Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20, L 12-19
Raamatuid saab tagastada Endla tn 3 E-P 7-22






 

2008-1

SUMMARIA SOCIALIA
Valik ülevaateid välisajakiranduses ilmunud artiklitest

 SISUKORD

 

Lobism
Chari, Raj; Murphy, Gary; Hogan, John. Regulating lobbyists: a comparative analysis of the United States, Canada, Germany and the European Union

Euroopa Liidu sotsiaalpoliitika
Toshkov, Dimiter. Transposition of EU social policy in the new member states

Türgi, Euroopa Liit ja sotsiaalpoliitika
Manning, Nick. Turkey, the EU and social policy

Venemaa poliitiline eliit
Moses, Joel C. Who has led Russia? Russian regional political elites, 1954-2006

Demokraatia
Rose-Ackerman, Susan. From elections to democracy in Central Europe: public participation and the role of civil society

Vabatahtlik tegevus
Hadzi-Miceva, Katerina. A comparative analysis of European legal systems and practices regarding volunteering

 Raamatututvustused


 

LOBISM
Chari, Raj; Murphy, Gary; Hogan, John. Regulating lobbyists: a comparative analysis of the United States, Canada, Germany and the European Union.
The Political Quarterly. Vol. 78 (2007), no. 3, p. 422-435.

Artiklis võetakse vaatluse alla arengud neljas süsteemis, kus lobism on õiguslikult reguleeritud: USA-s, Kanadas, Saksamaal ning Euroopa Liidus. Artikli üks peaeesmärke on mõõta regulatsioonide tugevust kõigis neis süsteemides, selleks kasutatakse kvantitatiivset indeksit, mis võimaldab õiguskeskkonna ideaaltüüpide klassifitseerimist. Teine eesmärk on mõõta selles protsessis osalevate võtmeisikute – poliitikute, huvirühmade ja reguleerijate arvamust ning välja selgitada, kas süsteemide ideaaltüüpide ja lobitöös osalejate arvamuste vahel eksisteerivad seosed ja millised need on.

Lobism on demokraatiaprotsessi legitiimne osa kõikides poliitilistes süsteemides. Lobigrupid  võivad hõlmata majandushuvidega gruppe (korporatsioonid), ametialaste huvidega gruppe (ametiühingud või erialaühendused) ning kodanikuühiskonna huvigruppe (nt keskkonnaühendused). Üsna sageli eeldatakse, et huvirühmade tegevuse reguleerimine pakub poliitilisele süsteemile mitmeid eeliseid, nagu suuremat aruandekohustust ja läbipaistvust, seaduselünkade vähendamist süsteemi sees.

Esimesed lobismi reguleerivad õigusaktid võeti vastu 1930. aastatel USA-s. Need ei olnud aga piisavad ning neile järgnes föderaalse lobismi seaduse (Lobbying Act) vastuvõtmine 1946. a, mille 1995. a vahetas välja lobitöö avalikustamise seadus (Lobbying Disclosures Act). Kõikides osariikides, v.a Pennsylvania, on vastu võetud omad lobitööd reguleerivad seadused. Kanadas võeti esimene lobitööd reguleeriv õigusakt vastu 1989. a ning selleks oli lobistide registreerimise seadus. Järgides föderaalvõimude eeskuju, võtsid oma seadused vastu viis Kanada provintsi. Euroopa parlamentidest on Saksa Bundestag ainsana tarvitusele võtnud lobistide registreerimise ametlikud reeglid. Esimest korda seadustati see süsteem 1951. a Bundestagi kodukorra seaduses (paragrahv 73), mida hiljem on muudetud kahel korral, 1975. ja 1980. a. Ainsa Euroopa Liidu institutsioonina on lobismi reeglid kehtestanud Euroopa Parlament. Esimest korda käsitles seda teemat 1992. a raportis parlamendiliige Marc Galle, seejärel 1996. a raportis Glynn Ford.

Nelja süsteemi võrdleva analüüsi põhjal on artikli autorid kontseptuaalsel tasandil eristanud kolm õiguskeskkonna ideaaltüüpi. Esimene tüüp on vähereguleeritud süsteemid, mida iseloomustab lobistide registreerimise reeglite olemasolu. Kuigi lobistide nimekirjad on avalikkusele kättesaadavad, ei ole seda näiteks kulude aruanded. Seda tüüpi regulatsioonid on kasutusel Saksamaal ja Euroopa Liidus. Mõõdukalt reguleeritud süsteemide puhul peavad lobistid peale enda registreerimise nimetama ka institutsioonid, keda nad mõjutada püüavad, ning teemad, mille mõjutamise nimel tegutsetakse. Selles süsteemis kehtivad teatud reeglid üksikisikute kulutuste avalikustamise kohta, keelatud on kingitused ning kõik poliitilised annetused tuleb aruannetes kajastada. Seda tüüpi regulatsioonid on Kanada ja USA föderaaltasandi õigusaktid, samuti kõikide Kanada provintside õigusaktid ning mitme USA osariigi õigusaktid. Rangelt reguleeritud süsteemides peavad lobistid avalikustama oma tööandjad, samuti institutsioonid, keda nad mõjutada püüavad, ning teemad, mida mõjutatakse. Avalikustamiseks nõutakse nii lobistide kui ka nende tööandjate kuluaruandeid. Selle tüübi alla kuuluvad pooled USA osariikidest.

Analüüsides lobismis osalejate arvamusi, selgus uuringust, et  rangelt reguleeritud süsteemides osalejad nõustusid võrreldes vähereguleeritud süsteemides osalejatega sagedamini väitega, et regulatsioonid aitavad tagada valitsemises aruandekohustust. Samuti leidis kinnitust, et mida rangemad on reeglid, seda suuremat vastutust osalejad tunnevad. Mida vähem reguleeritud on süsteem, seda tõenäolisemaks pidasid süsteemis osalejad seaduselünkade olemasolu. Samas nenditi, et ka suhteliselt rangelt reguleeritud süsteemides on alati võimalus, kuidas soovi korral regulatsioonidest kõrvale hiilida.

Kokkuvõttes märgivad artikli autorid, et lobistide tegevuse reguleerimiseks on mitmeid viise. Samas ei ole lobismi reguleerimine imerohi: kui lobistid ja poliitikud taotlevad korruptiivseid tegevusi, ei takista ükski seadusepügal neil seda tegemast.
Refereerinud Ülle Lepp

 

EUROOPA LIIDU SOTSIAALPOLIITIKA
Toshkov, Dimiter. Transposition of EU social policy in the new member states.
Journal of European Social Policy. Vol. 17 (2007), no. 4, p. 335-348.

Artiklis analüüsitakse Euroopa Liidu sotsiaalpoliitika-alaste õigusaktide ülevõtmist uutes Kesk- ja Ida-Euroopa liikmesriikides. Esitatakse mitme hüpoteesi empiiriline analüüs ning analüüsitakse kuut hüpoteesi, mis käsitlevad poliitiliste ja administratiivsete tegurite mõju seaduste ülevõtmise ja rakendamise tulemustele Kesk- ja Ida-Euroopa riikides. Hüpoteeside empiirilise analüüsi aluseks on andmed, mis hõlmavad EL sotsiaalpoliitika 61 direktiivi ülevõtmist aastatel 1998-2005 Tšehhis, Ungaris, Lätis, Leedus, Poolas, Sloveenias ja Slovakkias. Et Eestist ei olnud võimalik mõningaid analüüsiks vajalikke andmeid saada, siis  jäi Eesti võrdlevast analüüsist välja.

Euroopa sotsiaalpoliitikast arusaamiseks tuleb pöörata tähelepanu seostele valitsemistasandite vahel. EL poliitikate tulemusi mõjutab olulisel määral nende poliitikate ülevõtmine ja praktiline jõustamine liikmesriikides. Andmed uute EL liikmesriikide kohta näitavad, et sotsiaalpoliitika valdkonnas edestavad peaaegu kõik neist enamikku vanu liikmesriike (Euroopa Komisjon, 2005).

Kandidaatriikidel oli kaks peamist teed acquis communautaire’i kohandamiseks oma riigi olukorraga: määratleda kriitilised valdkonnad ja kaubelda välja üleminekuperiood ning läbi uurida iga direktiivi osas oma äranägemise järgi toimimise õiguse võimalikkus. 1980ndate keskel ja pärast 1990ndate keskpaika kasvas vastuvõetud sotsiaalpoliitika direktiivide hulk. ELga liitumise protsessis tuli rakendada üle 70 sotsiaalpoliitika direktiivi. Peamised valdkonnad olid töökohtade töötervishoid ja tööohutus, muud töötingimused ning sooline võrdõiguslikkus ja mittediskrimineerimine.

Analüüsides EL sotsiaalpoliitika elluviimist, tuleb vaadelda läbirääkimiste kiirust ja tulemusi. Peamised indikaatorid on läbirääkimiste pikkus ja üleminekuperioodide arv. Läbirääkimised sotsiaalpeatüki (peatükk 13 – töö- ja sotsiaalpoliitika) üle kestsid oluliselt kauem nn Luksemburgi grupil – 1997. a läbirääkimistele kutsutud Tšehhil, Ungaril, Poolal ja Eestil. 1999. a läbirääkimistele kutsutud nn Helsingi grupp oli oluliselt kiirem. Kui Tšehhil ja Poolal kulus peatüki sulgemiseks üle poolteise aasta, siis Slovakkial, Leedul ja Lätil kulus selleks kuni viis kuud. Seejuures oli taotletud ja heaks kiidetud üleminekuperioodide arv üsna väike. Bulgaaria palus üleminekuperioodi tervishoiu valdkonnas. Läti ja Poola said vastavalt kolm ja ühe üleminekuperioodi töötingimuste valdkonnas. Sloveenia saavutas neli üleminekuperioodi tervishoiu ja tööohutuse valdkonnas.

Peale liitumisläbirääkimiste pikkuse ja saavutatud erandite arvu analüüsitakse artiklis ka kaheksa aasta jooksul ülevõetud direktiivide arvu. Analüüsi tulemusena leitakse, et sel perioodil ülevõetud EL direktiivide arvu on positiivselt ja olulisel määral mõjutanud valitsuse toetus Euroopa integratsioonile ja administratiivne tõhusus. Samas ei ole valitsuse  seisukohad vasak-parem ja libertarismi-traditsionalismi dimensioone arvestades mõjutanud EL sotsiaalpoliitika-alaste seaduste tarvituselevõttu  Kesk- ja Ida-Euroopa riikides.
Refereerinud Ülle Lepp

 

TÜRGI, EUROOPA LIIT JA SOTSIAALPOLIITIKA
Manning, Nick. Turkey, the EU and social policy.
Social Policy & Society. Vol. 6 (2007), no. 4, p. 491–501.

Nick Manning käsitleb artiklis Türgi ja Euroopa Liidu sotsiaalpoliitikat. Autor arutleb, millist mõju võib avaldada Türgi sotsiaalpoliitikale tema liitumine ELga ning vaatleb EL liikmesuse mõju teiste uute liikmesriikide sotsiaalpoliitikale. Manningu hinnangul avaldub mõju juba enne liitumist.

Sotsiaalpoliitika küsimusi analüüsiti kõige rohkem siis, kui ELiga liitus mitmeid uusi riike, nagu 1970ndate ja 1980ndate keskel Iirimaa, Kreeka, Hispaania ja Portugali liitumise ajal või Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tšehhi, Ungari, Slovakkia, Sloveenia, Malta ja Küprose üheaegsel ELiga liitumisel 2004. aastal. Manning esitab ülevaate, mida võiks õppida nendest kahest varasemast liitumislainest. Üks oluline tegur, mida rõhutatakse, eriti seoses Türgiga, on kultuuriline sarnasus kandidaatriikide ja ELi vahel. Türgi võtmeküsimus on tõenäoliselt tema islamitraditsioonide ja sõjaväe mõju. ELi 2006. aasta eduraportis Türgi kohta märgitakse vastumeelsust vanade kommete hülgamisel: relvajõududel on jätkuvalt märkimisväärne poliitiline mõjuvõim.
Refereerinud Mari Sieberk

 

VENEMAA POLIITILINE ELIIT
Moses, Joel C. Who has led Russia? Russian regional political elites, 1954-2006.
Europe-Asia Studies. Vol. 60 (2008), no. 1, p. 1-24.

Artiklis otsitakse vastust küsimusele, kes on juhtinud Venemaad 1954. aastast alates ning kui palju on see eliit muutunud viimase 15 aasta jooksul. Selleks analüüsitakse 18 Venemaa regiooni poliitilise eliidi koosseisu perioodil 1954-2006. Nõukogude Liidu (NL) eliidi analüüs hõlmab 13 ametikohta NLi 18 regioonis ja nende pealinnades aastatel 1954-1991 ja Venemaa eliidi analüüs 12 ametikohta Venemaa 18 regioonis ja nende pealinnades aastatel 1992-2006. Kokku analüüsiti uuringu käigus aastail 1954-2006 eri ametikohtadel töötanud 2722 isiku biograafilisi ja ametialase karjääri andmeid.

Analüüsist ilmneb, et Venemaa regioonide poliitiline eliit on veidi vanem kui oli NL perioodi eliit. NL perioodi eliidiga võrreldes on Venemaa ametnike ametiaja pikkus lühem ning eliidi vahetuvus suurem. Samas on kuberneride, regionaalsete seadusandlike kogude juhtide ja linnapeade ametiaja pikkus olnud võrreldav NL perioodi juhtide omaga või seda isegi pisut ületanud. Üha rohkem liiguvad regionaalse poliitilise eliidi ametikohtadele ühed ja samad isikud, piirates sellega kõrvalseisjate võimalusi. Sarnaselt NL ajastu poliitilise eliidi ametikohtade vahetumisega toimub vahetus ka Venemaal: kohalike seadusandlike kogude juhtidest ja linnapeadest saavad kubernerid, asekuberneridest  saavad kuberneri esimesed asetäitjad, aselinnapeadest saavad asekubernerid, kohalike seadusandlike kogude asejuhtidest seadusandliku kogu juhid ning presidendi esindajatest asekubernerid. Erandeid on ette tulnud kuberneri esimese asetäitja ja asekuberneri ametikohtade täitmisel, kus on esimest korda ametisse nimetatud ka autsaidereid, kuid kubernerivalimiste seiskamine võib vähendada ka voolavust nendel kahel ametikohal. 

Kui võrrelda Venemaa ametnikke nende NL-aegsete kolleegidega 10aastaste vaheaegadega (1956, 1966, 1976, 1986, 1996, 2006), siis ilmnevad sarnasused vanuse, ametiaja pikkuse ja ametnike vahetuvuse osas. 2006. a olid ametnikud isegi vanemad, püsisid pikemat aega regiooni eliidi hulgas ning roteerisid sagedamini  kui 1996. aastal. Erinevused NL ajaga ilmnevad regiooniti ja naiste võimalustes eliidi hulka jõuda. Võrreldes NL ajaga on paranenud naiste võimalused jõuda poliitilistele ametikohtadele. Ehkki naiste osakaal regioonide ja pealinnade ametikohtadel on kasvanud, on võrreldes NL ajaga sisuliselt vähe muutunud. Naiste mobiilsus regionaalse eliidi hulgas on piiratud ametikoha iseloomu ja rolliga ning suund naiste valimisele või ametisse määramisele on ilmnenud ainult mõnes regioonis.

Artikli autor märgib, et tulevikus võib toimuda Venemaa eliidi muutumine: uus põlvkond ametnikke tuleb väljastpoolt, pärinedes ärist või kõrgkoolide avaliku halduse lõpetanute seast, erasektorist. Selle poolest erineb tulevane eliit kindlasti NL aegsest eliidist. Siiski on ebaselge, kui kiiresti ilmnevad muutused poliitilises eliidis ning kas praeguseks juba formeerunud regionaalne eliit soovib üldse muutusi.
Refereerinud Ülle Lepp

 

DEMOKRAATIA
Rose-Ackerman, Susan. From elections to democracy in Central Europe: public participation and the role of civil society.
East European Politics and Societies. Vol. 21 (2007), no. 1, p. 31-47.

Susan Rose-Ackerman tutvustab artiklis oma uurimuse „From elections to democracy: building accountable government in Hungary and Poland“ peamisi järeldusi ning arutleb uurimuse tähenduse üle Euroopa Liiduga liitunud, suhteliselt arenenud demokraatiaga riikidele ja vähem arenenud idapoolsetele riikidele. Kõigepealt kirjeldatakse artiklis poliitikakujundamise protsessi Ungaris ja Poolas ning tuuakse esile selle nõrkused. Seejärel käsitletakse probleeme, millega seisavad silmitsi eestkoste rolli poole püüdlevad kodanikuühendused. USA kogemusele tuginedes arutletakse osalusdemokraatia eeliste ja ohtude üle.

Nii Poolas kui ka Ungaris tagatakse valitsuse aruandekohustus mitmete institutsioonide – riigikohtu, täidesaatva võimuta presidendi, riigikontrolli ja ombudsmanide kaudu. Samas on ebatäiuslikult saavutatud tasakaal avalikkuse sisendi ja bürokraatliku võimkonna vahel, mis on kallutatud ametnike ning majandushuvidega huvirühmade poole. Kesk-Euroopa riikide konsulteerimise protseduurid rõhutavad „pädevate“ organisatsioonide ning teatud organiseerunud huve esindavate ametlike kogude kaasamist. Esimeste alla kuuluvad kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, aga ka üliõpilased ning ametiasutused, keda arutatav poliitika mõjutab. Teise gruppi kuuluvad ametiühingud ja tööandjate organisatsioonid, kes osalevad ametlikus sotsiaaldialoogis. Konsulteerimise ametlikku protsessi ei ole kaasatud kodanikuühendusi, kes esindavad nõrgalt institutsionaliseerunud huve. Eestkostega tegelevate kodanikuühenduste areng on alles algusjärgus. Erandiks on suhteliselt hästi toimivad  keskkonnakaitse ühendused Ungaris ja üliõpilasühendused Poolas.  Samas soodustab administratiivne protsess nii keskkonna- kui ka üliõpilasühenduste puhul „üksikute“ ametlike ühenduste arengut.

Rose-Ackerman soovitab väljakujunenud valimissüsteemiga demokraatiatele muuta poliitikakujundamise protsess valitsuses ja ministeeriumides läbipaistvaks ning avalikkusele avatuks. Selle sihi saavutamine sõltub omakorda niisuguste kodanikeühenduste olemasolust, kes on suutelised poliitikakujundamise protsessis osalema. Seetõttu on oluline võtta institutsionaalsete reformide kavva organiseerunud kodanikuühiskonna tugevdamine ja välja töötada vastavate organisatsioonide asutamist toetavad seadused. Nõrgemate institutsioonidega riikide jaoks soovitab artikli autor kontrolliorganite, sõltumatu kohtusüsteemi, ombudsmani institutsiooni väljaarendamist, samuti kõigi seaduste ja õigusaktide avalikkusele kättesaadavaks tegemist.

Selleks et saavutada avalikkuse tulemuslikum osalus poliitikakujundamise protsessis, on vaja leida tasakaal valitsuse kohustuse vahel teha vormiliselt kompetentseid poliitikavalikuid ning reageerida kodanike ja organiseerunud huvirühmade huvidele. Õigusaktid ei suuda lahendada kõigi üksikisikute ja huvirühmade poliitikaküsimusi. Seega ei ole õigusaktide jõustamine ja rakendamine mitte vormiline, vaid poliitiline ülesanne. „Poliitilise“ all ei mõisteta mitte parteide osalust, vaid poliitikaprotsessis osalejate poliitikaeelistusi, mida soovitakse realiseerida koos teiste protsessis osalejatega. Tänapäeva valitsused ei saa teha poliitikat demokraatlikke põhimõtteid eirates, ilma laialdase  konsulteerimiseta. Valitsus, kes püüab suunata avalikkuse sisendi alalistesse konsultatiivkomisjonidesse, riskib uute huvirühmade, huvitatud üksikisikute ning ilmsiks tulevate huvide väljatõrjumisega.
Refereerinud Ülle Lepp

 

VABATAHTLIK TEGEVUS
Hadzi-Miceva, Katerina. A comparative analysis of European legal systems and practices regarding volunteering.
International Journal of Not-for-Profit Law. Vol. 9 (2007), no. 3, p. 37-58.

Artiklis võetakse vaatluse alla vabatahtliku tegevuse reguleerimise vajalikkus. Arutletakse vabatahtlikku tegevust mõjutavate õiguslike küsimuste üle, tõstetakse esile rahvusvaheliste ekspertide soovitused ning tuuakse näiteid, kuidas üheksa Euroopa riiki – Tšehhi, Ungari, Itaalia, Läti, Luksemburg, Poola, Portugal, Rumeenia ja  Hispaania – on vabatahtlikku tegevust oma seadustes määratlenud ja reguleerinud. Artiklis selgitatakse, miks peaks vabatahtlikku tegevust edendama ja reguleerima ning kuidas seadused vabatahtlikku tegevust mõjutavad.

Mitmed rahvusvahelised organisatsioonid on ergutanud riike vabatahtlikku tegevust edendama ja reguleerima. Näiteks Euroopa Nõukogu soovitab riikidel määratleda vabatahtliku teenistuse mõiste, rõhutades selle hariduslikke aspekte ja tähtsust ühiskonnale. Samas on ainult üksikuid rahvusvahelisi leppeid või dokumente, mis annavad juhiseid vabatahtliku tegevuse õigusliku definitsiooni kohta. Punase Risti välja töötatud juhises on kaks definitsiooni, millest seadusandjad võiksid juhinduda. Vabatahtliku tegevuse (volunteerism) all mõistetakse tegevusi, mida viivad ellu üksikisikud, ühendused või juriidilised isikud üldiseks hüvanguks, omal vabal valikul ning ilma kavatsuseta saada rahalist kasu. Vabatahtlik tegevus toimub väljaspool mis tahes töö-, äri-  või avaliku teenistuse alast suhet. Vabatahtlik on üksikisik, kes omal vabal valikul pakub oma aega, tööd ja oskusi kas mõnikord või regulaarselt ilma kompensatsiooni ootuseta (v.a vabatahtliku kohustuste täitmiseks vajalike põhjendatud kulude hüvitamine ja lähetuse päevaraha) üldiseks hüveks individuaalselt või mitteametlike ja/või ametlikult registreeritud mittetulundusühenduste või avaliku sektori institutsioonide kaudu. 

Rahvusriikide seadused peaksid reguleerima vabatahtlikku tegevust selleks, et seda tegevust tunnustada, sätestada raamistik vabatahtlikeks algatusteks ning et selgelt eristada vabatahtlik töö töösuhetest. Vabatahtliku tegevuse õiguslik eristamine on oluline, sest see tagab, et vabatahtlikud on vabatahtliku tegevuse ajal kaitstud. Teisalt on oluline vabatahtlike eristamine töövõtjatest.

Euroopa riikide seaduste analüüsile tuginedes soovitatakse artiklis  olemasolevad seadused uuesti läbi vaadata või sätestada uued, selleks et edendada vabatahtlikku tegevust, kaitsta vabatahtlikke ning kõrvaldada juriidilised takistused vabatahtlikuks tööks. Selleks peaksid õigusaktid: 1)  eristama vabatahtlikku tegevust teistest õiguslikult tunnustatud või reguleeritud suhetest; 2) selgitama, et vabatahtlikku tööd tehakse ilma töötasu saamata, sest vabatahtliku tööd mõistetakse kui oma aja ja pingutuse annetamist;  3) andma vabatahtlikele õiguse kulutuste hüvitamisele ning vabastama selliste kulude hüvitamise maksustamisest; 4) määratlema vabatahtlike õigused ja kohustused; 5) kaitsma vabatahtlikke vabatahtliku töö tegemise ajal; 6) garanteerima, et vabatahtliku töö tegemine ei mõjuta kellegi õigust töötu abirahale, 7) pakkuma vabatahtlikele valikulisi hüvesid ning võimaldama rahvusvahelist vabatahtlikku tegevust.
Refereerinud Ülle Lepp


 

RAAMATUTUTVUSTUSED

INFOKOMMUNIKATSIOON
Meadow, Charles T. Messages, meaning, and symbols: the communication of information.  Scarecrow Press, 2006. 250 lk.
Toronto ülikooli infoteaduste emeriitprofessor annab oma raamatus ülevaate informatsiooni, kommunikatsiooni ja teadmiste olemusest ning märkide ja sümbolite aluspõhimõtetest, kommunikatsiooni ajaloost.
Autor vaatleb kommunikatsiooniprotsessi tervikuna ning analüüsib kommunikatsioonisüsteemide mõju inimesele, samuti uurib ta informatsiooni tunnuseid, sümboli ideed, tähenduse ja mõistmise kommunikatsiooni. Iga peatüki lõpus on soovitusi edasiseks lugemiseks.
Refereerinud Rika Margat

UUED PARTEID
New parties in government. In power for the first time. Edited by Kris Deschouwer. Routledge, 2008. 199 lk.
Raamat käsitleb uute parteide teket, esiletõusu ja võimuletulekut Euroopas, otsides vastust küsimusele, mis juhtub parteiga siis, kui ta tuleb esimest korda võimule.
Raamat lähtub eeldusest, et uute parteide näol on tegemist protestiparteidega, hoolimata asjaolust, et mitte kõik uued erakonnad ei sünni otseselt protestiliikumistest, vaid tekivad näiteks ka vanade parteide lõhenemise tulemusena. Kuid autorite arvates ei tee see olematuks asjaolu, et nii mõnedki uued parteid on tekkinud teatud vastukaaluna valitsevatele erakondadele. Seega on tegemist varjatud protestiga. Sellised parteid põrkavad võimule sattudes kokku põhimõtteliste raskustega, sest neil puudub võimalus jätkata võimulolijate tegevuse kritiseerimist - võimuparteidena on nad ise vastutavad tekkinud olukorra eest.
Samuti tuleb neil parteidel läbi teha teatud ideoloogilised muutused ja seda juba enne koalitsiooniga ühinemist - mingitest põhimõtetest tuleb lahti öelda, midagi kohandada. See omakorda võib olla ajendiks uue partei tekkele, näiteks selleks, et kanda ühiskonnas edasi teatud ideoloogilist järjepidevust. Samuti tuleb arvestada, kuidas koalitsioonis olemine mõjutab organisatsiooni tervikuna, täpsemalt: kuidas toimub otsuste vastuvõtmine, kuidas säilitatakse side valijate ja parteiliikmetega jne. Seega võib ühinemist võimukoalitsiooniga käsitleda kui eksistentsiaalset küsimust parteile, kuid seda võib vaadelda ka kui tänapäeva demokraatia võimet integreerida poliitikamaastiku uued tulijad. 
Raamat ei jää siiski pidama üldkäsitlusele, vaid analüüsib eri maade uute parteide, nt Itaalia Forza Italia, Belgia ja Soome roheliste parteide, Austria Vabaduspartei kogemusi.
Refereerinud Mai Vöörmann

SOOME PARTEID
Mickelsson, Rauli. Suomen puolueet. Historia, muutos ja nykypäivä. Vastapaino / Gummerus, 2007. 428 lk.
Riigiteaduste doktor Rauli Mickelsson käsitleb oma raamatus Soome parteide teket  ja arengut.  Raamat algab ülevaatega parteiteooriatest ja teooriatest ühiskonnas toimunud muutuste kohta. Soome parteisid hinnatakse Lääne parteide arengusuundi uurivate teooriate abil. Saja aasta jooksul on Soomes loodud ligi 60 parteid, mis näitab soomlaste suurt huvi poliitika vastu. Kaheksast parlamendiparteist enamiku juured ulatuvad 20. saj. algusesse, seega on  olulisemad parteid saanud alguse enne Soome iseseisvumist.  Varasematel aegadel on Soome parteid esindanud erinevate klasside või rühmade huve. Käesoleval ajal ei ole suuri programmierinevusi ja võitlus käib kogu valijaskonna häälte pärast. Kolm suuremat Soome parteid on väidetavasti samastunud ja see protsess on vähendanud nii valimistel osalemist kui ka huvi poliitika vastu üldiselt. Parteide liikmete hulk on viimaste aastakümnete kestel tunduvalt vähenenud ja vaja oleks leida uusi liikmeid. Parteide poliitika ja poliitikud olid möödunud aegadel värvikamad ja huvitavamad ning rahvale lähemal kui praegusel meediaajastul, arvab autor.

VAHHABIITLUS
DeLong-Bas, Natana J. Wahhabi Islam: from revival and reform to global Jihad. Tauris, 2007. IX, 370 lk.
Vahhabiitluse rajaja Muhammad ibn Abd al-Wahhab oli nii teoloog, õigusteadlane kui ka palju reisinud kirjanik. Raamat tutvustab tema kirjutisi, mis 11. septembri sündmustest saadik on tekitanud palju ärevust. Teemad puudutavad Wahhabi teoloogilisi seisukohti ja nende levikut kogu maailmas, islami seadusi, detailseid diskussioone džihaadi kui muslimite kogukonna enesekaitsevõimaluse ning naiste staatuse ja õiguste üle. Raamatu autor tutvustab Muhammad ibn Abd al-Wahhabi kui islami reformijat, kelle eesmärk oli saavutada ühiskond, kus on võrdne koht kooseksisteerimiseks ja koostöötamiseks nii muslimitele, kristlastele kui ka juutidele. Teose autor näitab, et tänapäeva islamistidest ekstremistide ideed, nagu märterluse kultus ja maailma jagamine kaheks vastandlikuks leeriks, massikaubanduse hävitav mõju inimese elule ja omandile ning kutse pühasse sõtta kogu maailma vastu, ei ole pärit ibn Abd al-Wahhabi kirjutistest. 21. sajandi algul on selgesti eraldatavad kaht tüüpi arusaamad Wahhabi islamist. Autor võrdleb Ibn Abd al-Wahhabi seisukohti Osama bin Ladeni omadega ja kirjeldab tingimusi, mis võimaldavad ühel neist võidule pääseda.
Refereerinud Ilona Kõrgema

SÜÜRIA JA IRAAN
Goodarzi, Jubin M. Syria and Iran: diplomatic alliance and power politics in the Middle East. Tauris Academic Studies, 2007. 359 lk.
Lähis-Ida poliitika analüüsimisel on kesksel kohal riikide liidud. Süüria-Iraani telg, mis sai alguse pärast Iraani 1979. aasta revolutsiooni, on üks huvipakkuvamaid arenguid tänapäeva Lähis-Ida poliitikas. Autor seab endale eesmärgiks anda ülevaade nendest jõududest, mis viisid Süüria-Iraani liidu kujunemiseni.
Raamatu esimeses osas selgitatakse aastatel 1979-1982 Süüria-Iraani liidu moodustumise põhjuseid. Liidu loomisele said määravaks Iraani monarhia kukutamine ning Iraagi invasioon Iraani. Raamatu teises peatükis käsitletakse ajavahemikku 1982-1985, kui Iisrael tungis Liibanoni, ärritades sellega Süüria valitsust. Nendel aastatel aitas Iraan Süürial mobiliseerida Liibanoni šiiidid Iisraeli ja lääneriikide vägede vastu. Kolmandas osas käsitletakse liidu suhete kriitilist faasi, mis sai alguse 1985. aastal ja mille põhjuseks oli liitlaste erinev poliitika. Riikidel õnnestus 1980-ndate lõpuks olukord normaliseerida. Neljandas, kokkuvõtvas peatükis vaatleb autor põhjusi, miks on liit kuni 21. sajandini vastu pidanud.
Refereerinud Margit Parts


RRi näitused digitaalarhiiv digar