Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20, L 12-19
Raamatuid saab tagastada Endla tn 3 E-P 7-22






 

2007-3

SUMMARIA SOCIALIA

Valik ülevaateid välisajakirjanduses ilmunud artiklitest

 SISUKORD

Balti riigid USA poliitikas
Lehti, Marko. Protege or go-between? The role of the Baltic States after 9/11 in EU-US relations

Parlamendieliit
Crowther, William E.; Matonyte, Irmina. Parliamentary elites as a democratic thermometer: Estonia, Lithuania and Moldova compared

Infotehnoloogia kasutamine Rootsi parlamendis
Lindh, Magnus; Miles, Lee. Becoming electronic parliamentarians? ICT usage in the Swedish Riksdag

Vene-Hiina suhted
Ferdinand, Peter. Russia and China: converging responses to globalization

Poliitiline korruptsioon
Manzetti, Luigi; Wilson, Carole J. Why do corrupt governments maintain public support?

Kaasav juhtimine
Feldman, Martha S.; Khademian, Anne M. The role of the public manager in inclusion: creating communities of participation

Raamatututvustused


BALTI RIIGID USA POLIITIKAS
Lehti, Marko. Protege or go-between? The role of the Baltic States after 9/11 in EU-US relations.

Journal of Baltic Studies. Vol.  38 (2007), no. 2, p. 127-151.

Artiklis vaadeldakse, milline roll on antud Balti riikidele USA poliitikas ning millised ootused on nendega seotud. Seejärel uuritakse, mille poolest on Balti riigid Euroopas erilised ning kuidas nende riikide enesemääratlus vastab Ameerika Ühendriikide ootustele. Lõppjärelduses vaatleb autor märke poliitikast, mis muudaks Balti riigid „väikestest“ riikidest „nutikateks“ , et nad omandaksid Euroopa asjades suuremat mõju.

Enamasti käsitletakse USA ametlikes dokumentides Balti riike osana suuremast „uute eurooplaste“ grupist. Artikli autori arvates on oluline vaadelda Balti riikide nimetamist „uuteks eurooplasteks“ osana laiemast püüdest uuesti määratleda Lääne ja transatlantilist kogukonda. Seetõttu ei tuleks Balti riike vaadelda mitte ainult Euroopa kontekstis. Keskendudes transatlantilisele aspektile, tuleb rõhutada Balti regiooni aktiivsemat rolli, vabastades Balti riigid „idapoolsete“ riikide nimetusest, mis sümboliseerib passiivsust ja marginaalsust suhetes Lääne-Euroopaga. Nimetuse „uued riigid" kasutamine loob Euroopas uue hierarhia, kus Balti riikidele pakutakse märksa aktiivsemat rolli.

Ainsad ametlikud USA välispoliitika dokumendid, kus Balti riikidele selgelt osutatakse ning antakse neile eriline tähendus, on USA-Balti partnerlusharta (1998) ning Põhja-Euroopa Initsiatiiv (NEI), mis sõnastati 1997. aastal ning asendati 2004. aastal uuendatud Põhja-Euroopa Partnerlusega (e-PINE). Viimased kaks dokumenti hõlmavad peale Balti riikide veel viit Põhjamaad. e-PINE pakub Balti riikidele eelkõige demokraatia misjonäri rolli osana Lääne idapoolsest laienemisest, eelkõige rõhutades nende rolli demokraatia edendamisel Valgevenes, Ukrainas ja Kaukaasias. Kokkuvõttes esitleb USA „uue Euroopa“ diskursus Balti riike Lääne uute liikmete eeskujuna, mis võivad teenida nii USA soosiku rolli ja rääkida Euroopa Liidus atlantilise kogukonna eest, kuid eriti olla ka eeskujuks ja misjonäriks teistele postnõukogulikele riikidele.

Käsitledes Balti riikide enesemääratlust, analüüsib autor välispoliitika diskursusi, s.o välispoliitika dokumente. Balti riikidest kõneldes eristub kolm omadust, mille puhul on asjakohane rääkida „uutest eurooplastest“. Esiteks on Balti riigid end selgelt määratlenud euroatlantilises kogukonnas ning nende välispoliitiline orientatsioon on olnud avalikult USA-d toetav. Teiseks eristab tugev toetus uusliberaalsele majanduspoliitikale ning nõrk poolehoid heaoluühiskonna ideele Balti riike „vanadest“ riikidest, eriti aga Põhjamaadest.  Kolmandaks mõjutab nõukogudeaegne pärand senini riiklikku ettekujutust ning ühendab Balti riike postnõukoguliku ruumiga, selgitades niiviisi solidaarsust teiste postnõukogulike riikidega. Ükski neist kolmest ei ole ainuüksi Balti riikidele omane, kuid nende omaduste kogum on iseloomulik Balti riikidele ning teeb nad eriliseks nende oma kujutlusega Euroopa tulevikust. Seejuures ühtib Balti riikide enesemääratlus üllatuslikult Ameerika Ühendriikide ootustega.

Kokkuvõttes, kui defineerida Uut Euroopat vastavalt kolmele eriomadusele – atlantismile, uusliberalismile ning nõukogude pärandile, võib näha idasuunalise laienemise mõju kogu Euroopa Liidule samal ajal tugeva survega USA juhitud Läänele, aga ka kui Euroopa Liidu avanemist või hägustumist Ida suunas.

Artikli autori arvates on Balti riigid sisenenud Euroopa Liitu ja laiemasse poliitilisse sfääri oma visiooniga Euroopa tulevikust. Nad ei jää pelgalt USA soosikuks ega kuulekaks Brüsseli järgijaks. Euroopa Liidu ja NATO liikmelisus, süvenev transatlantiline kriis, mis eraldab Ameerika Ühendriike ja Euroopat, ning Venemaa meeleheitlik rolli otsimine on viinud  Uue Euroopa esilekerkimisele. Selles kontekstis on Balti riikidele antud võimalus muutuda „väikestest“ riikidest „nutikateks“ riikideks ning kasutada oma piiripealset positsiooni, et tutvustada nii Euroopale kui ka Läänele ümbermõtestamiseks väljakutset esitavaid põhimõtteid ja norme. Selle asemel et olla lihtsalt USA soosik, võivad Balti riigid omandada aktiivsema vahendaja rolli Euroopa Liidu ja USA suhetes ning isegi Euroopa Liidu ja Venemaa suhetes.
Refereerinud Ülle Lepp

PARLAMENDIELIIT
Crowther, William E.; Matonyte, Irmina. Parliamentary elites as a democratic thermometer: Estonia, Lithuania and Moldova compared.
Communist and Post-Communist Studies. Vol.  40 (2007), no. 3, p. 281-299.

Artiklis uuritakse, kuidas ühildub seadusandliku eliidi olemus postkommunistliku sotsiaalse muutuse laiemate mustritega. Võrreldakse kolme väikeriigi, Eesti, Leedu ja Moldova parlamenti. Artiklis väidetakse, et parlamendis toimunud muudatuste tempot ja suunda on nendes riikides oluliselt mõjutanud riigikorra muutumise iseloom ja laad. Kõigepealt võetakse artiklis vaatluse alla eliidi vahetumise tempo ja ulatus. Seejärel vaadeldakse, kas ja mil määral on toimunud muutused parlamendis peamiste sotsiaalsete kategooriate, eriti rahvusvähemuste, naiste ja vanuserühmade esindatuses. Lõpuks käsitletakse poliitilise professionalismi dünaamikat. Uurimuse aluseks on viimase viieteistkümne aasta jooksul kogutud seadusandjate elulugude analüüs, peamine infoallikas on  Eesti, Leedu ja Moldova parlamendi avaldatud ametlikud lühielulood. Andmed hõlmavad viit valimistsüklit, kokku on analüüsiga hõlmatud  1975 parlamendiliiget: Eestist 509, Leedust 693 ja Moldovast 773.

Käsitletavad riigid on mitmes mõttes sarnased. Eesti, Leedu ja Moldova taastasid oma riikliku iseseisvuse ühesugusel ajaloolisel alusel – nende iseseisvus hävitati Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide alusel. Kõigis neis riikides oli peamine poliitilist tegevust käivitav tegur rahvuslik taassünd, mis viis riikide demokratiseerumisele. Kolm riiki on parlamentaarsed demokraatiad, kus suurem osa seadusandlikust võimust kuulub parlamendile. Nii elanikkonna suuruselt kui ka  parlamendiliikmete arvult on tegemist väikeriikidega.

Kõigis nimetatud riikides jäi pärast riigikorra muutumist suur hulk nõukogudeaegse eliidi esindajaid alles ning kohanes uute poliitiliste tingimustega. Samas on riikide vahel suured kvalitatiivsed erinevused  selles, kas ja millist rolli endisaegne eliit praegu täidab. Endiste kompartei liikmete ja eksnomenklatuuri  osakaal parlamendiliikmete seas oli kõigis kolmes riigis kõrgem kui elanikkonnas tervikuna. Eestis oli endiste kommunistide ja eksnomenklatuuri allesjäämise tase parlamendis sarnane Leeduga. 1990. a oli endisi kommuniste Eestis parlamendis 60,5% ja 2003. a 21,8%, Leedus vastavalt 41,4% ja 2004. a 19,1%. Moldovas oli aga 1990. a parlamendiliikmete hulgas 87,4% kompartei liikmeid ning 2005. aastaks 32,7%.

Artiklis analüüsitakse, mil määral esindavad parlamendiliikmed oma riigi elanikkonda. Kõigis kolmes parlamendis on naistel ebaproportsionaalselt väike osakaal, samas on kõigis neis nähtav suundumus naiste suuremale kaasatusele. Rahvusvähemused on Moldova parlamendis paremini esindatud, Balti riikides ei ole autorite arvates rahvusvähemuste kaasamise suurenemist märgata.

Professionaalidena määratlevad artikli autorid neid parlamendiliikmeid, kellel on olnud suhteliselt pikk poliitiline karjäär. Uuritud kolme riigi parlamendiliikmete hulgas on märkimisväärne kogenud parlamendiliikmete rühm, samas on uustulnukate juurdevool olnud suhteliselt väike kogu parlamendis, eriti aga selle juhtpositsioonidel. Viimaste valimistsüklite käigus (2001-2005) on uustulnukate osa ulatunud keskmiselt 59 protsendini. Analüüsitud parlamendiliikmete elulood võimaldavad väita, et kokkuvõttes on parlamendi  professionaalsuse tase jäänud suhteliselt madalaks. Kõik vaadeldud parlamendid on üsna avatud poliitiliselt motiveeritud, kuid kogemusteta inimestele. Siiski on viimaste valimiste tulemusena hakanud formeeruma mõjukate ja kogemustega saadikutega tuumik.

Kokkuvõttes märgitakse artiklis, et kui mõõta seadusandliku eliidi muutumist, siis on  viisteist aastat pärast postkommunistlikku revolutsiooni Eesti ja Leedu demokraatiad palju tervemad kui Moldova.
Refereerinud Ülle Lepp

INFOTEHNOLOOGIA KASUTAMINE ROOTSI PARLAMENDIS
Lindh, Magnus; Miles, Lee. Becoming electronic parliamentarians? ICT usage in the Swedish Riksdag.

The Journal of Legislative Studies. Vol. 13 (2007), no. 3, p. 422-440.

Autorid seadsid artikli eesmärgiks uurida, kuivõrd Rootsi parlamendiliikmed kasutavad infotehnoloogiat. Selleks korraldati kvantitatiivne uuring, milles osales üle 80 Riksdagi liikme. Samuti analüüsiti veebilehti Internetis ning viidi läbi kvalitatiivsed intervjuud. Autorid lähtusid seisukohast, et Rootsi riik on Euroopas üks infotehnoloogia kasutamise liidreid, seda nii tavakasutaja kui ka poliitilise ja majanduseliidi tasemel. Siit ka ootus, et niisama eesrindlik peaks olema ka Rootsi parlament.

Artikkel lähtub kolmest aspektist. Esiteks, individuaalne mõõde – kuivõrd parlamendiliikmed arendavad ja kasutavad ise infotehnoloogiat (isiklikud kodulehed ja poliitilised blogid). Teiseks, organisatsiooniline mõõde, s.t partei pakutavad võimalused (kodulehed). Kolmandaks, institutsionaalne mõõde – parlamendi pakutavad võimalused, mida saavad kasutada kõik Riksdagi liikmed (üldisemad infotehnoloogilised lahendused, sh ka koduleht).

Autorid lähtuvad seisukohast, et isiklik mõõde avaldab suurt mõju ka organisatsioonilisele ja institutsionaalsele aspektile. Esiteks, poliitilised blogid võivad algatada selliseid diskussioone, mida on parteidel ja seadusandlikel institutsioonidel raske korraldada. Teiseks võib infotehnoloogia suurem individuaalne kasutamine viia hierarhiate sisemiste ümberkorraldusteni või vähendamiseni, sest parlamendiliikmed võivad saada seeläbi rohkem tuntuks, nende ideed ja arusaamad levivad kiiremini ja laiemalt. Seega nende mõjukus võib kasvada.  Kolmandaks, infotehnoloogia suurem kasutamine soodustab organisatsioonilist mitmekesisust. Internet annab parlamendiliikmetele rohkem võimalusi luua uus poliitiline võrgustik väljaspool parteid või parlamenti.

Artiklis esitatakse kahe, aastatel 2000 ja 2005-2006 tehtud uuringu tulemused. Kui 2000. aastal vastas 70% parlamendiliikmetest, et neil ei ole oma kodulehte, siis 2005. aasta uuring näitas, et üle 80 protsendil oli oma koduleht. Intervjuudes väitsid kõik, et koduleheta on võimatu olla tulevikus edukas poliitik. Tulemused erinesid sotsiaal-demograafiliste näitajate osas. Näiteks oli meesparlamendiliikmetel võrreldes oma naiskolleegidega rohkem kodulehti. Ka näitas 2005. aasta uuring, et 46-60 aasta vanustest parlamendiliikmetest oli vähestel isiklik koduleht. Samas väitsid vanemad kui 61-aastased parlamendiliikmed, et neil on oma koduleht. Kui võtta aluseks parteiline „parem-vasak” mõõde, siis küsitletutest puudus isiklik koduleht vasakparteide liikmetel ja mitmetel sotsiaaldemokraatidel. 60% küsitletud parlamendiliikmetest väitis, et nad kasutavad Internetti üle kahe tunni päevas, mida tuleb lugeda kõrgeks näitajaks.

Analüüs näitas, et arengu on läbi teinud ka kodulehed, kuigi oma olemuselt on need siiski jäänud staatiliseks. 225-st analüüsitud kodulehest võib alla viie protsendi nimetada kõrge või väga kõrge interaktiivsusega koduleheks. Vaid üheksal protsendil parlamendiliikmetest olid olemas e-teated, kolmel protsendil külalisteraamat või küsimuste-vastuste rubriik ja vaid 2,4 protsendil oli foorum.

Olukord, kus parlamendiliikmed kasutavad oma igapäevatöös üha rohkem infotehnoloogia pakutavaid võimalusi, sunnib ka parteisid ja parlamente neid rohkem kasutama. Parteidele võimaldab see levitada oma ideid ja võita uusi valijaid, parlamendid aga tahavad pakkuda oma liikmetele parimaid infotehnoloogilisi võimalusi, avardada teadmisi parlamenditööst ja parandada parlamendi mainet.
Refereerinud Mai Vöörmann

VENE–HIINA SUHTED
Ferdinand, Peter. Russia and China: converging responses to globalization.

International Affairs. Vol. 83 (2007), no. 4, p. 655-680.

 

Autor võtab vaatluse alla Vene-Hiina suhete arengu, analüüsides nende riikide muutunud suhteid. Viimase kolme-nelja aasta jooksul on Venemaa ja Hiina vaadetes oma maade majanduse ning eriti tööstuse arengule toimunud vastastikune lähenemine. Seda lähenemist iseloomustab kaugenemine angloameerika uusliberaalsetest ettekirjutustest reformidele, mis asetasid peamise rõhu privatiseerimisele, omandiõiguste kaitse tagamisele ning avatud konkurentsile. Artiklis väidetakse, et Vene-Hiina suhete arengu oluline dimensioon on nende riikide poliitikakujundamise keskkond, s.t eliidi poliitiline kultuur. Mõlemas riigis viimastel aastatel toimunud reformid on arenenud valitsuste vaadete vastastikuse lähenemise suunas nii majanduse arendamise viiside osas kui ka eriti kahepoolsete suhete arendamises. Selline poliitikate lähenemine on soodustanud tihedamaid sidemeid nende riikide vahel. 

Ehkki Venemaa ja Hiina poliitika ning majanduspoliitika on viimastel aastatel lähenenud, ei tähenda see, et need oleksid ühesugused. Üldiselt on Hiina arengutee olnud Venemaaga võrreldes järjekindlam. Sellest hoolimata on Venemaa ja Hiina praegu rohkem võrreldavad kui mis tahes ajahetkel alates 1991. aastast. Poliitikakeskkond on praegu mõlemas riigis kriitiline Läänest tulevate arengute suhtes. Otsustajate orientatsiooni muutus tähendab muu hulgas ka seda, et neil on suurem võimalus küsida üksteiselt nõu omavahelise koostöö valdkonnas. Venemaa ja Hiina üldise poliitika lähenemine tähendab, et need riigid võivad käsitleda oma huve uues valguses, seetõttu pühendatakse neis riikides ka rohkem tähelepanu strateegilisele koostööle ning sellele, kuidas tõsta koostöö uuele tasemele.

2006. a iseloomustas nimekas Venemaa Teaduste Akadeemia teadur K. Holodkovski Putini režiimi viie väite kaudu. Tema hinnangul iseloomustab Venemaad esiteks valik turumajanduse kasuks, kuid turumajandust kontrollib riik; eksisteerib omandi puutumatus, kuid ainult riigiga seotud omandi puhul. Teiseks iseloomustab Venemaad õiguslik dualism, s.t õiguse piiratud ja selektiivne rakendamine, kus ühendatakse õigussuhete „valged“ ja „hallid“ tsoonid. Kolmandaks on Venemaale iseloomulik ühiskonna konstrueerimine ülalt, s.t ühiskonnapoolse kontrolli mittelubamine. Neljandaks iseloomustab Venemaad formaalne ja piiratud demokraatia, kus pluralism, sõnavabadus ja informatsioonivabadus on kärbitud. Viiendaks on Venemaa välispoliitika vahelduv, kord toetades koostööd Läänega, kord  vastandudes Läänele. Neid väiteid võib laiendada ka Hiinale, kuigi nüanssides on erinevusi. 

Kumbki riik ei püüa viimasel kahel kümnendil aset leidnud globaliseerumist väärata, sest mõlemad on saanud kasu rahvusvahelisest nõudlusest oma toodete järele ning nad püüavad seda oma kasuks pöörata. Eriti iseloomulik on see Venemaale. Kommentaatorite hulgas on küllalt neid, kes väidavad, et Putini režiim on ebastabiilne, sama kehtib ka Hiina kohta. See võib tähendada, et Venemaa ja Hiina vastastikune lähenemine on lühiajaline. Samas näib ebatõenäoline, et Hiina ja Venemaa võimude ettevaatlik suhtumine Läände ja globaliseerumisse võiks muutuda.
Refereerinud Ülle Lepp

POLIITILINE KORRUPTSIOON
Manzetti, Luigi; Wilson, Carole J. Why do corrupt governments maintain public support?

Comparative Political Studies. Vol.  40 (2007), no. 8, p. 949-970.

Artiklis võetakse vaatluse alla poliitilist korruptsiooni käsitlevas kirjanduses sageli eiratud küsimus: miks kodanikud toetavad korrumpeerunud valitsusi? Autorid väidavad, et riikides, kus valitsusinstitutsioonid on nõrgad ja patrooni-kliendi seosed tugevad, kalduvad inimesed tõenäoliselt toetama korrumpeerunud juhti, kellelt loodetakse saada materiaalseid hüvesid. Toetudes 14 riiki hõlmava rahvusvahelise uuringu tulemustele, toovad autorid välja statistilisi andmeid, mis toetavad esitatud hüpoteesi. Seega näidatakse, et niikaua, kuni korrumpeerunud juhid võivad rahuldada oma klientelistlikke võrgustikke, juhtides osavalt riigiressursse, säilitavad nad tõenäoliselt oma poliitilise toetuse.

Klientelismi defineeritakse tavaliselt kui mitteametlikku suhet kahe asümmeetrilist sotsiaal-majanduslikku võimu omava tegutseja vahel, kus patroon kontrollib ressursse, mida tema kliendid taotlevad, kuid sageli teistmoodi ei saa. Teoreetilises kirjanduses on märkimisväärselt palju empiirilisi andmeid, mis näitavad, kuidas klientelism on enam levinud riikides, kus ressursid on napid ning neid kontrollib poliitiline kildkond, mis omakorda paneb inimesed meelsasti andma oma hääle mis tahes soodustuse eest (Kitschelt, Mansfeldova & Markowski, 1999; Luttmer, 2001 jt). Klientelism kosub, kui valitsusinstitutsioonid on nõrgad ega ole suutelised (või on tõrksad) pakkuma avalikke hüvesid, nagu on ette nähtud paberil (Shefter, 1977), poliitiline vastutus on madal ning poliitikaprotsess on kaitstud avalikkuse järelevalve eest. Artiklis väidetakse, et nõrgad valitsusinstitutsioonid võimaldavad korrumpeerunud poliitikutel võtta riigiressursid oma kontrolli alla ning muuta avalike hüvede osutamine omakasu saamiseks, pakkudes soosingut oma klientelistlikele võrgustikele. Teisisõnu, autorid väidavad, et korrumpeerunud valitsused, hoolimata oma halvast mainest, võivad kestma jääda, sest nad on suutelised valijaid oma klientelistlike võrgustike kaudu üles ostma.

Oma väite tõestamiseks toetuvad artikli autorid World Values Study (WVS) 1995. a andmetele, kasutades 14 riigi valimit. Analüüs näitab, et poliitiline toetus korrumpeerunud valitsustele langeb märgatavalt, kui need valitsused ei ole suutelised tabama riigiaparaati poliitilise lojaalsuse eest premeerimiselt ega materiaalsete hüvede jaotamiselt. Riikides, kus on tugevad demokraatlikud institutsioonid, sallitakse korrumpeerunud valitsusi tunduvalt vähem, sest kodanikud tajuvad klientelismi kõrgemaid alternatiivkulusid ning seost korrumpeerunud juhtidega. Nendes riikides eelistavad kodanikud programmidele tuginevat poliitikat ning isegi korrumpeerunud valitsustel on demokraatlikke institutsioone raske ära kasutada, et võita küllaldaselt soosingut poliitilise toetuse saamiseks. Toimivate demokraatlike institutsioonide usaldatavus ning seaduslik poliitika avalike hüvede jaotamisel muudab korrumpeerunud valitsuste toetamise kulud kõrgeks.

Artikli autorite analüüs näitab, et äärmuste puhul ilmneb, et nõrgimad demokraatlikud institutsioonid tõenäoliselt toetavad status quod isegi siis, kui sel puhul on märgata korruptsiooni. Tugevaimate demokraatlike institutsioonidega riigid toetavad tõenäoliselt rohkem ausaid valitsusi.  Nende äärmuste vahele jäävates riikides seisavad poliitikakujundajad, poliitikud ja valijad tähtsate valikute ees. Neis riikides mõjutavad valijaid institutsiooniliste reformide ja kandidaatide aususe küsimused. Samas ei ole üheski riigis korrumpeerunud valitsuse toetamise või mittetoetamise tõenäosus absoluutne. Demokraatlike institutsioonide tugevus võimaldab selgitada, miks lastakse mõnedes demokraatlikes riikides korrumpeerunud valitsustel eksisteerida ja isegi kosuda. 
Refereerinud Ülle Lepp

KAASAV JUHTIMINE
Feldman, Martha S.; Khademian, Anne M. The role of the public manager in inclusion: creating communities of participation.
Governance. Vol.  20 (2007), no. 2, p. 305-324.

Artiklis käsitletakse avaliku sektori juhtide rolli kaasamise algatamises. Selles protsessis ühendatakse probleemide teadvustamise poliitilised, teaduslikud ja kogemuslikud viisid ning luuakse osaluskogukonnad, kes võivad välja pakkuda ja rakendada nende probleemide lahendamise mooduseid. Artiklis vaadeldakse ka, kuidas juhid töötavad informatsiooni edastamiseks ja suhtevõrgustike loomiseks ning analüüsitakse seoseid kaasavate praktikate, tööülesannete laadi ning meetodite vahel, mida juhid rakendavad kaasavas juhtimises.

Avaliku halduse keskne küsimus seisneb selles, kes peaks osalema poliitika kujundamises ja elluviimises. Kuni viimase ajani domineeris kaks mudelit: poliitilise järelevalve mudel ning eksperdihinnangute mudel. Esimese mudeli puhul valib avalikkus poliitikud ning teeb oma soovid teatavaks valitud ametiisikute kaudu. Selle mudeli peamine probleem on, kuidas olla kindel, et ametnikud täidavad poliitikute korraldusi (Calvert, Moran & Weingast, 1987; McNollgast, 1999). Eksperdihinnangute mudeli puhul tõstetakse esile ekspertide kogukonna roll (Rourke, 1986). Viimastel kümnenditel on lisandunud kolmas mudel – avalikkuse osaluse mudel. Selles mudelis on avaliku sektori juhi peamine ülesanne avaliku poliitika poolt mõjustatud avalikkuse kaasamine, luues avalikkusele osalusvõimalusi, jagades talle informatsiooni ning soodustades avalikke debatte ja otsuste tegemist (Box, 1998; Heifetz  & Sinder, 1990).

Kaasaval juhtimisel on kaks eeltingimust. Esimene on erinevate vaadetega inimeste kaasatõmbamine viisil, et nad saaksid arvestada üksteise seisukohti poliitikate kujundamisel ja elluviimisel. Teine kaasava juhtimise eeltingimus on, et avaliku sektori juht kui kaasav juht edendab demokraatiat, luues osaluskogukonna, kus inimesed saavad jagada infot ja töötada koos probleemide lahenduste kallal.

Osaluskogukonna loomist mõjutavad vähemalt kaht tüüpi tööülesanded, mida avalikud juhid täidavad: informatsioonilised ja suhtevõrgustikke loovad. Informatsioonilise töö kaudu kogutakse ja levitatakse infot poliitikaprobleemide mõistmise eri viisidest. Suhtevõrgustikke loova tööga luuakse sidemeid inimeste vahel, kel on vaja koos töötada. Nende ülesannete täitmisel rakendavad juhid erinevaid meetodeid, mille efektiivse kasutamisega on võimalik luua sidemeid varem erinevate vaadete alusel eristunud osalejate vahel, aidata osalejate teadmistele tuginedes teadvustada probleem ning leida viisid selle lahendamiseks.
Refereerinud Ülle Lepp 

RAAMATUTUTVUSTUSED

PARLAMENTAARNE DEMOKRAATIA
Delegation and accountability in parliamentary democracies. Ed. by Kaare Strøm, Wolfgang C. Müller and Torbjörn Bergman. Oxford University Press, 2006. 764 lk.
Raamat tutvustab lähemalt parlamentaarse demokraatia valitsemisvormi ning koosneb nii mahukast empiirilisest kui ka teoreetilisest osast. Selgitatakse parlamentarismi, parlamentaarse valitsuse ja parlamentaarse demokraatia mõisteid. Vaatluse all on parlamentaarse demokraatia areng ning demokraatia kui efektiivne valitsemise vorm, mis sisaldab nii delegeerimise kui ka aruandekohustuse mehhanisme. Raamatu autorid esitavad tänapäeva demokraatliku valitsemisega riikide poliitikat kui delegeerimise ahelat alates valijatest kuni riigiteenistujateni. Selle ahela etapid on delegeerimine valijatelt parlamendiliikmetele, parlamendilt peaministrile ja valitsuskabinetile, delegeerimine kabinetis endas ning ministritelt riigiteenistujatele.
Raamatu üks eesmärke on tutvustada delegeerimisega seotud probleeme ja riske ning pakkuda lahendusi. Teine eesmärk on anda laiahaardeline teoreetiline ülevaade parlamentaarse demokraatia institutsioonidest ning näidata, kuidas delegeerimise ja vastutuse protsess toimib Lääne-Euroopa riikides. Empiiriline osa käsitleb 17-s parlamentaarse demokraatiaga Lääne-Euroopa riigis toimivat delegeerimis- ja kontrolliprotsessi.
Refereerinud Marge Allandi

KASIINOMAJANDUS
Walker, Douglas M. The economics of casino gambling. Springer, 2007. 207 lk.
1990. aastate algusest on kasiinoäri Ameerika Ühendriikides üks kõige populaarsemaid meelelahutustööstuse vorme. Oluline koht on kasiinoäril ka Austraalias, Kanadas, Hiinas, Lõuna-Koreas ja Suurbritannias ning selle osatähtsus kasvab ka teistes riikides, sh Ida-Euroopa maades. Arvatakse, et 2009. aastaks kasvab kasiinodest saadav tulu maailmas 100 miljardi dollarini.
Ühelt poolt avaldab kasiinomajanduse areng positiivset mõju – riigikassasse laekub aina rohkem raha, ning üha rohkem inimesi leiab tööd kasiinodes. Teiselt poolt tekitab see hulgaliselt sotsiaalseid probleeme – kujunevad välja mängusõltlased, kellel võivad tekkida võlad ja ilmneda terviseprobleemid, mängusõltuvuse tagajärjel võivad inimesed kaotada töö, mis omakorda võib viia kuritegevuse kasvuni ühiskonnas. Selliste probleemide lahendamine nõuab riigieelarvest suuri summasid, millele liituvad kaudsed kulud (lagunenud perekonnad, unarusse jäetud lapsed, töövõime langus jne.). Raamat analüüsib neid majanduslikke ja sotsiaalseid kulusid, mida toob endaga kaasa kasiinomajanduse areng.

ALTERNATIIVENERGIA
Simon, Christopher A. Alternative energy: political, economic and social feasibility. Rowman & Littlefield Publishers, 2007. 233 lk.
Taastuvenergia areng on otseselt seotud fossiilkütuste laiema kasutuselevõtuga maailmas, mis toob esile hulgaliselt majanduslikke, poliitilisi (sh julgeolekupoliitilisi) ja keskkonnakaitseprobleeme.
Autor läheb raamatus tagasi 1960.-1970. aastate Ameerika Ühendriikidesse, analüüsides rohelise ideoloogia väljakujunemist USAs ning neid konkreetseid samme, mida suurriik on astunud taastuvenergia arendamisel. Raamatu autor näitab, et ei siis ega ka tänapäeval ole küsimus odavama energialiigi kasutuselevõtus (taastuvenergia on fossiilkütustega toodetud energiast kallim), vaid uues kultuurilises ja sotsioloogilises paradigmas.
Tähelepanu all on ka taastuvenergeetika liigid: tuule- ja päikeseenergia, geotermiline energia, biodiisli ja bioetanooli tootmine. Samuti analüüsitakse alternatiivenergia liikide kasutamise majanduslikku ja sotsiaalset mõju, sh mõju inimeste tervisele.

RAHANDUSKRIISID
Recent financial crises: analyses, challenges and implications. Edited by Lawrence R Klein, Tayyeb Shabbir. Edward Elgar, 2006. 344 lk.
20. sajandi 90. aastatel ja 21. sajandi alguses oli maailmas mitu rahanduskriisi – näiteks Mehhiko kriis 1994-1995, Aasia finantskriis 1997-1998, Türgi panganduskriis 2000. aastal ja sellele järgnenud valuutakriis 2001. aastal, Argentina rahanduskriis 2002. aastal. Käsitledes kriiside mõju konkreetsele riigile ja regioonile, koondab raamat tähelepanu Aasia finantskriisile. Siis toimus mitmeid sündmusi, mis põhjustasid viie Kagu-Aasia riigi - Tai, Lõuna-Korea, Indoneesia, Malaisia ja Filipiinide -  majanduse, valuutakursi ja aktsiaturu languse. Raamatus vaadeldakse kriisi mõju Malaisia, Tai, Jaapani ja Hiina majandusele.
Peale majandusmõjude on tähelepanu all ka kriiside sotsiaalsed mõjud. Arvestades kriiside tihti laastavat mõju, püüavad autorid leida vastust küsimusele, kuivõrd on võimalik kriise ette näha ja seeläbi nende mõju leevendada. Autorid tõdevad, et ehkki teatud indikaatoritega on võimalik mõõta majanduse haavatavust, ei võimalda need maandada kõiki majanduses ega laiemalt ühiskonnas peituvaid riske, seega ka kriise vältida. Autorite arvates tuleb kriisidest õppida, võttes vastu otsuseid, mis pehmendavad kriiside mõju tulevikus, eelkõige niisuguseid otsuseid, mis puudutavad rahapoliitikat, kapitaliturge ja eraettevõtlust.

SOOLINE VÕRDÕIGUSLIKKUS
Gender divisions and working time in the new economy: changing patterns of work, care and public policy in Europe and North America. Edited by Diane Perrons. Edward Elgar, 2006. 319 lk.
20. sajandi keskel domineerinud mudel mehest kui pere toitjast ja naisest kui koduhoidjast on viimase kümnendiga kõrvale lükatud nii Ameerika Ühendriikides kui ka Euroopas. Põhjuseks kiire majandusareng, mis omakorda on kaasa toonud muutused töösuhetes ja laiemalt igapäevaelus. Uue majanduse arenguga kaasnes heaolu kasv lääneriikides. Kõrvuti positiivsete arengutega täheldati ka negatiivseid jooni – majandusliku ebavõrdsuse kasvu riikide vahel ning teatud ühiskonnagruppide, eelkõige naiste ja laste kehvemat seisundit vaesemates riikides.
Raamat analüüsib makromajanduslike muutuste mõju igapäevaelu mikrotasandile, eelkõige töö soolist jaotust Põhja- ja Lääne-Euroopas ning Ameerika Ühendriikides. Vaatluse all on ka niisuguste poliitikate väljatöötamine, mis peavad kaasa aitama soolise võrdõiguslikkuse kasvule ühiskonnas ja selle üksikutes valdkondades. Raamatus on näiteid Prantsusmaalt, Norrast, Rootsist, Suurbritanniast ja Ameerika Ühendriikidest ning esitatakse võrdlevate uuringute tulemusi, mis võimaldavad esile tuua nii sarnasusi kui ka erinevusi riikide vahel.
Refereerinud Mai Vöörmann

ÜKSIKJUHTUMITE ANALÜÜS
Gerring, John. Case study research: principles and practices. Cambridge University Press, 2007. X, 265 lk.
Raamatu eesmärk on tutvustada juhtumiuuringul põhinevat analüüsimeetodit, mis on sotsiaalteadustes laialdaselt kasutusel. Töövõtteid, mis on raamatus kirjeldatud, on võimalik rakendada kõikidel aladel, kus üksikjuhtumite analüüsi kasutatakse, sh antropoloogias, majandusteaduses, äritegevuses, kommunikatsioonis, hariduses, meditsiinis, politoloogias, sotsiaaltöös ja sotsioloogias. Raamatus on vaatluse all ka selle omanäolise meetodi tugevad ja nõrgad küljed, näidete-juhtumite valiku strateegiad ja eksperimentaalne eeskuju, et aru saada uuringu ülesehitusest ja üksiku vaatluse osatähtsusest kaasusanalüüsis. Oma teoses kaotab autor traditsioonilised piirid kvalitatiivse ja kvantitatiivse, eksperimentaalse ja empiirilise, olemusliku ja tõlgendusliku vahel ning väidab, et üksikjuhtumite analüüsil võib edukalt kasutada erinevaid uuringute tegemise viise, nagu eksperimentaalne, vaatluslik, kvalitatiivne, kvantitatiivne, etnograafiline jt.

SOOME RINGHÄÄLING
Jääsaari, Johanna. Consistency and change in Finnish broadcasting policy: the implementation of digital television and lessons from the Canadian experience.  Åbo Akademi University Press, 2007. 223, [10] lk.
Väitekirjas uuritakse Soome televisiooni muutumist 1990. aastatel selgesti eristatavast, isegi unikaalsest rahvuslikust süsteemist kommertsialiseerunuks ja tugevate välismaiste mõjutuste all olevaks. Uuringu rõhuasetus langeb 1990ndate lõpuperioodi, kui Soome valitsus hakkas ümber kujundama oma ringhäälingupoliitikat vastuseks kommunikatsioonitehnoloogia uusimatele arengutele. Soome üksikjuhtumi analüüsi aluseks on võetud kommertsialiseerumisprotsess, mis iseloomustab digitaaltelevisiooni tutvustamist Soomes aastatel 1995-2001. Uuringust nähtub, kuidas Soome ringhäälingutööstuse konkurentsivõime parandamiseks loodud digitaaltelevisiooni esitlus toimus suuresti minevikus kinnistunud ideede ja võimustruktuuride järgi. Võrdlevuuring Soome ja Kanada ringhäälingutes toimunud muudatustest toob esile Soome riigi meedia- ja kommunikatsioonipoliitika elitaarse, tehnokraatliku ja läbipaistmatu iseloomu. Autor järeldab, et see on üks tegureid, mis on kaasa toonud ebakindluse Soome televisioonis.

Refereerinud Ilona Kõrgema


RRi näitused digitaalarhiiv digar