Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20, L 12-19
Raamatuid saab tagastada Endla tn 3 E-P 7-22






 

2007-2

SUMMARIA SOCIALIA
Valik ülevaateid välisajakirjanduses ilmunud artiklitest

 SISUKORD
Elukutselised poliitikud
Beckman, Ludvig. The professionalisation of politics reconsidered. A study of the Swedish Cabinet 1917-2004

 Teledebatid
Aalberg, Toril; Jenssen, Anders Todal. Do television debates in multiparty systems affect viewers? A quasi-experimental study with first-time voters

Riik ja parteid
Biezen, Ingrid van; Kopecky, Petr. The state and the parties: public funding, public regulation and rent-seeking in contemporary democracies

Parlamentaarne esindatus ja etnilised konfliktid
Alonso, Sonia; Ruiz-Rufino, Ruben. Political representation and ethnic conflict in new democracies

Poliitiline kultuur
Bennich-Björkman, Li. Civic commitment, political culture and the Estonian inter-war generation

Euroopa demograafiline tulevik
Coleman, David. Europe's demographic future: determinants, dimensions, and challenges

Raamatututvustused


ELUKUTSELISED POLIITIKUD
Beckman, Ludvig. The professionalisation of politics reconsidered. A study of the Swedish Cabinet 1917-2004.
Parliamentary Affairs. Vol. 60 (2007), no. 1, p. 66-83.

Elukutseline poliitik on demokraatia teoorias ja praktikas vastuoluline kuju. Käesolevas artiklis vaadeldakse, mil määral on elukutselised poliitikud olnud Rootsi valitsuskabineti liikmed alates parlamentaarse demokraatia juurutamisest Rootsis 1917. aastal. Vastupidi sellele, mida teised uurijad on viimasel ajal väitnud, ei toeta faktid teesi, et jätkub valitsuste professionaalsuse suurenemine. Viimastel kümnenditel on ilmnenud muutus, mis näitab, et endiste nn täiskohaga poliitikute arv on valitsuses vähenenud.

Tänapäeval tuntakse suurt muret demokraatliku poliitika suureneva professionaliseerumise pärast. Demokraatlikesse institutsioonidesse määratud või valitud isikud ei ole ei tavalised kodanikud ega eksperdid, vaid lihtsalt täiskohaga poliitikud. Üldine arusaam on selline, et Lääne-Euroopa poliitika on üha enam liikumas elukutselise poliitika poole (Norris, 1997). Siit kerkib küsimus, mil määral peaksime olema ärevil elukutseliste poliitikute ilmumise pärast. Üldine põhjus selleks on, et täiskohaga poliitikuid peetakse tavakodanike veendumuste ja arvamustega vähem kursis olevaks. Teiseks tajutakse neid ebakompetentsete või vähemalt mitte nii kogenuna, kui on asjatundjad. Poliitika professionaliseerumist seostatakse poliitilise süsteemi kasvava suletusega ning samas ka representatiivsuse vähenemisega hoiakute mõttes. Poliitika professionaliseerumine selles tähenduses näib olevat loomupäraselt „vastukäiv” demokraatlikele arusaamadele rahva osalusest ja esindamisest (Best ja Cotta, 2000). 

Elukutselise poliitiku mõiste defineerimisel võetakse artiklis aluseks kolm näitajat, mis hõlmavad poliitilise süsteemi eri tasanditel omandatavaid poliitilisi oskusi: parteisisene tegevus (juhtkonda kuulumine), valitsuskabineti kogemus (tagasinimetamiste arv), parlamendikogemus (parlamendiliikmeks olek). Et otsustada elukutseliste poliitikute esilekerkimise üle, saab lähtuda kolmest vastukäivast vaatenurgast. Ühelt poolt sümboliseerib elukutseline poliitik täpset vastandit osalusdemokraatia pooldajate heakskiidetud väärtustele. Teiselt poolt tekitab formaalse hariduse ja muu erialase teenistuskäigu puudumine kahtlust, et elukutseline poliitik ei ole piisavalt tasemel. Siiski, kolmanda vaatenurga järgi ilmutavad elukutselised poliitikud erilisi oskusi ja omadusi poliitika vallas. Selle vaatenurga kohaselt on võimalik elukutselist poliitikut ka positiivselt hinnata.

Artikli teises osas analüüsitakse Rootsi valitsuskabineti poliitilist professionaalsust aastail 1917-2004. Rootsi valitsuskabinettide liikmete poliitilisele taustale keskendumisel vaadeldakse artiklis hüpoteesi, et mõned rangelt poliitilised kogemused võivad tõepoolest kasvatada poliitilisi oskusi. Sellised oskused võivad olla mitmesugused, sõltuvalt kogemustest ja päritolust. 

Varasemad uuringud on näidanud Rootsi poliitika professionaliseerumist. Pikaajaline suundumus on olnud positiivne, eriti selles osas, mis puudutab endisi parteilisi ametikohti ja kohaliku või regionaalpoliitika kogemust. Kui vaadata lühiajalist trendi, siis viimase kahe-kolme kümnendi arengud on olnud teistsugused. Üha harvem on valitsuse liikmeid määratud ametisse parteidest, parlamendist või kohaliku omavalitsuse institutsioonidest.  Kokkuvõtlikult saab öelda, et poliitika professionaliseerumine Rootsis on peatunud ning protsess on mõningal määral isegi vastupidiseks muutunud. Seejuures tuleb märkida, et see järeldus kehtib ainult paari viimase kümnendi kohta.
Refereerinud Ülle Lepp

TELEDEBATID
Aalberg, Toril; Jenssen, Anders Todal. Do television debates in multiparty systems affect viewers? A quasi-experimental study with first-time voters.
Scandinavian Political Studies. Vol. 30 (2007), no. 1, p. 115-135.

Teledebatid on arenenud ühiskondades tõusnud poliitiliste debattide hulgas kesksele kohale. Artikkel uurib, kas kaotus või võit  valimiseelses televäitluses mõjutab valijaskonna hoiakuid. Konkreetsemalt jälgitakse, kas teledebatid suurendavad televaatajate teadlikkust arutatavate teemade osas; kas need mõjutavad vaatajate arvamust, milline partei oli kõige pühendunum või kellel on olnud parim poliitika nende küsimuste lahendamiseks; kas vaatajate kalduvus pidada võimulolevat parteid rohkem vastutavaks asjade seisu eest suurenes või vähenes debatti jälgides. Artikkel tugineb Norra 2001. a parlamendivalimiste eel tehtud pool-eksperimentaalsele uuringule. Selle uuringu kohaselt selgub, et teledebattide tulemusel on mõju ja selle abil on võimalik paremini mõista tegureid, mis on aluseks viimase hetke hääletaja otsuste muutuvusele.

Kui USA teledebattides on tavaliselt kaks peamist osalist, siis mitmeparteilise süsteemiga riikides on valimiseelses debatis mitu osalejat, tavaliselt neli või enam. Nendes debattides on potentsiaalne mõju vähem seotud kandidaadi karismaga ning rohkem partei valimisplatvormi, poliitikaprobleemide ning parteide võimekusega rivaalide hulgast silma paista.

Meedia roll valimiskampaanias on muutunud. Kui varem oli see kanal, kus parteid esitasid oma sõnumi, siis nüüd on tegemist olukorraga, kus meedia on muutunud sõltumatuks tegijaks omaenda reeglistikuga (Bjorklund, 1991; Ostbye, 1997). Allern (2004) on isegi väitnud, et meedia käitub praegu kui eeltingimuste looja, otsustades, milliseid erakondi debatti kaasata ning milliseid teemasid käsitleda.

Meedia tähtsus tänapäeva valimiskampaaniates on peaaegu enesestmõistetav. Enamik valijaid lükkab oma lõpliku otsuse tegemise edasi kampaania viimasele nädalale ja meedia, eriti televisioon, on neile peamine infoallikas. Televäitlused on valimiskampaaniate viimaste nädalate tipphetked, milleks poliitikud põhjalikult valmistuvad. Enamik debatiteemasid on varem valitud ning avalikkusele teada.

Tuginedes 2001. a Norra parlamendivalimiste eel tehtud uuringule, püütakse artiklis vastata küsimusele, kas hästituntud teemadel toimuval televäitlusel on mõju avalikule arvamusele. Mitmed põhjendused viitavad sellele, et vastus on jaatav. Esiteks on parteide liikmeskond vähenenud. Seega on vähenenud ka inimeste hulk, kes peavad enesestmõistetavalt "oma" parteid selle teema valdajaks. Teiseks on süvenenud konkurents teema valdamisel. Et Norras pürgib parlamenti seitse-kaheksa parteid, siis tavaliselt keskendub kampaania kahele-kolmele teemale. Parteidel, kes pole valimiskampaanias suutelised oma teemat maksma panema, on alternatiiviks vaidlustada debatiteemade valdamist teiste parteide poolt. Peale selle ei ole avalikkusele tuntud teemad ilmtingimata võrdselt hästi tuntud kõigis ühiskonna segmentides. Esmavalijatel, immigrantidel ning neil, kes pööravad poliitikale vähe tähelepanu, ei ole automaatselt kindlaid hoiakuid erinevate teemade ning nende valdajate suhtes.

Kokkuvõttes märgivad artikli autorid, et teledebatid mõjutavad ennekõike vaatajate arusaama sellest, kes teemat valdab, s.t keda tajutakse debati võitjana.
Refereerinud Ülle Lepp

RIIK JA PARTEID
Biezen, Ingrid van; Kopecky, Petr. The state and the parties: public funding, public regulation and rent-seeking in contemporary democracies
.
Party Politics. Vol. 13 (2007), no. 2, p. 235-254.

Artikkel keskendub parteide ja riigi vahelistele suhetele. Esimeses osas esitatakse analüütiline raamistik, mis eristab parteide ja riigi sidemete kolme mõõdet: parteide sõltuvus riigist, parteide administreerimine riigi poolt ning parteide kontroll riigi üle. Teises osas esitatakse parteide ja riigi vaheliste suhete rahvusvaheline empiiriline analüüs, mis hõlmab 52 tänapäeva liberaalset demokraatiat neljast geograafilisest regioonist (Euroopa, Ladina-Ameerika ja Kariibi mere piirkond, Aasia ja Vaikse ookeani piirkond ning Aafrika). Analüüsis rõhutatakse riigi märkimisväärset olulisust parteide jaoks. Samuti tõstetakse esile suuri erinevusi uute ja vanade demokraatiate vahel ning regionaalseid erinevusi parteide ja riigi vahelistes suhetes hiljuti loodud demokraatiates. Artikli kokkuvõttes arutletakse, kui olulised on eri tüüpi sidemed parteisüsteemi arengule ning demokraatia olemusele.

Teoreetilistes käsitlustes vaadeldakse massiparteid kui partei organisatsiooni mudelit, mis on määratletud eelkõige selle sidemete järgi kodanikuühiskonnaga. Viimastele  aastakümnetele on olnud iseloomulik  kodanike mitteosalemine tavapärases  poliitikas, mis  on esile toonud parteide ja ühiskonna vaheliste sidemete nõrgenemise (Katz, Mair, 1995). Parteid on järjepidevalt eemaldunud kodanikuühiskonnast riigi suunas, kindlustudes üha tugevamalt riigi institutsioonides. See protsess on küllaltki hästi dokumenteeritud ka empiiriliselt, eriti parteide ja ühiskonna vaheliste sidemete nõrgenemise osas.

Parteide puhul on olnud traditsiooniline nende püsiv side ühiskonnaga ning nende ajutine side riigiga. Parteide ülesehitamise ja kohanemise hiljutised protsessid on aga muutnud need sidemed vastupidiseks, s.t nüüd on neil ajutine side ühiskonnaga ja püsiv side riigiga.

Artiklis analüüsitakse parteide ja riigi sidemeid kolme dimensiooni kaudu. Esimene mõõde on parteide finantseerimine riigieelarvelistest vahenditest, mis määrab ära, mil määral sõltub riigist parteide organisatsiooniline ellujäämine. Uuringu materjali analüüsides selgub, et parteide rahastamine riigieelarvest on hoolimata selle hiljutisest kasutuselevõtust laialt levinud nii uutes kui ka vanades demokraatiates. See annab tunnistust parteide sõltuvuse suurenemisest riigist.

Teine mõõde on parteide tegevuse, rahastamise, asutamise või maailmavaate reguleerimine riigiõiguslikult, sh põhiseaduses. Parteide riigiõigusliku regulatsiooni üks element on parteide rahastamisega seotud reeglid ja eeskirjad, mis on sageli osa katsest suurendada parteide rahastamise läbipaistvust. Suur osa uuringuga hõlmatud riikidest on sätestanud parteide rahastamise reeglid.

Kolmas mõõde on parteide omakasu (rent-seeking), mis on seotud sellega, mil määral imbuvad parteid riigiametitesse ning kontrollivad neid kasu saamise eesmärgil. Selle mõõtme alla kuulub nii partei eestkoste kui ka partei klientelism. Eestkoste hõlmab ametisse määramisi avalikus teenistuses, riigile kuuluvates äriettevõtetes, ülikoolides. Valikuliselt stiimulite jagamisega oma toetajatele vastutasuks lojaalsuse eest on parteiliidritel vahendid partei ülesehitamiseks ja ülalpidamiseks. Partei klientelism hõlmab valikuliselt avalike (materiaalsete) ressursside (lepingud, toetusrahad, elamispind jne) võimaldamist teatud üksikisikute või ühiskonnakihtidest valijaskonna toetuse tagamiseks. Kõige üldtuntum omakasu vorm on aga korruptsioon, mis teistest vormidest erineb selle poolest, et avalike otsuste vahetuskaubaks on raha (nt Heywood, 1997). Parteipoliitika kontekstis on levinumad korruptsioonivormid rahalised annetused parteidele ja poliitikutele soodsate otsuste eest. Selle mõõtme uurimisel on aluseks võetud Transparency Internationali GCB (Global Corruption Barometer) 2004. a andmed. Oluline erinevus vanade ja uute demokraatiate vahel on partei kontrolli ulatuses riigi üle – uutes demokraatiates on see kontroll ühtlaselt suurem kui vanades demokraatiates. GCB näitab, et teiste sektorite ja institutsioonidega võrreldes tajutakse parteisid kõige korrumpeerunumate institutsioonidena enamikus uuringuga hõlmatud riikides (28 riigis 33st).
Refereerinud Ülle Lepp

PARLAMENTAARNE ESINDATUS JA ETNILISED KONFLIKTID
Alonso, Sonia; Ruiz-Rufino, Ruben. Political representation and ethnic conflict in new democracies
.
European Journal of Political Research. Vol. 46 (2007), no. 1, p. 237-267.

Artiklis esitatakse uuriv analüüs parlamentaarse esindatuse kui etniliste konfliktide leevendamise vahendi tõhususest Ida-Euroopa uutes demokraatiates. Artikli autorid nõustuvad paljude teiste poliitikateadlastega selles, et rahvusvähemuse huvid on paremini kaitstud siis, kui grupil on juurdepääs otsusetegijatele, kui grupp saab tõkestada valitsuse talle kahjulikku poliitikat ning panna veto potentsiaalselt ohtlikele otsustele. Samas ei võimalda esindatus parlamendis sugugi mitte alati valitsusse mittekuuluvate gruppide efektiivset esindamist. Artiklis võetakse vaatluse alla Ida-Euroopa ja endise Nõukogude Liidu uued demokraatiad aastatel 1990-2000.

Demokratiseerumine toob definitsiooni kohaselt kaasa võimu üleandmise riigilt ühiskonnale. Nii avab see akna ning võimaldab väljendada ja mobiliseerida vanu ja uusi kaebusi, sh etnilisi probleeme. Demokratiseerumine ja etnilised vastuolud/konfliktid on empiiriliselt seotud nähtused. Demokratiseerumise algusega kaasneb tavaliselt etniliste konfliktide teravnemine (Horowitz, 1985; Roeder, 1991; 1999; Skalnik Leff,1999; Snyder, 2000). 

Artikli autorite peamine hüpotees on, et tõenäolisemalt on võimalik etnilisi konflikte lahendada poliitilise esindatuse kaudu siis, kui seadusandlikus kogus esindatud rahvusvähemuste parteidel on reaalne võimalus otsuste tegemist mõjutada. Analüüsinud empiirilist materjali, leiavad autorid, et parlamendis esindatusel on etniliste konfliktide lahendamisele mõju ainult teatud tingimustel. Esiteks ei taga esindatus parlamendis etnilistele parteidele tõhusat mõju otsuste tegemise protsessile, välja arvatud siis, kui parlament on täidesaatva võimuga tugevalt seotud. Teiseks, enne kui esindus parlamendis võib saavutada mõju etnilisele konfliktile, peavad rahvusvähemused ja neid esindavad organisatsioonid aktiivselt otsima võimalusi otsuste tegemise protsessis osaleda ning seda mõjutada. Seega on  parlamendis esindatus efektiivsem järgmistel tingimustel: etniline grupp on oma nõudmistes ja tegevusstrateegias mõõdukas, etniline grupp räägib ühel häälel ning seadusandlik võim pakub vähemuste esindajatele võimalust efektiivselt mõjutada poliitika kujundamist. Efektiivne otsuste tegemise protsessi mõjutamine sõltub suurel määral seadusandliku kogu sisemisest töökorraldusest. Üksikute seadusandjate võimalus mõjutada otsuste tegemist sõltub seadusandjatele kodukorraga antud õigustest.
Refereerinud Ülle Lepp

POLIITILINE KULTUUR
Bennich-Björkman, Li. Civic commitment, political culture and the Estonian inter-war generation.
Nationalities Papers. Vol. 35 (2007), no. 1, p. 1-21.

Artikli eesmärk on välja selgitada, mil määral elas esimese Eesti Vabariigi aegne kodanikupanus (civic commitment) ja poliitiline kultuur üksikisiku tasandil üle kommunismi. Kõigepealt käsitletakse Eesti üleminekuaja kultuuriliste juurte ja varase sotsialiseerimise teemat. Seejärel võetakse vaatluse alla Nõukogude okupatsioonile vastu pidanud eestlaste sõdadevahelise põlvkonna tänapäevane kodanikupanus ja poliitiline kultuur.  Tuginedes selle põlvkonna esindajate seas läbi viidud süvaintervjuudele ning arvukatele muudele allikatele, väidab artikli autor, et esimest Eesti Vabariiki saab kuni 1934. a iseloomustada kui kodanikukultuuri, millele järgnes mitte väga karm autoritaarne periood. Seejärel kirjeldatakse uuringule tuginedes sõdadevahelise põlvkonna tänapäevast kodanikupanust. Uuringuga hõlmati peale kodueestlaste ka Eestist 1944. a Läände põgenenud ning Rootsi ja Kanadasse pagendusse jäänud sõdadevahelise eestlaste põlvkonna esindajaid. Kõigis kolmes riigis küsitleti ligi 100 inimest (kokku 291), kes olid vanuses 73-83 aastat.

Uuringu tulemustele tuginedes väidetakse artiklis, et sõdadevaheline põlvkond oli  üks eesti rahvuse kollektiivse mälu või kognitiivse kapitali kandjatest. Sel põlvkonnal oli võtmeroll pikaajalises protsessis, mille jooksul loodi püsiv kollektiivne mälu, mis kandis aastakümneid edasi demokraatlikke ja kodanikuks olemise väärtusi.

Privileeg läbida sotsialiseerimisprotsess Eesti Vabariigi „kuldajal“ ei suutnud demokraatia vaatenurgast lähtudes siiski kaitsta kodanikke Nõukogude režiimi kahjuliku mõju eest. Seda kinnitavad uuringu tulemused, mille kohaselt usaldavad kodueestlased inimesi vähem ja on poliitiliselt vähem iseteadvad ning sallivad kui nende põlvkonnakaaslased eksiilis. Sellest hoolimata jagab enamik kodueestlasi ühist arusaama sellest, mida tähendab olla kodanik. Sõdadevahelise aja Eesti individualistlik kultuur on jäänud sõdadevahelise põlvkonna meelelaadis puutumata. Kokkuvõtlikult väidetakse artiklis, et Eesti üleminekuprotsessile aitas kaasa kodanikukultuuri kollektiivne mälu, mille sõdadevaheline põlvkond andis okupatsiooniajal edasi ning mis mõjutas hiljem Eesti demokratiseerimist.

Demokraatlik arusaam kodanikuks olemisest ning tugev toetus individualismile ja saavutustele orienteeritusele kandis edasi Eesti Vabariigi vaimset pärandit ning seda ei suutnud Nõukogude okupatsioon hävitada. See kultuuripärand oli oluline mitte ainult sõdadevahelisele põlvkonnale, vaid sel oli mõju Eesti ühiskonna demokratiseerumisele laiemalt. Selle põlvkonna kaudu kandusid need väärtused edasi, aitasid ja innustasid Eesti intellektuaale hoidma rahvuskultuuri 1960ndatel ja 1970ndatel. See omakorda sillutas 1980ndatel teed laialdastele rahvaliikumistele (Rahvarinne, Eesti Kodanike Komiteed), mille kaudu moodustus üleminekuaja alternatiivne eliit, kes suutis edukalt kommunistliku režiimiga lõpparve teha.
Refereerinud Ülle Lepp

EUROOPA DEMOGRAAFILINE TULEVIK
Coleman, David. Europe's demographic future: determinants, dimensions, and challenges.
The political economy of global population change, 1950-2050. Population and Development Review, a supplement to volume 32 (2006), p. 52-95.

Coleman prognoosib artiklis Euroopa demograafilist tulevikku. Ta kirjeldab Euroopa jagunemist ja  vanuselist struktuuri, annab ülevaate sõdade ja revolutsioonide põhjustatud demograafilistest muutustest ning Nõukogude ideoloogia mõjust perekonnale ja rahvastikule. Lähemalt käsitletakse Euroopa demograafiale iseloomulikke suundumusi: madal sündimus, elanikkonna vananemine, migratsioon, sh illegaalne migratsioon. Uurinud rahvastiku vananemise ja vähenemise tagajärgi Euroopa majandusele, poliitikale ja keskkonnale,  tutvustab Coleman demograafilisi lahendusi rahvastiku vananemise probleemile. Vaatluse all on ka mittedemograafiliste, nagu majanduslike, rahanduslike jmt. lahenduste võimalik mõju.

Euroopal või vähemasti Euroopa Liidul on artikli autori arvates mitu võimalikku tulevikku. Üks võimalikest, mis Colemani meelest on aga üsna vähetõenäoline, on see, et Euroopa on 2010. aastaks kõige konkurentsivõimelisem majandusjõud. Selline eesmärk seati Euroopa Ülemkogu Lissaboni kohtumisel. Seniste suundumuste järgi pöörab Euroopa pigem põhitähelepanu sotsiaalsele kaitsele ja õigustele kui tootmisele ja mõjuvõimule. Demograafilistel protsessidel pole sealjuures kindlaksmääratud rolli. Kõrgema sündimusega maades peaks elanikkonna vananemisest tingitud probleemidega toime tulema tööjõu, pensioniea jms. reguleerimisega, ehkki majanduskasv võib seetõttu mingil määral aeglustuda. Keskmise eluea pikenemine on samal ajal ka lahendus, sest inimene on kauem aktiivne.

Pessimistlikuma variandi kohaselt suurendab jätkuv madal tootlikkus ning suutmatus mobiliseerida majanduslikult mitteaktiivset elanikkonda tööjõupuudust mõningates Vahemeremaades ning muudab vältimatuks nende riikide vajaduse veel suurema hulga migrantidest tööjõu järele. Teisest küljest võib sotsiaalsete toetuste suurendamisega parandada naiste positsiooni madala sündimusega Euroopa maades, sest ilmselt just peretoetused ja  peresõbralik poliitika Põhja- ja Lääne-Euroopas on seal soodustanud sündimuse kasvu võrreldes Lõuna-Euroopaga. Ehkki Lõuna- ja Ida-Euroopas paljud naised töötavad, pole neil kodutöödes abilisi, samuti peavad nad hoolitsema eakate vanemate eest, mis Põhja- ja Lääne-Euroopas ei ole nii tavaline. Kui Lõuna-Euroopa soovib oma sündimust tõsta, peab ta võtma kasutusele uusi poliitikaid ja muutma suhtumist perepoliitikasse, mis tõenäoliselt ei juhtu väga kiiresti. Kui see toimub, kas siis võtab Lõuna-Euroopa omaks ka Põhja-Euroopa vabaabielude, abieluväliste sündide ja lahutuste taseme?

Colemani arvates võib Euroopa majanduslik ja demograafiline jagunemine edaspidi liikuda ida suunas. Kesk-Euroopa riigid ja Baltimaad, mis nüüd on Euroopa Liidu osa, näivad tagasi saavat oma majandusliku tugevuse ja poliitilise stabiilsuse varem kui muu endine kommunistlik maailm. Neis riikides keskmine eluiga pikeneb ja sündimus kasvab, kaugemal idas toimuvad need protsessid palju aeglasemalt. Üks märkimisväärsemaid tulevikuaspekte on veel muulaste osatähtsuse kasv Euroopa rahvastikus, mis võib püsivalt muuta Euroopa ühiskondi. See sõltub eelkõige  immigratsioonipoliitikast ja arusaamisest sisserändest kui lahendusest teistele demograafiliste muutuste aspektidele ning majanduslikele väljakutsetele.
Refereerinud Meeli Sõlg

RAAMATUTUTVUSTUSED

MAJANDUSPOLIITIKA
Gersemann, Olaf. Cowboy capitalism: Europeans myths, American reality. Cato Institute, 2004. 258 lk.
Raamatu autor, Saksa ajakirjanik Olaf Gersemann, vaatleb oma raamatus Ameerika Ühendriikide ja Euroopa riikide erinevaid majandusmudeleid. Tema põhitähelepanu all on Euroopas USA majanduse ja ameeriklaste kohta käibivad müüdid. Nii Euroopas kui ka Ameerika Ühendriikides on levinud arvamus, et kuigi USA majanduskasv on võimsam, on Euroopas sotsiaalsed probleemid paremini lahendatud, paremal järjel on tööga kindlustatus, sissetulekute võrdsus jne. Olaf Gersemann püüab oma raamatuga tõestada, et selline stereotüüp ei vasta tegelikkusele. Ta leiab, et Euroopa heaoluühiskonnal ei ole mingeid eeliseid ameerikaliku nn kauboikapitalismi ees, kuna USA mudel on paindlikum, paremini kohanev ja edukam toimetulekuks kiiresti muutuvates globaalmajanduse tingimustes.
Raamat on jagatud kolme ossa. Esimeses osas käsitletakse majanduskasvu arengut, tööhõivet ja tootlikkust nii Euroopas kui ka Ameerika Ühendriikides, teises osas keskendutakse eelarvamuste ja stereotüüpide kirjeldamisele ning Ameerika majandust iseloomustavate müütide paljastamisele. Kolmandas osas vaatleb raamatu autor ebavõrdsust ja majanduslikku kindlustatust Ameerika Ühendriikides ning võrdleb seda Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaaliaga.

TERVISHOIUÖKONOOMIKA
Getzen, Thomas E. Health care economics. Wiley, 2007. 384 lk.
Õpikuna kasutatav raamat annab ülevaate tervishoiukorralduse ja -majandusega seotud teemadest. Tervishoiuorganisatsiooni juhtimine nõuab laialdasi teadmisi tervishoiusüsteemi toimimisest, farmaatsiatööstusest, kindlustusega seonduvatest probleemidest. Nende alade tundmine on vajalik majandustegevuse analüüsimiseks, eelarve koostamiseks ja rahastamiseks. Tervishoiule spetsiifiliste alade, nagu tervisekindlustuse, meditsiinitöötajate palkade ja haridusküsimuste kõrval on tähelepanu pööratud ka tervishoiuasutuste finantseerimise probleemidele ja võimalustele. Raamatus võrreldakse ka eri sissetulekutega riikide kulutusi tervishoiule.

SOTSIAALDEMOKRAATIA
Berman, Sheri. The primacy of politics: social democracy and the making of Europe’s twentieth century. Cambridge University Press, 2006. 238 lk.
Raamat annab ülevaate Euroopa poliitilisest ja intellektuaalsest ajaloost, täpsemalt sotsiaaldemokraatia arengust. Vaatluse all on tegurid, mis soodustasid demokraatliku revisionismi ja sotsiaaldemokraatia esilekerkimist, samuti parteid, kuna need on põhilised ideoloogiate kandjad ja on kõige otsesemalt seotud poliitilise võimuvõitlusega. Üldise Lääne-Euroopa käsitlemise kõrval on tähelepanu pööratud konkreetsetele riikidele: Saksamaa, Austria, Prantsusmaa, Itaalia ja Rootsi. Sotsiaaldemokraatliku liikumise arengu ajalooline ülevaade hõlmab marksismist eemaldumist 19. sajandi lõpus, demokraatliku revisionismi levimist enne Esimest maailmasõda ja demokraatliku revisionismi mõju sotsialistlikele parteidele. Samuti käsitletakse Esimest maailmasõda ja selle tagajärgi, 1920. ja 1930. aastate poliitilise olukorra mõju sotsiaaldemokraatia kujunemisele, Euroopa sõjajärgset korraldust 20. sajandi teisel poolel ning sotsiaaldemokraatia olukorda sajandi viimasel veerandil.

EUROOPA HEAOLURIIGID
Cousins, Mel. European welfare states: comparative perspectives.  Sage, 2005. 262 lk.
Raamatus analüüsitakse järgmisi Euroopa heaoluriike puudutavaid teemasid nii teoreetilisest kui ka praktilisest aspektist: Euroopa heaoluriikide areng, poliitilised teooriad, globaliseerumine, samuti heaoluriikide tüübid ja avaliku arvamuse osatähtsus. Käsitletakse viimase aja arenguid ja väljakutseid viies Euroopa riigis, heaolumudelite tulevikusuundi ja Euroopa Liidu rolli sotsiaalpoliitika arengus. Raamatu esimene osa käsitleb heaoluriike teoreetilisest vaatenurgast, vaadeldakse Euroopa riikide arengu analüüsimiseks kasutatavaid teooriaid ja nende arengut, samuti globaliseerumise suhet heaoluriikide teooriaga. Teise osa moodustab Euroopa heaoluriigi tüüpide tutvustus ja riikide võrdlev analüüs,  antakse ülevaade Tšehhi, Hollandi, Hispaania, Rootsi ja Suurbritannia mudelist. Kolmandas osas heidetakse pilk Euroopa riikide tulevikule ja uutele väljakutsetele, analüüsitakse toimetulekut demograafiliste ning majanduse ja tööturu muutustega.
Refereerinud Marge Allandi

LIIBANON
Harris, William W. The new face of Lebanon: history's revenge.  Markus Wiener Publishers, 2006.  350 lk
.
Raamat annab ülevaate Liibanoni kui väga keeruliste religioossete ja etniliste suhetega väikeriigi kujunemisest läbi ajaloo. Viimase poolsajandi jooksul on see riik enim mõjutanud Lähis-Ida ja selle kaudu kogu maailma julgeolekut. Tegemist on autori varasema raamatu "Faces of Lebanon” (1997) täiendatud versiooniga.
Raamat koosneb kolmest osast. Esimeses osas antakse üldisem ülevaade Liibanoni geopoliitilisest keskkonnast. Autor näitab, kuidas Liibanoni asend ja rahvastikugeograafia on mõjutanud nii riigi siseasjadesse sekkumist väljastpoolt kui ka kohalikke sektidevahelisi konflikte. Teises osas kirjeldatakse Liibanoni  1920.-1980. aastatel ja analüüsitakse Liibanoni kodusõda. Kolmandas osas vaatleb Harris Liibanoni rahvusvahelisi suhteid pärast külma sõja lõppu kujunenud globaalses kogukonnas.
Harris on varem analüüsinud sündmusi ja teinud tuleviku ennustusi. Näiteks on ta leidnud, et Hezbollah’ tõus šiiitide kogukonna suurimaks poliitiliseks jõuks on saamas Liibanoni tulevase julgeoleku suurimaks probleemiks ja nii on ka kujunenud. Lõpuks ütleb autor, et Liibanon kujutab ainulaadset kooslust kristlikest ja islamistlikest sektidest, kes elavad segiläbi koos suure mäemassiivi ümbruses, strateegilises asukohas Euroopa, Aasia ja Aafrika ristteel.
Vt. ka:  Mikser, Sven. Liibanonist peaaegu akadeemiliselt.  Sirp : Diplomaatia, 2006 nr. 10 lk. 22-23.

Refereerinud Ilona Kõrgema


RRi näitused digitaalarhiiv digar