatakse just Ülemkojas esinemise järgi. Peeri reputatsioon sõltub ka tema suhtumisest reformidesse ja reeglitest kinnipidamisest.

Refereerinud Ilona Kõrgema

HISPAANIA MAJANDUS
Guillén, Mauro F. The rise of Spanish multinationals: European business in the global economy. Cambridge University Press, 2005.  IX, 268 lk.

Pärast aastatepikkust suhtelist isolatsiooni, mahajäämust ning diktatuuri astus Hispaania uude sajandisse kui elujõulise majanduse ning konsolideerunud demokraatiaga riik, mis on küllaltki hästi integreerunud muu maailmaga. 1993. aastal võis vaevalt paarisada Hispaania firmat nimetada rahvusvaheliseks, praeguseks on niisuguseid peaaegu tuhat. Maailmas on tuntud Telefonica – üks suurimatest telekommunikatsiooniteenuste pakkujatest Ladina-Ameerikas, panganduses Banco Santander, aga ka veinitootja Freixenet, naftakompanii Repsol-YPF ja Inditex – kaubamärgi Zara omanik.
Sellise rahvusvahelise laienemise tulemusena on Hispaania majandus, rahasüsteem, välispoliitika, tööturg ning ühiskond põhjalikult muutunud. Hispaania rahvusvaheliste ettevõtete tõus näib paradoksaalne, kuna Hispaania pole sissetulekute ja tehnoloogilise arengu näitajate poolest just kõige edukam riik.
Autor kirjeldab ja analüüsib Hispaania suurenenud tähtsust globaalses majanduses  ning poliitikas, mis on saavutatud tänu Hispaania ettevõtete välisinvesteeringutele, ning selgitab nii protsessi põhjusi kui ka selle tulemusi Hispaania ja Euroopa majandusele ning ühiskonnale. Ta viitab ka Hispaania rahvusvaheliste ettevõtete nõrkustele, nagu tehnoloogiline puudujääk ja keskendumine peamiselt Ladina-Ameerikale, pakkudes järgmiseks sammuks positsioonide tugevdamist Euroopas ettevõtete liitumiste ja omandamiste kaudu ning laienemist Aasia ja Põhja-Ameerika turule.

RAHATAOTLUSED
Fredricks, Laura. The ask: how to ask anyone for any amount for any purpose. Jossey-Bass, 2006.  XXVI, 252 lk.

Raha küsimine taotluse eesmärgist olenemata on paljudele raske ja ebamugav. Laura Fredricksi raamat õpetab, kuidas küsida raha projektide, ürituste, kingituste, kampaaniate jm. jaoks. Autor soovitab enne küsimist üle vaadata oma seisukohad rahale, valida hoolikalt, kellelt küsida, ning valmistuda võimalikeks reageeringuteks ja äraütlusteks. Raamat sisaldab hulgaliselt näidisdialooge rahaküsimiste kohta. Samm-sammult õpetatakse, mida öelda ja kuidas kuulata ning kuidas saavutada kindel ja lõplik vastus.

Refereerinud Meeli Kõlli


RRi näitused digitaalarhiiv digar