Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20, L 12-19
Raamatuid saab tagastada Endla tn 3 E-P 7-22






 

2007-1

SUMMARIA SOCIALIA

Valik ülevaateid välisajakirjanduses ilmunud artiklitest

 SISUKORD

Poliitilised blogid
Ferguson, Ross; Griffiths, Barry. Thin democracy? Parliamentarians, citizens and the influence of blogging on political engagement

Roheliste parteid valitsuses
Rihoux, Benoit; Rüdig, Wolfgang.  Analyzing Greens in power: Setting the agenda

Balti riigid ja Euroopa Liidu naabruspoliitika
Galbreath, David J.; Lamoreaux, Jeremy W. Bastion, beacon or bridge? Conceptualising the Baltic logic of the EU’s neighbourhood

Kodanikuühiskond Ukrainas
Stepanenko, Victor. Civil society in post-Soviet Ukraine: Civic ethos in the framework of corrupted sociality?

Globaliseerumine
Abdelal, Rawi; Segal, Adam. Has globalization passed its peak?

Taastuvenergia
Martinot, Eric. Renewable energy gains momentum: Global markets and policies in the spotlight

Raamatututvustused


POLIITILISED BLOGID
Ferguson, Ross; Griffiths, Barry. Thin democracy? Parliamentarians, citizens and the influence of blogging on political engagement.
Parliamentary Affairs. Vol. 59 (2006), no. 2, p. 366-374.

Artikkel tutvustab Hansard Society eDemokraatia programmi raames Suurbritannias tehtud poliitiliste blogide uuringuid. Nende blogide sisu ja olemuse hindamisel kasutati kodanike ekspertkomisjoni. Uuringu tulemused näitasid, et blogimine võib olla küll huvitav meediale, kuid üldiselt ei erguta see võimalus poliitilisi organeid blogisid kasutama. Blogide hindajad ei leidnud, et blogide sisu ja blogijad oleksid olnud kaasakiskuvad.

Esimene Suurbritannia parlamendi liige, kes hakkas oma blogi pidama, oli 2003. aastal Tom Watson. 2004. a tehtud uuringu ajal kasutas blogi viis parlamendiliiget. 2005. a üldvalimiste kampaanias kasutas blogi 65 kandidaati, pärast valimisi oli blogisid kasutavate parlamendiliikmete arv kasvanud kaheteistkümnele. 2005. a uuringu käigus analüüsisid hindajad nelja parlamendiliikme blogisid. Kõik nad olid alustanud blogimist enne 2005. a parlamendiistungjärku ning nimetasid selle põhjusena soovi kasutada online-kohalolekuks odavamat, paindlikumat ja viljakamat viisi kui parlamendiliikme veebileht. Kui blogimine ilmus esimest korda Briti poliitilisele areenile, siis esitleti seda kui vastuabinõu varjamisele ja keerutamisele, mida sageli peeti inimeste poliitikast eemaldumise põhjuseks. Esimesed blogijad sätestasid „blogimise reeglid”, mis sisaldasid muu hulgas nõuet, et parlamendiliikmed peavad ise oma blogisid kirjutama. 2005. a uuringus osalenutest järgisid seda reeglit pooled.

Uuringus osalejatel paluti klassifitseerida oma blogide poliitilist sisu. Üldiselt hinnati blogisid kui kasulikku tribüüni oma kogemuste, ideede ja tähelepanekute esitamiseks isikupärasel viisil. Vahel esitasid valimis olnud parlamendiliikmed oma blogides seni avaldamata tekste, vahel aga parlamendis esitatud küsimusi või seminaridel peetud ettekandeid. Mõned postitused sarnanesid sisult ja toonilt ajakirja tekstiga, teised aga valijatele suunatud infolehe administratiivsete märkmetega. Varasematel aegadel nõuti blogijatelt, et nad keskenduksid läbipaistvuse nimel oma blogides iseendale. Praegusaja poliitikutel näib olevat raskusi, et leida tasakaal siiruse ja enesereklaami vahel. Poliitikutele on ülitähtis tagasiside oma valijatelt, avalikkuselt, meedialt ja oma parlamendikolleegidelt. Blogide kasutamine aitab sellele kindlasti kaasa, samas väljub  blogimine nagu iga teinegi veebipõhine suhtlemine toetajaskonna raamidest. Blogi kasutamine erineb traditsioonilisest parlamendiliikme veebilehest, see toetab suhtlust inimestega, kes ei pruugi olla selle poliitiku toetajad ega isegi mitte selle riigi kodanikud.

Uuringu läbiviijad palusid valimis osalenutel ennustada, milline võiks olla blogimise mõju järgmisel viiel aastal. Mõju Briti poliitikale ja poliitikas osalemisele hinnati positiivseks. Blogide hindamises osalenud olid samal seisukohal.

2003. a tundus, et poliitilised blogid pakuvad arutlevat võrgustikku, mis viiks vahetumale suhtlusele ja paremale juurdepääsule poliitilisele infole. 2005. aastal paistab aga poliitiline blogimine kängus olevat. Blogijad on kogunenud kindlustatud ja jäikade seisukohtade ümber, harva astutakse arutlevasse dialoogi pidavasse keskkonda. Blogimine on hakanud matkima traditsioonilist poliitikat, sest selle esimesed  tarvituselevõtjad on kaasatud tavapärasesse poliitilisse kultuuri ning seetõttu on nad võimetud poliitikat muutma.

Kokkuvõttes märgivad artikli autorid, et hoolimata nende uuringu kriitilisest hinnangust on blogimine avaldanud positiivset mõju, värskendades debatte info- ja kommunikatsioonitehnoloogia mõjust Briti poliitikale ja poliitikas osalemisele.
Refereerinud Ülle Lepp

ROHELISTE PARTEID VALITSUSES
Rihoux, Benoit; Rüdig, Wolfgang.  Analyzing Greens in power: Setting the agenda.
European Journal of Political Research. Vol. 45 (2006), special issue, p. S1-S33.

Ajakirja erinumbris Greens in Power käsitletakse roheliste parteide osalemist valitsuses. Sissejuhatavas artiklis annavad autorid ülevaate teooriatest ja seisukohtadest selle teema käsitlemiseks. Vaatluse all on roheliste parteide võimuletulek, võimulolek ja valitsusest lahkumine ning võimuloleku mõju partei identiteedile ja eesmärkidele.

Ülevaatest selgub, et roheliste osalemine valitsuses ei ole omane ainult Lääne-Euroopa riikidele, suur osa erinumbris käsitletud näidetest pärineb postkommunistlikest maadest. Endistele kommunistliku bloki riikidele on iseloomulik roheliste parteide esiletõus seoses rahvusriikide taastamisega ning roheliste marginaliseerumine 1990. aastate lõpus, kuigi ka selles on erandeid (Ukraina, Slovakkia, Läti).

Autorid jõuavad järeldusele, et roheliste parteide tõusmine võimule ei peegelda mitte niivõrd muutusi roheliste parteide sees, vaid teiste parteide muutunud suhtumist rohelistesse. Enamik Lääne-Euroopa rohelisi parteisid on poliitilisel skaalal vasakul, seega moodustatakse ka koalitsioon üldiselt vasakpoolsete parteidega. Erandiks on Austria, kus 2003. aastal toimusid läbirääkimised roheliste ja konservatiivse Austria Rahvapartei vahel. Rohelised on ühinenud parempoolsetega ka regionaalsel tasandil, näiteks mõnedes Saksamaa suuremates linnades. Autorid esitavad siinkohal küsimuse, kas rohelised võiksid vasakpoolselt positsioonilt minna üle tsentrisse ning mida tooks selline muutus kaasa partei ideoloogiale.

Valitsuses osalevate roheliste mõju poliitikale on teema, mis nõuaks autorite sõnul põhjalikumat analüüsi. Keeruline on kindlaks teha, millised muutused on poliitikas toimunud tänu roheliste osalemisele valitsuses. Väiksemate koalitsiooniliikmete mõju poliitilistele otsustele sõltub üldiselt koalitsioonivalitsuste sisemisest toimimisest.

Valitsuses püsimine oleneb valitsusse saamise viisidest, sellest, kas on tegemist valimiste-eelse või valimistejärgse koalitsiooniga. Esimese variandi puhul ei ole roheliste ministrid valitsuses püsinud, erandiks on Ukraina ja Läti. Valimiste-eelse koalitsiooni koosseisus võimule pääsemine oleneb koalitsiooni iseloomust. Sageli on koalitsioonid moodustatud kindla projekti tarbeks ning hiljem lagunevad. Eelkõige puudutab see Ida-Euroopa riike, Lääne-Euroopa riikides on olnud roheliste osalusega koalitsioonid püsivamad. Roheliste parteide valitsuses püsimise tagatis on eelkõige koalitsioonipartnerite soov teha koostööd ning nende jätkuv usk roheliste kasulikkusesse. Roheliste parteide nõrkuse põhjuseks, ja seda ka koalitsioonis, on nende toetajate kaugus majanduslikust võimust. Rohelised tegelevad küll kõigile oluliste keskkonnateemadega, kuid neid toetavad põhiliselt haridus- ja meditsiinisektori töötajad, nooremad ja kõrgema haridustasemega inimesed (Müller, 1999).

Roheliste võimuloleku kestel võivad toimuda organisatsioonisisesed muutused. Roheliste identiteedimuutusi seoses valitsuses osalemisega on uuritud peamiselt Saksamaa näitel, seega ei saa kindlalt väita, et sellised muutused on omased kõigile rohelistele parteidele. Kuid parteid, mis on pääsenud valitsusse, on ilmselt läbinud ideoloogilise moderniseerimise nii programmi ja eesmärkide kui ka strateegia ja taktika osas. Autorid tõstatavad ka küsimuse poliitilisel skaalal toimuvate muutuste kohta: kas rohelised jäävad endiselt vasakule ja jätkavad heaoluriigi mudeli toetamist või soovivad olla selle uuendajad?

1990ndatel pääsesid rohelised nii Lääne- kui ka Ida-Euroopas esialgsetest kahtlustest ja ebakindlusest hoolimata valitsustesse. Roheliste tulevik valitsuste koosseisus ja ka üldisemalt sõltub nii roheliste parteide sisemistest kui ka nende välistest teguritest. Autorite arvates peaksid roheliste parteid säilitama oma identiteedi, mille põhitunnus on ökoloogiline maailmavaade. Kuid väga tähtsal kohal roheliste püsimiseks valitsuses on nende kasulikkus ja vajalikkus teistele parteidele, koalitsioonipartneritele.

Artiklis tõstatatud teemasid vaatlevad põhjalikumalt järgmised erinumbri artiklid:
Dumont, Patrick; Bäck, Hanna. Why so few, and why so late? Green parties and the question of governmental participation, p. S35–S67.
Rihoux, Benoit. Governmental participation and the organizational adaptation of Green parties: On access, slack, overload and distress, p. S69–S98.
Bomberg, Elizabeth; Carter, Neil. The Greens in Brussels: Shaping or shaped?, p. S99–S125.
Rüdig, Wolfgang. Is government good for Greens? Comparing the electoral effects of government participation in Western and East-Central Europe, p. S127–S154.
Refereerinud Marge Allandi

BALTI RIIGID JA EUROOPA LIIDU NAABRUSPOLIITIKA
Galbreath, David J.; Lamoreaux, Jeremy W. Bastion, beacon or bridge? Conceptualising the Baltic logic of the EU’s neighbourhood
.
Geopolitics. Vol. 12 (2007), no. 1, p. 109-132.

Artikkel käsitleb Balti riikide võimalikke rolle Euroopa Liidu naabruspoliitikas. Tuginedes sündmustele ELis, võivad Balti riigid selles poliitikas tegutseda kindluse, majaka või sillana. Artiklis vaadeldaksegi neid kolme metafoori ning analüüsitakse Balti riikide välispoliitika esmaseid tegevuskavu. Artikli esimeses osas esitatakse Ida-Euroopa „naabruskonnas” toimivate seoste laiem kontekst, teises osas arutletakse Balti riikide rolli üle Ida-Euroopa „naabruskonnas” ning kolmandas vaadeldakse, kuidas on Balti riigid oma välispoliitikat ellu viinud. Erilist tähelepanu pööratakse projektidele Moldovas, Gruusias ja Ukrainas.

Artiklis tuuakse välja kolm peamist loogikat, mis puudutavad  Venemaa ja Euroopa ühiseid naaberriike – Moldovat, Gruusiat ja Ukrainat ning vähemal määral Valgevenet. Venemaa, ELi ja Balti riikide poliitikad ning oluliste poliitikaosaliste koostoimimine määravad suuresti ära selle, kas Balti riigid tegutsevad kindluse, majaka või sillana. Venemaa poliitika on hoida neid riike kinni oma „lähivälismaal”. EL on nende riikide suhtes oma arvamustes kahestunud. Mõned riigid soovivad, et EL jätkaks oma proaktiivset mõjutamissuunda,  pakkudes neile ELi liikmelisust, teised arvavad, et EL peaks lõpetama laienemise ning keskenduma juba olemasoleva liidu arendamisele. Balti riikide poliitika Moldova, Gruusia ja Ukraina suhtes on üksmeelne, Baltimaade valitsused soovivad  kiirendada nimetatud riikide kaasamist laienevasse Euroopasse.

Balti riigid ei soovi toetada „Euroopa kindlust”, s.t jätta Moldova, Gruusia ja Ukraina EList välja. Balti riikide 2004. aastal alustatud projektid annavad tunnistust toetusest nendes riikides elluviidavatele reformidele. Teooria järgi ei sobitu nn kindluse roll päriselt Balti riikide väikeriigi-põhise välispoliitikaga ega ELi liberaalse välispoliitikaga. Kuna kindluse roll võib hõlmata ka mõningast koostoimet ja võimalikku integratsiooni autsaideritega, on see roll piiratud ega ole ei Balti riikide ega ka ELi peamistes huvides. Eristus majaka ja silla rolli vahel on veelgi keerulisem, sest osaliselt määravad selle ära sündmused ELis, NATOs ja Venemaal ning nende vahel. Balti riikide valitsused teavad, et Euroopa integratsioon on positiivne viis pareerimaks Venemaa agressiivset välispoliitikat nende riikide suhtes, mida Venemaa peab oma lähivälismaaks. Euroatlantiline kogukond vajab lõhe ületamiseks silda ning toetust Euroopa naabruskonna integratsioonile. Selleks sillaks võivad olla Balti riigid.

Artikkel heidab valgust ka sellele, kuidas Balti riigid on muutnud oma välispoliitilisi eesmärke pärast ligi kümneaastast keskendumist ELi ja NATOga liitumisele. Balti riigid on püüdnud suurendada oma mõju Euroopa organisatsioonides, pakkudes abi ja koostööd Moldovale, Gruusiale ja Ukrainale. Samas on vastamata küsimus, kui kaugele soovib EL minna nende riikide integreerimisel. Kas selleks on ELi liikmelisus või pigem koostöö assotsieerunud liikmetega?

Balti riikidel on märkimisväärne huvi veendumaks, et nn vana Euroopa jätkab tähelepanu pööramist uustulnukatele idast. Küsimus on selles, kuivõrd on Balti riigid suutelised mõjutama sündmusi mitte ainult naabruskonnas, vaid ka Brüsselis. Balti riikidel on strateegiline põhjus keskenduda ELi tähelepanule Venemaa nn lähivälismaa vastu, sest nende valitsustele võib olla soodne jätta Venemaa selles regioonis vähema mõjuga. See kasu oleks aga tõenäolisem, kui püsib Venemaa positiivne, konstruktiivne hõivamine ELi poolt. Isegi väljaspool neid võimumänge on Balti riikidel oluline roll, et oma näitega kinnitada, kuidas on suudetud desovetiseerimise, demokratiseerumise ja turumajandusele ülemineku kaudu saada ELi ja NATO liikmeks.
Refereerinud Ülle Lepp

KODANIKUÜHISKOND UKRAINAS
Stepanenko, Victor. Civil society in post-Soviet Ukraine: Civic ethos in the framework of corrupted sociality?

East European Politics and Societies. Vol. 20 (2006), no. 4, p. 571-597.

Artiklis analüüsitakse kodanikuühiskonna probleeme postkommunistlikus Ukrainas. Need probleemid said päevakohaseks nn oranži revolutsiooni ajal 2004. a lõpul. Autor keskendub postsovetliku kodanikuühiskonna formeerumisele Ukrainas, selle mõiste diskursuse omapärale ning tekkiva kodanikueetose probleemidele.

2004. aasta 22. novembrit, Ukraina presidendivalimiste protseduuri rikkumise ja valimistulemuste vastaste massimeeleavalduste ahelreaktsiooni algust, on mõned poliitikud ja kommentaatorid nimetanud Ukraina kodanikuühiskonna sünnipäevaks. Samas küsib artikli autor, kas saab juba rääkida ka kodanikuühiskonna normide ja väärtuste institutsionaliseerumisest selles riigis ning kas oranži revolutsiooni puhul oli tegemist arenenud ja väljakujunenud kodanikuühiskonna reaktsiooniga või tuhandete inimeste emotsionaalse ja psühholoogilise protestiga, mis põhines nende rahulolematusel, lootustel ja ootustel?

Tuginedes Michael Walzeri teooriale „kodanikuühiskonna argumendi” puudumisest, väidab artikli autor, et postsovetlikus kontekstis tähendab see tänapäevaste arenenud traditsioonide, praktikate ning institutsionaliseerunud mehhanismide puudumist, mis võimaldaksid süstemaatilist (mitte spontaanset) kodanike poliitilist ja sotsiaalset hõivatust. Postsovetlikes riikides elavatel inimestel puuduvad ajalooliselt stabiilsed demokraatlikud institutsioonid, väärtused ja kodanikuidentiteet. See seab nende riikide demokraatiale suuri takistusi. Ukraina puhul on tegemist ka Walzeri sõnastatud kodanikuühiskonna argumendi paradoksiga, s.t kodanikuühiskond nõuab oma institutsionaalse eeltingimusena stabiilset ja aruandekohustuslikku demokraatlikku riiki. Postsovetlike slaavi riikide ja Ukraina puhul ei saa aga rääkida optimaalsest tasakaalust riigi ja kodanikuühiskonna vahel.

Ukraina kodanikuühiskonda iseloomustab statistilistes terminites stabiilne, kuid dramaatiliselt madal kodanike osaluse tase ja sotsiaalselt aktiivsete kodanike väike osakaal. See argument ei ole sugugi vastuolus oranži  revolutsiooni eduga 2004. a lõpus. Revolutsioon demonstreeris algtaset tärkava postsovetliku kodanikuühiskonna arengus, millele võiks anda nimeks „Kodanikud riigi vastu”. Praegune areng Ukrainas hõlmab kodanikuühiskonna väärtuste ja normide institutsionaliseerumise ülesandeid, mis tähendab ennekõike „professionaalse” kodanikuühiskonna praktikute kannatlikku tegevust loomaks usaldust enda ja laiema ühiskonna vahel. Selle hulka kuulub ka ülesanne klaarida 2004. a valimiste perioodil aktiveeritud poliitiliste, kultuuriliste, lingvistiliste jt ühenduste lõhenemised ning ülesanne ühendada nn oranži ja sinisesse poliitilisse liini jagunenud rahvas.

Kokkuvõtlikult märgitakse artiklis, et Ukraina ühiskonnas on küll märke kodanikuühiskonna kasvavast kriitilisest ja sotsiaalselt edasiviivast potentsiaalist, kuid veel ei ole näha kodanike massilist valmisolekut ja võimet kaitsta oma õigusi valitsusstruktuuride vastu. Siiski vajavad need positiivsed märgid toetust. Praegused  piiratud ja peamiselt enesele orienteeritud institutsionaalsed kodanikuühiskonna  struktuurid vajavad rahva toetust ja abivalmis inimesi. Teisalt peaksid inimesed ise osalema poliitikas, olema sotsiaalselt aktiivsed, mitte ootama, et nende probleemid lahendab keegi ülevalt või kõrvalt.
Refereerinud Ülle Lepp

GLOBALISEERUMINE
Abdelal, Rawi; Segal, Adam. Has globalization passed its peak?
Foreign Affairs. Vol. 86 (2007), issue 1, p. 103-114.

Artikli autorid esitavad küsimuse, kas käesolev globaliseerumine, mis mitte kaua aega tagasi tundus vältimatu ja pidurdamatu, hakkab juba lõppema? Eelmine globaliseerumise ajastu (1870-1914) oli kunagi tundunud peatumatu, kuid lõppes siiski hävinguga. Kas nii juhtub nüüdki? Kas integratsiooniprotsess jätkub või peatub? Paradoksaalne vastus on aga, et ei juhtu kumbagi. Tehnoloogiline revolutsioon, mis on juhtinud käesolevat globaliseerumist, jätkub. Kommunikatsioon muutub odavamaks ja lihtsamaks, lubades korporatsioonidel laiendada oma tegevust – uuringuid ja arendust, disaini ja tootmist – üle maailma. Ettevõtted võtavad tööle teiste maade andekaid inimesi, et anda hoogu tehnoloogilise innovatsiooni uuele lainele.

Samal ajal tulevad esile suuremad takistused. Globaliseerumise institutsioonilised alused, nt reeglid, mis kohustavad valitsusi hoidma oma turud avatuna, on viimaste aastate jooksul märkimisväärselt nõrgenenud. Poliitikud Ameerika Ühendriikides, Euroopas ja Hiinas on häiritud kapitali, kaupade, inimeste vabast liikumisest üle riigipiiride. Kuigi globaliseerumine protsessina jätkub, nõrgeneb pidurdamatu globaliseerumise idee.

Tegelikult on globaliseerumise aeglustumise märke olnud näha juba mõnda aega. Peamistel protsessis osalejatel on alati olnud väga erinevad arvamused sellest, kuidas integratsioon peaks toimuma. See, mis tundus olevat üks pidev protsess, on läinud hoopis kahte, mõnikord vastukäivat teed mööda. Ühel pool ideoloogilist lõhestatust seisavad Ameerika Ühendriigid. USA poliitikud kipuvad olema skeptilised globaalsete reeglite ja rahvusvaheliste organisatsioonide suhtes, eelistades individuaalseid ja spetsiifilisi kaubandus- ja investeerimiskokkuleppeid.

Euroopa poliitikud on eelistanud teist suunda, üritades juhtida globaliseerumist maailmamajandusele uute laiahaardeliste reeglite loomisega. Euroopa arusaam globaliseerumisest on multilateraalsete reeglite maailm, mis tõrjub USA võimu. Aastate jooksul on EL koostanud üle 80 000 lehekülje õigusakte, et tagada oma liikmete vastastikune sõltuvus.

Doha kaubandusläbirääkimistel on esile tulnud veel üks süvenev lõhe: lõhe rikaste arenenud riikide ja vaeste arenguriikide vahel. Aastaid on arenguriigid olnud nördinud USA ja Euroopa valitsuste silmakirjalikkusest, kes jätkuvalt üritavad suurendada oma turgu, kaitstes samal ajal oma põllumajandus- ja kergetööstussektoreid tollitariifide abil.

Pinged on tõusnud ka tööjõu vaba liikumise ümber. 36 miljonit inimest lahkus Euroopast Ameerikasse aastatel 1871-1915. Sellist rahvastikurännet tänapäeval ei toimu. Euroopa avalikkus on vägagi skeptiline ELi võimes assimileerida uusi immigrante islamimaadest  ja Aafrikast.

Üks murettekitavamaid aspekte globaliseerumise languses on ka kasvav avalik skeptitsism ja rahva rahulolematus globaliseerumistulude ebavõrdse jaotamise üle riigis ja riikide vahel. Neid meeleolusid on märgata enam Ameerika Ühendriikides ja Hiinas.

Kuigi globaliseerumine on läbinud oma kõrghetke, on ebatõenäoline, et see lõplikult laguneb.  Autorid soovitavad USA valitsusel rohkem veenda Ameerika avalikkust, et globaliseerumise ümberpööramise või õõnestamise hind võib olla suur. Washington peaks samuti rohkem tagama, et USA jääks konkurentsivõimeliseks globaalses majanduses, ning mõtlema, kuidas müüa globaliseerumist maailmale, mitte ainult USAle. Kahepoolsed lepingud kahjustavad multilateraalseid protsesse ja institutsioone. Arvukad EL reeglid, mis valitsevad turgude liberaliseerimist, on hakanud tunduma eurooplastele koormavad ning on liiga kaugel oma sotsiaalsest ja poliitilisest otstarbest. Poliitikud ja Euroopa Komisjoni ametnikud peaksid hakkama EL reegleid tõlgendama paindlikumalt. Hiina liidritel on ees veel suurem väljakutse. Ekspordil põhinev Hiina majandus ei ela ilma õitsva globaalse majanduseta, mida toidab USA tarbimine.
Refereerinud Meeli Sõlg

TAASTUVENERGIA
Martinot, Eric. Renewable energy gains momentum: Global markets and policies in the spotlight.
Environment. Vol. 48 (2006),  no. 6, p. 26-43.

Artiklis vaadeldakse taastuvenergia poliitikaid ja maailmaturgu ning jõutakse järeldusele, et taastuvenergia tehnoloogiate seas on kõige suurem potentsiaal päikeseenergia kasutamisel kütmiseks ja kuuma vee saamiseks. Autor arutleb ka tuule- ja geotermaalenergia, biokütuste jm taastuvenergia liikide üle.

Mida enam areneb taastuvenergia turg ja seda soodustav poliitika maailmas, seda rohkem saab sellest kasu keskkond. Taastuvenergia kasutamine hoidis ära 0,9 miljardi tonni süsinikdioksiidi õhkupaiskamise 2004. aastal ning asendas 3% maailma energiast, mis muidu oleks tulnud fossiilkütuse kasutamisest. Siiski pole mõju keskkonnale ainuke positiivne moment. 2005. a investeeriti maailmas 39 miljardit dollarit taastuvenergeetikasse, 2000. a ainult 14 miljardit dollarit. Taastuvenergeetikast on saanud tulus äri, taastuvenergia  tähendab üha rohkem kasumit. Paljud suured rahandusasutused eelistavad taastuvenergiat tavalistele investeeringutele. Euroopa Investeerimispank finantseeris aastatel 2002-2004 taastuvenergeetikat 630 miljoni dollariga aastas.

Maailma energiaga varustamises on ajalooliselt domineerinud fossiilkütus, millest tänapäeval saadakse 77% maailma energiast. Kahjuks on fossiilkütuse kasutamisel tõsised kõrvalmõjud. Kivisöe ja nafta kasutamine põhjustab inimeste haigestumiste kasvu, ökosüsteemi häireid ning kliimamuutusi. Taastuvenergia kasutamisel aga väheneb süsinikdioksiidi, vääveldioksiidi, lämmastikoksiidi paiskamine atmosfääri. Paljud arvavad, et taastuvenergia on siiski liiga kallis. Tegelikult võistlevad mõnede taastuvenergiate hinnad kivisöe ja maagaasi hinnaga ilma isegi väliskulusid arvestamata.

Maailmas kõige kiiremini arenenud energiatehnoloogia on võrku ühendatud päikeseelektrisüsteemid, mis kasvas aastatel 2000–2004  60% aastas. Sama aja jooksul on suurenenud ka teiste taastuvenergia tehnoloogiate kasutamine: tuuleenergia 28%, biodiisel 25%, vee soojendamine päikesekiirguse abil 17% jne.

Taastuvenergeetika lähim tulevik sõltub poliitika arengutest. Üldine arusaam taastuvenergiast poliitikute, äriliidrite ja avalikkuse hulgas on jäänud maha reaalsusest, kuid üle 50 riigi toetab taastuvenergeetikat riiklikul ja kohaliku omavalitsuse tasandil. Taastuvenergeetikat toetatakse murest keskkonna, energiajulgeoleku ja rahvusvaheliste konfliktide pärast. Taastuvenergia-alased poliitilised eesmärgid on vähemalt 48 riigil, enamikul tähendab see taastuvenergia osatähtsust elektrienergia toodangust, mis on tavaliselt 5-30%. Artikli juures esitatud tabelil on välja toodud, et ELi riikide seas on Eesti eesmärk kõigest 5,1%, samas kui näiteks Rootsil on 60% ning Lätil 49,3%. Eestist väiksem eesmärk on veel vaid Maltal ja Ungaril.

Kaugemas perspektiivis (2010-2030) peaks taastuvenergia maksumuse vähenemine tegema selle konkurentsivõimelisemaks tavapärase energia hindadega, eriti kui jätkub fossiilkütuse hinna tõus. Seda ka ilma uute oluliste tehnoloogiliste läbimurranguteta. Näiteks suhkruroost toodetud etanool on Brasiilias juba odavam kui bensiin.
Refereerinud Meeli Sõlg

RAAMATUTUTVUSTUSED

AIDS
Barnett, Tony; Whiteside, Alan. AIDS in the twenty-first century: disease and globalization. Palgrave MacMillan, 2006. 449 lk
.

Raamatus uuritakse HI-viiruse ja aidsiepideemia sotsiaalset ja majanduslikku mõju. Aidsi puhul ei ole tegemist ainult meditsiinilise probleemiga, vaid see on märk ka globaalsest kriisist tervisepoliitikas. Täiendatud väljaandes on nimetatud kõige uuemad faktid ja arengud selles valdkonnas. Viirus levib Aafrikas kohutava kiirusega, kuid viimasel ajal on see kanda kinnitanud ka Aasias.
Raamatus pööratakse tähelepanu haiguse levikule ja mõjudele maailmas. Analüüsitakse, miks levib aids just arengumaades nii ulatuslikult, kuidas see mõjutab ühiskonda, ettevõtteid ja valitsusi, millised on muutused demograafilises struktuuris.
Peale bibliograafia sisaldab iga peatükk veebiaadresse edaspidiseks uuringuks ja aruteluks.

INNOVATSIOON
Earl, Louise; Gault, Fred. National innovation, indicators and policy. Edward Elgar, 2006. 241 lk
.

Innovatsioon on leiutise, avastuse, uue või olemasoleva teadmise uudne kasutamine majanduslikus protsessis. Kasutamise eesmärk on konkurentsieelise, ideaalis isegi lühiajalise monopoli loomine.
Raamatus võetakse kokku kõik, mis on teada innovatsiooniprotsessist ning selle mõjust. Analüüsitakse innovatsioonipoliitikat ja tuuakse näiteid eri riikide firmade tegevusest. Suurema tähelepanu all on sotsiaal- ja loodusteaduste tähtsus innovatsioonitegevuses, kontseptsioonid innovatsioonitegevuse mõõtmiseks jms.
Refereerinud Reet Igel

TEADMUSJUHTIMINE
Knowledge management: social, cultural and theoretical perspectives / ed. by Ruth Rikowski. Chandos Publishing, 2007. XXXIV, 304 lk
.

Teadmusjuhtimise erinevatele aspektidele keskenduv raamat uurib seda valdkonda sotsiaalsest, majanduslikust, poliitilisest ja filosoofilisest vaatenurgast. Samuti vaadeldakse teadmusjuhtimist rakenduslikust seisukohast (teadmusjuhtimise abivahendid, raamatukogude roll, e-õpe). Käsitletakse ka teadmusjuhtimise kultuurilisi perspektiive: kultuuriteooriad, organisatsiooni sisekultuur, väliskultuur, teadmusjuhtimine arenenud ja arenevas maailmas. Viimases osas keskendutakse laiematele tänapäevastele ja ajaloolistele teoreetilistele vaatepunktidele. Erilist rõhku on pandud teooria ja praktika võrdsele osatähtsusele teadmusjuhtimises.
Refereerinud Rika Margat

JULGEOLEKUPOLIITIKA
Williams, Michael C. Culture and security: symbolic power and the politics of international security. Routledge, 2007. 172 lk.

Michael C. Williams käsitleb oma raamatus kultuuri ja julgeoleku seoseid ehk kultuuri ja sümboolse võimu osa tänapäeva julgeolekupoliitikas. Autor rõhutab vajadust põhjalikuma julgeolekuteooria järele, mis asetaks analüüsi keskmesse kultuuri ja identiteediküsimused. Raamatus käsitletakse seda teemat nii teoreetilisest kui ka praktilisest aspektist. Teoreetiline raamistik julgeolekualase tegevuse analüüsiks põhineb Pierre Bourdieu’ töödel ja Immanuel Kanti filosoofial. Üks peatükk keskendub NATO tähendusele ja rollile külma sõja järgses maailmas.
Refereerinud Marge Allandi

POLIITILINE TURUNDUS
The marketing of political parties: political marketing at the 2005 British general election/ edited by Darren G. Lilleker, Nigel A. Jackson & Richard Scullion. Manchester University Press, 2006. 269 lk.

Poliitilise turunduse mõiste tähendab turundusvõtete ja -kontseptsioonide ning oluliste printsiipide kasutamist poliitikas, valimiskampaaniates, parteide ja poliitiliste organisatsioonide sisesuhetes. Raamatus ongi peatähelepanu all poliitiline turundus ja selle rakendamise viisid. Analüüsi aluseks on Suurbritannia 2005. a üldvalimised. Kogumik keskendub kolmele olulisele teemale: parteide pakutud tooted, kampaania kommunikatsioon ning valijate arusaamad, reaktsioonid ja hoiakud. Käsitletakse turunduse rolli valimiskampaania osade kokkupanekul, osapoolte suhtlemist ja valimisstrateegia vastuvõtmist. See on esimene taoline analüüs ja võimaldab lugejal mõista, et  poliitika on jõudnud turule orienteeritud faasi.
Raamatus jõutakse järeldusele, et tänapäeva poliitilistes kampaaniates on turundusvõtted tõepoolest kasutusel, kuid sealjuures puudub piisav seotus, mis võimaldaks turuideedel jõuda poliitiliste otsustajateni. Poliitikud on rohkem haaratud müügitööst kui turunduskontseptsioonidest. Seega püstitatakse uurimuses küsimus, kas meil on vajadus veel rohkemate turundusvõtete järele, et mõjutada tarbimisele orienteeritud ühiskonda, või peaksid parteid loobuma poliitilisest turundusest, selleks et uuesti siduda endaga üha enam kaugenevat valijaskonda.
Refereerinud Ilona Kõrgema


RRi näitused digitaalarhiiv digar