Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20, L 12-19
Raamatuid saab tagastada Endla tn 3 E-P 7-22






 

2006-4

SUMMARIA SOCIALIA

Valik ülevaateid välisajakirjanduses ilmunud artiklitest

 SISUKORD
Parteide rahastamine
Scarrow, Susan E. Party subsidies and the freezing of party competition: do cartel mechanisms work?

Sotsiaalne kapital
Oorschot, Wim van; Arts, Wil; Gelissen, John. Social capital in Europe: measurement and social and regional distribution of a multifaceted phenomenon

Õigusloome Balti riikides
Pettai, Vello; Madise, Ülle.  The Baltic parliaments: legislative performance from independence to EU accession

Külaliikumine Skandinaavia ja Ida-Euroopa riikides
Halhead, Vanessa.  Rural movements in Europe: Scandinavia and the accession states

Töö ja pereelu tasakaal
Leitner, Andra; Wroblewski, Angela. Welfare states and work-life balance: can good practices be transferred from the Nordic countries to conservative welfare states?

Naftapoliitika
Friedman, Thomas L. The first law of petropolitics

Raamatututvustused


PARTEIDE RAHASTAMINE
Scarrow, Susan E. Party subsidies and the freezing of party competition: do cartel mechanisms work?
West European Politics. Vol. 29 (2006), no. 4, p. 619–639. 

Artiklis uuritakse erakondadele makstavate riigieelarveliste eraldiste (avalike subsiidiumide) mõju parteidevahelisele konkurentsile ning vaadeldakse poliitilisi arenguid 24 ELi liikmesriigis (v.a Küpros) ning Norras ja Šveitsis.

Parteide otserahastamine riigieelarvest on suhteliselt uus nähtus. 20. sajandi teisel poolel hakkasid mõnede riikide valitsused teatud parteide organisatsioonilise tegevuse rahastamiseks kasutama riigieelarvelisi vahendeid. 1950ndatel hakati parteidele maksma toetusi nende tegevuseks väljaspool tööd seadusandlikus kogus. Neid toetusi maksti kõikidele parteidele, nii opositsioonierakondadele kui ka valitsuskoalitsiooni erakondadele, kes vastasid ettenähtud tingimustele. Esimeste riikidena hakkasid parteidele otsetoetusi maksma  Costa Rica (1954) ja Argentina (1955). Pärast juurutamist hakkas see idee kiiresti levima. 2002. aastal 76 riigis läbiviidud demokraatiauuring näitas, et sellised toetused parteidele olid kasutusel 46 riigis (61%).

Parteide otsest toetamist riigieelarvest põhjendatakse sellega, et see on riigi raha korrektne kasutamine oluliste kodanikuinstitutsioonide toetamiseks. Teisalt põhjendatakse selliste subsiidiumide maksmist kui abinõu poliitilise süsteemi ühe puuduse vastu. Nimelt muudab parteide vajadus rahaliste vahendite järele nad sõltuvaks heldeist, kuid omakasupüüdlikest äriettevõtetest ja eraisikutest. Riigieelarveline toetus on üks võimalus teha parteid eraannetajatele vähem tänuvõlglasteks ja hoolitseda rohkem nende parteide eest, kel puuduvad rahalised vahendid. Sel viisil  paraneks demokraatia kvaliteet.

Riigieelarveliste eraldiste mõju demokraatia arengule sõltub kriteeriumidest, mille alusel parteid neid toetusi saavad. Need kriteeriumid on väljamakse künnis, väljamakse põhimõtted ning väljamakse eesmärk. Peamine erinevus riikide väljamakse künnises seisneb selles, kas väljamakseid tehakse ainult parlamendikohti võitnud parteidele või on künnis seatud madalamale. Tõenäolisemalt mõjutab just väljamakse künnis kõige enam riigi raha võimalikku mõju parteidevahelisele konkurentsile. Kriteeriumidele vastavatele erakondadele väljamaksete tegemine tugineb omakorda kahele põhimõttele. Esimese kohaselt määravad vahendite jagunemise valijate eelistused. Teise põhimõtte kohaselt on kõigil parteidel (vähemalt parlamendiparteidel) võrdsed kohustused suhelda valijaskonnaga ning seetõttu ka samasugused kulutused. Kõige enam on levinud esimene põhimõte ning eraldised jagatakse parteidele proportsionaalselt valimistel saadud häälte arvuga. Mõnes riigis kasutatakse ka ühesuguse suurusega makset kõigile parlamendis esindatud parteidele. Mõned riigid on kehtestanud poliitilistele riigieelarvelistele eraldistele kindlad kasutamise eesmärgid, teised on jätnud selle toetusesaajate otsustada.

Riigieelarveliste eraldiste mõju parteidevahelisele konkurentsile võib sõltuda ka maksete suurusest. Kui toetused on väikesed, on nende mõju väiksem. Kui toetussummad on suured ja väljamakse künnis kõrge, siis on see toetus eelkõige suurtele parteidele.

Poliitikateadlased on parteide toetuse mõju osas eri meelt.  Mõned uurijad peavad seda konkurentsi vähendavaks, teised aga väikeste parteide ergutusvahendiks. Artiklis käsitletud  uurimuse tulemused ei kinnitanud, et riigieelarvelised toetused mõjutaksid parteide konkurentsi kummaski suunas. Muutused parteidele antud häälte jaotuses ning parteide arv ei seostunud ühelgi viisil parteidele riigieelarveliste toetuste sisseseadmisega või muutustega väljamaksete künnises. Üheks võimalikuks seletuseks peab artikli autor asjaolu, et subsiidiumid ei mõjuta märgatavalt parteide ressursside tasakaalu. Suured parteid on suurimad riigieelarvelise toetuse saajad mis tahes seatud kriteeriumide puhul. Samal ajal saavad need parteid üldiselt kõige rohkem raha ka teistest allikatest.

Refereerinud Ülle Lepp

SOTSIAALNE KAPITAL
Oorschot, Wim van; Arts, Wil; Gelissen, John. Social capital in Europe: measurement and social and regional distribution of a multifaceted phenomenon
.
Acta Sociologica. Vol. 49 (2006), no 2, p. 149–167. 

Artikli eesmärk on tuua esile sotsiaalse kapitali eri aspektid (võrgustikud, usaldus, kodanikutunne) ning leida metoodika, kuidas sotsiaalset kapitali igakülgselt mõõta. Sotsiaalse kapitali mõõtmisel tuginetakse European Values Study  (EVS) 1999/2000. a andmestikule. Artiklis kirjeldatakse, kuidas sotsiaalne kapital on oma eri aspektide lõikes jaotunud geograafiliselt Euroopa riikide ja regioonide (Põhja-Euroopa, Lääne-Euroopa, Lõuna-Euroopa, Ida-Euroopa) vahel ning milline on sotsiaalne jaotus Euroopa kodanike sotsiaalsete kategooriate vahel.

Sotsiaalse kapitali mõistet on kasutanud paljud eri valdkondade teadlased alates 20. sajandi esimestest kümnenditest.  Neile käsitlustele on ühine, et sõnaselgelt rõhutatakse esiteks sotsiaalsete suhete tähtsust perekonnas, kogukonnas, sõpruskonnas ja vabatahtlikes ühendustes, samuti rõhutatakse jagatud väärtuste, normide, harjumuste tähtsust ning kolmandaks institutsioonide usaldusväärsust ja üldiselt usaldust inimeste vahel.

Tuginedes sotsiaalse kapitali teoreetilistele käsitlustele (Bourdieu, Coleman, Putnam, Fukuyama), toovad autorid välja kolm sotsiaalse kapitali mõõdet:  võrgustikud, usaldus ja kodanikutunne. Võrgustike mõõtme puhul eristatakse kaht aspekti: osalemine (aktiivne või passiivne) vabatahtlikes organisatsioonides ning suhtlemine oma perekonna ja sõpradega. Usalduse puhul eristatakse samuti kaht aspekti: üldine usaldus ja usaldus institutsioonide vastu. Sotsiaalse kapitali kolmas mõõde – kodanikutunne – ei puuduta mitte inimestevahelisi suhteid ega nendevahelist usaldust, vaid inimeste erilisi hoiakulisi ning käitumuslikke tunnusjooni. Need on usaldusväärsus, mis on omakorda seotud inimeste kodanikukohustuste ja kõlblusega, ning poliitiline hõivatus, s.o poliitika üle arutlemine ning poliitika jälgimine. 

EVSi andmestiku analüüsi põhjal leidsid artikli autorid, et sotsiaalse kapitali eri aspektide tase kaldub olema kõrgem Skandinaavia riikides (v.a suhtlemine oma perekonnaga). Tervikuna aga ei ole Euroopa riikide ja regioonide sotsiaalse kapitali tasemes suuri erinevusi. Globaalses plaanis on praegustel Euroopa riikidel palju ühist: kõik need on modernsed, suhteliselt jõukad ning suuremal või vähemal määral (post)tööstuslikud heaoluriigid.

Sotsiaalse kapitali sotsiaalses jaotuses eristusid mõned samasugused mustrid. Esiteks ilmnes, et kogu Euroopas on suuremat inimkapitali (elukogemused ja haridus) ja majanduslikku kapitali (sissetulek ja töö) omavatel eurooplastel ka kõrgem sotsiaalse kapitali tase. Euroopa naistel on võrreldes meestega eriline sotsiaalse kapitali struktuur: nad on rohkem usaldusväärsed ja perekonnale orienteeritud, kuid vähem poliitiliselt hõivatud, neil on vähem usaldust teiste vastu ning nad on vähem liitunud vabatahtlike ühendustega. Poliitilisest vaatenurgast on märgata, et vasakpoolsete vaadetega inimesed usaldavad teisi inimesi rohkem ning neil on ka rohkem võrgustike kapitali. Samuti mängivad sotsiaalse kapitali sotsiaalses jaotuses rolli kultuurilised tegurid, eriti religioon. Näiteks katoliiklastest eurooplased kalduvad võrreldes mittereligioossete inimestega üksteist vähem usaldama ja omama vähem võrgustike kapitali. Erandiks on nende suhtlemine oma perekonnaga.

Regiooniti ei ilmnenud erinevusi inimeste usaldusväärsuses ega nende aktiivsuses vabatahtlikes organisatsioonides. Ehkki kõikides teistes sotsiaalse kapitali aspektides on  regionaalseid erinevusi, sõltub inimeste sotsiaalne kapital üldiselt rohkem nende isiklikest omadustest, sellest, kes nad on, mitte aga sellest, kus nad Euroopas elavad.

Refereerinud Ülle Lepp

ÕIGUSLOOME BALTI RIIKIDES
Pettai, Vello; Madise, Ülle.  The Baltic parliaments: legislative performance from independence to EU accession
.
The Journal of Legislative Studies. Vol. 12 (2006), no. 3-4, p. 291-310.

Artikkel käsitleb õigusloomet Balti riikides. Kirjutises keskendutakse sellele, kuidas mõjuvad institutsioonilised valikud õigusloome väljundile ja tulemustele, ning võrreldakse Balti riikide parlamentide tegevust ning jõudlust.  Kõigepealt antakse artiklis ülevaade konstitutsioonilisest ning valimisraamistikust  Balti riikides, seejärel võrreldakse detailsemalt seaduseelnõude menetlemist. Vaatluse alla võetakse Eesti, Läti ja Leedu parlamentide õigusloome tulemused aastatel 1992-2004. Andmeid analüüsitakse seaduseelnõude esitajate kaupa ning seeläbi tuuakse esile õigusloomes domineerivad osalised.

Eesti, Läti ja Leedu valisid taasiseseisvumise järel erineva tee riigi ülesehitamiseks. Lihtsaima tee valis Läti parlament, taaskehtestades  1922. a põhiseaduse, kuigi vähetähtsate parandustega. Eestis ja Leedus koostati täiesti uued põhiseadused. Eestis ja Lätis on parlamentaarne riigikord, Leedus poolpresidentaalne. Kõigil Balti riikide presidentidel on õigus seadus parlamendile tagasi saata, kuid seda on kasutatud väga harva.

Balti riikide parlamentide suurus erineb üksteisest: Eesti Riigikogus on 101, Läti Seimis  100 ning Leedu Seimis 141 liiget. Kõigis Balti riikides on valitsusel seadusandliku initsiatiivi õigus ning seda kasutatakse väga aktiivselt. Samuti on kõigi kolme Balti riigi parlamendiliikmetel õigus esitada seaduseelnõusid. Eestis ja Lätis saavad ka parlamendikomisjonid esitada eelnõusid,  Leedus mitte. Samas on Lätis ja Leedus antud presidendile seaduseelnõude esitamise õigus. Ainult Eestis on parlamendifraktsioonidel õigus esitada seaduseelnõusid. Lätis ja Leedus on rahvaalgatuse võimalus, Lätis on selleks nõutav vähemalt ühe kümnendiku valijaskonna (ca 100 000) tahe, Leedus on fikseeritud piiriks  vähemalt 50 000 valija tahe.

Parlamendipoliitika põhiolemus seisneb seaduseelnõude menetluse peensustes. Läti ja Leedu täidesaatval võimul on mitmekesine valik vahendeid seadusandliku tegevuse kiiruse ja käigu mõjutamiseks. Kõige olulisema tähtsusega on kontroll parlamendi päevakorra üle. Kui Lätis ja Leedus saab valitsus või president esitada muudatusi parlamendi päevakorra kohta, siis Eestis on valitsus parlamendi päevakorra  koostamisest täiesti kõrvale jäetud. Teine oluline õigusloome mõjutamise viis puudutab võimalust võtta seadusi vastu kiirendatud korras.

Seaduseelnõude menetluse oluline osa on seaduseelnõude kohta muudatusettepanekute esitamise kord. Eestis on selleks õigus ainult parlamendiliikmetel, -fraktsioonidel ja komisjonidel. Valitsusliikmed ei saa esitada muudatusettepanekuid isegi mitte siis, kui selle järele on vajadus. Lätis on muudatusettepanekute esitamise õigus ka presidendil, peaministril, asepeaministril ning ministritel, aseministritel ning isegi parlamenditegevuse eest vastutavatel kõrgematel riigiametnikel (kui minister on selleks volitused andnud). Leedus on muudatusettepanekute esitamise õigus samadel institutsioonidel, kel on seadusandliku initsiatiivi õigus. Sellega on Lätis ja Leedus täitevvõimul parlamendiaruteludes otsene roll. Eestis toetuvad valitsuskabineti liikmed valitsuskoalitsiooni saadikutele, kes esitavad ministritele vajalikud ettepanekud enda nimel.

Õigusloome tulemuste järgi jagavad artikli autorid Balti riigid kahte gruppi. Eesti ja Läti esindavad traditsioonilist mustrit, kus seadusandlike aktide eelnõude esitamisel domineerib valitsus, seejärel parlamendiliikmed ning komisjonid või fraktsioonid. Leedus kujundab seadusandlikku tegevust valitsus ning sellega võrdselt, kui mitte suuremal määral, ka parlamendiliikmed individuaalselt.

Kokkuvõtteks märgivad autorid, et ehkki Lätis on kõige parlamentaarsem riigikord, on Läti seadusandlik kogu Balti regiooni nõrgim. Kõige tugevam parlament on Eesti Riigikogu. Kuigi seaduseelnõude esitajana domineerib valitsus, on parlamendil suurel määral mõjujõudu kaalutlevas otsustamisprotsessis.

Refereerinud Ülle Lepp

KÜLALIIKUMINE SKANDINAAVIA JA IDA-EUROOPA RIIKIDES
Halhead, Vanessa.  Rural movements in Europe: Scandinavia and the accession states.

Social Policy and Administration. Vol. 40 (2006), no. 6, p. 596–611. 

Autor annab ülevaate külaliikumistest Euroopa riikides, keskendudes Skandinaavia ja Ida-Euroopa riikidele. Külaliikumised on tähelepanuväärne näide struktuursest lähenemisviisist, et mobiliseerida maapiirkondade kogukondi saamaks tugevamateks osalisteks kohalikus arengus ning osalemaks maaelupoliitika kujundamises kohalikul, regionaalsel, üleriigilisel ja ELi tasandil. Artikkel tugineb Eesti, Soome, Slovakkia ja Taani külaliikumiste eestvedajatega läbiviidud intervjuudele ning Rootsi külaliikumise kohta kogutud infole.

Enamikus Lääne- ja Ida-Euroopa riikides on põllumajandusel maamajanduses küllaltki väike osakaal. Näiteks Eestis oli 1990ndate alguseks töökohtade arv põllumajanduses vähenenud kolme neljandiku võrra. Maaelanikkonna vähenemine, regionaalne ebavõrdsus, maaeluks vajalike  teenuste kadumine algas vanades tööstusriikides juba 19. sajandil, Põhjamaades 1960ndatel ning iseseisvuse saavutanud Ida-Euroopa riikides 1990ndatel. Külaliikumiste teke Euroopas 1970ndatel oli reageering maaelu allakäigule ning valitsuste ebaadekvaatsele reaktsioonile selles protsessis.

Esimesed külaliikumised, mis hiljem said eeskujuks paljudele teistele, tekkisid Soomes 1970ndatel. Maaelu allakäigu pidurdamiseks haarasid kohalikud kogukonnad ohjad enda kätte, moodustades kohaliku arengu edendamiseks külakomiteesid. Esimene üleriigiline struktuur asutati 1981. aastal. Soome mudel mõjutas samasuguse liikumise arengut Rootsis 1980ndatel, mis tekkis vastukajana maaelu allakäigule ja elanike maa-asulatest lahkumisele. Et Rootsi osales ELi Nõukogu aktsioonis Campaign for Rural Europe 1987. aastal, siis asus Rootsi valitsus külaliikumise formeerumist toetama. Rootsi külaliikumine on praegu Euroopa suurim ning enim arenenud ning seda liikumist toetab rahaliselt Rootsi valitsus. Liikumine on aidanud luua üle 4000 külaseltsi, mille tegevusse on kaasatud üle 100 000 inimese. Taani külaliikumine arenes samal ajal, kuid sõltumatult Soome külaliikumisest. Liikumise ajend oli maaelu allakäik, aga ka kohaliku omavalitsuse reform 1970. a, mille kestel asendati 1388 omavalitsusüksust 275 suurema üksusega.

Esimesed sammud Eesti külaliikumise loomisel olid 1992. a. Liikumine sai alguse pilootprojektist kahes maakonnas, millel olid partnermaakonnad Rootsis. Selle tulemusena formeerus Eesti külaliikumine Kodukant, mis tugineb Rootsi ja Soome külaliikumise mudelile. Slovaki Maaparlament (Slovak Rural Parliament) tekkis 2000. a ning on üks kõige uuemaid külaliikumisi Euroopas. Slovaki külaliikumine kujunes välja Rootsi eeskujul ja toetusel ning Slovaki põllumajandusministeeriumi maaelu arengu agentuuri kaasabil.

Kõikidel Euroopa külaliikumistel on terve hulk ühisjooni. Nad on: 1) struktureeritud, s.t liikumine on organiseerunud ning moodustanud võrgustiku kohalikul, üleriigilisel ja rahvusvahelisel tasandil; 2) kohaliku fookusega, s.t neid on algatanud ja neid juhivad külaelanikud ise; 3) toetavad, s.t mobiliseerivad ja toetavad tegevusi kohaliku elu arendamiseks; 4) informeeritud, s.t neil on hea info levitamise süsteem; 5) koordineeritud, s.t neil on selge ühine eesmärk, mis saavutatakse strateegilise planeerimise kaudu; 6) mõjukad, s.t neil on oluline mõju kohalikule, regionaalsele, üleriigilisele ja ELi poliitikale; 7) rahvusvahelised, s.t nad on ühinenud rahvusvahelisse võrgustikku.

Külaliikumistel on tänapäeva ühiskonnas oluline roll. Ühelt poolt on need meetod, kuidas edendada sisetekkelist arengut ning tugevdada maaelu identiteeti. Teiselt  poolt on nende kaudu võimalik tõsta kohaliku kogukonna usaldusväärsust ja eneseuhkust, andes neile sõnaõiguse ning toetades maaelu pärandit.

Administratiivne tsentraliseerimine on nõrgendanud kohalikku demokraatiat maapiirkondades, eriti Skandinaavias, kus kohaliku demokraatia traditsioonid on olnud maailmas kõige tugevamad. Kõik külaliikumised taotlevad kodanikuühenduste osaluse suurendamist maaelu kavandamisel, otsuste kujundamisel ning elluviimisel, edendades niiviisi osalusdemokraatiat.

Arutledes külaliikumiste tulevikusuundumuste üle, märgib Halhead, et kuna maaelu allakäik Euroopas jätkub, suureneb ka vajadus seda protsessi tasakaalustava jõu järele. Seega suureneb tõenäoliselt kodanikuühenduste roll maaelu arengus. Vaatluse alla tuleb võtta külaliikumiste ja avaliku sektori vahelised suhted. Külaliikumised püüdlevad pigem partnerluse kui vastasseisu poole. Samas on kõigile külaliikumistele suur probleem nende tegevuseks vajalike ressursside leidmine jätkusuutlikul viisil, s.t mitte lootes vabatahtlikule tööle nii suures ulatuses kui praegu. Seega vajab külaliikumiste tegevus suuremat väärtustamist avaliku sektori poolt, sest need ühendavad kohalikke elanikke ning pakuvad sel moel avalikule sektorile välja foorumi, kellega kõikidel tasanditel koostööd teha.

Refereerinud Ülle Lepp

TÖÖ JA PEREELU TASAKAAL
Leitner, Andra; Wroblewski, Angela. Welfare states and work-life balance: can good practices be transferred from the Nordic countries to conservative welfare states?

European Societies. Vol. 8 (2006), no. 2, p. 295-317. 

Artiklis võetakse vaatluse alla avaliku poliitika peamised kriteeriumid  töö ja pereelu tasakaalu (TPT) soodustamiseks, samuti uuritakse, kas ja millistel tingimustel on niisugused poliitikad ülekantavad edukatelt Põhjamaadelt konservatiivsetele Austriale ja  Saksamaale. Sel eesmärgil käsitletakse kaht „head praktikat” – Taanit ja Soomet. Vaadeldakse, kas Põhjamaade reaalset töö ja perekonna tasakaalu toetavaid poliitikaid oleks võimalik rakendada konservatiivsetes heaoluriikides. Soome ja Taani on välja valitud seetõttu, et neis riikides on naiste tööhõive  määr üle keskmise ning neis on ka küllaltki kõrge sündimuse tase.

Töö ja pereelu tasakaalu mõiste johtub eesmärgist, mis on pereelu ja tööhõive sobitamisest märksa laiem. Töö ja pereelu tasakaal on rakendatav nende valdkondade vaheliste suhete tasakaalustamisel. Siiski ei tähenda töökohustuste ja perekohustuste tasakaalustamine ilmtingimata seda, et ajaressurss ja osalus on võrdselt jagatud. Nii Soomes kui ka Taanis lähevad emad tavaliselt tagasi täistööajaga tööle. Seetõttu on nii lastega kui ka lasteta naistel tööjõuturul peaaegu võrdsed võimalused. Kuid hoolimata naiste kõrgest tööhõivest Põhjamaades, ei ole neis riikides suudetud saavutada tasustamata töö ümberjaotust meeste ja naiste vahel. Ehkki Taanis ja Soomes osalevad mehed rohkem kodutöödes kui teistes EL-i liikmesriikides, on siiski enamasti naised vastutavad kodutööde tegemise eest.

Viimastel aastatel on naiste tööhõive suurenenud ka Saksamaal (eriti Lääne-Saksamaal) ja Austrias, kuid võrreldes Soome ja Taaniga sõltub see rohkem perekonna olukorrast. Nii Austria kui ka Saksamaa on mõningal määral püüdnud julgustada naisi varem tööjõuturule naasma. Sel eesmärgil on sätestatud seaduslik õigus asuda lapsehoolduspuhkuse ajal tööle osalise koormusega (mõlemas riigis) või on reformitud haridusseadust (Saksamaal). Lapsehooldushüvitise kehtestamine Austrias on näidanud, et selle rakendamine on pigem suurendanud stiimulit lahkuda töölt pikemaks ajaks ning lisasissetulekut puudutaval regulatsioonil pole olnud peaaegu mingit mõju. Kokkuvõttes tähendab see, et uued seadused on pikendanud naiste tööst eemaloleku aega.

Üldiselt võib öelda, et erinevused naiste tööle integreerimises ühelt poolt Soomes ja Taanis ning teiselt poolt Austrias ja Saksamaal on kõige paremini seletatavad lapsehooldushüvitiste erineva mõjuga erinevatele naistegruppidele. Peamine erinevus Põhjamaade ning konservatiivsete riikide vahel ei seisne mitte nende hüvitiste definitsioonides või vastavate õigusaktide sisus, vaid selles, kuidas neid õigusakte rakendatakse, s.t kui pikk on lapsehoolduspuhkuse aeg ning kuidas on reguleeritud edaspidine tagasipöördumine tööjõuturule. Kui Soomes ja Taanis on tavaliselt lapsehoolduspuhkuse pikkuseks poolteist aastat, siis Austrias kasutavad lapsevanemad võimalust olla kodus terve lapsehoolduspuhkuse aja, s.t kuni kolm aastat. Seejärel minnakse tagasi tööle osalise koormusega. Selle peamine põhjus on ebapiisav hoolekande infrastruktuur ning ambivalentne ettekujutus emadusest, millel põhinevad paljud poliitikameetmed.

Põhjamaade (Taani ja Soome) ning konservatiivsete heaoluriikide (Austria ja Saksamaa) analüüs näitab, et lapsehoolduspuhkuse regulatsioonid on tähtsal kohal julgustamaks emasid pidevaks töökarjääriks. Samas on nende regulatsioonide mõju tööhõivele erinev, isegi kui kasutatavad meetmed on sama suunitlusega. Põhjamaadelt on õppida, et heaoluriigi järjekindlad regulatsioonid ja institutsioonid on peamised eeldused töö ja pereelu tasakaalu saavutamiseks.

Refereerinud Ülle Lepp

NAFTAPOLIITIKA
Friedman, Thomas L. The first law of petropolitics.

Foreign Policy. Issue 154 (2006), p. 28-36.

Artikli autor Thomas L. Friedman on jälginud naftat omavate riikide arengut ning leidnud negatiivse seose naftahinna ning majandusliku ja isikliku vabaduse vahel. Ta tõstatab küsimuse: kas demokraatia tuleb siis, kui nafta otsa lõpeb? Autor leidis nii tugeva seose naftahinna ja vabaduse astme vahel, et nimetas selle naftapoliitika esimeseks seaduseks, mis seisneb selles, et nafta hind ja vabaduse suurus liiguvad naftariikides alati erinevas suunas.

Artiklis on vaatluse all sellised naftariigid nagu Iraan, Nigeeria, Venemaa, Venezuela, Saudi Araabia jt. Et osal toornaftat omavail riikidel nagu Suurbritannia, Norra, Ameerika Ühendriigid oli riik välja kujunenud enne nafta leidmist, ei käsitleta neid artikli uurimisobjektina. Vabadusastet määras autor järgmiste näitajate järgi: kas toimuvad vabad valimised, kas parlamenti valitakse reformijaid, kas alustatakse või peatatakse majandusprojekte, kas ettevõtteid erastatakse või riigistatakse jne. Majanduslikku ja poliitilist vabadust ei saa päris täpselt koguseliselt mõõta, kuid siiski on võimalik näidata seost nafta ja vabaduse vahel. Mida madalam nafta hind, seda rohkem on naftariigid sunnitud liikuma poliitilise süsteemi ja ühiskonna poole, mis on läbipaistvam, tundlikum opositsiooni suhtes ning rohkem edendama õigus- ja haridusstruktuuri, mis suurendaks nende kodanike võimalusi. Esimene Pärsia lahe riik, mis viis läbi vabad ja õiglased valimised, kus ka naised said osaleda, oli Bahrein. Bahrein on samas esimene Pärsia lahe riik, mille naftavarud on otsa lõppemas.

Majandusteadlased on juba varem märkinud, et rohkete maavarade tõttu võib riigil olla negatiivseid majanduslikke ja poliitilisi mõjusid. Seda fenomeni on ka diagnoositud kui “Hollandi haigust”, mida iseloomustab järsk deindustrialiseerimine pärast maavarade ootamatut leidu. See termin tuli Hollandis käibele 1960ndail, kui seal avastati suured maagaasi varud. Massiivne naftarikkuse sissevool võib kahandada sotsiaalset survet spetsialiseerumisele, linnastumisele ning kõrghariduse omandamisele, mis tavaliselt käivad kaasa majandusliku arenguga ning muudaksid elanikkonna paremini organiseeruvaks.

Nõrkade institutsioonidega või täielikult autoritaarsed valitsused tõenäoliselt õõnestavad vabadust ja suurendavad korruptsiooni ning antidemokraatlikku käitumist. Nende riikide jõukad juhid ehitavad üles turvasüsteemid, annavad oponentidele altkäemaksu, ostavad hääli ning väldivad rahvusvahelisi norme ja konventsioone.

Autori arvates oli naftahinna järsk langus maailmaturul 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses üks tähtsamatest teguritest Nõukogude Liidu lagunemisel (1991. a detsembri lõpus oli naftabarreli hind 17 USA dollarit). Madalamad naftahinnad aitasid ka kallutada postkommunistliku Jeltsini valitsuse suurema avatuse poole. Kuid siis saabus president Vladimir Putini võimuaeg. Autor võrdleb Putini valitsemisaega siis, kui nafta maksis 20-40 dollarit ja hiljem, kui nafta maksis 60 dollarit barrel. Putin on neelanud (natsionaliseerinud) hiigelsuure Vene naftaettevõtte Gazpromi, mitmed ajalehed ja telekanalid ja teisi varem sõltumatuid institutsioone.

Artiklit illustreerivad ilmekad graafikud kahe näitajaga: nafta hind ning vabaduse aste Iraanis, Venezuelas, Nigeerias ja Venemaal. Graafikutel on märgitud ka olulisemad poliitilised sündmused riigis. Autor rõhutab, et seosed graafikutel pole alati perfektsed ning kindlasti saab välja tuua erandeid, kuid nad illustreerivad üldist trendi, mida võib täheldada iga päev uudiseid jälgides: tõusev nafta hind mõjub negatiivselt vabaduspüüdlustele paljudes riikides ning kui on juba palju riike rohkete negatiivsete mõjudega, mürgitab see globaalset poliitikat. Artikli autor tuletab ka meelde, et me saame mõjutada nafta hinda alternatiivsete energiate tarbimisega.

Refereerinud Meeli Kõlli

 

RAAMATUTUTVUSTUSED

TÖÖIGA
Ilmarinen, Juhani. Towards a longer worklife!: ageing and the quality of worklife in the European Union. Finnish Institute of Occupational Health and the Ministry of Social Affairs and Health, 2006. 467 lk.

Keskmine eluiga on pikenenud aasta võrra iga kümnendi jooksul. Eakate inimeste tervislik seisund on üha parem.  Paljud Euroopa Liidu riigid viivad ellu või plaanivad pensionireforme eesmärgiga pikendada inimeste tööiga 2-3 aastat. Üle 55-aastaste inimeste tööhõive määr on madal paljudes riikides ja see põhjustab raskusi majandusele. Pensionireformidega peaks kaasnema konkreetsed tööelu-reformid, mis toetavad ja motiveerivad töötajaid kauem töötama ja tööandjaid seda soodustama. Raamat sisaldab võrdlusi EL liikmesriikide tööealiste, eriti eakate töötajate olukorra kohta, samuti konkreetseid soovitusi töötajatele, ettevõtjatele ja valitsustele. Kirjeldatakse väljakutseid, mida toovad kaasa vanuselise koosseisu muutumine Euroopas, tutvustatakse rahvusvaheliste organisatsioonide ning Soome eakate-poliitikaid, samuti jagatakse informatsiooni, mis aitab inimestel ümber hinnata oma arvamusi vananemisest. Raamat sisaldab ka hulgaliselt statistikat.

SOTSIAALNE ETTEVÕTLUS
The new social entrepreneurship: what awaits social entrepreneurship ventures?/ edited by Francesco Perrini. Edward Elgar, 2006.  XXVI, 341 lk.

Raamatu eesmärk on defineerida, mis on sotsiaalne ettevõtlus ja mis seda pole. Autor annab uue lähenemise sotsiaalse ettevõtluse fenomenile, käsitledes seda kui innovaatiliste sotsiaalsete ettevõtjate loodud ja juhitud dünaamilist protsessi, et arendada uusi sotsiaalseid väärtusi turul ja ühiskonnas laiemalt. Sotsiaalset ettevõtlust arendades ei looda mitte ainult uusi töökohti, vaid aidatakse lahendada ka teisi sotsiaalseid probleeme. Autori arvates on sotsiaalne ettevõtlus saavutanud laiema ja entusiastlikuma vastuvõtu korporatiivses mõtlemises ja praktikas kui vastava ala kirjanduses. Raamatus üritatakse vastata küsimustele, kuidas määratleda sotsiaalset ettevõtet, kuidas teha nad edukaks, kas äriplaan on oluline, kas sotsiaalne ettevõte sõltub traditsioonilistest finantseerimisallikatest. Raamat sisaldab ka peatükke näidetega sotsiaalsetest ettevõtetest Lõuna-Aafrikas, Türgis, Itaalias jm. Need ettevõtted loovad võimalusi alahinnatud ühiskonnaliikmetele ja mõõdavad oma edu sotsiaalsete indikaatorite, mitte traditsiooniliste majandusnäitajate abil.
Refereerinud Meeli Sõlg

ENERGIAPOLIITIKA
Natural gas and geopolitics : from 1970 to 2040 / ed. by David G. Victor, Amy M. Jaffe, and Mark H. Hayes. Cambridge University Press, 2006. XXV, 508 lk.

See mahukas kogumik sisaldab ülevaadet gaasitootmisest kogu maailmas. Üldhinnangute järgi gaasitarbimine 2030. aastaks maailmas kahekordistub. Põhja-Ameerikas, Euroopas, Hiinas ning Lõuna- ja Ida-Aasias, mis on ootuste kohaselt suurimad tarbijad, ületab gaasitarbimine ilmselt mitu korda nende omamaised gaasivarud. Gaasi transportimine maailma põhilistest gaasileiukohtadest suurimatele tarbijatele nõuab tulevikus regioonidevahelise piiriülese gaasitranspordi infrastruktuuri olulist suurendamist. Raamatus analüüsitakse maagaasi laialdase kasutuselevõtu tulemusi, analüüsitakse ka majanduslike ja poliitiliste tegurite omavahelist mõju. Uute turustruktuuride tõttu muutuvad ka valitsuste rollid. Suured energiakompaniid võtavad üle protsessi läbiviimise initsiaatori ja garandi rolli. Muutus suurte energiakompaniide suunas tähendab, et infrastruktuuride areng on olulisel määral tingitud ärihuvidest, vastupidiselt rahvusliku energiajulgeoleku eeldustele.

HIINA
Goldstein, Avery. Rising to the challenge: China's grand strategy and international security. Stanford University Press, 2005. X, 274 lk
.

Avery Goldsteini raamat keskendub Hiina uuele strateegiale välispoliitikas. Raamat annab ülevaate ajaloolisest taustast ja rahvusvahelisest kontekstist, olukorrast, mis viis Hiina uute julgeolekustrateegiateni. Hiina kasvava võimsusega kaasneb oht võimaliku rahvusvahelise konflikti tekkimiseks. Hiina jälgib väga tähelepanelikult külma sõja järgse rahvusvahelise julgeolekukeskkonna reageeringuid ja eriti Ameerika Ühendriike, kelle võim võib järsult vähendada Hiina välispoliitilisi valikuid. Autor analüüsib Hiina uute julgeolekustrateegiate kestust ja nende mõju tagajärgi rahvusvahelisele julgeolekule ja Hiina-Ameerika Ühendriikide suhetele 21. sajandi algul.

TIIBET
Contemporary Tibet: politics, development, and society in a disputed region/ Barry Sautman and June Teufel Dreyer, editors. M.E. Sharpe, 2006. VII, 360 lk.

Tiibeti küsimus on vastuoluline ja Tiibeti poliitilist olemust on eri allikates erinevalt defineeritud. Raamatu autorid on Tiibeti uurimisega kaua tegelnud ja koostanud põhjaliku multidistsiplinaarse analüüsi. Peamiselt on raamatus vaatluse all just nüüdisaegset Tiibetit puudutavad teemad, nagu majanduslik areng, poliitiline olustik, demograafilised muutused, inimõigused, ajalooline pärand ja rahvusvaheline poliitika, samuti identiteedi küsimused ja kohalik kogukond. Nii ajaloolise tausta kui ka ümbritseva olukorra analüüs on aidanud kirjeldada Tiibeti positsiooni praeguses maailmapoliitikas, suhteid Hiina ja Ameerika Ühendriikidega, tuleviku väljavaateid.

Refereerinud Ilona Kõrgema


 digitaalarhiiv digar