Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20, L 12-19
Raamatuid saab tagastada Endla tn 3 E-P 7-22






 

2006-3

SUMMARIA SOCIALIA

Valik ülevaateid ajakirjanduses ilmunud artiklitest

 SISUKORD

Noorte poliitiline käitumine
Henn, Matt; Weinstein, Mark. Young people and political (in)activism: why don’t young people vote?

Poliitikakokkulepped
Elson, Peter R. Tracking the implementation of voluntary sector-government policy agreements: is the voluntary and community sector in the frame

Demokraatia ja poliitika
Snellen, Ignace. Towards democracy without politics?

Regionaalse omavalitsuse reformid
O’Dwyer, Conor. Reforming regional governance in East Central Europe: europeanization or domestic politics as usual?

Rootsi administratiivpoliitika
Lindvall, Johannes; Rothstein, Bo. Sweden: the fall of the strong state

Rootsi peresõbralik poliitika
Thörnqvist, Christer. Family-friendly labor market policies and careers on Sweden – and the lack of them

Diplomaatia ja rahvusvähemused
Feldman, Gregory. Estranged states: diplomacy and the containment of national minorities in Europe

Euroopa Liidu meresõiduohutuspoliitika
Pallis, Athanasios A. Institutional dynamism in EU policy-making: the evolution of the EU maritime safety policy

Raamatututvustused


NOORTE POLIITILINE KÄITUMINE
Henn, Matt; Weinstein, Mark. Young people and political (in)activism: why don’t young people vote?
Policy and Politics. Vol. 34 (2005), no. 3, p. 517-534.

Artiklis käsitletakse Suurbritannia noorte osavõttu valimistest. Analüüsis tuginetakse äsja valimisõiguse saanud 18-aastaste noorte hulgas läbiviidud üleriigilise uuringu tulemustele ning võetakse vaatluse alla noorte huvi Briti poliitika vastu. Analüüsist ilmneb, et noored eralduvad jätkuvalt Briti poliitikast ning nende hulgas kasvab tendents hoiduda valimistest.

Leiboristide võit 2001. a üldvalimistel oli Suurbritannia poliitilises ajaloos suurim võit, mida üks partei oli valimistel teist korda saavutanud. Samal ajal oli valimistel osalemine madalaim pärast 1918. aastat ulatudes ainult 59%ni, seejuures osales 18–24-aastastest valijatest valimistel 39%. 2005. a üldvalimistel olid vastavad protsendid 61 ja 37.

Alates 1990ndate lõpust on uurijate huvi noorte poliitilise käitumise vastu kasvanud. Seda laadi uuringute peamine ajend on olnud mure poliitiliselt hõivamata noorte osakaalu kasvu pärast, mida iseloomustab ilmne huvipuudus poliitikaküsimuste vastu ning vähesed teadmised poliitikast (Heath & Park, 1997; Park, 2000). Peale selle arvatakse, et noortel on vähe motivatsiooni kollektiivses kodanikualgatuses osalemiseks, et mõjutada ümbritsevat poliitikamaailma (Jowell & Park, 1998; Pirie & Worcester, 1998, 2000). Samas on viimase aja uuringud näidanud, et noored on poliitikaküsimustest siiski huvitatud ning osalevad poliitilise tegevuse erinevates vormides (White, 2000; Henn, 2002, 2005 jt). Norrise 2003. a uuringu tulemuste kohaselt osalevad noored rohkem nn mikropoliitikas, kus osaluses on tähtsal kohal sellised meetodid nagu demonstratsioonid, boikotid jms otsetoime poliitikale.

Peaminister Blairi valitsus on püüdnud leida viise elanikkonna, eriti aga noorte “taaslülitamiseks” poliitilisse süsteemi. Väljatöötamisel on põhiseaduslike muudatuste programm, et näiliselt loovutada Westminsteri võim regioonidele ja paikkondadele ning võimaldada sellega kodanikele suuremat juurdepääsu poliitilisele võimule ja suurendada nende mõju poliitikaprotsessi üle. Londonis ja mitmes teises suurlinnas on linnapea valitav ning valitsus on loonud otsevalimiste teel moodustuvad kojad Šotimaal, Walesis ja Londonis. Valitsus on kavandanud mõjutada noorte poliitilisi hoiakuid ja kodanikuaktiivsust ning on kehtestanud seadusega alates 2002. a koolides kodanikuõiguste õpetuse tunnid. Peale nimetatud abinõude on valitsus otsustanud moderniseerida valimissüsteemi ja -protsesse, et teha hääletamist lihtsamaks selliste vahendite kaudu nagu elektrooniline hääletamine, hääletamine eri kellaaegadel mitme päeva jooksul. Nii valitsusele kui ka poliitikauurijatele jääb võtmeküsimuseks, kas hääletamisprotseduuri hõlbustavad meetmed suudavad kaotada madala osaluse põhjusi, mis ei pruugi peituda hääletamismeetodite kättesaadavuses ja mugavuses. Artikli autorite väitel võib vähese osaluse põhjuseks olla kodanike, eriti noorte suurenev antipaatia Briti poliitilise süsteemi vastu ning nende tülgastus parteide ja professionaalsete poliitikute vastu.

Noorte hulgas läbiviidud üleriigilise uuringu tulemused näitavad, et nende silmanähtav vastumeelsus valimistel hääletamise suhtes ei anna märku huvipuudusest poliitika vastu ega viita ka poliitilisele apaatiale. Uuringu tulemused kõnelevad sellest, et noored huvituvad poliitikaküsimustest ja üldiselt kalduvad demokraatlikku protsessi toetama. Neil on tugev kodanikuorientatsioon ning kindel usk hääletamise ja valimiste põhimõtetesse. Kuid ilmne toetus demokraatlikule protsessile ei kandu üle tegelikuks demokraatlikuks osaluseks.  Kuigi noortel on huvi poliitika vastu, tuntakse sügavat vastumeelsust ja ollakse skeptilised poliitikaprotsessis domineerivate osalejate vastu. Parteisid ja poliitikuid nähakse kui poliitilist gruppi, mis on küüniline, motiveeritud ainult parteilistest ja isiklikest huvidest ning on noortest kaugel ega hooli ei nende ega teiste kodanike läbielamistest. Kui noori tahetakse poliitilisse protsessi taaslülitada, siis tuleb anda neile kindlus, et poliitiline areen on kaasav ning on selliseid kandidaate, kes on noorte toetust väärt. Enamgi veel, noored peaksid tunnetama, et poliitikas osalemine on sisukas tegevus.

Refereerinud Ülle Lepp

POLIITIKAKOKKULEPPED
Elson, Peter R. Tracking the implementation of voluntary sector-government policy agreements: is the voluntary and community sector in the frame
.
International Journal of Not-for-Profit Law. Vol. 8 (2006), no. 4, p. 34–49.

Artiklis käsitletakse keskvalitsuste ja kolmanda sektori esindajate vahel sõlmitud poliitikakokkuleppeid, mida sageli tuntakse compactide nime all. Vaatluse alla võetakse compacti rakendamine Suurbritannias ja accordi rakendamine Kanadas. Nende poliitikakokkulepete analüüsimisel kasutatakse teoreetilise alusena poliitikate rakendamise raamistikku (PIF), mille töötasid 1980ndate algul välja Paul Sabatier ja Daniel Mazmanian. Selle meetodi kasutamine Suurbritannia ja Kanada poliitikakokkulepete rakendamise analüüsimisel toob välja suured erinevused nende kahe riigi vahel. Artiklis hinnatakse materiaalsete, struktuuriliste ja kontekstuaalsete parameetrite mõju poliitika eesmärkide saavutamisele ning käsitletakse selle mudeli sobivust teiste riikide analoogsete poliitikakokkulepete rakendamise analüüsiks.

Poliitikate rakendamise raamistik vaatleb järgmisi poliitika elluviimise küsimusi: 1) kui järjepidevalt tegutsevad poliitikat täideviivad ametnikud ja sihtgrupid poliitikaotsuses kavandatud eesmärkide ja toimingute elluviimisel; 2) mil määral on poliitika eesmärgid saavutatud; 3) millised on peamised poliitika tulemusi mõjutavad tegurid; 4) kas poliitikat on ümber formuleeritud. Peale selle esitatakse PIFis laiem sotsiaalmajanduslik kontekst, milles poliitika rakendamise küsimusi vaadeldakse. Mazmanian ja Sabatier eristavad poliitikate  elluviimisel viit etappi: 1) elluviivate organite poliitika väljundid või otsused; 2) nende otsuste vastavus sihtgruppidele; 3) nende otsustuste reaalsed mõjud; 4) nende otsustuste tunnetatud mõjud;  5) suuremad muudatused esialgses poliitikas.

Poliitika elluviimist mõjutavad seitse strukturaalset parameetrit: 1) selged ja järjepidevad eesmärgid; 2) adekvaatne põhjuslik teooria; 3) hierarhiline integratsioon  elluviivate institutsioonide sees ja nende vahel; 4) elluviivate organite otsustusreeglid; 5) elluviivate organite personaliga komplekteerimine; 6) väljaspool olijate juurdepääs; 7) esmaste finantsressursside eraldamine. Poliitika edukaks elluviimiseks on vaja, et välistel asjaosalistel oleks ametlik võimalus rakendamist mõjutada ning et hindamisuuringuid teeksid sõltumatud üksused. Seadusandjad tagavad poliitika elluviimise, kontrollides järelevalvemehhanisme, finantsressursside olemasolu ja uute, võimalike konfliktsete poliitikate esitamist. Vahendavatel organisatsioonidel on vaja koosseisu, ressursse ning pädevust, et positsioneerida ennast tugeva, legitiimse, olulise ja püsiva osalejana poliitika elluviimises.

Kanada accordi puhul vaadeldakse sihtgruppidena ühelt poolt keskvalitsuse olulisi bürokraate ja nende allüksusi ning teiselt poolt potentsiaalse sihtgrupina kõiki registreeritud mittetulundusühendusi. Adekvaatne põhjuslik teooria nõuab, et poliitika elluviimise kava eest vastutavatel ametnikel oleks võimu eesmärgi saavutamiseks, s.t nende võimupiirkonnas peab olema piisaval hulgal sidemeid, mida on vaja eesmärkide saavutamiseks (Mazmanian & Sabatier, 1983). Ilma keskse koordineeriva organita, millel on võimu teiste üksuste tegevust suunata, ei ole võimalik edu saavutada. Samuti ei suudeta eesmärke saavutada ilma elluviivate organite ametnike toetuseta, kes suudavad välja töötada ja läbi suruda vajalikud juhised ja regulatsioonid, hoolimata bürokraatide või teiste ametnike vastuseisust.

Poliitika elluviimisel on äärmiselt vajalik raha. Ilma selleta pole võimalik palgata ametnikke, välja töötada juhiseid ja seadusesätteid. Ebapiisav rahastamine võib poliitika hukule määrata veel enne, kui selle elluviimist alustatakse. Seetõttu on poliitika elluviimise rahastamine seadusandliku ja täidesaatva võimu toetuse oluline indikaator.

Võrreldes compacti ja accordi elluviimist Suurbritannias ja Kanadas, tulevad PIF-mudeli kasutamisel esile olulised erinevused. Üks suur erinevus on mittetulundussektori esindatus koostöökokkulepete elluviimisel. Inglismaal on kogu sektorit esindav jõud katusorganisatsioonide esindajad, keda tunnustab keskvalitsus. Kanadas seevastu tunnustab keskvalitsus üksikisikuid, kellel puudub aga legitiimsus kõnelda mittetulundussektori nimel ja esindada laia ringi mittetulundusühendusi. Peale selle pole Kanada keskvalitsus eraldanud raha sektorile selle jätkusuutlikkuse tõstmiseks ja organiseerumisvõime suurendamiseks ning accord tervikuna on olnud poliitiliselt vähenähtav alates selle vastuvõtmisest 2001. aastal.

Refereerinud Ülle Lepp

DEMOKRAATIA JA POLIITIKA
Snellen, Ignace. Towards democracy without politics?
Vision Book, Directorate-General Information Society, 2004.

Autor arutleb selle üle, miks poliitika, isegi parlamendipoliitika, on üha vähem vastavuses demokraatia fundamentaalsete põhimõtetega.

Demokraatlikus riigis, kus eeldatakse, et elanikud valitsevad ennast ise, kuigi esindatuse kaudu, peetakse kinni järgmistest põhimõtetest: enamus otsustab ja vähemus aktsepteerib enamuse otsuseid, kusjuures enamus võtab võimalikult palju arvesse vähemuse tõekspidamisi ja tundeid. Seda võib nimetada ka demokraatliku riigikorra positiiviks. Poliitikas, vastupidi, valitseb tõekspidamine, mis “võib olla moraalne, kuid sagedamini on lihtsalt kaalutlustest juhitud”. Seda võib nimetada demokraatliku riigikorra negatiiviks. Kui poliitika on suunatud riigikorra säilitamisele enam-vähem kõikehaarava süsteemina, siis demokraatia on suunatud kodanike võrdsele sõnaõigusele/arvamusele nende kollektiivse olukorra säilitamisel. Poliitikud piiritlevad poliitika olemuse oma süsteemimaailma, s.o poliitikakategooriate maailma kaudu. Kodanikud piiritlevad poliitika olemuse oma elumaailma, s.o oma igapäevaste kogemuste kaudu. Poliitikute jaoks on poliitikas peamine riigikorra säilitamine kõikehaarava süsteemina, kodanike vaatenurgast on poliitika kui “mõnude ja valude ebavõrdne jaotus võrdse nõudluse olukorras”. Küsimus on selles, et arvesse võetaks kõiki asjaosalisi ja kõiki olulisi tegureid. Need, kes kavandatust võidavad, peavad hüvitama kahju, ning need, kes on pandud ebasoodsamasse olukorda, peaksid saama hüvituse.

Artiklis kirjeldab Snellen kaht raudtee väljaarendamise suurprojekti Hollandis -Betuwelijni ja Hogesnelheidslijni projekti, kus mõlema puhul oli tegemist suurte ülekulutustega. Snellen analüüsib ülekulutuste põhjusi, tuginedes poliitikateaduse ja avaliku halduse alasele teoreetilisele kirjandusele. Ülekulutuste ühe põhjusena märgib ta vastandust eraettevõtjate ja valitsusametnike vahel, kus viimastel puudub pädevus realistlike ja usaldatavate kalkulatsioonide koostamiseks. Teine põhjus tuleneb tegelikkust arvestava poliitika keerukusest. Kolmandat põhjust iseloomustab akronüüm NIMBY (Not In My Backyard). Inimesed võivad pooldada projekti, mis koormab keskkonda müra või õhusaastega, kuni see ei mõjuta nende elutingimusi, s.t nende maja hinda. Kui selgub, et projekt puudutab nende “tagahoovi”, asutakse nõudma  kompensatsiooni mis tahes materiaalse või immateriaalse kahju eest, mida kardetakse end tabavat.

Artiklis kirjeldatud suurprojektide ülekulutuste põhjusi ja samuti interaktiivse poliitika arenguid silmas pidades väidab Snellen, et poliitika ja demokraatia lahknevad üha enam. Valitsused moodustavad mitmesuguseid ministeeriumidest eemalseisvaid organeid, andes neile üle isegi oma põhifunktsioone, erakätesse antakse avaliku sfääri traditsioonilisi tegevusi. Sel viisil asetuvad tegevused lepinguliste suhete raamistikku, mis jääb väljapoole valitsuse poliitilist kontrolli.

Seda protsessi on sageli nimetatud ka poliitika asendamiseks/väljavahetamiseks. Selle tagamaid iseloomustavad mitmed tegurid. Esiteks on kasvanud elanike harituse ja informeerituse tase, Internet on kaasa aidanud nii meedia kui ka avalikkuse suhtlemisele ekspertidega. Seepärast võib mõni üksik ekspert väljaspool avalikus poliitikas osalejate ringi esitada teatud projektile oma vastuekspertiisi. Teiseks on riigiametnikud motiveeritud eelkõige professionaalsest, mitte poliitilisest eetosest. Seetõttu kalduvad nad projektide üle arutledes ründama õiglast tasakaalu vastandlike huvide vahel. Tasakaalu on võimalik saavutada ainult siis, kui protsessis osalevad poliitikud, kes seavad piirid. Kolmandaks on viimastel kümnenditel paljudes riikides kasvanud juridifitseerimine, kus kohtunikud peavad lahendama väga keerulisi poliitilisi vaidlusküsimusi. Nendes situatsioonides tegutsevad asjatundjad otsustetegijate rollis. Nad on orienteeritud pigem demokraatlikule võrdsusele kui rahumeelsete kompromisside saavutamisele, mis on olnud poliitikute ja poliitikateadlaste juhtmõte.

Neljandaks on arvutite kasutamise kasv ja Internet suurendanud valitusasutuste ja poliitikakujundajate tegevuse läbipaistvust, võimaldades nii teenuseid osutada kui ka seda protsessi jälgida ja hinnata. Viiendaks võimaldab Internet kogukondadel osaleda avaliku poliitika kujundamises. Seejuures ootavad inimesed, et nende arvamustel on mõju poliitikaprotsessi lõpptulemusele. Inimesed eelistavad otsedemokraatia vorme esindusdemokraatiale ja loodavad, et nendega konsulteeritakse nende poliitikaeelistuste väljaselgitamise kaudu nende poliitikaeelistuste osas ning et nende eelistused on valitsuse jaoks esikohal.

Kokkuvõttes järeldab Snellen, et poliitika ulatus nüüdisaegsetes demokraatlikes ühiskondades väheneb. Poliitika ei kao päriselt, vaid taandub protseduurilisse rolli, et tagada võrdne mängumaa kõigile ühiskonna püüdlustes osalejatele.

Refereerinud Ülle Lepp

REGIONAALSE OMAVALITSUSE REFORMID
O’Dwyer, Conor. Reforming regional governance in East Central Europe: europeanization or domestic politics as usual?
East European Politics and Societies. Vol. 20 (2006), no. 2, p. 219-253. 

Artiklis käsitletakse regionaalse omavalitsuse reforme Ida- ja Kesk-Euroopa (IKE) riikides. On väidetud, et reformide kulgemine annab märku IKE riikide poliitika euroopastumisest. Artiklis seatakse euroopastumise väide kahtluse alla ning vaadeldakse kohaliku poliitika olulist rolli regionaalhalduse reformide elluviimisel Poola, Tšehhi ja Slovakkia näitel. Need riigid on vaatluse alla võetud seepärast, et neis on ette võetud regionaalse omavalitsuse reformid ning parteipoliitiliste koalitsioonide tõttu on neis riikides realiseerunud reformide eri variandid. Uuritakse ajavahemikku esimeste Euroopa lepete sõlmimisest 1991. a kuni regionaalse omavalitsuse reformide aluseid puudutavate õigusaktide vastuvõtmiseni, mis toimus vaadeldavates riikides eri aegadel. Artiklis analüüsitakse eri valitsuskoalitsioone Poolas, Tšehhis ja Slovakkias ning näidatakse, kuidas need koalitsioonid on mõjutanud regionaalseid reforme nimetatud riikides.

Kõikjal Ida- ja Kesk-Euroopas kaotasid pärast 1989. a revolutsioone demokraatlikul teel valitud võimud regionaalse juhtimise institutsioonid kui kompartei mõjujõu instrumendid. 1990ndate keskpaigaks jõuti äratundmiseni, et kohaliku ja keskvõimu tasandi vahel on siiski vaja mingit vahetasandit. Samal ajal oli Euroopa Liidu kaudu tunda ka rahvusvahelisi mõjutusi, mis toetasid regionaalset omavalitsust ja subsidiaarsust.  

IKE institutsionaalse arengu euroopastumise väite kohaselt loob ELi ja IKE riikide võimude vaheline asümmeetria tugeva konvergentsi ELi poliitika mudelite suunas, mis võib olla isegi suurem kui Lääne-Euroopa riikide puhul. Sel on vähemalt kolm üldist põhjust. Esiteks pidid IKE riigid juba enne liitumist ELiga ennenägematu kiirusega kohandama ja kasutusele võtma ELi poliitikate raamistiku. Teiseks on IKE riigid postkommunistliku ülemineku tõttu rohkem avatud Euroopa seadusandluse mudelitele. Kolmandaks on ELi institutsionaalne agenda laiem kui ühegi varasema laienemise korral ning seetõttu on keerulisem määratleda, millal liitumise kriteeriumid on täidetud. Seetõttu oli ELil võimalik sekkuda IKE kohalikku poliitikasse rohkem kui vanades liikmesriikides.

Regionaalhalduse reformid said IKEs alguse siis, kui teema kerkis üles Euroopa integratsiooni kontekstis. Poolas, Tšehhis ja Slovakkias alustati reformiga alles pärast 1994. a, kui ELi Komisjon võttis laienemise protsessi oma kontrolli alla. Pärast seda võeti reformid ka Poolas, Tšehhis ja Slovakkias valitsuste päevakorda. Kõigis kolmes riigis oli reformidest huvitatud poliitiline eliit, avalikkus muretses märksa rohkem olulisemate küsimuste, näiteks tervishoiu pärast. Parteidele annab regionaalsete institutsioonide taasloomine ja restruktureerimine põhjenduse riigiinstitutsioonide kohandamiseks oma eelistuste järgi. Reforme kavandava võimuloleva koalitsiooni pädevuses on regioonide piiride kindlaksmääramine ning uute regionaalsete võimuorganite personaliga komplekteerimine. Niiviisi tagatakse juurdepääs uute institutsioonide ressurssidele, sh avanevate ELi struktuurifondide võimalustele. Regionaalhalduse reform on poliitikutele oluline seetõttu, et see soodustab parteide ülesehitamist postkommunistlikus poliitilises keskkonnas. Seetõttu mõjutaski reformi institutsionaalseid tulemusi kõige rohkem valitsuskoalitsiooni poliitika.

Slovakkias oli reformi tulemus võimu tsentraliseerumine. Esimesel korral võitis Slovakkias reformist selle läbiviija Vladimir Mečiari HZDS. Mečiari valitsus kasutas haldusreformi ideed oma võimuloleku kindlustamiseks ja opositsiooni nõrgestamiseks. Teisel korral, kui poliitiline situatsioon ja reformi iseloom olid muutunud, peegeldas reform uue koalitsiooni loogikat.

Poolas seevastu ei olnud reformi käik ühe partei kontrolli all. Ametite ja poliitikaülesannete detsentraliseerimist ei viidud vastavusse avalike eelarvete  detsentraliseerimisega, mis põhjustas uutele institutsioonidele tõsiseid probleeme. Teiseks ei jagatud reformi kestel selgelt ära regionaalsete omavalitsuste ja keskvalitsuse ülesanded ning pädevus.

Ainult Tšehhis saavutati reformi jooksul parteide vahel kompromiss ning üleminek uuele regionaalhaldusele toimus ilma riigiaparaadi põhjendamatu laienemiseta. Uued regionaalsed omavalitsused muutsid põhjalikult oma institutsionaalset ülesehitust, võttes üle suure hulga ülesandeid varem riigi määratud ringkondade ametiasutustelt. Seejuures ei laiendanud detsentraliseerimine avalikku haldust. Tšehhi haldusreform oli ainus, mis lihtsustas administratiivset kaarti. See oli võimalik seetõttu, et Tšehhi parteisüsteem võimaldas tugeva valitsuse ja usaldusväärse opositsiooni formeerumist ning mõlemal poolel osaleda reformi kavandamisel.

Refereerinud Ülle Lepp

ROOTSI ADMINISTRATIIVPOLIITIKA
Lindvall, Johannes; Rothstein, Bo. Sweden: the fall of the strong state.
Scandinavian Political Studies. Vol. 29 (2006), no. 1, p. 47-63.

Artikkel käsitleb Rootsi tugeva riigi mudelit ja selle mudeli nõrgenemist viimastel kümnenditel. Tugeva riigi mõistet kasutas Tage Erlander, kes oli Rootsi peaminister aastatel 1946-1969. 1930. aastatest kuni 1980. aastateni põhines Rootsi poliitika veendumusel, et sotsiaalne muutus võib toimuda poliitiliste ja administratiivsete protsesside kaudu. Oldi veendunud, et riik peab tegelema igasuguse sotsiaalse probleemi lahendamisega. Poliitikud koostöös peamiste huvigruppidega määrasid kindlaks olulised poliitilised sihid, valitsuskomisjonid kaasasid vastava ala eksperte seaduseelnõude väljatöötamiseks ja parlament muutis eelnõud seadusteks. Riiklikud ametkonnad vastutasid seaduse ellurakendamise eest ja kohalikud omavalitsused tegelesid praktilise teostusega. Selle sotsiaalseks muutuseks poliitiliselt loodud ratsionalistliku mudeli sees rajanes Rootsi heaolupoliitika erilisel kombinatsioonil kahest eri administratiivsest süsteemist. Ühe süsteemi järgi olid riiklikud ametkonnad kohustatud administreerima ja ellu viima sotsiaalseid reforme. Teise administratiivse süsteemi järgi olid kohalikud omavalitsused vastutavad suure osa sotsiaalsete reformide praktilise poole eest. Tugevad õiguslikud piirangud tagasid keskvalitsuse domineerimise kohalike omavalitsuste ees.

Artikli autorid väidavad, et viimastel aastakümnetel on Rootsis selline ratsionalistlik, tsentralistlik ja riiklik poliitiline kultuur muutunud, see on nõrgenenud ning tegemist on tugeva riigi kontseptsiooni toetuse langusega. Ühiskonna muutmine ja sotsiaalsete probleemide lahendamine tsentraliseerimise kaudu on kaotanud oma veenvuse. 1990ndatel toimus Rootsi heaoluriigi mudelis rida reforme, vähenes kesksete administratiivinstitutsioonide tähtsus või need suleti sootuks. Mitmed komisjonid muutusid riiklike poliitiliste programmide rakendajast informatsiooni andjaks ning programmide ja koostööprojektide elluviijaks.

Administratiivsed muudatused põhjustasid muutusi mitmes valdkonnas, eelkõige sotsiaalsfääris. Artiklis on näitena vaadeldud haridus- ja eluaseme-, kuid ka alkoholipoliitikat. Peale eespool nimetatud valdkondade on Rootsi valitsuse ette kerkinud ka uued sotsiaalelu puudutavad probleemid. Immigratsioonipoliitika arendati välja juba 1960ndatel ja 1970ndatel, kuid eesmärkides ja tegevusmustrites on toimunud tõsised muutused, mis tõestavad autorite sõnul veel kord, et tugev riik on langemas. Autorid leiavad, et valitsus ei ole ka uutele probleemidele reageerinud tugeva riigi kohaselt.

1990ndatel aastatel toimusid muutused sarnaselt sotsiaalsfääriga ka majanduspoliitikas. Kui 1970ndate alguses võeti suund kodanike igakülgse heaolu kindlustamisele, millega seoses pöörati suurt tähelepanu tööhõive tagamisele, siis nüüd sai eesmärgiks pigem madala ja stabiilse inflatsiooni säilitamine.

Autorid ei näe oma ülesandena tugeva riigi langemisele selgituste otsimist, siiski on nad esitanud selle kohta mõned hüpoteesid. Ühe põhjusena toovad nad välja kriitika valitsuse kohta. Kriitika alla langes samuti individuaalsete valiku- ja initsiatiivivõimaluste vähesus sotsiaalsfääris. Vasakpoolne kriitika rõhutas aga privaatsfääri “koloniseerimist” ning bürokraatide katseid juhtida ja kontrollida kodanike elu. Veel ühe hüpoteesi kohaselt püsis tugev riik niikaua, kuni poliitikud tunnistasid sellise poliitikamudeli legitiimsust. Kui tugeva riigi eesmärke üldiselt enam ei aktsepteeritud, ei olnud ka vastav mudel enam enesestmõistetav.

Lõpetuseks leiavad autorid, et muutused institutsioonides ja administratiivpoliitikas on toonud kaasa ka muutused poliitilises kultuuris. Tugeva riigi langemisega on kaotanud oma tähtsuse ka üldised normid ning neid pole veel asendatud uutega, mis selgitaksid riigi toimimist muutunud olukorras.

Refereerinud Marge Allandi

ROOTSI PERESÕBRALIK POLIITIKA
Thörnqvist, Christer. Family-friendly labor market policies and careers on Sweden – and the lack of them.
British Journal of Guidance & Councelling. Vol. 34 (2006), no. 3, p. 309–325.

Artiklis arutletakse Rootsi peresõbraliku poliitika ja karjääri lähtekohtade üle ajaloolises perspektiivis. Tuginedes Lotte Bailyni analüüsile “sugupoolte õiglusest”, väidetakse artiklis, et ehkki Rootsi tööjõuturg on tänu peresõbralikele reformidele muutunud kümnendite jooksul palju peresõbralikumaks, on see nihe alates 1990ndatest kaotanud kiiruse ja võib-olla isegi kergelt vastupidiseks muutunud. Leitakse, et poliitilised ja sotsiaalsed reformid ei liigu edasi, ilma et ei muutuks radikaalselt inimeste arusaam tööjaotusest kodus.

Euroopa Liidu riikides on üldiselt aktsepteeritud, et naistel peaksid olema samasugused õigused palgatööle kui meestel. Kui pered suudavad tõsta keskmise laste arvu peres 2-3ni, peavad seda küsimust hõlmama peresõbralikud poliitikad. Laste eest hoolitsemine ei tohiks olla ainult perede asi, bürokraatide keeles on see ka küsimus, kuidas tagada vananevale ühiskonnale vajalik tööjõud. 

Artiklis vaadeldaksegi, mis on reaalselt “peresõbralik”. Ehkki vastus sõltub sageli poliitilistest eelistustest, ei saa seda küsimust kunagi lahutada tööjõuturu soolisest struktuurist. Rootsile on sageli viidatud kui riigile, kus on kõige kaugemale arenenud sugupoolte võrdsus ja peresõbralikud poliitikad (Appelbaum, 2002; Sainsbury, 1996). Samal ajal on aga Rootsil tööstusriikide hulgas üks sooliselt kõige segregeeritum tööjõuturg, kus tootmises domineerivad meestöötajad ja teeninduses naistöötajad (SCB, 2003). Teisalt eristavad Rootsit paljudest teistest riikidest väikesed erinevused palkades ja töötingimustes nii sektorite kui ka ettevõtete arvestuses. Peresõbralikud poliitikad on üsna laialdaselt reguleeritud tööseaduste või kollektiivlepingutega ning ei sõltu seetõttu iga üksiku tööandja või ettevõtte poliitikast ega selle suurusest.

Peresõbralikud poliitikad sõltuvad väga palju sugupooltevahelistest suhetest, mida on põhjalikult analüüsinud Lotte Bailyn (1993, 2003), kelle seisukohtadele artiklis ka tuginetakse. Naiste elu- ja töökäigu analüüsiks kasutab Bailyn sugupoolte õigluse mõistet, mis koosneb kolmest, kohati kattuvast tähendusest: võrdsus, õiglus ja integratsioon. Võrdsus on defineeritud üsna traditsioonilisel viisil - see tähendab võrdset tasu, võrdset juurdepääsu tööleasumise võimalustele ja ametiredelil edasiliikumisele ning ahistamisest vaba olemist (Bailyn, 2003). Kuid naised ei saa oma potentsiaalseid võimalusi realiseerida, kui piirangud ja takistused on väga ebavõrdsed. Seetõttu on analüüsis kasutatud ka õigluse mõistet, mis käsitleb kõiki ettekirjutuste ja seadusesätete vorme, mis hõlbustavad ebasoodsas olukorras olevate gruppide tööjõuturule pääsemist või soodustavad nende tööalast karjääri. Enamasti on selliseks grupiks just naised. Kui “õiglus” on seotud institutsionaalse raamistikuga, siis “integratsioon” on seotud üksikisikute ja ühiskonna ootuste ning prioriteetidega.

Käitledes naiste võimalust pääseda tööjõuturule, väärib enim tähelepanu palkade võrdsuse teema. Meeste ja naiste palkade erinevusel, selle põhjuste analüüsil peatutakse ka artiklis. Seejuures antakse ülevaade olulisimatest õigusaktidest, mis on aidanud kaasa palkade erinevuse vähenemisele Rootsis. Näiteks 2001. a muudatused võrdsete võimaluste seaduses. Samas antakse ülevaade ka SDP prominentsete liikmete Gunnar ja Alva Myrdali 1934. a. ilmunud raamatust, mis käsitles Rootsi rahvastiku kriisi. Kuna sündimuse kiire vähenemine tekitas tööjõupuuduse ohu, siis pakuti välja meetmed perekonnastruktuuri muutusteks.  Olulisimad reformid olid abiellumislaenu reform (1937), et soodustada varasemat abiellumist, ning emaduse kergendamise reform (1937), mille peamine eesmärk oli pakkuda majanduslikku abi vaesuses elavatele rasedatele naistele. Nende reformide kaudu mõjutati avaliku peresõbraliku poliitika diskursust. Reformide üks tulemusi on, et rahvusvahelises võrdluses eristub Rootsi teistest riikidest väga kõrge naiste osakaalu poolest tööjõuturul (48%).

Integratsiooni aspekti käsitlemisel on kesksel kohal vanemapuhkus, mis on üks eeltingimus vanemakohustuste täitmise ja tööelu edukaks ühitamiseks. Siinkohal pole keskne teema mitte see, mis juhtub, kui naised või mehed on vanemapuhkusel, vaid see, mis juhtub, kui naised või mehed ei käi tööl. Töövõtjad teavad, et tõenäoliselt kasutavad naised vanemapuhkust sagedamini kui mehed ja nii on naised sõltumata nende endi eelistustest tööjõuturul vähem atraktiivsed (Thoursie, 2004).

Kokkuvõttes märgitakse artiklis, et inimeste arusaam sellest, mis on peresõbralik, on Rootsis ajapikku muutunud. Kõige ilmsemalt on pärast 1970ndaid ja 1980ndaid vähenenud usk avalikesse meetmetesse. Riigi poolt vähenes sel ajal poliitiline tahe paigutada rohkem maksulaekumisi avalikku lapsehooldusesse. Selle asemel hakkasid pered rohkem taotlema peredele määratud abirahasid lapsehoolduseks, mis aga ei soodusta naiste integratsiooni tööjõuturule.

Refereerinud Ülle Lepp

DIPLOMAATIA JA RAHVUSVÄHEMUSED
Feldman, Gregory. Estranged states: diplomacy and the containment of national minorities in Europe.
Anthropological Theory. Vol. 5 (2005), no. 3, p. 219-245.

Gregory Feldman käsitleb artiklis rahvusvahelisi suhteid antropoloogilisest vaatenurgast. Lähema vaatluse all on diplomaatia ning rahvusvähemuste ja riigi vahelised suhted. Artiklis kasutatakse Marxi kontseptsiooni võõrandumisest ja mediatsiooni, et selgitada, kuidas rahvusriigid peavad rahvusvähemusi rahvusvahelise julgeoleku „probleemiks”, s.t et diplomaatilises diskursuses nähakse rahvusvähemusi kui rahvusriikide ja Euroopa riikidevahelise süsteemi potentsiaalset destabilisaatorit.

Artikkel algab ülevaatega varasematest katsetest antropoloogias ühendada kultuurilist territoriaalsust, natsionalismi ja rahvusriiki laiema riikidevahelise süsteemiga. Seejärel  tutvustatakse James Der Deriani genealoogilist väidet, et Euroopa diplomaatia tegutseb lääneliku võõrandumise diskursuse abil, kus võõrandunud tegutsejad otsivad taasühinemist vahendamise kaudu. Järgmises osas analüüsitakse rahvusvähemuste ja inimõiguste alaseid rahvusvahelisi kokkuleppeid. Artikli lõpuosas laiendatakse arusaama diplomaatiast kui  mediatsioonist võõrandunud riikide seas rahvusvähemuse ja riigi vahelistele suhetele Eestis.

Artiklis selgitatakse lähemalt seda ajaloolist ja diplomaatilist konteksti, kui taastati Eesti rahvusriigi suveräänsus ja Nõukogude ajast Eestis elanud mitte-eestlased ei saanud kodakondsust. Esitatakse ka etnograafilist tõestusmaterjali näitamaks, kuidas diplomaatiline diskursus struktureeris rahvusvähemuse integratsiooni vaidlusi Lääne diplomaatide, Eesti ametnike ja rahvusvähemuste juhtide vahel. Artiklis rõhutatakse Eesti rahvusvähemuste ja riigi vaheliste suhete käsitlemise kaudu, kuidas rahvusvähemuste „probleemi” kontseptualiseeritakse ja juhitakse Euroopa diplomaatilises praktikas. Üksikasjalisemalt käsitleb autor Eesti ühiskonnas toimunud integratsiooni riikliku programmi väljatöötamist aastateks 2000-2007, selle programmi arutelu presidendi ümarlauas ja Lääne diplomaatidega.

Refereerinud Rika Margat

EUROOPA LIIDU MERESÕIDUOHUTUSPOLIITIKA
Pallis, Athanasios A. Institutional dynamism in EU policy-making: the evolution of the EU maritime safety policy.

European Integration. Vol. 28 (2006), no. 2, p. 137-157.

Artiklis analüüsitakse Euroopa Liidu meresõiduohutuspoliitika kujunemise käiku neoinstitutsionaalsete perspektiivide kontekstis.  Vaatluse all on erahuvide, riikide valitsuste ja rahvusüleste institutsioonide vastastikune mõju ELi meresõiduohutuspoliitika loomisel. Uurimuses jõutakse järeldusele, et varasemate poliitikate mõjuvõimetust ja seadusandliku regulatsiooni puudumist ära kasutades on ELi poliitiliste institutsioonide, peamiselt Euroopa Komisjoni poliitilised algatused suutnud ühendada pikka aega mereohutusalaste probleemide regionaalsetele lahendustele vastu seisnud riikide valitsuste ja erasektori huvid.

Hoolimata sellest, et ühtse merenduspoliitika väljatöötamine võeti ELi tegevuskavasse juba 1974. aastal, piirdusid poliitilised meetmed meresõiduohutuse valdkonnas kahe aastakümne jooksul vaid üksikute soovitustega. 1980.–90. aastatel toimunud õnnetused naftatankerite ja reisiparvlaevadega, samuti ühtse Euroopa turu loomine 1992. aastal viisid ELi institutsioonide süstemaatilise sekkumiseni merenduse valdkonda. 1992. aastal valmis ELi poliitika raamdokument mereohutuse alal ning järgmise vähem kui kümne aasta jooksul jooksul reguleeriti ELi seadustes muu hulgas meresõiduohutuse korraldamine ro-ro-tüüpi reisiparvlaevadel, keskkonnasõbralike, eraldatud ballastiga tankerite sadamamaksud, miinimumnõuded ELi lipu all sõitvate laevade meeskondade väljaõppe kohta ning järelevalve ELi sadamaid külastavate laevade üle.

Merendusstrateegia avaldamine 1996. aastal tähistas meresõiduohutuse valdkonna muutumist üheks neljast ühtse Euroopa merenduspoliitika sambast, ülejäänud kolme sammast moodustavad avatud turg, Euroopa laevandussektori konkurentsivõime suurendamine ja merendusvaldkonnale antavat riiklikku abi reguleerivate ELi juhiste areng.

Refereerinud Li Lind

 

RAAMATUTUTVUSTUSED

DEMOKRAATIA POSTKOMMUNISTLIKUS EUROOPAS
The quality of democracy in post-communist Europe/ edited by Derek S. Hutcheson & Elena A. Korosteleva. Routledge, 2006. VI, 171 lk.

Kaheksast artiklist koosnevas kogumikus analüüsivad eri autorid mitmest aspektist demokraatia olukorda postkommunistlikus Euroopas. Viieteistkümne aasta jooksul on Euroopa väga palju muutunud ja osa endise idabloki maadest on liitunud Euroopa Liiduga. Puudujääke demokraatia arengus täheldatakse kogu regioonis, demokraatia kvaliteet on osutunud probleemseks isegi enam arenenud riikides. Autorid toovad esile selle nähtuse põhjused. Raamat algab Leonardo Morlino ülevaatega demokraatia eri teooriatest ning ta defineerib ka  kriteeriumid, millega mõõta demokraatia kvaliteeti postkommunistlikus Euroopas. Järgmistes peatükkides käsitletakse mitmest vaatenurgast demokraatia kvaliteeti postkommunistlikes Euroopa riikides või riikide gruppides. Nii vaadeldakse Kesk-Euroopa regiooni ja üksikjuhtumitena analüüsitakse demokraatia olukorda Venemaal, Ukrainas ja Valgevenes.
Refereerinud Ilona Kõrgema

RIIKLUS
Statehood before and beyond ethnicity: minor states in Nothern and Eastern Europe, 1600-2000/ Linas Eriksonas, Leos Müller (eds.). P.I.E.-Peter Lang, 2005. 388 lk.

Tänapäeva maailm on rahvusriikide maailm. Vähesed neist on pärit varauusajast, mõned on eksisteerinud viimased 300 aastat, enamik on loodud eelmisel sajandil. Tänapäevase rahvusriigi teke ja etnilisus kui rahvusriigi legitiimsuse peamine vahend on huvitanud paljusid ajaloolasi. Ajaloolase põhiülesanne on sageli varustada poliitikuid ajalooliste argumentidega rahvusriigi loomisest.

Tihti vaadeldakse riiki seotult etnilisusega ehk täpsemalt rahvusliku kuuluvusega. Raamatus üritatakse aga uurida riiklust eraldi etnilisuse kontseptsioonist. Mitteetnilist riiklust käsitletakse kahest aspektist: esimeses osas vaadeldakse riiklust kui ajaloolist ilmingut varaste uusriikide tekkimise ajal ning teises osas analüüsitakse riiklust kui ajaloolist traditsiooni, mida taotlesid rahvusriikide rajajad 19. ja 20. sajandil. Põhjalikumalt on vaatluse alla võetud väiksemad riigid Põhja- ja Ida-Euroopas, nagu Belgia, Kreeka, Holland, Poola-Leedu, Serbia ja Montenegro jt aastatel 1600-2000.

LAHESÕDA
Munro, Alan. Arab storm: politics and diplomacy behind the Gulf War. I.B. Tauris, 2006. XXII, 426 lk.

Pärsia lahe piirkonnas aastail 1990-1991 toimunud Lahesõjast on kirjutatud palju artikleid ja raamatuid. Enamasti on tähelepanu suunatud Ameerika Ühendriikide ja Suurbritannia olulisele rollile sõja võitmisel. Ometi saavutati edu tänu aktiivsele rahvusvahelisele koostööle.

Alan Munro oli aastatel 1989–1993 Briti suursaadik Saudi Araabias ning osales aktiivselt sõjalise koalitsiooni moodustamisel ja kooshoidmisel. Oma raamatus analüüsib ta Lahesõja ajal Lähis-Idas valitsenud pingete lahendamist ja diplomaatilisi suhteid. Munro kirjeldab raamatus kulissidetagust diplomaatiat, pingelisi telefonikõnesid, koostöö arendamist eri riikide esindajate vahel, suhtlemist rahvusvahelise meediaga.

Kõige rohkem on raamatus siiski tähelepanu pööratud lääneriikide suhetele Saudi Araabiaga. Viimasest sai Araabia Liigas esimene islamiriik, mis ühines Iraagi-vastase koalitsiooniga. Suhete arendamine polnud kerge, sest omavahel tegid koostööd kaks täiesti erinevat kultuuri.
Refereerinud Rika Margat

ORGANISATSIOONIKÄITUMINE
Hoag, Bruce; Cooper, Cary L. Managing value-based organizations: it’s not what you think. Edward Elgar, 2006. 306 lk.

Väärtustel põhinevas organisatsioonis on väärtus midagi enamat kui lihtsalt tõekspidamine või midagi, mida aktsionärid loodavad saada, või midagi hiljem lisanduvat. Siin mõeldakse väärtuse all väärtuste kogumit, millesse töötajad ja kliendid panustavad.

Raamatus käsitletakse väärtustel põhineva organisatsiooni juhtimist. Alustatakse ajaloolise ülevaatega organisatsioonidest, mis aitab mõista, kuidas ja miks loodi pärast tööstusrevolutsiooni traditsiooniline organisatsioon ning millised muutused toimusid nn horisontaalse revolutsiooni ajal. Kirjeldatakse, millele rajaneb väärtustel põhinev organisatsioon ehk mis on väärtused. Autorid annavad nõu neile juhtidele, kes tahavad muuta oma organisatsiooni väärtustel põhinevaks ning selgitavad niisuguse organisatsiooni printsiipide praktilist tähendust töötajatele ja personalijuhtidele. Raamat on kirjutatud lihtsalt loetavas stiilis, olles siiski põhjalikum organisatsiooniteooria käsitlus, mitte step-by-step nõuandeid andev juhtimisõpik.

FISKAALPOLIITIKA
Roy, Ravi K.; Denzau, Arthur T. Fiscal policy convergence from Reagan to Blair: the left veers right. Routledge, 2004. XXIV, 149 lk.

Aeglane majanduskasv 1970ndatel koos rahvusvaheliste turgude kiire arenguga pani  poliitikuid, akadeemilisi nõuandjaid ja bürokraate ümber hindama traditsioonilisi poliitilisi tõekspidamisi. Raamatu autorid Roy ja Denzau kirjeldavad, kuidas pööre Inglise majandusteadlase J. M. Keynesi ideedest neoliberalismi suunas mõjutas uusdemokraatide ja uusleiboristide fiskaalpoliitika strateegiaid nii USAs Valges Majas kui ka Suurbritannias Whitehallis. Raamatu kahes esimeses peatükis vaadeldakse ideede mõju fiskaalpoliitika kujunemisele. Kolmandas peatükis selgitatakse erinevusi neoliberaalsetes fiskaalstrateegiates, mida järgisid Ronald Reagan ja Margaret Thatcher. Neljandas peatükis võrreldakse  märkimisväärselt sarnaseid fiskaalpoliitika strateegiaid, mida rakendasid Bill Clinton ja Tony Blair. Kokkuvõtvas peatükis analüüsitakse defitsiidi vähendamist ja maksureformi praegusel ajal.

Reagan, Thatcher, Clinton ja Blair viisid üldjoontes ellu sarnaseid neoliberaalseid põhimõtteid, sealjuures saavutas igaüks erinevaid tulemusi. Kuigi kõiki nelja liidrit on nimetatud neoliberaalideks laiemas tähenduses, jälgis igaüks erinevat neoliberaalset fiskaalkursust, mis tõi kaasa erinevad fiskaalpoliitika prioriteedid. Varem arvati, et ühtse fiskaalpoliitika rakendamine oli põhjustatud majandusintegratsioonist ja globaliseerumisest, see raamat annab palju ulatuslikuma selgituse, hõlmates ka sisepoliitilisi tegureid.
Refereerinud Meeli Kõlli


RRi näitused digitaalarhiiv digar