Kodulehelt

Uudistest

Kontaktidest

---

E-kataloog ESTER

Artiklite andmebaas ISE

Digitaalarhiiv DIGAR

Raamatukogu avatud E-R 10-20, L 12-19
Raamatuid saab tagastada Endla tn 3 E-P 7-22






 

2008-3

SUMMARIA SOCIALIA
Valik ülevaateid välisajakirjanduse ilmunud artiklitest

 SISUKORD 

Opositsiooniparteid
Christiansen, Flemming Juul; Damgaard, Erik. Parliamentary opposition under minority parliamentarism: Scandinavia

 Kohalikud omavalitsused
Guérin, Elodie; Kerrouche, Eric. From amateurs to professionals: the changing face of local elected representatives in Europe

Euroopa Liidu ja Balti riikide suhted
Lasas, Ainius. Guilt, sympathy and cooperation: EU-Baltic relations in the early 1990s

Sotsiaalne ruum
Masso, Anu. Lifeworlds in an enlarged Europe: differences in personal spatiality in Estonia and Sweden

Lahemaa rahvuspark
Smurr, Robert W. Lahemaa: the paradox of the USSR’s first national park

Vabatahtlik sektor ja sotsiaalne kapital
Vollebǽk, Dag; Strømsnes, Kristin. Voluntary associations, trust, and civic engagement: a multilevel approach

Raamatututvustused


 

OPOSITSIOONIPARTEID
Christiansen, Flemming Juul; Damgaard, Erik. Parliamentary opposition under minority parliamentarism: Scandinavia

The Journal of Legislative Studies. Vol. 14 (2008), no. 1/2, p. 46-76.

Artiklis analüüsitakse, kuidas toimivad opositsiooniparteid vähemusvalitsuse tingimustes kolmes Skandinaavia riigis – Taanis, Norras ja Rootsis. Opositsiooniparteisid vaadeldakse neljast aspektist: nende koosseis arvukuse ja ideoloogia põhjal, nende institutsionaalne keskkond, nende roll õigusloome protsessis ning nende olulisus võrreldes parlamendivälise opositsiooniga. Artikkel keskendub olukorrale ja arengutele viimasel 15-20 aastal.

Kõigepealt käsitletakse (parlamendi)opositsiooni mõistet, tuginedes Dahli määratlusele ning arvestades vähemusvalitsuse konteksti. Vähemusvalitsused seisavad silmitsi enamusopositsiooniga, mis võib olla rohkem või vähem kontsentreerunud/hajunud ning vähem või rohkem konkurentsivõimeline. Skandinaavia kogemusele toetudes oletatakse, et opositsiooniparteid võivad olla „toetusparteid“, „seadusandliku kokkuleppe parteid“, ad hoc koalitsioonipartnerid või ehtsad opositsiooniparteid. Teoreetilistes käsitlustes eeldatakse, et vähemusvalitsused loovad viljaka pinnase opositsiooniparteide mõjule. Ühiselt moodustavad opositsiooniparteid enamuse ning valitsus vajab vähemalt ühe opositsioonipartei toetust seaduste ja muude tähtsate otsuste vastuvõtmiseks. Selle toetuse saavutamiseks ja võimul püsimiseks peab valitsus tegema järeleandmisi/kompromisse valitsusest väljaspool olevatele parteidele, mis sel viisil võivad avaldada mõju ja vältida valijate süüdistusi ebapopulaarsete otsuste tegemise pärast. Seega eksisteerib tugev seos vähemusvalitsuste ja opositsiooni mõju vahel. 

Skandinaavia riike tuntakse kui suhteliselt tugevate sotsiaaldemokraatlike parteidega maid, kus opositsioon on enamasti koosnenud mittesotsialistlikest parteidest. Nende riikide valitsused on olnud vähemusvalitsused ning vähemusvalitsused soodustavad opositsiooniparteide mõju. Opositsiooniparteide kaasamine on kolmes Skandinaavia riigis pisut erinev. Siiski on viimastel aastatel vähemusvalitsused üha rohkem toetunud opositsiooniparteide püsivale välisele toetusele, selle asemel et leida toetust ad hoc. Nii on see sagedamini toimunud Rootsis ja Norras, Taanis on toetuse otsimine olnud nende kahe variandi vahepeal. Samuti on sellised kokkulepped opositsiooniparteidega muutunud institutsionaliseeritud kohustuste võtmise vahendiks koos kirjalike tekstide ja mitmesuguste protseduuriliste abinõudega. Selles olukorras on teiste opositsiooniparteide tähtsus poliitikakujundamises muutunud vähem tähtsaks. Artikli autorid on täheldanud, et opositsiooniparteide integratsioon on alanud juba valimiseelsete koalitsioonide moodustumisega, et võita ametisolevaid valitsusi. Seejuures on täheldatav, et parlamendi opositsioon on ülekaalukas, ehkki parlamendiväline opositsioon huvirühmade ja meedia  näol täidab samuti oma rolli protsessis osalejana ja tegevusväljana.

Skandinaavia riikide koalitsioonivalitsused, toetuskokkulepped, ad hoc koalitsioonid ja „alternatiivne enamus” peegeldavad kõik parteide tehtud valikuid, millal ja kuidas koostööd teha või võistelda. Suure kohanemisvõimega Skandinaavia poliitilised süsteemid on välja arendanud vähemusvalitsuse toimimiseks vajalikke koostöövorme. Artikli autorid leiavad, et parlamendiopositsioon on vähemusvalitsuse korral mõjukas, kuid viimasel kahel kümnendil on valitsus- ja opositsiooniparteid üha enam integreeritud poliitikakujundamisse. Selle näiteks on riigieelarve koostamise protseduuride reformimine Rootsis ja Norras ning vähemal määral mitteametlikud muudatused Taanis, mis on soodustanud opositsiooniparteide integreerimist poliitikakujundamisse.
Refereerinud Ülle Lepp

 

KOHALIKUD OMAVALITSUSED
Guérin, Elodie; Kerrouche, Eric. From amateurs to professionals: the changing face of local elected representatives in Europe
.
Local Government Studies. Vol. 34 (2008), no. 2, p. 179-201.

Autorid analüüsivad  valitavate omavalitsusjuhtide professionaliseerumist, tuginedes Euroopa Liidu 25 liikmesriigis ja Norras läbiviidud uuringule, milles käsitleti kohalike omavalitsuste liikmete staatuse muutumist. Analüüsis keskendutakse täitevvõimu esindajatele ning nende professionaliseerumist vaadeldakse kahest aspektist: uuritakse professionaliseerumist kiirendanud institutsionaalseid arenguid ja hinnatakse empiiriliste uuringute kaudu professionaliseerumise indikaatoreid (ametikohal oldud aeg, valitav ametikoht  kui tavaline erialane tegevus). 

Poliitikateadlased on täheldanud, et kohaliku omavalitsuse traditsioonilised mudelid muutuvad aegamööda ja teevad ruumi uutele poliitiliste otsuste täideviimise vahenditele, mis õõnestavad tõsiselt valitud nõunike legitiimsust ning mõjutavad ebasoodsalt tingimusi, milles valitud esindajad tegutsevad. Sellistes uutes tingimustes peab kohaliku omavalitsuse juhtkond oma poliitiliste otsuste täideviimiseks omama kõrgetasemelist kompetentsust. Nii muutub poliitika üha enam „karjääriks“ või isegi „elukutseks“.

Professionaliseerumist on küllaltki keeruline defineerida. Esiteks on sellel seaduste ja reeglitega sätestatud õiguslik mõõde, mis määratleb ametikoha ja selle raamistiku. Teiseks on sellel sotsioloogiline mõõde, mis hõlmab kompetentsuse, hariduse, eetika, erialase diskreetsuse ja vilumuse mõiste.

Euroopas võib viimastel aastatel märgata suundumust kohalike omavalitsuste juhtkonna professionaliseerumisele, millele on kaasa aidanud õiguslik raamistik (Guerin & Kerrouche, 2006). Märgatavad on kolm peamist muutust: tööjaotus täitevvõimu kasuks, linnapeade tugevnenud positsioon koos nende otsevalimisega, nõunike funktsioone kindlaks määravate normide roll. Linnapead on muutumas kohaliku elu keskseks tegelaseks, mistõttu on kasvanud ühe inimese kätte koonduv võim ning vähenenud nõuandvate kogude roll. Alates 1990ndatest võib Euroopas märgata kohaliku omavalitsuse täitevvõimu liidrite otsevalimise tendentsi. Euroopa Nõukogu soovitus 151 toob esile täitevvõimu liidrite otsevalimise head ja halvad küljed. Argumendid otsevalimise toetuseks teenivad kaht eesmärki: 1) tugevdada kohalikke demokraatlikke protsesse täitevvõimu isikupärastamisega, 2) tugevdada kohalike omavalitsuste valitsemise mudeleid, ühendades täitevvõimu eelisõiguse ja mõju, selleks et täitevvõim saaks selgelt määratleda oma sihid ja eesmärgid.

Analüüsides Euroopa riikides kohalike omavalitsuste täitevjuhtide töö hüvitamisel kasutatavat süsteemi, eristavad artikli autorid kolme riikide gruppi. Esimesse gruppi kuuluvad riigid, kus otsevalitud täitevvõimu esindajad peavad oma ülesandeid täitma täistööaja jooksul. Sellised riigid on näiteks Saksamaa, Austria, Taani, Hispaania, Ungari, Leedu, Holland. Teise grupi riikides käsitletakse kohalike omavalitsuste valitud täitevvõimu esindajaid sarnaselt riigiametnikega nende ametisoleku ajal, kuigi see ei ole kohustuslik. Niisugused riigid on näiteks Poola, Slovakkia, Tšehhi.  Kolmandasse gruppi kuuluvad riigid, kus kohalike omavalitsuste juhtide ametistaatust ei tunnistata. Sellesse gruppi kuuluvates riikides makstakse rahalist hüvitist kohalikus omavalitsuses tehtud töö eest. Niisugused riigid on Prantsusmaa, Suurbritannia, Itaalia.

Analüüsides 16 Euroopa riigis üle 10 000 elanikuga linnade täitevjuhtide (linnapeade) hulgas läbiviidud küsitluse tulemusi, selgub, et enam kui kahe kolmandiku küsitletud linnapeade puhul oli see amet nende ainus amet ning et valitud linnapeade haridustase on palju kõrgem kui Euroopa elanikkonna haridustase tervikuna. Vaadeldes ametiaja pikkust, on kolmandik meeridest olnud ametis üle 10 aasta, enamikul neist on tohutu avaliku elu kogemus, kaks kolmandikku on valitud oma esimesele ametikohale kohaliku omavalitsuse juhtkonnas üle kümne aasta tagasi. Selleks, et leida omavalitsusjuhi professionaliseerumise määra, arvestades tema ametis oldud ajaga, on otstarbekas seostada see kohaliku omavalitsuse suuruse ning ametikohaga.
Refereerinud Ülle Lepp

 

EUROOPA LIIDU JA BALTI RIIKIDE SUHTED
Lasas, Ainius. Guilt, sympathy and cooperation: EU-Baltic relations in the early 1990s.

East European Politics and Societies. Vol. 22 (2008), no. 2, p. 347-372.

Artiklis käsitletakse Euroopa Liidu ja Balti riikide suhete ajalugu. Kõigepealt analüüsitakse ELi laienemise uuringutes kasutatavaid peamisi teoreetilisi käsitlusi. ELi ja Balti riikide suhete keerukuse mõistmiseks ELi itta laienemise kontekstis on oluline leida selge tasakaal konstruktivistliku ja ratsionalistliku lähenemise vahel. Autor tutvustab ka kollektiivse süü(tunde) kontseptsiooni, mille keskne komponent Balti riikide kontekstis on Molotovi-Ribbentropi pakt. Seejärel antakse artiklis detailne ajalooline ülevaade sündmuste jadast kuni ELi Kopenhaageni tippnõupidamiseni 1993. a, kus sätestati ELi laienemine kui ELi ja Kesk- ning Ida-Euroopa ühine huvi.

ELi ja Balti riikide suhete ajaloos võib eristada seitset etappi, alustades Euroopa Ühenduse asutamisest 1956. aastal ning lõpetades Balti riikide astumisega ELi liikmeks 2004. aastal. Artikli fookuses on ajavahemik 1990. a märtsist kuni 1993. a juunini, mis oli vastastikustes suhetes kõige murrangulisem ja määravam periood. Neil aastail tegid Eesti, Leedu ja Läti strateegilise valiku püüelda ELi liikmeks saamise poole, seades selle üheks peamiseks välispoliitiliseks eesmärgiks. Sel ajal otsustas EL võtta Balti riigid potentsiaalsete kandidaatriikide ja tulevaste ELi liikmesriikide nimekirja.

Poliitikateaduse-alane kirjandus keskendub sageli ELi ja Ida-Euroopa vaheliste suhete käsitlemisel ELi laienemise kontekstis Kopenhaageni tippkohtumise (1993) järgsele koostööle, kui said hoo sisse läbirääkimised kandidaatriikidega. Konstruktivistlike teadlaste arvates kihutas laienemist tagant ELi institutsionaalne kultuur ja normistik. Ratsionalistlike teooriate pooldajad peavad olulisimaks liikmesriikide instrumentaalset ratsionaalsust, rõhutades seejuures sageli ELi liikmete eelistusi. Artikli autor on seisukohal, et laienemist tuleks vaadelda läbi kollektiivse süü prisma, mis oli kõige otsustavam tegur laienemise päevakorda tõstmisel ning sellele vastuseisu talitsemisel. Ta defineerib kollektiivset süüd kui vastutust ajalooliste otsuste või sündmuste eest, mis on mõjutanud ebasoodsalt teiste osaliste käekäiku. See ei tähenda personaalset süüd, vaid pigem poliitilise vastutuse teadvustamist. Kesk- ja Ida-Euroopa riikide puhul ilmneb see süü Müncheni pakti, Molotovi-Ribbentropi pakti ja Jalta kokkuleppe tagajärgedes.  Balti riikide puhul on  põhiline ajaloolise tragöödia sümbol Molotovi-Ribbentropi pakt.

ELi ja Balti riikide suhete ajalugu ulatub tagasi külma sõja aega, mil oli arvukalt mitteametlikke kontakte EL institutsioonide ja Balti riikide mitteametlike esindajate vahel. Nende kontaktide kulminatsioon oli Euroopa Parlamendi 13. jaanuari 1983. a deklaratsioon, kus mõisteti hukka Nõukogude okupatsioon kolmes Balti riigis. Ehkki see ei toonud kaasa käegakatsutavaid tulemusi, seadis see kahtluse alla Balti riikide nõukogude identiteedi. Uus etapp Balti riikide ja EL  suhetes algas Leedu iseseisvusdeklaratsiooniga 11. märtsil 1990 ning sellele järgnenud Läti ja Eesti deklaratsioonidega. Ehkki ELi institutsioonid kitsendasid oma osalust regioonis Balti võitluse esimestel kuudel (märts-detsember 1990), tegid Balti riikide liidrid siis oma esimesed mitteametlikud visiidid Lääne-Euroopa pealinnadesse ja seadsid sisse esimesed suhted ELi institutsioonidega, mis tegi võimalikuks tutvustada Läänele Balti riikide vaateid ja võita Lääne toetus hilisematele arengutele.

Pärast Moskva 1991. a augusti putši läbikukkumist seisis EL silmitsi vana dilemmaga – Balti riikide staatusega. Vahetult pärast riigipöördekatset jäi ELi ametlik seisukoht muutumatuks: Brüssel rõhutas läbirääkimisi Moskvaga  kui kõige konstruktiivsemat teed iseseisvuse saavutamiseks. Sündmuste väga kiire areng mõjutas ka ELi seisukohti. 27. augustil 1991 toimunud ELi välisministrite kohtumisel võeti vastu deklaratsioon, kus õnnitleti Balti riike suveräänsuse ja iseseisvuse taastamise puhul ning kinnitati otsust viivitamatult sisse seada diplomaatilised suhted. „Taastamine“ tähistab, et Balti riigid ei lakanud kunagi eksisteerimast, nende eksisteerimine oli katkestatud Nõukogude okupatsiooniga, mille aluseks oli Molotovi-Ribbentropi pakt.

Balti riigid panid end kiiresti maksma rahvusvahelisel poliitikaareenil. 1992. a augustiks olid Balti riigid saanud ÜRO, CSCE, Maailmapanga ja IMFi liikmeteks. Järgmine olulisim teetähis oli Nõukogude vägede väljaviimine Balti riikidest. Leedust lahkusid Nõukogude väed 1993. a 31. augustil, Eestist ja Lätist 1994. a 31. augustil. 1993. a lõpuks oli Balti riikide ja Euroopa Liidu koostöö jõudnud uuele tasemele. 1993. a juunis Kopenhaagenis toimunud ELi tippkohtumine andis ametliku stardi Balti riikide integratsiooniks ELi.

Kokkuvõttes on artikli autor seisukohal, et ELi valmisolek avada võimalused majanduslikuks ja poliitiliseks konvergentsiks Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega oli kantud kollektiivsest süüst ja vastutusest Müncheni pakti, Molotovi-Ribbentropi pakti ja Jalta kokkuleppe tagajärgede eest. Sündmuste järkjärguline ajalooline analüüs demonstreerib korduvalt selle teguri olulisust ELi-Balti riikide ja ELi ning Ida-Euroopa riikide suhete mõistmisel. Kollektiivse süü argument selgitab, miks muutus kiire ja kaasav integratsioon ELi valitsevaks poliitikaks. Samal ajal näitavad ELi kaubanduspiirangud, et ratsionalistlik argument on endiselt oluline.
Refereerinud Ülle Lepp

 

SOTSIAALNE RUUM
Masso, Anu. Lifeworlds in an enlarged Europe: differences in personal spatiality in Estonia and Sweden.

European Societies. Vol. 10 (2008), no. 2, p. 303-325.

Artiklis analüüsitakse võrdlevalt erineva majandusliku ja kultuurilise taustaga inimeste  tajutud personaalset ruumi, kasutades näitena üht uut ja üht vana ELi liikmesmaad – Eestit  ja Rootsit. Aastatel 2002-2003 Eestis ja Rootsis läbiviidud sotsioloogilise uuringu andmetele tuginedes analüüsitakse artiklis elanike tajutud teiste maade kultuuride lähedust ja arusaadavust, huvi saada uudiseid teiste maade kohta massimeedia vahendusel ja isiklike kontaktide omamist välisriikides ning seostatakse neid vastajate sotsiaal-demograafiliste tunnuste, sotsiaalse usalduse ning piirkondliku identiteediga. Analüüsi tulemused näitavad, et Rootsis on inimeste personaalse ruumi tajumine kõigis sotsiaalsetes gruppides homogeenne. Eestis võib märgata erinevusi sotsiaalsete gruppide personaalses ruumis ning see on seotud üldise sotsiaalse usaldusega.

Artikli teoreetiline raamistik põhineb peamiselt Habermasi (1989) elumaailma (lifeworld) kontseptsioonil.

Eestis läbiviidud uuringu tulemused näitavad, et aastatel 1991–2003 muutusid Eestis oluliselt kõik sotsiaalse ruumi indikaatorid, sh meedia, kultuuriline lähedus ja kontaktid. 1991–1994, pärast „raudse eesriide“ langemist, ei täheldatud Eesti elanike seas huvi teiste riikide uudiste vastu. Huvi sellise info vastu hakkas suurenema Euroopa Liiduga liitumise protsessis 1994-2003, mil peale ELi liikmesriikide hakati huvi tundma ka siirderiikide vastu, et end nendega võrrelda.

Võrreldes Eestit ja Rootsit, selgub,  et Eesti elanike keskmine isiklike kontaktide arv teiste riikidega on sarnane Rootsi elanike kontaktide arvuga. Teisalt on Rootsis huvi teiste maade uudiste vastu oluliselt suurem kui Eestis, kus nii meedia jälgimine kui ka kultuurikontaktide omamine on eri sotsiaalsetes gruppides erinev.

Eesti inimeste personaalses ruumis olid ligitõmbavad põhjanaabrite heaoluriigid Soome ja Rootsi, oluline oli territoriaalne lähedus. Samas mõjutasid Rootsi elanike personaalse ruumi kujunemist USA-Kanada, Saksamaa, Inglismaa-Iirimaa, kelle kohta sooviti saada meedia vahendusel uudiseid ning mida meedias loodud kuvandi järgi tajuti kultuuriliselt lähedasena. Eestis on kultuurilise läheduse tajumine Euroopa Liidu juhtivate riikidega iseloomulik suurema kapitaliga elanikele, mis osutab Euroopa Liidule kui eliidi projektile. Nii võib personaalne ruum muutuda teguriks, mis jaotab Eesti ühiskonna „globaliseerunud“ gruppi ja gruppi, kes tunneb ebakindlust Euroopa Liidu  laienemise ning globaliseerumise suhtes.

Personaalne ruum on ka usalduse indikaator. Rootsis ei ole personaalse ruumi, usalduse ja identiteedi osas sotsiaalsetes gruppides erinevusi.  Eesti elanike personaalse ruumi ja kultuurilise (eba)kindluse tunnetust kujundavad tugevasti institutsionaalsed ja sotsiaalmajanduslikud tegurid (meedia, reisimisvõimalused).

Kokkuvõttes näitavad uuringu analüüsi tulemused, et Eesti kiire geokultuuriline avanemine majandusliku ja poliitilise ülemineku tulemusena ei väljendu ilmtingimata suuremas valmisolekus kultuuridevaheliseks kommunikatsiooniks võrreldes Rootsiga. Ruumilise kindluse-ebakindluse tajumine postkommunistlikus riigis on seotud teatud elanikegruppide sotsiaalse integratsiooniga, s.t Eestis on avatud personaalne ruum levinud suuremate sotsiaalsete ressurssidega elanikegruppides.
Refereerinud Ülle Lepp

 

LAHEMAA RAHVUSPARK
Smurr, Robert W. Lahemaa: the paradox of the USSR’s first national park
.
Nationalities Papers. Vol. 36  (2008), no. 3, p.  399-423.

Robert W. Smurr avaldab oma artiklis imestust, et tsentraliseeritud Nõukogude Liidus rajati stagneerunud Brežnevi-ajastul NSV Liidu esimene rahvuspark just Eestisse. Autor väidab, et Lahemaa rahvuspargi idee algatajad käitusid pargi loomisel rahvuslastena, ning toob välja pargi rajamise paradoksid. Moskva oli valmis lubama rajada parki, mis oli vormilt looduslik ja sisult sotsialistlik, eestlastel õnnestus luua park, mis oli vormilt looduslik, kuid sisult rahvuslik.

Lahemaa apelleeris antimodernistlikele rahvuslikele tunnetele ning oli suunatud peamiselt eestlastele. Moskva dikteeris oma versiooni uuest kogu Nõukogude impeeriumile, Eesti loodushoidjad tõstsid NSVLi väikses nurgas esile vana. Vastupidi Moskva ametnikele ei näinud eestlased vajadust heita minevik kõrvale ja tormata ekspluateerima maad progressi ja teaduslik-tehnilise revolutsiooni nimel. Internatsionalism ja natsionalism olid kokkusobimatud ideoloogiad, kuid pargi rajamise vaidlus ei puudutanud tol ajal eriti marksistlikku ideoloogiat - oluline vastupanu pargile tuli neilt, kes olid huvitatud loodusvarade kapitaliseerimisest selles piirkonnas. Esitatud pargiala ümbritsesid põlevkivi- ja fosforiidikaevandused ning kuna nõukogude ajal domineeris looduse suhtes utilitaarne aspekt, hoidis park Põhja-Eestist ära ökoloogilise katastroofi.

Robert W. Smurr annab ülevaate ka rahvuspargi rajamise idee varasemast kujunemisest Vene impeeriumi ja Baltimaade iseseisvuse ajal. Idee surus maha sõjajärgne sovetiseerimine,  Eesti teadlased elustasid mõtte 1960ndatel, kuna Hruštšovi-järgne poliitbüroo näitas üles suuremat sallivust. Seda perioodi iseloomustas ka uue põlvkonna huvi aktiivse tegevuse vastu looduses.

Eesti loodushoidjate ettepanek oli, et Lahemaa rahvuspark peaks esindama omadusi, mis on tüüpilised meie maale ja rahvuskultuurile. Põhikirjas seisis, et koos loodusega on eesmärk hoida ka kultuurmaastikke ajaloo- ja kultuurimälestistega, samuti etnograafilise ja arhitektuurilise väärtusega ehitisi ja struktuure; viia läbi ökosüsteemide ja kultuuriregioonide teaduslikke uurimusi, kaasates teadusasutusi; tutvustada külastajatele loodust ja märkimisväärseid paiku koos nende elanikega ning ajaloolist arengut suhetes loodusega; tutvustada noortele loodust nende kodupaigas koos revolutsioonilise mineviku, kultuuriliste väärtuste ja looduskaitsega; luua töölistele puhkamisvõimalusi. Jättes kõrvale nõukogude võimule vihjavad sõnad „revolutsiooniline minevik“ ja „puhkavad töölised“, võib arvata, et põhikirja on kirjutanud sama palju kultuurinatsionalistid kui loodusteadlased. Nii see ka oli. Lahemaa rahvuspargi funktsioon oli pigem Eesti kultuuripärandi hoidmine massilise slaavi-nõukogude sisserände surve eest kui ohustatud looduskeskkonna hoidmine. Pealegi olid paljud pargi objektid, nagu rändrahnud, taimed ja loomastik, juba kaitsealused vabariigi looduskaitseseaduse järgi. Park sai teoks ainult tänu pühendunud inimeste järjepidevale tööle,  autor hindab Edgar Tõnuristi kui algataja ja läbirääkija teeneid rahvuspargi rajamisel.

Kui Lahemaa iseärasused võisid mõnele külastajale tunduda tavalised, siis eestlastele jäi see eriliseks paigaks. Kas Lahemaa rahvuspargi rajajad pidasid end rahvuslasteks või mitte - park, mille nad lõid, esindab hoopis rohkem eesti kultuuri ja eesti rahvast kui nõukogude kultuuri, tunnistab autor.
Refereerinud Meeli Sõlg

 

VABATAHTLIK SEKTOR JA SOTSIAALNE KAPITAL
Vollebǽk, Dag; Strømsnes, Kristin. Voluntary associations, trust, and civic engagement: a multilevel approach
.
Nonprofit and Voluntary Sector Quarterly. Vol. 37 (2008), no. 2, p. 249-263.

Artiklis on vaatluse all vabatahtliku sektori seos sotsiaalse kapitali tekkimisega. Autorid leiavad, et sotsiaalse kapitali kujunemisel on organisatsioonide liikmete aktiivsuse tasemest  märksa olulisem vabatahtliku sektori ulatus. Seega luuakse sotsiaalset kapitali institutsionaalsete makro-, mitte sotsiaalsete mikroprotsesside kaudu. Teadmine, et ühiskonnas eksisteerivad tugevad ja reaalsed vabatahtlikud organisatsioonid, tekitab usku kollektiivse tegevuse kasulikkusesse ning otstarbekusse. Nii on kollektiivset tegutsemist võimaldav infrastruktuur olulisem kui aeg, mida inimesed veedavad üheskoos koosolekutel ja muudes ettevõtmistes osaledes. Artiklis esitatud analüüs põhineb Euroopa Teadusfondi läbiviidud uuringul „Citizenship, Involvement, Democracy“, mille käigus intervjueeriti aastatel 1999-2002  kolmeteistkümnes riigis 22 427 respondenti. Uuringu tulemused avaldati esmakordselt 2007. aastal.

Artikli autorid annavad ülevaate teoreetilisest kirjandusest, mis käsitleb vabatahtlikke organisatsioone kui sotsiaalse usalduse ja kodanikuosaluse esmaseid allikaid. Vaadeldakse lühidalt Putnami (1995, 2000) käsitlusi, samuti Selle ja Strømsnesi (2001) ja  Vollebǽki  ja Selle (2002) käsitlusi. Kokkuvõtteks jõutakse järeldusele, et sotsiaalse kapitali loomise mõttes on olulisim võimalus osaleda organisatsioonides ning liikmesuse kaudu oma huvide esindamine kui sotsialiseerumine aktiivse isikliku osalemise kaudu.

Uurimuse andmete analüüsile tuginedes väidavad artikli autorid, et riigid, kus elanike organisatsioonidesse kuulumise näitajad on kõrgemad (nt Skandinaavia riigid, Holland, Šveits), paistavad silma kui ühiskonnad, kus on suurem usaldus ja kõrgem kodanike kaasatus. Seega on vabatahtliku sektori ulatus (elanike liikmesus mitmesugustes organisatsioonides)  sotsiaalse usalduse ja kodanike kaasamise seisukohalt olulisem kui aktiivsuse tase. Sotsiaalse kapitali loomise ja selle hävitamise analüüsimisel ei ole organisatsioonid ainsad ega ka mitte kõige olulisemad muutujad. Organisatsioonid pigem institutsionaliseerivad kui loovad sotsiaalset kapitali. 

Järgmistes uuringutes on otstarbekas nihutada fookus mikrotaseme sotsialiseerumiselt makrotasandile, s.t uurida vabatahtlike organisatsioonide mõju demokraatiale ning teisi ühenduste väärtusi peale vahetu suhtlemise. Selle asemel, et keskenduda nt keegliklubidele, on oluline pöörata tähelepanu  organisatsioonidele, mis on nähtavad, seotud konkreetse tegevuskohaga ning kaasatud poliitikasse. Need organisatsioonid on kõige tähtsamad sotsiaalset kapitali säilitavad institutsioonid, mis veenavad ka üksikisikuid selles, et osalemine organisatsioonide tegevuses võib vilja kanda.
Refereerinud Ülle Lepp

 

 


 

RAAMATUTUTVUSTUSED

KOHUSTUSLIK RAVIKINDLUSTUS
Governing mandatory health insurance: learning from experience / edited by William D. Savedoff; Pablo Gottret. World Bank, 2008. 227 lk.
Kohustusliku ravikindlustuse süsteem on kasutusel paljudes maades. Raamatus antakse ülevaade terviseprogrammidest ja ravikindlustussüsteemidest Tšiilis, Costa Ricas, Eestis ja Hollandis. Teoses kirjeldatakse, kuidas ravikindlustussüsteemid toimivad ja kuidas nelja riigi valitsused otsustasid teha struktuuri, mis on läbipaistev ja informatiivne ning kus toimib järelevalve ja reguleerimine, mis tagab stabiilsuse ja efektiivsuse. Samuti analüüsitakse nende riikide kvaliteetseid tervishoiuteenuseid ja tuuakse näiteid edu saavutamisest. Neljandas peatükis antakse ülevaade Eesti ravikindlustuse süsteemist, selle juhtimisest ja saavutustest.
Refereerinud Marika Lillemäe

SÕDA TERRORISMIGA
Rodgers, Paul. Why we’re losing the war on terror. Polity, 2008. XI, 177 lk.
Bradfordi ülikooli rahu-uuringute professor Paul Rodgers kirjeldab Iraagi ja Afganistani sõda ajaloolises, poliitilises, sõjalises ja majanduslikus kontekstis. Raamatu esimeses osas uuritakse Ameerika Ühendriikide sõjas läbikukkumise põhjusi ning analüüsitakse USA poliitilisi ja sõjalisi hoiakuid, 2001. aasta 11. septembri mõju sündmuste arengule.
Raamatu teises osas keskendutakse sõjalistele sündmustele Afganistanis ja Iraagis ning kolmandas osas võtab autor arutluse alla väite, et läbikukkumine sõjas võib osutuda ootamatuks boonuseks, sest täielik läbikukkumine annab võimaluse ümber mõelda ja hinnata Lääne suhtumist rahvusvahelisse julgeolekusse.
Refereerinud Rika Margat

MEEDIAPOLIITIKA
Freedman, Des. The politics of media policy. Polity, 2008. VII, 264 lk.
Raamat põhineb poliitikute, meedianõunike ja lobistidega tehtud intervjuudel. Autor vaatleb kriitiliselt meediapoliitika dünaamikat Ameerika Ühendriikides ja Suurbritannias ning käsitleb mõningaid põhilisi tänapäeva meedia vaidlusaluseid küsimusi. Raamatus on vaatluse all, kuidas valitsused, riigiametnikud ja meediakorporatsioonid on kujundanud reeglite kehtestamise abil meedia sisu ja ringhäälingu, autoriõiguse, digitaaltelevisiooniga seotud küsimusi. Ehkki paljud poliitikud hooplevad oma riigi meediasüsteemide avatuse ja pluralismiga, näidatakse raamatus meedia seotust turuprintsiipidega, mis segab demokraatliku meediapoliitika kasutamist ja arengut. 
Refereerinud Tiina Tammiksalu


RRi näitused digitaalarhiiv digar