Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20, L 12-19
Raamatuid saab tagastada Endla tn 3 E-P 7-22






 

2007-4

SUMMARIA SOCIALIA

Valik ülevaateid välisajakirjanduses ilmnud artiklitest

 SISUKORD
Monumendid
Burch, Stuart; Smith, David J. Empty spaces and the value of symbols: Estonia`s „war of monuments” from another angle

Populism ja demokraatia
Abts, Koen; Rummens, Stefan. Populism versus democracy

Haridustase
Domanski, Henryk; Przybysz, Dariusz. Educational homogamy in 22 European countries

Isapuhkus
O’Brien, Margaret; Brandth, Berit; Kvande, Elin. Fathers, work and family life: global perspectives and new insights

Itaalia poliitika ja Euroopa Liit
Quaglia, Lucia; Radaelli, Claudio M. Italian politics and the European Union: a tale of two research designs

Heategevus
Wiepking, Pamela. The philanthropic poor: in search of explanations for the relative generosity of lower income households

      Raamatututvustused


MONUMENDID
Burch, Stuart; Smith, David J. Empty spaces and the value of symbols: Estonia’s „war of monuments” from another angle.
Europe-Asia Studies. Vol. 59 (2007), no. 6, p. 913-936.

Artikli autorid on püstitanud endale ülesande analüüsida „monumentide sõda” Eesti poliitikas ja meedias seni käsitletust erinevast vaatepunktist. Seega mitte Lihulas või Tallinnas teisaldatud monumentidest lähtuvalt, vaid Narva näidete varal. Eesmärgiks ei ole siiski seatud sündmuste lihtne kirjeldus, vaid vastuse otsimine küsimusele, kuivõrd iseloomustavad Narva monumentide, eelkõige „Rootsi lõvi” kuju ümber aset leidnud sündmused eestlaste ja mitte-eestlaste identiteeti laiemalt.

Selleks on läbi töötatud suur hulk Eesti ajakirjanduses ilmunud artikleid, süüvitud Eesti ajalukku ning asetatud need sündmused Euroopa konteksti. Autorite lähtepunktiks on arusaam, et identiteedipoliitika üks vorme on „mälutöö”, mis kinnistatuna võimusuhetesse annab vastuse küsimustele, mida mäletatakse (unustatakse) ja milleks on seda vaja. Avalikult püstitatud monumendid loovad arusaama, kuidas töötab rahva kollektiivne mälu.

2000. aastal püstitati Narva lõvi kuju, mis sümboliseerib Karl XII võitu Peeter I vägede üle 1700. aastal Põhjasõja Narva lahingus. Monumendi püstitamist vaadeldakse Eestis kui Rootsi aja taasavastamist, mis algas Rootsi saatkonna avamisega 1990. aastal ja moodustas tähtsa osa taasiseseisvumise järel püstitatud loosungist „Tagasi Euroopasse!”. Artikkel arutleb muu hulgas sellegi üle, kas Narva asub idas, läänes või hoopis kusagil vahepeal. Vastust otsides toovad autorid näiteid eri ajalooperioodidest, alustades hansalinnast Narvast kuni aruteluni püstitada Narva Peeter I kuju.

Artikli autorid jõuavad aruteludes järeldusele, et olles küll kultuuriliselt seotud Venemaaga, kasvasid ja elasid narvalased teises sotsiokultuurilises keskkonnas ning seetõttu ei samastanud nad end Venemaaga ega suutnud kujutleda end elavat Venemaal, samuti ei samastanud nad end Vene riigiga. Sama kehtib ka praeguste narvalaste kohta.

Narva lähiajaloo jagavad autorid kaheks perioodiks: taasiseseisvumisest kuni aastani 1993 ja 1993. aastast tänaseni. Seda kinnitavad nii linnavolikogu valimised kui ka Lenini kuju teisaldamine Narva keskväljakult 1993. aastal.

Autorid jõuavad järeldusele, et kõik taasiseseisvumisjärgsed linnavõimud on hoidunud radikaalsetest järeldustest nõukogude võimu kohta, puudutagu see Lenini kuju (seda ei peidetud kusagile nurga taha, vaid pandi välja kindlusesse, kust sellest on saanud omamoodi turismimagnet), „Rootsi lõvi” või narvalaste käitumist aprillisündmuste ajal. 2007. aasta aprillis kogunes 3000 inimest rahumeelselt protesteerima pronkssõduri teisaldamise vastu Tallinnas Tõnismäelt sõjaväekalmistule.

Monumentide, sh „Rootsi lõvi” paigaldamise puhul rõhutatakse eelkõige ajaloolist ja kultuurilist tähtsust, et vältida võimalikku poliitilist skandaali. 2004. aastal, mil möödus 300 aastat Peeter I võidust rootslaste üle Narva all, püstitati selleks puhuks mälestusmärk. Pidustuste puhul aga rõhutati kõigi Põhjasõjas langenute mälestamist. Seega püüavad Narva võimud säilitada tasakaalu Eesti ametliku ajalooteaduse ja linnaelanike vaadete vahel.

Autorite arvates on siiski raske vältida monumentide politiseerumist. Seda näitasid ka ägedad arutelud Peeter I kuju paigaldamise ümber, mille käigus avaldas peaminister Andrus Ansip arvamust, et ei Narval ega üldse Eestil ole põhjust olla Peeter I-le tänulik. Samas kui Narva linnavõimud ei näinud selles midagi taunivat ning rõhutasid asjaolu, et Eesti Vabariigi esimene president Konstantin Päts oli esimene Narva aukodanik.

Sündmuste analüüsist koorub artikli autorite põhijäreldus, et Kesk- ja Ida-Euroopa riikide üleminekuprotsessi ei tohi käsitleda lineaarselt kui suubumist igavasse rahvuslusse. Rahvuslusel on erinevaid vorme ja seda tõestab Euroopa riikide, koos Eestiga ka vanade demokraatiate kogemus.
Refereerinud Mai Vöörmann

POPULISM JA DEMOKRAATIA
Abts, Koen; Rummens, Stefan. Populism versus democracy
.
Political Studies. Vol. 55 (2007), no. 2, p. 405-424.

Artiklis esitatakse populismi loogika ja (konstitutsioonilise) demokraatia loogika võrdlev analüüs, seejuures tuginetakse Canovani, Leforti,  Schmitti ja mitmete teiste poliitikateadlaste ja filosoofide töödes avaldatud seisukohtadele. Populismi defineeritakse kui ideoloogiat, mis propageerib inimeste kui homogeense massi suveräänset võimu. Viidates Carl Schmitti töödele, arendatakse artiklis edasi sellise ideoloogia loogikat. Demokraatia loogikat analüüsitakse Claude Leforti tööde alusel ning seda defineeritakse kui režiimi, milles võimu koht püsib tühjana.

Populismi käsitlevas teaduskirjanduses puudub üksmeel populismi ja demokraatia selgepiiriliste seoste osas. Konstitutsioonilise demokraatia esindusinstitutsioonidel ei õnnestu paljudel juhtudel piisavalt reageerida kodanike vajadustele ja kaebustele ning seetõttu lõikavad populistid profiiti demokraatia korral toimivatest rahulolematuse legitiimsetest vormidest. Samas on populistlikul loogikal palju ebademokraatlikke tähendusi. Kui demokraatia loogika peab oluliseks inimeste tahte vahendamist ning tunnistab tänapäeva ühiskonna mitmekesisust, siis populismi loogika hindab kõrgelt kujutelma inimeste soovide ja identiteedi homogeensusest ning seetõttu seab eesmärgiks pärssida mitmekesisust. See järeldus ei kehti ilmtingimata populistliku poliitika kõikide vormide kohta, kus poliitikud kasutavad oma poliitikastrateegias teatud populistlikke elemente. Seetõttu rõhutavad artikli autorid, et parteide populistlik loomus ei sõltu ainult spetsiifilisest kommunikatsioonistiilist ega mobiliseerimise strateegiast, vaid on sageli oluliselt mõjutatud n-ö vaikivast ideoloogiast,  mis innustab ning juhib nende ettevõtmisi. Kui parteid kritiseerivad parlamentaarse süsteemi toimimist, sõltub nende demokraatlik legitiimsus sellest, kas nad ründavad esindussüsteemi kui sellist ja soovivad soodustada illusiooni inimeste vahetust juhtimisest või teenib see kriitika hoolivama demokraatliku süsteemi saavutamise eesmärki.

Demokraatlikus poliitikaprotsessis osaledes on populistlikud liikumised sageli paradoksaalses olukorras. Populistlikud parteid peavad ennast näitama süsteemis, mille nad lõpuks kui „ebademokraatliku” kõrvale heidavad. Demokraatia saavutab edu, kui esindab vastasseisu populismi ja demokraatia enda vahel. Kuni demokraatia võimaldab väljapääsu osa elanikkonnakihtide populistlikule pahameelele, saab väita, et demokraatia on võimeline populismi ohtu neutraliseerima. Samas ei tohi demokraatia neutraliseerivat jõudu üle hinnata. Populistlikud liidrid, kes pooldavad rahva võimu ning nõuavad rahva tahte elluviimist oma inimeste poolt, peavad käsitama oma poliitilisi oponente, parlamenti ja põhiseadust kui takistusi, mida eirata. Kui nad on suutelised omandama piisavalt võimu, püüavad nad tõenäoliselt mööda hiilida esindus- ja põhiseaduslike institutsioonide võimude lahususest. See nõuab pidevaid pingutusi kõigi oponentide delegitimiseerimiseks ning võimalike erinevuste mahasurumiseks.  Seetõttu saab lõppude lõpuks populistlik režiim ellu jääda ainult siis, kui ta muutub autoritaarseks ja despootlikuks (Urbinati, 1998). Nii leiavadki artikli autorid, et populismi võib nimetada eeltotalitaarseks režiimiks.

Ehkki demokraatlikku valitsemist kaitseb osaliselt võimude lahusus ning demokraatlikud abinõud, nõuab selle säilitamine kodanike aktiivset toetust. 

Artikli autorid peavad oluliseks demokraatiale vaenulike populistlike parteide avalikustamist, nende vastavat kohtlemist ning vajaduse korral võimust isoleerimist. See on üks õppetunde, mida demokraadid võiksid õppida Carl Schmittilt - vaenlase nõuetekohane tuvastamine on poliitikakunsti oluline osa.
Refereerinud Ülle Lepp

HARIDUSTASE
Domanski, Henryk; Przybysz, Dariusz. Educational homogamy in 22 European countries.

European Societies. Vol. 9 (2007), no. 4, p. 495-526.

Artiklis tutvustatakse abikaasade haridustaseme vahelise seose uurimust, mis tugineb aastail 2004-2005 tehtud uuringu European Social Survey andmete analüüsile. Selle uuringuga oli hõlmatud 22 riiki. Artikli esimeses osas antakse ülevaade uurimustest ja teaduskirjandusest, mis käsitlevad riikide erinevusi  hariduslikus homogaamias.  Artikli teises pooles kirjeldatakse uuringutulemuste põhjal riikidevahelisi erinevusi soolises asümmeetrias, segaabielude barjääride ja (in-marriage) abielude mustrites.

Teaduskirjanduses võib kohata uurimusi, mis kirjeldavad tendentsi valida elukaaslaseks sarnase haridustasemega inimene. Samas on võrdlevaid uuringuid selles vallas väga vähe. Laiaulatusliku uuringu näiteks on 65 riigis läbiviidud haridusliku homogaamia uuring. Selle andmete kohaselt leidis kinnitust hüpotees, et hariduslik homogaamia on demokraatlikes ühiskondades nõrgem kui vähem demokraatlikes ühiskondades. Majandusliku arengu kasvades hariduslik homogaamia esmalt kasvas, seejärel jõudis haripunkti ning lõpuks kahanes. Uurimuste põhjal võib väita, et abiellumise mustrid varieeruvad riigiti sõltuvalt heaoluriigi tüübist peamiselt kahel põhjusel. Esiteks, sotsiaaldemokraatliku valitsemisviisi eesmärk on vähendada erinevusi kodanike vahel ning säilitada üksikisiku õigused. Konservatiivse valitsemisviisi puhul on sotsiaalsete hüvede universaalsus piiratud ning süsteem kaitseb jõukate hüvesid. Seetõttu eksisteerivad ranged barjäärid segaabieludele madalama ja kõrgema haridusega gruppide vahel. Teiseks, abiellumismustrid võivad olla mõjutatud isikutevahelisest usaldusest. Viimaste uuringute (Inglehart, 1999; Domanski, 2005) kohaselt on see suundumus iseloomulik peamiselt sotsiaaldemokraatlikele režiimidele. Kui ühiskonna eri gruppide liikmed usaldavad üksteist, siis aktsepteeritakse segaabielusid rohkem kui siis, kui üksteist ei usaldata.

2004.-2005. aastal läbiviidud uuringu andmete analüüsi alusel toovad artikli autorid välja mitmeid järeldusi. Kõige tugevam seos abikaasade hariduse vahel ilmnes Slovakkias, Tšehhis, Norras, Saksamaal, Ukrainas, Poolas, Ungaris, Eestis, Sloveenias ja Kreekas. Kõige nõrgem seos ilmnes Luksemburgis, Prantsusmaal, Rootsis, Soomes, Belgias ja Hispaanias. Iseloomustades ühiskonna avatust postkommunistlikes ja lääneriikides, nähtub uuringu tulemustest, et postkommunistlikes riikides on hariduslik homogaamia tugevam. Analüüsides majandusliku arengu mõju hariduslikule homogaamiale, selgub uuringu tulemustest, et tööstuslikult kõrgelt arenenud Euroopa riikides majandusarengu kasvades hariduslik homogaamia esmalt väheneb, seejärel võib jääda samale tasemele ning seejärel kasvada. Heaoluriigi tüübist sõltuvalt ilmnes sotsiaaldemokraatlikes  riikides (Põhjamaad) vähem homogaamiat kui konservatiivsetes riikides, samas oli hariduslik homogaamia kõrgem protestantlikes riikides.

Analüüsides soolist asümmeetriat,  selgus, et enamikus riikides oli meeste haridustase oma abikaasa haridustasemest kõrgem. Kõige tugevam on see seos Saksamaal, Islandil, Hollandis ja Šveitsis. Ainult Poolas, Iirimaal, Eestis, Soomes, Rootsis ja Ukrainas on vastupidi, s.t naistel on kõrgem haridus kui nende abikaasadel.

Artikli lõpus märgitakse, et uuringus kasutatud valimi piiratuse tõttu on uuringu järeldusi raske põhjalikult tõlgendada.
Refereerinud Ülle Lepp

ISAPUHKUS
O’Brien, Margaret; Brandth, Berit; Kvande, Elin. Fathers, work and family life: global perspectives and new insights.
Community, Work and Family. Vol. 10 (2007), no. 4, p. 375-386.

Artiklis käsitletakse isapuhkuse ja vanemapuhkuse kasutamist, paindlikke töötavasid mitmes tööstusriigis ning antakse ülevaade viimastest uuringutest ja käsitlustest selles valdkonnas.

Paljudes riikides on valitsused ja kohalikud omavalitsused asunud  toetama töötavate isade hoolitsemist oma laste eest. Alates 1990ndatest on toimunud kiire isadele suunatud vanemapuhkuse ja paindliku tööaja vormide levik, eriti Skandinaaviamaades (Deven & Moss, 2005; Moss & O’Brien, 2006). Eelmisel sajandil hakkas paljudes riikides kasvama naiste tööhõive, eriti alates 1970ndatest, kui naised hakkasid pärast lapse sündi varem tööle tagasi tulema (Gormick & Meyers, 2003). Et meestelt oodatakse aktiivsemat osalemist laste eest  hoolitsemises, siis on mehed üha rohkem kaasatud ka töö ja pereelu ühildamise poliitikate väljatöötamisse. Heaks isaks olemine ei tähenda enam pelgalt rahateenimist kui laste eest hoolitsemise peamist viisi, isaks olemine tähendab vahetut laste eest hoolitsemist, nendega koos olemist (O’Brien, 2006). Kuigi üldiselt jätkavad mehed töötamist pikema tööajaga kui naised, ilmneb mitmetest uuringutest, et kõrgepalgalistel Euroopa isadel on võimalik laste eest rohkem hoolitseda siis, kui nende tööpäevad on lühemad (Smith, 2007; Smith & Williams, 2007).

Isapuhkuse all mõistetakse üldiselt seaduslikku õigust, mis võimaldab isadel jääda töölt eemale teatava perioodi jooksul pärast lapse sündi. Esimest korda seati see sisse Rootsis 1974. aastal, kuni selle ajani oli niisugune õigus ainult emadel. Vanemapuhkus on aga seaduslik õigus jääda töölt eemale pärast esmast ema- ja isapuhkust. Kuni viimase ajani on võinud vanemapuhkust võtta võrdsetel alustel nii emad kui ka isad. Põhjamaades kasutusele võetud, isadele suunatud vanemapuhkus hõlmab aga puhkust, mida ainult isad saavad kasutada. Üks kõige innovatiivsem isapuhkus on kasutusel Islandis (Einarsdottir & Petursdottir, 2006). 2000. a tutvustas Islandi valitsus tasulise üheksakuulise sünnijärgse puhkuse kava, mida saab kasutada lapse esimesel kaheksateistkümnel elukuul.  Puhkus koosneb kolmest osast: kolm kuud emadele (mida ei saa üle anda isadele), kolm kuud isadele (mida ei saa üle anda emadele) ning kolm kuud, mida vanemad saavad omal valikul teineteisele üle anda. Peale selle saavad mõlemad vanemad igal aastal võtta kolmteist nädalat palgata vanemapuhkust. Viimased uuringud on näidanud, et isad on hakanud seda puhkust järjest rohkem kasutama (Gislason, 2007).

Samas viitavad Rootsis juhtivatel kohtadel töötavate isade hulgas läbi viidud uuringu tulemused (Allard, 2007), et töö ja pereelu ühitamisel võib esineda suuri probleeme isegi riigis, kus soodustatakse sugupoolte võrdsust töökohtadel. Hoolimata lühemast töönädalast ning valmisolekust paindlikuks töökorralduseks, märkis üle poole (53%) vastanutest konflikte töö ja pereelu ühitamisel.

Kokkuvõttes märgivad artikli autorid, et õigus vanemapuhkusele võib stimuleerida emotsionaalseid suhteid vanemate ja laste vahel. Tasuline vanemapuhkus võib luua rahaliselt palju turvalisema situatsiooni  laste eest hoolitsemiseks, eriti kui vanemad pole kindlad, kas nende töökoht säilib.

Vaata ka teisi isapuhkuse-teemalisi artikleid samas väljaandes.
Refereerinud Ülle Lepp

ITAALIA POLIITIKA JA EUROOPA LIIT
Quaglia, Lucia; Radaelli, Claudio M. Italian politics and the European Union: a tale of two research designs.
West European Politics. Vol. 30 (2007), no. 4, p. 924-943.

Artiklis käsitletakse Euroopa integratsiooni poliitilist mõju Itaalias viimase aastakümne jooksul, sealjuures eristatakse selle mõju analüüsi n-ö ülalt alla ja alt üles. Esimene neist näitab, kuidas Itaalia on kohanenud Brüsselist tuleva survega, ning teine meetod uurib Itaalia poliitikute kokkupõrkeid Euroopa Liiduga, mis on tekkinud seoses siseriiklike eesmärkide järgimisega. Vaadeldud ajavahemikul tegi Itaalia valitsus mitmeid katseid muuta Euroopa Liidu mängureegleid ning väljendas enesekindlalt oma riiklikku positsiooni Brüsselis. Pikemalt peatutakse perioodil, mis järgnes Euroopa Majandus- ja Rahaliidu asutamisele.

Hinnates euroopastumist nende analüüside põhjal, võib väita, et Silvio Berlusconi teise valitsuse ajal oli Euroopa Liidu mõju Itaalia poliitikale piiratud. Kui Berlusconi valitsus (2001-2006) tunnetas tugevat survet, siis üritati seda kohe vähendada, selle asemel et end Euroopa Liidu poliitikatega kohandada – vastupidi vasaktsentristlikele valitsustele (1996-2001), kes kasutasid survet Itaalia poliitika muutmiseks.

Autorid võrdlevad ja analüüsivad esimest Romano Prodi (1996-2001) ja Berlusconi valitsust, millega soovitakse anda parem ülevaade Itaalia poliitilise süsteemi ja Euroopa Liidu suhetest. Prodi valitsust peetakse pöördepunktiks Itaalia suhetes Euroopa Liiduga, sest Itaalia liitumine Euroopa Majandus- ja Rahaliiduga 1999. aastal oli nimelt üks tema valitsuse tegevuse prioriteete.

Artiklis arutletakse muutuste üle Itaalia poliitikas ja institutsioonides, mis on toimunud viimase aastakümne jooksul. Silvio Berlusconi paremtsentristlik koalitsioon viis ellu mitmed reformid, valimismanifesti ja valitsuse programmi, millel kõigil oli esmajoones siseriiklik fookus. Üldiselt jõutakse järeldusele, et aastatel 2001-2006 olid kokkupõrked Berlusconi valitsuse ja Euroopa Liidu vahel minimaalsed ja kaudsed, varieerudes erinevate poliitikavaldkondade vahel.

Analüüsides survet, mis on tulnud ülevalt alla, jõuavad autorid järeldusele, et Euroopa Liidu mõju on olnud suurem Euroopa Majandus- ja Rahaliiduga seotud küsimustes ning üldises majanduspoliitikas, näiteks finantsteenuste regulatsioon ja järelevalve, tööturupoliitika.

Kokkuvõtteks leiavad autorid, et niisugust analüüsi võib tulemuslikult kasutada euroopastumise analüüsimisel. Artiklis vaadeldakse euroopastumist kahest aspektist, kuid siiski ei leita kindlat tõendust selle kohta, et Euroopa Liidul oleks fundamentaalne roll peamistes poliitikavaldkondades. See on isegi ebaloomulik, sest Itaaliat on sageli peetud paradigmaatiliseks juhtumiks, kus Euroopa tugeva surve ja Euroopa Liidu kohustustesse loova suhtumise abil muudetakse siseriiklikku poliitikat.
Refereerinud Liina Kukkur

HEATEGEVUS
Wiepking, Pamela. The philanthropic poor: in search of explanations for the relative generosity of lower income households.

Voluntas. Vol. 18 (2007), no. 4, p. 339-358.

Artiklis kirjeldatakse ning selgitatakse seoseid sissetulekute ja heategevuseks tehtud  annetuste vahel Hollandis. Vaadeldakse sissetulekute mõju annetuste kogusuurusele ning eraldi religioossetele annetustele. Uurimus tugineb Hollandis 2003. aastal läbiviidud paneeluuringule, mille käigus saadi vastuseid 1316 respondendilt. Küsitluse valimi moodustasid leibkonnad, mitte üksikisikud, sest annetamine heategevuseks hõlmab kõiki leibkonna liikmeid (Andreoni et al., 2003; Wiepking ja Bekkers, 2006). Varasemate uuringute tulemused on näidanud, et sissetulekute suuruse ja annetamise tõenäosuse seosed on vastuolulised.

Hollandis on filantroopial oluline koht. 2003. a annetati heategevuseks hinnanguliselt 1,9 miljardit eurot (Schuyt et al, 2007). Annetusi tegi vähemalt 95% leibkondadest ja annetati keskmiselt 306 eurot leibkonna kohta.

Heategevuseks annetamist käsitlevas kirjanduses domineerib seisukoht, mille kohaselt selleks, et annetada, peavad olema vähemalt mingisugused rahalised ressursid. Samas ei pea annetamine olema mõjutatud kellegi sissetuleku suurusest või jõukusest ning uurijate seas puudub konsensus küsimuses, kas sissetulekute suurus mõjutab annetuste osakaalu sissetulekust. Pilt on pisut erinev religioossetele organisatsioonidele tehtud annetuste puhul, kus sissetulekute suurus tõenäoliselt mõjutab annetuste tegemiste tõenäosust. Tugevama religioosse kuuluvusega inimesed annetavad sagedamini raha usulistele organisatsioonidele (Hoge ja Yang, 2004).

Varasemate Hollandis tehtud uuringute kohaselt annetasid madalama sissetulekuga leibkonnad oma sissetulekust suurema osa ning kõrgema sissetulekuga leibkondade puhul oli annetuste osakaal sissetulekutest kõige väiksem. 2003. a uuringu peamine järeldus oli, et mida suurem on leibkonna sissetulek, seda väiksem osa sissetulekutest annetatakse. Kõrgema sissetulekuga gruppi kuuluvad leibkonnad annetavad absoluutarvudes ainult pisut rohkem kui madalama sissetulekuga gruppi kuuluvad leibkonnad. Seega koosneb annetuste kogusumma suuremas osas madala sissetulekuga leibkondade annetustest ja vähem kõrgema sissetulekuga leibkondade annetustest. Sissetuleku suuruse negatiivne mõju annetuste osale sissetulekust on veelgi tugevam annetuste puhul religioossetele organisatsioonidele. Uuringu tulemuste kohaselt puudub aga seos sissetulekute suuruse ja annetamise tõenäosuse vahel. Leibkonna sissetulek ja jõukus ei mõjuta raha annetamist heategevuslikele organisatsioonidele.

Uuringu tulemused võiksid muuhulgas huvi pakkuda rahaliste ressursside kogumisega tegelejatele (fundraiser). Kui kõrgema sissetulekuga inimesed mõistavad, kui kitsid on nende annetused võrreldes väiksemate sissetulekutega inimestega, on võimalik, et nad on valmis annetama suuremaid summasid. Samuti on oluline arvestada, et otsustades annetuste tegemise üle, mõtlevad inimesed absoluutarvudes. Seetõttu peaksid annetuste kogujad oma kampaaniates tooma sagedamini näiteid annetuste suuruse kohta, mitte niivõrd rääkima sellest, kui palju peaksid inimesed oma sissetulekust annetama.
Refereerinud Ülle Lepp

 

RAAMATUTUTVUSTUSED

AFGANISTAN
Saikal, Armin. Modern Afghanistan: a history of struggle and survival. I. B. Tauris, 2006. 342 lk.
Raamat annab ülevaate Afganistani riigi ajaloost, selle loomisest kuni tänapäevani. Alates aastast 1747, mida peetakse iseseisva Afganistani riigi sünniks, on riigis valitsenud ebastabiilsus, mida on veelgi süvendanud välised sekkumised. Autor analüüsib riigi sisepoliitika probleemiderohkuse põhjusi ning seda mõjutavaid väliseid asjaolusid. Oma Afganistani päritolu tõttu tunneb autor hästi kohaliku ühiskonna ja poliitika keerukust, pöörates tähelepanu teguritele, mida Lääne teadlased ei oska märgata. Saikal rõhutab sotsiaalsete ja kultuuriliste tegurite mõju Afganistani riigi arengule, eelkõige peab ta oluliseks valitsejate polügaamia, dünastiatevahelise rivaliteedi ja ideoloogilise ekstremismi mõjusid.

MAJANDUSGEOGRAAFIA
Economic geography: past, present and future. Ed. Sharmistha Bagchi-Sen, Helen Lawton Smith. Routledge, 2006. 260 lk.
Kogumiku eesmärk on anda ülevaade majandusgeograafia praegusest olukorrast ja tulevikusuundadest, samuti näidata majandusgeograafide tegevust ja selle mõju globaalsele majandusele. Kirjutised annavad ülevaate majandusgeograafia seotusest teiste distsipliinidega, samuti äritegevuse ja mitmesuguste organisatsioonidega. Artiklid on jagatud kolme ossa, esimeses käsitletakse majandusgeograafia uurimisala erinevate teooriate vaatepunktist ning paradigmade vahetumist majandusgeograafias. Teises osas vaadeldakse tänapäevase kapitalistliku majanduse ja majandusgeograafia suhteid ning globaliseerumist. Kolmas osa on pühendatud majandusgeograafiale ja konkurentsivõimele regionaalses kontekstis.

KLIIMAMUUTUSED JA ENERGIAALLIKAD
Impacts of climate change on renewable energy sources: their role  in the Nordic energy system: a comprehensive report resulting from a Nordic Energy Research project. Ed. Jes Fenger. Nordic Council of Ministers, 2007. 190 lk.
Nordic Energy Researchi projektide eesmärk on edendada energeetika arengut ja uurimistöid sellel alal ning energeetikaalast koostööd Põhja- ja Baltimaades. Üks teemadest Nordic Energy Researchi tegevusprogrammis aastateks 2003-2006 oli kliimamuutuste mõju energeetikasektorile ja taastuvatele energiaallikatele Põhjamaades. Käesolevasse kogumikku on koondatud ülevaated mitmesuguste energiaallikate (hüdro-, tuule- ja päikeseenergia ning biokütuste) alastest uurimistöödest, samuti kokkuvõtted projektidest, mis käsitlevad kliimamuutusi ja ilmastiku statistilist analüüsi nimetatud regioonis. Raamatu viimases peatükis vaadeldakse Põhjamaade energiasüsteemi arengut ning kliimamuutuste mõju sellele.
Refereerinud Marge Allandi

RAHVUSVAHELISTUMINE
Thatcher, Mark. Internationalisation and economic institutions: comparing European experiences. Oxford University Press, 2007. 311 lk.
Mark Thatcher uurib oma majanduspoliitilises raamatus, millal, kuidas ja miks mõjutab rahvusvahelistumine riikide majandusinstitutsioone. Ta vaatleb ja võrdleb olulisi majandusinstitutsioone Suurbritannias, Prantsusmaal, Saksamaal ja Itaalias viies strateegilises sektoris: väärtpaberitega kauplemine, telekommunikatsioon, elektrienergia, lennuliiklus ja postiteenused ja seda ajavahemikul 1965-2005. Nii on ühendatud riikidevahelised, ajaloolised ja majandussektorite vahelised võrdlused.
Autor eristab rahvusvahelistumise tehnoloogilisi ja majanduslikke vorme poliitilistest vormidest ning uurib mehhanisme, mida globaliseerumispoliitika mõjutab. Tulemused on näidanud, et kõigis neljas riigis, hoolimata nende erinevatest suunadest, võetakse omaks ühesuguseid majandusinstitutsioonide reforme, nagu näiteks erastamine.
Raamatus lükatakse ümber arvamus, et rahvusvahelistumise tehnoloogilised ja majanduslikud vormid juhivad institutsionaalseid muutusi. Väidetakse hoopis, et rahvusvahelistumise poliitilised vormid on palju tähtsamad, kuna need on saanud osaks siseriiklikust otsustamisprotsessist ja on abiks riiklike institutsioonide reformimisel. 
Refereerinud Reet Igel

PROGRESSIIVNE VÄLISPOLIITIKA
Progressive foreign policy/ ed. by David Held, David Mepham. Polity: 2007. XIV, 258 lk.
Kogumik koosneb Suurbritannia mitme rahvusvahelise poliitika eksperdi artiklitest, ja keskendub Suurbritannia välispoliitika tulevikusuunale Blairi-järgsel ajastul.
Kuigi mitmed autorid kajastavad kriitiliselt Tony Blairi seisukohti rahvusvahelises poliitikas tema peaministriks olemise aastatel, on raamat siiski pigem edasivaatav ning suunatud peamiselt neile välispoliitilistele väljakutsetele, millega Suurbritannia peab järgmise kümnendi jooksul vastamisi seisma. Samuti antakse soovitusi, kuidas Suurbritannia valitsus peaks neile efektiivsemalt reageerima.
Refereerinud Rika Margat


RRi näitused digitaalarhiiv digar